Innocentius III (2006)

(1160-1216)
(Lotario de' Conti)

Innocentius III ajal 1160-1216 oli paavstivÅ‘imu hiilgeaeg. Paavst Innocentius III ajal toimusid mitmed murrangulised sĆ¼ndmused: Eestimaa ja Liivimaa pĆ¼hendamine Neitsi Maarjale, Neljas ristisÅ‘da, John Maata ametist tagandamine ja IV Lateraani kirikukogu. KƤesolev artikkel on tÅ‘lgitud Heiki Haljasoru poolt vƤljaandest The Catholic Encyclopedia, mis ilmus New Yorgis 1907. aastal. Originaalis puuduvad vahepealkirjad ning isikute, kohanimede ja mÅ‘istete seletused on lisatud tÅ‘lkija poolt.

'
Paavst Innocentius III valitses paavstina 1198-1216.
Foto Ā© www.catholic-forum.com ; 2009

Lotario de' Conti sĆ¼nd Kesk-Itaalias ja tema Å‘pingud Roomas, Pariisis ja Bolognas

• Anagni – linn Lazio piirkonnas Roomast kagus
• Perugia – Umbria piirkonna keskus Roomast pÅ‘hjas

Innocentius III (Lotario de' Conti) oli Ć¼ks suuremaid paavste keskajal. Lotario de’ Conti sĆ¼ndis Segni Trasimundi krahvi pojana ja paavst Clemens III nÅ‘buna Itaalias *Anagnis 1160. vÅ‘i 1161. aastal ning suri 16. juunil 1216 *Perugias. Ta omandas alghariduse Roomas, Å‘ppis teoloogiat Pariisis, Å‘igusteadust Bolognas ja temast sai haritud teoloog ning Ć¼ks olulisemaid oma aja juriste.

Lotario de' Conti varajane vaimuliku karjƤƤr

• Alexander III – Rooma paavst 1159-81
• Lucius III – Rooma paavst 1181-85
• Urbanus III – Rooma paavst 1185-87
• Gregorius VIII – Rooma paavst 1187
• Clemens III – Rooma paavst 1187-91
• Celestine III – Rooma paavst 1191-98
• PĆ¼ha JĆ¼ri kirikus Velabro orus (San Giorgio al Velabro) – kirik Roomas aadressil 19 Via del Velabro 00186 Roma
• PĆ¼hade Sergiuse ja Bacchuse (Santi Sergio e Bacco) kirik – kirik Roomas aadressil 3 Piazza Madonna dei Monti 00184 Roma
• PĆ¼ha Pudentiana (Santa Pudenziana) – kirik Roomas aadressil 160 Via Urbana 00184 Roma

Varsti pƤrast *Alexander III surma (30. augustil 1181) pƶƶrdus Lotario tagasi Rooma ja pidas erinevaid kiriklikke ameteid *Lucius III, *Urbanus III, *Gregorius VIII ja *Clemens III ajal. Paavst Gregorius VIII ordineeris ta alamdiakoniks ja *Clemens III Ć¼lendas ta 1190. aastal kardinal-diakoniks (kardinali tiitli madalaim aste) *PĆ¼ha JĆ¼ri kirikus Velabro orus ja *PĆ¼hade Sergiuse ja Bacchuse kirikus. Hiljem sai temast *PĆ¼ha Pudentiana kiriku kardinal-preester.

Lotario de' Contist saab paavst Innocentius III

• Tiaara – kolmekordse krooni kujuline paavsti peakate
• Papa Innocentius III – ladina keeles innocens ’sĆ¼Ć¼tu, puhas’

Celestinus III pontifikaadi ajal [1191-1198] elas ta erakuna, tÅ‘enƤoliselt Anagnis, kuna tollane paavst pƤrines Orsini suguvÅ‘sast, kes olid Segni krahvide vaenlased. Seal pĆ¼hendas Lotario end peamiselt mÅ‘tisklustele ja kirjanduslikele katsetustele. Celestinus III suri 8. jaanuaril 1198. Enne oma surma oli ta kardinalide kolleegiumile tungivalt soovitanud valida Giovanni di Colonnat oma ametijƤrglaseks, aga sellest hoolimata Lotario de’ Conti valiti Roomas paavstiks tƤpselt samal pƤeval kui Celestinus III suri. *Tiaara vĆ´ttis Lotario de’ Conti endale vastumeelselt, paavstina sai temast *Innocentius III ja ametisse asumise ajal oli ta ainult kolmkĆ¼mne seitsme aasta vanune.

Innocentius III ja Saksa-Rooma keisritrooni nőudlejad

• Friederich I Barbarossa – Saksa-Rooma keiser 1155-1190
• Heinrich VI – Saksa-Rooma keiser 1191-1197
• Otto IV (Brunswick) – Saksa-Rooma keiser 1209-1215
• Friedrich II – Saksa-Rooma keiser 1220-1250
• Markward von Annweiler – Saksa-Rooma keisri seneĀØall ehk administraator ja Sitsiilia kuningriigi regent
• Romagna ja Ancona mark – Aadria mere ƤƤrsed piirkonnad Kirde-Itaalias
• Ekskommunikeerimine – armulauaosadusest kÅ‘rvalejƤtmine
• Assisi – linn Umbria piirkonnas
• Sora – linn Latiumi maakonna kaguosa
• Bulla – paavsti pidulik lƤkitus
• gibelliinid – keisririigi toetajad Itaalias
• gvelfid – paavsti toetajad Itaalias
• Ā¦vaabimaa – piirkond, mis hÅ‘lmab praegust Kagu-Saksamaad, PÅ‘hja-Ā¦veitsi ja Kirde-Prantsusmaad
• Mainz – linn Edela-Saksamaal, Rheinland-Pfalzi piirkonnas
• Aachen – linn LƤƤne-Saksamaal, Nordrhein-Westfaleni piirkonnas
• Sutri – linn Latiumi piirkonnas
• Kƶln – linn LƤƤne-Saksamaal, Nordrhein-Westfaleni piirkonnas
• ZƤhringen – linn Edela-Saksamaal Baden-WĆ¼rttembergi piirkonnas
• Frankfurt – linn Maini jÅ‘e ƤƤres Edela-Saksamaal Hesseni piirkonnas
• Spoleto – Linn Perugia piirkonnas Kesk-Itaalias
• Ancona – linn ja maakond Kirde-Itaalias Aadria mere ƤƤres
• NĆ¼rnberg – linn LÅ‘una-Saksamaal Baieri piirkonnas
• Sinod – perioodiliselt koos kƤiv vaimulikest koosnev nÅ‘uandev organ
• Bouvines’ lahing – 1214. aastal toimunud lahing PÅ‘hja-Prantsusmaa kĆ¼la Bouvines’ lƤhedal; lahingu vÅ‘itis Prantsusmaa (Philippe II Auguste) ning kaotas Inglismaa (John Maata) ja Saksa-Rooma keisririik (Otto IV); lahingu tulemusena kaotas Inglise kuningas suurema osa oma Prantsusmaa valdustest ning Friedrich II saavutas vÅ‘idu Otto IV Ć¼le Saksa-Rooma troonitĆ¼lis

Saksa-Rooma keisririigi troon oli vabaks jƤƤnud pƤrast *Heinrich VI surma 1197. aastal ja tema jƤrglane oli veel valimata. Peenetundeline ja energiline paavst kasutas taolise vaba koha poolt tekitatud vÅ‘imalust Rooma paavstivÅ‘imu taastamiseks Kirikuriigis. Rooma perfekt, kes valitses linna Ć¼le kui keisri esindaja ja senaator ning seisis Rooma kogukondlike Å‘iguste ja privileegide eest, vandus truudust Innocentiusele. Kui Innocentius oli niiviisi taaskehtestanud paavstliku autoriteedi Roomas, kasutas ta igat vÅ‘imalust, et realiseerida oma suur paavstluse idee. Itaalia oli vƤsinud sellest, et Saksamaa avantĆ¼ristid peremehetsesid seal ning paavst koges mÅ‘ningaid raskusi, et laiendada oma poliitilist mÅ‘ju Ć¼le Apenniini poolsaare.

KÅ‘igepealt saatis ta kaks kardinali legaati *Markward von Annweileri juurde, et nÅ‘uda *Romagna ja *Ancona margi liitmist Kirikuriigi aladega. Puiklevate vastuste tÅ‘ttu legaadid *ekskommunikeerisid Markward von Annweileri ja paavstlikud vƤed saatsid ta pagendusse. Samasugusel viisil vÅ‘eti Saksa rĆ¼Ć¼tlilt, Conrad von Uerslingenilt, Ƥra Spoleto hertsogkond ning *Assisi ja *Sora piirkonnad. Toskaana linnade poolt moodustatud liit kinnitati paavsti poolt pƤrast seda, kui nad tunnistasid teda oma valitsejana.

Keiser Heinrich VI surm jƤttis tema nelja-aastase poja, *Friedrich II, Sitsiilia kuningaks. Keisri lesk, Constance, kes valitses Sitsiilia Ć¼le oma vƤikese poja eest, ei olnud Ć¼ksi vÅ‘imeline toime tulema Sitsiilia kuningriigi normanni parunitega, kes panid pahaks Saksamaa valitsust ja keeldusid tunnistamast laps-kuningat. Constance esitas Innocentius III-le palve sƤƤsta Sitsiilia troon tema lapsele Friedrichile. Paavst kasutas seda vÅ‘imalust, et kindlustada paavstlik vÅ‘im Sitsiilia Ć¼le ja tunnistas Friedrich II kuningana alles pƤrast seda, kui Constance on loobunud nn Nelja peatĆ¼ki privileegidest, mis Sitsiilia kuningas Guglielmo I oli varem vƤlja pressinud paavst Hadrianus IV-lt. Paavst kroonis Friedrich II Sitsiilia kuningaks, mis paavsti bulla jƤrgi toimus novembri keskel 1198. aastal. Enne bulla jÅ‘udmist Sitsiiliasse, oli Constance surnud, kuid enne oma surma oli ta mƤƤranud Innocentiuse orb-kuninga eestkostjaks. Suurima ustavusega vaatas paavst oma hoolealuse Friedrich II heaolu jƤrele tema alaealisuse Ć¼heksa eluaasta jooksul. Isegi paavsti vaenlased tunnistasid, et Innocentius oli noore kuninga isetu hoidja ning keegi poleks suutnud valitseda Friedrichi asemel sama vÅ‘imekalt ja kohusetundlikult kui seda tegi Innocentius III. Kaitsmaks vƤhekogenud kuningat oma vaenlaste eest, veenis Innocentius III teda 1209. aastal abielluma Ungari kuninga Imre lese Constance’iga.

Saksamaa olukord oli ƤƤrmiselt soodus, et Innocentius III saaks rakendada oma ideed, mis puudutas paavsti ja keisririigi vahelist suhet. PƤrast Heinrich VI surma jƤrgnes kaks keisri valimist. *Gibelliinid olid valinud *Ā¦vaabi Philippi 6. mƤrtsil 1198. aastal ja *gvelfid olid valinud sama aasta aprillis *Otto IV Welfi, kes oli Heinrich LÅ‘vi poeg ja Inglise kuninga Richardi nÅ‘bu. Ā¦vaabi Philipp krooniti *Mainzis 8. septembril 1198. aastal ja Otto IV Welf krooniti *Aachenis 12. juulil 1198. aastal. Vahetult peale paavsti troonile asumist saatis Innocentius III *Sutri piiskopi ja PĆ¼ha Anastasiuse abti legaatidena Saksamaale Ā¦vaabi Philippi juurde, et vabastada teda Celestinus III ajal pandud kirikuvandest, tingimusel, et ta vabastab vangistatud Sitsiilia kuninganna Sibyli ning annab Kirikule tagasi selle territooriumi, mille ta Toskaana hertsogina oli Ƥra vÅ‘tnud. Kui legaadid saabusid Saksamaale, oli Ā¦vaabi Philipp juba kuningaks valitud. JƤreleandlik Sutri piiskop tĆ¼histas salaja Ā¦vaabi Philippi ekskommunikatsiooni palja lubaduse eest tƤita etteantud tingimused. PƤrast Philippi kroonimist saadeti saadikud kirjadega tagasi Rooma paludes paavsti heakskiitu tema valimisele, kuid Innocentius ei olnud rahul Sutri piiskopi tegevusega ja keeldus valimist heaks kiitmast. Otto IV saatis samuti saadikud paavsti juurde pƤrast enda kroonimist Aachenis, aga enne kui paavst oli jÅ‘udnud mingeid samme teha, hakkasid kaks Saksa troonipretendenti oma nÅ‘udeid relvajÅ‘udude abil maksma panema. Kuigi paavst ei valinud avalikult kummagi poolt, oli ilmne, et tema sĆ¼mpaatia kaldus Otto IV poole. Solvunud Philipi pooldajad saatsid kirja, milles nad protesteerisid Innocentius III Saksamaa siseasjadesse vahelesegamise vastu. Oma vastuses teatas Innocentius, et tal ei ole kavatsust sekkuda vĆ¼rstide Å‘igustesse, kuid ta rÅ‘hutas Kiriku Å‘igusi selles kĆ¼simuses. Ta rÅ‘hutas eriti, et paavstil on ainuÅ‘igus anda keisrikrooni. 1201. aastal kaldus paavst avalikult Otto IV poole. 3. juulil 1201. aastal paavsti legaat, kardinal-piiskop Palestrina Guido, kuulutas *Kƶlni katedraalis inimestele, et Otto IV on paavsti poolt heaks kiidetud kui Rooma kuningas ja Ƥhvardas ekskommunikatsiooniga kÅ‘iki neid, kes keelduvad teda tunnistamast. Innocentius III tegi Saksa vĆ¼rstidele *ZƤhringeni hertsogile 1202. aasta mais adresseeritud dekreedi Venerabilem (ladina keeles ’AustusvƤƤrsest’) kaudu selgeks, et keisririik peab seisma paavstlusel. See kuulsaks saanud dekreet sisaldub hilisemas Corpus Juris Canonici (ladina keeles ’Kanoonilise Å‘iguse kogumik’). See leidub prantsuse Å‘petlase Ɖtienne Baluze’ raamatus Registrum Innocentii III super negotio Romani Imperi" (ladina keeles ’Innocentius III Rooma keisririigi valitsemisest’). JƤrgnevad on dekreedi peamised punktid:

1. Saksa vĆ¼rstidel on Å‘igus valida kuningas, kellest hiljem saab keiser.
2. See Å‘igus on neile antud Aposteliku Trooni poolt, kui kreeklased muutsid selle sakslaste keiserlikuks auvƤƤrsuseks Karl Suure isikus
   Å�igus uurida ja otsustada, kas valitud kuningas on vƤƤrt keiserlikku auvƤƤrsust, kuulub paavstile, kelle Ć¼lesanne on ametisse nimetada, pĆ¼hitseda ja kroonida; vastasel juhul vÅ‘ib juhtuda, et paavst nimetab ametisse, pĆ¼hitseb ja kroonib kuninga, kes oli ekskommunikeeritud, hereetik vÅ‘i pagan.
3. Kui paavst leiab, et vĆ¼rstide poolt valitud kuningas on ebavƤƤrikas keiserliku auvƤƤrsuse jaoks, siis peavad vĆ¼rstid valima uue kuninga vÅ‘i kui nad keelduvad, siis paavst vÅ‘ib ametisse nimetada mÅ‘ne teise kuninga, et oleks Kiriku patroon ja kaitsja.
4. Kahekordse valiku puhul peab paavst veenma vĆ¼rste, et nad saavutaksid kokkuleppe. Kui pƤrast piisavat vaheaega nad ei jÅ‘ua kokkuleppele sobiva troonikandidaadi osas, peavad nad paavsti mƤƤrama vahekohtunikuks. Kui see ei Å‘nnestu, peab paavst ise ja tulenevalt oma ametist otsustama Ć¼he kandidaadi kasuks. Paavsti otsus ei pea pÅ‘hinema Ć¼he vÅ‘i teise valimise suuremal vÅ‘i vƤiksemal toetusel, vaid troonitaotleja kÅ‘lbulikkusel.
   

Innocentiuse paavstluse ja keisririigi vaheliste suhete esitus kiideti heaks paljude vĆ¼rstide poolt, mis ilmneb Otto pooldajaskonna jƤrsus suurenemises. Kui pƤrast 1203. aastat enamik vĆ¼rste hakkas uuesti Philipi pooldama, oli see Otto enda viga, kes oli kergesti Ƥrrituv ja solvas oma parimaid sÅ‘pru. Innocentius, muutes oma otsust, kuulutas 1207. aastal, et ta soosib Philipi ja saatis kardinalid Ostia Ugolino ja Santa Croce Leo Saksamaale juhtnƶƶridega, et nad pĆ¼Ć¼aksid sundida Ottot lahti Ć¼tlema oma nÅ‘uetest troonile ja vabastada jÅ‘uga Philip ekskommunikatsioonist. Kuningas Philipi mÅ‘rvamine Otto von Wittelsbachi poolt 21. juunil 1208. aastal muutis tƤielikult olusid Saksamaal. *Frankfurdi maapƤeval, 11. novembril 1208. aastal, tunnistasid kÅ‘ik vĆ¼rstid Ottot oma kuningana ja paavst kutsus teda Rooma andmaks talle keiserliku krooni. Ta krooniti keisriks PĆ¼ha Peeturse basiilikas Roomas, 4. oktoobril 1209. aastal. Enne kroonimist lubas ta pidulikult *Spoleto ja *Ancona valdused ning krahvinna Matilda pƤrandi jƤtta Kirikule; abistada paavsti Sitsiilia Ć¼le valitsemisel; tagada kiriklike valimiste vabadus; piiramatu Å‘igus edasikaebamiseks paavstile ja eriline pƤdevus kiriklike ametikohtade kĆ¼simuses; veelgi enam, ta oli lahti ƶelnud „kuninglikest eesÅ‘igustest“ ja jus spolii’st (ladina keeles ’(rƶƶv)saagi Å‘igus’) ehk Å‘igusest saada tulu vabadelt piiskopitoolidelt ja Å‘igusest haarata endale testamendiga pƤrandamata kiriklikku vara. Samuti lubas ta aidata valeÅ‘petuste vƤljajuurimisel.

Aga vaevalt oli ta keisriks kroonitud, kui ta vallutas Ancona ja Spoleto ning Matilda pƤrandi ja muu Kiriku vara, andes need lƤƤnina oma mÅ‘ningatele sÅ‘pradele. Samuti Ć¼hines ta Friedrich II vaenlastega ja tungis Sitsiilia kuningriiki kavatsusega see jÅ‘uga Ƥra vÅ‘tta noorelt kuningalt ja paavstilt. Kuna Otto ei kuulanud Innocentiuse proteste, ekskommunikeerit ta 18. novembril 1210 ja sellest teatati pidulikult Rooma *sinodil, mis toimus 31. mƤrtsil 1211. aastal.

NĆ¼Ć¼d alustas paavst lƤbirƤƤkimisi Prantsuse kuningas Philippe II Auguste’i ja Saksa vĆ¼rstidega, mille tulemusena enamik vĆ¼rste Ć¼tles lahti ekskommunikeeritud keisrist ja tema asemele valiti nooruke Sitsiilia Friedrich II *NĆ¼rnbergi maapƤeval septembris 1211. aastal. Peale sisuliselt samade lubaduste andmist paavstile, mida ka Otto IV oli eelnevalt teinud, ja lisaks veel vannet mitte kunagi Ć¼hendada Sitsiiliat keisririigiga, kinnitas Innocentius tema valimise ja ta krooniti Aachenis 12. juulil 1215. aastal. Troonilt tÅ‘ugatud Otto IV kiirustas kohe Saksamaale Friedrich II valimise ajal, kuid saavutas vƤhe toetust Saksamaa vĆ¼rstidelt. Liidus Inglise kuninga Johniga korraldas Otto IV sÅ‘ja Prantsuse kuninga Philippe II Augusti ja paavst Innocentius III vastu, kuid nad sai lĆ¼Ć¼a *Bouvines’ lahingu 27. juulil 1214. aastal. SeejƤrel kaotas Otto IV kogu mÅ‘ju Saksamaal ja suri 19. mail 1218. aastal, jƤttes paavsti toetatud Friedrich II Ć¼ldiselt tunnustatud keisriks.

Innocentius III ja Prantsusmaa kuningas Philippe II Auguste

• Richard I LÅ‘visĆ¼da – Inglise kuningas 1189-1199
• John Maata – Inglise kuningas 1199-1216
• Philippe II Auguste – Prantsusmaa kuningas 1180-1223
• Capua – linn LÅ‘una-Itaalias Volturno jÅ‘e ƤƤres Kampaania piirkonnas
• Interdikt – paavsti keeld korraldada karistusalasel alal vÅ‘i karistatud inimestele jumalateenistusi ja muid kiriklikke talitusi

Kui Innocentius asus paavsti troonile, pidasid *Philippe II Auguste’i ja *Richard I LÅ‘visĆ¼da julma sÅ‘da omavahel. Paavst pidas kristliku maailma valitsejana enda kohuseks teha lÅ‘pp kristlike vĆ¼rstide vahelisele vaenule. Veidi pƤrast troonile asumist saatis paavst kardinal Peetruse *Capuast Prantsusmaale juhtnƶƶridega Ƥhvardada mÅ‘lemat kuningat *interdiktiga, kui nad kahe kuu jooksul ei sÅ‘lmi rahu vÅ‘i vƤhemalt ei ole lepi viie aastase vaherahuga. 1198. aasta jaanuaris kaks kuningat kohtusid Vernoni ja Andely vahel ning viie aastane vaherahu sai kokku lepitud. Sama legaat Ƥhvardas paavsti kƤsul kogu Prantsusmaad interdiktiga, kui Philippe II Auguste Ć¼he kuu jooksul ei lahendanud tĆ¼li oma seadusliku naise, Taani Ingeburgaga, kelle ta oli kÅ‘rvale lĆ¼kanud ning vÅ‘tnud tema asemel Merani hertsogi tĆ¼tre Agnese. Kui Philippe ei vÅ‘tnud paavsti hoiatust kuulda, viis Innocentius oma Ƥhvarduse tƤide ja 12. detsembril 1199. aastal langes kogu Prantsusmaa interdikti alla. Ć�heksaks kuuks jƤi kuningas kangekaelseks, kuid kui aadlikud ja lihtrahvas hakkasid korraldama Ć¼lestÅ‘use tema vastu, siis heitis ta oma armukese kÅ‘rvale ja interdikt lÅ‘petati 7. septembril 1200. aastal. Aga alles 1213. aastal Å‘nnetus paavstil lÅ‘plikult kuningas ja tema seaduslik naine Ingeburga Ƥra lepitada.

Innocentius III, Inglise kuningas John Maata ja segadus Canterbury peapiiskopi ametisse nimetamisega

• Canterbury – linn Kagu-Inglismaal, Inglismaa kirikuelu keskus
• Viterbo – linn Kesk-Itaalias Lazio piirkonnas
• Winchester – linn LÅ‘una-Inglismaal

Innocentiusel oli vÅ‘imalus ennast kehtestada ka Inglismaal. PƤrast *Canterbury peapiiskopi Huberti surma 1205. aastal kogunes hulk noori Christ Churchi (Kristuse Kiriku) munki salaja ƶƶsel ja valis oma alampriori Reginaldi peapiiskopiks. See valimine tehti ilma piiskopi nÅ‘usolekuta ja ilma kuninga volituseta. Reginaldil paluti oma valimist mitte teatavaks teha, kuni paavst on selle heaks kiitnud. Teel Rooma vÅ‘ttis aga edev munk endale tiitli ’tulevane peapiiskop’ ja ka Canterbury toomkapiitel sai teadlikuks salajasest valimisest. Piiskopid saatsid kohe Angelshami Peteri oma esindajana paavst Innocentiuse juurde, et protesteerida munkade ebakanoonilise tegevuse vastu. Ka mungad olid vƤga vihased Reginaldi peale, kuna ta vastupidiselt oma lubadusele oli enda valimise teatavaks teinud. Teistkordsel valimisel 11. detsembril 1205. aastal valiti vƤlja John de Grey, keda piiskopid olid kuningale soovitanud. Munkade ja piiskoppide vahelises vaidluses Canterbury peapiiskopi valimise kĆ¼simuses, otsustas Innocentius munkade kasuks, kuid antud juhul kuulutas ta mÅ‘lemad valimised kehtetuks; Reginaldi valimise sellepƤrast, et see oli ebakanooniline ja salajane ning John de Grey valimise sellepƤrast, et see toimus enne kui paavst oli kuulutanud eelmise valimise kehtetuks.

Isegi mitte kuningas John, kes pakkus Innocentiusele 3000 marka, kui too otsustaks de Grey kasuks, ei suutnud paavsti meelt muuta. Innocentius kutsus kokku Roomas olevad Canterbury mungad, et jƤtkata uute valimistega ja esitas neile valiku tegemiseks Stephen Langtoni, inglase, kelle paavst oli kutsunud Pariisi �likooli rektori ametist Rooma, et nimetada ta kardinaliks.

Ta valiti korrakohaselt munkade poolt ja paavst ise pĆ¼hitses ta peapiiskopiks *Viterbos, 17. juunil 1207. aastal. Innocentius informeeris Langtoni valimisest kuningas Johni ja palus tal uus peapiiskop heaks kiita. Kuningas siiski ei tahtnud loobuda oma lemmikkandidaat John de Grey’st ning keeldus kindlalt Langtonit lubamast Inglismaale, Canterbury peapiiskopi kohale. Peale selle andis ta endale vaba voli kƤttemaksus Christ Churchi (Kristuse Kiriku) munkadele, ajades nad kloostrist minema ja vÅ‘ttes Ƥra nende vara. Innocentius pani 24. mƤrtsil 1208. aastal kogu Inglise kuningriigi interdikti alla. Kui see osutus kasutuks ja kuningas sooritas julmustegusid vaimulikkonna vastu, kuulutas paavst ta 1209. aastal ekskommunikeerituks ja vormiliselt kÅ‘rvaldas ta ametist 1212. aastal. Ta usaldas kohtuotsuse tƤideviimise Prantsuse kuningale Philippe’le. Kui Philippe Ƥhvardas tungida Inglismaale ning aadlikud ja vaimulikkond hakkasid hĆ¼lgama kuningas Johni, alistus viimane Pandulphile, kes oli Innocentiuse legaat Inglismaal. Ta lubas tunnistada Langtonit Canterbury peapiiskopina, pagendatud piiskoppidel ja preestritel Inglismaale tagasi pƶƶrduda ning maksta vaimulikele kompensatsiooni pÅ‘hjustatud kannatuste eest. Ta lƤks veelgi kaugemale ja 13. mail 1213. aastal, tÅ‘enƤoliselt omal initsiatiivil, loovutas ta Inglise kuningriigi Pandulphi kaudu paavsti kƤtesse, kes lubaks tal tagasi pƶƶrduda oma valdustesse vasallina. Alistumisdokumendis seisis, et edaspidi valitsesid Inglismaa kuningad paavsti vasallidena ja pidid tasuma iga-aastast 1000 marga suurust maksu PĆ¼hale Toolile Roomas. 20. juulil 1213 vabastati kuningas pidulikult ekskommunikatsioonist *Winchesteris ja kui vaimulikkonnale olid kahjud kinni makstud tĆ¼histati interdikt 29. juunil 1214. aastal. NƤib, et paljud aadlikud ei olnud rahul Inglismaa paavsti vasalliks muutumisega. Nad panid pahaks, et kuningas kuritarvitas oma privileege ja et tegi palju Ć¼lekohut inimeste Ć¼le valitsedes. LÅ‘puks kasutasid nad vƤgivalda ning sundisid kuningat alistuma oma nÅ‘udmistele ja kinnitama pitsatiga „Suure vabadusekirja“ (Magna Charta Libertatum). Innocentius ei saanud Inglismaa valitsejana lubada sellist lepingut, mis pani tema vasallile nii suured kohustused peale. Legaat Pandulph kiitis korduvalt paavstile kuningas Johni kui tarka valitsejat ja lojaalset PĆ¼ha Tooli vasalli. SeetÅ‘ttu kuulutas paavst „Suure Vabadusekirja“ kehtetuks, kuid mitte sellepƤrast, et see andis liiga palju vabadusi aadlikele ja lihtrahvale, vaid sellepƤrast, et see oli saavutatud vƤgivallaga.

Innocentius III ja Ć¼lejƤƤnud Euroopa riigid

• Alfonso VIII – Kastiilia (Kesk-Hispaania) kuningas 1158–1214
• Alfonso IX – Leoni (Baskimaa) kuningas 1188–1230
• Pedro II – Aragoni (Kataloonia) kuningas 1196-1213
• Sancho I – Portugali kuningas 1185-1211
• Sverre – Norra kuningas 1184-1202
• Navase lahing – Kastiilia, Leoni, Aragoni ja Navarra Ć¼hendvƤed purustasid moslemite armee; lahing tƤhistas murrangut reconquistas ehk Hispaania tagasivallutamises moslemite kƤest, mauride vÅ‘imu langust ja Hispaania riikide pidevat tugevnemist
• Tolosa – kĆ¼la LÅ‘una-Hispaanias
• Sverre – Norra kuningas 1184-1202
• Imre – Ungari kuningas 1196-1204
• Tarnovo – linn PÅ‘hja-Bulgaarias

Vaevalt oli mÅ‘ni Euroopa riik, mille puhul Innocentius III Ć¼hel vÅ‘i teisel viisil ei pannud oma Ć¼lemvÅ‘imu maksma. Ta ekskommunikeeris Leoni *Alfonso IX, kuna viimane abiellus vastupidiselt Kiriku seadustele lƤhedase sugulase, *Alfonso VIII tĆ¼tre Berengariaga ja mÅ‘jutas nende abielu tĆ¼histamist 1204. aastal. Samadel pÅ‘hjustel tĆ¼histas ta 1208. aastal Portugali kroonprintsi Alfonso abielu Kastiilia Alfonso tĆ¼tre Urracaga 1208. aastal. Aragoni *Pedro II andis oma kuningriigi paavsti vasalliks ning ta krooniti Roomas kuningaks 1204. aastal. Ta valmistus ristisÅ‘jaks mauride vastu ja elas nii kaua, et nƤgi nende vastupanu murdumist Hispaanias Navase lahingus Tolosas 1212. aastal. Ta kaitses Norra rahvast tĆ¼ranliku kuninga *Sverre eest ja pƤrast kuninga surma toimis vahekohtunikuna kahe Norra trooninÅ‘udleja vahel. Ta vahendas Ungari kuninga *Imre ja tema Ć¼lestÅ‘usnud venda Andrase vahelisi lƤbirƤƤkimisi, saatis kuningliku krooni ja valitsuskepi Bulgaaria kuningale Johannitiusele ja lasi ta oma legaadil *Tarnovos 1204. aastal kuningaks kroonida; ta taastas kiriklikku distsipliini Poolas; toimis vahekohtunikuna kahe troonipretendendi vahel Rootsis; tegi osaliselt edukaid katseid Ć¼hendada Kreeka kirik Ladina kirikuga ja laiendas oma mÅ‘juvÅ‘imu praktiliselt kÅ‘ikjale kristlikus maailmas.

Neljas ristisőda (1202-1204)

• Zara – tƤnapƤeva nimega Zadar, linn Horvaatias

Nagu paljudel eelnevatel paavstidel, nii oli ka Innocentiuse sĆ¼damel PĆ¼ha Maa tagasisaamine ja seetÅ‘ttu vÅ‘ttis ta ette Neljanda ristisÅ‘ja. Veneetslased lubasid 85 000 marga eest transportida kogu kristlaste armee ja varustada laevastikku toidumoonaga Ć¼heksa kuu jooksul. Kui ristisÅ‘dijad ei olnud vÅ‘imelised maksma seda summat, siis veneetslased tegid ettepaneku, et nad kannavad rahalised kulutused ise, tingimusel et ristisÅ‘dijad kÅ‘igepealt aitavad neil vallutada *Zara linna. RistisÅ‘dijad andsid jƤrgi nende nÅ‘udmistele ja alustasid sÅ‘itmist Aadria merel 8. oktoobril 1202. aastal. Zara oli vaevalt alistatud, kui Alexius Comnenus saabus laagrisse ja palus ristisÅ‘dijate abi aitamaks Konstantinoopoli troonile tagasi oma isa Isaac Angelus, kelle oli ametist kÅ‘rvaldanud tema julm vend Alexius. Vastutasuks lubas ta Kreeka kiriku Ć¼hendada Ladina omaga, lisada 10 000 sÅ‘durit omalt poolt ristisÅ‘dijate ridadesse ning toetada ristisÅ‘dijaid raha ja toiduga. Veneetslased, kes nƤgid oma Ƥrihuvisid Konstantinoopoli ƤravÅ‘tmises, mÅ‘jutasid ristisÅ‘dijaid jƤrele andma Alexiuse palvetele ja Konstantinoopol vallutati 1204. aastal. Isaac Angelus sai tagasi troonile, mis aga peagi temalt anastati. RistisÅ‘dijad vallutasid Konstantinoopoli teist korda 12. aprillil 1204. aastal ja pƤrast kohutavat rĆ¼Ć¼stamist kuulutati Flandria krahv Baldwin keisriks ja Kreeka kirik Ć¼hendati Ladina kirikuga. TaasĆ¼hinemine, ega ka Ladina impeerium idas, ei eksisteerinud rohkem kui kaks rahvapÅ‘lve. Kui paavst Innocentius sai teada, et veneetslased olid ristisÅ‘dijad kÅ‘rvale juhtinud PĆ¼ha Maa vallutamise eesmƤrgist, siis vƤljendas ta oma suurt rahuolematust esiteks Zara vallutamise pƤrast ja kui nad lƤksid edasi Konstantinoopolisse, protesteeris ta ametlikult ja lÅ‘puks ekskommunikeeris veneetslased, kes olid kÅ‘rvale kaldunud ristisÅ‘dijate algsest eesmƤrgist. Kuna ta ei suutnud saavutatut olematuks teha, siis tegi ta kÅ‘ik endast oleneva, et hƤvitada Kreeka kiriku skismat ehk kirikulÅ‘het ja latiniseerida BĆ¼tsantsi keisririiki.

Innocentius III ja albilased

• Katarlus ehk albilus – 12. sajandil Prantsusmaal tekkinud gnostiline usuvool, mis Å‘petas, et Jumala vaimse valgusemaailma ja loojajumal Saatana materiaalse pimedusemaailma vahel on leppimatu vastuolu. Katarid ehk albilased ei tunnistanud paavstivÅ‘imu ega sakramente ning pidasid oluliseks ilmalikust vÅ‘imust loobumist ja apostelliku vaesusideaali. Katoliku kirik on katarluse ehk albiluse kuulutanud hereesiaks.

Innocentius oli ka tÅ‘elise usu innukas kaitsja ja hereesia tugev vastane. Tema peamine tegevus oli suunatud albilaste vastu, kes olid muutunud nii arvukaks ja agressiivseks, et nad ei rahuldunud enam olemast pelgalt hereetilise Å‘petuse pooldajad, vaid pĆ¼Ć¼dsid oma hereesiat levitada isegi jÅ‘uga. Neid oli eriti palju mÅ‘nedes PÅ‘hja- ja LÅ‘una-Prantsusmaa linnades. Esimesel pontifikaadi aastal saatis Innocentius kaks tsistertslaste munka, Raineri ja Guido, albilaste juurde Prantsusmaale, et rƤƤkida neile tÅ‘esest usust ja vaidlema hereetiliste arusaamade Ć¼le. Kahele tsistertslasest misjonƤrile jƤrgnesid varsti Osma piiskop Diego, siis PĆ¼ha Dominicus ja kaks paavsti legaati – Castelnua Peter ja Raoul. Kuid neid rahumeelseid misjonƤre pilgati ja pÅ‘lastati albilaste poolt ning paavsti legaat Castelnau mÅ‘rvati 1208. aastal, mistÅ‘ttu Innocentius otsustas kasutada jÅ‘udu. Ta kƤskis LÅ‘una-Prantsusmaa piiskoppidel panna mÅ‘rvast osavÅ‘tjad ning neile varjupaika pakkuvad linnad interdikti alla. Ta oli eriti pahane Toulouse’i krahvi Raymondi peale, kes oli mÅ‘rvatud legaadi poolt ekskommunikeeritud ja keda paavst pÅ‘hjendatult kahtlustas mÅ‘rva Å‘hutajana. Krahv vƤitis, et on sĆ¼Ć¼tu ja alistus paavstile tÅ‘enƤoliselt arguse tÅ‘ttu, aga paavst ei usaldanud teda enam. Ta pƶƶrdus Prantsusmaa poole, et kasutada armeed albilaste mahasurumiseks. Simon Montforti juhtimise all muutus julm sÅ‘jakƤik albilaste vastu varsti vallutussÅ‘jaks, hoolimata Innocentiuse protestist.

Innocentius III ja Neljas Lateraani kirikukogu

• transsubstantsiatsioon – Å‘petus, mille jƤrgi preestri pĆ¼hitsetud armulaualeib ja armulauavein muunduvad Kristuse ihuks ja vereks, st nad jumalikustuvad
• waldeslus - 12. sajandil Prantsusmaal tekkinud usuvool, mis rÅ‘hutas rahvakeelse pĆ¼hakirja ja apostelliku vaesusideaali vajalikust, lubas naistel jutlustada ning eitas paavstivÅ‘imu ja pĆ¼hakute austamist. Katoliku kirik on waldesluse kuulutanud hereesiaks.

Innocentius III kuulsa valitsemise kulminatsiooniks oli Neljanda Lateraani kirikukogu kokkukutsumine, mis avati pidulikult 15. novembril 1215. See oli kÅ‘ige tƤhtsam keskaegne kirikukogu. Lisaks otsusele PĆ¼ha Maa Ć¼ldise ristiretke suhtes, anti vƤlja seitsekĆ¼mmend uuendusmeelset dekreeti, millest esimene oli usutunnistus (Firmiter credimus) albilaste ja *waldeslaste vastu ja milles mÅ‘iste *"transsubstantsiatsioon“ sai esimese kirikliku heakskiidu.

Innocentius III ja kerjusmungaordud

• PĆ¼ha Dominicus (1170-1221)– dominiiklaste ordu (Ordo Fratrum Praedicorum - Jutlustavate Vendade Ordu) rajaja 13. sajandil. Dominiiklaste peatƤhelepanu oli pƶƶratud jutlustamisele ja haridustegevusele. Dominiiklate tunnuseks oli valge rĆ¼Ć¼, mille peale kƤis must kapuutsiga mantel. Tallinnasse asusid dominiiklased 1229. aastal, Tartusse 1300. aastal, mÅ‘nevÅ‘rra hiljem ka Narva.
• PĆ¼ha Fransicus (1181-1226)– frantsiskaani ordu (Ordo Fratrum Minorum - VƤiksemate Vendade Ordu) rajaja 13. sajandil. Frantsiskaanide peatƤhelepanu oli pƶƶratud vaeste ja haigete eest hoolitsemisele. Frantsikaanide tunnuseks on halli paigatud mungarĆ¼Ć¼. Eestis olid frantsisklastel kloostrid Tartus, Rakveres ja Viljandis.
• Tsistertslaste (on saanud nime oma emakloostri Citeaux' (ladina keeles Cistertium) nime jƤrgi) ehk bernardiinide ordu asutati 11. sajandil. Nad loobusid pƤrisorjade tƶƶst kloostripÅ‘ldudel ning asusid neid ise harima, tegelesid aianduse ja loomakasvatusega, harisid uudismaid. Nende elu oli kasin, kloostrid sisustatud ainult hƤdavajalikuga. Tsistertslased kandsid halle rĆ¼Ć¼sid. Tsistertslaste ordu munkadel oli Eestis kloostrid Tartu lƤhedal KƤrknas ja Padisel. Tsistertslaste nunnakloostrid olid Tallinnas, Tartus ja Lihulas.

Innocentiuse tƶƶ Kiriku sisemisel juhtimisel tundub omavat teisejƤrgulist iseloomu, kui selle kÅ‘rvale panna suured Ć¼hiskondlik-kiriklikud saavutused, mis viisid paavstivÅ‘imu haripunkti. Siiski nad on vƤƤrt meenutamist ja andsid oma osa tema pontifikaadi hiilgusele. Tema valitsemisajal rajasid *PĆ¼ha Dominicus ja *PĆ¼ha Fransiscus kerjusmungaordud, millel olid oma plaanid maailma muutmises. Innocentius ei olnud pime luksuse ja loiduse pahede suhtes, mis oli nakatanud paljusid vaimulikke ning osasid ilmikuid. PĆ¼ha Dominicuses ja PĆ¼ha Fransiscuses tundis ta Ƥra nende pahede kaks vÅ‘imast vastast ja kiitis heaks nende ettevÅ‘tmisi julgustavate sÅ‘nadega. VƤiksemad ordud, mida ta heaks kiitis, olid PĆ¼ha Vaimu hospitaliidid 23. aprillil 1198. aastal ja trinitariaanid 17. detsembril 1198 ja humilatiidid juunis 1201. aastal. 1209. aastal tegi ta *tsistertslasest mungale Christianile (hiljem piiskop) Ć¼lesandeks pƶƶrata ristiusku paganlikke preislasi. Rooma lasi ta ehitada kuulus hospidali Santo Spirito Sassias, mis sai kÅ‘igi tulevaste hospidalide eeskujuks ja eksisteerib veel praeguse ajani. JƤrgnevad pĆ¼hakud kanoniseeriti Innocentiuse poolt: Cremona kaupmees Homobonus 12. jaanuaril 1199. aastal; keisrinna Cunegond 3. mƤrtsil 1200; Akvitaania hertsog Wilhelm 1202, Yorki piiskop Wulstan 14. mail 1203, Praha mungakloostri abt Procopius 2. juunil 1204, Guibert, kloostri rajaja Gembloux’ 1211. aastal.

Innocentius III surm Kesk-Itaalias

• Perugia – Umbria piirkonna keskus Roomast pÅ‘hjas

Innocentius III suri *Perugias, kui ta reisis lƤbi Itaalia ristisÅ‘dade huvides, mille suhtes oli otsustatud Lateraani kirikukogul. Ta maeti Perugia katedraali, kuhu tema keha jƤi kuni Leo XIII, Innocentiuse suur imetleja, viis selle Ć¼le Lateraani kirikusse 1891. aasta detsembris.

Innocentius III kirjamehena

Innocentius on ka paljude kirjalike tekstide autor. Ajalooliselt on oluline Registrum Innocentii III super negotio imperii (ladina keeles ’Paavst Innocentiuse III keisririigi valitsemisest’). Tema esimene tƶƶ, De contemptu mundi, sive de miseria conditionis humanć libri III (ladina keeles ’Maailma peletamisest ehk inimseisundi armetusest. Raamat III’) kirjutati kui ta elas erakuna Celestine III pontifikaadi ajal. See on askeetlik traktaat ja samas teaduslik teos, mis annab silmanƤhtava tÅ‘endi Innocentius III sĆ¼gavast vooruslikkusest ja inimeste tundmisest. Tema traktaadil De sacro altaris mysterio libri VI (ladina keeles ’Altari kÅ‘rgeimast mĆ¼steeriumist. Raamat VI’) on suur liturgiline vƤƤrtus, sest see esitab Rooma missa sellisel viisil nagu see oli Innocentiuse ajal. Samuti on ta kirjutanud De quadripartita specie nuptiarum (ladina keeles ’Laulatuse neljast liigist’), mis esitab abielu neljakordse sidemena

1. Mehe ja naise vaheline
2. Kristuse ja Kiriku vaheline
3. Jumala ja lihtsalt hinge vaheline
4. SÅ‘na ja inimloomuse vaheline
   ja pÅ‘hineb tƤielikult PĆ¼hakirjal.

Commentarius in septem psalmos pĖ¯nitentiales (ladina keeles ’Kommentaar seitsmele patukahetsuse psalmile’) on kaheldava autorsusega. Tema seitsmekĆ¼mne Ć¼heksa jutluse hulgas on Ć¼ks kuulsaim Desiderio desideravi (ladina keeles ’SĆ¼damest igatsenud’; Lk 22:15), mille ta kandis ette Neljandal Lateraani kirikukogul.

Inglise keelest tőlkinud Heiki Haljasorg

The Catholic Encyclopedia, Volume I
Copyright Ā© 1907 by Robert Appleton Company
Online Edition Copyright Ā© 2006 by Heiki Haljasorg
Nihil Obstat, March 1, 1907. Remy Lafort, S.T.D., Censor Imprimatur +John Cardinal Farley, Archbishop of New York