Conventus Terra Mariana > Religioon > Püha Augustinuse Jumala linna  moraaliteoloogia

Püha Augustinuse Jumala linna  moraaliteoloogia


Hanno Isidorus Saks D'Arendia Elita

Stud. Theol. Dominicus.


‘Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mõttes on pühad teekonnad… Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis.’ (Ps 84 6,8).

Läbi moraaliteoloogia saame vaadelda iseäranis kaunilt Vatikani II kirikukogul sõnastatud metafoori kirikust kui palverännul olevatest inimestest, kes usuvad Jeesuse Kristuse heasse sõnumisse. Omal unikaalsel viisil on iga palverännutee metafooriks, mis meenutab meile alati, et mitte ainult sihtkoht ei oma väärtust vaid teekond ise on peamine väärtus:

● Lihtsus: monotoonne liikumine, füüsilised ja vaimsed kannatused nõuavad tarkust teha valikuid kuidas rännata ilma liigse koormata, ilma asjadeta, mille säral pole väärtust ja mis suruvad su maha, takistavad liikumist - hirmud ja segadused, emotsionaalsed pinged ja mineviku varjud. Jääda lihtsaks, see nõuab tarkuse juhitud mõõdukust.

● Elada hetkes: Päeva teekond on see, mis loeb. Eilsed juhtumised ja homsed ohud ei loe. Rändaja õpib nägema ümbrust ja kohandama ennast sellele vastavalt. See nõuab tarkuse juhitud õiglust enda ja teiste vastu.

● Valmis toimima: rännakul võib juhtuda paljut, ilm, ümbritsev – maailm võib olla vaenulik ka omas ükskõiksuses. Sellega toimetulek nõuab tarkuse juhitud kindlameelsust ja julgust.

Oskus eristada, valida ja oma valikuid ellu viia on üks inimese kõige olulisemaid omadusi. Samuti on tõsi, et inimesed teevad otsuseid, mis on mõnikord head ja mõnikord halvad. Tarkuse voorus aitab inimesel mitmete alternatiivide hulgast eristada, mis on parim viis  soovitud eesmärgi saavutamiseks.

Tarkuse vooruse äratundmine on iidne. Mitmel viisil ilmub see Piibli didaktilistes raamatutes, kus tarkust kiidetakse. Selle vooruse süstemaatiline kirjeldus ilmnes ka kreeka-rooma eetilises filosoofias, eriti kreeklaste, Platoni ja Aristotelese ning roomlase Cicero töödes. Nende  filosoofide tööd kirjeldasid viise, kuidas ratsionaalselt mõtlevad inimesed peaks tegutsema terve ja toimiva ühiskonna moodustamiseks. Kõik need filosoofid käsitlesid nelja praktilist voorust, mis teiste hulgas, kujundasid püha Augustinuse kirjutiste kaudu ka kristlikku moraaliteoloogiat.

Neid nelja voorust tuntakse inimlike e. kardinaalsete voorustena, kuna neil on keskne roll teiste vooruste praktiseerimisel. Need on tarkus, õiglus, mõõdukus ja julgus (kindlameelsus). Tarkus on loetletud esimesena, kuna selle läbi realiseeruvad kõigi muude vooruste: õigluse, mõõdukuse ja julguse küsimustes tehtud otsustused.

On üldteada, et inimesed omistavad tarkusele sageli mitmeti mõistetavat tähendust. Sageli nähakse seda ettevaatlikkuse ja pelguse voorusena. See levinud ja mõnevõrra negatiivne pilt moonutab aga tarkuse tõelist tähendust. Tarkuse peamine tähendus viitab võimele esmalt eristada alternatiivseid võimalusi, pidades silmas eesmärki, seejärel valida parim või kõige tõhusam variant ning lõpuks viia see alternatiiv ellu - seda kõike silmas pidades ülimat eesmärki. Platoni, Aristotelese ja Cicero jaoks oli lõppeesmärk poliitiline, parem ühiskond tuleneb sellest, et kodanikud valivad õigesti erinevate võimaluste vahel. Kreeka-Rooma mõtlejate põhirõhk oli ühiskonnal. Püha Augustinus, mõistes küll sotsiaalseid hüvesid, lähtus alati lõpliku eesmärgi puhul igavesest elust ja lunastusest Jumalas läbi Jeesuse Kristuse.

Augustinus (354–430 ce) on vaieldamatult üks kõige mõjukam mõtleja läänemaailma kristliku moraalse traditsiooni kujunemisel. Seetõttu on kasulik pöörduda tema ühe peamisema töö, Jumala linna (De Civitate Dei) poole, et saada ülevaadet tarkuse vooruse kristlikust arusaamast.

Püüdes mõista Rooma langemise põhjuseid barbarivägedele Alaricu ajal aastal 410 AD, käsitles Augustinus küsimust paganlike filosoofide rollist ühiskonnas ja kuidas nad nägid vooruse rolli. Nimetatud töös on püha Augustinus võtnud iseenesest mõistetavana Kreeka filosoofias välja kujunenud vooruse jagunemist ettevaatlikkuseks, õigluseks, mõõdukaks ja julguseks. Ta kirjutas:

Need filosoofid, kes peavad voorust ülimaks inimlikuks hüvanguks, püüavad panna neid teisi, kes ka mõtlevad voorustest piisavalt kõrgelt, häbenema, sest nood allutavad voorused füüsilisele naudingule, tehes naudingust omaette eesmärgi ja vooruse vaid viisiks selleni jõudmiseks. Nad teevad seda, kujutades naudingut istumas troonil nagu kõrgesündinud kuninganna, ümbritsetud teenivate voorustega, millised jälgivad tema iga noogutust, olles valmis tegema kõike, mida kästakse. Seega soovitab ta tarkusel uurida hoolikalt, kuidas nauding võib olla nii ülimuslik kui ka ohutu ... (Augustinus, Jumala linn, V raamat, peatükk 20)

Ehkki püha Augustinuse jaoks oleks vooruslik elu mõttetu, kui inimene ei usuks Jumalasse läbi Jeesuse Kristuse, tunnistas ta vähemalt seda, et tarkus on võime eristada, mis määrab eesmärgi, valib selle eesmärgi saavutamiseks sobivad vahendid ja võimaldab moraalsel isikul tegutseda vastavalt sellele äratundmisele. Hiljem kirjutas ta tarkusest järgmiselt:

Kas see voorus ei ole pidevalt valvel, et eristada head ja kurja, nii et ühe otsimisel ja teise vältimisel ei tohi eksida? (Augustinus, Jumala linn, XIX raamat, peatükk 4)

Lõpuks püha Augustinus tunnustas inimese pidevat ja järkjärgulist moraalset arengut, mis seisneb nelja traditsioonilise vooruse arendamises. Sellest saab inimesele tugi ja vahend, milles saavutatakse ülim eesmärk – igavene elu Jumalas:

Inimelu põhimõttest lähtudes sisendas Jumal sellesse arutlusvõime ja intellekti. Imikueas näib see vaimne võimekus justkui magavat ja on praktiliselt olematu, kuid aastate jooksul ärkab see elule, mis väljendub õppimises ja harituses, oskuses tõest aru saada ja armastada head. See võimekus sirgub sellesse tarkusesse ja vooruslikkusse, mis võimaldab hingel võidelda tarkuse, meelekindluse, mõõdukuse ja õigluse käsivartega eksimuste, meeletuse ja muude kaasasündinud nõrkuste vastu ning ületada need ülima eesmärgiga, mis pole muu kui jõuda kõrgeima ja muutumatu Heani. (Augustinus, Jumala linn, XXII raamat, peatükk 24)

 

Kuigi püha Augustinuse teoloogilise mõtlemise suurus mõjutab jätkuvalt moraalsete vooruste tänapäevast mõtestamist, on mitmed kaasaegsed arusaamad, mis väärivad tähelepanu, et paremini mõista tarkuse vooruse "praxis’t"[1].

 



[1] Kristlik ’praxis’ on midagi, mis ületab tavasid, inimtegevust või -käitumist. ’Praxis’t’ kirjeldatakse kui peegelduse ja toimimise kombinatsiooni, mis realiseerib inimeste isiksuse ajaloolisust. Selles mõttes käsitletakse tegevusi selle valguses, kuidas need ajalugu mõjutavad. Ajalugu tuleb vaadelda tervikuna, sisemiselt ühendades meie päästeloo ja inimkonna ajaloo.

© Conventus Terra Mariana