Conventus Terra Mariana > Vana-Liivimaa, Maarjamaa Konvent ja Innocentius III (2006)

Vana-Liivimaa, Maarjamaa Konvent ja Innocentius III (2006)


Eesti varasema ajaloo parim allikas on Henriku Liivimaa kroonika. Selles teoses on mainitud seoseid paavst Innocentius III [1198–1216] ja Vana-Liivimaa (t├Ąnap├Ąeva Eesti ja L├Ąti ala) vahel. Lisaks on seal esmakordselt mainitud ka Maarjamaa Konventi. Allpool v┼Ĺite lugeda selle kroonika katkendeid, mis mainivad Innocentius III-t. Tekstid valis ajaloolane Heiki Haljasorg.

Innocentius III otsustab, et palver├Ąnnak Vana-Liivimaale v┼Ĺrdsustakse Jeruusalemma palver├Ąnnakuga

Issanda aastal 1198 p├╝hitsetatakse auv├Ą├Ąrne Albert, Breemeni toomh├Ąrra, piiskopiks. J├Ąrgmisel suvel p├Ąrast ametissep├╝hitsemist l├Ąheb ta Ojamaale ja t├Ąhistab seal umbes viissada meest ristim├Ąrgiga Liivimaale minekuks. Sealt l├Ąks ta Taani kaudu edasi ja sai kuningas Knudilt, hertsog Voldemarilt ja peapiiskop Absalonilt kinke. Tagasi p├Â├Ârdunud Saksamaale, t├Ąhistab ta ristim├Ąrgiga Issanda s├╝nnip├Ąeval paljusid Magdeburgis. Seal kroonitakse kuningas Philipp koos abikaasaga. Ka k├╝sitakse sellesama kuninga palge ees ootust, kas Liivimaale ristiretkele l├Ąinute vara seatakse paavsti kaitse alla, nagu neil, kes Jeruusalemma l├Ąhevad. Ja vastati, et see on antud paavsti kaitse alla, kes v┼Ĺrdsustas Liivimaa palver├Ąnnaku, m├Ą├Ąrates selle jaoks samuti t├Ąieliku pattude andestuse, Jeruusalemma teekonnaga. (Henriku Liivimaa kroonika III, 1,2)

Piiskop Alberti venna Theoderici kiri paavst Innocentius III-le.

Tundes aga liivlaste ┼Ĺelust ja n├Ąhes, et ta ilma ristis┼Ĺdijate abita ei suuda selle rahva seas edu saavutada, saadab piiskopi vend Theoderici Turaidast Roomast ristis┼Ĺjak├Ąigu kirja saama. See kandis talle ├╝lesandeks tehtud asja ette p├╝himale paavstile Innocentiusele ja sai temalt ├╝lalnimetatud ja armulikult k├Ątteulatud kirja. (Henriku Liivimaa kroonika IV, 6)

Innocentius III pani Zemgale sadama k├╝lastamise keelu alla

Theoderichi palvel ja pealk├Ąimisel keelab seesama k┼Ĺrgeauline Rooma auj├Ąrje ├╝lemkarjane rangelt k┼Ĺigile kauplemise otstarbel Zemgalesse s┼Ĺitjaile nende sadama kasutamise ekskommunikatsiooni ├Ąhvardusel. Kaupmehed ise kiidavad selle heaks ja panevad ├╝hise otsusega selle sadama keelu alla, nii et kes edaspidi kauplemise otstarbel s├Âandaks sellesse sisse s┼Ĺita, j├Ą├Ąb ilma nii varast kui elust. Seep├Ąrast, kui hiljem, kaks aastat p├Ąrast linna ehitamist, m┼Ĺned tahavad nende kokkulepet murda, paluvad esialgu k┼Ĺik kaupmehed neid tungivalt mitte Zemgalesse minna. Kuid need ei hooli paavsti k├Ąsust ning peavad t├╝hiseks kaupmeeste ├╝hist otsust ja s┼Ĺidavad oma laevaga V├Ąinat m├Â├Âda alla. Nende s├╝dikust n├Ąhes ajavad teised teiste laevadega j├Ąrele ja tungivad neile kallale. L┼Ĺpuks v┼Ĺtnud kinni kaks meest, nimelt t├╝├╝rimehe ja kippari, ning saatnud julmalt surma, sunnivad neid tagasi p├Â├Ârduma. (Henriku Liivimaa kroonika IV, 7)

Maarjamaa Konvendi esmamainimine ja Vana-Liivimaa p├╝hitsemine Neitsi Maarjale Innocentius III ajal

Esimesest konvendist ja nende praostist. Ei m├Â├Âdunud kaua aega, kui ┼Ĺndsa neitsi Maarja konvendi vennad Riias, tema ja ordut heaks kiites, valisid ta praostiks, sest samasse ordusse kuuluvast Segebergi kloostrist oli valitud hea m├Ąlestuse j├Ątnud Meynard, esimene liivlaste piiskop, kes, tahes neid enda sarnaseks teha, oli esimesena asutanud nende konvendi ├ťksk├╝la kihelkonnas. Aga selle regulaarvaimulike konvendi ja piiskopi asukoha t┼Ĺi piiskop Albert hiljem, kolmandal aastal p├Ąrast oma ametissep├╝hitsemist, ├ťksk├╝last ├╝le Riiga ja p├╝hendas piiskopiku toomkiriku koos kogu Liivimaaga ┼Ĺndsaima jumalema Maarja auks. Ta ehitas ka V├Ąina suus tsistertslasmunkade kloostri, mille ta nimetas Daugavgriva kloostriks v┼Ĺi P├╝ha Nikolause M├Ąeks. Selle kloostri abtiks p├╝hitses ta oma evangeeliumi-kaast├Â├Âlise vend Theoderici Turaidast. (Henriku Liivimaa kroonika VI, 3)

Innocentius III ja M┼Ĺ┼Ĺgavendade ordu rajamine

Samal ajal, ette n├Ąhes liivlaste ├Ąraandlikkust ja kartes, et paganate hulgale ei suudeta vastu panna, seadis seesinane vend Theoderic sisse mingid Kristuse s┼Ĺjateenistuse vennad, selleks et suurendada usklike arvu ja hoida alles kirikut paganate seas; neile andis isand paavst Innocentius templir├╝├╝tlite ordureeglid ja m├Ąrgi r┼Ĺivastusel kandmiseks, nimelt m┼Ĺ┼Ĺga ja risti, ja pani nad oma piiskopi s┼Ĺnakuulmise alla. (Henriku Liivimaa kroonika VI, 4)

Liivlaste vanem Caupo ja Theoderic kohtuvad Innocentius III-ga

Seej├Ąrel l├Ąheb vend Theoderic Saksamaale koos ristis┼Ĺdijatega, kes selle aasta kestel olid Liivimaal oma ristim├Ąrgi all Jumala eest s┼Ĺdinud, ja v┼Ĺtab endaga kaasa ├╝he liivlase, nimega Caupo, kes oli Turaida liivlastel nagu kuningas ja vanem, ja viis ta, r├Ąnnanud l├Ąbi suure osa Saksamaast, l┼Ĺpuks Rooma ja esitleb apostelikule isale. Apostilik isa v┼Ĺtab ta v├Ąga lahkesti vastu, suudleb teda, p├Ąrib temalt palju Liivimaa l├Ąheduses asuvate rahvaste olukorra kohta ja kiidab v├Ąga Jumalat liivi rahva p├Â├Âramise eest. P├Ąrast m┼Ĺne p├Ąeva m├Â├Âdumist annab seesama auv├Ą├Ąrne paavst Innocentius ├╝lalnimetatud Caupole ├╝le oma kingitused, nimelt sada kuldraha, ja kuna ta tahab Saksamaale tagasi p├Â├Ârduda, j├Ątab paavst suure armastusega temaga h├╝vasti, ┼Ĺnnistab teda ja saadab Liivimaa piiskopile vend Theoderici kaudu ┼Ĺndsa paavst Gregoriuse k├Ąega kirjutatud p├╝hakirja. (Henriku Liivimaa kroonika VII, 3)

Innocentius III volikiri munkade toomiseks Vana-Liivimaale

Kui ta siis m├Â├Âda Saksamaad oli paljud mehed m├Ąrkinud ristim├Ąrgiga, tuleb l┼Ĺpuks isand piiskop laevade juurde tagasi, v┼Ĺtnud kaasa oma venna Rothmari Segebergi kloostrist, sest ├╝livaga apostliku isa Innocentiuse v┼Ĺimuga oli tal lubatud v┼Ĺtta oma t├Â├Âkaaslaseks mistahes kloostri ├╝he vendadest, keda ta tahab. N┼Ĺnda siis j┼Ĺuti tema juhtimisel, kes k├Ąsutab tuuli ja merd, Riiga, kus isand piiskop, omade poolt kaua igatsusega oodatud, v┼Ĺeti koos ristis┼Ĺdijate v├Ąega austusega vastu. Selles v├Ąesalagas oli v├Ąepealik krahv Henric Stumpenhusenist, suursugune mees Cono Isenburgist ja ┼Ĺige palju teisi r├╝├╝tleid niih├Ąsti Vestfaalist kui Saksimaalt ├╝hes muude ristis┼Ĺdijatega. (Henriku Liivimaa kroonika. (Henriku Liivimaa kroonika IX, 6)

Krahv Bernardi abtiks p├╝hitsemine ja Innocentius III volitus Liivimaal tegutsemiseks

Bernardi Lippest p├╝hitses ta aga abtiks. Seda krahv Bernardit, kui ta varemini oma maal oli toime pannud palju taplusi, p┼Ĺletamisi ja r├Â├Âve, oli Jumala karistusel tabanud jalgade n┼Ĺrkuse h├Ąda, nii et teda m┼Ĺlemast jalast lombakana kanti hulga p├Ąevi korvis. Seet┼Ĺttu s├╝dametunnistusest vaevatuna v┼Ĺttis ta vastu tsistertslaste ordureeglid, ┼Ĺppides m┼Ĺnda aastat ordureegleid ja teadust, sai isand paavstilt volituse jumalas┼Ĺna kuulutada ja Liivimaale minna, ja, nagu ta ise sageli on jutustanud, kui ta oli v┼Ĺtnud ristim├Ąrgi ┼Ĺndsa neitsi maale minekuks, muutusid p├Âiad kohe kindlaks ja jalad said j├Ąlle terveks ja kohe oma saabumisel Liivimaale p├╝hitseti ta abtiks Daugavgrivas ja sai hiljem semgalite piiskopiks. (Henriku Liivimaa kroonika XV, 4)

Innocentius III volitus t├Â├Âks Vana-Liivimaal

Vredelanti kastellis oli keegi tsistertslaste ordu preester Frederic Alt-Zellest, kelle oli piiskop isand paavsti volitusel v┼Ĺtnud evangeeliumi t├Â├Âle. (Henriku Liivimaa kroonika XVIII, 8)

Innocentius III aegne Neljas Lateraani kirikukogu

Rooma kirikukogust. Issanda lihakssaamise 1215. aastal peeti Rooma kirikus kirikukogu paavst Innocentiuse eesistumisel neljasaja patriarhi, kardinali ja piiskopi ja keheksasaja abti kohal olles. Nende hulgas oli Liivimaa piiskop Albert koos Eestimaa piiskopiga. Nad teadustasid k┼Ĺrgeimale ├╝lempreestrile ja ├╝htlasi ka k┼Ĺigile piiskoppidele Liivimaa kiriku h├Ądadest ja s┼Ĺdadest ja tegevusest. Ja k┼Ĺik r┼Ĺ┼Ĺmutsesid kaasa paganate p├Â├Âramise kui ka kristlaste s┼Ĺdade ja arvukate v┼Ĺitude ├╝le. Ja piiskop lausub: “Nii nagu,” ├╝tleb, “sina, p├╝ha isa, ei t├╝di oma p├╝haduse agarusega toetamast Jeruusalemma p├╝ha maad, mis on poja maa, m┼Ĺnda ei pea sa selgi korral j├Ątma ├╝ksildusse Liivimaad, mis on ema maa ja mida on senini sinu lohutuste hoolitsusel laiendatud paganate hulgas. Sest poeg peab oma ema kalliks, n┼Ĺnda ei taha ta muidugi, et ta ema maa ohtu satuks.” Temale vastab k┼Ĺrgeim ├╝lempreester ja lausub: “Nagu poja maad, n┼Ĺnda ka ema maad p├╝├╝ame me alati oma isaliku hoolitsemise innkuga edendada.” Ja p├Ąrast kirikukogu l┼Ĺppu saatis ta nad r┼Ĺ┼Ĺmuga minema, andnud neile uuesti voli usku kuulutada ja ristis┼Ĺdijaid pattude andestuseks ristim├Ąrgiga varustada, et nad temaga koos Liivimaale siirdudes noort kirikut paganate kallaletungide eest kaitseksid. (Henriku Liivimaa kroonika XIX, 7)

Innocentius III kinnitas Lihula (Saare-L├Ą├Ąne) piiskopiks Alberti venna Hermanni

Vahepeal tuli Rootsi kuningas Johannes koos hertsogiga ja oma piiskoppidega, kogunud suure s┼Ĺjav├Ąe, Ridalasse, ihaldades v┼Ĺita m┼Ĺned osad Eestimaal ja valitsusv┼Ĺimu. Ja ta asus Lihula linnusesse, kuhu isand paavst oli kinnitanud piiskop Hermanni, Liivimaa oma venna, sest selle maakonna olid varem riialased vallutanud ja usu algmeisse p├╝hendanud. Ja rootslased k├Ąisid ringi m├Â├Âda maakonda, ┼Ĺpetades ja ristides neid ja kirikuid ehitades. (Henriku Liivimaa kroonika XXIV, 3)

Innocentius III t├Ąhelepanu Vana-Liivimaa kristlastele

Kui apostliku auj├Ąrje legaat oli Riiga tagasi p├Â├Ârdunud, kogunesid tema juurde piiskopid, preestrid ja vaimulikud, s┼Ĺjateenistuse vennad koos kiriku vasallidega ja Riia kodanikud. Ja k┼Ĺigi nende juuresolekul pidas ta ┼Éndsa Maarja Issanda paastu ajal pidulikult kontsiili Innocentiuse korralduste p├Ąrast, meeldetuletamiseks ja m┼Ĺningate uute juurdelisamiseks, mis n├Ąisid olevat tarvilikud uue istandiku kirikule. P├Ąrast seda aga, kui k┼Ĺik oli korda saadetud ja l┼Ĺpule viidud, mida ta suutis l┼Ĺpule viia, ja indulgentsid (pihil andeks palutud pattudele rakendatav patukaristuse ehk kompenseerimisekohustuse amnestia) jagatud, j├Ąttes k┼Ĺigiga h├╝vasti ja ┼Ĺnnistades, l├Ąks ta tagasi laevade juurde, j├Ąttes Liivimaa ┼Éndsa Jumalaema Maarja hoole alla koos ta armastatud pojaga, meie Issanda Jeesuse Kristusega, kelle p├Ąralt on au ning kuulsus igavesest ajast igavesti. Aamen. (Henriku Liivimaa kroonika XXIX, 8)

Katkendid on v┼Ĺetud raamatust Heinrici Chronicon Livoniae. Traductionem paravit Richard Kleis. Revalie. Eesti Raamat. 1982.

© Conventus Terra Mariana