Conventus Terra Mariana > Innocentius III (2006)

Innocentius III (2006)

(1160-1216)
(Lotario de' Conti)

Innocentius III ajal 1160-1216 oli paavstiv┼Ĺimu hiilgeaeg. Paavst Innocentius III ajal toimusid mitmed murrangulised s├╝ndmused: Eestimaa ja Liivimaa p├╝hendamine Neitsi Maarjale, Neljas ristis┼Ĺda, John Maata ametist tagandamine ja IV Lateraani kirikukogu. K├Ąesolev artikkel on t┼Ĺlgitud Heiki Haljasoru poolt v├Ąljaandest The Catholic Encyclopedia, mis ilmus New Yorgis 1907. aastal. Originaalis puuduvad vahepealkirjad ning isikute, kohanimede ja m┼Ĺistete seletused on lisatud t┼Ĺlkija poolt.

'
Paavst Innocentius III valitses paavstina 1198-1216.
Foto ┬ę www.catholic-forum.com ; 2009


Lotario de' Conti s├╝nd Kesk-Itaalias ja tema ┼Ĺpingud Roomas, Pariisis ja Bolognas

  • Anagni – linn Lazio piirkonnas Roomast kagus
  • Perugia – Umbria piirkonna keskus Roomast p┼Ĺhjas

Innocentius III (Lotario de' Conti) oli ├╝ks suuremaid paavste keskajal. Lotario de’ Conti s├╝ndis Segni Trasimundi krahvi pojana ja paavst Clemens III n┼Ĺbuna Itaalias *Anagnis 1160. v┼Ĺi 1161. aastal ning suri 16. juunil 1216 *Perugias. Ta omandas alghariduse Roomas, ┼Ĺppis teoloogiat Pariisis, ┼Ĺigusteadust Bolognas ja temast sai haritud teoloog ning ├╝ks olulisemaid oma aja juriste.

Lotario de' Conti varajane vaimuliku karj├Ą├Ąr

  • Alexander III – Rooma paavst 1159-81
  • Lucius III – Rooma paavst 1181-85
  • Urbanus III – Rooma paavst 1185-87
  • Gregorius VIII – Rooma paavst 1187
  • Clemens III – Rooma paavst 1187-91
  • Celestine III – Rooma paavst 1191-98
  • P├╝ha J├╝ri kirikus Velabro orus (San Giorgio al Velabro) – kirik Roomas aadressil 19 Via del Velabro 00186 Roma
  • P├╝hade Sergiuse ja Bacchuse (Santi Sergio e Bacco) kirik – kirik Roomas aadressil 3 Piazza Madonna dei Monti 00184 Roma
  • P├╝ha Pudentiana (Santa Pudenziana) – kirik Roomas aadressil 160 Via Urbana 00184 Roma

Varsti p├Ąrast *Alexander III surma (30. augustil 1181) p├Â├Ârdus Lotario tagasi Rooma ja pidas erinevaid kiriklikke ameteid *Lucius III, *Urbanus III, *Gregorius VIII ja *Clemens III ajal. Paavst Gregorius VIII ordineeris ta alamdiakoniks ja *Clemens III ├╝lendas ta 1190. aastal kardinal-diakoniks (kardinali tiitli madalaim aste) *P├╝ha J├╝ri kirikus Velabro orus ja *P├╝hade Sergiuse ja Bacchuse kirikus. Hiljem sai temast *P├╝ha Pudentiana kiriku kardinal-preester.

Lotario de' Contist saab paavst Innocentius III

  • Tiaara – kolmekordse krooni kujuline paavsti peakate
  • Papa Innocentius III – ladina keeles innocens ’s├╝├╝tu, puhas’

Celestinus III pontifikaadi ajal [1191-1198] elas ta erakuna, t┼Ĺen├Ąoliselt Anagnis, kuna tollane paavst p├Ąrines Orsini suguv┼Ĺsast, kes olid Segni krahvide vaenlased. Seal p├╝hendas Lotario end peamiselt m┼Ĺtisklustele ja kirjanduslikele katsetustele. Celestinus III suri 8. jaanuaril 1198. Enne oma surma oli ta kardinalide kolleegiumile tungivalt soovitanud valida Giovanni di Colonnat oma ametij├Ąrglaseks, aga sellest hoolimata Lotario de’ Conti valiti Roomas paavstiks t├Ąpselt samal p├Ąeval kui Celestinus III suri. *Tiaara v├┤ttis Lotario de’ Conti endale vastumeelselt, paavstina sai temast *Innocentius III ja ametisse asumise ajal oli ta ainult kolmk├╝mne seitsme aasta vanune.

Innocentius III ja Saksa-Rooma keisritrooni n┼Ĺudlejad

  • Friederich I Barbarossa – Saksa-Rooma keiser 1155-1190
  • Heinrich VI – Saksa-Rooma keiser 1191-1197
  • Otto IV (Brunswick) – Saksa-Rooma keiser 1209-1215
  • Friedrich II – Saksa-Rooma keiser 1220-1250
  • Markward von Annweiler – Saksa-Rooma keisri sene┬Ęall ehk administraator ja Sitsiilia kuningriigi regent
  • Romagna ja Ancona mark – Aadria mere ├Ą├Ąrsed piirkonnad Kirde-Itaalias
  • Ekskommunikeerimine – armulauaosadusest k┼Ĺrvalej├Ątmine
  • Assisi – linn Umbria piirkonnas
  • Sora – linn Latiumi maakonna kaguosa
  • Bulla – paavsti pidulik l├Ąkitus
  • gibelliinid – keisririigi toetajad Itaalias
  • gvelfid – paavsti toetajad Itaalias
  • ┬Žvaabimaa – piirkond, mis h┼Ĺlmab praegust Kagu-Saksamaad, P┼Ĺhja-┬Žveitsi ja Kirde-Prantsusmaad
  • Mainz – linn Edela-Saksamaal, Rheinland-Pfalzi piirkonnas
  • Aachen – linn L├Ą├Ąne-Saksamaal, Nordrhein-Westfaleni piirkonnas
  • Sutri – linn Latiumi piirkonnas
  • K├Âln – linn L├Ą├Ąne-Saksamaal, Nordrhein-Westfaleni piirkonnas
  • Z├Ąhringen – linn Edela-Saksamaal Baden-W├╝rttembergi piirkonnas
  • Frankfurt – linn Maini j┼Ĺe ├Ą├Ąres Edela-Saksamaal Hesseni piirkonnas
  • Spoleto – Linn Perugia piirkonnas Kesk-Itaalias
  • Ancona – linn ja maakond Kirde-Itaalias Aadria mere ├Ą├Ąres
  • N├╝rnberg – linn L┼Ĺuna-Saksamaal Baieri piirkonnas
  • Sinod – perioodiliselt koos k├Ąiv vaimulikest koosnev n┼Ĺuandev organ
  • Bouvines’ lahing – 1214. aastal toimunud lahing P┼Ĺhja-Prantsusmaa k├╝la Bouvines’ l├Ąhedal; lahingu v┼Ĺitis Prantsusmaa (Philippe II Auguste) ning kaotas Inglismaa (John Maata) ja Saksa-Rooma keisririik (Otto IV); lahingu tulemusena kaotas Inglise kuningas suurema osa oma Prantsusmaa valdustest ning Friedrich II saavutas v┼Ĺidu Otto IV ├╝le Saksa-Rooma troonit├╝lis

Saksa-Rooma keisririigi troon oli vabaks j├Ą├Ąnud p├Ąrast *Heinrich VI surma 1197. aastal ja tema j├Ąrglane oli veel valimata. Peenetundeline ja energiline paavst kasutas taolise vaba koha poolt tekitatud v┼Ĺimalust Rooma paavstiv┼Ĺimu taastamiseks Kirikuriigis. Rooma perfekt, kes valitses linna ├╝le kui keisri esindaja ja senaator ning seisis Rooma kogukondlike ┼Ĺiguste ja privileegide eest, vandus truudust Innocentiusele. Kui Innocentius oli niiviisi taaskehtestanud paavstliku autoriteedi Roomas, kasutas ta igat v┼Ĺimalust, et realiseerida oma suur paavstluse idee. Itaalia oli v├Ąsinud sellest, et Saksamaa avant├╝ristid peremehetsesid seal ning paavst koges m┼Ĺningaid raskusi, et laiendada oma poliitilist m┼Ĺju ├╝le Apenniini poolsaare.

K┼Ĺigepealt saatis ta kaks kardinali legaati *Markward von Annweileri juurde, et n┼Ĺuda *Romagna ja *Ancona margi liitmist Kirikuriigi aladega. Puiklevate vastuste t┼Ĺttu legaadid *ekskommunikeerisid Markward von Annweileri ja paavstlikud v├Ąed saatsid ta pagendusse. Samasugusel viisil v┼Ĺeti Saksa r├╝├╝tlilt, Conrad von Uerslingenilt, ├Ąra Spoleto hertsogkond ning *Assisi ja *Sora piirkonnad. Toskaana linnade poolt moodustatud liit kinnitati paavsti poolt p├Ąrast seda, kui nad tunnistasid teda oma valitsejana.

Keiser Heinrich VI surm j├Ąttis tema nelja-aastase poja, *Friedrich II, Sitsiilia kuningaks. Keisri lesk, Constance, kes valitses Sitsiilia ├╝le oma v├Ąikese poja eest, ei olnud ├╝ksi v┼Ĺimeline toime tulema Sitsiilia kuningriigi normanni parunitega, kes panid pahaks Saksamaa valitsust ja keeldusid tunnistamast laps-kuningat. Constance esitas Innocentius III-le palve s├Ą├Ąsta Sitsiilia troon tema lapsele Friedrichile. Paavst kasutas seda v┼Ĺimalust, et kindlustada paavstlik v┼Ĺim Sitsiilia ├╝le ja tunnistas Friedrich II kuningana alles p├Ąrast seda, kui Constance on loobunud nn Nelja peat├╝ki privileegidest, mis Sitsiilia kuningas Guglielmo I oli varem v├Ąlja pressinud paavst Hadrianus IV-lt. Paavst kroonis Friedrich II Sitsiilia kuningaks, mis paavsti bulla j├Ąrgi toimus novembri keskel 1198. aastal. Enne bulla j┼Ĺudmist Sitsiiliasse, oli Constance surnud, kuid enne oma surma oli ta m├Ą├Ąranud Innocentiuse orb-kuninga eestkostjaks. Suurima ustavusega vaatas paavst oma hoolealuse Friedrich II heaolu j├Ąrele tema alaealisuse ├╝heksa eluaasta jooksul. Isegi paavsti vaenlased tunnistasid, et Innocentius oli noore kuninga isetu hoidja ning keegi poleks suutnud valitseda Friedrichi asemel sama v┼Ĺimekalt ja kohusetundlikult kui seda tegi Innocentius III. Kaitsmaks v├Ąhekogenud kuningat oma vaenlaste eest, veenis Innocentius III teda 1209. aastal abielluma Ungari kuninga Imre lese Constance’iga.

Saksamaa olukord oli ├Ą├Ąrmiselt soodus, et Innocentius III saaks rakendada oma ideed, mis puudutas paavsti ja keisririigi vahelist suhet. P├Ąrast Heinrich VI surma j├Ąrgnes kaks keisri valimist. *Gibelliinid olid valinud *┬Žvaabi Philippi 6. m├Ąrtsil 1198. aastal ja *gvelfid olid valinud sama aasta aprillis *Otto IV Welfi, kes oli Heinrich L┼Ĺvi poeg ja Inglise kuninga Richardi n┼Ĺbu. ┬Žvaabi Philipp krooniti *Mainzis 8. septembril 1198. aastal ja Otto IV Welf krooniti *Aachenis 12. juulil 1198. aastal. Vahetult peale paavsti troonile asumist saatis Innocentius III *Sutri piiskopi ja P├╝ha Anastasiuse abti legaatidena Saksamaale ┬Žvaabi Philippi juurde, et vabastada teda Celestinus III ajal pandud kirikuvandest, tingimusel, et ta vabastab vangistatud Sitsiilia kuninganna Sibyli ning annab Kirikule tagasi selle territooriumi, mille ta Toskaana hertsogina oli ├Ąra v┼Ĺtnud. Kui legaadid saabusid Saksamaale, oli ┬Žvaabi Philipp juba kuningaks valitud. J├Ąreleandlik Sutri piiskop t├╝histas salaja ┬Žvaabi Philippi ekskommunikatsiooni palja lubaduse eest t├Ąita etteantud tingimused. P├Ąrast Philippi kroonimist saadeti saadikud kirjadega tagasi Rooma paludes paavsti heakskiitu tema valimisele, kuid Innocentius ei olnud rahul Sutri piiskopi tegevusega ja keeldus valimist heaks kiitmast. Otto IV saatis samuti saadikud paavsti juurde p├Ąrast enda kroonimist Aachenis, aga enne kui paavst oli j┼Ĺudnud mingeid samme teha, hakkasid kaks Saksa troonipretendenti oma n┼Ĺudeid relvaj┼Ĺudude abil maksma panema. Kuigi paavst ei valinud avalikult kummagi poolt, oli ilmne, et tema s├╝mpaatia kaldus Otto IV poole. Solvunud Philipi pooldajad saatsid kirja, milles nad protesteerisid Innocentius III Saksamaa siseasjadesse vahelesegamise vastu. Oma vastuses teatas Innocentius, et tal ei ole kavatsust sekkuda v├╝rstide ┼Ĺigustesse, kuid ta r┼Ĺhutas Kiriku ┼Ĺigusi selles k├╝simuses. Ta r┼Ĺhutas eriti, et paavstil on ainu┼Ĺigus anda keisrikrooni. 1201. aastal kaldus paavst avalikult Otto IV poole. 3. juulil 1201. aastal paavsti legaat, kardinal-piiskop Palestrina Guido, kuulutas *K├Âlni katedraalis inimestele, et Otto IV on paavsti poolt heaks kiidetud kui Rooma kuningas ja ├Ąhvardas ekskommunikatsiooniga k┼Ĺiki neid, kes keelduvad teda tunnistamast. Innocentius III tegi Saksa v├╝rstidele *Z├Ąhringeni hertsogile 1202. aasta mais adresseeritud dekreedi Venerabilem (ladina keeles ’Austusv├Ą├Ąrsest’) kaudu selgeks, et keisririik peab seisma paavstlusel. See kuulsaks saanud dekreet sisaldub hilisemas Corpus Juris Canonici (ladina keeles ’Kanoonilise ┼Ĺiguse kogumik’). See leidub prantsuse ┼Ĺpetlase ├ëtienne Baluze’ raamatus Registrum Innocentii III super negotio Romani Imperi" (ladina keeles ’Innocentius III Rooma keisririigi valitsemisest’). J├Ąrgnevad on dekreedi peamised punktid:

  1. Saksa v├╝rstidel on ┼Ĺigus valida kuningas, kellest hiljem saab keiser.
  2. See ┼Ĺigus on neile antud Aposteliku Trooni poolt, kui kreeklased muutsid selle sakslaste keiserlikuks auv├Ą├Ąrsuseks Karl Suure isikus
    ┼Éigus uurida ja otsustada, kas valitud kuningas on v├Ą├Ąrt keiserlikku auv├Ą├Ąrsust, kuulub paavstile, kelle ├╝lesanne on ametisse nimetada, p├╝hitseda ja kroonida; vastasel juhul v┼Ĺib juhtuda, et paavst nimetab ametisse, p├╝hitseb ja kroonib kuninga, kes oli ekskommunikeeritud, hereetik v┼Ĺi pagan.
  3. Kui paavst leiab, et v├╝rstide poolt valitud kuningas on ebav├Ą├Ąrikas keiserliku auv├Ą├Ąrsuse jaoks, siis peavad v├╝rstid valima uue kuninga v┼Ĺi kui nad keelduvad, siis paavst v┼Ĺib ametisse nimetada m┼Ĺne teise kuninga, et oleks Kiriku patroon ja kaitsja.
  4. Kahekordse valiku puhul peab paavst veenma v├╝rste, et nad saavutaksid kokkuleppe. Kui p├Ąrast piisavat vaheaega nad ei j┼Ĺua kokkuleppele sobiva troonikandidaadi osas, peavad nad paavsti m├Ą├Ąrama vahekohtunikuks. Kui see ei ┼Ĺnnestu, peab paavst ise ja tulenevalt oma ametist otsustama ├╝he kandidaadi kasuks. Paavsti otsus ei pea p┼Ĺhinema ├╝he v┼Ĺi teise valimise suuremal v┼Ĺi v├Ąiksemal toetusel, vaid troonitaotleja k┼Ĺlbulikkusel.

Innocentiuse paavstluse ja keisririigi vaheliste suhete esitus kiideti heaks paljude v├╝rstide poolt, mis ilmneb Otto pooldajaskonna j├Ąrsus suurenemises. Kui p├Ąrast 1203. aastat enamik v├╝rste hakkas uuesti Philipi pooldama, oli see Otto enda viga, kes oli kergesti ├Ąrrituv ja solvas oma parimaid s┼Ĺpru. Innocentius, muutes oma otsust, kuulutas 1207. aastal, et ta soosib Philipi ja saatis kardinalid Ostia Ugolino ja Santa Croce Leo Saksamaale juhtn├Â├Âridega, et nad p├╝├╝aksid sundida Ottot lahti ├╝tlema oma n┼Ĺuetest troonile ja vabastada j┼Ĺuga Philip ekskommunikatsioonist. Kuningas Philipi m┼Ĺrvamine Otto von Wittelsbachi poolt 21. juunil 1208. aastal muutis t├Ąielikult olusid Saksamaal. *Frankfurdi maap├Ąeval, 11. novembril 1208. aastal, tunnistasid k┼Ĺik v├╝rstid Ottot oma kuningana ja paavst kutsus teda Rooma andmaks talle keiserliku krooni. Ta krooniti keisriks P├╝ha Peeturse basiilikas Roomas, 4. oktoobril 1209. aastal. Enne kroonimist lubas ta pidulikult *Spoleto ja *Ancona valdused ning krahvinna Matilda p├Ąrandi j├Ątta Kirikule; abistada paavsti Sitsiilia ├╝le valitsemisel; tagada kiriklike valimiste vabadus; piiramatu ┼Ĺigus edasikaebamiseks paavstile ja eriline p├Ądevus kiriklike ametikohtade k├╝simuses; veelgi enam, ta oli lahti ├Âelnud „kuninglikest ees┼Ĺigustest“ ja jus spolii’st (ladina keeles ’(r├Â├Âv)saagi ┼Ĺigus’) ehk ┼Ĺigusest saada tulu vabadelt piiskopitoolidelt ja ┼Ĺigusest haarata endale testamendiga p├Ąrandamata kiriklikku vara. Samuti lubas ta aidata vale┼Ĺpetuste v├Ąljajuurimisel.

Aga vaevalt oli ta keisriks kroonitud, kui ta vallutas Ancona ja Spoleto ning Matilda p├Ąrandi ja muu Kiriku vara, andes need l├Ą├Ąnina oma m┼Ĺningatele s┼Ĺpradele. Samuti ├╝hines ta Friedrich II vaenlastega ja tungis Sitsiilia kuningriiki kavatsusega see j┼Ĺuga ├Ąra v┼Ĺtta noorelt kuningalt ja paavstilt. Kuna Otto ei kuulanud Innocentiuse proteste, ekskommunikeerit ta 18. novembril 1210 ja sellest teatati pidulikult Rooma *sinodil, mis toimus 31. m├Ąrtsil 1211. aastal.

N├╝├╝d alustas paavst l├Ąbir├Ą├Ąkimisi Prantsuse kuningas Philippe II Auguste’i ja Saksa v├╝rstidega, mille tulemusena enamik v├╝rste ├╝tles lahti ekskommunikeeritud keisrist ja tema asemele valiti nooruke Sitsiilia Friedrich II *N├╝rnbergi maap├Ąeval septembris 1211. aastal. Peale sisuliselt samade lubaduste andmist paavstile, mida ka Otto IV oli eelnevalt teinud, ja lisaks veel vannet mitte kunagi ├╝hendada Sitsiiliat keisririigiga, kinnitas Innocentius tema valimise ja ta krooniti Aachenis 12. juulil 1215. aastal. Troonilt t┼Ĺugatud Otto IV kiirustas kohe Saksamaale Friedrich II valimise ajal, kuid saavutas v├Ąhe toetust Saksamaa v├╝rstidelt. Liidus Inglise kuninga Johniga korraldas Otto IV s┼Ĺja Prantsuse kuninga Philippe II Augusti ja paavst Innocentius III vastu, kuid nad sai l├╝├╝a *Bouvines’ lahingu 27. juulil 1214. aastal. Seej├Ąrel kaotas Otto IV kogu m┼Ĺju Saksamaal ja suri 19. mail 1218. aastal, j├Ąttes paavsti toetatud Friedrich II ├╝ldiselt tunnustatud keisriks.

Innocentius III ja Prantsusmaa kuningas Philippe II Auguste

  • Richard I L┼Ĺvis├╝da – Inglise kuningas 1189-1199
  • John Maata – Inglise kuningas 1199-1216
  • Philippe II Auguste – Prantsusmaa kuningas 1180-1223
  • Capua – linn L┼Ĺuna-Itaalias Volturno j┼Ĺe ├Ą├Ąres Kampaania piirkonnas
  • Interdikt – paavsti keeld korraldada karistusalasel alal v┼Ĺi karistatud inimestele jumalateenistusi ja muid kiriklikke talitusi

Kui Innocentius asus paavsti troonile, pidasid *Philippe II Auguste’i ja *Richard I L┼Ĺvis├╝da julma s┼Ĺda omavahel. Paavst pidas kristliku maailma valitsejana enda kohuseks teha l┼Ĺpp kristlike v├╝rstide vahelisele vaenule. Veidi p├Ąrast troonile asumist saatis paavst kardinal Peetruse *Capuast Prantsusmaale juhtn├Â├Âridega ├Ąhvardada m┼Ĺlemat kuningat *interdiktiga, kui nad kahe kuu jooksul ei s┼Ĺlmi rahu v┼Ĺi v├Ąhemalt ei ole lepi viie aastase vaherahuga. 1198. aasta jaanuaris kaks kuningat kohtusid Vernoni ja Andely vahel ning viie aastane vaherahu sai kokku lepitud. Sama legaat ├Ąhvardas paavsti k├Ąsul kogu Prantsusmaad interdiktiga, kui Philippe II Auguste ├╝he kuu jooksul ei lahendanud t├╝li oma seadusliku naise, Taani Ingeburgaga, kelle ta oli k┼Ĺrvale l├╝kanud ning v┼Ĺtnud tema asemel Merani hertsogi t├╝tre Agnese. Kui Philippe ei v┼Ĺtnud paavsti hoiatust kuulda, viis Innocentius oma ├Ąhvarduse t├Ąide ja 12. detsembril 1199. aastal langes kogu Prantsusmaa interdikti alla. ├ťheksaks kuuks j├Ąi kuningas kangekaelseks, kuid kui aadlikud ja lihtrahvas hakkasid korraldama ├╝lest┼Ĺuse tema vastu, siis heitis ta oma armukese k┼Ĺrvale ja interdikt l┼Ĺpetati 7. septembril 1200. aastal. Aga alles 1213. aastal ┼Ĺnnetus paavstil l┼Ĺplikult kuningas ja tema seaduslik naine Ingeburga ├Ąra lepitada.

Innocentius III, Inglise kuningas John Maata ja segadus Canterbury peapiiskopi ametisse nimetamisega

  • Canterbury – linn Kagu-Inglismaal, Inglismaa kirikuelu keskus
  • Viterbo – linn Kesk-Itaalias Lazio piirkonnas
  • Winchester – linn L┼Ĺuna-Inglismaal

Innocentiusel oli v┼Ĺimalus ennast kehtestada ka Inglismaal. P├Ąrast *Canterbury peapiiskopi Huberti surma 1205. aastal kogunes hulk noori Christ Churchi (Kristuse Kiriku) munki salaja ├Â├Âsel ja valis oma alampriori Reginaldi peapiiskopiks. See valimine tehti ilma piiskopi n┼Ĺusolekuta ja ilma kuninga volituseta. Reginaldil paluti oma valimist mitte teatavaks teha, kuni paavst on selle heaks kiitnud. Teel Rooma v┼Ĺttis aga edev munk endale tiitli ’tulevane peapiiskop’ ja ka Canterbury toomkapiitel sai teadlikuks salajasest valimisest. Piiskopid saatsid kohe Angelshami Peteri oma esindajana paavst Innocentiuse juurde, et protesteerida munkade ebakanoonilise tegevuse vastu. Ka mungad olid v├Ąga vihased Reginaldi peale, kuna ta vastupidiselt oma lubadusele oli enda valimise teatavaks teinud. Teistkordsel valimisel 11. detsembril 1205. aastal valiti v├Ąlja John de Grey, keda piiskopid olid kuningale soovitanud. Munkade ja piiskoppide vahelises vaidluses Canterbury peapiiskopi valimise k├╝simuses, otsustas Innocentius munkade kasuks, kuid antud juhul kuulutas ta m┼Ĺlemad valimised kehtetuks; Reginaldi valimise sellep├Ąrast, et see oli ebakanooniline ja salajane ning John de Grey valimise sellep├Ąrast, et see toimus enne kui paavst oli kuulutanud eelmise valimise kehtetuks.

Isegi mitte kuningas John, kes pakkus Innocentiusele 3000 marka, kui too otsustaks de Grey kasuks, ei suutnud paavsti meelt muuta. Innocentius kutsus kokku Roomas olevad Canterbury mungad, et j├Ątkata uute valimistega ja esitas neile valiku tegemiseks Stephen Langtoni, inglase, kelle paavst oli kutsunud Pariisi ├ťlikooli rektori ametist Rooma, et nimetada ta kardinaliks.

Ta valiti korrakohaselt munkade poolt ja paavst ise p├╝hitses ta peapiiskopiks *Viterbos, 17. juunil 1207. aastal. Innocentius informeeris Langtoni valimisest kuningas Johni ja palus tal uus peapiiskop heaks kiita. Kuningas siiski ei tahtnud loobuda oma lemmikkandidaat John de Grey’st ning keeldus kindlalt Langtonit lubamast Inglismaale, Canterbury peapiiskopi kohale. Peale selle andis ta endale vaba voli k├Ąttemaksus Christ Churchi (Kristuse Kiriku) munkadele, ajades nad kloostrist minema ja v┼Ĺttes ├Ąra nende vara. Innocentius pani 24. m├Ąrtsil 1208. aastal kogu Inglise kuningriigi interdikti alla. Kui see osutus kasutuks ja kuningas sooritas julmustegusid vaimulikkonna vastu, kuulutas paavst ta 1209. aastal ekskommunikeerituks ja vormiliselt k┼Ĺrvaldas ta ametist 1212. aastal. Ta usaldas kohtuotsuse t├Ąideviimise Prantsuse kuningale Philippe’le. Kui Philippe ├Ąhvardas tungida Inglismaale ning aadlikud ja vaimulikkond hakkasid h├╝lgama kuningas Johni, alistus viimane Pandulphile, kes oli Innocentiuse legaat Inglismaal. Ta lubas tunnistada Langtonit Canterbury peapiiskopina, pagendatud piiskoppidel ja preestritel Inglismaale tagasi p├Â├Ârduda ning maksta vaimulikele kompensatsiooni p┼Ĺhjustatud kannatuste eest. Ta l├Ąks veelgi kaugemale ja 13. mail 1213. aastal, t┼Ĺen├Ąoliselt omal initsiatiivil, loovutas ta Inglise kuningriigi Pandulphi kaudu paavsti k├Ątesse, kes lubaks tal tagasi p├Â├Ârduda oma valdustesse vasallina. Alistumisdokumendis seisis, et edaspidi valitsesid Inglismaa kuningad paavsti vasallidena ja pidid tasuma iga-aastast 1000 marga suurust maksu P├╝hale Toolile Roomas. 20. juulil 1213 vabastati kuningas pidulikult ekskommunikatsioonist *Winchesteris ja kui vaimulikkonnale olid kahjud kinni makstud t├╝histati interdikt 29. juunil 1214. aastal. N├Ąib, et paljud aadlikud ei olnud rahul Inglismaa paavsti vasalliks muutumisega. Nad panid pahaks, et kuningas kuritarvitas oma privileege ja et tegi palju ├╝lekohut inimeste ├╝le valitsedes. L┼Ĺpuks kasutasid nad v├Ągivalda ning sundisid kuningat alistuma oma n┼Ĺudmistele ja kinnitama pitsatiga „Suure vabadusekirja“ (Magna Charta Libertatum). Innocentius ei saanud Inglismaa valitsejana lubada sellist lepingut, mis pani tema vasallile nii suured kohustused peale. Legaat Pandulph kiitis korduvalt paavstile kuningas Johni kui tarka valitsejat ja lojaalset P├╝ha Tooli vasalli. Seet┼Ĺttu kuulutas paavst „Suure Vabadusekirja“ kehtetuks, kuid mitte sellep├Ąrast, et see andis liiga palju vabadusi aadlikele ja lihtrahvale, vaid sellep├Ąrast, et see oli saavutatud v├Ągivallaga.

Innocentius III ja ├╝lej├Ą├Ąnud Euroopa riigid

  • Alfonso VIII – Kastiilia (Kesk-Hispaania) kuningas 1158–1214
  • Alfonso IX – Leoni (Baskimaa) kuningas 1188–1230
  • Pedro II – Aragoni (Kataloonia) kuningas 1196-1213
  • Sancho I – Portugali kuningas 1185-1211
  • Sverre – Norra kuningas 1184-1202
  • Navase lahing – Kastiilia, Leoni, Aragoni ja Navarra ├╝hendv├Ąed purustasid moslemite armee; lahing t├Ąhistas murrangut reconquistas ehk Hispaania tagasivallutamises moslemite k├Ąest, mauride v┼Ĺimu langust ja Hispaania riikide pidevat tugevnemist
  • Tolosa – k├╝la L┼Ĺuna-Hispaanias
  • Sverre – Norra kuningas 1184-1202
  • Imre – Ungari kuningas 1196-1204
  • Tarnovo – linn P┼Ĺhja-Bulgaarias

Vaevalt oli m┼Ĺni Euroopa riik, mille puhul Innocentius III ├╝hel v┼Ĺi teisel viisil ei pannud oma ├╝lemv┼Ĺimu maksma. Ta ekskommunikeeris Leoni *Alfonso IX, kuna viimane abiellus vastupidiselt Kiriku seadustele l├Ąhedase sugulase, *Alfonso VIII t├╝tre Berengariaga ja m┼Ĺjutas nende abielu t├╝histamist 1204. aastal. Samadel p┼Ĺhjustel t├╝histas ta 1208. aastal Portugali kroonprintsi Alfonso abielu Kastiilia Alfonso t├╝tre Urracaga 1208. aastal. Aragoni *Pedro II andis oma kuningriigi paavsti vasalliks ning ta krooniti Roomas kuningaks 1204. aastal. Ta valmistus ristis┼Ĺjaks mauride vastu ja elas nii kaua, et n├Ągi nende vastupanu murdumist Hispaanias Navase lahingus Tolosas 1212. aastal. Ta kaitses Norra rahvast t├╝ranliku kuninga *Sverre eest ja p├Ąrast kuninga surma toimis vahekohtunikuna kahe Norra troonin┼Ĺudleja vahel. Ta vahendas Ungari kuninga *Imre ja tema ├╝lest┼Ĺusnud venda Andrase vahelisi l├Ąbir├Ą├Ąkimisi, saatis kuningliku krooni ja valitsuskepi Bulgaaria kuningale Johannitiusele ja lasi ta oma legaadil *Tarnovos 1204. aastal kuningaks kroonida; ta taastas kiriklikku distsipliini Poolas; toimis vahekohtunikuna kahe troonipretendendi vahel Rootsis; tegi osaliselt edukaid katseid ├╝hendada Kreeka kirik Ladina kirikuga ja laiendas oma m┼Ĺjuv┼Ĺimu praktiliselt k┼Ĺikjale kristlikus maailmas.

Neljas ristis┼Ĺda (1202-1204)

  • Zara – t├Ąnap├Ąeva nimega Zadar, linn Horvaatias

Nagu paljudel eelnevatel paavstidel, nii oli ka Innocentiuse s├╝damel P├╝ha Maa tagasisaamine ja seet┼Ĺttu v┼Ĺttis ta ette Neljanda ristis┼Ĺja. Veneetslased lubasid 85 000 marga eest transportida kogu kristlaste armee ja varustada laevastikku toidumoonaga ├╝heksa kuu jooksul. Kui ristis┼Ĺdijad ei olnud v┼Ĺimelised maksma seda summat, siis veneetslased tegid ettepaneku, et nad kannavad rahalised kulutused ise, tingimusel et ristis┼Ĺdijad k┼Ĺigepealt aitavad neil vallutada *Zara linna. Ristis┼Ĺdijad andsid j├Ąrgi nende n┼Ĺudmistele ja alustasid s┼Ĺitmist Aadria merel 8. oktoobril 1202. aastal. Zara oli vaevalt alistatud, kui Alexius Comnenus saabus laagrisse ja palus ristis┼Ĺdijate abi aitamaks Konstantinoopoli troonile tagasi oma isa Isaac Angelus, kelle oli ametist k┼Ĺrvaldanud tema julm vend Alexius. Vastutasuks lubas ta Kreeka kiriku ├╝hendada Ladina omaga, lisada 10 000 s┼Ĺdurit omalt poolt ristis┼Ĺdijate ridadesse ning toetada ristis┼Ĺdijaid raha ja toiduga. Veneetslased, kes n├Ągid oma ├Ąrihuvisid Konstantinoopoli ├Ąrav┼Ĺtmises, m┼Ĺjutasid ristis┼Ĺdijaid j├Ąrele andma Alexiuse palvetele ja Konstantinoopol vallutati 1204. aastal. Isaac Angelus sai tagasi troonile, mis aga peagi temalt anastati. Ristis┼Ĺdijad vallutasid Konstantinoopoli teist korda 12. aprillil 1204. aastal ja p├Ąrast kohutavat r├╝├╝stamist kuulutati Flandria krahv Baldwin keisriks ja Kreeka kirik ├╝hendati Ladina kirikuga. Taas├╝hinemine, ega ka Ladina impeerium idas, ei eksisteerinud rohkem kui kaks rahvap┼Ĺlve. Kui paavst Innocentius sai teada, et veneetslased olid ristis┼Ĺdijad k┼Ĺrvale juhtinud P├╝ha Maa vallutamise eesm├Ąrgist, siis v├Ąljendas ta oma suurt rahuolematust esiteks Zara vallutamise p├Ąrast ja kui nad l├Ąksid edasi Konstantinoopolisse, protesteeris ta ametlikult ja l┼Ĺpuks ekskommunikeeris veneetslased, kes olid k┼Ĺrvale kaldunud ristis┼Ĺdijate algsest eesm├Ąrgist. Kuna ta ei suutnud saavutatut olematuks teha, siis tegi ta k┼Ĺik endast oleneva, et h├Ąvitada Kreeka kiriku skismat ehk kirikul┼Ĺhet ja latiniseerida B├╝tsantsi keisririiki.

Innocentius III ja albilased

  • Katarlus ehk albilus – 12. sajandil Prantsusmaal tekkinud gnostiline usuvool, mis ┼Ĺpetas, et Jumala vaimse valgusemaailma ja loojajumal Saatana materiaalse pimedusemaailma vahel on leppimatu vastuolu. Katarid ehk albilased ei tunnistanud paavstiv┼Ĺimu ega sakramente ning pidasid oluliseks ilmalikust v┼Ĺimust loobumist ja apostelliku vaesusideaali. Katoliku kirik on katarluse ehk albiluse kuulutanud hereesiaks.

Innocentius oli ka t┼Ĺelise usu innukas kaitsja ja hereesia tugev vastane. Tema peamine tegevus oli suunatud albilaste vastu, kes olid muutunud nii arvukaks ja agressiivseks, et nad ei rahuldunud enam olemast pelgalt hereetilise ┼Ĺpetuse pooldajad, vaid p├╝├╝dsid oma hereesiat levitada isegi j┼Ĺuga. Neid oli eriti palju m┼Ĺnedes P┼Ĺhja- ja L┼Ĺuna-Prantsusmaa linnades. Esimesel pontifikaadi aastal saatis Innocentius kaks tsistertslaste munka, Raineri ja Guido, albilaste juurde Prantsusmaale, et r├Ą├Ąkida neile t┼Ĺesest usust ja vaidlema hereetiliste arusaamade ├╝le. Kahele tsistertslasest misjon├Ąrile j├Ąrgnesid varsti Osma piiskop Diego, siis P├╝ha Dominicus ja kaks paavsti legaati – Castelnua Peter ja Raoul. Kuid neid rahumeelseid misjon├Ąre pilgati ja p┼Ĺlastati albilaste poolt ning paavsti legaat Castelnau m┼Ĺrvati 1208. aastal, mist┼Ĺttu Innocentius otsustas kasutada j┼Ĺudu. Ta k├Ąskis L┼Ĺuna-Prantsusmaa piiskoppidel panna m┼Ĺrvast osav┼Ĺtjad ning neile varjupaika pakkuvad linnad interdikti alla. Ta oli eriti pahane Toulouse’i krahvi Raymondi peale, kes oli m┼Ĺrvatud legaadi poolt ekskommunikeeritud ja keda paavst p┼Ĺhjendatult kahtlustas m┼Ĺrva ┼Ĺhutajana. Krahv v├Ąitis, et on s├╝├╝tu ja alistus paavstile t┼Ĺen├Ąoliselt arguse t┼Ĺttu, aga paavst ei usaldanud teda enam. Ta p├Â├Ârdus Prantsusmaa poole, et kasutada armeed albilaste mahasurumiseks. Simon Montforti juhtimise all muutus julm s┼Ĺjak├Ąik albilaste vastu varsti vallutuss┼Ĺjaks, hoolimata Innocentiuse protestist.

Innocentius III ja Neljas Lateraani kirikukogu

  • transsubstantsiatsioon – ┼Ĺpetus, mille j├Ąrgi preestri p├╝hitsetud armulaualeib ja armulauavein muunduvad Kristuse ihuks ja vereks, st nad jumalikustuvad
  • waldeslus - 12. sajandil Prantsusmaal tekkinud usuvool, mis r┼Ĺhutas rahvakeelse p├╝hakirja ja apostelliku vaesusideaali vajalikust, lubas naistel jutlustada ning eitas paavstiv┼Ĺimu ja p├╝hakute austamist. Katoliku kirik on waldesluse kuulutanud hereesiaks.

Innocentius III kuulsa valitsemise kulminatsiooniks oli Neljanda Lateraani kirikukogu kokkukutsumine, mis avati pidulikult 15. novembril 1215. See oli k┼Ĺige t├Ąhtsam keskaegne kirikukogu. Lisaks otsusele P├╝ha Maa ├╝ldise ristiretke suhtes, anti v├Ąlja seitsek├╝mmend uuendusmeelset dekreeti, millest esimene oli usutunnistus (Firmiter credimus) albilaste ja *waldeslaste vastu ja milles m┼Ĺiste *"transsubstantsiatsioon“ sai esimese kirikliku heakskiidu.

Innocentius III ja kerjusmungaordud

  • P├╝ha Dominicus (1170-1221)– dominiiklaste ordu (Ordo Fratrum Praedicorum - Jutlustavate Vendade Ordu) rajaja 13. sajandil. Dominiiklaste peat├Ąhelepanu oli p├Â├Âratud jutlustamisele ja haridustegevusele. Dominiiklate tunnuseks oli valge r├╝├╝, mille peale k├Ąis must kapuutsiga mantel. Tallinnasse asusid dominiiklased 1229. aastal, Tartusse 1300. aastal, m┼Ĺnev┼Ĺrra hiljem ka Narva.
  • P├╝ha Fransicus (1181-1226)– frantsiskaani ordu (Ordo Fratrum Minorum - V├Ąiksemate Vendade Ordu) rajaja 13. sajandil. Frantsiskaanide peat├Ąhelepanu oli p├Â├Âratud vaeste ja haigete eest hoolitsemisele. Frantsikaanide tunnuseks on halli paigatud mungar├╝├╝. Eestis olid frantsisklastel kloostrid Tartus, Rakveres ja Viljandis.
  • Tsistertslaste (on saanud nime oma emakloostri Citeaux' (ladina keeles Cistertium) nime j├Ąrgi) ehk bernardiinide ordu asutati 11. sajandil. Nad loobusid p├Ąrisorjade t├Â├Âst kloostrip┼Ĺldudel ning asusid neid ise harima, tegelesid aianduse ja loomakasvatusega, harisid uudismaid. Nende elu oli kasin, kloostrid sisustatud ainult h├Ądavajalikuga. Tsistertslased kandsid halle r├╝├╝sid. Tsistertslaste ordu munkadel oli Eestis kloostrid Tartu l├Ąhedal K├Ąrknas ja Padisel. Tsistertslaste nunnakloostrid olid Tallinnas, Tartus ja Lihulas.

Innocentiuse t├Â├ Kiriku sisemisel juhtimisel tundub omavat teisej├Ąrgulist iseloomu, kui selle k┼Ĺrvale panna suured ├╝hiskondlik-kiriklikud saavutused, mis viisid paavstiv┼Ĺimu haripunkti. Siiski nad on v├Ą├Ąrt meenutamist ja andsid oma osa tema pontifikaadi hiilgusele. Tema valitsemisajal rajasid *P├╝ha Dominicus ja *P├╝ha Fransiscus kerjusmungaordud, millel olid oma plaanid maailma muutmises. Innocentius ei olnud pime luksuse ja loiduse pahede suhtes, mis oli nakatanud paljusid vaimulikke ning osasid ilmikuid. P├╝ha Dominicuses ja P├╝ha Fransiscuses tundis ta ├Ąra nende pahede kaks v┼Ĺimast vastast ja kiitis heaks nende ettev┼Ĺtmisi julgustavate s┼Ĺnadega. V├Ąiksemad ordud, mida ta heaks kiitis, olid P├╝ha Vaimu hospitaliidid 23. aprillil 1198. aastal ja trinitariaanid 17. detsembril 1198 ja humilatiidid juunis 1201. aastal. 1209. aastal tegi ta *tsistertslasest mungale Christianile (hiljem piiskop) ├╝lesandeks p├Â├Ârata ristiusku paganlikke preislasi. Rooma lasi ta ehitada kuulus hospidali Santo Spirito Sassias, mis sai k┼Ĺigi tulevaste hospidalide eeskujuks ja eksisteerib veel praeguse ajani. J├Ąrgnevad p├╝hakud kanoniseeriti Innocentiuse poolt: Cremona kaupmees Homobonus 12. jaanuaril 1199. aastal; keisrinna Cunegond 3. m├Ąrtsil 1200; Akvitaania hertsog Wilhelm 1202, Yorki piiskop Wulstan 14. mail 1203, Praha mungakloostri abt Procopius 2. juunil 1204, Guibert, kloostri rajaja Gembloux’ 1211. aastal.

Innocentius III surm Kesk-Itaalias

  • Perugia – Umbria piirkonna keskus Roomast p┼Ĺhjas

Innocentius III suri *Perugias, kui ta reisis l├Ąbi Itaalia ristis┼Ĺdade huvides, mille suhtes oli otsustatud Lateraani kirikukogul. Ta maeti Perugia katedraali, kuhu tema keha j├Ąi kuni Leo XIII, Innocentiuse suur imetleja, viis selle ├╝le Lateraani kirikusse 1891. aasta detsembris.

Innocentius III kirjamehena

Innocentius on ka paljude kirjalike tekstide autor. Ajalooliselt on oluline Registrum Innocentii III super negotio imperii (ladina keeles ’Paavst Innocentiuse III keisririigi valitsemisest’). Tema esimene t├Â├Â, De contemptu mundi, sive de miseria conditionis human─ç libri III (ladina keeles ’Maailma peletamisest ehk inimseisundi armetusest. Raamat III’) kirjutati kui ta elas erakuna Celestine III pontifikaadi ajal. See on askeetlik traktaat ja samas teaduslik teos, mis annab silman├Ąhtava t┼Ĺendi Innocentius III s├╝gavast vooruslikkusest ja inimeste tundmisest. Tema traktaadil De sacro altaris mysterio libri VI (ladina keeles ’Altari k┼Ĺrgeimast m├╝steeriumist. Raamat VI’) on suur liturgiline v├Ą├Ąrtus, sest see esitab Rooma missa sellisel viisil nagu see oli Innocentiuse ajal. Samuti on ta kirjutanud De quadripartita specie nuptiarum (ladina keeles ’Laulatuse neljast liigist’), mis esitab abielu neljakordse sidemena

  1. Mehe ja naise vaheline
  2. Kristuse ja Kiriku vaheline
  3. Jumala ja lihtsalt hinge vaheline
  4. S┼Ĺna ja inimloomuse vaheline
    ja p┼Ĺhineb t├Ąielikult P├╝hakirjal.

Commentarius in septem psalmos p╦Łnitentiales (ladina keeles ’Kommentaar seitsmele patukahetsuse psalmile’) on kaheldava autorsusega. Tema seitsmek├╝mne ├╝heksa jutluse hulgas on ├╝ks kuulsaim Desiderio desideravi (ladina keeles ’S├╝damest igatsenud’; Lk 22:15), mille ta kandis ette Neljandal Lateraani kirikukogul.

Inglise keelest t┼Ĺlkinud Heiki Haljasorg

The Catholic Encyclopedia, Volume I
Copyright ┬ę 1907 by Robert Appleton Company
Online Edition Copyright ┬ę 2006 by Heiki Haljasorg
Nihil Obstat, March 1, 1907. Remy Lafort, S.T.D., Censor Imprimatur +John Cardinal Farley, Archbishop of New York

© Conventus Terra Mariana