Conventus Terra Mariana > Concordia > Eesti traditsioon (2001)

Eesti traditsioon (2001)


Raivo R. Raave
vaimulik
Foto: erakogu

Igal rahval on oma traditsioon. Eestlaste oma läheb tagasi pőhjarahvaste mütoloogiasse, pőhja rahvaste boreaalse tunnetuseni, vőimalik, et isegi müütilisse Hüperboreasse ja sealt siis ürgilmutuseni.

"Borea" pärineb kreeka mütoloogiast, kus ta tähistas Pőhjatuule jumala asupaika, boreaalne on siis pőhjapoolne ja pőhjale iseloomulik. See tunnetus on kőige paremini tabatav pőhjarahvaste mütoloogias ühelt poolt ja meis endis teiselt poolt.
Me ei ütle boreaalne usund vői maailmakäsitlus, sest see pole päris see. Me räägime boreaalsest tunnetusest ehk mentaliteedist. Selle tunnetuse järgi pole ükski tegelikkus reaalsus, vaid on reaalsuse tőlgendus.

Reaalsus ise on transendentne. Me ei saa endast välja ja me ei saa teiste sisse. Meil on see, mis on meie sees ja see on sisemine reaalsus ja see immanentne reaalsus on transendentaalse reaalsuse tőlgendus.

Asjade ja nähtuste varjatud olemus on taibatav ja tőlgendatav sümbolite keelde. Ja seda on tehtud mütoloogias. Nüüd minnes sinna mütoloogiasse sisse, vőib teatud asjad kätte saada ehk intuitiivse intellektiga taibata sümboleid ja seda, mis on nende taga ja sees.

See on selle boreaalse arhetüübi tabamine. Ja see vőib olla täiesti väeline kogemus. Müstiline kindlasti.

Oleme kaotanud ka sideme oma traditsiooniga, mis olemuselt on boreaalne tunnetus integreerunud rahvakatoliiklusega. Just see muinasusund ja boreaalne tunnetus ühtiski ristiusuga kuni vennastekoguduste liikumiseni oli see rahvatraditsioon: nii tavad kui pühad ja rahvalaulud olid läbi pőimunud.

Boreaalne traditsioon oli ristiusu läbi rikkamaks saanud. Eestis olevate kloostrite mungad ja nunnad olid peamiselt Euroopast ja nemad tőid kaasa hulganisti oma tarkusi eriti kodumajanduse ja käsitöökunstide vallas.

Reformatsioon ei teinud siin suuremat midagi kui ainult vőőrutas eestlase uuest saksa kirikust. Paavsti legaat Antonio Possevino kirjeldab eestlasi kui maailma religioossemat rahvast ja seda veel XVI sajandil:
"On üks provints, mille nimi Estonia, kus suurem osa talupoegadest hakkas kokku voolama nii suurel arvul ja nőnda elava hardusega, et ma kindlasti, kui palju kuulajaid vői isikuid ma ka olen näinud mitmetes maade, ei usu end näinud olevat siiramat hardust vői selgemat tőelise kristluse näitamist. Need őnnistatud hinged lähevad laupäeval suure hulgana teele oma puumajakestest, mis asuvad laiali maa eri nurkades, et olla pühapäeva hommikuks meie isade jutlusel ja missal, kellest mőned on juba ära őppinud nende keele, isesuguse ja erineva kőigist teistest maailmas."
Vendade ja isade all on siin mőeldud Tartu ümbruses tegutsenud jesuiite, kes őppisid ära eesti keele. Seega ühtis eesti muinastraditsioon ristiusuga ja seda sünteesi me nimetamegi rahvakatoliikluseks.

Üks vene kirjanik ütleb reformatsiooni kohta: "Euroopa őnnetus, kőik eranditult tuleneb sellest, et koos rooma kirikuga kaotati Kristus, pärast aga leiti, et saab ka ilma Kristuseta hakkama."

Pärast reformartsiooni muutub eestlase usk seesmiseks ja puhkeb uuesti taas hernhuutliku vennastekoguduse ärkamise aegu XVIII sajandil. See nagu iga teinegi traditsioon mőjub aga olemasolevale kui vastuinitsiatsioon. Hiied laastatakse rukkipőldudeks, rahvariided ja rahvapärand hüljatakse, mis pőleb, see pőletatakse.
Jah, vennastekogudus loob eesti kirjanduse – kuigi seegi on tänaseks ära unustatud ja ärkamine mőjub nii moraalselt, et mitme aasta jooksul pole näiteks tervel Saaremaal ühtki kriminaalkuritegu... aga vanale traditsioonile mőjub ta vastutraditsioonina... ning muidugi ei juurdu, sest tal lihtsalt pole juurt.

Tänaseks pole vennastekogudusest, kuhu oli omal ajal kaasatud üle 10% meestest ja traditsiooniliste suurte perede puhul seega vaat et pool elanikkonnast, enam őiget mälestustki, kuigi mőned ütlevad, et eestlastest said kristlased alles pärast vennastekoguduse ärkamist.

Olgu siis nii, aga ristirahvas oldi enne ja üks maailma ainulaadsemaid oma eripärase traditsiooniga. See rahvuslik traditsioon saab alguse metafüüsilisest arhetüübist ja see on VÄÄRTUS TERVE MAAILMAA JAOKS. Kord katkenud traditsiooni ei ole enam vőimalik jätkata sealt, kus ta katkes ja selsamal viisil.

Oluline on siin selle TRADITSIOONI ontoloogiline olemus ja selle tabamine ja selle toomine nüüdismaailma. Selle sümbolid on säilinud ja sümbolid pole lihtsalt niisama – neid on vőimalik avada ja siis taibata asja varjat olemust, et sümbol viib selle taga oleva reaalia juurde.

Vői sama piltlikult: see ei ole tagasiminek ei viisu ega vommi ega rahvariiete ega rahvausundi ega ¨amanismi ega Uku ja Taara ega ka mitte sinnapaika jäänud rahvakatoliikluse juurde, vaid on selle metafüüsilise olemuse tunnetamine ja sealt jätkamine vormides, mis on selle väljendamiseks parimad.

Piltlikult on see külaskäik meie rahva Vaimu juurde ja sealt ammutamine ja selle toomine tänapäeva, miks mitte ka maailmakultuuri parimal tasemel.

Me ei saaks OMA OLEMISE MŐTET paika panna ka mitte mőne religiooni... vői kasvői zeni malli järgi mitte, kuigi siin ilmselt oleks väljenduslikke paralleele. Aga vaat kristlus on selles omamoodi sees, sest ta on sees meie keeles ja meeles ja on meie rahvakatoliiklik alateadvus.

Ja jälle ei räägi me mitte mingist uuest religioonist ega sektist, vaid ikka sellest, et reaalsuses on eesti oma mőttetraditsioon olemas ja see oleks vaja kätte saada ja siis minu pärast teda teistega rikastades vői vőrreldes vői vőrdlevalt käsitledes saaksime me tagasi OMA EESTLASEKS SÜNDIMISE ja OLEMISE MŐTTE.

 

© Conventus Terra Mariana