Conventus Terra Mariana > Concordia > Millest sőltub tsivilisatsioonide, riikide ja maailmakordade rahu ja stabiilsus?(2008)

Millest sőltub tsivilisatsioonide, riikide ja maailmakordade rahu ja stabiilsus?(2008)

Tekst: Heiki Haljasorg
Artikkel on valminud Rahuriik Sihtiasutuse tellimusel ja toetusel.

Esimesed riigid tekkisid 5000 aastat tagasi Egiptuses ja sumeritel. Sellest ajast peale on maailmas peetud rohkem kui 15 000 sőda, mille ohvriks on langenud üle 4 miljardi inimese.  Kas sőjad on paratamatus? Kas neid saab ära hoida? Millised on riigikordade ja riigivormide seosed rahu ja stabiilsusega? Mis on tsivilisatsioonide, riikide ja maailmakordade hävimise pőhjused?

Alustame mőistetest. Sarnase kultuuri ja religiooniga riigid moodustavad tsivilisatsiooni. Kaasaja tsivilisatsioonid on Samuel Huntigtoni järgi Lääne, Ladina-Ameerika, islami, Hiina, hindu, slaavi-ortodoksi, budistlik ja Jaapani kőrgkultuurid.
Riigi klassikalisteks kolmeks tunnuseks peetatakse territooriumi, elanikkonda ja iseseisvat vőimu. Riike vőib klassifitseerida kolmest tunnusest lähtuvalt – riigikordade ja riigivormide kaudu ning haldus-territoriaalsusest lähtuvalt. Riigikorrad on teokraatia, demokraatia, autoritaarsus ja totalitarism. Riigivormid on vabariik ja monarhia. Haldus-territoriaalsusest lähtuvalt jagatakse riigid unitaar- ja föderaalriikideks. 

Riigikord näitab, kes riigis tegelikult valitseb. Teokraatlikus riigis valitsevad vaimulikud. Demokraatlikus riigis on kőrgema riigivőimu kandjaks rahvas ning riigi valitsejad valitakse rahva poolt. Autoritaarses riigis rahvas ei osale riigi valitsemises, riiki valitseb mingi poliitiline kildkond vői sőjavägi ning üldjuhul inimeste eraellu ei sekkuta. Totalitaarses riigis rahvas ka ei osale riigi valitsemises, kuid inimeste eraelu üle on totaalne kontroll ning riiki valitseb piiramatu vőimuga diktaator. Teokraatlik riik on näiteks Vatikan, demokraatlik riik Eesti, autoritaarne riik Egiptus ning totalitaarne riik Pőhja-Korea.

Riigivorm näitab, kas riigipea vőim on valitav vői päritav, aga ta ei räägi sellest, kas vőim on legitiimne vői valimised ausad. Vabariigis on vőim valitav ja monarhias on päritav. Vabariigid jagunevad presidentaalseteks ja parlamentaarseteks vabariikideks. Monarhiad jagunevad absoluutseteks, konstitutsioonilisteks ja parlamentaarseteks monarhiateks. Esimesel juhul on monarhil piiramatu vőim, aga teisel ja kolmandal juhul piirab monarhi vőimu pőhiseadus ja/vői parlament. Presidentaalne vabariik on näiteks Ameerika Ühendriigid ja parlamentaarne vabariik Iisrael. Absoluutne monarhia on näiteks Saudi Araabias ja konstitutsiooniline monarhia Rootsis. Kuna Suurbritannias puudub pőhiseadus, siis nimetatakse teda parlamentaarse monarhiaga riigiks, kuid peale selle üksikasja sarnaneb ta siiski konstitutsioonilise monarhiaga riikidega.
 Rahva osalemise vőimaluste suurust poliitika teostamisel mőődab ajakirja The Economist koostatud demokraatia indeks.  Maailma viie demokraatlikuma riigi hulgas oli 2006. aastal neli monarhiat (Rootsi, Madalmaad, Norra, Taani)  ja vaid üks vabariik (Island). IMF järgi kuuluvad maailma viie rikkama riigi hulka on 2006. aastal 3 monarhiat (Luksemburg, Norra, Katar)  ja 2 vabariiki (Island, Iirimaa). Kőik riigid selles loetelus peale Katari on demokraatlikud.

Maailma viis kőige ebademokraatlikumat riiki on eranditult kőik vabariigid. Need on Pőhja-Korea, Kesk-Aafrika, T¨aad, Togo ja Myanmar.  Maailma viis kőige vaesemat riiki on samuti eranditult kőik vabariigid ja autoritaarsed. Need on Burundi, Sair, Libeeria, Guinea-Bissau ja  Etioopia.

XX sajandil asendati paljudes riikides monarhia vabariigiga, näiteks Hiinas – 1912, Venemaal 1917, Saksamaal – 1918, Hispaanias – 1931, Egiptuses 1953, Iraagis – 1958, Liibüas – 1969, Kambod¸as – 1970, Afganistanis – 1973, Etioopias - 1974.  Kas see őigustas ennast? Kas see suurendas rahu ja julgeolekut maailmas?
 

1911. aastal kukutati Hiina viimane keiser Pu Yi ja 1912. aastal kehtestati vabariik. Formaalselt valitses ta Keelatud Linna kuni 1924. aastani. Keisririik kaotas populaarsust, sest Hiina oli kaotanud kontrolli Korea, Taiwani ja Mand¸uuria üle ning välismaalased olid sundinud Hiinale peale ebavőrdsed lepingud. 1925-1949 oli Hiinas kodusődade ajajärk ning vőidelda tuli ka Jaapani rünnakute vastu.  1949-1976 valitses Hiina Rahvavabariiki kommunist Mao Zedong, kelle valitsemise ajal ligi 65 miljonit inimest kaotas oma elu .

1917. aastal toimusid Venemaal Veebruari- ja Oktoobrirevolutsioon. Viimane keiser Nikolai II kukutati ning hukati 1918. aastal Lenini käsul. Keisrit süüdistati Vene-Jaapani sőja kaotuses, 1905. aasta revolutsiooni verises mahasurumises, Esimeses maailmasőjas osalemises, tööliste raskes olukorras  ja talupoegade maaküsimuse unarusse jätmises. 1918-20 toimus Venemaal kodusőda. 1917-1922 Nőukogude Venemaad valitsenud Vladimir Lenini ja 1922-1953 NSV Liitu valitsenud Jossif Stalini aja repressioonides kaotas 20 miljonit inimest oma elu . Stalini NSV Liidu ja Hitleri Saksamaa välisministrid leppisid 1939. aastal kokku Poola jagamises  ning alustasid koos Teist maailmasőda, mille koguohvrite hulk on 55 miljonit .

1918. aasta Novembrirevolutsiooniga kukutati keiser Wilhelm II ning Saksamaal kehtestati vabariik. Wilhelm II süüdistati Austria-Ungari toetamises, kes kättemaksuks oma riigi troonipärija tapmise eest Sarajevos, ründas Serbiat ja käivitas nii Esimese maailmasőja. Henry Kissinger ütleb: „Kuigi Vene tsaar ja Saksa keiser mőlemad soovisid kuristikuservalt tagasi tőmbuda, ei teadnud kumbki, kuidas seda teha – tsaari ei lastud piirduda osalise mobilisatsiooniga, keisrit ei lastud piirduda mobilisatsiooniga üksnes Venemaa vastu. Mőlemad jäid alla oma sőjalisele masinavärgile, mida nad ise olid aidanud ehitada ja mis kord juba liikuma panduna töötas pidurdamatult edasi.”  Novembrirevolutsioon aitas kaasa Esimese maailmasőja koleduste lőpetamisele, aga saksa rahvale see paremaid aegu kaasa ei toonud. Prantsuse vabariik pani Versailles´ rahuga Saksamaale peale tohutu reparatsioonimaksete koorma, millega pőhjustas tohutu hüperinflatsiooni Saksamaal ja 1933. aastal Adolf Hitleri vőimule tuleku, kelles saksa rahvas nägi päästjat suurest alandusest ja majanduslikust kitsikusest. Adolf Hitler oli koos Jossif Staliniga süüdi Teise maailmasőja puhkemises. Hitleri Saksamaa tegevuse tulemusena kaotasid elu miljonid juudid, mustlased ja poolakad. Kokku oli Hitleri inimohvreid 16 miljonit .

Hispaanias kukutati 1931. aastal kuningas Alfonso XIII. Kuningas oli riigi eemal hoidnud Esimesest maailmasőjast, aga nüüd tabas riiki ebastabiilsuse ja segaduste aeg, mille haripunkt oli 1936-1939 toimunud Hispaania kodusőja ajal. Hispaania vabariiklased, keda toetas NSV Liit, tappis 13 piiskoppi, 4000 preestrit, 2500 munka ja 280 nunna . Kokku hukkus Hispaania kodusőjas 1,2 miljonit inimest .  Monarhia taastati alles 1975. aastal.

Egiptuses kukutati 1952. aastal kuningas Faruq I ning 1953. aastal kehtestati vabariik. Kui Egiptuse president Gamal Nasser süüdistas kuningat Esimese Iisraeli-Araabia sőja kaotuses, siis tema valitsemise ajal toimus nii Suessi kriis kui ka Teine ja Kolmas Iisraeli-Araabia sőda, mille käigus kaotas Egiptus Siinai poolsaare. See tagastati Egiptusele alles president Anwar Sadati ajal, kes sőlmis USA vahendusel Iisraeliga rahulepingu.

1958. aastal kukutati Iraagis kuningas Faisal II ja riik kuulutati vabariigiks. Kuningat süüdistati liiga tihedas koostöös Jordaaniaga ning vastuseisus Egiptuse ja Süüria liitumisele Ühinenud Araabia Vabariigiks. Riigis toimusid riigipöörded veel 1963. ja 1968. aastal. 1979. aastal tuli Iraagis vőimule Saddam Hussein. 1980 tungis Iraak kallale Iraanile. Sőda kestis 1988. aastani. Iraagi-Iraani sőjas sai surma üle 1 miljoni inimese.  Saddam Hussein kasutas kurdide ja ¨iiitide vastu genotsiidi ja mürkgaasi, mille tulemusena hukkus 200 000 inimest.  Saddam Hussein üritas 1990-1991 ebaőnnestunult liita oma riigiga Kuveiti. Ta kukutati 2003. aastal USA ja tema liitlaste poolt ning hukati Iraagi kohtu otsusel 2006. aastal.

1969. aastal kukutati Liibüas kuningas Idris I ning kolonel Muammar Gaddafi kuulutas riigi vabariigiks. Kuninga ajal ei peetud naaberriikidega ühtegi sőda ning tema ajal avastatud hiiglaslikud naftavarud suurendasid riigi majanduslikku jőukust.  Muammar Gaddafi hankis relvi NSV Liidust, koolitas terroriste T¨aadist, Sudaanist, Egiptusest ja Tuneesiast. Liibüa pidas piirilahinguid Egiptusega, sődu T¨aadiga ning saatis oma väed appi Uganda diktaatorile Idi Aminile, keda süüdistati muuhulgas kannibalismis. 1988. aastal panid Liibüa terroristid Pan-Americani lennukisse pommi, mistőttu see kukkus alla ¦otimaa Lockerbie kohal. Kuna Gaddafi keeldus terroriste välja andmast, siis kehtestas ÜRO Julgeolekunőukogu 1992. aastal Liibüa vastased sanktsioonid ja riik sattus rahvusvahelisse isolatsiooni. 2003 maksis Liibüa igale Lockerbie ohvri perekonnale kokku 2,5 miljardit eurot, mille järel ÜRO lőpetas Liibüa-vastased sanktsioonid.

Kambod¸as kukutati 1970. aastal prints Norodom Sihanouki ja punakhmeerid kuulutasid välja vabariigi. Punakhmeeride juht Pol Poth käivitas 1975-1978 genotsiidi, mille käigus tapeti 2 miljonit inimest, kes olid peamiselt vőőrkeeli oskavad ja kőrgharidust omavad inimesed . Nende peamiseks tunnuseks peeti prillide kandmist. Repressioonide ohvreid peeti punakhmeeride poolt muiduleivasööjateks, keda maatöödele saatmine aitab ümber kasvada. 1978-1989 oli Kambod¸as Vietnami okupatsioon. Kambod¸a majandus oli ruineeritud, punakhmeerid olid hävitanud ligi neljandiku elanikkonnast. Sellises olukorras otsustati Kambod¸as taastada 1993. aastal monarhia.

Etioopias kukutati 1974. aastal keiser Haile Selassie I. Aasta hiljem kuulutati välja vabariik ning endine keiser tapeti. 1977. aastal sai Etioopia uueks liidriks kolonel Mengistu Haile Mariam, kes alustas punase terroriga, mille käigus said surma kümned tuhanded inimesed . 1977-1988 toimus Etioopia-Somaalia sőda. 1980. aastate alguses puhkes Egiptuses näljahäda, mille tagajärjel suri 300 000 inimest . Selle pőhjustasid pikaajaline pőud, punane terror, sundkollektiviseerimine ja elanike ümberasustamine. Näljahäda leevendamiseks käivitati rahvusvaheline toiduabi. 1991. aastal Mengistu Haile Mariam kukutati ning ta pőgenes algul Zimbabwesse ning lőpuks Pőhja-Koreasse. 1993. aastal sai Eritrea iseseisvaks Etioopia alt. 30 aastat kestnud iseseisvussőda oli nőudnud 60 000 – 180 000 eritrealase elu .

Afganistanis kukutati 1973. aastal kuningas Zaher Shah ja riigis kehtestati vabariik.  Sellest ajast peale vőitlesid vőimu pärast traditsioonilised hőimud ja kommunistid. 1979. aastal viis NSV Liit Afganistani oma väed ning pani presidendiks Babrak Karmali. 1989. aastal lahkusid NSV Liidu väed Afganistanist. Kaotuse peapőhjus oli see, et  mud¸aheedid ehk Afganistani vastupanuvőitlejad kasutasid sissisőjataktikat. Nende vőidu saavutamisele aitas kaasa sőjaline abi Pakistanist, Saudi Araabiast ja USA-st. Samas kaotas Afganistan 1,25 miljonit inimest, kellest 80% oli tsiviilisikud . 1988 lőid Afganistani sőjaveteranid al-Qaida. Islamimaadest saabunud fanaatilised palgasődurid kehtestasid 1996. aastal Afganistanis Talibani süsteemi. Pärast 2001. aasta 11. septembri terrorirünnakuid USA-s alustas USA koos liitlastega 7. oktoobril 2001. aastal Talibani süsteemi kukutamist ning seal USA andmetel tegutsenud terroriorganisatsiooni al-Qaida ja selle juhi Osama bin Ladeni purustamist massiivsete őhurünnakutega. 2002. aastal sai Afganistani presidendiks Hamid Karzai ning Afganistani saadeti rahvusvahelised korratagamisjőud. Samal aastal naasis Afganistani endine kuningas Zaher Shah pärast peaaegu 30-aastast eemalolekut kodumaale ning asus elama oma endisesse paleesse. Ta ei hakanud trooni tagasi nőudlema, kuigi ta sai 2004. aastal "rahvuse isa" nimetuse. Zaher Shah suri 2007. aastal.

Nende näidete pőhjal vőib öelda, et vähemalt XX sajandi puhul olid kőige stabiilsemad ja rikkamad riigid monarhilise riigivormi ja demokraatliku riigikorraga. XX sajandi sődade - Esimene maailmasőda (1914-1918), Teine maailmasőda (1939-1945), Araabia-Iisraeli sőjad (1948-1949, 1956, 1967 ja 1973), Korea sőda (1950-1953), Vietnami sőda (1964-1973), Afganistani sőda (1979-1989), Iraagi-Iraani sőda (1980-1988), Vene-T¨et¨eenia sőjad (1994-1996, aastast 1999) ja Lahesőda (1991) - alustajad olid enamasti vabariikliku riigivormiga ja autoritaarse vői totalitaarse riigikorraga riigid. Fukuyamal on őigus, et  demokraatlikud riigid üksteise suhtes imperialistlikult ei käitu . Tőepoolest, XX sajandi ajalugu ei tunne ühtegi demokraatlikke riikide vahelist sőda.
Aga kuidas oli varem? Ka siis olid sőjad – Kreeka-Pärsia sőjad (500-449 eKr), Peloponnesose sőda (431-404 eKr), Aleksander Suure sőjaretk (334-325 eKr), Puunia sőjad (264-146 eKr), Saja-aastane sőda (1337-1453), Liivi sőda (1558-1583), Kolmekümneaastane sőda (1618-1648), Pőhjasőda (1700-1721), Hispaania pärilussőda (1701-1713), Seitsmeaastane sőda (1756-1763), Napoleoni sőjad (1799-1815), Krimmi sőda (1853-1856) ja Prantsuse-Preisi sőda (1870-1871). Need sőjad olid ühesuguse riigikorra ja riigivormiga riikide vahel. Seega tuleb meil vastust otsida mujalt.

Vőib-olla annab meile vastuse Arnold Toynbee tsivilisatsioonide teooria. Tema järgi on tsivilisatsioonide tekkeks vaja tugevat stiimulit. Aga see looduslik vői sotsiaalne väljakutse ei tohi olla nii karm, et lämmataks loovuse. Tsivilisatsiooni kasv, areng ja saatus on selle loovatest isikutest koosneva vähemuse kätes. Ühiskonna mitteloovate hulkade kaasamiseks tuleb kasutada sotsiaalset „drilli”. Aga see vahend pöördub tema kasutajate vastu, kui ühiskonna juhtide loov inspiratsioon lőpeb ning väljakutsetele vastamistest loobutakse. Edu kipub tegema inimesed laisaks, mugavaks ja upsakaks. Kőike seda vőib lühidalt nimetada moraalseks allakäiguks. Puhas südametunnistus on aga jumaliku loova inspiratsiooni eelduseks. Tsivilisatsiooni murdumise järel vőib alguse saada lagunemisprotsess, mille tunnusteks on masside vőőrandumine liidritest, kes kasutavad jőudu oma positsioonidest kinnihoidmiseks. Agressiivsed tsivilisatsioonid kalduvad oma ohvreid märgistama kultuuriliselt, usuliselt ja rassiliselt. Kui agressiivsed tsivilisatsioonid ei püüa omavahel kohaneda, siis vőib see lőppeda hirmuäratavate tagajärgedega. Ühiskonnale on ohtlik nii siseproletariaat kui ka piiritagused barbarid. Inimesed satuvad pääsu otsides ummikusse. Őilsamad hinged tőmbuvad elust eemale, aga veel őilsamad püüavad muuta maist elu ülevamaks. Tsivilisatsioonid satuvad hätta omaenese süü ja äparduste pärast, mitte aga mőne välise jőu sekkumise tőttu. Lőpuks hävitavad tsivilisatsiooni varemed barbarid.

Toynbee tsivilisatsioonide sünni, kasvu ja surma teooriat vőib rakendada ka maailmakordade – Vestfaali, Viini ja Versailles´ süsteemide - peale, mis on püüdnud maailmarahu hoida.  Kui süsteemi osalised kaotavad loovuse ning muutuvad upsakaks ja laiskadeks läbirääkijateks, siis süsteem hävib ning tulemuseks on katastroof.

Kolmekümneaastase sőja lőpetas Vestfaali süsteemi kehtestamine. Selle süsteemi arhitekti Richelieu arvates pidid iga riik lähtuma eeskätt oma rahvuslikest huvidest. Napoleoni sődade ajal ja järel toimunud Viini kongress otsustas Metternichi eestvedamisel lähtuda julgeoleku, legitiimsuse ja tasakaalu pőhimőttest. Esimese maailmasőja järel loodud Versailles´ süsteem pőhines Rahvasteliidu vahendustegevusel, reparatsioonide sissenőudmisel ja desarmeerimisel, aga ilma tőhusa sunnimehhanismita. Uue maailmakorra aluseks peab USA demokraatiat, vaba kaubavahetust ja rahvusvahelist őigust. Kissinger peab kőige tőhusamaks rahvusvaheliseks maailmakorraks jőudude tasakaalu süsteemi. Selles on jőud ja őiglus igati kooskőlas. Jőudude tasakaal piirab jőu kasutamise vőimalusi ja ühine őiglustunne kahandab jőu kasutamise soovi. Sellistele tunnustele vastas Kissingeri meelest kőige täpsemini Viini süsteem, mis hoidis neljakümne aasta vältel ära konfliktid suurriikide vahel. 

Napoleoni sődade veteran Carl von Clausewitz on öelnud, et sőda on poliitiline suhtlemine teiste vahendite kaasabil . Saksa filosoof Arthur Schopnehauer on öelnud, et sőjad on peaaegu alati röövretked ning prantsuse filosoof Voltaire’i arvates tegeletakse kőikides sődades ainult varastamisega . François Géré ütleb: „Miks puhkevad sőjad? Aga täpsemalt sellepärast, et kui kired saavutavad vőidu rahuliku arutluskäigu üle ning usaldus kaob, lasevad kahtlustest haaratud juhid ja juhitavad juhtida end hirmust, mis on teadagi halb nőuandja.” 

Lőpetuseks tasub tsiteerida vana head eesti vanasőna: parem lammas rahuga kui nuumhärg tüliga.

Kasutatud kirjandus
1. Bartosek, Karel jt. 2000. Kommunismi must raamat. Tallinn: Varrak
2. Economist Intelligence Unit democracy index 2006. - http://www.economist.com/
3. Fukuyama, Francis. 2002. Ajaloo lőpp ja viimane inimene. Tallinn: Tänapäev
4. Géré, François.2007. Miks puhkevad sőjad? Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 
5. Huntington, Samuel. 1999. Tsivilisatsioonide kokkupőrge. Tallinn: Fontes
6. IMF World Economic Outlook Database.  List of countries by GDP (nominal) per capital. 2007 - http://www.imf.org
7. Keegan, John. 2004. Sőjakunsti ajalugu. Tallinn: Varrak
8. Kinder, Hermann & Hilgemann, Werner. 2001. Maailma ajalugu: esiajast tänapäevani. Tallinn: Avita
9. Kissinger, Henry. 2000. Diplomaatia. Tallinn: Varrak
10. Made, Tiit. 2002. Rahvusvahelised suhted. Tallinn: Valgus
11. Mattisen, Edgar.  1987. Tartu rahu. Tallinn: Eesti Raamat
12. Messori, Vittorio. 2001. Üle lootuse läve: Vittorio Messori intervjuu paavst Johannes Paulus II-ga. Tallinn: Eesti Ekspressi Kirjastus
13. Schopenhauer, Arthur. 1994. Elutarkus. Tallinn: Kupar
14. Toynbee, Arnold. 2003. Uurimus ajaloost. Tallinn: Ilmamaa

© Conventus Terra Mariana