Conventus Terra Mariana > Religioon > Ühtlus vői ühtsus - kas Katoliku ja Őigeusu kirikud peaksid ühtlustuma?

Ühtlus vői ühtsus - kas Katoliku ja Őigeusu kirikud peaksid ühtlustuma?


Dr. Ivar Soone
Tallinna Ülikool, Balti Filmi- ja Meediakool, dotsent, őppekava juht, kommunikatsioonijuhtimise valdkonna juht

Küsimusele, kas Katoliku ja Őigeusu kirikud peaksid oma protseduurid ja rituaalid ühendama pärast nende kahe ristiusu lahu lähenemist üksteisele, ei ole seni selget ja ühest vastust, kuigi seda küsimust on isekeskis arutanud mőlema kiriku koguduste liikmed. Samas pole mitte mingisugust kahtlust, et nimetatud kaks kirikut teenivad ühte usku ja jagavad enamikke selle usuga seotud pőhivaadetest, välja arvatud mőningad üksikud seisukohad, nagu Paavsti roll vői preestrite tsölibaat. Kuid seni, kuni pole selget kokkulepet ega arusaama kirikute lähenemisest ega paljuräägitud vőimalikust ühinemisest tulevikus kőrgeimate kirikunőukogude seas, säilib koguduseliste seas endiselt kőneaine ja küsimus selle kohta, kas lähenemisega vőib ja peaks kaasnema ka kirikutraditsioonide ühtlustamine vői peaksid erinevused säilima? Proponente ja oponente leiab seejuures mőlema argumendi puhul: kui ühed leiavad, et erinevused lőhestavad kirikut, siis teised väidavad, et erinevad religiooni praktiseerimise viisid hoopis tugevdavad seda, vőimaldades kiriku ja religiooni traditsioonidega samastuda ja nendest osa saada vőimalikult paljudel erinevatel inimestel. Seejuures loevad enamik őigemaks ja paremaks just oma religiooni traditsioone, rituaale ja reegleid.

Et selle olulise küsimuse tuumani tungida, tuleb aga vaadata märksa sügavamale rituaalidest, dekoorist ja pinnapealsest särast – nimelt moodustavad needsamad rituaalid, traditsioonid ja reeglid olulise osa nii koguduseliste identiteedist kui ka nende poolt kantavatest rahvuslikest traditsioonidest. Sajandite jooksul on klerikaalne traditsioon arenenud käsikäes ja sümbiootilises suhtes rahvuskultuuri ja rahvalike traditsioonidega, vőttes küll sageli pigem konservatiivse seisukoha erinevate muutuste suhtes, kuid moodustades sellegipoolest olulise osa rahvuse identiteedist.

Käitumisreeglid ning tőekspidamised ja arusaamad őigest ja valest on vorminud rahvaste käitumist, tavasid ja ühiskondlikke väärtusi, integreerides religiooni kultuuri lahutamatuks osaks. Seetőttu oleks tegemist vägivallaga nii koguduse liikmete kui ka koguduse enda identiteedi kallal, kui keegi üritaks väevőimuga ja mőtlematult muuta kujunenud protseduure ja tavasid. See omakorda vapustaks ka ühiskonda tervikuna ning tőenäoliselt tekitaks ka uusi lőhesid ja erinevaid seisukohti ning konfrontatsioone ka kirikuliste endi seas, sest nagu füüsikaseadusedki ütlevad, mőjub igale jőule sellega vőrdne vastujőud ning läbimőtlematud pealesunnitud muutused saaksid kahtlemata vastuseisu osalisteks. Kas see on see, mida kirik tervikuna hetkel vajab? Ilmselt mitte.

Kas kirik peaks siis ühinema oma püüdlustes, kuid säilitama erinevused oma traditsioonide, rituaalide ja protseduuride osas, vői on ühtlustumine möödapääsmatu? Heidame siinkohal pilgu nende oluliste ja paljumääravate sőnade tähendusse. Kui sőna „ühtlustama“ tähendab Eesti keele seletava sőnaraamatu järgi „ühesuguseks tegemist“ ehk eripärade ja individuaalsuse kaotamist, viitab „ühinemine“ aga mingil eesmärgil erinevatest üksustest ühiseks kollektiiviks vői organisatsiooniks tervikuks koondumisele ja ühtelöömisele: kas pole mitte viimane määratlus just see, mida kirik praegu hädasti vajab? Antud kontekstis erinevused ei eralda, vaid liidavad inimesi, rikastades nii kirikut kui religiooni ja vőimaldades kőigil koguduselistel praktiseerida usku just neile kultuuriliselt kőige omasemal, lähedasemal ja sobilikumal viisil. Euroopa on ühinenud, kuid samas on ta ka säilitanud kogu oma rikkuse alalhoitud diversiteedi näol. Sarnaselt vőiks käituda ka kirik, astudes vőrdsete kuid erinevate liitu ja koondudes ühise eesmärgi nimel.

Kui ajalooliselt on välja kujunenud erinevused, on need kujunenud väga selgetel pőhjustel, millised iganes need ka ei oleks – praktilised, kultuurilised vői muud. Selles osas on religiooni praktiseerimine vőrreldav hea raamatu lugemisega: kui keegi eelistab seda teha raamatukogu vaikuses, teevad teised seda kohvikus teed nautides ilmselt kindlasti leidub ka inimesi, kes loevad meelsamini pargis vői kodus diivanil lebades. Seejuures ei ole niivőrd oluline see, kuidas nad seda raamatut loevad, vaid see, et nad seda loevad. Milline iganes viis on neile enim aktsepteeritav sotsiaalselt, kultuuriliselt vői psühholoogiliselt. Seetőttu ei tasu hakata neile reegleid kunstlikult peale suruma, vaid pigem tuleb meeles pidada kaht rahvatarkust, millest esimene ütleb, et jőgi leiab alati parima tee ning teine lisab, et kőik jőed suubuvad kord ookeani. Andkem neile see vabadus.



© Conventus Terra Mariana