Conventus Terra Mariana > Religioon > MÄLUPANK

MÄLUPANK

Ingmar Kurg: jaaniaeg – kurja jĂ”u tĂ”rjumine ja Ristija Johannese sĂŒnnipĂ€evKuidas on jaanipĂŒhad seotud usuga?


Ingmar Kurg, teoloog


Jaanituled Saaremaal
FOTO: IRINA MÄGI

Jaanituli, kiige, sĂ”najalaĂ”is, öö Ă€rakaotamine laulude, tantsude ja söögi-joogiga – jaanitavad on eestlastele selged nagu emakeel. Isegi kui noorel veebipĂ”lvkonnal ununeb mĂ”ni rahvakalendri pĂŒha, siis mitte jaanipĂ€ev.

PĂ”hjamaade pööripĂ€evapidu see ongi, sest just siinsetel laiuskraadidel on vastupandamatu tĂ€histada valgeimat ööd. Jaanituli tĂ”mbab inimesed kokku nii, nagu tuli seda ikka teeb. Tuli ja pĂ€ike on paarilised.Kindlasti vÀÀrib taastada ja tĂ€histada rohkemaid rahvakalendri pĂŒhasid ja mitmekesistada kombestikku. Kuid tuleks tĂ€hele panna, et kombestik ei pĂŒsi ainult selle kaudu, palju inimesi sellest osa vĂ”tab, vaid kui palju kannab tegevuse tĂ€hendus end vĂ€lja. TĂ€hendused aga on usundi ehituskivideks.

SeetÔttu ongi otsitud jaanipÀevakombestikus (nagu ka teistes rahvarituaalides) usundile omaseid jÔujooni.

Vanarahva jaanitule tÀhendustest on nÀiteks tugevalt esil idee kurja jÔu tÔrjumisest tule abiga. Tule vÀgi peletab inimeste elust halva ja vaenuliku.

Marju KĂ”ivupuu („Eestlaste jaanipĂ€eva traditsioonid”, Novaator 20.6.2020) kinnitab omakorda tule sĂŒĂŒtamisega seotud puhastumise tarvet. Tule lĂ€hedusega puhastati kodud, pĂ”llud, kariloomad ja inimesed halvast.

Kust jaanipÀev nime sai?


Teisalt tĂ€histatakse suvise pööripĂ€evaga Ristija Johannese sĂŒndimist ja seekaudu on pööripĂ€eva pĂŒhast saanud ka eestlaste jaanipĂ€ev (sealhulgas pĂ€rineb sealt, nagu nĂ€ha, tĂ€htpĂ€eva nimi), kuivĂ”rd kuulutakse kristliku maailma rahvaste nimistusse.

Meenutagem, et Johannes on piiblitegelane, preester Sakariase ja Eliisabeti poeg, Jeesuse tÀdide-onude ringist (Eliisabet ja Maarja olid sugulased). Johannes oli tÀiskasvanueas saanud vaimse kutsumise tegutseda nii nagu vana Iisraeli prohvetid, kes ootasid ja kuulutasid tÔotatud messia, juudi rahva vabastaja peatset saabumist.

Tiitel „Ristija” lisandus omalaadse ristimispraktika kui puhastusrituaali tĂ”ttu, eriti ehk seepeale, kui ta sai ka Jeesuse ristijaks. Johannesel olid jĂŒngrid ja kuulajaskond, aga ta sĂ”num oli jĂ€rsk, nii et jĂ”udis Ă€rritada kuningakoda ja see kuulsus sai talle saatuslikuks – ta vangistati ja hukati.

Johannese suurim religioonilooline osa seisnes aga selles, et ta tundis Jeesuses Àra messia, Jumala saadiku ja andis sellest selgelt mÔista. Au on olla inimajaloo suurima saladuse Àraarvaja.

Kuidas on jaanipÀev tuletatud Jeesuse elust?


Ristija Johannese pĂ€eva tĂ€histamist kirikukalendris saab vĂ€lja arvutada Jeesuse sĂŒnniloo abiga.

LĂ€htekoht on sĂŒndmus, mida tĂ€histati kristlikus kirikus ammu enne jĂ”ule vĂ”i jaanipĂ€eva. See on nn Maarja kuulutamise pĂŒha tĂ€histamine – lugu neitsi Maarja kohtumisest ingel Gabrieliga Luuka evangeeliumi 1. peatĂŒki jĂ€rgi.

Ingli ja Maarja vestluse teema oli Maarja valmisolek saada Jeesuse, Jumala poja emaks. Nii juhtuski.

Maarja eostamist tĂ€histatakse kirikukalendris, eesti rahvakalendris tuntakse seda paastumaarjapĂ€evana. Sellest pĂ€evast tuleb lugeda edasi ĂŒheksa kuud Jeesuse sĂŒndimiseni, mis on jĂ”ulud.

Kuid Johannese sĂŒndimise kohta saab teada Luuka evangeeliumi samast loost: kui ingel Gabriel teatab Maarjale, et tema sugulane Eliisabet on kuuendat kuud pojaootel. Niisiis tuleb Johannese sĂŒndimist arvutada kas kolm kuud pĂ€rast Maarja kuulutamist vĂ”i kuus kuud enne Jeesuse sĂŒndimist.

NĂŒĂŒd oli vaja need kolm daatumit paigutada aastaringi kalendrisse.

See paigutamine nĂ€gi vĂ€lja nii, et Maarja kuulutamine jĂ€i kevadisele pööripĂ€evale, millest ĂŒheksa kuud edasi tĂ”i Jeesuse sĂŒndimise talvisele pööripĂ€evale, aga Johannese sĂŒnd kuus kuud tagasi suvisele pööripĂ€evale.

See, et tegelikud pööripĂ€evad on lĂ€inud kalendritriivi tĂ”ttu pĂŒhade tĂ€histamisega nihkesse, ei muuda asja, et paastumaarjapĂ€ev on 25. mĂ€rtsil, jaanipĂ€ev 24. juunil ja jĂ”ulud 25. detsembril.

Niisiis, kirikukalendri sobitamine pĂ€ikesekalendriga on igati Ă”nnestunud, sest pĂ€ike kui sĂŒmbol vahendab vĂ”imast sĂ”numit.

See, et pĂ€evad tĂ”usevad pĂ€rast talvist pööripĂ€eva, on viide Jeesusele Kristusele kui tĂ”elisele pĂ€ikesele. Johannese sĂŒnni tĂ€histamisega aga algab vastupidine areng: pĂ€ev jÀÀb vĂ€hemaks ja vĂ€hemaks.

See tĂ€helepanek, mida jĂ€rgnevad pĂ€evad ja kuud tĂ”otavad, on kokku viidud Ristija Johannese ĂŒtlusega enese ja Jeesuse Kristuse suhte kohta Johannese evangeeliumi 3. peatĂŒkis: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema. Kes tuleb ĂŒlalt, on ĂŒle kĂ”ikide. Kes on maast, on maast ja rÀÀgib maast. Kes tuleb taevast, on ĂŒle kĂ”ikide.”

Kahanemine on pöördumatu nagu entroopia seadus: sĂŒnnist alates loetakse maha elada jÀÀnud pĂ€evad. Ent seda ei pea vĂ”tma traagiliselt. JaanipĂ€evases ĂŒtlemises „tema peab kasvama, aga mina pean kahanema” vĂ”ib olla peidus jaatavat ja elutervet. KĂŒsimus on tegelikult selles, kas mĂ€ngu lĂ”pus ollakse vĂ”itja vĂ”i kaotaja. Olen vĂ”itja, kui see, mis on minust sĂŒndinud ja jÀÀb pĂ€rast mind, on minust suurem.

Ristija Johannese Ă”nn oli olla vahendaja, elusĂ”numi edasiandja. Ta adus seda ja oli selle ĂŒle uhke, et jĂ€ttes iseendas ruumi Kristuse kasvamisele, on alal ka tema enese surematus. Surematuks saadakse sellega, et seesmine inimene uueneb pĂ€ev-pĂ€evalt eluvĂ€es, isegi kui vĂ€line inimene kĂ”duneb. Kui jaanist edasi lĂŒhenevad pĂ€evad kuni jĂ”uludeni, kasvab samal ajal uue ja veel vĂ”imsama pööripĂ€eva pĂŒha ootamise erutus.

© Conventus Terra Mariana