Conventus Terra Mariana > Religioon > Vatikani II kirikukogu (1965) heakskiidetud avaldus Kiriku suhtumisest mittekristlikesse usunditesse (2007)

Vatikani II kirikukogu (1965) heakskiidetud avaldus Kiriku suhtumisest mittekristlikesse usunditesse (2007)

VATIKANI II KIRIKUKOGU

oktoobrikuu 28. p├Ąeval 1965 heakskiidetud avaldus

DE ECCLESIAE HABITUDINE AD RELIGIONES NON-CHRISTIANAS

Kiriku suhtumisest mittekristlikesse usunditesse

Ametlik ladinakeelne tekst: Acta Apostolicae Sedis (AAE). Vol. LVIII 1966 n:o 10.


Vatikani II kirikukogu toimus P├╝ha Peetruse katedraalis 1962-1965.
Foto: ┬ę Heiki Haljasorg, 2009

PIISKOP PAULUS

Jumala teenijate teenija koos p├╝ha kirikukogu isadega kuulutab asja alatiseks meelespidamiseks

De Ecclesiae habitudine ad religiones non-christianas

Sissejuhatus

1. Meie ajal, mil inimsugu p├Ąev-p├Ąevalt liitub ├╝ha rohkem ja suhted eri rahvaste vahel laienevad pidevalt, uurib Kirik endisest hoolsamalt suhteid mittekristlike usunditega. Vajaduse t┼Ĺttu edendada inimeste ja nimelt rahvaste vahelist ├╝htsust ja armastust uurib Kirik eriliselt k┼Ĺike seda, mis on inimestel ├╝hist ja juhib neid omavahelisse ├╝htekuuluvusse.

On ju k┼Ĺik rahvad ├╝ksainuke ├╝histu, neil on ├╝ks algjuur, sest Jumal andis terve maa kogu inimsoole ning neil on ├╝ks viimane p┼Ĺhialus - Jumal. Tema kaitse ja head teod ulatuvad k┼Ĺikide inimesteni selle p├Ąevani, mil valitud kogutakse kokku P├╝hasse linna, mida valgustab Issanda au, ning k┼Ĺik rahvad r├Ąndavad Tema valgusesse.

Inimesed ootavad eri usunditelt vastust inimelu lahendamatutele m┼Ĺistatustele, mis n├╝├╝d nagu endistelgi aegadel vaevavad inims├╝dant. Mis on inimene? Mis on meie elu m┼Ĺte ja t├Ąhendus? Mis on h├╝ve, mis patt? Kust tuleb kannatus ja mis t├Ąhendus sellel on? Missugune on tee ┼Ĺigele ┼Ĺnnele? Mis on surm, mis surmaj├Ąrgne kohus ja tasu? Ja l┼Ĺpuks: mis on meie olemasolu p┼Ĺhiline ja s┼Ĺnades kirjeldamatu saladus, kust oleme saanud alguse ja kuhu oleme minemas?

Erinevad mittekristlikud usundid

Vanimatest aegadest peale kuni meie p├Ąevadeni on erinevate rahvaste keskel olnud olemas mingisugune ├Ąratundmine ellu k├Ątketud v┼Ĺimust, mis on ligi s├╝ndmustes ja inimelu juhtumites, nagu teadlikkus k┼Ĺrgemast jumalusest ja isast. See tundmine ja k├Ąsitus t├Ąidavad nende elu s├╝gava usulise t├Ąhendusega. Arenenud kultuuride juurde kuuluvad usundid p├╝rivad t├Ąpsemalt k├Ąsitledes ja arenenud keelel vastama samadele k├╝simustele. Nii uurivad inimesed hinduismis jumalikku saladust ja ilmutavad seda m├╝├╝tide ammendamatus rikkuses ning teravam┼Ĺistusliku filosoofilise ┼Ĺpetusega. Askeetliku elu, s├╝vameditatsiooni v┼Ĺi armastuse t├Ąiusele andumise abil otsivad nad vabanemist inimelu ahistustest. Budism mitmel eri kujul tunnustab selle maailma muutuvust ja tingimatut ebat├Ąiuslikkust ning ┼Ĺpetab teed, mida k├Ąies vagas├╝damelised ja lootusest t├Ąidetud suudavad saavutada t├Ąieliku vabanemise seisundi v┼Ĺi - s├╝ndigu see siis oma j┼Ĺududega v┼Ĺi ├╝lalt tuleva abiga - saavutada k┼Ĺrgeima valgustatuse astet. Samuti ka teised maailma usundid ├╝ritavad omal viisil leida rahutule inims├╝damele pakutud teed, s.o. ┼Ĺpetust, elukorraldust ja p├╝hi tegusid.

Katoliku Kirik ei h├╝lga midagi sellest, mis neis usundites on p├╝ha t┼Ĺde. Siirast austust tundes uurib ta nende tegutsemist ja eluviise, korraldusi ja ┼Ĺpetusi, mis - ehkki nad kalduvad k┼Ĺrvale nii m┼Ĺneski asjas sellest, mida ta ise usub ja ┼Ĺpetab - toovad siiski kaasa s├Ądemeid sellest t┼Ĺest, mis valgustab k┼Ĺiki inimesi. Kirik kuulutab ja peabki kuulutama vahetpidamata Kristust, kes on "tee, t┼Ĺde ja elu", kelle juures inimesed leiavad usuelu t├Ąiuslikkuse ja kelles Jumal on k┼Ĺik lepitanud iseendaga.

Nii ergutab Kirik lapsi targalt ja armastusega keskustelu teel ja ├╝hist├Â├Âs teiste usundite pooldajatega t┼Ĺestama usku ja kristlikku elu ning andma tunnistust nendele vaimulikele ja moraalsetele p├╝rgimustele, ├╝hiskondlik-moraalsetele v├Ą├Ąrtustele, mida nad nendes leiavad, neid s├Ąilitades ja edendades.

Islam

3. Austusega uurib Kirik ka muhameedlasi, kes palvelevad ├╝hteainukest Jumalat, elavat ja iseeneses olevat, halastavat ja k┼Ĺikv┼Ĺimast, taeva ja maa Loojat, kes on k┼Ĺnelenud inimestele. Nad p├╝├╝avad kogu hingest alistuda Tema seadustele, nii nagu Aabraham alistus Jumala tahtele, millele islami usk meelsasti toetub. Jeesust, keda nad, t┼Ĺsi k├╝ll, ei tunnista Jumalaks, austavad nad siiski prohvetina ning austavad ka Tema neitsilikku ema Maarjat, kelle poole nad sageli hardalt p├Â├Ârduvad. Lisaks ootavad nad samuti kohtup├Ąeva, mil Jumal ├Ąratab ja tasub k┼Ĺigile teenete j├Ąrgi. Seep├Ąrast peavad nad vooruslikku elu au sees ja austavad Jumalat eriti palvetamise, heategude ja paastuga.

Kuna aastasadade jooksul on olnud riidu ja vihameelt kristlaste ja muhameedlaste vahel, siis kutsub p├╝ha kirikukogu k┼Ĺiki unustama minevikku ning kaitsma ja edendama koos sotsiaalset ┼Ĺiglust, moraalseid v├Ą├Ąrtusi, rahu ja vabadust k┼Ĺikide inimeste h├╝veks.

Judaism

4. Kiriku saladust uurides m├Ąletab p├╝ha kirikukogu sidet, mis ├╝hendab Uue Lepingu rahvast vaimulikult Aabrahami sooga.

Kristuse Kirik tunnistab, et Jumala p├Ą├Ąstmissaladuse kohaselt olid selle usu ja v├Ąljavalituse algjuured olemas juba patriarhidel, Moosesel ja prohvetitel. See tunnistab, et k┼Ĺik kristlased, kes on Aabrahami lapsed usu p├Ąrast, on saanud kutsumuse selle patriarhi kutsumises ja et Kiriku vabadus on k├Ątketud nendesse m├Ąrkidesse, mis ilmnesid valitud rahva v├Ąljar├Ąndamisel orjusemaalt. Seep├Ąrast ei tohi Kirik unustada, et ta sai Vana Testamendi ilmutuse selle rahva vahendusel - selle rahva, kellega Jumal oma v├Ąljendamatus armus s┼Ĺlmis Vana Lepingu ja et ta saab mahla selle hea ┼Ĺlipuu juurtest, sellest v├Ą├Ąris┼Ĺlipuust, kuhu ta metsiku ┼Ĺlipuuna on poogitud.

Kirik usub, et Kristus - meie rahu - on ristil lepitanud juudid ja paganad ning teinud m┼Ĺlemast ├╝heainukese rahva. Kirik peab meeles apostel Pauluse s┼Ĺnu tema soo liikmete kohta: "Neile kuulub lapse┼Ĺigus ja au, ja lepingud ja k├Ąsuandmine ja jumalateenistus ja t┼Ĺotused, kellede omad on esiisad ja kellest on liha poolest p├Ąrit Kristus", Neitsi Maarja poeg. See meenutab samuti, et apostlid, Kiriku rajajad ja alussambad, seega enamus neist esimestest ┼Ĺpilastest, kes kuulutasid Kristuse evangeeliumi maailmale, p┼Ĺlvnevad juutide soost.

Nii, nagu P├╝hakiri t┼Ĺestab, ei tundnud Jeruusalemm katsumisaega, ja enamus juute ei v┼Ĺtnud evangeeliumi vastu, vaid isegi takistasid selle levitamist. Siiski on juudid apostel Pauluse t┼Ĺestust m├Â├Âda Jumalale eriti kallid isaisade p├Ąrast ning seep├Ąrast ei v┼Ĺta Ta tagasi armukinki ega kutset. Koos prohvetitega ja sama apostliga ootab Kirik seda p├Ąeva, mida ├╝ksi Jumal teab ja tunneb ning mil k┼Ĺik rahvad ├╝hel h├Ą├Ąlel palvelevad Issandat ja "kummardavad Teda ├╝ksmeelselt".

Kuna kristlaste ja juutide ├╝hine vaimne p├Ąrandus on nii suur, tahab p├╝ha kirikukogu edendada ja soosida ├╝ksteise tundmist ja osasaamist, mis on eelk┼Ĺige Piibli ja teoloogiliste uurimuste vennaliku dialoogi tulemus.

Ehkki juutide ametiv┼Ĺimud ja nende pooldajad n┼Ĺudsid Kristuse surma, ei saa tema kannatusi panna vahet tegemata siis elanud ja n├╝├╝dsete juutide s├╝├╝ks. On t┼Ĺde, et Kirik on Jumala uus rahvas, kuid juute ei saa pidada Jumalast h├╝ljatuteks ja hukkam┼Ĺistetuteks, just nagu tuleneks see P├╝hast Kirjast. Seep├Ąrast peavad k┼Ĺik hoolitsema selle eest, et keegi usu┼Ĺpetamisega v┼Ĺi Jumala s┼Ĺna kuulutamisega ei ┼Ĺpetaks midagi sellist, mis ei ole koosk┼Ĺlas evangeeliumi t┼Ĺega ja Kristuse vaimuga.

Tundes p├Ąrimust, mis on ├╝htne juutidega, m┼Ĺistab Kirik hukka vaenulikkuse inimeste vahel mitte poliitilistel p┼Ĺhjustel, vaid evangeeliumi vaimu j├Ąrgides. Tuleb v├Ąltida k┼Ĺiki vihapurskeid, k┼Ĺiki juutidevastaseid meeleavaldusi seal, kus midagi sellist juutide suhtes on toimunud.

Sest Kristus on, nagu Kirik on alati ┼Ĺpetanud, k┼Ĺikide inimeste pattude p├Ąrast vabatahtlikult v┼Ĺtnud enda kanda kannatuse ja surma, soovides oma l┼Ĺpmatu armastusega k┼Ĺiki vabastada. Seep├Ąrast peab Kirik austama Kristuse risti kui Jumala k┼Ĺikehaarava armastuse m├Ąrki ja kogu armu l├Ąhet.

├ťldine vendlus, mis kaotab diskrimineerimise

5. Me ei v┼Ĺi t┼Ĺesti appi h├╝├╝da Jumalat - k┼Ĺikide Isa -, kui me keeldume kohtlemast vennana kasv┼Ĺi ├╝ht inimest, Jumala sarnaseks loodut. Inimese suhe Jumal-Isasse ja tema suhe inimvenda on nii kokkukuuluvad, et Piibel ├╝tleb: "Kes ei armasta, see ei tunne Jumalat."

Seega kaob p┼Ĺhi igalt teoorialt v┼Ĺi k├Ąsitluselt, mis toob inimeste v┼Ĺi rahvaste vahele inimv├Ą├Ąrikust ja -┼Ĺigusi solvava eraldamise.

Kirik h├╝lgab niisiis igasuguse inimest puudutava eemalet┼Ĺrjumise, diskrimineerimise, v├Ągivalla nende suhtes, kes erinevad rassilt v┼Ĺi nahav├Ąrvilt, kommetelt v┼Ĺi usundilt, sest see on v├Ągivald, mis s┼Ĺdib Kristuse vaimu vastu.

P├╝ha kirikukogu ootab apostlite Peetruse ja Pauluse s┼Ĺnu kokku v┼Ĺttes veendunud kristlastelt, et nad elaksid paganate keskel vooruslikku elu, et nad k├Ąituksid seal, kus asjad neist olenevad, rahu tehes k┼Ĺikide inimestega, nii et me k┼Ĺik t┼Ĺesti oleksime taevase Isa lapsed

+ + +

Selle avalduse ja tema ├╝ksikosad on kirikukogu isad heaks kiitnud ning selle apostelliku v┼Ĺimu abil, mis me oleme saanud Kristuselt, kiidame koos k┼Ĺikide kirikukogu isadega heaks, kinnitame ja m├Ą├Ąrame P├╝has Vaimus, et Jumala auks avaldataks see, mida kirikukogu on seadnud,

Roomas, P├╝ha Peetruse kirikus

oktoobrikuu 28. p├Ąeval 1965

Paulus, Katoliku Kiriku piiskop

(j├Ąrgnevad kirikukogu isade allkirjad)

 

© Conventus Terra Mariana