Conventus Terra Mariana > Religioon > MÕNINGAT SÕNA(USU)ST JA REAALSUSEST

MÕNINGAT SÕNA(USU)ST JA REAALSUSEST


Jako Kull

Esmalt – kuna alguses oli Sõna[1], siis kõigepealt tulekski tegeleda alguse ehk sõna kui sellise etümoloogiaga küsides näiteks, et mis sõnadega (keeles) rääkisid Aadam ja temale kaasaks antud naine nii Jumala kui maoga, mis sõnadega rääkisid Aabel ja Kain, Jumala pojad[2] ning muud Aadama ja Noa järeltulijad kuni Paabeli torni sündmusteni ehk keelte segamiseni välja. Kuna selleks ei jätku momendil aga ruumi, siis väidan, et nii sõna ise kui sõnas endas võib olla tõde (siin ja edaspidi tuleb “sõna” mõista vastavalt kontekstile ja lugeja tahtele kas Püha Isiku või keelelise väljendina) - seega saab sõna olla inimeses, avalduda aga tihti juba muutunud kujul kaasinimese kaudu. Sellest annavad esimest korda tunnistust Pühakirja 2. ja 3. peatükk, kus inimesele Jumala poolt teada antud esimene keeld tema kaasa suu ja teo läbi avaldub, ja seda oma uues, inimlikus olemuses: Jumal avaldab tõe oma sõnas ja selle kaudu, ent inimene ei võta seda positiivsust vastu, vaid väänab selle keskkonna mõjutusel risti vastupidiseks – Ülima Positiivsuse poolt ülima positiivsusega väljastatud sõna ei taga positiivset tulemust. Kui verbaalne positivism ei toiminud “nii nagu tarvis” juba tol ajal, paradiisis, st enne inimese “ametlikku” pattu langemist, kuis toimib ta siis nüüd, 21. sajandi Maarjamaal? Niipalju algusest...

Aga sõna hakkas kunagi “siis” tööle ja jätkab seda tänase päevani. Peale sõna ei ole tänasele inimesele teada ühtki teist niivõrd kättesaadavat töövahendit, millest oma keeleareaali asetatuna keegi aru ei saaks. Küsimus ongi selles, kuidas inimene sõna selle alguse ja lõpu vahel võimalikult hästi ehk positiivselt kasutada suudaks. Kuna inimene elab nii füüsilises kui vaimumaailmas, siis füüsiliselt liikuma pandud, kas väljaöeldud või kirjutatud vormis sõna muutub koheselt vaimumaailma elemendiks, mis omakorda teenib kas Jumalat või Saatanat. Tuleb tähele panna, et ka ilma jumaliku kaitseta väljastatud positiivne sõna võib seega tihti langeda “kurjade taevaaluste vaimude”[3] küüsi, kuna sestsinast maailma valitsevadki ju “pimeduse maailma valitsejad”[4].

Kus on siis lahendus? Ehk tuleb sõna muuta ikooniks või aknaks teispoolsusesse, teatud sihitud teoks, millel on tema objekti jaoks sisse põimitud – indiviidipidi tuntavamal või varjatumal kujul – vajalik religioosse kogemuse alge ehk sütikmehhanism edasiminekuks. Seesama sütik peab olema võimeline süütama inimese südames tule, mille soojust soovib ta ka kaasinimestega jagada. Seesama tulesoojus tekitab inimesse siis ka tõetunnetuse, tunnetuse, et temaga tegeletakse kõigest südamest, ilma vale ja teeskluseta. Selline tõekeel on unikaalne, sest see tuleneb inimese puhastatud, mitte rikutud olemusest ning on seeläbi järelikult – vähemasti subjektiivselt võetuna – inimese südamest tulev puhtus. Selline tõekeel ei lähtu mitte tüüpilisest külmast objekti ja subjekti olukorrast, vaid seab prioriteediks usalduse ja kindlustunde tekitamise, mis omakorda põhineb positiivsel kogemusel.

Et sõna ilma teota on surnud, peab sõna olema selline eriline sümbioos, millel on nii järgimis- kui objektiivse tegelikkuse taasloome võime[5] – seega sõna peab nii jäljendama kui looma. Niisiis: inimestele hea sõna toel ja abil pakutav järgimiskäitumise positiivne süst on kahtlemata see vahend, mis saab ära hoida järjekordse ohvri tekkimise. Keda (või mida) on tänapäeva noortel Eesti riigis võimalik järgida nii, et tekiks eelmises lõigus kirjeldatud olukord?

Nüüd võiks siinkohal küsida, et mida veel peab positiivne sõna “oskama” või kuhu viima? Ilmselt tuleb siinkohal üheskoos rääkida piiridest, milledeni jõuda ja mida ületada, ruumist, kuhu jõuda ning sõnast kui lepingust.

Jah, sõna peab olema kui leping, mis on lepingupooltele siduv: andsid sõna – täida, said  sõna – täida. Kui ei täida, saabuvad negatiivsed kohustused (needused), kui täidad, tulevad õnnistused. Nii on maailm eksisteerinud alates esimesest sõnast  paradiisis ja tuleb tähele panna, et ka paradiisi Looja ise võttis vabatahtlikult endale kohustusi oma loodu ees!

Sõnaga seatud lepinguline ruum hõlmab seega nii aega kui geograafiat, nii füüsilist kui vaimset. Mida peab aga kindlasti täheldama, on see, et inimkonna eksistentsi vältel on selle ruumi vaimsed elemendid (inimolemus!?) vististi samaks jäänud, füüsilised väljendused aga olnud pidevas muutusteväljas. Mida see siis tähendab? See ei pea esiteks tähendama seda, et inimesed on ise, subjektiivselt midagi ära jätnud, midagi hüljanud, või veelgi fataalsem – kedagi ehk oma Looja hüljanud. Inimkond on objektiivselt oma ajaloolises tegutsemises “lihtsalt” antud etapil “mittevajalikud” elemendid kas kõrvale jätnud või neid muutnud – mida rohkem maailm iseendasse lõimub, seda rohkem selliseid muudatusi teoreetiliselt esineda võib. Ja teisena tuleb siin märkida geograafiast ja räägitavast keelest ehk sõnast enesest (sõnaga väljendatud keel muutub pidevalt!) tuleneda võivaid kultuurilisi erinevusi, mis ümbritsevat keskkonda ühel või teisel viisil inimtahtest otseselt sõltumata muudavad.

Aga kindlasti ei saa me sõnaga seatud lepingulisele ruumile piire tõmmata, s.t et inimene ei saa (ja teisalt – Looja jaoks ei olegi ju piire). Olles küll ilmselt selle ruumi kaaslooja, ei ole inimesele antud piiride tõmbamise funktsiooni ehk võimalust. Sellises sõnalises lepinguruumis kas ollakse või ei olda; lepingupartnerina saab selles ruumis eksisteerida ka ju lepingut – tahtlikult või tahtmatult – pidevalt rikkudes, kuid sellise käitumise tagajärjed ei jää lepinguosalisele inimesele eri aegadel siiski avaldumata, lõplikult kasvõi Viimsel Kohtupäeval, kusjuures inimesele on Looja poolt antud valikuvõimalus, muul loodul sellist võimalust aga pole.

Ruumiga seondub piir, see on tähtis asi. Kuna ülalnimetatud lepinguline ruum on lõplikult võib-olla ainult intuitiivselt tajutav, siis ei ole võimalik ja vajalikki antud piiri iseenesele ette kujutada. Hea kui ollakse piirist ohutus kauguses, siis ei ole vaja inimese seesmisel piirivalvuril, eetikal, inimese südant kriipida. Ent vähemasti üks kord tuleb tulevasel lepingupartneril ikkagi piiril käia ja see ületada ehk parafraseerides J. Lotmani, tõlgib taoline piiriületuse protseduuri läbimine inimese eelneva elu kvalitatiivselt teise olemisse[6], mis asub, nii huvitav kui see ka ei ole, üheaegselt nii siin- kui sealpoolsuses.

Lepingulise ruumi piir teeb vahet ka indiviidi ja sootsiumi (kogukonna) vahel. Kui Vana Lepingu päevil sõlmiti kahe inimese vahel leping, siis kandusid lepingust tulenevad õigused ja kohustused automaatselt üle lepingusõlmija sugulastele. Seega oli täiesti võimalik, et ühe inimese lepingurikkumine tõi kaasa teiste kannatamise (veritasu!). Selline käitumisviis oli omane ka Eestimaale nii geograafiliselt kui ajaliselt tunduvalt lähemalseisvas ruumis – Ivan Groznõi aegsel Venemaal[7]. Tänased üldtunnustatud lääne seadused aga sellist teguviisi ei luba, ehkki jah, küll ka siin kellelegi teisele süü ülekandmisfenomen – patuoinas! – tekitamine kehtib. Ja nii peavadki kõik teatud ja defineeritud ühiskonna liikmed kandma vastutust ühe liikme tegude eest, sest selline ühiskond on ju oma olemuselt üks ihu.

Lepingulise ruumi piir on kahtlemata tähtis ka seepärast, et sealpool piiri tuleb inimesel lepingupartnerina hakata rääkima lepingu keelt, veelgi enam, tuleb laulda lausa uut laulu. Lepingu keel, nagu eelpool juba öeldud, võib olla nii verbaalselt kui füüsilistes tegudes väljendatav, põhiolemus väljendub tal aga sealpoolsuse tajumise võimaldamises ehk sealpoolsuse inimesele rituaali kaudu mõistetavaks tõlkimises. Seega eraldab piir võõrad keeled omast keelest ja valvab, et väljaspoolsus ehk võõras sisse tungida ei saaks. Selline piiri käitumine sunnib lepingupartnerist inimest end esmalt lepinguosalisena teadvustama ning teisalt ümbritseva maailmaga vastandama.

Vastandumine on aga ilmselt arusaadav kategooria nii lepinguruumi (võib ju ka nii väljenduda) sees kui väljas olijaile, millel tavapäraselt on negatiivne maik juures. Vastandumine lepinguruumi sees ei pruugi aga üleüldse negatiivne olla, vaid see annab inimesele alandliku võimaluse saamaks aru, kes on kes lepinguruumis. See annab võimaluse ikka uuteks ja uuteks kohtumisteks Loojaga, mis oma olemuselt on nii mõnigi kord (et mitte öelda pidevalt) “vanade”, iidsetest aegadest eksisteerivate nähtuste ja tegevuste meeldetuletamine. Selline lausa füüsiline meelde tuletamine on aga inimesele otseses mõttes eluliselt vajalik.

Seega on sõnaga loodud lepinguruumi sisemus oma olemuselt küll korrastatud ja struktureeritud tervik, ent siiski lõputult mitmekesine, sest iga loodu toob kaasa oma individuaalse suhte nii Looja-lepingupartneriga kui kaasinimese-lepingupartneriga – nii on Looja ju inimese loonud. Refereerides jällegi J. Lotmani, võib öelda, et lepinguruum on nagu peegli ja selle kildude omavaheline suhe, kus igas killus peegelduv on nii tervikpilt kui ka analoog[8] ehk: iga kild jäljendab tervikut. Selline analoogi ja terviku suhe loob omakorda aluse dialoogi kui suhtlemise tähtsaima elemendi tekkeks. Dialoog eeldab aga mõlemapoolset võimekust teineteisest aru saada – kui mitu korda on Looja aina uuesti ja uuesti dialoogi alustanud, kuna inimene pole aru saanud/pole olnud võimeline aru saama? Palju on toimunud lepingusuhte katkestusi ja taasalustamisi (siinkohal tasuks eraldi mõelda evolutsiooni ja loomislugude koosesitatavusele…)? Niipalju sõnaga seatud ruumist, piirist ja lepingust.

Kas eesti keeles öeldud sõnad on tähtsad? Kui sõname probleemsete noorte absorbeerimine tsiviilühiskonda – mida see siis tähendab, kas sellise loosungiga võiks pöörduda oma tulevase lepingupartneri poole? Kust me sellest aru saame, et see üleüldse on üks positiivne “asi”? Ega äkki saagi. Kõigepealt saame ehk aru, et eksisteerib midagi negatiivset, sest et on mingi probleem ehk tunnetatud vastuolu. Ja see vastuolu on seotud noorusega, mida tuleb absorbeerida ühisesse kooselu vormi, mida antud juhul nimetatakse tsiviilseks. Kui absorbeerimine tähendab vastavalt  õigekeelsussõnaraamatule imamist või neelamist, ja tsiviil antud kontekstis kultuuri levitamist või vaimuvalguse jagamist, siis võiksime nimetada “seda” järgnevalt: tunnetatud vastuoludega nooruse imamine vaimuvalguse jagamise/kultuuri levitamise ühiskonda. Kusjuures julgen kahelda, et keegi täpselt teaks, millised vastuolud millisel noorel parajasti on, ning kas eesti ühiskonna saab nimetada kultuuri/vaimuvalgust jagavaks. Ja kui eesti ühiskond sellist omadust ka eviks, kas ei oleks mõttekam sel juhul kultuuri/vaimu hoopis kuskile vastuollu “sisse pritsida” – teha seda niikaua, kuni seda vastuolu enam polegi.

Kas eelmine lõik oli mäng sõnadega, sõnamäng või sõnareaalsus? Või midagi muud, või kõik üheskoos? Kuidas selline sõnavabadus ühiskonnale võiks mõjuda? Positiivse sõnamise kontekstis tõden, et kes suudab tunnetada ja käituda nii, et näeb (sõna)vabadust kui ülimat kohustumust (suurimat paratamatust?), evib ka võimalust ja potentsiaali kalduda suhtes “hea-halb” parema poole ehk sätestada enda jaoks see kord ja korrastatus, mille läbi süda ei tunne häbi ei iseenda ega kaasinimese ees. Ent selliselt tunnetav vana ehk traditsiooniline ühiskond ehk maailm on kuskil mujal või sootuks kadunud, reaalne ja sümboliline elu on kohati niivõrd teineteisest läbi põimunud, et polegi midagi imestada, kui keegi iseenda või olemise mõtte sootuks “ära kaotab”.  Seega ära on kadumas ka usaldus nii teineteise kui üksteise suhtes ehk ühiskonna homogeensus, mis põhineb ju algsel veendumuste ja väärtushinnangute ühtsusel, mis omakorda, koos eksisteerides, loovad tunnustatud autoriteedi tekitamise kaudu usalduse.[9] Aga mis siis teha, kui kellegi jaoks tunnustatud autoriteet ütleb positiivse sõna, ent kunagi selgub, et see oli “tühi”?

Esialgu mainitud Paabeli torni lugu tõi enesega kaasa erinevate maailmapiltide tunnetamise ja väljaelamise võimaluse. Vabadus tunda end ükshaaval või korraga maagiliselt, müütlikult, hiljem religioosselt, filosoofiliselt ja teaduslikult, lõpuks postmodernselt, on inimkonnale pakkunud viljaka teatrilava vastava subjektiivsuse väljaelamiseks. Sellises iseenese tarkuses väljendatud sõna, paraku alul ka positiivses võtmes kõlavana, võib ja saabki tihti hoopis võimu vahendiks. Ja nii kuuleb ja kuulab “lihtne” ühiskonna liige nn positiivseid sõnu, mis teda nii tegelikkusest kui tõest hoopis kauge(ma)le viivad. Kui sellised positiivsused omaks võtta, toimub küll kasvamine, aga see kasv on inimlikus võimus – selline võim ent viib uhkuseni ja see teadaolevalt upakile.

Aga küllap on inimene ikkagi valmis ja veelgi tähtsam – huvitatud positiivset sõna selle õiges tähenduses endasse vastu võtma ja seda ka välja andma. Sest positiivsel sõnal on kohustus ja õigus tekitada inimeses õudustunne kurjuse ja vägivalla ees, võtta maha küsimus: mis või kes varjab end sõna taga? Taoliselt “rääkiv” keel peab seepärast olema ühest küljest küllalt lihtne ehk selle struktuur alati tajutav ja selgepiiriline, teisest küljest aga andma inimhingele võimaluse koos Looja hingega – kooskõlas struktuuriga – sooritada “hüppeid” teispoolsusesse, ilma et inimesel tekiks põhilist eetika küsimust: “On see hea?”

Ainuke Rääkija, keda kõik maailmas elavad inimesed tahes või tahtmata kuulama peavad, tunnistavad nad seda endale või mitte, on Looja. Kui inimeste Looja räägib –ükskõik kelle või mille kaudu – on teised vait. Kui Looja räägib oma sõnaga, peab ka kurjus vaikima. Taoline sõna paneb (lapselikult) unistama, ka neid, kes selle võluelemendi juba ehk unustanud on. Kuid siinkohal on veel üks ülimalt tähtis element, ilma milleta positiivne sõna ei “ärka ellu”, ei muutu reaalsuseks. See element on ohver. Sest justnimelt – iga positiivsus nõuab teatud ohvrit, mida “suurem” positiivsus on, seda suurem võib olla ka ohver. Aga kust leida ohvreid? Kes need veel võiksid olla? Ja kes või mis too ohver tänapäeva kontekstis üldse on?

Inimkonna ajalugu on kas teadliku või mitteteadliku ohverdamise ajalugu – ka nüüd, siin ja praegu ehk Maarjale pühitsetud maal, on vajalik tuua ohvreid. Küsimus on ainult: kes oskab ja julgeb ohvriks olla? Kes ja kuidas end ühiskonna eest ohverdab? Kui aga vabatahtlikku ja teadlikku ohvrit ei leidu, ohverdatakse keegi niikuinii, ainult et siis ei tea kelle poolt ja mille või kelle nimel. Ülim traagika saabub aga siis, kui ohvriks osutub kogu eesti ühiskond…. Toodud on suurim võimalik ohver, tolle kõikvõimalikud variatsioonid kõikvõimalikus “tähtsuse” gradatsioonis on aga “avatud” kõigile positiivse sõna järgijaile. Kui ühiskond suudab sellise võimaluse positiivsel kujul (taas)avastada, siis jõuab ta ka tagasi suurima eetikani: “Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta.” (Jh 10: 17).

Lõpetuseks – kui kõik on tekkinud sõna läbi, siis tuleb eeldada, et kõik ka lõppeb selle läbi. Looja on loonud ehk antud teema kontekstis väljendades – (ära)sõnanud – inimese selleks, et “...me Teda tunneks, Teda armastaks, Teda selles elus teeniks ja et me surmajärgses elus igavesti Temas rõõmustaksime.”[10] Kuna “rõõmustamine” on inimese jaoks positiivse tähendusega, siis ilmselt ka “inimese lõpp” võib olla rõõmus, sest inimene läheb jälle sõnasse tagasi – sinna, kust kõik alguse sai. Ka viimne sõna võib olla rõõmus...   

KASUTATUD KIRJANDUS

1. Lotman, J. 1999. Semiosfäärist. Tallinn: VagabundThielicke, H. 1968. 2. Theologische Ethik. III. Band. Tübingen: J.C.B. Mohr (Paul Siebeck)
3. Veidemann, R. 2003. Kultuur kui teine olemine. – Kultuurikonverents “Inimesena maailmas”. Eesti Luterliku Tunni Teenistus
4. Väike katekismus. http://www.fsspx.ee/data/failid/Vaike_Katekismus.rtf 02.04.2006   

JAKO KULL (sünd 1961) on lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli 1988. aastal  majandusinsenerina ja EMK Teoloogilise Seminari 2005 cum laude teoloogina. Ta töötab praegu arhitektuuribüroo Pluss OÜ projektijuhina.  

__________________________
[1] Jh 1:1
[2] 1Ms 6:2
[3] Ef 6:12
[4] samas
[5] Veidemann, R. 2003. Kultuur kui teine olemine. – Kultuurikonverents “Inimesena maailmas”. Eesti Luterliku Tunni Teenistus.,  lk 4
[6] Lotman, J. 1999. Semiosfäärist. Tallinn: Vagabund, lk 12
[7] samas, lk 13
[8] samas, lk 21
[9] Thielicke, H. 1968. Theologische Ethik. III. Band. Tübingen: J.C.B. Mohr (Paul Siebeck), lk 35
[10] http://www.fsspx.ee/data/failid/Vaike_Katekismus.rtf

© Conventus Terra Mariana