Hanno Isidorus Saks D'Arendia Elita
Stud. Theol. Dominicus.
‘Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad
teekonnad… Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis.’ (Ps
84 6,8).
Läbi
moraaliteoloogia saame vaadelda iseäranis kaunilt Vatikani II kirikukogul
sõnastatud metafoori kirikust kui palverännul olevatest inimestest, kes usuvad
Jeesuse Kristuse heasse sõnumisse. Omal unikaalsel viisil on iga palverännutee
metafooriks, mis meenutab meile alati, et mitte ainult sihtkoht ei oma väärtust
vaid teekond ise on peamine väärtus:
● Lihtsus:
monotoonne liikumine, füüsilised ja vaimsed kannatused nõuavad tarkust teha
valikuid kuidas rännata ilma liigse koormata, ilma asjadeta, mille säral pole
väärtust ja mis suruvad su maha, takistavad liikumist - hirmud ja segadused,
emotsionaalsed pinged ja mineviku varjud. Jääda lihtsaks, see nõuab tarkuse
juhitud mõõdukust.
● Elada
hetkes: Päeva teekond on see, mis loeb. Eilsed juhtumised ja homsed ohud ei
loe. Rändaja õpib nägema ümbrust ja kohandama ennast sellele vastavalt. See
nõuab tarkuse juhitud õiglust enda ja teiste vastu.
● Valmis
toimima: rännakul võib juhtuda paljut, ilm, ümbritsev – maailm võib olla
vaenulik ka omas ükskõiksuses. Sellega toimetulek nõuab tarkuse juhitud
kindlameelsust ja julgust.
Oskus
eristada, valida ja oma valikuid ellu viia on üks inimese kõige olulisemaid
omadusi. Samuti on tõsi, et inimesed teevad otsuseid, mis on mõnikord head ja
mõnikord halvad. Tarkuse voorus aitab inimesel mitmete alternatiivide hulgast
eristada, mis on parim viis soovitud
eesmärgi saavutamiseks.
Tarkuse
vooruse äratundmine on iidne. Mitmel viisil ilmub see Piibli didaktilistes raamatutes,
kus tarkust kiidetakse. Selle vooruse süstemaatiline kirjeldus ilmnes ka
kreeka-rooma eetilises filosoofias, eriti kreeklaste, Platoni ja Aristotelese
ning roomlase Cicero töödes. Nende filosoofide tööd kirjeldasid viise, kuidas
ratsionaalselt mõtlevad inimesed peaks tegutsema terve ja toimiva ühiskonna
moodustamiseks. Kõik need filosoofid käsitlesid nelja praktilist voorust, mis teiste
hulgas, kujundasid püha Augustinuse kirjutiste kaudu ka kristlikku
moraaliteoloogiat.
Neid nelja
voorust tuntakse inimlike e. kardinaalsete voorustena, kuna neil on keskne roll
teiste vooruste praktiseerimisel. Need on tarkus, õiglus, mõõdukus ja julgus
(kindlameelsus). Tarkus on loetletud esimesena, kuna selle läbi realiseeruvad kõigi
muude vooruste: õigluse, mõõdukuse ja julguse küsimustes tehtud otsustused.
On üldteada,
et inimesed omistavad tarkusele sageli mitmeti mõistetavat tähendust. Sageli
nähakse seda ettevaatlikkuse ja pelguse voorusena. See levinud ja mõnevõrra
negatiivne pilt moonutab aga tarkuse tõelist tähendust. Tarkuse peamine
tähendus viitab võimele esmalt eristada alternatiivseid võimalusi, pidades
silmas eesmärki, seejärel valida parim või kõige tõhusam variant ning lõpuks
viia see alternatiiv ellu - seda kõike silmas pidades ülimat eesmärki. Platoni,
Aristotelese ja Cicero jaoks oli lõppeesmärk poliitiline, parem ühiskond
tuleneb sellest, et kodanikud valivad õigesti erinevate võimaluste vahel. Kreeka-Rooma
mõtlejate põhirõhk oli ühiskonnal. Püha Augustinus, mõistes küll sotsiaalseid
hüvesid, lähtus alati lõpliku eesmärgi puhul igavesest elust ja lunastusest
Jumalas läbi Jeesuse Kristuse.
Augustinus
(354–430 ce) on vaieldamatult üks kõige mõjukam mõtleja läänemaailma kristliku
moraalse traditsiooni kujunemisel. Seetõttu on kasulik pöörduda tema ühe
peamisema töö, Jumala linna (De Civitate
Dei) poole, et saada ülevaadet tarkuse vooruse kristlikust arusaamast.
Püüdes
mõista Rooma langemise põhjuseid barbarivägedele Alaricu ajal aastal 410 AD,
käsitles Augustinus küsimust paganlike filosoofide rollist ühiskonnas ja kuidas
nad nägid vooruse rolli. Nimetatud töös on püha Augustinus võtnud iseenesest
mõistetavana Kreeka filosoofias välja kujunenud vooruse jagunemist
ettevaatlikkuseks, õigluseks, mõõdukaks ja julguseks. Ta kirjutas:
Need filosoofid, kes
peavad voorust ülimaks inimlikuks hüvanguks, püüavad panna neid teisi, kes ka
mõtlevad voorustest piisavalt kõrgelt, häbenema, sest nood allutavad voorused
füüsilisele naudingule, tehes naudingust omaette eesmärgi ja vooruse vaid viisiks
selleni jõudmiseks. Nad teevad seda, kujutades naudingut istumas troonil nagu
kõrgesündinud kuninganna, ümbritsetud teenivate voorustega, millised jälgivad
tema iga noogutust, olles valmis tegema kõike, mida kästakse. Seega soovitab ta
tarkusel uurida hoolikalt, kuidas nauding võib olla nii ülimuslik kui ka ohutu
... (Augustinus, Jumala linn, V raamat, peatükk 20)
Ehkki püha Augustinuse
jaoks oleks vooruslik elu mõttetu, kui inimene ei usuks Jumalasse läbi Jeesuse
Kristuse, tunnistas ta vähemalt seda, et tarkus on võime eristada, mis määrab
eesmärgi, valib selle eesmärgi saavutamiseks sobivad vahendid ja võimaldab
moraalsel isikul tegutseda vastavalt sellele äratundmisele. Hiljem kirjutas ta tarkusest
järgmiselt:
Kas see voorus ei ole
pidevalt valvel, et eristada head ja kurja, nii et ühe otsimisel ja teise
vältimisel ei tohi eksida? (Augustinus, Jumala linn, XIX raamat, peatükk 4)
Lõpuks püha Augustinus
tunnustas inimese pidevat ja järkjärgulist moraalset arengut, mis seisneb nelja
traditsioonilise vooruse arendamises. Sellest saab inimesele tugi ja vahend,
milles saavutatakse ülim eesmärk – igavene elu Jumalas:
Inimelu põhimõttest
lähtudes sisendas Jumal sellesse arutlusvõime ja intellekti. Imikueas näib see
vaimne võimekus justkui magavat ja on praktiliselt olematu, kuid aastate
jooksul ärkab see elule, mis väljendub õppimises ja harituses, oskuses tõest
aru saada ja armastada head. See võimekus sirgub sellesse tarkusesse ja
vooruslikkusse, mis võimaldab hingel võidelda tarkuse, meelekindluse, mõõdukuse
ja õigluse käsivartega eksimuste, meeletuse ja muude kaasasündinud nõrkuste
vastu ning ületada need ülima eesmärgiga, mis pole muu kui jõuda kõrgeima ja
muutumatu Heani. (Augustinus, Jumala linn, XXII raamat, peatükk 24)
Kuigi püha
Augustinuse teoloogilise mõtlemise suurus mõjutab jätkuvalt moraalsete vooruste
tänapäevast mõtestamist, on mitmed kaasaegsed arusaamad, mis väärivad
tähelepanu, et paremini mõista tarkuse vooruse "praxis’t".