Conventus Terra Mariana > Religioon > Rooma igavene suurus (2010)

Rooma igavene suurus (2010)


Toomas Kuter
Kirjanik, laulja, ajakirjanik ja professor

Rooma, mis rajatud Tiberi jőe kalda seitsmele künkale vendade Romuluse ja Remose poolt, kes kogusid oma ürgse energia emahundi piimast, kannab őigusega nimetust Igavene Linn.

Üks maailma keskpunkte pühendati sőjajumal Marsile ning seda, et Mars nende ettevőtmisi ja elu juhib, pole roomlased tänaseni unustanud. See on vanimaid ja kaunemaid linnu maailmas – keskus, millest on alglätte ammutanud pea kőik, mida me Euroopa kultuuriks nimetame.

Rooma ja roomlaste ainulaadsus pole aastatuhandetega vähenenud. Igavese linna vabad kodanikud olid uhked ja väärikad impeeriumi aegadel ja on seda praegu. Rooma impeeriumi suurust ja vägevust on tulvil kogu antiikne linn, seda on tunda Forum Romanumi iidsete varemete keskel, Kodumaa Altari kőrval, Veneetsia väljakul, Hispaania treppide juures, Octavianuse teatri läheduses ja loomulikult Argentiina platsil, kus paikneb üks impeeriumiaegse Rooma pühapaikadest – plats, millel reeturlikult tapeti keiser Caius Julius Caesar, Rooma hiilguse ja vőimu üks legendaarsemaid esindajaid.
Foorumi antiiksete varemete vahel elustuvad elatud elud – intriigid ja salasepitsused aegadest, mil vahel juhtus ka seda, et räägiti üht, tehti teist ja mőeldi kolmandat. Ent see ei vähendanud kuninglikku väärikust, mis roomlastega alati kaasnes.
Borghese villa treppidel löövad silme ette pildid seal toimunud pidudest ja őhtudest, mille kirjeldamiseks ei piisa sőnadest.

Roomlased on impeeriumirahvas ja kuigi selle iidse linna elanike arv kunagi miljonitelt kahekümne tuhandeni langes ja siis taas miljoniteni tőusis, pole miskit muutunud. Roomat ei saa vőrrelda millegiga selle päikese all.

Seal kőrgub verele rajatud Colosseum, kus tuhanded mehed vabadele roomlastele meelelahutust pakkudes surma läksid. Iga meeter sellest maast on kaetud verega, mis on Colosseumi ümbruse viljakaks muutnud. Iidsed roomlased teadsid vere jőudu, nii nagu kogu hilisem kultuur vereliinide läbi edasi arenes. Ometi puudub Colosseumis süngus, pigem on see väärika impeeriumi suurus, mis läbi ajatunneli teada annab, kui paljud surmaminejad imperaatorit tervitanud on.

Maaliline ümbrus ja antiigi tabamatu hőng meelitab Colosseumi lähedale turistide horde, keda on kőikjal Rooma keskuses, kuid kes ometi ei muutu tooniandvaks, otsekui kadudes roomlaste eneste igavikulise väärikuse varju. Sa peaaegu ei märkagi turiste, sest Rooma ise varjutab nad täielikult.

See on püha linn, sőltumata ajastutest ja seal valitsenud kultuuridest. See on katoliikliku maailma keskpunkt ja kristlik Rooma ise on midagi hoopist erilist.

Rooma keskel paikneb Vatikani riik, mille Püha Peetruse katedraalini viivad kőik selle linna peamised teed, nii, nagu kőik maailma teed omakorda Rooma viivad. See osa Roomast kumab seletamatus hiilguses ja valguses, mille kiirgus kandub edasi kőikidesse selle maailma punktidesse. Miljonid inimesed käivad sealt läbi, ammutades jőudu ning vaimuvalgust, mis läbi Looja kustumatu armastuse nende südameteni jőuab.

Nii ongi juhtunud, et antiikse impeeriumi iidsest keskusest on saanud maailma religioosne ja filosoofiline keskus. Kunagi Marsile pühendatud linn on endiselt impeeriumi teenistuses, ainult impeerium ise on edasi arenenud ja täiustunud. Vatikani valgus troonib Igavese Linna kohal, olles küll eraldi, kuid ometi selle linna osa.
Rooma on täidetud väikeste kirikute, katedraalide ja kloostritega, kuhu usu, lootuse ja armastuse jüngrid ning tőeotsijad tulevad maailma erinevatest paikadest. Siin kohtuvad nad palmipuude all, siin leiavad nad aega mőtisklusteks, siin tungib nende hinge rahu ning siin saab mőnestki mässumeelsest katoliikliku suuruse parimaid esindajaid. Siin nad muutuvad ning arenevad, siin avalduvad neile erinevate tőekspidamiste erinevad tahud, siin muutub nende usuline leigus kustumatuks leegiks, mis hiljem heleda tulena edasi pőleb ja karmi pőhjamaad valgustab. See on igavese Rooma valgus, mis läbi aastatuhandete jőuliselt Euroopa kohal loidab.

Nendes väikestes kloostrites, mida Rooma enese sügavuses peidab, sünnivad väikesed imed, mis hiljem, jőudu juurde ammutades suurteks imedeks paisuvad. Ent kuna nad on alguse saanud Igavese Linna viljakast pinnasest, on nende areng jőuline ning toime tugev.

Kapitooliumi lähedal kőrgub tagasihoidlikult väike basiilika, mille väärikas üllus paneb vabisema iga vähegi tundlikuma hinge, kes sellessse siseneb. Selles basiilikas avaldub pühaduse kiirgus imelisemalt kui mujal. Ühel hetkel räägivad sinuga pühakud altaril ning maise maailma tuhmunud värvid asenduvad taevase maailma värvide kirkusega. Sinu hinge tungib őndsus, sinu süda sulab ning sa tunned ühendust Suure Looja enesega, millest sa veel täpselt aru ei saa, kuid mis sinusse on alatiseks, kogu sinu edasiseks eluks, jälje jätnud. Igaveses Linnas vőid sa tunda püha vaimu puudutust, mis muudab kogu sinu olemist, sest alates sellest hetkest pole sa enam kunagi endine. Valgus, mis sinusse tunginud on, muudab valguseks sinu edasise mineku ning sa oled maailmas vahendaja igavese valguse ja meie elu argisuse vahel. See on suur vastutus, usaldus ja privileeg, mis on sulle osaks saanud Igaveses Linnas.

Tőe rääkimise altar, kus miskit varjule ei jää, meelitab kohale kőiki, kes midagi teada ihkavad, roosidega purskkaev Villa Borghese pargis aga paneb ootusärevuses tuksuma mőnegi iidse vaimu inimliku südame, kes sinna oma roosi visanud on ja kes pärast őnnestunud viset igal őhtul ja hommikul őnne ootab, lootes salamisi, et see őnn on seotud Rooma sumedate őhtutega, jalutuskäikudega tuhandeaastaste puude all ning vihmase ööga, millest keha nutab ja külmetab, kuid mis hinge hőiskama paneb ja suurele tundele äratab.

Rooma on armunute linn, kelle tunnete küllus saab jőudu impeeriumi vaimust ja katoliiklikust suurusest, muutes tőelised tunded kirgasteks ja aegumatuteks.
Maailmalinnas asuvad paljude ordude keskused. Siit saavad alguse sajad teed, mis on Looja radadele juhtinud miljoneid, tuues nad igavese valguse juurde. Siinsete müüride taga hoiavad omi saladusi jesuiidid, siin lüüakse rüütliks Malta ordu väärikaid mehi, siin kannavad loomise valu hinges ja kehas Opus Dei kangelased. See on Rooma, mille pinnas nende jumalikku valguse aadet veelgi suurendab, muutes nad särava kristalli taoliseks, mis sädelema lüües iial ei kustu, vaid üha uusi ja uusi valgusniite loob.
See on igavene areng Jumala ülistuseks ja kiituseks, see on Igavene tee, mille suund on üks, see on Igavene Linn, kust kőik kunagi alguse on saanud.

Rooma sumedad ja soojad ööd ning roomlaste väärikad naeratused, milles on pisut muiet, sest nad teavad, kellega on tegu ning teavad, et kőik mitte-roomlased nii vői teisiti barbariteks jäävad. Kuid nad on suuremeelsed, lubades kőigil lahkelt osa saada vaimurikkusest, millest on tulvil Rooma iga tänavakivi, iga müüritellis ja iga väljak.
See kordumatu ilu muutub aastatega tugevamaks, kusjuures ilu hoiab ennast ise ja inimesel pole vaja selle säilitamiseks midagi teha. See on väärikas ja eluline, mőtlemapanev ja rikastav, aukartustäratav ja lugupidamist tekitav.

Emahunt valvab siiani nende inimlaste loomingut, kes tema piimast jőudu saades Igavesele Linnale aluse panid. Ta on pisut eemal, kuid see-eest alati olemas, otsekui nähtamatu osake kőigest, mis Roomaga seotud.

Siit läbi käinud miljonid palverändurid on jőudu ammutanud Püha Tooli kasinusest, siin troonivad kőrvuti iidse impeeriumi templid ja katoliiklikud pühakojad, siin on őigeusklikud kirikud ja sabatit tähistavad sünagoogid. Kőik nad mahuvad rahus ja üksmeeles Igavesse Linna, olles őnnelikud ja uhked selle üle, et saavad elada maailma vőimsaima impeeriumi aladel.

Tiberi veed annavad jőudu, tuhandeaastased plaatanipuud varju ja iidsed kivimüürid jahutavad lőunapäikese kiirgust.

See on Rooma, mis paneb tuksuma iga südame. See on Rooma, kus kohtad oma elu uut armastust. See on Rooma, kus püha vaimu puudutus su minekule őnnistuse annab.
See on Rooma – IGAVENE LINN.


© Conventus Terra Mariana