Mida nüüdisaja katoliiklased usuvad?Ingmar Kurg,
dr. theol.
Uusimas „Eesti kiriku- ja religiooniloo“ (2018) väljaandes kirjutas
ajaloolane Toomas Abiline: „Paljurahvuseline katoliku kirik aitab oma
liikmetel Eestis meenutada siinse katoliikluse sügaval asuvaid juuri.“
Kui sügaval need juured on ja kas sealt võib midagi võrsuda?
Neidsamu usujuuri varasest katoliiklusest Eestis otsib ja leiab ka Eesti
Evangeelne Luterlik Kirik: EELK „vaimulik elu ja järjepidev tegevus
rahva usulisel ja kõlbelisel kasvatamisel algas eesti rahva
ristiusustamisega“ (EELK põhikiri). Võib edasi mõelda nii: kes tahab
rahvalikus usuajaloos avastada katoliiklikku pärandit, leiab selle
luteri kirikus alalhoituna või ei leia üldse.
Usuline järjepidevus sajandist sajandisse lubab järeldada, et pole
luterlust katoliikluseta ning vastupidi. Tänapäevast katoliiklust ei saa
ette kujutada ilma ühise ajaloota koos luterlusega ja kogu
kristlaskonnaga. Vatikani II kirikukogu sõnastuses on kirikud üheskoos
Kristuse poole pöördujad ning seda tehes lähenevad nad ka üksteisele üha
enam.
Eestitki külastanud paavst Franciscus on järjepanu püüdnud maha võtta
müüte, millega nii katoliiklased ise kui ka kõrvaltvaatajad on
roomakatoliiklust märgistanud. Mis selleks sunnib, on minu meelest
vajadus kaitsta kiriku üht võõrandamatut tunnust: evida katoliiklikkust,
see tähendab üleüldisust. Ning seda mitte ainult deklaratiivsetes
sõnades või iseennast veendes, vaid tegelikkuses, nähtavalt ja
asjakohaselt.
Paavst on selgitanud, et nüüdne roomakatoliku kirik tahab elada koos
teiste kirikutega „lepitatud mitmekesisuses“. Selle vormeli sõnastamisel
on ta toetunud evangeelsele teoloogile Oscar Cullmannile (1902–1999;
oli omal ajal kutsutud Vatikani II kirikukogu oikumeeniliseks
vaatlejaks). Paavst tahab näha kirikuid ühtsuses nagu „polüeeder“, mis
sel moel peegeldab Jumala valgust maailmas, igaüks oma tahuga.
Paavsti viimatine apostellik läkitus „Gaudete et exsultate!“ (9. aprill
2018) kõneleb rõõmsameelsest pühadusest, mille poole püüelda, eriti
seetõttu, et pühadus on ainuüksi and Jumalalt ja mitte kellegi eraomand.
Selles on üleskutse mitte ainult katoliiklastele, vaid kõigile
jumalaotsijatele.
Pärast kirikute sajanditepikkust lahusolekut pole ehk üleliigne korrata,
et katoliiklased usuvad sedasama, mida kõik tõemeelsed Kristusesse
uskujad. Seesama pühakiri ja usutunnistus, Kolmainus Jumal ja Issand
Kristus, õpetus usust, lootusest ja armastusest, traditsioon, liturgia,
osadus, palvetamine, eetilised tõekspidamised, andumus kuni
märtrisurmani – kõik see, mis on teisteski kirikutes ja igal kristlasel,
olgugi et oma rõhuasetustega ja eripäradega, oma teoloogia ja
filosoofiaga, oma pühakute ja kirikukorraga.
Katoliiklik eklesioloogia jagab sarnaseid seisukohti, nagu näiteks
ortodoksne õpetus kirikust kui „Kristuse müsteeriumist“ ning nagu
luterlik õpetus kirikust kui „Jumala rahvast“, sealjuures Jumala
palverändavast rahvast.
Aga on üks pretensioon, mis kõlab üllatavalt mittekatoliiklase kõrvus:
katoliiklased tunnistavad niisugust Kristuse kirikut, mis on tõeks
saanud püha Peetruse järglase juhitud kirikus. Õige sõnakasutus on siin
oluline. XXI sajand pole enam paavst Piuside ajastu, mil katoliku kirik
tahtis iseolemises jääda puutumatuks modernsest maailmast ja teistest
kirikutest, seletades, et kes ei kuulu katoliku kirikusse, millisel
põhjusel iganes, ei kuuluvat Kristuse ihu osadusse.
Üks kari ja üks Karjane tähendanuks tookord tagasipöördumist
paavstikiriku rüppe ning Kristuse kiriku ja roomakatoliku kiriku vahele
pandi võrdusmärk. Ei, Vatikani II kirikukogu (1962–1965) loobus
säärasest eksklusiivsest hoiakust ning selle asemel soovitas
katoliiklastel „rõõmuga tunnistada ja hinnata seda tõeliselt kristlikku
vara meie ühisest pärandist, mida meie eraldatud vendade seas leidub“,
sest „kõik, mida Püha Vaim oma armuga on täide viinud meie eraldatud
vendade südames, võib olla abiks meie endi kasvamisel“ (dekreet
„Unitatis redintegratio“, par 4).
Sama dekreet tunnistab: „Me usume, et meie Issand usaldas kõik Uue
Testamendi õnnistused ainuüksi apostlite kolleegiumile, mille pea on
Peetrus, et rajada seda ühte Kristuse Ihu maa peal, millesse peavad
täiel määral saama liidetud kõik, kes mingil moel Jumala rahva sekka
kuuluvad.“
Niisiis, kogu siira avatuse juures näib, et katoliku kirik siiski ei
loobu katsest reserveerida enese jaoks niisugust kiriku mõistet, mida
vaid tema ise saab täiel määral realiseerida. Kuidas sellise võimatuna
näiva missiooniga toime tulla? Kuidas esindada üht ja ainust Jeesuse
Kristuse kirikut kõigi inimeste jaoks? Vastus peitub katoliikluse
võimekuses olla partner teistele kirikutele ning eestvedaja nendes
ülesannetes, milleks Kristus on oma kiriku kutsunud ja seadnud.
Paavstid, kes on valitsenud pärast Vatikani II kirikukogu, räägivad
roomakatoliku kirikust maailmakiriku rollis, see tähendab, et Peetruse
järglase juhitud kirik võtab katoliikliku hoiaku ning näeb oma
eestkostealusena kogu maailma ja kogu loodut.
Kui Vatikani II kirikukogu pidas vajalikuks rõhutada, et „Kristuse kirik
teostub (subsistit) roomakatoliku kirikus“, unustamata mainida
piiskopiameti katkematut apostellikku järjepidevust, siis selle juurde
lisati selgituseks, et tõelise kiriku tunnuseid on ka väljaspool Rooma
kirikut, kuna Kristuse Vaim on kõikjal.
Kirikud tingivad üksteist. Roomakatoliku kirik, selleks et teostada
oma ideaali katoliikliku ehk üleüldise kirikuna, vajab teisi kirikuid.
Selleks läheb vaja vastastikku üksteise toetamist ning rikastamist.
Ma ei pea rikastamise all silmas väliste vormide jäljendamist ning veel
vähem üksteise vigade kordamist, vaid selle rikkaliku vaimuliku kogemuse
jagamist, mida Püha Vaim on kirikutele ja kristlastele kinkinud. Johann
Sebastian Bachi koraale lauldakse ka katoliiklaste jumalateenistustel
ning Wolfgang Amadeus Mozarti missat evangeelse kiriku pidulikel
jumalateenistustel.
Katoliiklased usuvad, et osaduses Jeesuse Kristusega on hea elada.
Igakülgselt ja igal päeval. Siin ilmneb katoliikliku vaimsuse eripära.
Selleks on armulaud. Kui külastada katoliku kiriku jumalateenistusi,
siis jääb kõrvu sagedane jutlustamine sellest, kui oluline on uskliku
jaoks armulaud – see vahetu ja täielik osasaamine Jeesusest Kristusest.
Kristusele viitavad teisedki kiriklikud talitused ning isikliku vagaduse
vormid. Jumalaema, neitsi Maarja austamine pole midagi muud kui Jumala
tänamine Kristuse ilmumise armu eest. Ad Jesum per Mariam. Ning
Jumalaema ja pühakud on koos Kristusega elatud elule eeskujuks.
Kui tänapäeva katoliiklane otsib oma usu juuri, siis tegelikult otsib ta
ka Kristuse kohalolu märke niihästi kultuuris, ajaloos, inimsuhetes kui
ka teistes kirikutes.
|