Conventus Terra Mariana > Concordia > Traditsionalism kui postmodernismi avant garde (2009)

Traditsionalism kui postmodernismi avant garde (2009)


Raivo R. Raave
vaimulik
Foto: erakogu

Kui enamik XX sajandi őpetusi on oma kőrgaja läbi elanud, olgu see siis fenomenoloogia vői strukturalism vői eksistentsialism, rääkimata kommunismist ja fa�smist, siis üks XX sajandil küll varjus olnud őpetus on kenasti XXI sajandil on koha leidnud. See őpetus on traditsionalism.

Laiema hulga hobi

Olles algul kĂĽll valitud eliidi doktriiniks ja liikudes sulet loo˛ides, on traditsionalismist sel sajandil saanud laiema hulga intellektuaalide hobi ja ka maailmavaade. Ameerika ĂĽlikoolide huvi traditsionalimi klassiku, itaalia filosoofi Julius Evola (1896–1974) vastu vĹ‘ib lausa buumiks nimetada.
Traditsionalismi alusepanijaks loetakse prantsuse filosoofi RenĂ© GuĂ©noni (1886–1951). Tegelikult aga saab nn parennaalsele ehk igavesele filosoofiale toetuv käsitlus aluse juba renessansist, mil Marsilio Ficino paneb Firenze Platoni Akadeemias neoplatoonilistest tekstidest kokku nn Corpus Hermeticum’i, nimetades seda parennaalseks filosoofiaks ja väites suurte religioonide transtsendentaalset ĂĽhtsust. Muide, seda meelt oli ka meie Uku Masing. Termini vĹ‘ttis hiljem taaskasutusele saksa filosoof Leibniz ja värskendas Aldous Huxley.

Mis on traditsionalism?

Lääne ĂĽhiskond on dekadentlik. Selle individualism on korrumpeeriv. Selle materialism on vĹ‘Ĺ‘randav. Modern ei too progressi – paitsi teaduslik-tehniline –, vaid hingelise ja kĹ‘lbelise regressi. See on GuĂ©noni järgi inversioon. Pääsemine on tagasipöördumises traditsiooniliste väärtuste ja Ĺ‘petuste juurde. KĹ‘ik see on kirjas ka GuĂ©noni vahest tuntuimas teoses “NĂĽĂĽdismaailma kriis”, mis sel aastal Haljand Udami suurepärases tĹ‘lkes ka meil trĂĽkimusta nägi.
Mitte midagi eriti uut, eks ole. Siiski, őpetuse enda intensiivsus ja energia olid kuumemad kui moderni cool ratsionaalsus ja traditsiooni enda sekulariseeruv leigus. Sestap leidis karismaatiline Guénon kohe ka toetajaid. Traditsionalistid leidsid, et traditsioonilise ühiskonna müüte vőib lugeda kui keelt ja töötasid välja metakeele nende mőistmiseks ning väitsid, et nüüdismaailma teadus on tegelikult samasugune vőrgustik nagu ruunid vői hieroglüüfid, mida vőib demüstifitseerida.
Bostoni muuseumi kaunite kunstide osakonna kuraator Ananda Kentish Coomaraswamy (1877–1947) kirjutas juba 1920ndail, et ĂĽkski elavaist Euroopa kirjameestest pole tähtsaim kui RenĂ© GuĂ©non. Prantsuse kirjnik AndrĂ© Gide ĂĽtles, et kui ta oleks GuĂ©noni saanud lugeda varem, oleks ta elu kujunenud teistsuguseks.
Guénoni argument oli, et XX sajand kujutab endast lőpuaja dekadentlikku lőpuperioodi.Tema jaoks ei olnud renessanss taassünd, vaid läbikukkunud projekt, mis tői allakäigu ja kőrgematest printsiipidest eemaldumise ratsionaalsuse ja humanismi näol.

Reformatsioon kui deformatsioon

Reformatsioon oli tema jaoks deformatsioon. Julius Evola kirjutas, et see, mida vaja on, on tĹ‘eline katarsis ja radikaalne suurpuhastus. Olles nii mĹ‘jutajaks Mussolini fa�smile kui ka SS-i ordut plaanivatele Saksa juhtidele. Fa�smi on katsutud isegi traditsionalismi läbi määratleda: “Fa�sm, see on GuĂ©non pluss Guderiani tankidiviisid” – mis on kĂĽll följetonistlik arusaamatus. Aga Evola alustas muide kunstnikuna. Traditsionalistliku kunsti parimaks näiteks on aga tänapäeval briti helilooja sir John Travener.
Evolat iseloomustab veel tĹ‘ik, et ta ei läinud sĹ‘ja ajal kunagi varjendisse, vaid jalutas liitlaste pommirahe all rahulikult ringi. Muidugi sai ta lĹ‘puks ka haavata. Millest ka surmanarritaja maine. Evola ĂĽks intrigeerivamaid teoseid on “Ratsutamine tiigri seljas” vĹ‘i “Tiigri ratsastamine”, mis vĹ‘is RVL-i vahendusel isegi meie Gustav Naanile tuttav olla.
GuĂ©non oli Moskva suurtes raamatukogudes – muidugi kinnistes osakondades – täiesti olemas. Mäletan Haljand Udamit rääkimas, kui ta esimest korda GuĂ©noni lugedes tĹ‘des, kuidas kĹ‘ik keerulised kĂĽsimused lähevad paika. Haljand Udam oli oma elu lĹ‘pul eeskujulik traditsionalist.

Kultuuriline traditsionalism

Ehk siis nn soft traditsionalism on traditsionalism ilmalikus rĂĽĂĽs. Selle parimaks esindajaks on XX sajandi ĂĽks suuremaid usundiloolasi Mircea Eliade (1907–1998). Traditsionalistlikke mĹ‘tteid esitab ka E.F. Schumacher oma “rohelises” raamatus “Väike on ilus”. Traditsionalismi mĹ‘jusid vĹ‘ib leida J.C. Lewise sĹ‘bral, trapistist mungal Thomas Mertonil ja T.S. Eliotil.
Traditsionalistide sekka on arvat ka Inglise prints Charles, kes on oma kĹ‘nes 2006. aastal Kairos öelnud: “See on ainult Tarkus, mis saab ilmutada meile neid universaalseid ja igavesi tĹ‘desid, mis on iga suure traditsiooni sĂĽdames. See ei ole ainult lääne fenomen. Me näeme seda igas Aabrahami usu harus.” Viimane on ehttraditsionalistlik termin, rääkides suurte traditsioonide transtsendentaalsest ĂĽhtsusest.
Tulebki nentida, et traditsionalismi vastu on tĹ‘sine huvi ka paljudes islamimaades, kus on tegemist enam nn kultuurilise islamiga. Siia kuuluvad Iraan, TĂĽrgi, Maroko ja ka Malaisia. RenĂ© GuĂ©non isegi pöördus oma elu lĹ‘pus islami sufismi, kolides Pariisist Kairosse. GuĂ©noni jĂĽnger Frithjof Schuon (1907–1998) rajas isegi oma sufistliku ordu Maryamiyya, pärast isikliku Neitsi Maarja ilmutuse saamist. Traditsionalist professor Seyyed Hossein Nasr asutas Iraanis traditsionalistliku filosoofia akadeemia.

Traditsionalism Venemaal

Venemaal on traditsionalismi edasiviijateks Moskva Ülikooli professor Aleksander Dugin ja tema neo-euraasia liikumine ning islami traditsionalismi liinis Gaydar Jamal, kes mőlemad alustasid juba kuuekümnendatel Jevgeni Golovini kuulsas salongis. Hiljuti Moskvas olles märkasin kurvastusega, et seda vene kultuurile nii olulist maja ei ole enam.
Siinkohal tuleb tunnistada, et Dugini intellektuaalne mĹ‘ju vene praegusele juhtkonnale on tuntav. Ma tean, et Dugin ei kirjuta Putinile kĹ‘netekste, kuid kohati on kokkulangevus erakordne. Duginit vĹ‘iks nimetada ka vene geopoliitika isaks – Ĺ‘pitakse ju Vene Kindralstaabi Akadeemias Dugini Ĺ‘piku järgi, kes muide ise on ka Vene sĹ‘javäeluure kindrali poeg. Jeltsini ajal oli Dugin aga radikaalne dissident.
Paremaks mĹ‘istmiseks vĹ‘iks öelda, et traditsionalism on Huntingtoni “Tsivilisatsioonide” kokkupĹ‘rke paradigma peegelkuju. Aga traditsionalism ja traditsioon on kaks täiesti erinevat asja. VĹ‘iks ka piltlikult öelda, et traditsionalism on traditsioon postmodernses rĂĽĂĽs. VĹ‘i isegi, et traditsionalism on postmodernismi avant garde.

© Conventus Terra Mariana