Conventus Terra Mariana > Concordia > Eesti traditsioon (2001)

Eesti traditsioon (2001)


Raivo R. Raave
vaimulik
Foto: erakogu

Igal rahval on oma traditsioon. Eestlaste oma l├Ąheb tagasi p┼Ĺhjarahvaste m├╝toloogiasse, p┼Ĺhja rahvaste boreaalse tunnetuseni, v┼Ĺimalik, et isegi m├╝├╝tilisse H├╝perboreasse ja sealt siis ├╝rgilmutuseni.

"Borea" p├Ąrineb kreeka m├╝toloogiast, kus ta t├Ąhistas P┼Ĺhjatuule jumala asupaika, boreaalne on siis p┼Ĺhjapoolne ja p┼Ĺhjale iseloomulik. See tunnetus on k┼Ĺige paremini tabatav p┼Ĺhjarahvaste m├╝toloogias ├╝helt poolt ja meis endis teiselt poolt.
Me ei ├╝tle boreaalne usund v┼Ĺi maailmak├Ąsitlus, sest see pole p├Ąris see. Me r├Ą├Ągime boreaalsest tunnetusest ehk mentaliteedist. Selle tunnetuse j├Ąrgi pole ├╝kski tegelikkus reaalsus, vaid on reaalsuse t┼Ĺlgendus.

Reaalsus ise on transendentne. Me ei saa endast v├Ąlja ja me ei saa teiste sisse. Meil on see, mis on meie sees ja see on sisemine reaalsus ja see immanentne reaalsus on transendentaalse reaalsuse t┼Ĺlgendus.

Asjade ja n├Ąhtuste varjatud olemus on taibatav ja t┼Ĺlgendatav s├╝mbolite keelde. Ja seda on tehtud m├╝toloogias. N├╝├╝d minnes sinna m├╝toloogiasse sisse, v┼Ĺib teatud asjad k├Ątte saada ehk intuitiivse intellektiga taibata s├╝mboleid ja seda, mis on nende taga ja sees.

See on selle boreaalse arhet├╝├╝bi tabamine. Ja see v┼Ĺib olla t├Ąiesti v├Ąeline kogemus. M├╝stiline kindlasti.

Oleme kaotanud ka sideme oma traditsiooniga, mis olemuselt on boreaalne tunnetus integreerunud rahvakatoliiklusega. Just see muinasusund ja boreaalne tunnetus ├╝htiski ristiusuga kuni vennastekoguduste liikumiseni oli see rahvatraditsioon: nii tavad kui p├╝had ja rahvalaulud olid l├Ąbi p┼Ĺimunud.

Boreaalne traditsioon oli ristiusu l├Ąbi rikkamaks saanud. Eestis olevate kloostrite mungad ja nunnad olid peamiselt Euroopast ja nemad t┼Ĺid kaasa hulganisti oma tarkusi eriti kodumajanduse ja k├Ąsit├Â├Âkunstide vallas.

Reformatsioon ei teinud siin suuremat midagi kui ainult v┼Ĺ┼Ĺrutas eestlase uuest saksa kirikust. Paavsti legaat Antonio Possevino kirjeldab eestlasi kui maailma religioossemat rahvast ja seda veel XVI sajandil:
"On ├╝ks provints, mille nimi Estonia, kus suurem osa talupoegadest hakkas kokku voolama nii suurel arvul ja n┼Ĺnda elava hardusega, et ma kindlasti, kui palju kuulajaid v┼Ĺi isikuid ma ka olen n├Ąinud mitmetes maade, ei usu end n├Ąinud olevat siiramat hardust v┼Ĺi selgemat t┼Ĺelise kristluse n├Ąitamist. Need ┼Ĺnnistatud hinged l├Ąhevad laup├Ąeval suure hulgana teele oma puumajakestest, mis asuvad laiali maa eri nurkades, et olla p├╝hap├Ąeva hommikuks meie isade jutlusel ja missal, kellest m┼Ĺned on juba ├Ąra ┼Ĺppinud nende keele, isesuguse ja erineva k┼Ĺigist teistest maailmas."
Vendade ja isade all on siin m┼Ĺeldud Tartu ├╝mbruses tegutsenud jesuiite, kes ┼Ĺppisid ├Ąra eesti keele. Seega ├╝htis eesti muinastraditsioon ristiusuga ja seda s├╝nteesi me nimetamegi rahvakatoliikluseks.

├ťks vene kirjanik ├╝tleb reformatsiooni kohta: "Euroopa ┼Ĺnnetus, k┼Ĺik eranditult tuleneb sellest, et koos rooma kirikuga kaotati Kristus, p├Ąrast aga leiti, et saab ka ilma Kristuseta hakkama."

P├Ąrast reformartsiooni muutub eestlase usk seesmiseks ja puhkeb uuesti taas hernhuutliku vennastekoguduse ├Ąrkamise aegu XVIII sajandil. See nagu iga teinegi traditsioon m┼Ĺjub aga olemasolevale kui vastuinitsiatsioon. Hiied laastatakse rukkip┼Ĺldudeks, rahvariided ja rahvap├Ąrand h├╝ljatakse, mis p┼Ĺleb, see p┼Ĺletatakse.
Jah, vennastekogudus loob eesti kirjanduse – kuigi seegi on t├Ąnaseks ├Ąra unustatud ja ├Ąrkamine m┼Ĺjub nii moraalselt, et mitme aasta jooksul pole n├Ąiteks tervel Saaremaal ├╝htki kriminaalkuritegu... aga vanale traditsioonile m┼Ĺjub ta vastutraditsioonina... ning muidugi ei juurdu, sest tal lihtsalt pole juurt.

T├Ąnaseks pole vennastekogudusest, kuhu oli omal ajal kaasatud ├╝le 10% meestest ja traditsiooniliste suurte perede puhul seega vaat et pool elanikkonnast, enam ┼Ĺiget m├Ąlestustki, kuigi m┼Ĺned ├╝tlevad, et eestlastest said kristlased alles p├Ąrast vennastekoguduse ├Ąrkamist.

Olgu siis nii, aga ristirahvas oldi enne ja ├╝ks maailma ainulaadsemaid oma erip├Ąrase traditsiooniga. See rahvuslik traditsioon saab alguse metaf├╝├╝silisest arhet├╝├╝bist ja see on V├ä├äRTUS TERVE MAAILMAA JAOKS. Kord katkenud traditsiooni ei ole enam v┼Ĺimalik j├Ątkata sealt, kus ta katkes ja selsamal viisil.

Oluline on siin selle TRADITSIOONI ontoloogiline olemus ja selle tabamine ja selle toomine n├╝├╝dismaailma. Selle s├╝mbolid on s├Ąilinud ja s├╝mbolid pole lihtsalt niisama – neid on v┼Ĺimalik avada ja siis taibata asja varjat olemust, et s├╝mbol viib selle taga oleva reaalia juurde.

V┼Ĺi sama piltlikult: see ei ole tagasiminek ei viisu ega vommi ega rahvariiete ega rahvausundi ega ┬Ęamanismi ega Uku ja Taara ega ka mitte sinnapaika j├Ą├Ąnud rahvakatoliikluse juurde, vaid on selle metaf├╝├╝silise olemuse tunnetamine ja sealt j├Ątkamine vormides, mis on selle v├Ąljendamiseks parimad.

Piltlikult on see k├╝lask├Ąik meie rahva Vaimu juurde ja sealt ammutamine ja selle toomine t├Ąnap├Ąeva, miks mitte ka maailmakultuuri parimal tasemel.

Me ei saaks OMA OLEMISE M┼ÉTET paika panna ka mitte m┼Ĺne religiooni... v┼Ĺi kasv┼Ĺi zeni malli j├Ąrgi mitte, kuigi siin ilmselt oleks v├Ąljenduslikke paralleele. Aga vaat kristlus on selles omamoodi sees, sest ta on sees meie keeles ja meeles ja on meie rahvakatoliiklik alateadvus.

Ja j├Ąlle ei r├Ą├Ągi me mitte mingist uuest religioonist ega sektist, vaid ikka sellest, et reaalsuses on eesti oma m┼Ĺttetraditsioon olemas ja see oleks vaja k├Ątte saada ja siis minu p├Ąrast teda teistega rikastades v┼Ĺi v┼Ĺrreldes v┼Ĺi v┼Ĺrdlevalt k├Ąsitledes saaksime me tagasi OMA EESTLASEKS S├ťNDIMISE ja OLEMISE M┼ÉTTE.

 

© Conventus Terra Mariana