Conventus Terra Mariana > Religioon > Kaheteistkümne apostli valik (2009)

Kaheteistkümne apostli valik (2009)

Allikas: Heinrich A. Mertens. Handbuch der Bibelkunde. Düsseldorf; Patmos-Verlag, 1966.

KAKSTEIST APOSTLIT
Apostleid on Piibli UT-s kaksteist; selles arvus väljendub kindel seos Iisraeli kaheteistkümne suguharuga. Missugust tagamőtet apostlite valik veel endas sisaldada vőis, ei ole kindlalt teada; vőimalusi on mitmeid: apostlid kui evangeeliumi kuulutajad kaheteistkümnele suguharule; vői: apostlid kui Uue lepingu kaheteistkümne suguharu esiisad. Igal juhul on selge see, et Uus leping on uus Iisrael. Kui arvestada, et Jeesuse eluajal olid igast suguharust tőelise järjepidevuse kandjatena alles vaid mőned, vőib arvus kaksteist peituda ka vihje, et Uue lepinguga saab taas elavaks terve Iisrael. Pidades silmas idamaade sümpaatiat arvsümboolika suhtes, on vőimalik, et kaheteistkümne apostli mőtte sisus leidub midagi igast eelpool mainitud oletustest

Apostlite loetelu on olemas Mt 10:2jj, Mk 3:16jj, Lk 6:14jj, Ap 1:13; Johannese evangeeliumis ei ole mainitud mitte kőiki apostleid, ka ei sisalda Joh. evangeelium apostlite loetelu. Apostlite loetelud sisaldavad apostlite nimesid (teatavate erinevustega järjekorra osas). Järgnevas osas on kinni peetud Matteuse evangeeliumis antud järjekorrast.

PEETRUS on kőikides sünoptilistes evangeeliumites esikohal; loetelu sisaldab järjekorda eelistuse alusel, kuna ta ei vasta kutsumise kronoloogilisele järjekorrale. Eelistustele viitab ka asjaolu, et Juudas Iskarioti nime on mainitud kőikides loeteludes viimasena.
Kutsumine: Kui vőtta arvesse, et meieni jőudnud kirjakohad Siimon Peetruse kutsumise kohta ei lähtu mitte erinevatest traditsioonidest, vaid need on kogu kutsumisprotsessi üksikud episoodid, vőime väita, et Peetruse kutsumine toimus mitmes järgus:
Ajaliselt kőige varem leidis aset kohtumine Jeesuse ja Siimon Peetruse vahel, millest räägitakse Jh 1:40-42. Andreas, Siimon Peetruse vend, oli Ristija Johannese üks jüngreid. Hetkel, mil ta kohtas oma venda Siimonat, hakkas ta koos hilisema apostel Johannesega järgima Ristija Johannese poolt Messiaks tunnistatud Jeesust. Apostel Johannese kirja pandud väidete ajalist järgnevust arvestades pidi see toimuma Jordani ääres, kus Ristija Johannes tegutses. Ei saa kuidagi kindlaks teha, kas ka Siimon oli Ristija Johannese jünger vői oli ta tulnud Jordani äärde lihtsalt selleks, et end ristida lasta. Siimon Peetrus hakkas Jeesust järgima ning läks temaga Kapernauma, läbides Kaanat, kus ta pulmast osa vőttis, ning ilmselt ka Naatsaretti.
Teadmata on, kas Siimon Peetrus ka järgnevad teekonnad kaasa tegi. Järveäärsest kutsumisest, mis toimus pärast seda kui Ristija Johannes oli vangi heidetud ning Jeesus tegutses tagasihoidlikumalt Galileas, vőib järeldada, et esmalt jäi Siimon Peetrus oma tööd tegema, nimelt kala püüdma. Esimene tőeline kutsumine, millest kirjutatakse Mt 4:18-20 ja Mk 1:16-18, toimus pärastlőunal (vőrgupunumise ajal). Siimon Peetrus järgnes Jeesusele Kapernauma ja kutsus ta oma kotta külla. Ta oli küll pärit Betsaidast, kus ta oli sündinud Joona (Mt 16:17) vői Johannese (Jh 1:42) pojana, kuid elas Kapernaumas. Seal tervendas Jeesus Siimona ämma, millest saab järeldada, et ta oli abielus.
Kuid ka siis ei liitunud Siimon Peetrus Jeesusega veel lőplikult. Alles pärast rikkaliku saagiga kalapüüki (Lk 5:4-11) hakkas ta Jeesust järgima. Pärast seda ei pöördunud ta pikka aega enam kalapüügi juurde tagasi. Selleks ajaks oli aga juba alanud Jeesuse viimane aasta.
Mőned nädalad hiljem valis Jeesus oma kőikide jüngrite seast välja kaksteist apostlit, kelle hulka kuulus ka Siimon Peetrus.
Iseloom ja temperament: Järjekorras esimese apostli iseloomu ja temperamendi kohta annavad ühtse ettekujutuse terve rida kirjakohti:
Kui pärast leibade ja kalade imet järgmisel päeval Jeesus Kapernauma sünagoogis taevast alla tulnud leivast rääkis, ei saanud ka Siimon Peetrus aru, mida Jeesus mőtles. Kui siis mitmed järgijad Jeesusest ära pöördusid, küsis Jeesus apostlite käest: “Kas teiegi tahate ära minna?” Peetrus aga küsis seepeale: “Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sőnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha” (Jh 6:67-68). Kuigi neid sőnu on Johannes ehk vastavalt oma isikupärale muutnud, saavad nad ikkagi toetuda üksnes Peetruse ustavale tunnistusele Jeesuse kohta. Teisalt on aga tähtis ka küsimus: “Kelle juurde me peaksime minema?” Peetrus oli truu ka nőutu olles.
Mőni aeg hiljem, Kaisarea Filipi paigus, andis Peetrus oma kuulsa tunnistuse Jeesusest kui Jumala poolt saadetud Messiasest. Ka siin avaldub Peetruse iseloom. Ta ei karda järeldusi teha, pőhjapanevaid järeldusi. Kindlasti oli selle tunnistusega seotud lootus messialikule riigile; kuid see lootus tähendas ka vőitlust. Ja selle ees Peetrus hirmu ei tundnud. Tunnistades Jeesuse Messiaks, andis ta seeläbi nii ennast kui ka kőik teised kaksteist – kuna ta teiste eest vastas - Jeesuse käsutusse.
Veidi aega pärast seda rääkis Jeesus oma eelseisvate kannatuste hädavajalikkusest. Ka nüüd tundis Peetrus end Jeesuse ees vastutavana ning tahtis tema minekut Jeruusalemma takistada. Peetrus tegutses alati kogu südamega. Sel korral tőukas aga Jeesus ta endast eemale; ta sőimas Siimon Peetrust saatanaks (vastupanija), kes mőtleb inimlikul viisil. Ju oli siis vaja Peetrust sel kombel rängalt korrale kutsuda, et ta oma ülesannet mőistma hakkaks.
Peetrus austas Jeesust talle omasel veidi rämedal-radikaalsel viisil. Jalgade pesemise juures (Jh 13:6-10) tahtis ta jalgade pesemisest keelduda; kui Jeesus talle aga kinnitas, et muidu ei ole neil üksteisega osadust, tahtis Peetrus, et tal ei pestaks mitte ainult jalgu, vaid ka käsi ja pead.
Jeesuse vangistamise ööl ilmutas Siimon Peetrus oma iseloomu täiesti uuel viisil. Paasasöömaja saalis vandus ta Jeesusele truudust. Olles teadlik oma kehalisest jőust ei tulnud tal messialiku ootuse hoos hirm mőttessegi. Siimon Peetrus oli pisut suurejooneline. Nii kaua kuni ta tegutseda sai, oli ta omas elemendis. Sellepärast ta haaraski mőtlemata ja vihahoos mőőga ning lői Jeesuse vahistamise ajal templisulasel Malkusel vastu kiivrit; mőők aga libises ära ja lőikas Malkusel kőrva ära. Kui aga siis Peetrus ülempreestri őue peal olukorra tősidust ja ohtu ka iseenda jaoks nägema hakkas, kaitses ta, samuti mőtlemata ja ärritunult, omaenda nahka. Ta salgas oma Őpetaja.
Kukelaul tői ta mőtted jälle reaalsusesse ja ta vőis veenduda, kui vähe oli väärt tema truudus olukorras, kus teda valitses hirm. Tema kahetsus oli niisama meeleheitlik kui tema viha ja enesealahoiuinstinkt.
Peetruse nimi mängib tähtsat osa mitmetes evangeeliumites. Pőhjapanev väide esineb Mt 16:17-18 (ja paralleelkirjakohad): “Ja mina ütlen sulle: Sina oled Peetrus ja sellele kaljule ma ehitan oma koguduse.”
Tavaliselt tőlgendatakse seda nii nagu pärineks nimi kepha (kalju), kreekak. pétros, Jeesuselt. Üks teine oletus on igatahes orgaanilisem: Siimonil oli juba lisanimi “Keefas”, mille olid talle sőbrad tema iseloomu pärast andnud. Jeesus kasutas nüüd seda nime sümboolses tähenduses ja andis seeläbi Peetrusele uue ülesande. Tuleb tunnistada, et Peetruse kőnetamine Keefasena (kalju) Jh 1:42 pidi toimuma varem kui vestlus Kaisarea Filipis.
Peetruse kutsumine esimeseks apostliks toimus arvatavasti samuti astmeliselt. Kőigepealt valis Jeesus ühe väikese grupi välja, kes pidid saama tema tunnistajateks ja keda ta teistest rohkem eelistas: Siimon Peetrus, Jaakobus ja tema vend Johannes. Need kolm olid koos Jeesusega, kui ta äratas surnuist üles Jairuse tütre (Mk 5:37); nad olid ja Jeesuse kirgastamise tunnistajateks (Mk 9:2); ka ööl, mil Jeesus tundis surmahirmu, jäid nad tema lähedale (Mk 14:33); seda rőhutab apostel Peetruse saatja, evangelist Markus. Loomulikult ei tohi neid kolme sündmust nüüd pidada ainsateks, kus ta seda väikest gruppi teistele eelistas. Alguses kujutas see grupp endast teatud mőttes nagu kandidaaditriot, millest siis Jeesus lőpuks Peetruse kui esimese välja valis. Veelkordse kinnituse sai Peetruse amet ülestőusnud Kristuse ilmumiste läbi.
Elu Jeesusega, Jeesuse kannatused ning kohtumised Ülestőusnuga ei muutnud Peetrust, küll aga puhastasid ja őilistasid teda. Temast sai tőeline esiapostel.
Ta oli usklik juut, kuid samas nii truu oma Messiasele, kes ometi oli hoopis teistsugune kui oodati. Nii kasvas Peetrus järjest enam raskesse juhirolli sisse. Ta tundis ka arvu kaksteist tähendust apostlite juures ning lasi Juudas Iskarioti asemele valida Matteuse (Ap1:15-26); ta tegutses ülestőusnud Jeesuse tunnistajana ja esitles teda kui tőelist Messiast lihtsa, kuid kindla teoloogia abil: nelipühal (Ap 2:14-16), templis pärast halvatu tervendamist (Ap 3:1-26), Suurkohtu ees (Ap 4:1-22); ta on äraostetamatu kohtunik, kui asi puudutab kauplemist ja ausust, nagu Ananiase ja Safiira lugu näitab (Ap 5:1-11); Jeesuse meelsuses saab ta vőitu oma juudi vaenulikust hoiakust samaarlaste suhtes ja kohtleb neid kui samaväärseid (Ap 8:14-25); ajal, kui Paulus kiusas taga kristlasi, jäi Peetrus Jeruusalemma oma kohale (Ap 8:1), pärast rahu taastamist külastas ta kőiki kogudusi, et neid tugevdada (Ap 9:32). Sellel reisil langetas ta Joppes ja Kaisareas raske otsuse, kui ta vőttis vastu paganad Jeesuse kogudusse, et ta ei nőua neilt ümberlőikamist; mida see otsus ühele rangele juudile tähendas, on raske kirjeldada; talle tehti Jeruusalemmas ka ägedaid etteheiteid; aga Peetrus kaitses ennast.
Tőenäoliselt andis Peetrus enne koguduste külastusreisile asumist algkoguduse juhtimise Jeruusalemmas üle oma vennale Issandas Jaakobusele; Peetrus nägi oma kutsumist ikka enam ja enam kőigi Jeesuse koguduste karjasena. Seetőttu oli Heroodes Agrippa I rünnak Peetruse vastu, pärast seda kui kuningas oli Jaakobus Vanema (aastal 44 p.Kr) hukata lasnud, mitte ainult rünnak Jeruusalemma koguduse, vaid kőigi Jeesuse koguduste vastu. Peetruse vőis vanglast vabaks lasta. Ta lasi oma vabastusest ja äraminekust Jaakobusele teatada. Siis ta pőgenes: “läks sealt ära teise paika” (Ap 12:17); kus ta sellest ajast peale viibis ja kui kaua ta Jeruusalemmast eemal oli, ei ole teada. Kuna tema pőgenemine langes paasanädalasse ja Heroodes Agrippa I sama aasta suvel suri, vőis Peetrus ka ainult mőned kuud eemal viibida. Igatahes oli ta aastal 49/50 p.Kr. apostlite konsiiliumil Jeruusalemmas.
Varsti pärast seda lahkus Peetrus Jeruusalemmast arvatavasti lőplikult. Gal 2:11-14 saame teada, et ta oli viibinud Antiookias. See pidi olema mőni aeg pärast apostlite konsiiliumi; sest Pauluse ja Peetruse vaheline tüli oli tekkinud asjade pärast, mille kohta sellel nőupidamisel otsus vastu vőeti (vt. “Paulus” nr.14). Missuguseid kogudusi Peetrus veel külastas, ei ole teada. Ka ei tea me seda, millal ta Rooma jőudis. Aga Roomas on koguduse kasv seotud temaga; ta nimetab seda kogudust “kogudus Paabelis, valitud nagu teiegi” (1Pt 5:13), millega ta viitab Rooma kogudusele kui paganakristlikule kogudusele, mis ei ole valitud nagu juudikristlik kogudus, vaid “nagu teiegi”, ning mis elab justkui pagenduses (Paabelis).
Nero tagakiusu ajal langes Peetrusele osaks märtrisurm; vastavalt pärimusele löödi ta risti ja maeti paganlikku surnuaeda Vatikani mäel.

ANDREAS oli Siimon Peetruse vand. Tema nimi on meieni jőudnud ainult kreekakeelsena, mis aga ei anna meile pőhjust teha pőhjapanevaid järeldusi tema suhtumisest oma perekonda, kuna tema vend Peetrusel oli ju siiski lisanimi Siimon, s.t. rőhutatult rahvuslik nimi.
Andreas oli kalamees; ta oli pärit Betsaidast, elas aga – vähemalt ajutiselt – Kapernaumas. Algselt kuulus ta Ristija Johannese jüngrite hulka. Pärast pikemat vestlust Jeesusega lahkus ta Ristija Johannese jüngrite hulgast ja hakkas koos Johannesega järgima Jeesust (Jh 1:35-39). Väitega, et ta on leidnud Jeesuses Messiase, kutsus ta ka oma venda Siimon Peetrust üles Jeesust järgima (Jh 1:40-42).
Ta oli tunnistajaks viie tuhande mehe söötmisele. Kőigi juuresolekul avaldas ta arvamust: “Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?” (Jh 6:9). – Kui pärast sissesőitu Jeruusalemma tahtsid mőned kreeklased Jeesust näha, pidas ta nőu Filippusega, ja mőlemad kandsid sellest soovist Jeesusele ette (Jh 12:23). Selles vőib näha tema kreekluse suhtes avatud hoiakut, millest annab tunnistust ka tema nimi. – Kui Jeesus pärast vihjet Jeruusalemma hävimisele Őlimäele templi vastas peatuma jäi, küsis Andreas – koos Peetruse, Jaakobuse ja Johannesega – Issanda käest: “Ütle meile, millal see kőik tuleb ja mis on tunnustäheks, kui see kőik hakkab täituma?” (Mk 13:4).
Rohkem meile Piiblis temast ei räägita. Aga just idakiriku pärimus räägib meile Andreasest kui misjonärist Musta mere ääres, Traakias ja Kreekas, kus ta Patrases märtrina ristisurma suri. Ikonograafiline sümbol: korrutusmärkrist (Andrease rist).

JAAKOBUS (Vanem), galilea kalamees, kalur Sebedeuse poeg, apostel Johannese üks vanematest vendadest. Oma iseloomu tőttu hüüdis Jeesus Jaakobust ja Johannest “Kőuepoegadeks” (boanärgés, heebr. bne-hargém) (Mk 3:17). Ühe näite nende koleerilise iseloomu kohta annab sündmus, kus üks samaaria küla ei tahtnud Jeesust vastu vőtta. Jaakobus ja Johannes reageerisid selle peale: “Issand, kas sa tahad, et me käsime tulel taevast alla tulla ja nad ära hävitada?” Jeesus aga sőitles neid niisuguste sőnade pärast (Lk 9:52-54).
Jeesus valis Jaakobus Vanema koos Peetruse ja Johannesega välja eriliseks läheduseks ja usalduseks  - Jeesus muutmismäel; ta valis need apostlid olema tema juures ööl enne kannatusi Őlimäel.
Jaakobuse ema, Saloome, kuulus nende naiste hulka, kes oma varaga Jeesust toetasid. Jaakobuse ema oli auahne – nagu näeme, ka tema pojad - : ta püüdis saada Jeesuselt lubadust, et tema pojad oleksid oodatud Messiase kuningriigis esimesed ministrid (“Ütle, et need mu kaks poega istuksid su Kuningriigis üks su paremal ja teine su pahemal käel!”, Mt 20:20).
Aastal 44 p.Kr. hakkas kuningas Heroodes Agrippa I “mőnele kogudusest kurja tegema. Ta tappis mőőgaga Jaakobuse, Johannese venna”.
Legend Jaakobus Vanemast on väga mitmekesine; tema missioon Hispaanias on aga mitteajalooline; tema haud Santiago de Compostelas on küsitav. Sellest hoolimata on palverännak Santiagosse määranud ära tema ikonograafia; Jaakobus Vanemat kujutatakse palverändurina palverändurikübaraga, teekonnakepiga, veepudeliga ja teokarbiga.

JOHANNES – apostel Johannes on vastavalt üldlevinud seisukohale ka evangelist, kuigi Johannese evangeelium tőestab Johannese autorlust tagasihoidlike vihjete tőttu ainult väga kaudselt (üks teine jünger, jünger, keda Jeesus armastas).
Apostel Johannes – tema vend oli Jaakobus Vanem – oli pärit enam-vähem rikkast kodust Betsaidast; tema isa oli kalur (ja kalakaupmees?) Sebedeus, kes pidas isegi sulaseid; tema ema oli Saloome, üks naistest, kes Jeesust järgis ja teda toetas. Saloome ei järginud Jeesust mitte ainult isiklikust sümpaatiast, vaid ta nägi Jeesuses tulevast Messiast; see viitab perekonna juudirahvuslikule hoiakule. Saloome oli huvitatud, et tema pojad saaksid Messiase riigis karjääri teha: “Ütle, et need mu kaks poega istuksid su Kuningriigis üks su paremal ja teine su pahemal käel!”, Mt 20:20.
Johannes oli uljaspea, niis peab arvatavasti mőistma iseloomustust, mille Jeesus andis mőlemile vennale nimega boanärgés (Kőuepojad) (vt. ülal lőik Jakoobusest).
Traditsiooniline ettekujutust apostel Johannesest vajab seega korrektuuri.
Noor Johannes oli üks Ristija Johannese jüngreist, läks aga nende hulgast Jeesuse juurde üle, pärast seda kui Ristija Johannes oli mőista andnud, et Jeesus vőib olla Messias. Jeesus kutsus ta Galileas apostlite hulka ja isegi eriliselt lähedaste jüngrite ringi. Johannes jättis maha kalapüügi ja pöördus hiljem arvatavasti vaid vahetevahel selle juurde tagasi.
Johannes ei olnud nähtavasti mitte ainult viimasel aastal Jeesuse järgija – sellest ajast räägivad sünoptikud - , vaid ka teiste aastate jooksul (vt. ptk. “Kronoloogia …”, “Avalik tegevus”).
Eriline usaldus, mis Jeesus selle apostli suhtes ilmutas, tuleb ilmsiks ka selles, et ta andis oma ema Maria Johannese hoolde.
Pärast Jeesuse taevaminemist jäi apostel kőigepealt Jeruusalemma, kus ta oli üks “sammastest” (Gl 2:9). Apostlite tegudes nimetatakse teda sageli koos Peetrusega. Kui kauaks Johannes Jeruusalemma jäi, ei ole teada.
Lyoni Ireneuse vahendusel on meieni jőudnud teade Johannese jüngrilt Polükarposelt, et apostel olevat hiljem Efesoses Väike-Aasia kirikupeana tegutsenud. Oletatakse, et tema ümberasumine leidis aset aastal 60 p.Kr. – vőib-olla oli see Maria surma-aasta; pärast tema surma ei pidanud apostel enam Jeruusalemmaga seotud olema.
Keiser Domitianuse ajal toodi ta Rooma kui keisrikultuse vastane (?), seal kuulati teda üle, piinati (?) ning lőpuks pagendati Patmose saarele; kindlat aastat tema pagenduse kohta ei ole vőimalik öelda, samuti ei tea me pagenduse pikkust. Seevastu peab oletama, et aastal 96, kui keiser Nerva pärast Domitianust vőimule tuli, vőis ta jälle Efesosse tagasi pöörduda. Seal suri ta pärast aastat 98 keiser Trajaanuse valitsemisajal (98 kuni 117).
Täienduseks vt. artikkel “Neljas evangelist”, “Apokalüpsis”, “Johannese kirjad”.

FILIPPUS, apostel, kelle Jeesus kutsus pärast vendi Andreast-Peetrust ning Johannest: “Järgmisel päeval tahtis Jeesus minna Galileasse. Ja ta leidis Filippuse ja ütles talle: “Järgne mulle!” Filippus oli pärit Andrease ja Peetruse kodukülast Betsaidast” (Jh 1:43.44). Aga veel enne kui Filippus hakkas Jeesust järgima, kutsus ta ka Naatanaeli kaasa (Jh 1: 45).
Viie tuhande mehe toitmise ajal näib, et Filippuse käsutuses oli ühine kassa, sest Jeesus ütles talle: “Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?”, ja Filippus tegi teatavaks kassa seisu: “Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks” (Jh 6:5.7).
Et kreeklased pöördusid Filippuse poole sooviga näha Jeesust, samuti, et ta Andreasega asja arutas ja kreeklaste soovi Jeesusele ette kandis (Jh 12:21), vőib olla tunnistuseks tema hellenismisőbralikust hoiakust, nagu ka tősiasi, et tema kohta on meieni jőudnud vaid kreekakeelne nimi.
Filippuse lausutud sőnad Jh 14:8: “Issand, näita meile Isa, ja me jääme rahule!”
Tähelepanuväärne on see, et eelkőige räägib meile Filippusest Johannese evangeelium; sünoptikud mainivad teda seevastu ainult apostlite loeteludes. Kuna Johannese evangeelium kirjutati Väike-Aasias, vőis selle pőhjuseks olla diakon Filippuse (Ap 6:5) tuntus Väike-Aasia rahva hulgas, sel viisil, et evangelist, mainides sageli apostel Filippust, tahtis avaldada au diakon Filippusele. Piibli teadlased, kes dateerivad Johannese evangeeliumi väga hilisesse aega, esindavad seevastu seisukohta, et diakon ja apostel Filippus on lihtsalt ära vahetatud, nii et evangelist oleks justkui ühte Väike-Aasias tuntud diakoni Filippuseks pidanud ja see on pőhjus, miks ta temast nii mitmel korral kirjutada tahtis.

BARTOLOMEUS – teda on mainitud ainult sünoptikute apostlite loeteludes. Kuigi tema meieni jőudnud nimi kőlab kreekapäraselt, on see aramea nimi: “Bar-Tolmai” vői “Bar-Talmai” (Tolmai vői Talmai poeg); kuna see nimi on aga tegelikult ainult lisanimi (isanimi) ja kuna Naatanaeli nimi, kelle kutsumisest vőime lugeda Jh 1:45-50, sünoptilistes apostlite loeteludes puudub, on Naatanael ja Bartolomeus üks ja sama isik; seega oli tema nimi arvatavasti Naatanael Bar-Tolmai.
Naataneli on Johannese evangeeliumis suurepäraselt iseloomustatud:
Ta oli pärit Galilea Kaanast ja arvatavasti oli ta ka teatud määral nn. kolkapatrioot. Seetőttu ta vastaski Filippusele, kui too Messiase leidmisest teatas: “Mis vőib küll Naatsaretist head tulla?” (Jh 1:46).
Jeesus andis tema kohta iseloomustuse siis, kui ta teda esimest korda nägi: “Ennäe, tőeline iisraeli mees, kelles ei ole valet.” (Jh 1:47). Siingi näitas Naatanael üles välja kujunenud iseteadvust, sest ta nőustus Jeesuse iseloomustusega küsides vastu naiivselt otsekohese küsimuse: “Kust sa mind tunned?” (Jh 1:48). Jeesus oli teda näinud “viigipuu all” (Jh 1:48). Kuna viigipuu (vői őlipuu) oli sageli kirjatundjate vői nende őpilaste őppimise ja őpetamise koht, vőib sellest järeldada, et Naatanael oli kas kirjatundja vői selle őpilane. Hiljem – siiski alles umbes aastal 300 p.Kr. – räägib Abba ben Kahana őpetlastest kui inimestest, “kes istuvad oliivipuu ja viinapuu ja viigipuu all ning tegelevad tooraga” (Strack-Billerbeck Jh 1:48 kohta). Juhul kui ta oli kas kirjatundja vői selle őpilane, on tema eneseteadvus täiesti pőhjendatav.
Naatanaeli ja Bartolomeuse samastamine muutus 7. sajandil p.Kr. Süürias tavaliseks ja sellest ajast peale on see leidnud palju pooldajaid. Tőestatav see samastamine ei ole; kuna aga Bartolomeus on apostlite kataloogis täpselt seal, kus – Johannese poolt üles tähendatud kutsumise järjekorra tőttu – oleks oodata Naatanaeli nime, on väga tőenäoline, et Bartolomeus ja Naatanael on üks ja sama isik.
Kristliku legendi järgi olevat Bartolomeus jutlustanud Indias. Armeenias olevat ta märtrisurma läinud. Piltidel on teda kujutatud koos noa ja raamatuga vői noa ja ära tőmmatud nahaga: teda olevat nülitud.

TOOMAS - teda nimetavad sünoptikud ainult apostlite loeteludes. Kas ta oli kalur vői ei, seda ei saa Jh 21:2jj pőhjal kindlalt väita: “Siimon Peetrus ja Toomas …, Naatanael …, Sebedeuse pojad … olid seal koos. Siimon Peetrus ütles neile: “Ma lähen kalale.” Nad ütlesid talle: “Me tuleme sinuga kaasa.”” On vist vähetőenäoline, et Naatanael Kaanast oli kalur; nii ei saanud ka Toomas kalur olla.
Ta oli hellenistlikult meelestatud juut, mida saab järeldada sellest, et teda ei kutsutud mitte ainult aramea nimega “Toomas” (Kaksik), vaid ka selle kreekakeelse vastega (“Didymos”).
Tema kiindumus Jeesuse vastu oli sügav. Kui Jeesus otsustas minna Jeruualemma lähedale haige Laatsaruse juurde, kutsus Toomas ka teisi apostleid kaasa: “Lähme meiegi, et temaga koos surra!” (Jh 11:16). Sellest őhkub ühtlasi nii kartmatust kui radikaalsust. Vőib-olla saab sellest aga ka järeldada, et Toomasel oli apostlite seas teatud autoriteet.
Tema autoriteeti vőib pőhjendada realistliku hoiakuga, ettevaatusega väidete vastuvőtmisel, nagu see ilmnes ka pärast Jeesuse ülestőusmist, kui Jeesus ilmus apostlitele, kuid Toomas ei olnud nendega. Igatahes näib, et Toomas tähendas ülestőusnud Jeesuse jaoks väga palju, nii et ta andis Toomasele isiklikku nőu ja őpetust. Ning Toomas uskus: “Minu Issand ja minu Jumal!” (Jh 20:24-29).
Kiriklik pärimus jutustab, et Toomas olevat hiljem tegutsenud ja Indias.

MATTEUS oli töllner, tőenäoliselt Heroodes Antipase teenistuses. Oma töllneri ametit pidas ta Kapernaumas. Markus ja Luukas nimetavad teda kutsumisloos Leeviks (Mk 2:14; Lk 5:27), apostlite loeteludes  nimetatakse teda aga ka Matteuseks. Ainult Matteuse evangeelium nimetab teda ka kutsumisloos Matteuseks (Mt 9:9); “Matteus” on vanakreekapärane heebrea nimi (Matthai); tema isana mainitakse Mk 2:14 Alfeust. Veidi mőistatuslikku toppeltnime Leevi/Matteust vőib seletada sellega, et Matteus oli vőib-olla pärit Leevi suguharust. Seega ta vőis ennast nimetada Matthai ben Levi bar Halphaj (Matteus Leevi soost, Alfeuse poeg). Sel juhul oleks tema töllneri amet – juudi silmade läbi – olnud täiesti tavatu. Kas tema isa Alfeus on ka Jaakobus Noorema isa, on kaheldav. Tähelepanu väärib aga, et just Matteuse evangeeliumi apostlite loetelus nimetatakse teda Jaakobus Noorema kőrval.
Pärast seda kui Jeesus oli töllneri ennast järgima kutsunud, korraldas Matteus Jeesuse ja tema kaaslaste jaoks söömaaja, kus kirjatundjad ja variserid Jeesust osaduse pärast töllneriga ründasid.
Piiskop Paapiase (u. 138) andmetel kirjutas Matteus evangeeliumi. Töllnerina oskas ta nii aramea kui kreeka keelt, mis on ka arusaadav, kuna ta oli ju Galileast pärit.

 JAAKOBUS , “Noorem” – nii nimetati teda küllap seetőttu, et teise Jaakobuse (“Vanem”) kutsus Jeesus varem. Mt 10:3 ja Mk 3:18 mainitakse teda Alfeuse pojana, seevasti teistes kirjakohtades räägitakse temast kui Kleopase pojast. Nii “Alfeus” kui “Kleopas” on tőenäoliselt ainult aramea nime “Halphai” (“Chalphai”) erinevad kreekapärased vasted. Tema ema oli üks Mariadest, keda mainitakse naiste hulgas, kes viibisid Jeesuse ristilöömise juures ja ülestőusmishommikul hauale ruttasid, et Jeesust vőida. Tema vend vőis olla töllner ja apostel Matteus.
Sellest “nooremast” apostel Jaakobusest ei tea muud eriti midagi. Ebatőenäoline on, et ta oli “Issanda vend” Jaakobus, nagu küll sageli väidetakse. Issanda vennad olid vastavalt evangeeliumite andmetele Jeesuse tegevuse suhtes umbusklikud ja suletud. Alles pärast Jeesuse ülestőusmist ühinesid nad apostlitega.

TADEUS, täisnimega: Juudas Tadeus, keda Lk 6:16 ja Ap 1:13 nimetatakse Juuda, Jaakobuse poeg. Kuigi väga sageli tőlgendatakse seda “Juuda, Jaakobuse poeg” Jaakobus Noorema vennana, on see siiski vaevalt tőenäoline, kuna Apostlite tegude 1:13 on öeldud, et Jaakobus on Alfeuse poeg. Ühes ja samas tekstis ei saa aga üht ja sama konstruktsiooni erinevalt tőlkida. Juudas Tadeus oli seega Jaakobus Noorema (vői mőne teise Jaakobuse) poeg. Seega langeb ära ka vőimalus, et kőne all olev Juudas on UT Juuda kirja autor, sest Juuda kirja autor nimetab ennast Jaakobuse vennaks.
Nimi Juudas vőib osutada perekonna rahvuslikule traditsioonile, tsiteerides Juudas Makkabit. Selle apostli rahvuslikkust tugevdab veel lisanimi Tadeus, mis meenutab Theudast; Theudas oli juudi ülestőusu juht, kes ajavahemikul 6 - 39 p.Kr. roomlastele alistus; piiblivälises kirjanduses tema kohta andmeid ei ole, küll aga mainitakse teda Gamalieli kőnes Ap 5:36-39. Seetőttu vőiks oletada, et Juudas oli selle Tadeuse järgija, kelle vőib dateerida aastasse u. 6 p.Kr.. On ka vőimalik, et tema isa oli hoopiski Tadeuse järgija, kes andis pojale kahekordselt rahvusliku nime; igatahes tähendab “Tadeus”: Tadeuse juurde kuuluv vms.

SIIMON Peale Siimon Peetruse oli Jeesusel veel teinegi apostel nimega Siimon. Mt 10:4 ja Mk 3:18 on tal lisanimi kananaios, Lk 6:15 ja Ap 1:14 antakse see edasi zälōtās. Seda sőna tőlgitakse tavaliselt “innukas kaitsja, fanaatik”; sedasama tähendab kananaios, mis on tuletatud heebreakeelsest kan´anajja (innukas kaitsja, fanaatik), seega mitte “mees Kaanast” ega kaananlane.
Nimi “Siimon” vőib viidata perekonna rahvuslikule traditsioonile: makkabi Siimon oli Mattaatiase üks poegadest. Lisanimi kan´anajja/zälōtās kinnitab seda; see saab tähendada tegelikult ainult seda, et Siimon kas kuulus vői oli kuulunud rahvuslike selootide radikaalse grupi juurde.
Muud meile Piibel temast ei kirjuta. Kiriklik traditsioon samastab teda Siimeoniga, Issanda vennaga, Jaakobuse järeltulijaga, Jeruusalemma piiskopiga. Aastal 70 p.Kr. pőgenes ta koos oma kogudusega juudi-rooma sőja ajal Pellasse. Ta olevat jutlustanud Egiptuses, hiljem ka Pärsias. Märtlilood jutustavad, et 120-aastaselt olevat ta keiser Trajaanuse valitsemisajal  risti löödud vői katki saetud. Tema ikonograafiline tunnus on saag. – Kuid siiski ei pea see samastamine paika: Jeesuse vennad suhtusid Jeesuse tegevusse umbusklikult ega vőtnud seda vastu; alles pärast Jeesuse ülestőusmist liitusid nad tema kogudusega.

JUUDAS ISKARIOT oli kahtlemata pärit rahvuslikult meelestatud perekonnast, millele viitab tema (kreekapärane) nimi “Juudas” (heebrea k. “Juuda”), millel Jeesuse ajal oli seos Juudas makkabiga. Tema lisanimi “Isch-Kariot” tähendab “mees Kariotist”; Kariot on paik Lőuna-Judeas. See Juudas oli tőenäoliselt ainus juudalane Jeesuse muidu galilealastest jüngrite hulgas.
On arvatud, et Juudas saadeti kohe alguses vői vähemalt väga vara Suurkohtu poolt Jeesust järgima ja et tal őnnestus Jeesuse usaldus vőita erilise innukuse tőttu, nii et Jeesus kutsuski ta apostlite hulka. On ka vőimalik, et Jeesus tundis juba alguses judea jüngris ära reeturi, kuid kutsus ta siiski apostlite hulka (Jh 6:70.71).
Kuidas see iganes ka oli – teised apostlid ei aimanud sellest midagi nagu näitab vestlus paasasöögi ajal (Jh 13:21-30). Seetőttu peab oletama, et Juudast – isegi kui ta oli spioonina jüngrite seas – tőmbas Jeesuse poole just Jeesuse isiksus ja et ta vähemalt mingi aeg järgis oma Őpetajat tőelise apostlina.
Jeesuse reetmise pőhjusena mainivad evangelistid Juudase rahahimu. Mőnda aega oli tema käsutuses ühine kassa ja ta kőrvaldas sealt enda tarbeks seda, mis oli mőeldud kőigile (Jh 12:6). Kui Jeesust austuse märgiks Betaanias salviti, avaldas Juudas raiskamise pärast pahameelt (Jh 12:4). Johannese iseloomustus Juudase kui rahaahne mehe kohta on vaieldav – seda näitavad sünoptikud, kelle kirjelduse järgi olid sama sündmuse juures “mőned”, kes sellest pahandusid. Vähemalt on kaheldav väide, et Juudas ainult rahahimust ja komekümne hőbeseekli pärast Jeesuse Suurkohtule välja andis.
Juudas hakkas Jeesust järgima samadel motiividel kui teisedki jüngrid: kuna Jeesuses nähti tulevast Messiat. Juhul, kui ta ka oli ülempreestri poolt läkitatud spioon, vőib oletada, et ta vähemalt mőnda aega uskus Jeesusesse kui tulevasesse Messiasesse. Pikapeale jőudis aga Juudas kaine ja kalkuleeriva mehena veendumusele, et Jeesus ei saa olla rahvuslik Messias: ei sobinud ta ju mitte kuidagi moodi kokku vabadusvőitlejate suurte masside ettekujutustega, ta piirdus messiaanlike őpetustega, tőmbus tagasi jüngrite kitsasse ringi; olgugi, et Juudas pidas Jeesuse messiavőitlust sündmuseks, mis pidi alles saabuma – ehk uskus ta isegi seda, et just suure neljapäeva öösel alustab Jeesus Őlimäelt rünnakut - , suhtus ta sellesse kőigesse skeptiliselt. Ettevalmistused ju sama hästi kui puudusid ja ettenägematusse seiklusesse ei tahtnud Juudas end sisse mässida. Nii ta siis reetiski viimasel minutil Jeesuse asukoha. – Seda peab ühe vőimalusena silmas pidama.
Juudase tőeline hoiak ilmneb siis, kui ta püüdis Jeesust pärast tema esimest süüdimőistmist vabastada. Kőikudes rahvusliku juutluse messiaideoloogia ja Jeesuse tőelise messialikkuse idee vahel, reetis Juudas oma Őpetaja ja püüdis seda hiljem tühistada. Kui see tal aga ei őnnestunud, poos ta enese üles.
Tema surma kohta on kaks versiooni: Mt 27:5 mainib enesetappu – poomist, Ap 1:16-18 räägib Juudasest, “kellest sai Jeesuse kinnivőtjate teejuht …Just tema hankis ülekohtu palgast enesele pőllu, aga ta ise kukkus ülepeakaela alla, lőhkes keskelt ja kogu ta sisikond valgus välja.” On püütud mőlemaid versioone ühildada, väites, et nöör vőis puruks läinud ja Juudas olevat end kalju vastu surnuks kukkunud. Parem jätame aga mőlemad vőimalused kőrvuti eksisteerima – kuidas Juudas tegelikult suri, ei ole teada. Pealegi ei sőltu evangeeliumi tőde, mida apostlid kuulutasid, sugugi piiblisündmuste niisugustest kőrvalliinidest.

© Conventus Terra Mariana