Conventus Terra Mariana > Religioon > PĂŒha Augustinuse Jumala linna  moraaliteoloogia

PĂŒha Augustinuse Jumala linna  moraaliteoloogia


Hanno Isidorus Saks D'Arendia Elita

Stud. Theol. Dominicus.


‘Õnnis on inimene, kelle tugevus on sinus, kelle mĂ”ttes on pĂŒhad teekonnad
 Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis.’ (Ps 84 6,8).

LÀbi moraaliteoloogia saame vaadelda iseÀranis kaunilt Vatikani II kirikukogul sÔnastatud metafoori kirikust kui palverÀnnul olevatest inimestest, kes usuvad Jeesuse Kristuse heasse sÔnumisse. Omal unikaalsel viisil on iga palverÀnnutee metafooriks, mis meenutab meile alati, et mitte ainult sihtkoht ei oma vÀÀrtust vaid teekond ise on peamine vÀÀrtus:

● Lihtsus: monotoonne liikumine, fĂŒĂŒsilised ja vaimsed kannatused nĂ”uavad tarkust teha valikuid kuidas rĂ€nnata ilma liigse koormata, ilma asjadeta, mille sĂ€ral pole vÀÀrtust ja mis suruvad su maha, takistavad liikumist - hirmud ja segadused, emotsionaalsed pinged ja mineviku varjud. JÀÀda lihtsaks, see nĂ”uab tarkuse juhitud mÔÔdukust.

● Elada hetkes: PĂ€eva teekond on see, mis loeb. Eilsed juhtumised ja homsed ohud ei loe. RĂ€ndaja Ă”pib nĂ€gema ĂŒmbrust ja kohandama ennast sellele vastavalt. See nĂ”uab tarkuse juhitud Ă”iglust enda ja teiste vastu.

● Valmis toimima: rĂ€nnakul vĂ”ib juhtuda paljut, ilm, ĂŒmbritsev – maailm vĂ”ib olla vaenulik ka omas ĂŒkskĂ”iksuses. Sellega toimetulek nĂ”uab tarkuse juhitud kindlameelsust ja julgust.

Oskus eristada, valida ja oma valikuid ellu viia on ĂŒks inimese kĂ”ige olulisemaid omadusi. Samuti on tĂ”si, et inimesed teevad otsuseid, mis on mĂ”nikord head ja mĂ”nikord halvad. Tarkuse voorus aitab inimesel mitmete alternatiivide hulgast eristada, mis on parim viis  soovitud eesmĂ€rgi saavutamiseks.

Tarkuse vooruse Ă€ratundmine on iidne. Mitmel viisil ilmub see Piibli didaktilistes raamatutes, kus tarkust kiidetakse. Selle vooruse sĂŒstemaatiline kirjeldus ilmnes ka kreeka-rooma eetilises filosoofias, eriti kreeklaste, Platoni ja Aristotelese ning roomlase Cicero töödes. Nende  filosoofide tööd kirjeldasid viise, kuidas ratsionaalselt mĂ”tlevad inimesed peaks tegutsema terve ja toimiva ĂŒhiskonna moodustamiseks. KĂ”ik need filosoofid kĂ€sitlesid nelja praktilist voorust, mis teiste hulgas, kujundasid pĂŒha Augustinuse kirjutiste kaudu ka kristlikku moraaliteoloogiat.

Neid nelja voorust tuntakse inimlike e. kardinaalsete voorustena, kuna neil on keskne roll teiste vooruste praktiseerimisel. Need on tarkus, Ă”iglus, mÔÔdukus ja julgus (kindlameelsus). Tarkus on loetletud esimesena, kuna selle lĂ€bi realiseeruvad kĂ”igi muude vooruste: Ă”igluse, mÔÔdukuse ja julguse kĂŒsimustes tehtud otsustused.

On ĂŒldteada, et inimesed omistavad tarkusele sageli mitmeti mĂ”istetavat tĂ€hendust. Sageli nĂ€hakse seda ettevaatlikkuse ja pelguse voorusena. See levinud ja mĂ”nevĂ”rra negatiivne pilt moonutab aga tarkuse tĂ”elist tĂ€hendust. Tarkuse peamine tĂ€hendus viitab vĂ”imele esmalt eristada alternatiivseid vĂ”imalusi, pidades silmas eesmĂ€rki, seejĂ€rel valida parim vĂ”i kĂ”ige tĂ”husam variant ning lĂ”puks viia see alternatiiv ellu - seda kĂ”ike silmas pidades ĂŒlimat eesmĂ€rki. Platoni, Aristotelese ja Cicero jaoks oli lĂ”ppeesmĂ€rk poliitiline, parem ĂŒhiskond tuleneb sellest, et kodanikud valivad Ă”igesti erinevate vĂ”imaluste vahel. Kreeka-Rooma mĂ”tlejate pĂ”hirĂ”hk oli ĂŒhiskonnal. PĂŒha Augustinus, mĂ”istes kĂŒll sotsiaalseid hĂŒvesid, lĂ€htus alati lĂ”pliku eesmĂ€rgi puhul igavesest elust ja lunastusest Jumalas lĂ€bi Jeesuse Kristuse.

Augustinus (354–430 ce) on vaieldamatult ĂŒks kĂ”ige mĂ”jukam mĂ”tleja lÀÀnemaailma kristliku moraalse traditsiooni kujunemisel. SeetĂ”ttu on kasulik pöörduda tema ĂŒhe peamisema töö, Jumala linna (De Civitate Dei) poole, et saada ĂŒlevaadet tarkuse vooruse kristlikust arusaamast.

PĂŒĂŒdes mĂ”ista Rooma langemise pĂ”hjuseid barbarivĂ€gedele Alaricu ajal aastal 410 AD, kĂ€sitles Augustinus kĂŒsimust paganlike filosoofide rollist ĂŒhiskonnas ja kuidas nad nĂ€gid vooruse rolli. Nimetatud töös on pĂŒha Augustinus vĂ”tnud iseenesest mĂ”istetavana Kreeka filosoofias vĂ€lja kujunenud vooruse jagunemist ettevaatlikkuseks, Ă”igluseks, mÔÔdukaks ja julguseks. Ta kirjutas:

Need filosoofid, kes peavad voorust ĂŒlimaks inimlikuks hĂŒvanguks, pĂŒĂŒavad panna neid teisi, kes ka mĂ”tlevad voorustest piisavalt kĂ”rgelt, hĂ€benema, sest nood allutavad voorused fĂŒĂŒsilisele naudingule, tehes naudingust omaette eesmĂ€rgi ja vooruse vaid viisiks selleni jĂ”udmiseks. Nad teevad seda, kujutades naudingut istumas troonil nagu kĂ”rgesĂŒndinud kuninganna, ĂŒmbritsetud teenivate voorustega, millised jĂ€lgivad tema iga noogutust, olles valmis tegema kĂ”ike, mida kĂ€stakse. Seega soovitab ta tarkusel uurida hoolikalt, kuidas nauding vĂ”ib olla nii ĂŒlimuslik kui ka ohutu ... (Augustinus, Jumala linn, V raamat, peatĂŒkk 20)

Ehkki pĂŒha Augustinuse jaoks oleks vooruslik elu mĂ”ttetu, kui inimene ei usuks Jumalasse lĂ€bi Jeesuse Kristuse, tunnistas ta vĂ€hemalt seda, et tarkus on vĂ”ime eristada, mis mÀÀrab eesmĂ€rgi, valib selle eesmĂ€rgi saavutamiseks sobivad vahendid ja vĂ”imaldab moraalsel isikul tegutseda vastavalt sellele Ă€ratundmisele. Hiljem kirjutas ta tarkusest jĂ€rgmiselt:

Kas see voorus ei ole pidevalt valvel, et eristada head ja kurja, nii et ĂŒhe otsimisel ja teise vĂ€ltimisel ei tohi eksida? (Augustinus, Jumala linn, XIX raamat, peatĂŒkk 4)

LĂ”puks pĂŒha Augustinus tunnustas inimese pidevat ja jĂ€rkjĂ€rgulist moraalset arengut, mis seisneb nelja traditsioonilise vooruse arendamises. Sellest saab inimesele tugi ja vahend, milles saavutatakse ĂŒlim eesmĂ€rk – igavene elu Jumalas:

Inimelu pĂ”himĂ”ttest lĂ€htudes sisendas Jumal sellesse arutlusvĂ”ime ja intellekti. Imikueas nĂ€ib see vaimne vĂ”imekus justkui magavat ja on praktiliselt olematu, kuid aastate jooksul Ă€rkab see elule, mis vĂ€ljendub Ă”ppimises ja harituses, oskuses tĂ”est aru saada ja armastada head. See vĂ”imekus sirgub sellesse tarkusesse ja vooruslikkusse, mis vĂ”imaldab hingel vĂ”idelda tarkuse, meelekindluse, mÔÔdukuse ja Ă”igluse kĂ€sivartega eksimuste, meeletuse ja muude kaasasĂŒndinud nĂ”rkuste vastu ning ĂŒletada need ĂŒlima eesmĂ€rgiga, mis pole muu kui jĂ”uda kĂ”rgeima ja muutumatu Heani. (Augustinus, Jumala linn, XXII raamat, peatĂŒkk 24)

 

Kuigi pĂŒha Augustinuse teoloogilise mĂ”tlemise suurus mĂ”jutab jĂ€tkuvalt moraalsete vooruste tĂ€napĂ€evast mĂ”testamist, on mitmed kaasaegsed arusaamad, mis vÀÀrivad tĂ€helepanu, et paremini mĂ”ista tarkuse vooruse "praxis’t"[1].

 



[1] Kristlik ’praxis’ on midagi, mis ĂŒletab tavasid, inimtegevust vĂ”i -kĂ€itumist. ’Praxis’t’ kirjeldatakse kui peegelduse ja toimimise kombinatsiooni, mis realiseerib inimeste isiksuse ajaloolisust. Selles mĂ”ttes kĂ€sitletakse tegevusi selle valguses, kuidas need ajalugu mĂ”jutavad. Ajalugu tuleb vaadelda tervikuna, sisemiselt ĂŒhendades meie pÀÀsteloo ja inimkonna ajaloo.

© Conventus Terra Mariana