Conventus Terra Mariana > Vana-Liivimaa, Maarjamaa Konvent ja Innocentius III (2006)

Vana-Liivimaa, Maarjamaa Konvent ja Innocentius III (2006)


Eesti varasema ajaloo parim allikas on Henriku Liivimaa kroonika. Selles teoses on mainitud seoseid paavst Innocentius III [1198–1216] ja Vana-Liivimaa (tĂ€napĂ€eva Eesti ja LĂ€ti ala) vahel. Lisaks on seal esmakordselt mainitud ka Maarjamaa Konventi. Allpool vƑite lugeda selle kroonika katkendeid, mis mainivad Innocentius III-t. Tekstid valis ajaloolane Heiki Haljasorg.

Innocentius III otsustab, et palverĂ€nnak Vana-Liivimaale vƑrdsustakse Jeruusalemma palverĂ€nnakuga

Issanda aastal 1198 pĂŒhitsetatakse auvÀÀrne Albert, Breemeni toomhĂ€rra, piiskopiks. JĂ€rgmisel suvel pĂ€rast ametissepĂŒhitsemist lĂ€heb ta Ojamaale ja tĂ€histab seal umbes viissada meest ristimĂ€rgiga Liivimaale minekuks. Sealt lĂ€ks ta Taani kaudu edasi ja sai kuningas Knudilt, hertsog Voldemarilt ja peapiiskop Absalonilt kinke. Tagasi pöördunud Saksamaale, tĂ€histab ta ristimĂ€rgiga Issanda sĂŒnnipĂ€eval paljusid Magdeburgis. Seal kroonitakse kuningas Philipp koos abikaasaga. Ka kĂŒsitakse sellesama kuninga palge ees ootust, kas Liivimaale ristiretkele lĂ€inute vara seatakse paavsti kaitse alla, nagu neil, kes Jeruusalemma lĂ€hevad. Ja vastati, et see on antud paavsti kaitse alla, kes vƑrdsustas Liivimaa palverĂ€nnaku, mÀÀrates selle jaoks samuti tĂ€ieliku pattude andestuse, Jeruusalemma teekonnaga. (Henriku Liivimaa kroonika III, 1,2)

Piiskop Alberti venna Theoderici kiri paavst Innocentius III-le.

Tundes aga liivlaste Ƒelust ja nĂ€hes, et ta ilma ristisƑdijate abita ei suuda selle rahva seas edu saavutada, saadab piiskopi vend Theoderici Turaidast Roomast ristisƑjakĂ€igu kirja saama. See kandis talle ĂŒlesandeks tehtud asja ette pĂŒhimale paavstile Innocentiusele ja sai temalt ĂŒlalnimetatud ja armulikult kĂ€tteulatud kirja. (Henriku Liivimaa kroonika IV, 6)

Innocentius III pani Zemgale sadama kĂŒlastamise keelu alla

Theoderichi palvel ja pealkĂ€imisel keelab seesama kƑrgeauline Rooma aujĂ€rje ĂŒlemkarjane rangelt kƑigile kauplemise otstarbel Zemgalesse sƑitjaile nende sadama kasutamise ekskommunikatsiooni Ă€hvardusel. Kaupmehed ise kiidavad selle heaks ja panevad ĂŒhise otsusega selle sadama keelu alla, nii et kes edaspidi kauplemise otstarbel söandaks sellesse sisse sƑita, jÀÀb ilma nii varast kui elust. SeepĂ€rast, kui hiljem, kaks aastat pĂ€rast linna ehitamist, mƑned tahavad nende kokkulepet murda, paluvad esialgu kƑik kaupmehed neid tungivalt mitte Zemgalesse minna. Kuid need ei hooli paavsti kĂ€sust ning peavad tĂŒhiseks kaupmeeste ĂŒhist otsust ja sƑidavad oma laevaga VĂ€inat mööda alla. Nende sĂŒdikust nĂ€hes ajavad teised teiste laevadega jĂ€rele ja tungivad neile kallale. LƑpuks vƑtnud kinni kaks meest, nimelt tĂŒĂŒrimehe ja kippari, ning saatnud julmalt surma, sunnivad neid tagasi pöörduma. (Henriku Liivimaa kroonika IV, 7)

Maarjamaa Konvendi esmamainimine ja Vana-Liivimaa pĂŒhitsemine Neitsi Maarjale Innocentius III ajal

Esimesest konvendist ja nende praostist. Ei möödunud kaua aega, kui Ƒndsa neitsi Maarja konvendi vennad Riias, tema ja ordut heaks kiites, valisid ta praostiks, sest samasse ordusse kuuluvast Segebergi kloostrist oli valitud hea mĂ€lestuse jĂ€tnud Meynard, esimene liivlaste piiskop, kes, tahes neid enda sarnaseks teha, oli esimesena asutanud nende konvendi ÜkskĂŒla kihelkonnas. Aga selle regulaarvaimulike konvendi ja piiskopi asukoha tƑi piiskop Albert hiljem, kolmandal aastal pĂ€rast oma ametissepĂŒhitsemist, ÜkskĂŒlast ĂŒle Riiga ja pĂŒhendas piiskopiku toomkiriku koos kogu Liivimaaga Ƒndsaima jumalema Maarja auks. Ta ehitas ka VĂ€ina suus tsistertslasmunkade kloostri, mille ta nimetas Daugavgriva kloostriks vƑi PĂŒha Nikolause MĂ€eks. Selle kloostri abtiks pĂŒhitses ta oma evangeeliumi-kaastöölise vend Theoderici Turaidast. (Henriku Liivimaa kroonika VI, 3)

Innocentius III ja MƑƑgavendade ordu rajamine

Samal ajal, ette nĂ€hes liivlaste Ă€raandlikkust ja kartes, et paganate hulgale ei suudeta vastu panna, seadis seesinane vend Theoderic sisse mingid Kristuse sƑjateenistuse vennad, selleks et suurendada usklike arvu ja hoida alles kirikut paganate seas; neile andis isand paavst Innocentius templirĂŒĂŒtlite ordureeglid ja mĂ€rgi rƑivastusel kandmiseks, nimelt mƑƑga ja risti, ja pani nad oma piiskopi sƑnakuulmise alla. (Henriku Liivimaa kroonika VI, 4)

Liivlaste vanem Caupo ja Theoderic kohtuvad Innocentius III-ga

SeejĂ€rel lĂ€heb vend Theoderic Saksamaale koos ristisƑdijatega, kes selle aasta kestel olid Liivimaal oma ristimĂ€rgi all Jumala eest sƑdinud, ja vƑtab endaga kaasa ĂŒhe liivlase, nimega Caupo, kes oli Turaida liivlastel nagu kuningas ja vanem, ja viis ta, rĂ€nnanud lĂ€bi suure osa Saksamaast, lƑpuks Rooma ja esitleb apostelikule isale. Apostilik isa vƑtab ta vĂ€ga lahkesti vastu, suudleb teda, pĂ€rib temalt palju Liivimaa lĂ€heduses asuvate rahvaste olukorra kohta ja kiidab vĂ€ga Jumalat liivi rahva pööramise eest. PĂ€rast mƑne pĂ€eva möödumist annab seesama auvÀÀrne paavst Innocentius ĂŒlalnimetatud Caupole ĂŒle oma kingitused, nimelt sada kuldraha, ja kuna ta tahab Saksamaale tagasi pöörduda, jĂ€tab paavst suure armastusega temaga hĂŒvasti, Ƒnnistab teda ja saadab Liivimaa piiskopile vend Theoderici kaudu Ƒndsa paavst Gregoriuse kĂ€ega kirjutatud pĂŒhakirja. (Henriku Liivimaa kroonika VII, 3)

Innocentius III volikiri munkade toomiseks Vana-Liivimaale

Kui ta siis mööda Saksamaad oli paljud mehed mĂ€rkinud ristimĂ€rgiga, tuleb lƑpuks isand piiskop laevade juurde tagasi, vƑtnud kaasa oma venna Rothmari Segebergi kloostrist, sest ĂŒlivaga apostliku isa Innocentiuse vƑimuga oli tal lubatud vƑtta oma töökaaslaseks mistahes kloostri ĂŒhe vendadest, keda ta tahab. NƑnda siis jƑuti tema juhtimisel, kes kĂ€sutab tuuli ja merd, Riiga, kus isand piiskop, omade poolt kaua igatsusega oodatud, vƑeti koos ristisƑdijate vĂ€ega austusega vastu. Selles vĂ€esalagas oli vĂ€epealik krahv Henric Stumpenhusenist, suursugune mees Cono Isenburgist ja Ƒige palju teisi rĂŒĂŒtleid niihĂ€sti Vestfaalist kui Saksimaalt ĂŒhes muude ristisƑdijatega. (Henriku Liivimaa kroonika. (Henriku Liivimaa kroonika IX, 6)

Krahv Bernardi abtiks pĂŒhitsemine ja Innocentius III volitus Liivimaal tegutsemiseks

Bernardi Lippest pĂŒhitses ta aga abtiks. Seda krahv Bernardit, kui ta varemini oma maal oli toime pannud palju taplusi, pƑletamisi ja rööve, oli Jumala karistusel tabanud jalgade nƑrkuse hĂ€da, nii et teda mƑlemast jalast lombakana kanti hulga pĂ€evi korvis. SeetƑttu sĂŒdametunnistusest vaevatuna vƑttis ta vastu tsistertslaste ordureeglid, Ƒppides mƑnda aastat ordureegleid ja teadust, sai isand paavstilt volituse jumalasƑna kuulutada ja Liivimaale minna, ja, nagu ta ise sageli on jutustanud, kui ta oli vƑtnud ristimĂ€rgi Ƒndsa neitsi maale minekuks, muutusid pöiad kohe kindlaks ja jalad said jĂ€lle terveks ja kohe oma saabumisel Liivimaale pĂŒhitseti ta abtiks Daugavgrivas ja sai hiljem semgalite piiskopiks. (Henriku Liivimaa kroonika XV, 4)

Innocentius III volitus tööks Vana-Liivimaal

Vredelanti kastellis oli keegi tsistertslaste ordu preester Frederic Alt-Zellest, kelle oli piiskop isand paavsti volitusel vƑtnud evangeeliumi tööle. (Henriku Liivimaa kroonika XVIII, 8)

Innocentius III aegne Neljas Lateraani kirikukogu

Rooma kirikukogust. Issanda lihakssaamise 1215. aastal peeti Rooma kirikus kirikukogu paavst Innocentiuse eesistumisel neljasaja patriarhi, kardinali ja piiskopi ja keheksasaja abti kohal olles. Nende hulgas oli Liivimaa piiskop Albert koos Eestimaa piiskopiga. Nad teadustasid kƑrgeimale ĂŒlempreestrile ja ĂŒhtlasi ka kƑigile piiskoppidele Liivimaa kiriku hĂ€dadest ja sƑdadest ja tegevusest. Ja kƑik rƑƑmutsesid kaasa paganate pööramise kui ka kristlaste sƑdade ja arvukate vƑitude ĂŒle. Ja piiskop lausub: “Nii nagu,” ĂŒtleb, “sina, pĂŒha isa, ei tĂŒdi oma pĂŒhaduse agarusega toetamast Jeruusalemma pĂŒha maad, mis on poja maa, mƑnda ei pea sa selgi korral jĂ€tma ĂŒksildusse Liivimaad, mis on ema maa ja mida on senini sinu lohutuste hoolitsusel laiendatud paganate hulgas. Sest poeg peab oma ema kalliks, nƑnda ei taha ta muidugi, et ta ema maa ohtu satuks.” Temale vastab kƑrgeim ĂŒlempreester ja lausub: “Nagu poja maad, nƑnda ka ema maad pĂŒĂŒame me alati oma isaliku hoolitsemise innkuga edendada.” Ja pĂ€rast kirikukogu lƑppu saatis ta nad rƑƑmuga minema, andnud neile uuesti voli usku kuulutada ja ristisƑdijaid pattude andestuseks ristimĂ€rgiga varustada, et nad temaga koos Liivimaale siirdudes noort kirikut paganate kallaletungide eest kaitseksid. (Henriku Liivimaa kroonika XIX, 7)

Innocentius III kinnitas Lihula (Saare-LÀÀne) piiskopiks Alberti venna Hermanni

Vahepeal tuli Rootsi kuningas Johannes koos hertsogiga ja oma piiskoppidega, kogunud suure sƑjavĂ€e, Ridalasse, ihaldades vƑita mƑned osad Eestimaal ja valitsusvƑimu. Ja ta asus Lihula linnusesse, kuhu isand paavst oli kinnitanud piiskop Hermanni, Liivimaa oma venna, sest selle maakonna olid varem riialased vallutanud ja usu algmeisse pĂŒhendanud. Ja rootslased kĂ€isid ringi mööda maakonda, Ƒpetades ja ristides neid ja kirikuid ehitades. (Henriku Liivimaa kroonika XXIV, 3)

Innocentius III tÀhelepanu Vana-Liivimaa kristlastele

Kui apostliku aujĂ€rje legaat oli Riiga tagasi pöördunud, kogunesid tema juurde piiskopid, preestrid ja vaimulikud, sƑjateenistuse vennad koos kiriku vasallidega ja Riia kodanikud. Ja kƑigi nende juuresolekul pidas ta Ɛndsa Maarja Issanda paastu ajal pidulikult kontsiili Innocentiuse korralduste pĂ€rast, meeldetuletamiseks ja mƑningate uute juurdelisamiseks, mis nĂ€isid olevat tarvilikud uue istandiku kirikule. PĂ€rast seda aga, kui kƑik oli korda saadetud ja lƑpule viidud, mida ta suutis lƑpule viia, ja indulgentsid (pihil andeks palutud pattudele rakendatav patukaristuse ehk kompenseerimisekohustuse amnestia) jagatud, jĂ€ttes kƑigiga hĂŒvasti ja Ƒnnistades, lĂ€ks ta tagasi laevade juurde, jĂ€ttes Liivimaa Ɛndsa Jumalaema Maarja hoole alla koos ta armastatud pojaga, meie Issanda Jeesuse Kristusega, kelle pĂ€ralt on au ning kuulsus igavesest ajast igavesti. Aamen. (Henriku Liivimaa kroonika XXIX, 8)

Katkendid on vƑetud raamatust Heinrici Chronicon Livoniae. Traductionem paravit Richard Kleis. Revalie. Eesti Raamat. 1982.

© Conventus Terra Mariana