Asjade väestamine 17.04.2017
Isidorus D'Arendia
Tänases päevas on inimestel sageli ettekujutus, et on olemas
asju, millel on vägi iseeneses. Olen nooruses seda isegi arvanud ja mul vőttis
palju aega selle narrusest arusaamine. Selline „harripotterlik“ lähenemine on vägagi levinud ja paljud inimesed
püüavad ennast ümbritseda "pühade esemetega". Olen kohanud inimesi,
kes jooksevad jalad rakku, et saada pühitsetud palvehelmeid, kristalle, tükke
artefaktidest vői ehitistest, et neid siis härdalt taskus kanda vői kaelas
hoida ning seeläbi loodetakse saada kaitset mingisuguse kurja vastu vői pelgalt
loota „kőrgematele jőududele positiivselt silma paista“. Sageli omamata vähimatki
ettekujutust kes-mis-miks-milleks see kőrgem jőud on.
See fenomen ei ole uus ning on läbi aja ka erinevad
varjundeid kandnud, kuid oma pőhiolemuses on see ikkagi vale, ebatőene olnud. Ja
seda mitte sellepärast, et esemetel vői artefaktidel ei vőiks olla väge vaid
pigem sellest kuidas see vägi neisse saab. Mis on muna ja mis on kana.
On inimliku nőrkuse tunnus otsida abi vői jőudu mingist
asjast, sest see protsess toimib veidi teisiti. Kui püüda teemale läheneda religiooniloolisest
aspektist, siis artefakt saab tähenduse inimesele läbi inimese enda usu.
Tähtsust ei oma religioon, saati siis konfessioon. Hetkel räägime vaid usust
kui irratsionaalsest, idealistlikust maailmamőistmisest. Vaid inimese usk annab
tähenduse ja selle läbi ka väe mingile objektile. Kuna inimene omab vaba tahet
ja seeläbi valikut kas liikuda Jumalas vői Jumalast eemaldudes, siis see sama
vaba tahe määratleb ka inimese väärtuste ruumi. Läbi väärtuste ruumi, aga
toimub ka interaktsioon erinevatesse objektidesse, sealjuures ka asjadesse, mis
on meie ümber. Osad neist asjadest ei oma meile otsest praktilist tähendust,
kuid inimene vőib läbi oma väärtuste ruumi neile anda tähenduse. Läbi selle
tähenduse saab see objekt inimene jaoks oluliseks, justkui omandab väe andmaks oodatud
abi. Alles seejärel saab see objekt mőjutada inimest, anda talle keerulises
olukorras tuge, kuid seda mitte selle läbi, et objektil oleks mingit väge
iseeneses vaid selle läbi, et objekt tuletab meelde, intensiivistab neid
aistunguid ja reaktsioone (nende hulgas ka usul pőhinevaid, on see usk siis
millesse iganes), mis mőjutavad inimese irratsionaalseid, idealistlikke
kogemisi. Omal viisil saab tőmmata paralleeli platseeboefektiga. Tänapäevases
arusaamas ei ole platseebo puhul enam tegemist (enese)pettusega vaid tegemist
on välise abi asendamisega sisemise abiga, mille genereerib usk. Sellest
tulenevalt on platseebo väga oluline termin ja mehhanism ka väljaspool
meditsiini. Ehk siis „бережёного бог бережёт“.
Kuidas siis toimub asjade väestamine? Ülaltoodud näide
palvehelmestest on sarnane erinevates religioonides. Palvehelmed iseenesest ei
oma mingit muud väärtust kui vaid on tavalisel tööriistal. Puusepp hoiab väga
oma kirvest ja seda mitte sellepärast, et kirvel oleks iseeneses jőud midagi
anda (väljaarvatud mőned muinasjutud) vaid kirvega saab puusepp teha midagi,
millel on väärtus, tuginedes sealjuures omandatud oskustele. Sama kehtib ka
palvehelmeste kohta. Vaid neid kasutades palveteks saab teoks väärtus ja see on
palveväärtus, mida aitasid saavutada palvehelmed, kuid palve tuli inimeselt
Jumalale ning Jumalalt armu näol väelike toimetena inimesele. Nii see toimib
religioonilooliselt ja mitte teisiti (Griffindori ümbrus väljaarvata). Nagu
näeme, siis palvehelmestel enestel puudub roll väärtuste loomisel vői isegi
vahendamisel. Seeläbi on nende näiteks kaelas kandmine őigustatud vaid siis kui
selle eesmärk on kerge kättesaadavus palveks. Kui seda pole, on see lihtsalt
narrus.
Siit me näeme, et väärtust kandvast objektis taandusid
palvehelmed väärtust vahendavaks tööriistaks. Seega kui keegi pőletab mőnda
pühakirja, siis kurja sündimise hetk ei ole mitte see pőletamine vaid hetk kui
see inimene on pöördunud ära oma Jumalast andumaks pisikestele, isiklikele
pahedele, et saada naudingut vői tősta enesehinnangut läbi teiste alandamise
vői hullemal juhul hävitamise. See on iseenesest tugeva alaväärsuskompleksi ilming
ja selle pideval kordumisel viitab ilmselt olulisele häirele, mis omakorda
vajab kindlasti ravi. Ravi ei pea olema meditsiiniline, vőib olla ka milline
iganes ühiskonnast eemaldamine. Sest pühakiri iseeneses, pelgalt asjana (on ju
tegemist mingile materjalile kantud kirjamärkide kogumikuga), ei oma väärtust
vaid saab väe läbi inimese väärtuste ruumi, kuid selle ruumi loob ja sellest
saab osa inimene ikkagi ise, omast vabast tahtest tuleneva soovi läbi järgida
oma Jumalat. On see siis Kolmainu Jumal, Allah, Maaema vői mingikujuline
Buddha. Muna ja kana ei vaheta kunagi kohti, olenemata religioonist,
mütoloogiast vői muust idealistlikust őpetuste kogumist, mida järgitakse.
Siit me vőime näha, et artefaktide hävitamine vői
valekasutus ei muuda mingilgi moel neid väärtuste ruume, mis annavad neile
artefaktidele tähenduse. Seega on need tegevused mőttetud, tähenduseta
tegevused, mis kőige enam vőivad omada vaid meediaväärtust. Sellest on andnud
tunnistust, läbi ajaloo, ka erinevad religioosselt mőtestatud rüüsted ja
puhastused, mis pole kunagi suutnud märkimisväärselt oma tegelikku objekti
kahjustada, saati siis hävitada, aga see on juba teema egregoridest ja sellest
kunagi hiljem.
Lisa 19.04.2017
(tuginedes vestlusele Ioani ja Marikaga)
Toodud mőtisklus ei ole mőeldud pisendamaks reliikviate ja
pühitsetud artefaktide tähendust.
Autor on kaugel ikonoklasmist ja esemete tähenduse muutumise
eitamisest läbi pühitsemise.
Tuleb lihtsalt tähele panna muna ja kana klauslit. Asjadel
on maailmas oma kindel viis olla ja teisti nad ei ole. On normaalne, et üks
kummardab oma Jumalast seatud pühadust, kuid eesmärk ei ole mitte kummardamine
vaid läbi kummardamise ühe osaduse suurendamine tema Jumalaga.
SEE ON EESMÄRK ja seda ei saa ega tohigi keegi pisendada.
Ülaltoodud mőtiskluse eesmärk on püüd vältida, et viis muutuks eesmärgiks
iseeneses.
Miks on see nii, sai mulle selgeks viimasest
"Plekktrummist" kus Kalle Kasemaa sedastas lääne ja ida filosoofilise
mőtte hiliste trendide erisuse läbi epistemoloogilise ja ontoloogilise
vahekorra. Me tegeleme liialt viisidega ja küsimustega mil viisil ja kuidas.
Oleme unustanud tegeleda küsimustega kes, mis ja miks.
Aulise isa Ingmari kommentaar:
Arusaadav ja ammendav. Deskripitiivne ja proklamatiivne.
Lugemise
ajal turgatas mulle meelde see, millele pretendeerivad kolm
abrahamiitlikku religiooni: juutlus, kristlus ja islam. Nimelt see, et
usk Jumalasse on teistsugune reaalsus, kui muud, inimese enese usu jőuga
sooritatud tähenduste loomised. Uskuda Jumalasse saab vaid see, kellele
Jumal on end ilmutanud ning andnud selle uskumise vőimaluse. Seetőttu
nimetatakse neid religioone ilmutuslikeks. Kas niisugusest usust saab ka
loobuda, ilma Jumala loata, ma ei oska öelda.
|