Muljeid kaputsiinide misjonist Eestis 1930. aastatel
Ajalookonverents: Tartu katoliku kirik 120. aasta suvel.
Tartu Katoliku Hariduskeskuses, 10.11.2018
Dr Ingmar Kurg
Lühidalt:
Jesuiitide ja kaputsiinide misjoniga seoses 1930.
aastate Eestis on oluline meeles pidada, milline misjoniparadigma oli tol ajal
kehtiv. Lääne tsivilisatsioon ning kristlikud kirikud nende hulgas elasid täiel
määral modernses ajastus. Seda ajastut iseloomustas ühiskonna huvigruppide
vastandumine ja ideoloogiliste võitlusvaim, mis kristlikus misjonitöös väljendus
sageli kirikute konfessionaalse vastandamisena kuni selleni, et tõendada ühe
kiriku paremust teise ees. Erinevalt nüüdisaegsest misjoniparadigmast, mis
toetub missio Dei ehk Jumala misjoni
kontseptsioonile ning mis peab silmas misjoni eesmärgina Jumala riiki, mitte
kirikut, oli modernismiaja misjoni sagedaseks käitumistavaks konversioonid
ühest kristlikust kirikust teise kuni selleni, et võidi tunda uhkust edukalt
läbiviidud proselüütluse üle. Missio Dei
kontseptsioon seevastu mõistab vajadust kuulutada evangeeliumi üheskoos kõikide
kirikutega kogu rahvale.
1930. aastateks oli kirikute oikumeeniline koostöö
ning ühtsuse otsimine ülemaailmses mastaabis juba andnud esimesi vilju, kuid
Eestis oli oikumeeniliste ideede edendamine jäänud tahaplaanile noore
rahvusriigi ning rahvuskirikute organiseerimise faasis. Esmatähtsana näis
konfessioonikirikute reorganiseerimine sõjajärgsete kahjustuste järel. Kindlustati
omaenese kiriku õpetust ja struktuure. Eestisse saadetud jesuiidid ja
kaputsiinid astusid maale, kus 1934. aasta rahvaloenduse andmeteil oli üle 870
tuhande luterlase, üle 210 tuhande õigeuskliku, üle 10 tuhande evangeelsete
vabakoguduste liikme ning ca 2000 katoliiklast. Katoliiklasteks olid peamiselt poolakad
ja leedukad, ka mõni sakslastest pere; katoliiklastest arvust pool elas
Tallinnas, kuid elav kontakt kirikuga oli vaid vähestel. Sakramentidest jäi
suur osa katoliiklasi eemale, enamasti lubamatu või kehtetu abielu tõttu.
Jesuiidid jõudsid Eestisse aastal 1923 ja kaputsiinid
aastal 1931, et pühenduda hajutatud katoliiklaste otsimisele, et neid nn
rahvamisjoni vormis uuesti evangeliseerida ja taastada nende jaoks õiguspärane
kirikuosadus. Rahvamisjon e Volksmission
on olnud jesuiitide ja kaputsiinide töömeetod alates nende ordude sünnist
reformatsioonijärgsel ajal XVI sajandil. Rahvamisjoni vahetu eesmärk ei olnud
ristimine ja uute koguduste rajamine, vaid kirikusisene tegevus: juba
olemasolevate koguduseliikmete usuelu intensiivistamine. See tähendas otseses
mõttes usklike tagasitoomist kiriku armulaua osadusse ning takistuste
kõrvaldamist sakramentide vastuvõtmisel. Peamiseks meetodiks on kodukülastused,
pihisakramendi võimaldamine, katoliiklaste lastele usuõpetuse andmine. Modernse
aja rahvamisjon kujunes välja XIX sajandi urbaniseerumise ja sekulariseerumise
tingimustes.
Kaputsiinide misjonitegevust Eestis on otstarbekas näha
jesuiitide töö taustal. Seda mitmes mõttes. Esiteks, kaputsiinid järgnesid 8
aastat hiljem jesuiitide alustatud rahvamisjoni töömaile; teiseks, kui
jesuiitidel oli Eestisse tulles ambitsioonikas, paavstiga kooskõlastatud
strateegiline plaan valmistuda misjonitegevuseks Venemaal, siis kaputsiinid
jäid sellest eemale, kuid olid jõudumööda jesuiitidele abiks ühes või teises töölõigus
(näiteks trükimasina hankimisega ning kaastööga katoliiklike ajakirjadele).
Esimeste kaputsiinide ringreisid Eestis kordasid
peaaegu üks-ühele jesuiitide varasemaid käike. Kaks väljavõtet erinevatest
aruannetest annavad aimu neist pühadest teekondadest:
Jesuiidipaater Felix Wiercinski
aastast 1924: Alustasin Valgast, kus 30 000 elaniku hulgas leidsin 54
katoliiklast, peale lesestunud naiste ja meeste leidsin ainult kolm
katoliiklikku perekonda, arvukalt segaabielusid. Valgast reisisin Petserisse.
Leidsin kokku kakskümmend üks katoliiklast, kes peaaegu kõik segaabieludes
elasid ning mõne pere lapsed olid saanud mittekatoliiklikku kasvatuse. Pärnust
leidsin 21 katoliiklast, kasutasin ühe protestandi külalislahkust, kes andis
meie käsutusse ilusa suure saali jumalateenistusteks. Tartus oli 140
katoliiklast. Pidasin iga päev 4 jutlust poola, saksa ja vene keeles. Narvas
oli 120 hinge, puht katoliku perekondi ainult kaks – poola ja saksa rahvusest.
Viie päeva jooksul pidasin 28 jutlust poola, vene ja saksa keeles ning
õnnistasin 6 eeskirjadele mittevastavalt sõlmitud abielu.
Kaputsiinipreester
Taddeus Kraus kirjutas oma ringkäigust 8 aastat hiljem: Olin ainuke kaputsiin, niisiis
kutsus jesuiit isa Werling mind külastama kohti, kus elasid
katoliiklased. Suundusin kõigepealt Valka, oma esimesse kogudusse. Valgast
sõitsin Petserisse; vene kooli saali seati sisse altar, kus ma pidasin püha
missa jutlusega. Sõitsin Edela-Eestisse Pärnu linna, mis asub mere ääres. Seal
oli ühe saksa perekonna kodus sisse seatud kabel, mis oli nii suur, et sinna
mahtus ligi 70 inimest. Pärnust sõitsin Viljandisse, kus ühe õpetajanna kodus,
kes oli pärit poola-saksa segaperekonnast, pidasin vaikse missa. Pärast sõitsin
tagasi Tartusse. Kohe pärast Narva saabumist külastasin koguduse juhatust ja
peaaegu kõiki katoliiklasi. Need olid enamuses poolakad, kes olid juba ammust
ajast Narvas elanud ja töötasid sealsetes vabrikutes. Olid ka mõned saksa
ümberasujate pered veel Peeter Suure või Katariina aegadest ja kümmekond
segaperet – eestlased, soomlased, leedukad, lätlased, poolakad ja venelased,
kes rääkisid kas eesti või vene keelt.
Kaputsiinide 12 preestrit asusid teenima
olemasolevates kogudustes, nõnda et mõne aja järel jaotati Eestimaa vaimulik
teenindamine jesuiitide ja kaputsiinide vahel järgmiselt: Tallinn, Rakvere ja
Pärnu jäi jesuiitidele; Tartu, Narva, Petseri ja Valga olid kaputsiinide
piirkonnad. Selline jaotus on omajagu loogiline: pealinn Tallinn ja haritlaste
meelispaik Pärnu oli sobilikum jesuiitidele, et edendada kirikupoliitikat,
kirjastada ning kasvatada eestimaalastest preestreid; kaputsiinidele sobis
paremini Eesti maapiirkond. Narvas tegutsesid jesuiidi- ja kaputsiinipreester
üheskoos, eriti seoses idariitusega liturgiate pidamises, mis pidi olema üks etapp
ortodokside ja katoliiklaste nn uniooniplaanist. Omamoodi küsitavaks osutus
Tartus teenimine. Tartu katoliiklastest ning ka mittekatoliiklastest
üliõpilased ja haritlaskond igatsenuks intellektuaalsemat jutlust ja suhtlust
ning seetõttu ehk jesuiite; ent kaputsiinid tegid, mida suutsid. Kaputsiinid,
endilegi üllatusena, said Tartus hakkama lausa teatritükkidega.
Olgugi, et kaputsiinid evisid sedasama
misjoniparadigmat, mida jesuiididki ja üldisemalt kõik tolle aja kristlikud
misjonid, on näha mentaliteetide erinevused. Jesuiitide mente et corde vaimsus suunas mõtlema sellele, kuidas tuua
õigeusklikke katoliiklasteks (nn Commission
Pro Russia plaani järgi) või kuidas paika panna protestante nende
ekslikkuses, et selle taustal esitada katoliikluse ülimuslikkust teiste kirikute
ees. Kaputsiinid, mitte vähem eesmärgipärased, oleks justkui südameasjad
asetanud mõistusest ettepoole – corde et
mente. Kaputsiin Taddeus Kraus märkas detaile, mis soodustas mõistmist ja eestlastega
kontakti leidmist. Ta kirjutas aastal 1934 seoses preestrite saatmisega
Eestisse: „Nimetusi ’misjon’ või ’misjonär’ ei
kasutatud Vatikani dokumentides ega vaimulikkonda puudutavates dokumentides, et
mitte ärritada protestantidest eestlasi, kes ei olnud ju ometi paganad. Samal
põhjusel ei asutanud Püha Isa Eestisse Apostlikku Prefektuuri nagu paganlikesse
maadesse, vaid Apostliku Administratuuri.“ Sageli väljendasid kaputsiinid oma
tänumeelt eestlaste abivalmiduse suhtes ning said kogeda sedasama, mis õhkus
neist endist: „Üldiselt suhtusid eestlased katoliiklastesse sõbralikult ja
paljud neist, eriti intelligentsi hulgast, tunnistasid avalikult, et katoliku
usk on Jumalalt endalt ja kõige õigem.“
Kaputsiinide töö lõppes ametlikult II maailmasõja eel
ning nad kutsuti tagasi, ometi isa Taddeus Kraus jäi Eestisse ka pärast sõda,
kuni aastal 1964 andis Tartu koguduse teenimise üle kaputsiinist isa Andreas
Pawlovskisele.
|