Conventus Terra Mariana > Religioon > Jahedusest soojenemise suunas – eestlaste usuleiguse müüdi mälestuseks

Jahedusest soojenemise suunas – eestlaste usuleiguse müüdi mälestuseks

Ettekanne pressikonverentsil „Elust, usust ja usuelust“, 15.06.2015 Tallinnas


Dr theol Ingmar Kurg, Eesti Kirikute Nőukogu “Elust, usust ja usuelust” asjatundjate komisjoni liige

PROTECTOR OICUMENICUS CTM & OAM


OÜ Saar Poll viis Eesti Kirikute Nőukogu tellimusel läbi uuringu „Elust, usust ja usuelust“ järjekordse etapi. Viieaastase intervalliga toimuv uuring on järjekorras juba viies. Esimene uuring korraldati 1995. aastal, mille ettevalmistamise juures olin tookord. Tookord, 1995. aastal olid huviringis üldisemad küsimused: kuidas liigitub eestimaalane usu-uskmatuse suhtes, kuidas näeb välja kirikusse kuulumine, millised on eestimaalaste eetilised hoiakud ja moraalistandardid, suhtumine religiooniőpetusse jm. Aastate jooksul on uuringuga liitunud sotsiolooge ja religioonisotsiolooge ning küsimustega minnakse üha sügavamale. Nüüd tuntakse huvi eestlaste uskumuste varjundite suhtes, nende hulgas uususundid ja nn vaimsus. Käesolevasse uurimusse, mida täna esitleme, on lisandud veel üks uus suund: teoloogiline. See küsib, millised on inimeste usutunnistuslikud tőekspidamised, kui nad ütlevad, et on usklikud vői ei ole usklikud.


Täna on väärikas meenutada suurmeest dr Andrus Saart ja tema avastusi eestimaalaste usklikkusest. Mäletan pressikonverentsi 5 aastat tagasi siinsamas saalis. Andrus oli elevil ja pisut ka kőhevil. Ta rääkis oma avastusest, seepeale aga vabandas, et peab veel otsima tőendeid, et olla kindel. Ning hiljem, raamatus „Astu alla rahva hulka“ (2012) kinnitas ta oma heurekat. Tookord rääkis Andrus Saar eestimaalaste viiest sotsioloogilisest portreest, mis moodustub vastavalt inimeste suhtumisest moraali ja usu küsimustesse. Nendest kaks gruppi peab usku oma elus oluliseks.


Esimest gruppi polnud raske ära arvata, sest sääraseid inimesi ollakse igapäevaelus sageli märganud ning selliste tunnustega grupp stigmatiseeriti juba nőukogude ajal. Tüüpiline Eesti usklik on: naine; mitte-eestlane, kelle kodune keel on vene keel; üksik, lesk vői lahutatud; elab Tallinnas vői Pőhja- ja Lőuna-Eestis; eakas pensionär; madala haridustasemega; sissetuleku poolest vaene inimene.


Teine grupp usku oma elus oluliseks pidavaid inimesi oli aga üllatuseks. Selle grupi tüüpiline esindaja portree on järgmine: naine; niihästi eestlane kui ka vene keelt kőnelev; abielus ja perekonnainimene; tallinlane; nooremas keskeas; kőrgema haridusega; ettevőtte juht vői spetsialist; jőukamal järjel. Kui need kaks gruppi kokku liita, siis saab keskmist Eesti usklikku lausa lokaliseerida: see on „Tallinnas elav vene keelt kőnelev naine“. Uuring 2015 kinnitas niisuguste gruppide olemasolu taas, kusjuures nooremad usklikud naised elavad Tallinnas, vanemad aga Kirde-Eestis.


Kas on vőimalik teada saada pőhjuseid nende gruppide tekke kohta, eriti viimast leidu silmas pidades? Mulle meenub, kuidas 1990. aastate algul tungles kirikutes noor vői väga noor pőlvkond Eesti inimesi, kes tahtsid saada ristitud ja leeritatud vői laulatatud. See oli lühikest aega kestnud usubuum, mis juba aastaks 1993 haihtus ja kirikuliste read hőrenesid jälle. Ent küllap mingi ususeeme sai külvatud; tookordsed noored on tänaseks jőudnud elu esimeste saavutusteni, töö, kodu ja lasteni, ning nende positiivne hoiak usu suhtes ilmutab end taas.


Tősiasi, et naistel on märkimisväärselt suurem panus rahva religioossuses, osutab usu edasiandmise korraldusele pőlvkondade vahel. Esmased usulised teadmised saadakse vanaemalt (63%, vőrreldes 2010. aastaga on vanaema roll kasvanud veelgi) ja emalt (49%), ning see pőhimőte kehtib niihästi poiste kui tüdrukute puhul. Tänasedki naised räägivad oma pereliikmetega ja sőpradega religiooni ja usu teemadel sagedamini kui mehed, loevad usuteemalisi raamatuid ja jälgivad ajakirjandust. Nőnda siis on naispool usutraditsioonide edasiandja tänaseni, ja selles peitub ühe rahva tarkus. Veel markantseid erinevusi, kus naispool edestab meespoolt: 12% naisi ja 8% mehi mőtleb religioossetele teemadele peaaegu igal nädalal; 15% naisi ja 6% mehi palvetab iga päev. Meeste käes on usu teemadel tegelemise ülekaal vaid internetis ja sotsiaalvőrgustikes. Naised tahaksid olla kiriklikult laulatatud, kuid mehed kiriklikult maetud.


Venekeelsete inimeste kőrgem religioossus vőrreldes eestlastega oli tőendatud juba uue milleeniumi algul. Nüüdseks on erisus kasvanud veel enam venekeelsete kasuks (eestlastest on ristitud 46% ja mitte-eestlastest 80%; kristlaseks nimetab end 31% eestlasi ja 69% mitte-eestlasi; ateiste on mitte-eestlaste hulgas kaks korda vähem kui eestlaste hulgas); see eristumine on ilmne hulgas küsimustes, eriti traditsiooniliste moraaliväärtuste kaitsmisel ning kristliku usutunnistuse pőhimőtete omamisel. Venekeelse elanikkonna usklikkus vőrreldes eestlastega ei ole individuaalne, vaid väljendub kiriklikus seotuses.


Müüt eestlaste erilisest usuleigusest vőrreldes teiste Euroopa rahvastega on olnud kiire kinnistuma ja on visa kaduma. Jah, Eesti käib ühte sammu sekulariseeruva lääne ühiskonnaga ning on üle vőtnud mitmeid nüüdisaegseid kombeid. Usuline skepsis oli süvenemas haritlaste seas Eesti Vabariigis enne Teist maailmasőda. Nőukogude aeg pidurdas läänelikke arenguid, ent tegi puhta töö nn formaalsete kirikuliikmete osas, sest usklikeks jäid end nimetama tőepoolest vaid usklikud. Kui hinnatakse tänapäevase eestlase religioossust, siis on selleks niisugune ühiskond, mis on üle elanud taasiseseisvumise aegse usulise vaimustuse buumi 1990. aastate algul ning selle järel läinud tagasi oma tavaliste käitumismallide juurde. European Values Study 2008 kolme näitaja järgi oli Eesti tagantpoolt kolmas (suutmata siiski edestada Ida-Saksamaad ja T¨ehhit, kuid ka Taani ja Prantsusmaa on lähedal Eestile): a) kuulumine kirikusse, b) uskumine Jumalasse vői c) enese usklikuks pidamine. Need kohanäitajad kinnitavad, et Eesti kuulub kiiresti sekulariseeruvate lääne riikide hulka, mis tähendab seda, et ühiskondlik korraldus ja kirik kui organiseeritud religioon käivad kumbki oma teed, et kirikul ei ole ühiskonnaelule otsest mőju ning et kristlikel sümbolitel pole üldkehtivat tähendust ja ka individuaalsel tasandil ei tunnista inimesed end usklikeks.


Ent sellega Eesti sekulariseerumine ja kuulumine viimase viisiku klubisse piirdub. Järsult muutub Eesti asend pingereas ning jätab maha Ida-Saksamaa ja T¨ehhi, siis kui küsitakse väärtushinnangute ja -hoiakute kohta omal maal. Omatakse valdavalt konservatiivseid eluhoiakuid, kusjuures ent usklikeks vői mitteusklikeks nimetavad inimesed jagavad neidsamu seisukohti ühtemoodi, nagu tegi kindlaks kirikuőpetaja Annika Laats. Veendunud mitteusklikke on Eestis kordades vähem kui T¨ehhis ja Ida-Saksamaal; samas on eestlaste „millessegi uskumine“ Euroopa kőrgeim – 50% (Marju Lauristini uuring 2013). Seletamatuna näib, et eestlane, kes ise kirikusse ei taha kuuluda ja käib seal harva, usaldab oma kirikute tegevust Euroopa keskmisel tasemel, sarnaselt nagu padukatoliiklik maa Portugal vői ortodoksne Küpros. Usutakse, et kirik vastab inimese hingevajadustele – 66%. Uurijad Eva-Liisa Jaanus ja Marge Unt on järeldanud sellest, et eestlase uskmatus pole uskmatus, vaid peataolek ja sageli teadmatus oma valikuvőimalustest. Mőningast leevendust usulisel enesemääramisel on pakkunud 2015. aasta küsitlustesse lisatud vőimalus nimetada end mittereligioosseks, ent vaimseks inimeseks, nőnda et 43% kristlaste kőrvale on tőusnud 41% „vaimseid mittereligioosseid“ inimesi. Sellegipoolest jätab 20% end nii religioosselt kui ka vaimselt otsijateks.


Kui nüüd midagi järeldada eestimaalaste usklikkuse kohta, siis loodetavasti osatakse vőtta arvesse, et mőningad positiivsed protsendid Euroopa taustal, mis Eestile osaks saavad, on tingitud mitte ainult eestlastest endist, vaid tulemust mőjutab ka mitte-eestlaste, s.h venekeelsete elanike teistsugune usuline koondportree. Ent millises suunas on liikumas viimaste aastate eestimaalased, seda saab 2015. aasta uuringu taustal öelda küll. Vőrdlus viie aasta taguse uuringuga annab mitu vihjet selle kohta, et eestimaalaste usklikkus on tőusuteel ja sellele usklikkusele antakse rohkemal määral sisu.

Mőningad näited:

* Usu kui eluvaldkonna tähtsus on kahekordistunud.
* Ristitute protsent vastanute hulgas on tőusnud.
* Huvi kristluse vastu on kasvanud kolm korda rohkematel inimestel kui neil, kellel see huvi on langenud.


Ühe küsimusega maadleb eestlane veel: kiriku koht tema elus ja ühiskonnas. Eestlane, olgugi et kirikliku elu suhtes loid, tahab et kirik oleks nähtav ja kirikus toimuks väärikas usuline tegevus. Kuigi ta ise ei käi kirikus ega tarbi kiriklikke sümboleid, on ta rahul, kui keegi teeb seda tema eest. Kirikute kohaolu väärtust näeb eestlane mitte niivőrd individuaalsel tasandil, kuivőrd üldisemas, kollektiivses tähenduses. Kirikust on kujunemas sümbol rahvuskultuurile; ja on őige, et kui pidada silmas Eesti erinevaid konfessioonikirikuid, siis just need on sümboliteks erinevatele rahvuskultuuridele. Arvatakse, et kirik soodustab rahvuskultuuri säilimist – keskmine 47%, milles on nii mehed kui naised enamvähem ühtemoodi nőus, ent mitte-eestlased koguni 53% (68% mitte-eestlasi on veendunud, et nende rahvuskultuur on tugevasti kristlusest mőjutatud; sedasama arvab oma rahvuskultuuri kohta 49% eestlasi). Ent see, mida mitte-eestlane ei oska näha kiriku seostes Eesti omariiklusega, näeb eestlane üllatava selgusega – 66% eestlasi soovib kirikute kaasamist riiklikult tähtsate pühade ja sündmuste tähistamisel. Suurima üksmeelega kinnitab 73% vastanutest, et erinevate kirikute koostöö tőstab kirikute usaldusväärsust ühiskonnas.

© Conventus Terra Mariana