Conventus Terra Mariana > Religioon > Kiriklusej├Ąrgsel ajastul

Kiriklusej├Ąrgsel ajastul



(Kiriku┼Ĺpetusej├Ąrgse uusaja s├╝nd: ├ťhest Kirikust paljude Kirikuteni ehk seega Kiriku killustumisest Kristuse Ihu h├Ąvitamiseni)

Prof. Hdr. Arhim. Grigorios D. Papathoma
Eesti Apostlik-Őigeusu Kiriku Püha Platoni seminari dekaan

16. sajandil avanes Kiriku ja kristluse ajaloos ja teoloogias uus periood. Me v┼Ĺiksime seda s┼Ĺna otseses m┼Ĺttes nimetada „kiriku┼Ĺpetuse j├Ąrgseks“, p┼Ĺhjustel, mida me allpool vaatleme. Selle perioodi algust m├Ąrgib reformatsioon (1517), kuigi ettekuulutavad m├Ąrgid ilmusid kindlasti palju varem, eriti ristis┼Ĺdade (1095-1204) ajal s├╝ndinud kiriku┼Ĺpetuses.

Viis j├Ąrgmist sajandit (16.-20. sajand) pakuvad piisavalt ajaloolisi pidepunkte ja teoloogilisi andmeid, et t├Ąpsemalt piiritleda seda uut ajastut, seda vastset kiriku┼Ĺpetuslikku uuendust (v┼Ĺrreldes eelneva t├Ąiesti erineva kiriku┼Ĺpetusliku praktikaga) ning ka varem tundmatut uut arusama, mis l┼Ĺpetas kiriku┼Ĺpetuse, mida Kirik oli rakendanud ja s┼Ĺnastanud oma rajamisest peale esimese viieteistk├╝mne sajandi jooksul.

Kui kiriku┼Ĺpetuslikku k┼Ĺrvalekallet oli m├Ąrgatud ja see oli faktiks saanud (ja seda mitte kiriku┼Ĺpetuse seesmise arengu varal), siis on loomulik, et sellel „kiriku┼Ĺpetuse j├Ąrgsel“ ajastul tulid ilmale uued erinevad kiriku┼Ĺpetused, nagu usutunnistuslikud kiriku┼Ĺpetused (protestantidel), ritualistlikud[1] kiriku┼Ĺpetused (katoliiklastel) ning rahvuslik-r├╝hmalised ehk etnof├╝leetilised kiriku┼Ĺpetused (┼Ĺigeusklikel), ehk kui pidada kinni ajaloolisest j├Ąrgnevusest, siis ritualistlikud, usutunnistuslikud ning l┼Ĺpuks rahvuslik-r├╝hmalised kiriku┼Ĺpetused. Just sellised heterokollektiivsed kiriku┼Ĺpetused, mille algus on olnud v┼Ĺitluslik, on saanud valitsevaks ning nad ei iseloomusta ainult kogu kirikuelu, vaid dikteerivad ka p┼Ĺhikirju, mis on korraldanud kirikute elu ja tegevust toonasest ajast t├Ąnase p├Ąevani.

Meie praegune ajaloolis-teoloogiline olukord v┼Ĺimaldab v┼Ĺtta m┼Ĺningast distantsi kirikuloo suhtes ning ├╝le vaadata p┼Ĺhjused, mis kiriku┼Ĺpetuslikke lahknemisi tekitasid. J├Ąrgnevalt on meie eesm├Ąrgiks uurida puhtalt dialektilises ja kriitilises vaimus, ilma mingi poleemikataotluseta neid kolme kiriku┼Ĺpetust, millel on erinev algup├Ąra ja siht, kuid millel on siiski ├╝hisnimetaja; neil on sarnasusi ja kokkupuutepunkte ning nad olelevad koos, ent ei ole osaduses ega ├╝hine. ├ťhiseks nimetajaks on kaaspiirkondlikkuse m┼Ĺiste ja fakt, mis tekitab ├Ą├Ąrmiselt t┼Ĺsise kiriku┼Ĺpetusliku probleemi ning see probleem on olnud ├╝leval kogu teise aastatuhande jooksul, mil puututi kokku mitmete puhtkiriku┼Ĺpetuslike k├╝simustega, mida ei ole suudetud lahendada, erinevalt esimesest aastatuhandest, kui t┼Ĺstatati kristuse┼Ĺpetuslikke k├╝simusi, mis enamasti lahendati. Teisis┼Ĺnu, kui tekkis kristuse┼Ĺpetuslik probleem, siis kutsus Kirik esimesel aastatuhandel kokku kirikukogu ja lahendas selle, mis on aga t├Ąiesti erinev teisel aastatuhandel toimunust. K┼Ĺnealused kolm kiriku┼Ĺpetust on niisiis j├Ąrgnevad:

1.      Ristis┼Ĺdade kiriku┼Ĺpetus (13. sajand).

2.      Reformatsiooni kiriku┼Ĺpetus (16. sajand).

3.      Rahvuslik-r├╝hmaline (etnof├╝leetiline) kiriku┼Ĺpetus (19. sajand).

Vaadelgem n├╝├╝d ├╝ksikasjalikumalt seda kolmeosalist kiriku┼Ĺpetust, mis oli vastne leiutis ja t├Ąiesti heterotsentriline.

1. Ristis┼Ĺdade kiriku┼Ĺpetus (13. sajand)

Kiriku┼Ĺpetuslikust vaatepunktist puudutas 1054. aasta osaduse vastastikune katkestamine ainult kaht Kiriku patriarhiaati, Rooma ja Konstantinoopoli oma. Aga sestpeale, kui ristis┼Ĺdijad m├Ą├Ąratlesid katkestust kirikul┼Ĺhena, laienes see katkestus faktiliselt ka teistele Ida patriarhaatidele. Selline m┼Ĺistekasutus osutas aposterioorselt radikaalselt uuele olukorrale, mis kiriku┼Ĺpetuslikult ja kanooniliselt v┼Ĺis ┼Ĺigustada uute samanimeliste kirikute asutamist olemasolevate Ida patriarhaatide ja kirikute aladele, kuna osaduse katkestamine ei v┼Ĺinud midagi seesutust ┼Ĺigustada.

Ristis┼Ĺdade poliitiline liikumine omistas 1054. aasta osaduse katkestamisele uue t├Ąhenduse. Kuulutades v├Ąlja kirikul┼Ĺhe, mis kanooniliselt t├Ąhendab seda, et osa kiriku kehandist vaadeldakse ├╝lej├Ą├Ąnud osast eraldununa ja seega olematuna mingis antud kohas, andis see kiriku┼Ĺpetuslikule olukorrale uue suuna. Niimoodi tekkis vanade Ida patriarhaatide k┼Ĺrvale kaht sorti kirikuid. Idas tekkisid ladina samanimelised patriarhaadid (Jeruusalemma ladina patriarhaat [mis asutati Esimese ristis┼Ĺja l┼Ĺpus 1099. aastal], siis kohe Antiookia ladina patriarhaat [1100], K├╝prose katoliiklik miteautokefaalne kirik[2] [1191] jne.), ja juba see fakt ise – eeldusel, et tegemist oli osaduse katkestamise ja mitte kirikul┼Ĺhega – tekitas varjatult, aga ametlikult Kiriku sees kaaspiirkondlikkuse kiriku┼Ĺpetusliku probleemi (1099). Kuid sellega uuenduslik „kaaspiirkondlikkuse“ m┼Ĺiste ei piirdunud. Nende ladina kiriklike ├╝ksuste k┼Ĺrvale tekkisid Ladina ritualistlikud patriarhaadid ja Ida-katoliku kirikud (maroniitlik, melkiitlik, s├╝├╝ria katoliku jt), mis pandi Rooma patriarhaadi ja Rooma paavsti raja├╝lese (hyperoria) jurisdiktsiooni alla, omavahel hierarhiliselt v┼Ĺrdhaarsena (v┼Ĺrdv├Ą├Ąrsena), ning see toimus ├╝hes ja samas piirkonnas.

Niimoodi muutus jurisdiktsioon raja├╝leseks (hyperoria) – ikka juhul, kui tegemist on osaduse katkestamisega –, sest uued ladina „idariitusega“ patriarhaadid loodi Idakiriku kanoonilisele territooriumile, kuid see jurisdiktsioon oli ka v┼Ĺrdhaarne, sest kuigi need patriarhaadid olid omavahel v┼Ĺrdsed, allusid nad k┼Ĺik siiski Rooma patriarhaadile ja olid seega v┼Ĺrdselt alluvas seisundis. Selline kiriku┼Ĺpetuslik h├Ąlve, mis oli samuti uus, on p├╝sinud t├Ąnap├Ąevani (├╝hes piirkonnas on kaks erinevat t├╝├╝pi kirikut [conviventia] ning on olemas kaks t├Ąiesti s┼Ĺltumatut kanoonilise seaduse koodeksit, mis omavahel ei suhtle). (Sel ajastul tekkis ka uus versioon Rooma patriarhi ja paavsti ├╝limuslikkusest, mis erines tunduvalt esimese aastatuhande kiriku┼Ĺpetuslikust traditsioonist. Rooma patriarh ja paavst on faktiliselt „Primus inter inferiores“ [mono-jurisdiktsiooniline ├╝limuslikkus], samas kui esimese aastatuhande kiriku┼Ĺpetuses ja praktikas oli Chalkedoni IV oikumeenilisest kirikukogust p├Ąrit viie patriarhaadi kirikulise osaduse (kirikukoguline pentarhia) esimene patriarh (ehk eesistuja) „Primus inter pares“ [osaduslik sinodaalne ├╝limuslikkus]. P├╝ramidaalne struktuur asendas konstellatsioonilise struktuuri. Kuid see k├╝simus v├Ąljub k├Ąesoleva teksti raamidest).

13. sajandil toodi katoliku kiriku kiriku┼Ĺpetuses esimest korda ajaloos sisse kahekordse kaaspiirkondlikkuse kiriku┼Ĺpetuslik vorm (kiriku rajamine mingil alal): ├╝hest k├╝ljest kaaspiirkondlikkus patriarhaatidega, millega ta kas oli v┼Ĺi ei olnud osaduse katkemises ning teisest k├╝ljest muude iserajatud ja erineva riitusega kirikutega. Viimased on ometi t├Ąielikus osaduses Roomaga v┼Ĺi nagu on pruugiks ├Âelda, Roomaga ├╝hendatud v┼Ĺi liitunud, kuid nad k┼Ĺik koos olelevad kiriklike kehanditena k┼Ĺrvuti ├╝hes ja samas paigas. Niimoodi on alates keskaja l┼Ĺpust erineva riitusega katoliku kirikuid ├╝hes ja samas piirkonnas. See on n-├ sisemine kaaspiirkondlikkus (ad intra). Kuid peale selle on katoliiklik ladina patriarhaat k┼Ĺrvuti teiste rooma-katoliku ritualistlike patriarhaatidega kohas, kus patriarhaat on juba olemas – v┼Ĺtkem n├Ąiteks Jeruusalemma. See on v├Ąline kaaspiirkondlikkus (ad extra) ning m┼Ĺlemad on seega samaaegselt.

See kahekordne kaaspiirkondlikkus, mis johtus ristis┼Ĺdadega tekkinud poliitilisest olukorrast, juurdus ja p├╝sis sellise homogeense struktuurina kuni reformatsioonini. Teisis┼Ĺnu on meil 13.-16. sajandini L├Ą├Ąne-Euroopas Rooma patriarhaadi aladel monoterritoriaalsus ja kiriklik monojurisdiktsioon, kuid see patriarhaat soodustas samas kiriklikku kaaspiirkondlikkust ja seej├Ąrel raja├╝lest (hyperoria) (multi)jurisdiktsiooni teiste Idakirikute aladel, kus s├╝ndis kaaspiirkondlikkus, mis oli nii v├Ąline (osadusev├Ąline) kui sisemine (osadusesisene). Nendes vasts├╝ndinud kiriku┼Ĺpetuslikes v├Ąljendusviisides v┼Ĺib juba m├Ąrgata hiljem (eriti p├Ąrast reformatsiooni) v├Ąljaarenenud universalistliku kiriku┼Ĺpetuse eeldusi...

Kuid hoolimata poliitilisest survest p├╝sis neil sajanditel l├Ą├Ąnepoolses kristlikus maailmas siiski ka teistsugune teoloogiline seisukoht, mille taga oli p├╝├╝d taastada kiriklik osadus ja lahendada tekkinud kiriku┼Ĺpetuslik probleem. Kaks kirikukogu, nt. Lyonis (1274) ja Ferraras-Firenzes (1438-39), kuhu kogunenud piiskopid – meenutame, et neil kirikukogudel nimetasid nad ├╝ksteist vendadeks – olid osaduse katkemise ja mitte kirikul┼Ĺhe olukorras, ning ka fakt, et L├Ą├Ąne-Euroopa munki tuli Athose m├Ąele kuni 14. sajandi alguseni, n├Ąitavad selgesti, et osaduse katkestamise kiriku┼Ĺpetuslikku lahendust sooviti veel palavalt, hoolimata kaaspiirkondlikkusest, mille oli dikteerinud poliitika, aga mida v┼Ĺis veel parandada...

2. Reformatsiooni kiriku┼Ĺpetus (16. sajand)

Reformatsiooniga ilmus kaaspiirkondlikkuse kiriku┼Ĺpetuslik probleem Rooma patriarhaadi ja kiriku territooriumile. 16. sajandil levis kaaspiirkondlikkuse kiriku┼Ĺpetuslik v┼Ĺ┼Ĺrandumus esimest korda Kesk- ja L├Ą├Ąne-Euroopasse ning killustas Rooma patriarhaadi seesmiselt ja territoriaalselt t├Ąpselt samamoodi nagu Ida patriarhaadid said varem seesmiselt killustatud. Sellega seoses tasub meenutada[3], et n├╝├╝d ilmus kaaspiirkondlikkus usutunnistuslikul kujul ning see tegi antud kiriku┼Ĺpetusliku probleemi veelgi r├Ąngemaks. Sel ajal ilmus kirikuvalda „denominatsiooni“ m┼Ĺiste.

Esimese aastatuhande kirikulooline kogemus oli selline, et mingis antud kohas oli ainsaks kanooniliseks kriteeriumiks, mis v┼Ĺimaldas „kohaliku“ v┼Ĺi „kohalikult sisseseatud“ kiriku rajamist ja p├╝simist, eksklusiivne territoriaalsus ja kiriku┼Ĺpetuslik monojurisdiktsioon. Kuid kuna reformatsioon irdus l├Ą├Ąnekirikust, millest ta „p├Ąrit oli“, mitte niiv┼Ĺrd ruumilises, kuiv┼Ĺrd eluviisi m┼Ĺttes, siis ta t┼Ĺi juba m├Ą├Ąratluse j├Ąrgi sisse uue m├Ą├Ąrava aluse kiriku asutamiseks, mis oli senimaani kiriku┼Ĺpetuslikult ja kanooniliselt m┼Ĺeldamatu. Vastselt s├╝ndinud kirikukogukondadel, mis sel ajastul tekkisid ja mille eksistents oli t├Ąiesti iseseisvunud, oli oma usutunnistusliku erinevuse t┼Ĺttu vaja kiriku┼Ĺpetuslikku alustuge, mis aga ei v┼Ĺinud rajaneda senisele Kiriku kiriku┼Ĺpetuslikule kogemusele ega kohaliku kiriku-piiskopkonnna institutsionaalsele struktuurile. Selle p┼Ĺhjus on lihtne: need kogukonnad moodustusid ja olelesid k┼Ĺrvuti territooriumil, kus kirik oli juba olemas, millisel kirikul oli pealegi kiriku┼Ĺpetuslik piirkondlik identiteet (kirik mingis kohas, ecclesia in loco: Kirik, „mis asub Roomas“).

Ometi oli tingimata vaja leida viis, kuidas ├╝hest k├╝ljest teha nendest kogukondadest kirik, mis oli reformatsiooni eesm├Ąrk, ja mis teisest k├╝ljest v┼Ĺimaldaks eristada neid olemasolevast kirikust, millega nad ei tahtnud enam samastuda. Igasugune koham├Ą├Ąratlus oleks k├╝lvanud segadust, seda enam, et oli vaja sisse viia samad institutsionaalsed struktuurid (piiskop, piiskopkond ja kohanimi). Seega ei saanud enam toimida nii nagu ristis┼Ĺdijad, kuna need olid a priori kuulutanud v├Ąlja kirikul┼Ĺhe (sic!), mille varal sai legitiimselt muutumatul kujul ├╝le v┼Ĺtta Idapatriarhaatide ja -kirikute struktuurid ja koham├Ą├Ąratlused.

Reformatsioon aga ei kuulutanud v├Ąlja kirikul┼Ĺhet l├Ą├Ąnekirikuga, kust ta „p├Ąrit“ oli, ega v┼Ĺtnud tarvitusele ka kiriku┼Ĺpetuslikku osaduse katkestamise protseduuri ega midagi sellesarnast. Reformatsioon p├╝├╝dis saada kiriklikku alust, aga reformatsioonina oli tal tingimata vaja eristada ennast olemasolevast kirikust. Luterluses ja kalvinismis ehk traditsioonilises protestantismis, kus dogma on esmat├Ąhtis, tehakse kirik s┼Ĺltuvaks ainu├╝ksi usutunnistusest (Confessio Fidei [vrd. Augsburgi usutunnistus, 1530]). Seet┼Ĺttu otsustas reformatsioon, saatuslikult aga paratamatult, m├Ą├Ąratleda ennast epiteediga, omaduss┼Ĺnalise laiendiga, mis osutab protestandi juhtide usutunnistusele, millega sai v├Ąltida koham├Ą├Ąratlust. Niimoodi tekkis kiriku┼Ĺpetuses konfessionalism ning Kirik konfessionaliseerus, esiteks protestandi ruumis ja seej├Ąrel mujalgi. L├╝hidalt, kiriku┼Ĺpetusliku ├╝htsuse l┼Ĺhenemine L├Ą├Ąne-Euroopas s├╝nnitas konfessionalismi ja m├Ą├Ąras ├Ąra s├╝ndivate kirikute m├Ą├Ąratluse, mitte enam territoriaalsena, vaid usutunnistuslikuna. M├Ą├Ąratluses ei viidatud seega piirkonnale, vaid usutunnistusele ja seda tehti omaduss┼Ĺnalise laiendiga (nt. luteri kirik, kalvinistlik kirik, metodisti kirik, evangeelne kirik jne.).

Kokkuv┼Ĺtteks v┼Ĺib ├Âelda, et kuigi see polnud reformatsiooni p┼Ĺhieesm├Ąrk, siis ta ikkagi laiendas ja s├╝stematiseeris kaaspiirkondlikkust kiriku┼Ĺpetusliku olelusvormina, kuid tema edasine killustumine mitmeks erinevaks usutunnistuslikuks kirikuks viis samasuguse kiriku┼Ĺpetusliku v┼Ĺ┼Ĺrandumiseni. ├ťllatavalt sarnasel moel tekitas ta omakorda kahekordse kaaspiirkondlikkuse kiriku┼Ĺpetusliku s├╝mptomi: v├Ąlise kaaspiirkondlikkuse (osadusev├Ąlise), kuiv┼Ĺrd usutunnistuslikud protestandi kirikud olelevad k┼Ĺrvuti katoliku kirikuga, kust nad p├Ąrinesid, ning ka sisemise kaaspiirkondlikkuse (osadusesisese), kuiv┼Ĺrd mitmed protestandi kirikud olelevad koos ├╝hes ja samas kohas ja samas linnas (conviventia), ilma et nad saavutaksid ├╝hes kohas asuva kiriku kehandi t├Ąielikku osadust, kuigi sellise osaduse ideaali oleme p├Ąrinud Uue Testamendi apostel Pauluse kiriku┼Ĺpetusest, mis on protestandi kiriku┼Ĺpetuse eksklusiivne alus (sola scriptura ja fundamentum fidei). Kuid algselt ├╝htse ja ainulise protestandi usutunnistuse sees ei ole monokonfessionaalsust, vaid killustumine ja usutunnistuste vohamine. Nii et kuigi protestantlus tugineb apostel Pauluse kiriku┼Ĺpetusele ja kuulutab seda j┼Ĺuliselt ainsaks uustestamentlikuks t┼Ĺeks, siis mitte ainult et ta kannab endas kaaspiirkondlikkuse usutunnistuslikku kiriku┼Ĺpetust, mis k┼Ĺrvaldab t├Ąielikult apostel Pauluse ja Uue Testamendi arusaama kiriku asutamisest mingis antud kohas, vaid ta ka relativiseerib sola scriptura korduvalt kinnitatud ja p├╝sivalt r┼Ĺhutatud seisukohta.

3. Rahvuslik-r├╝hmaline kiriku┼Ĺpetus (19. sajand)

┼Éigeusklike jaoks on olukord veelgi keerukam ja me v┼Ĺiksime sellel pikalt peatuda. Siiski piirdume kahe aspektiga: a) sisemise (osadusesisese) kaaspiirkondlikkuse olemasolu, millele liitub veel teine kiriku┼Ĺpetuslikult negatiivne tunnus, multijurisdiktsioon, aga ka b) v├Ąlise (osadusev├Ąlise) kaaspiirkondlikkuse puudumine. Alustagem teisest, kuna ajalooliselt valiti selline positsioon varem.

Hoolimata vastandlikest vaatepunktidest, mis t├Ąnap├Ąeval ┼Ĺigeusklikke lahutavad, pole ┼Ĺigeusu kirik 1054. aastat kunagi m├Ą├Ąratlenud „kirikul┼Ĺhena“, vaid „osaduse katkemisena“. ┼Éigeusu kirik pole kogu teise aastatuhande jooksul kirikul┼Ĺhet v├Ąlja kuulutanud. Sest peale t┼Ĺsiasja, et „iga kestev skisma muutub ketserluseks“ (Johannes Kuldsuu) ja et kui seega lahkul├Â├Âmine kiriku kehandist saab t├Ąielikuks, oleks ┼Éigeusu kirik kirikul┼Ĺhe puhul pidanud j├Ąrgima samasugust kiriku┼Ĺpetuslikku protseduuri nagu Rooma kirik p├Ąrast ristis┼Ĺdu ja asutama „Rooma ┼Ĺigeusu patriarhaadi“, mida ta t├Ąielikult koherentsena pole juba tuhande aasta jooksul teinud ja mida ta ┼Ĺnneks endiselt energiliselt keeldub tegemast. Samal p┼Ĺhjusel poleks ta muide pidanud n┼Ĺustuma teise aastatuhande kolme ├╝hise kirikukoguga, saati siis neil osalema (Lyon [1274], Ferrara-Firenze [1438/39], Brest-Litovsk [1596]). (Muide, kolmas kirikukogu 1596. aastal Brest-Litovskis kutsuti kokku samal sajandil, kui algas reformatsioon. Kuid p├Ąrast Trento kirikukogu (1545-1563), mis tegi l┼Ĺpu igasugusele ├╝htsusp├╝├╝dlusele, 17. sajandil toimunud kiriku┼Ĺpetusliku olukorra drastilist muutumist katoliku kiriku sees ning L├Ą├Ąne-Euroopa usus┼Ĺdu tekkisid teised prioriteedid ning asjad v┼Ĺtsid teise p├Â├Ârde, nagu tuli selgelt v├Ąlja II Vatikani kirikukogul (1962-64).

Nii et kui ┼Ĺigeusklikud nimetavad 1054. aastat „kirikul┼Ĺheks“, siis nad kiriku┼Ĺpetuslikult eksivad. See on ├╝ks „┼Ĺigeusu teoloogia Paabeli vangip┼Ĺlve“ (G. Florovsky) tunnuseid. See, et ┼Ĺigeusu kirik ei nimeta „1054. aasta osaduse katkestamist“ „kirikul┼Ĺheks“ ning sellest johtuvalt ei asuta „Rooma ┼Ĺigeusu patriarhaati“ n├Ąitab, et ta on pikka aega elanud ja elab endiselt osaduse taastamise visas lootuses ning et sellel ainsamal p┼Ĺhjusel ei praktiseeri ta v├Ąlist kaaspiirkondlikkust. Seega me peame tunnistama, et selles k├╝simuses on apostel Pauluse kiriku┼Ĺpetus ning ka kirikukoguline ja kirikuisade kiriku┼Ĺpetus „├╝hestainsast kirikus ├╝hes kohas“ j├Ą├Ąnud ┼Ĺigeusu kirikus ja tema kiriku┼Ĺpetuses muutumatuks.

Kuid sisemise kaaspiirkondlikkusega on ┼Ĺigeusus teised lood. Tuleb isegi m├Ąrkida, et selles suhtes on ┼Ĺigeusklikud kiriku┼Ĺpetusliku h├Ąlbimisega l├Ąinud kaugemale kui katoliiklased ja protestandid, sest lisaks kaaspiirkondlikkusele rakendavad nad ka mitmepoolset ja raja├╝lest multijurisdiktsiooni. (Me v├Ąidame, et oleme osaduses, kuigi reaalset osadust ei ole, kuna – p┼Ĺhjustel, mida me kohe n├Ąeme – iga rahvuslik kirik eelistab ├Ą├Ąrmise hoolikuse ja valvsusega rahvuslik-r├╝hmalist omandust, ja mitte kiriku┼Ĺpetuslikku osadust). Just siin v┼Ĺib t├Ąheldada, et kaasaja ┼Ĺigeusu kiriku┼Ĺpetuses on s├╝mmeetrilisi kihistumisi ja h├Ąlbimisi. See ei ilmne ainult t├Ąnap├Ąeva maailmas levinud ┼Ĺigeusu kiriku┼Ĺpetuslikus praktikas, vaid see on koguni s┼Ĺnaselgelt ja juriidiliselt sisse kirjutatud rahvuslike ┼Ĺigeusu kirikute p┼Ĺhikirjadesse, nagu me kohe n├Ąeme. Kaks n├Ąidet mittekiriku┼Ĺpetusliku sisuga p┼Ĺhikirjalistest s├Ątetest on piisavad, et v├Ąlja valgustada selles k├Ątketud suurt kiriku┼Ĺpetuslikku probleemi. V┼Ĺtame ├╝he artikli ├╝he kreeka- ja ├╝he slaavikeelse kiriku p┼Ĺhikirjast, K├╝prose ja Venemaa kiriku p┼Ĺhikirjast, ja paigutame need meie kiriku┼Ĺpetusliku uurimuse raamistikku.

• „K├╝prose ┼Ĺigeusu kiriku liikmed on:

– k┼Ĺik ┼Ĺigeuskllikud kristlasest k├╝proslased, kes on ristimisega ┼Ĺigeusu kirikusse astunud ja asuvad alaliselt[4] K├╝prosel,

nagu ka

– k┼Ĺik K├╝prose p├Ąritolu[5] inimesed, kes elavad v├Ąlismaal“ (Artikkel 2, K├╝prose kiriku p┼Ĺhikiri-1980)[6].

• „Vene ┼Ĺigeusu kiriku jurisdiktsioon laieneb:

– ┼Ĺigeusu usutunnistusega inimestele, kes elavad N┼Ĺukogude Liidus [1988]; vene ┼Ĺigeusu kiriku kanoonilisel territooriumil [2000],

nagu ka

– inimestele[7], kes elavad v├Ąlismaal ja tahavad vabatahtlikult alluda tema jurisdiktsioonile“ (Artikkel I, § 3, Venemaa kiriku p┼Ĺhikiri 1988 ja 2000)[8].

K┼Ĺnealused artiklid esindavad p┼Ĺhikirju, millel on kolm p┼Ĺhilist mittekiriku┼Ĺpetuslikku tunnust:

a) Nende kirikute jurisdiktsioon rakendub teadlikult ja eesk├Ątt inimeste ├╝le – nagu reformatsiooni kiriku┼Ĺpetuseski... – ja mitte eranditult territooriumi ├╝le. Teisis┼Ĺnu on juba edasise anal├╝├╝sitagi v┼Ĺimalik v├Ąita, et kirikliku jurisdiktsiooni rakendamine inimeste ├╝le t├Ąhendab lihtsalt, et juba ainu├╝ksi see p┼Ĺhikirjaline s├Ąte annab m├Ą├Ąratluse j├Ąrgi nendele kirikutele ┼Ĺiguse tungida teiste kohalikult sisseseatud kirikute kanoonilistesse piiridesse... Samas kui me k┼Ĺik teame, et autokefaaliat antakse apostel Pauluse kiriku┼Ĺpetuse j├Ąrgi mingile kindlale kohale, mingile piirkonnale, millel on konkreetsed geograafilised piirid – mis t├Ąnap├Ąeval kattuvad valdavalt riigipiiridega – mitte rahvale. Autokefaalia on olemuslikult uustestamentlik, erinevalt Vanast Testamendist, kus valitud rahvast samastati rahvusega. Seega piirdub autokefaalse kohalikult sisseseatud kiriku jurisdiktsioon konkreetse piirkonnaga ega laiene kunagi kogu rahvusele, saati siis erinevatesse kohtadesse laialipillatud isikutele. Seega rakendub nende jurisdiktsioon isikutele, ja mitte kanoonilisele piirkonnale, mida k├╝ll ka mainitakse, kuid ainult kaitseks „sissetungijate“ vastu, kes oma p┼Ĺhikirja j├Ąrgi tahavad rakendada v├Ąlist (raja├╝lest, hyperoria) kaaspiirkondlikkust nende territooriumil. Ja seda selleks, et mitte v┼Ĺimaldada oma territooriumil v├Ąlist kiriklikku sekkumist, mida ┼Ĺigustab teine jurisdiktsioon (v┼Ĺi teine „denominatsioon“) nende samade p┼Ĺhim┼Ĺtete j├Ąrgi, samas kui nad ise praktiseerivad p┼Ĺhikirjaliselt sellist v├Ąlise kaaspiirkondlikkuse kiriklikku sekkumist teiste kirikute kanoonilisel territooriumil.

b) Need kirikud kuulutavad oma p┼Ĺhikirjas, et nad ei tunnista mingil tingimusel piire oma jurisdiktsioonile oma kanoonilise piirkonna sees asuvatel aladel, n┼Ĺnda nagu see peabki kiriku┼Ĺpetuslikult olema, kuiv┼Ĺrd m┼Ĺlemad on kohalikult sisseseatud kirikud, ja n┼Ĺnda nagu n┼Ĺuab ka autokefaalsuse p┼Ĺhim┼Ĺte, millel tugineb nende kiriku┼Ĺpetuslik ja institutsionaalne olemasolu. Seevastu aga tahavad nad laieneda v├Ąljaspoole oma kanoonilisi piire, ettek├Ą├Ąndel, et nende p┼Ĺhikiri annab selleks loa[9]. Kuid kiriku┼Ĺpetuslikus praktikas nimetatakse seda institutsiooniliseks sekkumiseks ja eesk├Ątt kaaspiirkondlikkuse institutsiooniliseks ja p┼Ĺhikirjaliseks kinnitamiseks. Teisis┼Ĺnu, tegemist on silmatorkava institutsionaalse p├╝├╝dega kiriku┼Ĺpetuslikult ┼Ĺigustada kaaspiirkondlikkust.

c) Veelgi t├Ąhtsam on see, et r├Ą├Ąkides v├Ąljaspool oma piire asuvatest piirkondadest, n├Ąevad need kirikud v├Ąljaspool oma kanoonilist piirkonda ├╝ksnes „diasporaa tsoone“ ega tunnista, et seal on olemas teised kohalikult sisseseatud kirikud – mis on ometi sama legitiimsed ja kanoonilised kui nad ise. Seega t├╝histab p┼Ĺhikirjaline viide isikutele elementaarse kanoonilise eristuse „kanooniliste“ ja „diasporaa piirkondade“ vahel; ning niimoodi ei looda ainult sisemist kaaspiirkondlikkust – mis tugineb n├╝├╝d p┼Ĺhikirjalisele alusele –, vaid luuakse veel ├╝ks kiriku┼Ĺpetusevastane n├Ąhtus, ├╝le├╝ldine rahvuslik-r├╝hmaline jurisdiktsioon. Selline vasts├╝ndinud kiriku┼Ĺpetuslik k┼Ĺnepruuk paneb nagu keskajal katoliku kiriku puhulgi aluse ├╝le├╝ldisele kiriku┼Ĺpetusele, mis on aga tugevasti piiratud n├╝├╝d riikliku v┼Ĺi rahvusliku tasandiga, v┼Ĺi ┼Ĺigemini see tekitab erinevaid rahvuslikke ├╝le├╝ldisi kiriku┼Ĺpetusi, mis omavahel v┼Ĺistlevad.

Hoolimata sellest johtuvast vastuolust toovad K├╝prose ja Venemaa kirikute p┼Ĺhikirjad sisse kahekordse kiriku┼Ĺpetusliku-kanoonilise s├╝steemi oma kirikliku jurisdiktsiooni rakendamises, milline topeldus pole kiriku┼Ĺpetuslikust seisukohast vastuv┼Ĺetav. Sest:

┬Ě Kiriku┼Ĺpetuslikust vaatepunktist eelistavad nad „kanoonilist piirkonda“, st. piirkondlikkust ja monojurisdiktsiooni oma kohalikult sisseseatud kiriku kehandi territooriumi sees.

Aga

┬Ě P┼Ĺhikirjalisest vaatepunktist n┼Ĺudlevad nad „raja├╝lest (hyperoria) jurisdiktsiooni“, st. kaaspiirkondlikkust ja multijurisdiktsiooni oma kohalikult sisseseatud kiriku kehandi territooriumist v├Ąljaspool.

Juba ainu├╝ksi see seik t├Ąhendab m├Ą├Ąratluse j├Ąrgi v┼Ĺ┼Ĺrandumist kiriku┼Ĺpetusest ja Kirikust ning ajendab – kui sellist v├Ąljendit v┼Ĺib kasutada – kiriku┼Ĺpetuslikku kokkuklopsimist. Uue Testamendi, kaanonite ja kirikuisade kiriku┼Ĺpetusega pole k┼Ĺnealustel p┼Ĺhikirjadel midagi tegemist, ja vastupidi.

Ometi on t├Ąnap├Ąeval saanud t├Ąiesti ├╝ldiseks, et ┼Ĺigeusu tarditsiooniga rahvaste kirikud on v├Ąlminud p┼Ĺhikirjalisi ja seadusandlikke tekste, mida nad peavad riigi p┼Ĺhiseaduse ja muude p┼Ĺhiliste seaduste kiriklikuks vasteks (slaavlased nimetavad seda Ustav’iks). Sellised korraldused fikseerivad kiriku hierarhilise toimimise normid, tema valitsusorganid (harilikult on piiratud sinod, mis pole alati kanooniline) ja juriidilist laadi s├Ątted ning p├╝├╝avad teha seda paremini kui kaanonid, mis moodustavad Kiriku ajaloolises traditsioonis edasiantud „Kaanonite kogu“ ehk Corpus canonum’i. Seejuures tasub m├Ąrkida, et nende tekstide n├Ąiv professionaalsus on illusoorne. Nad ei lisa ├╝htki olulist t├Ąpsustust kaanonitele ja katavad Kiriku kanoonilise struktuuri ilmutuslikkuse tarbetu ja s├╝stemaatilise ratsionaalsuse n├Ąivusega. Kaanonid selgitavad traditsiooni vastusena konkreetsetele olukordadele.

„Aeg on t├Ąis“[10] ja me peame teadvustama endale, et ┼Ĺigeusu rahvuslike kirikute p┼Ĺhikirjaline kiriku┼Ĺpetus on s├╝gavalt problemaatiline. Nende p┼Ĺhikirjade puudulikkus ei ole nii m├Ąrgatav ├╝he maa piires, k├╝ll aga laseb rahvuslik-kultuurilise „kanoonilise piirkonna“ kanooniline uuendus – mis meenutab rahvusvahelist jus soli juriidilist p┼Ĺhim┼Ĺtet – aimata suurt hulka korratusi maades, mis j├Ą├Ąvad v├Ąljaspoole tema piire ja mida me eksilikult kutsume „diasporaaks“[11]. Nende p┼Ĺhikirjade puudulikkus seisneb ka selles, et neis pole ainult rahvuslik-r├╝hmalisi, vaid ka usutunnistuslikke, juriidilisi  ja eesk├Ątt mittekanoonilisi ja mittekiriku┼Ĺpetuslikke elemente. Oma vaatepunkti poolest sarnanevad nad pigem rahvuslik-riikliku manifestiga, kui et peegeldavad Kiriku kiriku┼Ĺpetust ja teoloogiat. Need 20. sajandi ametlikud p┼Ĺhikirjad annavad j├Ąllegi tunnistust „Paabeli vangip┼Ĺlvest“, kus ┼Ĺigeusu kiriku teoloogia on, olles riikliku natsionalismi ja valitseva rahvusliku ideoloogia vang. Need annavad ka tunnistust tema rahvuslik-teoloogilisest muundumisest, mille Kirik on ise s├╝nnitanud ja mis on v├Ąlja viinud rahvusliku kiriku┼Ĺpetuseni, mis on ┼Ĺigeusklike puhul kiriklusej├Ąrgse ajastu p┼Ĺhiline tunnus. Muidugi ei iseloomusta seda ajastut lihtsalt ├╝ks juriidiline m┼Ĺiste, vaid tegelikkused, mida see m┼Ĺiste peegeldab ja kus v┼Ĺib avastada midagi veelgi s├╝gavamat: kiriklikku etnokulturalismi (ethnoculturalismus’t).

„Multilateralismi“ (multilateralismus) teostajatena – p┼Ĺhjustel, mis on meile t├Ąnap├Ąeval h├Ąsti teada, selged ja ilmsed – s├╝├╝distavad ┼Ĺigeusklikud L├Ą├Ąne-Euroopa kristlastest ristis┼Ĺdijaid, kuid ei m┼Ĺista ise, et nende kiriku┼Ĺpetuslik seisukoht asetab nad p┼Ĺhikirjaliselt ja institutsionaalselt ristis┼Ĺdade ja sellest tulenenud kiriku┼Ĺpetuse kiiluvette. Kiriku┼Ĺpetuslik – ja mitte rahvuslik-r├╝hmaline – pilguheit kaaspiirkondlikkusele n├Ąiteks Eestis, Moldovas v┼Ĺi endises Jugoslaavia vabariigis Makedoonias (FYROM) n├Ąitab, milline kiriku┼Ĺpetuslik-kanooniline segadus valitseb t├Ąnap├Ąeval ┼Ĺigeusu geo-kiriklikus ruumis.

Selle anal├╝├╝si l┼Ĺptuseks vaadelgem sama t├╝├╝pi k├╝simust, mis puudutab vaimsust, mida sellised rahvuslik-r├╝hmalise sisu ja etnokulturalistliku sihiga p┼Ĺhikirjalised s├Ątted levitavad.

„Kirik on olemuselt alati olnud euharistlik ning mis puudutab mingit kohta, siis piirkondlik. Kiriku geograafiline m├Ą├Ąratlus „kohalik“ v┼Ĺi „kohalikult sisseseatud“ on, nagu need m┼Ĺisted ise osutavad, ainus apostel Pauluse aegse kontsiliaarse, aga ka sellele j├Ąrgnenud kirikuisade kiriku┼Ĺpetuse kategooria. Kriteeriumiks, millega on m├Ą├Ąratletud kiriklikku kogukonda, kiriku kehandit v┼Ĺi piirkonda on alati olnud koht, ja mitte kunagi rassiline, kultuuriline, ritualistlik, rahvuslik v┼Ĺi usututunnistuslik kategooria. Ruum ongi meie igap├Ąevaelu kategooriatest k┼Ĺige inklusiivsem. Meil oli ja on praegugi Kirik mingis kohas ehk kohalik v┼Ĺi kohalikult sisseseatud Kirik (nt. Korintoses olev kirik[12], Galaatia kirik[13], Jeruusalemma patriarhaat, Rooma patriarhaat, Venemaa kirik jne.), kuid Kiriku ees polnud kunagi nii nagu praegu m├Ą├Ąravat omaduss┼Ĺna ehk teisis┼Ĺnu ei olnud epiteediga Kirikut (nt. korintose kirik, galaatia kirik, jeruusalemma kirik, rooma kiik, vene kirik[14] jne.). Sest esimesel juhul on kogu aeg tegemist sama Kirikuga, mis kehastub erinevates kohtades (Kirik, mis asub Korintoses, Galaatias, Jeruusalemmas, Roomas, Venemaal jne.), samas kui teisel juhul ei paista selgelt v├Ąlja, et tegemist oleks sama Kirikuga, kuna talle tuleb ette panna omaduss┼Ĺna (mis esindab rahvuslik-r├╝hmalisi v┼Ĺi konfessionaalseid kategooriaid), et teda m├Ą├Ąratleda ja teistest eristada: niimoodi me ├╝tleme „serbia kirik“, „kreeka kirik“, „vene kirik“ t├Ąpselt samamoodi nagu me ├╝tleme „evangeelne kirik“, „katoliku kirik“, „anglikaani kirik“ v┼Ĺi „luteri kirik“. Ja samamoodi nagu n├Ąiteks luteri kirik, mis oli ilma j├Ą├Ąnud kohalikust „kanoonilisest“ alusest, kasutas usutunnistuslikel p┼Ĺhjustel oma identiteedi v├Ąljendamiseks teisi enesem├Ą├Ąratlemise vorme, n┼Ĺnda oleks t├Ąiesti v┼Ĺimatu ├╝telda „Serbia Prantsusmaa kirik“ v┼Ĺi „Serbia kirik Prantsusmaal“, mis oleks kirku┼Ĺpetuslikust vaatepunktist vastuv┼Ĺetamatu – kuna me tekitame sellega kirikute segiajamise – aga me v┼Ĺime puhtalt rahvuslik-r├╝hmalistel p┼Ĺhjustel tema raja├╝lese rahvuslik-kirikliku jurisdiktsiooni rakendamise v├Ąljendamiseks vabalt ├╝telda – nagu me teemegi, ja mitte ainult suuliselt, vaid ka institutsiooniliselt ja p┼Ĺhikirjaliselt – „serbia kirik Prantsusmaal“.[15]“

J├Ąreldus, mille me v┼Ĺime teha sellest l├╝hikesest omaduss┼Ĺnalise m├Ą├Ąramise kiriku┼Ĺpetuslikust anal├╝├╝sist, on see, et meil on ├╝ksainus Kirik Korintoses, ├╝ksainus Kirik Galaatias, ├╝ksainus Kirik Jeruusalemmas. Ometi pole need kolm kirikut, vaid ├╝ksainus Kirik, Kristuse ├╝ksainus Kirik-Ihu, mis asub Korintoses, Galaatias ja Jeruusalemmas. Selles m┼Ĺttes ei ole ega saagi olla „vennaskirikuid“, kuna ei ole kaht erinevat ihu, vaid ├╝ks Kirik, mis on erinevates kohtades ja kehastub seal. Kiriku┼Ĺpetuslikus kontekstis on s┼Ĺna „vennas“ t├Ąiesti p┼Ĺhjendamatu, kuna see k├Ątkeb kaht ihu, samas kui seda on ilma mingi vaidluseta ainult ├╝ks. Sellist nimetust esimese aastatuhande Kirikus ei olnud. Selle m┼Ĺiste kasutamine eeldab ja eelk┼Ĺige soodustab Kiriku ├╝htses ja jagamatus Ihus olevaid implitsiitseid kultuurilisi m┼Ĺjusid ja projektsioone. Selles m┼Ĺttes ei ole meil vene kirikut, bulgaaria kirikut ega jeruusalemma kirikut; neid kirikuid oleks niimoodi kolm. Meil on hoopis ├╝ks Kirik, ├╝ksainus Kristuse Kirik-Ihu, mis asub Venemaal, Bulgaarias ja Jeruusalemmas. See seletab, miks erinevate rahvus-kiriklikute p┼Ĺhikirjad suunduvad oma kohe alguses v├Ąlja├Âeldud seisukoha ja m├Ą├Ąratlustega lahknevates sihtides – mitte kohalike kirikute osaduse poole, nii nagu see oli kirikukaanonite puhul, mis olid ├╝le├╝ldiselt ├╝hised ja samad k┼Ĺigile.

Kolme kirjeldatud kiriku┼Ĺpetuse p┼Ĺhim┼Ĺtteid v┼Ĺrreldes v┼Ĺime nentida, et neis on m┼Ĺningaid h├Ąmmastavalt sarnaseid v├Ąliseid tunnuseid. N┼Ĺnda tuleneb katoliiklastel kohalikku kirikut m├Ą├Ąratlev epiteet riitusest, nt. „maroniitlik“, „melkiitlik“, „kreeka katoliku“ v┼Ĺi „uniaatlik“ jne. Protestantidel tuleneb erinevaid „denominatsioone“ t├Ąhistav epiteet usutunnistusest, nt. „luterlik“, „kalvinistlik“ jne. Samamoodi ja analoogselt on see ka ┼Ĺigeusu rahvusliku kirikuga, kus rahvuse messiaanlust – mis on usutunnistus uuel kujul – r┼Ĺhutatakse teadlikult v┼Ĺi ebateadlikult rohkem kui k┼Ĺiki teisi aspekte ning kus v┼Ĺib samal ajal t├Ąheldada kiriku meelast ja isegi himukat vahekorda rahvuse ja valitseva rahvusliku ideoloogiaga ning sellest s┼Ĺltumist. Siis ongi loomulik, et just sellest vastastikusest s┼Ĺltuvusvahekorrast rahvusriigiga p├Ąrineb kohalikke kirikuid t├Ąhistav epiteet, nt. serbia, rumeenia v┼Ĺi vene kirik.

See hiljuti s├╝ndinud kiriku┼Ĺpetuslik uuendus, mis kasutab omaduss┼Ĺna, saab n├╝├╝d h┼Ĺlpsasti arusaadavaks, sest sestpeale, kui kiriku┼Ĺpetuslik raskuskese nihkus algsest piirkondlikkusest usutunnistuslikule, oleme ebateadlikult asendanud koham├Ą├Ąratluse m├Ą├Ąrava epiteediga, mis peegeldab lahknevaid kiriku┼Ĺpetuslikke suundi. Me kasutame t├Ąiendikategooriaid seep├Ąrast, et meid ajendab t├Ąpselt samasugune eneset├Ąhistamise vajadus, kust on s├╝ndinud ka usutunnistuslike epiteetide kasutamine. Kuid kiriku┼Ĺpetuslikult ei ole olemas ei ritualistlikku, usutunnistuslikku ega rahvuslik-r├╝hmalist kirikut.

Kuigi v┼Ĺib tunduda samav├Ą├Ąrne (isomorfne) r├Ą├Ąkida n├Ąiteks Rumeenia ja rumeenia kirikust ja kuigi terminoloogiline erinevus tundub v├Ąga pinnapealne, peame eelpool├Âeldut arvestades nentima, et erinevus kohanime ja eristava t├Ąiendi kergek├Ąelise kasutamise vahel on tegelikult k┼Ĺnekas, kuna ├╝helt poolt kiriku┼Ĺpetuslik ning teiselt poolt lahknev ja heterotsentriline kavatsus viitavad kahele erinevale arusaamale Kirikust. Kirik on ├╝hendav, mitte lahknev. Neid kaht k├Ąsitust eraldab s├╝gav kuristik, mis on sama s├╝gav kui l┼Ĺhe „kiriku┼Ĺpetusliku“ ja „mittekiriku┼Ĺpetusliku“ vahel...

* * * * *

Kolm lahknevat kiriku┼Ĺpetust, mis arenesid teise aastatuhande viimase kaheksa sajandi jooksul (13.-20. sajandini) avasid Kiriku jaoks kiriklusej├Ąrgse ajastu. Selline on meie praegune ajastu, kus p├╝├╝takse leida pinnapealseid lahendusi, olgu kirikukogudega nagu Vatikan II, mis kutsus ├╝les oikumeenilisuse laiendamisele, v┼Ĺi protestandi kirikute suurema f├Âderaliseerumisp├╝├╝dega, v┼Ĺi siis viljatu v┼Ĺitlusega kutsuda kokku ├╝ld┼Ĺigeusu kirikukogu, mida valmistatakse tagaj├Ąrjetult ette juba varsti pool sajandit. On kindel, et lahendus ei v┼Ĺi olla ei ritualistlik ega oikumeeniline, ei usutunnistuslik ega f├Âderatiivne ja kindlasti mitte rahvuslik-r├╝hmaline ja multijurisdiktsiooniline; see saab olla ainult kiriku┼Ĺpetuslik ja kanooniline ning v┼Ĺib-olla seep├Ąrast tundubki ta v├Ąga kaugena v┼Ĺi isegi utoopilisena praegusel kiriklusej├Ąrgsel ajastul, mis on p┼Ĺlistunud uusaegse kristluse ajastuna, mis on traagiliselt multilateralistlik ja sugugi mitte kiriku┼Ĺpetuslik.

Sellises v┼Ĺrdlevas l├Ąhenemises me v┼Ĺiksime lisada, et reformatsioon kehtestas de facto kaaspiirkondlikkuse olukorra ning et kus oli L├Ą├Ąne kirik (patriarhaat), seal tekkis p├Ąrast usus┼Ĺdu ja hiljem oikumeenilisuse s├╝ndides t├Ąnap├Ąeva kiriku┼Ĺpetuse ilmne ja vastuvaidlematu kaaspiirkondlikkuse t┼Ĺsiasi – p├Â├Ârdumatu fakt. Sestpeale muutub kaaspiirkondlikkus eranditult de facto kiriku┼Ĺpetuslikuks olukorrks k┼Ĺigi jaoks ning j├Ą├Ądavaks kiriku┼Ĺpetuslikuks antuseks, millega k┼Ĺik ├╝ksmeelselt n┼Ĺus on, nii et see muutub l┼Ĺpuks iga kohalikult sisseseatud kiriku ja usutunnistuse piirkondliku v├Ąljenduse konstitutiivseks elemendiks. N┼Ĺnda on see t├Ąnap├Ąeval k┼Ĺikide kristlike kirikute kiriku┼Ĺpetuste ├╝hine ja p┼Ĺhjapanev tunnusjoon:

┬Ě        Katoliku kiriku puhul toome ├╝he n├Ąite: Jeruusalemmas on k┼Ĺrvuti viis katoliku patriarhaati, mida valitsetakse kahe unilateraalse kanoonilise seadustekoodeksiga[16]. Sellesse samasse kaaspiirkondlikkuse kiriku┼Ĺpetuslikku konteksti paigutub ka uniaatluse teke ning Rooma visa p├╝├╝dlus seda s├Ąilitada...

┬Ě        Protestandi kirikuid tekib ├╝ha juurde nii ├╝hes kohas kui kogu maailmas ning nad p├╝├╝avad probleemi lahendada f├Âderaliseerumisega.

┬Ě        Kohalikult sisseseatud ┼Ĺigeusu kirikute puhul toome samuti ├╝he n├Ąite: Pariisis on k┼Ĺrvuti kuus ┼Ĺigeusu piiskoppi, kelle v┼Ĺrdv├Ą├Ąrsed v┼Ĺi s├╝non├╝├╝msed – ja vahel isegi homon├╝├╝msed – kiriklikud jurisdiktsikoonid kattuvad (hoolimata Nikaia I oikumeenilise kirikukogu [325][17] ja Chalkedoni IV oikumeenilise kirikukogu [451][18] s┼Ĺnaselgest keelust), ning kohalikult sisseseatud kirikutel on ka k┼Ĺik eespoolnimetatud kaaspiirkondlikkuse p┼Ĺhikirjalised tunnused.

┬Ě        Nendele paarile n├Ąitele v┼Ĺiks lisada Oikumeenilise Kirikute N┼Ĺukogu (OKN) kiriku┼Ĺpetuse, kelle jaoks pluralistlik kooseksisteerimine on p┼Ĺhiline kriteerium, r├Ą├Ąkimata muidugi anglikaani kirikute, armeenia kirikute ja Prantsusmaa ┼Ĺigeusu katoliku kiriku (├ëCOF) osadusest, vaid ka

┬Ě        17 erinevast vana kalendrit j├Ąrgivast kirikust Kreekas, kus paistab eriti aredalt silma seesama kahekordse kaaspiirkondlikkuse (v├Ąline Kreeka ┼Ĺigeusu kiriku suhtes, aga ka sisemine 17 „Kreeka ┼Ĺige (sic!) ┼Ĺigeusu kiriku“ suhtes, mis on samanimelised ja ennast ise v├Ąlja kuulutanud) iseloomulik s├╝mptom, r├Ą├Ąkimata raja├╝lesest vene kirikust, millel on ├╝le├╝ldine kiriklik jurisdiktsioon ja juba m├Ą├Ąratluse j├Ąrgi kaaspiirkondlik k├Ąitumine.

Seega pole kirikute jaoks probleem ritualistlik, usutunnistuslik ega rahvuslik-r├╝hmaline, vaid see puudutab eesk├Ątt kiriku┼Ĺpetust ja kirikute ontoloogilist osadust Kristuses.

L┼Ĺpetavad m├Ąrkused

Kristluse kahe tuhande aasta pikkuse ajaloo jooksul pole kiriku┼Ĺpetuses kunagi toimunud nii ├╝ldist ja ulatuslikku v┼Ĺ┼Ĺrandumist kui kaheksa viimase sajandi jooksul (13.-20. sajandil), ajastul, mida me v┼Ĺiksime nimetada „kiriku┼Ĺpetuse j├Ąrgseks“. Me oleme k┼Ĺik selle eest vastutavad, katoliiklased, protestandid ja ┼Ĺigeusklikud. Organiseerumine kanoonilise ┼Ĺiguse koodeksi, riituse, usutunnistuse v┼Ĺi kirikute rahvuslike p┼Ĺhikirjade j├Ąrgi on s├╝stemaatiliselt ja teadlikult ignoreerinud ja ignoreerib praegugi t├Ąielikult kanoonilist kiriku┼Ĺpetuslikku p├Ąrandit, mis v┼Ĺrsus Kristuse, Uue Testamendi, oikumeeniliste kirikukogude ja kirikuisade Kiriku elavast praktikast. See on ekslikult saanud inspiratsiooni „kiriku┼Ĺpetuse j├Ąrgse“ eoonilise ajastu antustest ja tingimustest, j├Ątmata v├Ąhimatki v┼Ĺimalust ja ilmutamata mingit tahetki leida tagasitee sinna, „kust me oleme langenud“[19].

Anal├╝├╝si l┼Ĺpuks, kui see ikka on l┼Ĺpp, v┼Ĺime kokkuv┼Ĺtvalt ├╝telda, et ristis┼Ĺdijad l┼Ĺid de facto uue kiriku┼Ĺpetusliku olukorra, mis on sestsaadik m┼Ĺjutanud – v┼Ĺi koguni m├Ą├Ąranud – kiriku┼Ĺpetust ja selle t├Ąhendust. Reformatsiooniga muutus ristis┼Ĺdadest (1. ristis┼Ĺda 1099) alguse saanud kiriku┼Ĺpetuslik kaaspiirkondlikkuse probleem veelgi t┼Ĺsisemaks. Selle uue kiriku┼Ĺpetusliku korralduse p┼Ĺhitunnuseks oli kirikute rajamine, mis polnud enam piirkondlikud, vaid kaaspiirkondlikud. Sellest siis kaaspiirkondlikkuse kiriku┼Ĺpetuslik probleem. Ehk teisis┼Ĺnu tekkisid kirikud, mis pole enam t├Ąielikus osaduses teiste kirikutega, vaid olelevad nendega k┼Ĺrvuti. Nende kirikute alus pole enam kiriku┼Ĺpetuslik, vaid ritualistlik, usutunnistuslik v┼Ĺi rahvuslik-r├╝hmaline (ritualistlik, usutunnistuslik ja rahvuslik-r├╝hmaline conviventia). Sellelt ritualistlikult, usutunnistuslikult v┼Ĺi rahvuslik-r├╝hmaliselt aluselt m├Ą├Ąratletakse ja dikteeritakse kanoonilise ┼Ĺiguse koodekse, protestandi usutunnistuste ametlikke dokumente, p┼Ĺhikirju, aga ka kiriku┼Ĺpetust, mida nad k├Ątkevad. K┼Ĺik need on praegu v┼Ĺidutseva ja ┼Ĺilmitseva „kiriku┼Ĺpetuse j├Ąrgse“ ajastu koondpilt ja tunnused.

Sellest l├╝hikesest uurimisest j├Ąreldub, et ┼Ĺigeusu kiriku┼Ĺpetus on uusimal ajal olnud enda m├Ą├Ąratlemises ja toimimises m┼Ĺjutatud pigem protestandi kui katoliku kiriku┼Ĺpetust, kuiv┼Ĺrd viimases on ├╝hem┼Ĺ┼Ĺtmeline kiriklik struktuur ├╝le maailma, mis on tulenenud 1054. aastal toimunud osaduse katkemisest ja edasisest kiriku┼Ĺpetuslikust arengust, mille aluseks on ├╝heainsa patriarhaat-kiriku olemasolu kogu maailmas. See v┼Ĺib-olla seletab ka ┼Ĺigeusklike ja protestantide kerget koost├Â├Âd Oikumeenilises Kirikute N┼Ĺukogus (OKN), mida v┼Ĺib pidada kiriku┼Ĺpetuse j├Ąrgse ajastu krooniks.

Seda ajastut v┼Ĺib kokku v┼Ĺtta j├Ąrgmises tabelis:

Kiriku┼Ĺpetus kiriku┼Ĺpetuse j├Ąrgsel ajastul

• Katoliku kirik: Pol├╝ritualism; kaaspiirkondlikkus:

• V├Ąline: kirikute rajamine teiste kirikute territooriumile (kirikusisene conviventia).

• Sisemine: kirikute olemasolu riituse j├Ąrgi, uniaatluse aktsepteerimine ja nende piir­kon­dade kattumine ├╝hes ja samas kohas (ritualistlik-katolikusisene conviventia).

• Protestandi kirikud: Multikonfessionalism; kaaspiirkondlikkus:

• V├Ąline: kirikute rajamine teiste kirikute territooriumile alates nende usutunnistu­sli­kust s├╝nnist (kirikusisene conviventia).

• Sisemine: kirikute olemasolu koguduste informaalse paljunemise teel ja nende piir­kon­dade kattumine ├╝hes ja samas kohas (usutunnistuslik-protestantluse sisene con­vi­ventia).

• Kohalikult sisseseatud ┼Ĺigeusu kirikud: Multijurisdiktsioon; kaaspiirkondlikkus:

• V├Ąline:                      

• Sisemine: Kirikute ja kiriklike jurisdiktsioonide olemasolu rahvuslik-r├╝hmalise ja kultuurilise multijurisdiktsiooni j├Ąrgi ja nende piirkondade kattumine ├╝hes ja samas ko­has (rahvuslik-r├╝hmaline ┼Ĺigeusu sisene conviventia).

Selline on pusle, mis karikeerib „kiriku┼Ĺpetuse j├Ąrgse“ ajastu t├Ąhendust, tunnuseid ja sihte...

Veel ├╝ks t├Ąhelepanek. Nendest kolmest kiriku┼Ĺpetusest:

┬Ě Katoliku kirik pole kunagi hukka m┼Ĺistnud ritualistlikku kiriku┼Ĺpetust (mis s├╝ndis 13. sajandil) Kiriku kiriku┼Ĺpetusest h├Ąlbivana. Vastupidi, kiriku┼Ĺpetuslik ritualism inspireerib j├Ątkuvalt erinevate riitustega katoliku kirikuid ja p┼Ĺhjustab nende juurdetekkimist.

┬Ě Protestandid pole samuti hukka m┼Ĺistnud usutunnistuslikku kiriku┼Ĺpetust (mis s├╝ndis 16. sajandil) apostel Pauluse kiriku┼Ĺpetusest h├Ąlbivana. Vastupidi, kiriku┼Ĺpetuslik konfessionalism inspireerib j├Ątkuvalt protestandi kirikuid ja p┼Ĺhjustab nende juurdetekkimist.

Kuna need kirikud pole ├╝helgi kujul (kirikukogudel ega muus vormis) vastavat kiriku┼Ĺpetust hukka m┼Ĺistnud, siis kuigi neid ei saa teoloogiliselt ┼Ĺigustada, v┼Ĺib neid teatavas m┼Ĺttes vastutusest vabastada.

┬Ě ┼Éigeusklikud aga kutsusid siis, kui rahvuslik-r├╝hmaline kiriku┼Ĺpetus hakkas vohama ja levima (see s├╝ndis 19. sajandil koos rahvusriikidega), otsekohe kokku ├╝ld┼Ĺigeusu kirikukogu Konstantinoopolis ning m┼Ĺistsid kiriku┼Ĺpetusliku rahvuslik-r├╝hmalisuse ketserlusena hukka (1872). K┼Ĺikidest kristlastest oli ainult ┼Ĺigeusklikel teoloogiline julgus sinodaalselt mobiliseeruda ja ketserlusena hukka m┼Ĺista sellist kiriku┼Ĺpetuslikku h├Ąlbimust, mis n├Ąitab nende peent tunnetust kiriku┼Ĺpetuses, v├Ąhemasti tol ajahetkel. Ometi pole p├Ąrast seda kirikukogu peaaegu ├╝kski rahvuslik ┼Ĺigeusu kirik teinud muud, kui p┼Ĺhikirjaliselt ja kanooniliselt n├Ąidanud ├╝les rahvuslik-r├╝hmalist kiriku┼Ĺpetust ehk p┼Ĺhikirjaliselt r├Ą├Ąkides, ketserlust, mille nad veidi aja eest kirikukoguliselt hukka m┼Ĺistsid. N┼Ĺnda k├Ąituvad ja toimivad nad praegu k┼Ĺik rahvuslik-r├╝hmaliselt, organiseerivad oma „rahvuslik-kiriklikku diasporaad“ (sic!) ning kuni t├Ąnap├Ąevani (20. sajandini) organiseeruvad rahvuslik-r├╝hmaliselt.

Sel p┼Ĺhjusel ei saa ┼Ĺigeusklikke erinevalt katoliiklastest ja protestantidest ┼Ĺigustada, et nad on t├Ąnap├Ąeval omaks v┼Ĺtnud kiriklusevastase hoiaku, hoolimata kirikukogu ad hoc otsustest ja soovitustest, soodustades niimoodi kirikukehandi killustumist k┼Ĺikjal, kus teda on kutsutud Maa peal moodustuma.

See annab selget tunnistust, et meie praegune ajastu on k┼Ĺikide tunnuste j├Ąrgi kiriku┼Ĺpetuse j├Ąrgne, samas kui me teame v├Ąga h├Ąsti, et kiriku┼Ĺpetus puudutab Kiriku olelusviisi. Kui see t┼Ĺesti on nii, siis kerkib ajastul, kus k┼Ĺik (katoliiklased, protestandid ja ┼Ĺigeusklikud) r├Ą├Ągivad euharistlikust kiriku┼Ĺpetusest, k├╝simus: kui kiriku┼Ĺpetus pole ┼Ĺige, siis mil m├Ą├Ąral on euharistia ├╝ldse v┼Ĺimalik? Igatahes kirikuisade puhul oli nii, et kui usk pole ┼Ĺige, siis on euharistia v┼Ĺimatu! Kuidas on siis lood kiriku┼Ĺpetusega?...

L┼Ĺppkokkuv┼Ĺttes on kolme vaadeldud kiriku┼Ĺpetuse patoloogia ├╝hesugune, hoolimata m┼Ĺningastest erinevustest teoloogias, usutunnistuses v┼Ĺi ka kirikus, nii et see, mida ├Âeldakse ├╝he kiriku┼Ĺpetuse patoloogia kohta, kehtib laias laastus ka teiste kiriku┼Ĺpetuste kohta, k┼Ĺige sellest johtuvaga, s├Ąilitades ├╝ldist m┼Ĺ┼Ĺtkava ja j├Ąttes spetsiifilised ├╝ksikasjad k┼Ĺrvale. Seega on tegemist kolme „vennas“-kirkiku┼Ĺpetusega (analoogia teel „vennas“-kirikutega), mille tunnused puutuvad kokku ja on ├╝ksteisega vastavuses, ja mitte osaduses olevate kiriku┼Ĺpetustega, kuna need tunnused on jagatud iga poole vahel laiali. Seega on need kolm „vennas“-kiriku┼Ĺpetust, millel aga pole midagi pistmist Kiriku kiriku┼Ĺpetusega... Uus Testament tuleks... ├╝mber kirjutada, et saaks teoloogiliselt ┼Ĺigustada t├Ąnap├Ąeva kristlikke kiriku┼Ĺpetusi...

 

* * * * *

 

T├Ąnap├Ąeval on meie multikulturaalses ├╝hiskonnas kultuurilised n┼Ĺudmised palju enam esiplaanil kui kirikute n┼Ĺrgav┼Ĺitu ontoloogilised vastused. Kirikud peavad tulevikus valima, kas nad s├Ąilitavad apostel Pauluse uustestamentliku kiriku┼Ĺpetuse, mis juhtis Kirikut viieteistk├╝mne sajandi jooksul v┼Ĺi nad annavad j├Ąrele kiriku┼Ĺpetuse j├Ąrgse ajastu usutunnistuslikele, ritualistlikele, kultuurilistele ja rahvuslikele n┼Ĺudmistele, mis on vastuvaidlematult p├╝hitsetud – julgegem seda v├Ąlja ├Âelda – mineviku ja k┼Ĺige t┼Ĺen├Ąolisemalt ka tuleviku kiriku┼Ĺpetuseks. Viimasel juhul muutub Kristuse Kirik viiendaks rattaks vankri all rahvaste traagilises eoonilises kulgemises – ja seda kirikute s├╝├╝l – ega ole nende teejuhiks juba ├ťlest┼Ĺusmisega k├Ątten├Ąidatud eshatoloogilise r├Ąnnaku teel[20]...


Viited ja kommentaarid:

[1] Ritualismi all me peame silmas erinevaid riitusi (vanu liturgiatraditsioone), mis j├Ątkuvalt elavad koos roomakatoliku kirikus ning mis s├Ątestavad p┼Ĺhim┼Ĺtteliselt r├Â├Âpseid, kohakuti asetsevaid ja universaalseid religioosseid gruppe v┼Ĺi kiriklikke ├╝ksusi.

[2] Vt. meie artiklit pealkirjaga “Ksenokraatia ajastu K├╝prosel (1191-1960). Ajaloolis-kanoonilisi m├Ąrkmeid“ – Hydor ek Petras [Kreeta], vol. XII-XVI (2000), lk. 205-209.

[3] Vt. meie artiklit „Kohaliku kiriku ja kirikliku ’diasporaa’ vastanduslik vahekord (Kiriku┼Ĺpetuslik ├╝htsus silmitsi ’kaaspiirkondlikkuse’ ja ’multijurisdiktsiooniga’)“ – Synaxie, vol. 90 (4-6/2004), lk. 28-44 (kreeka keeles). Samuti ka „Kohalikult sisseseatud kiriku ja kiriku ’diasporaa’ vastandusvahekord (Kiriku┼Ĺpetuslik ├╝htsus silmitsi ’kaaspiirkondlikkuse’ ja ’multijurisdiktsiooniga’)“ – L’Ann├ęe canonique [Pariis], kd. 46 (2004), lk. 77-99, – Contacts, kd. 57, nr. 210 (4-6/2005), lk. 96-132, – Ast. Argyrou (koost.), Chemins de la Christologie orthodoxe, Paris, Descl├ęe (coll. J├ęsus et J├ęsus-Christ, nr. 91), 2005, XX, lk. 349-379, – Arhim. Grigorios D. Papathomas, Essais de Droit canonique orthodoxe, Firenze, Universit┼Ľ degli Studi di Firenze, Facolt┼Ľ di Scienze Politiche „Cesare Alfieri“ (coll. „Seminario di Storia delle istituzioni religiose e relazioni tra Stato e Chiesa-Reprint Series“, nr. 38), 2005, II ptk., lk. 25-50.

[4] See on jus soli.

[5] See on jus sanguinis.

[6] K├╝prose kiriku p┼Ĺhikiri. Vt. selle teksti ennetavat v├Ąljaannet ajakirjas Apostolos Barnabas, 3. periood, 40. kd., nr. 11 (11/1979), lk. 407-512 (kreeka keeles). Ning prantsuse keeles: Arhim. Grigoriuos D. Papathomas, L’├ëglise autoc├ęphale de Chypre dans l’Europe unie (Approche nomocanonique), Thessaloniki-Katerini, ├ęd. ├ëpektasis (coll. Biblioth─Źque nomocanonique, nr. 2), 1998, lk. 229; meie r┼Ĺhutused.

[7] Ilmselt on m┼Ĺeldud ┼Ĺigeusklikke.

[8] Meie r┼Ĺhutused.

[9] Selles samas vaimus on Venemaa patriarhaat viimasel ajal kergesti lubanud igas suunas (L├Ą├Ąne-Euroopale, Eestile, „rajatagusele“ vene kirikule jt.) „laia (sic!) kiriklikku autonoomiat“. Sellist meelelaadi seletab ├╝ks hiljutine s├╝ndmus. Seoses Venemaa patriarhaadi ja „rajataguse“ vene kiriku ├╝htsuse taastamisega avaldati neli dokumenti. „Nendest dokumentidest n├Ąhtub, et praegused „rajataguse“ vene kiriku pead loobuvad k┼Ĺigist etteheidetest, mis neil varem Moskva patriarhaadi suhtes olid. [...]. Vastutasuks Moskva patriarhaadi jurisdiktsiooni tunnustamise eest saab „rajatagune“ vene kirik „majanduslikel p┼Ĺhjustel“ „enesehaldamise“ staatuse, mis lubab tal edasi eksisteerida erilise kirikliku struktuurina erinevates maailma paikades, kus ta asub, r├Â├Âbiti neis piirkondades juba olemasolevate Moskva patriarhaadi piiskoplikke struktuuridega“ (SOP, nr 300 (7-8/2005), lk. 21-22; meie r┼Ĺhutus).

[10] Gal 4,4.

[11] M┼Ĺiste „diasporaa“ (sic!) on ekslik, t├Ąhistamaks piirkondi, mille kohta Kirik on tahtnud, et nad oleksid kohalikud kirikud. See kujutab endast t├Ąnap├Ąevani kiriku┼Ĺpetuslikku probleemi, mida me oleme pisut k├Ąsitlenud ├╝hes eelnevas kirjutises (vt. meie artiklit, op. cit.). Oleks hea sinna ├╝ht asja lisada. Kui Kirik lepib kiriku┼Ĺpetuslikust seisukohast oma loomusele v┼Ĺ┼Ĺra m┼Ĺistega „diasporaa“ – ja praegu on kahtlemata k┼Ĺik selle omaks v┼Ĺtnud – t├Ąhistamaks Kristuse Ihu, omaenda Ihu, siis see t├Ąhendab, et ta justkui ei anna ees┼Ĺigust Kristuse Kiriku olemasolu eshatoloogilisele p┼Ĺhjusele, vaid mingi rahva rahvuslikule kiriklikule keskusele ja seega rahvusriigile, mis seda esindab. See n├Ąhtus p├Ąrineb ajast, kui tekkisid rahvuskirikud, mitte linn-patriarhaatide ajast. Teisis┼Ĺnu iga kiriklik kehand, mis annab ees┼Ĺiguse mingi rahva rahvuslikule kiriklikule keskusele, ja mitte oma eshatoloogilisele n├Ągemusele, teeb teoloogilise vea... Aga Kiriku jaoks pole muid keskusi peale iga kohaliku kiriku altari ├╝le maailma…

[12] 1Kor 1,2; 2Kor 1,1 [eestikeelses piiblit┼Ĺlkes siinkohal „kogudus“ – T┼Ĺlk.].

[13] Gal 1,2 [vt. eelmine m├Ąrkus – T┼Ĺlk.].

[14] Prantsuse keeles tuleb see erinevus selgemalt v├Ąlja: ├ëglise de Galatie vs. ├ëglise galatienne. Eestikeelseks vasteks oleks Galaatia kirik ja galaatia kirik, kus suur algust├Ąht viitab p├Ąrisnimele ja v├Ąike algust├Ąht omaduss┼Ĺnale. – T┼Ĺlk.

[15] V├Ąljav┼Ĺte meie artiklist op. cit. – Synaxie, vol 90 (4-6/2004), lk. 32-33, – L’Ann├ęe canonique [Pariis], kd. 46 (2004), lk. 81-82, – Contacts, kd. 57, nr. 210 (4-6/2005), lk. 102-103, – Arhim. Grigorios D. Papathomas, Essais de Droit canonique orthodoxe, II ptk., lk. 29-30.

[16] Katoliku kiriku kiriku┼Ĺpetuse patoloogia ilmneb kahe kanoonilise seaduse koodeksi olemasolust: ladina ja idamaade koodeks, mis n┼Ĺustuvad ritualistliku ja kultuurilise kaaspiirkondlikkusega (├╝ksikisikute j├Ąrgi) kiriku┼Ĺpetusliku eeldusena kiriku v┼Ĺi kirikliku kogukonna rajamisel, s┼Ĺltumatult teise kiriku varasemast olemasolust, mis ei pea olema teisest usutunnistusest, vaid v┼Ĺib olla ka sama usutunnistuse v┼Ĺi sama riitusega. Meie meelest vastab kahe s┼Ĺltumatu koodeksi olemasolu (nt. puhtalt geokultuurilise kriteeriumi alusel on preestrite abielu ├╝hes keelatud ja teises lubatud jne.) t├Ąielikult kiriklusej├Ąrgse ajastu vaimsusele. ├ťhegi varasema, olgu oikumeenilise v┼Ĺi kohaliku kirikukogu puhul polnud m┼Ĺeldav, et oleks formuleeritud kaht sorti dogmasid v┼Ĺi kaanoneid, mis oleksid olnud m├Ą├Ąratud kaht erinevat sorti inimestele vastavalt kultuurilistele, ritualistlikele v┼Ĺi usutunnistuslikele kriteeriumitele, nii nagu tehti Vatikani II kirikukogul. Selles m┼Ĺttes oli Vatikani I kirikukogu, mis andis v├Ąlja ├╝he koodeksi, progressiivsem kui Vatikani II kirikukogu, mis andis v├Ąlja kaks koodeksit, mis pole pealegi koosk┼Ĺlas. Siin pole tegemist mugandamisega, vaid usklike ja rahvaste diskriminatoorse kohtlemisega. Siiski on t┼Ĺsi, et Vatikani II kirikukogul tehti suuri j┼Ĺupingutusi ja nende hulgas ka positiivseid, et v├Ąljuda h├Ąvingulisest olukorrast, mille kiriklusej├Ąrgne ajastu on kaasa toonud ja mis kestab praegugi edasi. Kahe koodeksi vastuv┼Ĺtmine, mis on pealegi unilateraalsed ja teineteisest s┼Ĺltumatud, n├Ąitab, et katoliku kirikul on veel pikk tee k┼Ĺndida, et lahendada kaaspiirkondlikkuse kiriku┼Ĺpetuslik probleem, esiteks iseenda sees ja seej├Ąrel oikumeenilises koost├Â├Âs teiste kirikutega.

[17] Kaanon 8/I: „[...], et ei oleks kaht piiskoppi ├╝hes linnas“; meie r┼Ĺhutus.

[18] Kaanon 12/IV: „Me oleme kuulnud, et m┼Ĺned isikud on Kiriku institutsioonidele vastandudes p├Â├Ârdunud avaliku v┼Ĺimu poole, et jagada provints keisri seadustandvate kirjadega kaheks, nii et sellest hetkest peale v┼Ĺib n├Ąha kaht metropoliiti k┼Ĺrvuti samas kiriklikus provintsis. P├╝ha kirikukogu s├Ątestab, et edaspidi ei tohi ├╝kski piiskop niimoodi toimida ja kui ta seda teeb, siis omal vastutusel. [...]“; meie r┼Ĺhutus.

[19] Vrd. Ilm 2,5.

[20] Ilm 22,20.

© Conventus Terra Mariana