Conventus Terra Mariana > Religioon > Asjade vÀestamine

Asjade vÀestamine

 
17.04.2017
Isidorus D'Arendia   

TĂ€nases pĂ€evas on inimestel sageli ettekujutus, et on olemas asju, millel on vĂ€gi iseeneses. Olen nooruses seda isegi arvanud ja mul vƑttis palju aega selle narrusest arusaamine. Selline „harripotterlik“ lĂ€henemine on vĂ€gagi levinud ja paljud inimesed pĂŒĂŒavad ennast ĂŒmbritseda "pĂŒhade esemetega". Olen kohanud inimesi, kes jooksevad jalad rakku, et saada pĂŒhitsetud palvehelmeid, kristalle, tĂŒkke artefaktidest vƑi ehitistest, et neid siis hĂ€rdalt taskus kanda vƑi kaelas hoida ning seelĂ€bi loodetakse saada kaitset mingisuguse kurja vastu vƑi pelgalt loota „kƑrgematele jƑududele positiivselt silma paista“. Sageli omamata vĂ€himatki ettekujutust kes-mis-miks-milleks see kƑrgem jƑud on. 

See fenomen ei ole uus ning on lĂ€bi aja ka erinevad varjundeid kandnud, kuid oma pƑhiolemuses on see ikkagi vale, ebatƑene olnud. Ja seda mitte sellepĂ€rast, et esemetel vƑi artefaktidel ei vƑiks olla vĂ€ge vaid pigem sellest kuidas see vĂ€gi neisse saab. Mis on muna ja mis on kana. 

On inimliku nƑrkuse tunnus otsida abi vƑi jƑudu mingist asjast, sest see protsess toimib veidi teisiti. Kui pĂŒĂŒda teemale lĂ€heneda religiooniloolisest aspektist, siis artefakt saab tĂ€henduse inimesele lĂ€bi inimese enda usu. TĂ€htsust ei oma religioon, saati siis konfessioon. Hetkel rÀÀgime vaid usust kui irratsionaalsest, idealistlikust maailmamƑistmisest. Vaid inimese usk annab tĂ€henduse ja selle lĂ€bi ka vĂ€e mingile objektile. Kuna inimene omab vaba tahet ja seelĂ€bi valikut kas liikuda Jumalas vƑi Jumalast eemaldudes, siis see sama vaba tahe mÀÀratleb ka inimese vÀÀrtuste ruumi. LĂ€bi vÀÀrtuste ruumi, aga toimub ka interaktsioon erinevatesse objektidesse, sealjuures ka asjadesse, mis on meie ĂŒmber. Osad neist asjadest ei oma meile otsest praktilist tĂ€hendust, kuid inimene vƑib lĂ€bi oma vÀÀrtuste ruumi neile anda tĂ€henduse. LĂ€bi selle tĂ€henduse saab see objekt inimene jaoks oluliseks, justkui omandab vĂ€e andmaks oodatud abi. Alles seejĂ€rel saab see objekt mƑjutada inimest, anda talle keerulises olukorras tuge, kuid seda mitte selle lĂ€bi, et objektil oleks mingit vĂ€ge iseeneses vaid selle lĂ€bi, et objekt tuletab meelde, intensiivistab neid aistunguid ja reaktsioone (nende hulgas ka usul pƑhinevaid, on see usk siis millesse iganes), mis mƑjutavad inimese irratsionaalseid, idealistlikke kogemisi. Omal viisil saab tƑmmata paralleeli platseeboefektiga. TĂ€napĂ€evases arusaamas ei ole platseebo puhul enam tegemist (enese)pettusega vaid tegemist on vĂ€lise abi asendamisega sisemise abiga, mille genereerib usk. Sellest tulenevalt on platseebo vĂ€ga oluline termin ja mehhanism ka vĂ€ljaspool meditsiini. Ehk siis „бережёного бог бережёт“. 

Kuidas siis toimub asjade vĂ€estamine? Ülaltoodud nĂ€ide palvehelmestest on sarnane erinevates religioonides. Palvehelmed iseenesest ei oma mingit muud vÀÀrtust kui vaid on tavalisel tööriistal. Puusepp hoiab vĂ€ga oma kirvest ja seda mitte sellepĂ€rast, et kirvel oleks iseeneses jƑud midagi anda (vĂ€ljaarvatud mƑned muinasjutud) vaid kirvega saab puusepp teha midagi, millel on vÀÀrtus, tuginedes sealjuures omandatud oskustele. Sama kehtib ka palvehelmeste kohta. Vaid neid kasutades palveteks saab teoks vÀÀrtus ja see on palvevÀÀrtus, mida aitasid saavutada palvehelmed, kuid palve tuli inimeselt Jumalale ning Jumalalt armu nĂ€ol vĂ€elike toimetena inimesele. Nii see toimib religioonilooliselt ja mitte teisiti (Griffindori ĂŒmbrus vĂ€ljaarvata). Nagu nĂ€eme, siis palvehelmestel enestel puudub roll vÀÀrtuste loomisel vƑi isegi vahendamisel. SeelĂ€bi on nende nĂ€iteks kaelas kandmine Ƒigustatud vaid siis kui selle eesmĂ€rk on kerge kĂ€ttesaadavus palveks. Kui seda pole, on see lihtsalt narrus. 

Siit me nĂ€eme, et vÀÀrtust kandvast objektis taandusid palvehelmed vÀÀrtust vahendavaks tööriistaks. Seega kui keegi pƑletab mƑnda pĂŒhakirja, siis kurja sĂŒndimise hetk ei ole mitte see pƑletamine vaid hetk kui see inimene on pöördunud Ă€ra oma Jumalast andumaks pisikestele, isiklikele pahedele, et saada naudingut vƑi tƑsta enesehinnangut lĂ€bi teiste alandamise vƑi hullemal juhul hĂ€vitamise. See on iseenesest tugeva alavÀÀrsuskompleksi ilming ja selle pideval kordumisel viitab ilmselt olulisele hĂ€irele, mis omakorda vajab kindlasti ravi. Ravi ei pea olema meditsiiniline, vƑib olla ka milline iganes ĂŒhiskonnast eemaldamine. Sest pĂŒhakiri iseeneses, pelgalt asjana (on ju tegemist mingile materjalile kantud kirjamĂ€rkide kogumikuga), ei oma vÀÀrtust vaid saab vĂ€e lĂ€bi inimese vÀÀrtuste ruumi, kuid selle ruumi loob ja sellest saab osa inimene ikkagi ise, omast vabast tahtest tuleneva soovi lĂ€bi jĂ€rgida oma Jumalat. On see siis Kolmainu Jumal, Allah, Maaema vƑi mingikujuline Buddha. Muna ja kana ei vaheta kunagi kohti, olenemata religioonist, mĂŒtoloogiast vƑi muust idealistlikust Ƒpetuste kogumist, mida jĂ€rgitakse. 

Siit me vƑime nĂ€ha, et artefaktide hĂ€vitamine vƑi valekasutus ei muuda mingilgi moel neid vÀÀrtuste ruume, mis annavad neile artefaktidele tĂ€henduse. Seega on need tegevused mƑttetud, tĂ€henduseta tegevused, mis kƑige enam vƑivad omada vaid meediavÀÀrtust. Sellest on andnud tunnistust, lĂ€bi ajaloo, ka erinevad religioosselt mƑtestatud rĂŒĂŒsted ja puhastused, mis pole kunagi suutnud mĂ€rkimisvÀÀrselt oma tegelikku objekti kahjustada, saati siis hĂ€vitada, aga see on juba teema egregoridest ja sellest kunagi hiljem.   

Lisa 19.04.2017 (tuginedes vestlusele Ioani ja Marikaga)  

Toodud mƑtisklus ei ole mƑeldud pisendamaks reliikviate ja pĂŒhitsetud artefaktide tĂ€hendust. Autor on kaugel ikonoklasmist ja esemete tĂ€henduse muutumise eitamisest lĂ€bi pĂŒhitsemise. Tuleb lihtsalt tĂ€hele panna muna ja kana klauslit. Asjadel on maailmas oma kindel viis olla ja teisti nad ei ole. On normaalne, et ĂŒks kummardab oma Jumalast seatud pĂŒhadust, kuid eesmĂ€rk ei ole mitte kummardamine vaid lĂ€bi kummardamise ĂŒhe osaduse suurendamine tema Jumalaga. SEE ON EESMÄRK ja seda ei saa ega tohigi keegi pisendada. Ülaltoodud mƑtiskluse eesmĂ€rk on pĂŒĂŒd vĂ€ltida, et viis muutuks eesmĂ€rgiks iseeneses. Miks on see nii, sai mulle selgeks viimasest "Plekktrummist" kus Kalle Kasemaa sedastas lÀÀne ja ida filosoofilise mƑtte hiliste trendide erisuse lĂ€bi epistemoloogilise ja ontoloogilise vahekorra. Me tegeleme liialt viisidega ja kĂŒsimustega mil viisil ja kuidas. Oleme unustanud tegeleda kĂŒsimustega kes, mis ja miks.

Aulise isa Ingmari kommentaar:

Arusaadav ja ammendav. Deskripitiivne ja proklamatiivne.

Lugemise ajal turgatas mulle meelde see, millele pretendeerivad kolm abrahamiitlikku religiooni: juutlus, kristlus ja islam. Nimelt see, et usk Jumalasse on teistsugune reaalsus, kui muud, inimese enese usu jƑuga sooritatud tĂ€henduste loomised. Uskuda Jumalasse saab vaid see, kellele Jumal on end ilmutanud ning andnud selle uskumise vƑimaluse. SeetƑttu nimetatakse neid religioone ilmutuslikeks. Kas niisugusest usust saab ka loobuda, ilma Jumala loata, ma ei oska öelda.

© Conventus Terra Mariana