René Guénoni filosoofia (2005)
Haljand Udam (1936-2005)
orientalist ja entsüklopedist
On raske määratleda, kes oli René Guénon; tema kohta ja rolli 20. sajandi
mőtteloos ei ole vőimalik piiritleda ainuüksi mőne sőnaga . Enamik haritud
eurooplasi ei ole temast midagi kuulnud ega kuulegi vist. Ülikoolikursustes temast ei
räägita. Neil, kes on lugenud prantsuse kirjaniku Louis Pauwelsi
dokumentaalromaani “Monsieur Gurdjieff” (Pariis, 1954, uus täiendatud trükk 1996)
on vőinud endale meelde jätta üksnes eriskummalise aforismi: René Guénoni őpetus
pluss Panzerdivisionen on SS (1). Vene-Kaukaasia päritolu idamaa tarkuse őpetaja
Georgi Ivanovit¨ Gurd¸ijev pidas 1920.—1930. aastail Pariisi lähedal kooli, kus
viibisid ja said äratust mitmed tuntud Lääne loovisiksused, kuid paraku — Guénon
soovitas juba siis Gurd¸ijevist eemale hoida nagu katkutőbisest.
Enim arusaadavamalt on vőimalik temast kőnelda seoses vőrdleva
usundilooga, paigutades ta kőrvuti niisuguste uurijatega nagu Ananda K.
Coomaraswamy ja Mircea Eliade. Esimesega oli Guénon tihedas mőttevahetuses,
teine oli Guénonist noorem, kuid tema töid märkas ta kohe ja kirjutas neist
tunnustavalt, pőhimőttelisi erimeelsusi neil polnud, Eliade oli oma arvamuste
avaldamisega vaid liiga “uje” (2).
Kuid Guénonis sisaldus midagi sellist, mis tegi ta teistest usundiloolastest täiesti erinevaks. Ta ei esinenud mitte kui akadeemiline uurija, kellele usund on vaid pelk uurimisobjekt, vaid kui “ärganu” ja “usklik”, kelle jaoks religioon ja äärmuseni käsitatud religioossus on ainuvőimalik eksisteerimisviis. Guénoni raamatud levisid tema eluajal vähe ja ta lahkus Euroopast juba 1930. aastal. Pärast seda sidusid teda Euroopaga vaid Pariisis ilmuvad raamatud ja kirjavahetussőpradega. II maailmasőja eelses Euroopas levival uuspaganlusel (selle kőige äärmuslikumaks vormiks oli teatavasti austria-saksa ariosoofia ja selle mőjutusel tekkinud SS-i “Ahnenerbe”) ja muudel, enamasti teosoofiast mőjutatud őpetustel polnud midagi ühist Guénoni käsitusega traditsioonilistest őpetustest.
Probleem on pigem selles — kui me peame tähtsaks traditsioonilisi őpetusi ja
nende lähteks olevat maailmataju, siis on loogiliselt paratamatu lugeda eksituseks vői
vähemelt vaimseks küündimatuseks kőike, mis hälbib traditsioonist ja mille
olemasolu pőhineb traditsiooni salgamisel. Et Lääne liberalism rajaneb ainuüksi
viimasel, siis mőistagi näeb ta oma vaenlast kőiges ja kőigis, mis pőhineb
traditsioonil. Kőik see, mis peab reaalseks püsivaid ja absoluutseid alusprintsiipe,
muutub tahes-tahtmata “vaenlase kujuks”. Kuid terviklikumalt käsitatud ajaloo
taustal “on René Guénoni pärand lahutamatu osa suurest filosoofilisest ja ajaloolisest
voolust, milles leiab väljenduse Euroopa hirm tehnika ja tööstuse arengu ja sellega
kaasnevate ühiskondlike muutuste ees. Sellesse voolu kuuluvad , vaatamata
rahvuslikele , ideelistele ja usulistele erinevustele, Georges Bernanos, Oswald
Spengler, Paul Valéry, Nikolai Berdjajev, Gabriel Marcel, Miguel de Unamuno,
Simone Weil ja José Ortega y Gasset. Need tundlikud mőtlejad tajusid vaimse
allakäigu märke, mis on peidus majandusliku edukäigu varjus. Need vaprad nägijad
olid veendunud, et ateistlik, stsientistlik ja materialistlik Lääs allub samuti
tsivilisatsioonide paratamatu surelikkuse seadusele; nende hulka tuleb arvata ka veel
I maailmasőja tulest läbi käinud pőlvkonna kirjanikud nagu Ernst Jünger, Pierre
Drieu de la Rochelle, Henri Barbusse; sellesse pőlvkonda kuulus mőistagi ka Julius
Evola” (3).
René Guénoni enim levinud ja tuntud raamat “La crise du monde moderne”
(1927, “Nüüdismaailma kriis”) ei ole poliitiline ega ka ajaloofilosoofiline käsitlus
“Őhtumaa allakäigust”, vaid pigem “initsiatsiooniline jutustus” ajaloo olemuslikest
protsessidest, mis vabastab inimese sunnist identifitseerida end selle Euroopaga, mis
“käib alla”. Erinevalt teistest “Őhtumaa allakäigu” ja lőpu lugudest — tunneme ju O.
Spengleri ja J. Ortega y Gasseti teoseid (ka V. Lenini “Imperialism kui kapitalismi
kőrgeim staadium” ja “Riik ja revolutsioon”, N. Berdjajevi “Uus keskaeg”, F.
Fukuyama “Ajaloo lőpp”, S. Huntingtoni “Tsivilisatsioonide kokkupőrge” ja A.
Zinovjevi “Lääs” ja paljud muud peaksid siia rubriiki kuuluma) — ei ole R. Guénoni
raamat pelk tundeline ja mőistusepärane konstruktsioon, vaid rajaneb kindlal
őpetuslikul pőhjal, milleks on india pärimuslik teadus kosmilise manifestatsiooni
tsüklitest (4).
Niisuguse universaalsust taotleva lähtealusega seab ta end otseselt väljaspoole
tänapäeva Lääne käsitust iseenesest, mis on enesekeskne ja sellest johtuvalt ka
piiratud ja provintslik. Nüüdiskultuuri meelisunelmaid on kontakt Maa-väliste
tsivilisatsioonidega, kuid niisugusesse kontakti ollakse nőus astuma vaid Lääne enda
poolt esitatud tingimustel: see tsivilisatsioon peab pőhinema samadel teaduslikel ja
tehnilistel alustel kui praegune Lääs, sest see on ainuőige ja ainuvőimalik. Teist
moodi ja teistest alustest lähtuvaid tsivilisatsioone Lääs ei tunnista endaga
vőrdväärseks. Ainus progressi tunnus on Lääne arusaamise kohaselt teaduse ja
tehnika rakendustest sugenenud sőjaline vőimsus. R. Guénon seevastu vaatleb
nüüdismaailma teistsugustel alustel rajaneva tsivilisatsiooni seisukohast. Vaimses
mőttes kőrgemat ja arenenumat tsivilisatsiooni ei pea otsima kosmilistest kaugustest,
selliseid tsivilisatsioone on leida veel tänapäeva maailmast, ettekujutuse neis saab
veel őppides tundma traditsioonilist Ida. Kui R. Guénoni eluajal 20. sajandi alguses
oli neist leida veel märgatavaid jälgi, siis praeguseks on nad tänu Lääne
ekspansioonile — nii sőjalisele kui ka rahumeelsele — paraku enamuses hävinud.
Need, kes end üleni nüüdisaja Läänega identifitseerivad ja mingit vajadust avarama
ja üldisema tunnetuse järele ei tunne, lähevad R. Guénonist ükskőikselt mööda,
agressiivsemad neist nimetavad teda ja tema järgijaid ning lugejaid neofa¨istideks.
*
Kuid René Guénon vőib ka konkreetsemates asjades őpetaja olla. Minu
kohtumises tema teostega oli mőneti —peab nentima — tunda ettehoolduse
puudutust. Kord 1968. aasta sügisel sorisin ma Moskvas NSVL TA
Orientalistikainstituudi raamatukogu kataloogis. Aeg oli niikaugel, et Iraani sufismi
luule tekste käsitlev väitekiri pidi hakkama vormi vőtma, kuid kahtlused paljude
asjade osas püsisid. Oli vaja leida “keel”, milles oleks saanud rääkida Ida
metafüüsikast kőnelevate tekstide (antud juhul sufismi luuletajate) tähendusest ja
nende tőlkimisest.Moskva kodukootud tarkade — aga need olid ju tolle aja
tippintellektuaalid — nőust selles osas palju abi polnud. Ida keeli osati hästi, aga
keegi ei osanud täpselt seletada, mida teha metafüüsiliste tekstidega. Aleksandr
Pjatigorski oli sőnastanud “raske teksti” mőiste. Teksti “raskus” ei tähenda ainuüksi
tema kuulumist kaugesse tundmatusse tsivilisatsiooni, vaid vihjab sellele, et selle
kauge tsivilisatsiooni sees on veelgi kaugemaid vaimse kogemuse valdkondi, mida
selle tsivilisatsiooni sees olijalgi on raske mőista. Ma olin ka ise jőudnud
äratundmiseni, et teksti “raskus” on enne kőike muud “märk” selle teksti looja
erilisest “raskest” meeleseisundist. Need kaks asja — tekst ja meeleseisund —on
omavahel seotud nagu “märk” ja “tähendus”, nagu “kest” ja “tuum”.
Niisiis sorisin kataloogis ja leidsin raamatu pealkirjaga “Introduction générale a
l’étude des doctrines hindoues” (1921, “Üldine sissejuhatus hindu őpetuste
uurimisse”. Autori nimi ei öelnud mulle tookord midagi, ükski seni loetud raamat
polnud tema töid tsiteerinud. Kuid raamatu pőgus lugemine oli kordumatu elamus ja
lői —praegu vőib see kőlada üpris imelikult — eriskummalise selgusetunde, kogu
ainevald, mis seni oli kuidagi kaootiline, endasse suletud ja sisemise süsteemita,
avanes ja sai selge korra. See polnud süsteem filosoofia mőttes, vaid pigem üldistav
ja korrastav mudel (mőned uurijad on ilmselt niisugust asja kirjeldanud kui “tekstide
genereerimise mehhanismi”), vaade asjadele nende keskpunktist ja alusprintsiipidest
lähtudes, mőneti nagu eelaimus sellest, mida R. Guénon nimetas “keskendumiseks”
(concentration). Niisugust valgustavat kogemust on kirjeldanud ka teised R. Guénoni
teoste lugejad.
Hindu őpetuste raamatut nägi tookord mu laual Volodja Stepanov, kes őige
intensiivselt esoteeriliste uuringute ringe püüdis organiseerid, ja oli üpris üllatunud:
Guénoni tundmine ei ole tavaline nähtus. Moskvas oli siis juba ring, kus loeti
Guénoni raamatuid, mida saadi otse Pariisist vői siis teati nende asupaika Moskva
raamatukogudes. Ringi juhti Admirali mulle mőistagi ei näidatud, aga juhatati
kuidas raamatukogudest Guénoni teoseid otsida (5). R. Guénoni kogu loomingut
Moskvas leida ei olnud, aga kőiki neid raamatuid, mis olid, lugesin ja
konspekteerisin hoolega. Juba siis sugenes mőte tőlkida eesti keelde “Ida
metafüüsika”; kuid see sai teoks aga alles 25 aastat hiljem. Seejärel őnnestus R.
Guénoni raamatid hankida ka Eestisse, ingliskeelne “The Crisis of the Modern
World” ringles 1970. aastatel Tartus, osa sellest tőlgiti eesti keelde ja levitati
käsikirjalises ajakirjas “Magisteerium”.
Vanas konspektis on kőikidest eespool kaks kirjakohta: “Pőhilisim viga, mille
teevad orientalistid, on nende poolt kasutatud meetodis, milleks on kőikide asjade
vaatamine Lääne seisukohast ja läbi Lääne mőttelaadi, kuigi esmaseim tingimus
selleks , et suuta antud őpetust őigesti tőlgendada, on püüdmine end samastada ja
asetada end, niipalju kui vőimalik, nende vaatekohale, kes selle őpetuse on loonud…
Igasuguse mőtte väljendus on iseenesest ja paratamatult puudulik, kuna ta piirab ja
ahendab mőtet tahes-tahtmata, andes talle kindlapiirilise välise vormi, mis ei saa
iialgi olla täielikus vastavuses sisuga; viimases sisaldub alati rohkem kui väljenduses
ning isegi vőrreldamatult rohkem, kui on tegu metafüüsika mőistetega, milles on alati
suur osa väljendamatut, sest nende olemuseks on olla avatud piirideta vőimaluste
poole. Siirdumine ühelt keelelt teisele, milles on märgatavalt vähem väljenduslikke
vőimalusi, üksnes süvendab väljenduse esialgset ja paratamatut küündimatust. Kui
aga on mingil viisil jőutud mőiste käsitamiseni tema algupärase väljenduse kaudu ja
on püütud end samastada vőimaluse piirides selle mőiste esmakasutajate
mőttemaailmaga, siis on vőimalik seda küündimatust üpris suures ulatuses parandada
ning luua tőlgendus, mis arusaadavuse huvides peaks olema pigem seletav
kommentaar kui pelk sőnasőnaline tőlge. Kogu tegelik raskus seisneb enda
mőttelises samastamises (l’identification mentale), mis on paratamatu niisuguse
tulemuseni jőudmiseks”.
Asudes lugema Ida metafüüsika teksti peame kokku leppima, kas meie huvi
objektiks on pelk tekst ja tema keeleline väljendustasand vői haarab see ka
väljendusest sissepoole jääva, kuid teksti tähenduse osaks oleva reaalsuse, millele
tekst kui märk viitab. Filoloogia ei luba minna kaugemale kui teksti väljendustasand,
l’identification mentale ei ole selles valdkonnas “teaduslik” lähenemisviis. Just
seetőttu on iga vähegi metafüüsiline tekst filoloogi meelest “raske”, sest tal pole
selget sőnasőnaliselt fikseeritavat tähendust ehk denotaati; niisugusel puhul
kőneldakse teksti mitmetähenduslikkusest, mőnikord hajub tekst hoopis
silmanähtava tähenduseta ja seoseta sőnade ja häälikute jadaks — “lindude keeleks”.
Nüüd vőime seda mőista — sőnasőnaline tähendus on vaid tekstidel, mille
sisuks on kehaliste vormide ehk materiaalse maailma asjad ning sündmused. Kui
tunnetus kulgeb kehaliste vormide maailmast, millest kőnelemiseks on inimkeel
kőige paremini kohanenud, abstraktsete üldistuste ja ülemaiste nägemuste valdkonda,
siis ei ole sőnadel enam otseseid ja silmanähtavaid üheselt tuvastatavaid vasteid.
Selles valdkonnas muutub iga märk paljutähenduslikuks sümboliks, mis nähtavana ja
öeldavana viitab mőttele, mis iseenesest nähtav ja öeldav ei ole, ja annab vőimaluse
seda teadvustada. Niisuguses abstraktses valdkonnas eksisteerib alati oht eksida, mis seisneb sőna kaugema ja üldisema tähenduse asendamises lähema ja
konkreetsemaga. See toimub paratamatult siis, kui teksti lugeja ei oska aimata sőnade
kaugema ning erineva tähenduse aineks oleva reaalsusevaldkonna olemasolu.
India ja iseäranis budismi pärimuses on termin upāya ehk “vahend”, millele
metafüüsilisse valdkonda püriv tunnetus, kui tal pole veel tuge iseeneses, saab
vajaduse korral toetuda. Kui sőnaga puutub kokku kaugemasse reaalsusesse viiv
“intellektuaalne intuitsioon” (budismis tähistab seda termin prajńā), siis tuleb esile
tema lähema tähenduse tagant kaugem tähendus ja ta muutub sümboliks.
Traditsioonilise kultuuri keskkonnas, kus inimese teadvus on alati rohkem vői vähem
intellektuaalselt avanenud, muutub kőik, mis inimest ümbritseb, ning ka inimene ise
tervikuna, kőrgema reaalsuse sümboliks; asjas ja sőnad pole pelgalt need, mis nad
meelelises kogemuses on, vaid nende kaudu esile tulevad kvaliteedid osutavad
suuremale ja vähem silmanähtavale kontekstile. Vőib ilmselt öelda, et tähendus on
sedasi valdavalt kindla suunaga vektoriline suurus.
Praegu, kus me lausa upume idamaiste tekstide ja muu taolise kirjavara
tőlgetesse, vőib sageli kuulda väljendit, et see ja see tőlge “ei tööta”. See tähendab, et
tőlkija ei ole tajunud teksti sümboolset dimensiooni ega ole seda ka tőlkesse suutnud
paigutada. Mőneti oleks see vőrreldav muusikateosega ebamusikaalse inimese
ettekandes. Nende ridade kirjutaja on täiesti ebamusikaalne — muusikal pole minu
jaoks olulist tähendust ja kui minu otsustada oleks, siis poleks teda ka vaja. On selge,
et muusika üle otsustamisel ei saa ma lähtuda oma kogemusest, ma pean arvestama
inimestega, kelle jaoks muusika reaalselt eksisteerib ja tähendust omab. Kuulmisviga
vőib kompenseerida mőne teise meele andmetega, kuid sellegipoolest on niisugune
inimene selles valdkonnas ebapädev. Ilmselt on olemas ka “religioosne kuulmine” ja
“religioosne kurtus”. “Religioosse” vői “eksistentsiaalse kuulmiseta” inimesed on
paraku defektsed ja nad peaksid vältima osalemist sellesse valdkonda puutuvate
küsimuste arutamises. Kuid paraku on tänapäeva tsivilisatsioonis selles valdkonnas
aktiivsed just need , kelle enda kogemus religioonini ei ulatu. Nende pädevus piirdub
mingi madalama eksisteerimistasandiga.
René Guénoni käsituses on religioon metafüüsilise tunnetuse maisusele ja ka
inimesele kőige lähedasem vorm ja selle sisuks on inimeksistentsi lähtealuste
tajumine ehk “kuulmine”; kui see vőime puudub, siis ei saa seda kompenseerida
ühegi teise vőime varal. Seetőttu on mőistetav, miks R. Guénon kőneleb nüüdisaja
Läänest kui metafüüsika suhtes “kurdist” ja “pimedast” tsivilisatsioonist. Lääne
uuem filosoofia kuulutab olematuks püsivuse ja igavikulisuse, reaalsus on pelk
arenev ja liikuv, ilma püsivuseta mateeria. See oleks tőepoolest nii, kui reaalsus
piirduks ainult mateeriaga, mille olemise vormid on ruum ja aeg. Tänapäeva
kultuuris tooni andev inimene polegi vist vőimeline mőtlema reaalsuse vormidest,
mis pole materiaalsed ega eksisteeri ruumis ja ajas.
Kuid metafüüsika, nagu seda käsitab Guénon, tähendab just sellise reaalsuse
tunnetamist ja traditsioon elu niisuguses ülemaisuse poole avatud reaalsuses.
Ülemaisusest lähtuvad igavesed printsiibid läbistavad sel moel kogu reaalsuse, nii
selle vaimse nagu ka materiaalse poole. Eksistentsiaalselt kurtide nüüdisfilosoofide
meelehärmiks ei ole maisus ja inimese elu taandatav evolutsiooniks ja arenemiseks.
Näiteks ei ole suudetud leida arengut kunstis ja eetikas, reaalsuse nähtumuslikud
vormid teisenevad teatud tsükliliste seaduspärade taustal, kuid pőhikvaliteedid
püsivad; ka loodusseadused ei arene, neil on vaid üldisemaid ja konkreetsemaid
avaldumisvorme. R. Guénoni käsituse “Nüüdismaailma kriisist” on vőimalik kokku
vőtta järgneval kujul: reaalsus avaldab ennast tsükliliste protsesside kaudu, iga asi,
olles ammendanud oma olemuslikud sisemised vőimalused, lőpeb ja tema asemele
ilmub reaalsuse olemuslikest vőimalustest teine asi. Inimühiskondki areneb
tsükliliselt, tsükli alguspunktis valdavad kultuuris olemuslikud ja vaimsed
kvaliteedid, kőik see, mida Aristotelese filosoofias piiritleb mőiste forma; religioon
domineerib, asjadel ja sündmustel on suuresti sümboolne ja vaimne tähendus; tsükli
lőpus hakkab valdama materialism, religioon minetab mőju, inimesed “upuvad” üleni
mateeriasse (see on Aristotelese materia), see tingib loodusteaduste ja tehnika,
tootmise ja tarbimise ohjeldamatu arengu, nagu me seda tänapäeval kőikjal näeme.
Tsükkel lőpeb siis, kui sellesuunaline areng on ammendanud mateerias peituvad
vőimalused ja viinud tsivilisatsiooni mateeria “pőhjani”. Kuid kaugema mineviku
kogemus näitab, et on vőimalik “tagasipöördumine” — enne lőplikku lőppu algab
uus arengutsükkel, ärganud vaimsus, religioon ja metafüüsiline tunnetus loovad vana
materiaalse tsivilisatsiooni varemetele uue: sama moodi, nagu allakäinud antiigi
varemetele lői kristlus keskaja tsivilisatsiooni. Tänapäeva Läänes ei leidnud Guénon
aga ühtegi märki uuest ärkamisest, seetőttu kutsus ta neid, kes ei taha lőppeda koos
materialistliku Läänega, üles otsima ühendust Oriendiga, kus on veel säilinud
metafüüsilist őpetust viljelevaid keskusi.
*
René-Jean-Marie-Joseph Guénon sündis 15. novembril 1886. aastal Loire’i orus
Blois’ linnas kohaliku arhitekti perekonnas pärimuslikult katoliiklikus miljöös.
Nőrga tervise tőttu venisid ta keskkooliőpingud tavalisest pikemaks, kuid ta oli hea
őpilane ja paistis silma iseäranis matemaatikas. 1904. aastal läks ta Pariisi, et őppida
matemaatikat kőrgkoolis. Kuid kőrgkooliőpingud katkesid 1906. aastal. Üheks
pőhjuseks oli ülemäärane psüühiline tundlikkus, ja samuti usulised kalduvused — ta
oli käinud juba palverännakul Lourdes’is. Hingeline tung viis ta akadeemiliste
őpingute juurest neospiritualistlike harrastuste juurde ja Pariisi okultustide
üldtunnustatud juhi dr. Gérard Encausse’i ehk Papusi lähikonda. Ta käis läbi mitme
“vaimuliku ordu” ja üritas ise asutada Uut Templiordut. Ta hilisema hoiaku
seisukohalt oli see kőik mőistagi küündimatus, kuid just ilmselt sellest kogemusest
sugenes veendumus, et”enamik nőndanimetatud neospiritualismi őpetusi on üksnes
teisele taustale paigutatud materialism, nende taotluseks on rakendada vaimu
uurimisel samasid meetodeid, mida kasutab tavaline teadus mateeria valdkonnas…
Püüd tunnetada vaimset maailma materiaalsete vahendite varal on silmnähtavalt
absurdne; ainult iseenese ja mitte materiaalsete objektide kaudu vőime me avastada
selle tunnetamise pőhialuseid”. Oluline oli leida “ordu”, mis oleks pőhinenud
“traditsioonil”, see tähendab “pühenduse andmise” ehk initsiatsiooni ahelal. Läänes
oli vaid üks selline “traditsiooniline” institutsioon — vabamüürlus. Kuid selle
praegused vormid on säilitanud vaid ainult pärimusliku kesta ilma vaimse sisuta. On
aga siiski arvatud, et Guénonil oli kontakte vana operatiivse vabamüürlusega vői
isegi mingit laadi “kristliku sufismiga”. Sellega seoses nimetatakse salaühingut
Estoile internelle, mille kontaktisikuks oli katoliikliku ajakirja “Regnabit”
kaastööline, kristliku sümbolismi uurija L. Charbonneau-Lassay (6). Selle kaudu on
tema töödesse tulnud ilmselt motiive, mille lähteallikaid on muul viisil vőimatu
tuvastada (selliseid on näiteks raamatus “L’ésotérisme de Dante”, 1925; “Dante
esoterism”).
Eemaldumine okultistidest leidis aset 1909. aastal, kuid nende ringides oli ta
kohanud tema arengut määravalt suunanud inimesi. Üks neist oli Albert de
Pouvourville (1862—1939), kes oli töötanud koloniaalametnikuna Tonkingis ja
saanud seal taoistliku pühenduse ja nime Matgioi. Tema raamatud “La voie
metaphysique” (“Metafüüsiline tee”) ja “La voie rationnelle” (“Mőistuslik tee”)
vőisid inspireerida Guénoni metafüüsika-alaseid uuringuid. Teine oli sufismi
pühenduse saanud Léon Champrenaud ehk Abd al-Haqq. Vahepeal oli ta jőudnud
asutada ajakirja “La Gnose” ja avaldanud selles paarkümmend kaalukat artiklit.
1910. aastal kohtus ta Rootsi idamaaränduri, dervi¨i ja maalikunstniku Ivan Aguéliga
(1869—1917), kelle araabiapärane nimi oli Abd al-Hadi. Viimase kaudu kujunes tal
vaimne ühendus Kairo őpetaja ¦eik Abd ar-Rahman Elish El-Kebiriga. Kuid
Guénoni esimesed ja őpetuslikult pőhjapanevad raamatud käsitlevad eranditult hindu
metafüüsikat. See eeldas eeskätt advaita-vedanta pőhjalikku ja tőepärast tundmist,
mis sai pärineda ainult ehtsalt őpetajalt ja mitte orientalistidelt. Paraku pole olemas
andmeid tema hindu őpetaja kohta. On arvamus, et Guénoni varjus on tegutsenud
mingi India pärimuslik advaita-vedantat esindanud rühmitis, mis oli huvitatud
sellest, et hindu őpetus leviks Läänes moonutamata kujul. Idamaiste őpetuste
moonutajateks olid ühelt poolt akadeemilises valdkonnas tegutsevad orientalistid,
teiselt poolt teosoofid ja okultistid.
1912. aastal abiellus Guénon Blois’ neiu Berthe Louryga. I maailmasőja ajal oli
ta tervise tőttu väeteenistusest vabastatud ning jätkas Sorbonne’is filosoofia
őppimist, suheldes seal enamasti katoliku filosoofia uurijatega ja sai oma esimese
akadeemilise kraadi uurimuse eest Leibnizi matemaatikafilosoofia kohta.. 1916.
aastal tutvus ta Jacques Maritainiga. 1917—1918 oli ta kooliőpetaja Al¸eerias Sétifis
ja 1918—1919 Blois’s. Seejärel naasis ta Pariisi oma vanasse korterisse Saint-Louisi
saarel ja esitas oma raamatu “Hindu őpetustest” Sorbonne’ile kui doktoritöö.
Selle kandvaks teemaks oli käsitus “lőpmatusest”, millel rajanes ka tema
arusaam metafüüsikast. Kuigi tollane suurim autoriteet india filoloogia alal Sylvain
Lévy möönis, et orientalistikas vőib olla ka “teisitimőtlejaid” oli teaduskonna otsus
järsult eitav. Viimases oli ilmselt mängus ka meie aja tuntuima neotomistliku
filosoofi Maritaini käsi. Viimane oli Guénoni toetanud, kui see kirjutas raamatut “Le
théosophisme, histoire d’une pseudo-réligion “ (1921, “Teosoofia, ühe
pseudoreligiooni ajalugu”), kuid “Hindu őpetustesse” suhtus ta täiesti vaenulikult:
“kristlaseks olemise” juurde kuulub veel praegugi veendumus, et kőik teised
pärimused on pelgad “panteistlikud” vői “loodusmüstilised” őpetused ilma
ilmutusliku ja usulise substantsita. Maritain väitis, et “Guénoni metafüüsika on
pőhimőtteliselt ühitamatu usuga … Kui teosoofia pseudo-orientalistika, mille
propaganda uputab nüüd Läänt, ohustab intellekti oma rikutuse ja radikaalse
mandumisega, siis tuleb möönda, et Guénoni soovitatud rohi, kui öelda otsesőnu —
kőikide hereesiate ema, antiigi gnoosise hinduistlik taastamine — teeb asja veel
hullemaks”.
Teineteist nad pärast seda enam nimepidi ei nimetanud , kuid sisuline vaidlus
nende vahel jätkus asjaosaliste surmani. Guénon oli tőepoolest kinnitanud, et
religiooni tundeliste vormide suhtes on ta täielikult ükskőikne, kuid teadmise ja usu
(vői armastuse) tee ei erine olemuslikult, nende vastuolu on pőhjustatud ainult
vaatekohtade erinevusest: usk seob end suuresti “tugedega” ehk “vahenditega”,
teadmine, mis pürib absoluutsesse transtsendentsi, end nendega ei samasta ja näib
seetőttu “külma” ja “kalgina”. Kuigi peaks olema selge, et tunnetuse kőrgemad ja
üldisemad vormid sisaldavad endas kőiki madalamaid vorme nagunii. Neotomistlik
inimesekäsitus on suuresti pööratud maisuse poole, Maritaini ideaaliks oli omalaadne
“kristlik kommunism”, paradiis maa peal, Guénoni käsituses seevastu on maisus
üleni avatud transtsendentsi poole ja ka inimene pole midagi püsivat ja lőplikku, vaid
ainult aste olemise üldises hierarhias. Selles ei ole midagi ebakristlikku, kuna
őigeusu kiriku őpetuses on inimese liikumine jumala poole (theosis) pőhilisimaid
dogmasid.
1924. aastal ilmus Prantsusmaal F. Ossendowski raamat “Loomad, inimesed
ja jumalad”, selle puhul korraldas ajakiri “Les nouvelles littéraires”
ümarlauavestluse, milles osales Guénon koos Maritainiga. See sündmus oli mőneti
ajendiks raamatule “Orient et Occident” (1924). Agartha- ainest sai alguse ka teine
oluline raamat “Le Roi du monde” (1927). 1925. aastal pidas Guénon oma esimese ja
ka viimase avaliku loengu Sorbonne’is, mis ilmus hiljem kui “Ida metafüüsika”.
Selle kuulajate hulgas oli ka Maritain, kes mőistagi ei suutnud andestada selles
tekstis sisalduvat neotomismi-vastast őelutsemist. Olles Prantsusmaa saadik
Vatikanis püüdis Maritain saavutada Guénoni teoste kandmist keelatud raamatute
Indexisse. Kuid Pius XII tähelepanu see taotlus ei pälvinud.
Pidades katolitsismi Lääne traditsiooni ainsaks ehtsaks vormiks, püüdis Guénon
ikkagi veel leida selle raamides tugipunkti metafüüsiliseks ärkamiseks; 1925—1927
osales ta tegusalt ajakirja “Regnabit” tegevuses ja avaldas suure hulga käsitlusi
kristliku sümboolika kohta. Isa Félix Anizani ja Louis Charbonneau-Lassay juhitud
ajakirja taga oli benediktiinliku taustaga Societé du Rayonnement intellectuel du
Sacré-Coeur. Kuid see koostöö lőppes neotomistide vastutegutsemise tőttu. Selleks
ajaks oli Guénon juba mitme pőhjapaneva raamatu autor: “Hindu őpetustega”
esitatud ainet arendas “L’homme et son devenir selon le Vedanta” (1925, “Inimene ja
tema areng vedanta järgi”) olemise hierarhia kőrgemate astmete uurimise suunas.
“La crise du monde moderne” (1927, “Nüüdismaailma kriis”) oli piiritlenud Lääne
metafuusilisest kurtusest sugenevaid ohtusid. See on tänini Guénoni enim tuntud ja
levinud raamat. 1925. aastal oli Guénon hakanud oma artikleid avaldama väikese
levikuga ajakirjas “Voile d’Isis” (vőrdle: J. P. Blavatskaja teos oli “Isis Unveiled”!),
mis järk järgult minetas oma okultistliku suunitluse ja muutus guénonistliku
traditsionalismi pőhiliseks häälekandjaks; 1933. aastal sai ajakiri endale nimeks
“Ētudes traditionelles” ja lőpetas oma ilmumise alles 1994. aastal, kui oli ilmunud
kogusummas 518 numbrit.
1928. aasta alguses suri Guénoni abikaasa , aasta hiljem lahkus elavate hulgast
ka ta tädi, tänu kellele oli püsinud side kodupaigaga Blois’s. Sedasi lähemate
sugulasteta sőitis ta 20. II 1930 Marseille’sse ja sealt kaks nädalat hiljem, 5. III
Egiptusesse. Ta kaaslaseks oli rikas ärinaine Madame Mary Dina. Neil oli kavatsus
viibida seal vaid mőni kuu, et koguda avaldamiseks islami esoterismi tekste. Kuid
kolm kuud hiljem naasis Madame Dina Prantsusmaale, Guénon jäi üksinda Kairosse
ja pidi toime tulema üpris nappide vahenditega. Ta jäi peatuma al-Azhari ülikooli
linnajakku ega puutunud palju kokku eurooplastega, kőneles araabia keelt ja taastas
sidemed oma sufi vennaskonnaga, kuhu ta oli Ivan Aguéli vahendusel kuuluma
hakanud, ning hakkas kasutama nime Cheik Abdel Wahed Yahya. “Le Voile d’Isis”
jätkas tema artiklite avaldamist — aasta aasta järel ilmus igas numbris kaks tema
kirjutist. 1931. aastal ilmus raamat “Symbolisme de la croix” (“Risti sümbolism”,
mille ta pühendas oma sufi őpetajale. Järgnenud aastal ilmus “Vedanta” raamatu
ainet jätkav “Les états multiples de l’étre” (1932, “Olemise erisugused astmed”;
lisagem, et samal aastal avaldas ka Maritain pőhjapaneva ja mőneti ka samaainelise
teose “Distinguer pour unir ou les degrés de savoir”, “Eristada, et ühendada ehk
tunnetuse astmed”). Selleks ajaks oli ta loobunud juba mőttest naasta Pariisi. 1934.
aastal abiellus ta oma sőbra ¦eik Mohammad Ibrahimi vanema tütre Fatma-
Hanemiga ja asus elama äia juurde. Ta loobus oma Pariisi korterist, kuid osales
kirjavahetuse kaudu innukalt Pariisi vaimuelus ja kirjutas hulganisti artikleid. Kairos
külastasid teda hilisemad nimekad traditsionalistid nagu Frithjof Schuon, Titus
Burckhardt ja Martin Lings. 1935 alanud kirjavahetus Ananda K. Coomaraswamyga
tegi viimasest veendunud traditsionalisti. 1937. aastal asus ta elama Kairo eeslinna
Dokisse, kuhu ta inglasest austaja John Levy talle maja —.Villa Fatma — oli
muretsenud. II maailmasőja aastad, kui kirjavahetus oli katkenud, andsid aja mitme
suurema töö lőpetamiseks. 1945. aastal ilmunud “La rčgne de la quantité et les signes
des temps” (“Kvantiteedi vőim ja aja märgid”) oli kavandatud seletuste ja
täiendustena “Nüüdismaailma kriisi” jätkuks. “Aper§us sur l’initiation” (1946,
“Käsitlusi initsiatsioonist”) vaatles pőhjalikumalt “pühenduse andmise” tähendust ja
vaimseid aluseid, “Les principes du calcul infinitésimal” (1946,
“infinitesimaalarvutuse printsiibid”) tuleb tagasi “lőpmatuse idee” juurde
matemaatika kaudu. Pärast rohkeid nurjunud katseid sai ta 1948. aastal Egiptuse
kodakondsuse. Viimatel aastatel olid hakanud ilmnema püsivalt mitmed ebamäärased
haigusnähud ja ta suri 1951. aasta 7. jaanuari hilisőhtul. Veidi enne seda oli ta
nentinud, et “an-nafsu halas” (‘hing on pääsenud’) ja öelnud naisele, et tema
tööruum jääks nii nagu see on, sest ta tahab sinna nähtamatult naasta.
Nagu juba ütlesime, ei olnud Guénon tuntud ega mőjukas mőtleja tavalises
tähenduse, kuid tema raamatud ilmuvad uustrükkides, need levivad ja neid tőlgitakse
ning kirjandus tema kohta muutub üha hőlmamatumaks. Euroopas ja Ameerikas on
väike rühm “vőrdleva usundiloo” ainel kirjutavaid uurijaid, kelle teosed lähtuvad
puhta traditsiooni vaimust. Esmajärjekorras tuleks korrata A. K. Coomaraswamy, F.
Schuoni, T. Burckhardti ja M. Lingsi nime ning lisada neile veel Julius Evola, Alain
Daniélou ja Seyyed Hossein Nasr. Kuid kőige suurem osa tema mőjust jääb
nähtamatuks vői avaldub őige ootamatul viisil. Guénon rőhutas alati, et ta on üksnes
käsitlenud idamaiseid őpetusi nii nagu nad on, tema enda isik on sealjuures täiesti
kőrvaline — tőde on alati ja kőikjal ühesugune ja üksnes valel ning eksimustel on
autorid. Guénon distantseerub otsesőnu ka tänapäeva uudishimulikele inimestele
armsate psüühiliste fenomenide käsitlemisest, kuigi ta biograafid on toonud andmeid
selle kohta, et tema taandumist Egiptusesse ajendas soov pääseda lakkamatutest
okultsetest ja psüühilistest rünnakutest. Tunnistuseks ta teoste traditsioonitruudusest
vőib olla Marco Pallise sőnum Tiibetist: “Oleme ise korduvalt kogenud, kuivőrd
täielikus, mőnikord isegi sőnasőnaliste kokkulangevusteni ulatuvas vastavuses on
Guénoni käsitlus metafüüsilistest printsiipidest praegu Tiibetis omaks peetud
arusaamadega. Meil tuli korduvalt tsiteerida tema väiteid, mőistagi nime nimetamata,
et selgitada mőnd őpetuslikku seisukohta ja nentida ühtlasi, et meie Tiibeti
vestluskaaslased, kelle hulgas oli nimekaid laamasid, nőustusid kohe kőneks olnud
väitega… Pidime kirjutama “Nüüdismaailma kriisist” lühendatud, tiibetlaste jaoks
kohandatud mugandause…mis ilmus 1950. aastal tiibeti keeles. Et anda teosele
traditsioonipärane kuju, esitleti seda kui kommentaari 13. Dalai-laama testamendile”
(7).
“Nüüdismaailma kriisis” kirjeldatud arengutest ja ohtudest kőneldakse praegu
kőikjal. Ka kirik kőneleb “Jumalata ühiskonnast”: “Nüüdisaja kiriku dialektiline
vastasseis Jumalata ühiskonna murede, tülide, vaenudeja katastroofiriskidega ning
progressi vaevarohkete ja petlike kogemustega kinnitatud inimsüdameis ilmsiks
saavate aimamatute evangeelsete vőimalustega — ja viimaks ka Jumala halastuse
saladustega, milles avaneb Jumala vőimu käsitamatu rikkus — see kőik ütleb meile,
et käes on suur ja otsustav tund, kui tuleb elada avasilmi ja kindla südamega”. See on
lőik paavst Paulus VI (ta pidas end Maritaini őpilaseks) sőnavőtust 7. I 1976. See
päev on kummalise kokkusattumise tőttu ühtlasi Guénoni 25. surma-aastapäev ja
paavsti sőnavőtt mőttelt üpris solidaarne “Nüüdismaailma kriisi” vaimuga. II
Vaticanum möönis ka nn. mittekristlike religioonide ilmutuslikku olemust.
*
René Guénoni biograafid märgivad, et see mööndus pole veel kaugeltki
Guénoni-pärase “religioonide transtsendentse ühtsuse” idee omaksvőtt, kuid siiski
olulise tähendusega sündmus. Kui üritada kokku vőtta Guénoni sőnumi pőhiideid,
siis peab esimesena nimetama just “usundite transtsendentset ühtsust”. See pole
mőistagi oikumeenilise liikumise viljeldud pelk inimlik sallivus ja liberalism. Maisel
ja mőistuslikul tasandil on erisugused identiteedid ja erinevused paratamatud ning
ületamatud, ühtsus hakkab silma paistma alles esoteerilise tunnetuse tasandil. Kui
kaob sellel tasandil toimida suutev vaimueliit, siis hajub religioonist ja ka ilmalikust
elust ühtekuuluvustunne pöördumatult. Niisuguse teadmise kaotsiminek renessansis
ja reformatsioonis pőhjustas kristliku tsivilisatsiooni sisemise lagunemise, mis pole
veel kaugeltki lőpule jőudnud. Seetőttu pidas Guénon “Intellektuaalse intuitsiooni”
tasandil tegutseva eliidi taastamist ainumőeldavaks väljapääsuks praeguse maailma
kaosest. Selles, et maailm on kaoses, ei kahtle enam keegi ning seetőttu on
arusaadav, miks teda on nimetatud “Lääne viimaseks vőimaluseks” (J. Robin. “René
Guénon, la derničre chance de l’Occident”, 1989) ja praegust ajahetke
“üheteistkümnendaks tunniks” (M. Lings. “The Eleventh Hour. The spiritual Crisis
of the Modern World in the Light of Tradition and Prophecy”, 1987). Läänes selleks
enam vaimseid ressursse ei ole, algimpulss peab saabuma Idast, et olla valmis,
“avasilmi ja kindla südamega”, kui kosmilise manifestatsiooni tsüklis käivitub
allakäigule vastupidine arengutsükkel. Antiigi allakäigule järgnes täielikult
traditsiooni alusel seisnud keskaeg, mille lőpu alguse paigutas Guénon 14.—15.
sajandisse. Ka praeguses allakäigus on alati vőimalik “naasmine alguse juurde”.
Kuigi praegust “raudajastu” lőppu eraldab tulevasest “kuldajastust” paratamatult palju
kestvam ja sügavam katastroofide “pime ajastu”.
*
Eelnev tekst — kui mitte arvestada väiksemaid parandusi — on kirjutatud 1995.
aasta septembris. Mőni kuu hiljem, vőttes läbi Rooma ja Vatikani raamatukauplusi,
pidin tődema, et Guénon ja tema koolkond polegi Euroopas nii perifeerne, nagu
varem ujedalt arvasin. Peaaegu kőik tema teosed olid saadaval itaalia keeles ja
nendega ka arvestatakse. Itaalias on kahtlemata kőige mőjukam guénonist A.
Pallavicini, kes 1950. aastal vahetas Guénoni mőjul katoliikluse islami vastu ja on
pärast oma akadeemilises őpetamistegevuses lähtunud ainult tema vaimsest
pärandist. Ta on Itaalia Islami Kultuuri Keskuse (selles osalevad kőikide
islamimaade saadikud Roomas) esindaja Vatikani Paavstlikus Uskudevahelise
Dialoogi Nőukogus (Pontifico Consiglio per il dialogo interreligioso). Ühes oma
tekstis toob ta tsitaadi paavst Johannes Paulus II kőnest: “Igasugune eetika peab
lähtuma antropoloogiast, mis on őpetus inimesest, ning see omakorda metafüüsikast.
Eetika kriis on ilmseim märk antropoloogia kriisist — kriisist, mis on omakorda
tingitud ehtsalt metafüüsilise tunnetuse puudumisest. Mainitud kolme tasandi —
eetika, antropoloogia ja metafüüsika eraldamine üksteisest on ohtlikeim eksitus,
tänapäeva kultuuri areng on seda traagiliselt kinnitanud.” Pallavicini lisab: “Oleme
lubanud endale tsiteerida Läänes domineeriva religiooni kőrgeima autoriteedi sőnu
kinnitamaks, kui oluline on usulise pärimuse sisemine metafüüsika, mis René
Guénoni sőnul “ei ole idast ega läänest”, ning on igas ilmutuses sisalduvate
arhetüübiliste printsiipide vahetu väljendus” (8)..
Märkused.
Essee ilmus ajakirjas Vikerkaar” nr. 5-6, 1996 kui saatesőna “Ida metafüüsika”,
“Islami esoterismi” ja “Lindude keele” tőlke juurde. “Ida metafüüsika” ilmus 1997
eraldi bro¨üürina koos artiklitega “Märkusi kosmiliste tsüklite őpetuse kohta” ja
“Loomine ja manifestatsioon”). Selle koostamisel kasutasin teoseid: P. Chacornac.
La vie simple de René Guénon. Pariis, 1956; J. Robin. René Guénon, témoin de la
tradition. Pariis, 1986; René Guénon. Cahiers de l’Herne, Pariis, 1985; Études
traditionnelles. Numéro spécial consacré ŕ René Guénon. 1951; L’Age d’Or. René
Guénon, témoin de la tradition et prophččte de l’Age d’Or ŕ venir. Hiver 1986—
1987.
Enim kokkuvőtva ja tabavama iseloomustuse Guénonist on loonud Alain
Daniélou oma mälestustes “The Way to the Labyrinth”.(A New Directions Book.
New York, 1987,lk. 145—146): Kui ma hakkasin esimest korda huvi tundma India
usundi ja filosoofia vastu, leidsin, et kasu on vaid René Guénoni töödest. Olin
hoolega lugenud kőiki ta teoseid ja hakanud tellima ajakirja “Voile d’Isis”…
“Introduction aux doctrines hindoues”on üks väheseid teaduslikke raamatuid, mis
loob usaldusväärse pildi India tsivilisatsiooni filosoofilistest ja kosmoloogilistest
alustest. Guénon oli őppinud ehtsa hindu müstiku juhatusel ja esitas tema vaateid
imetlusväärse selgusega. Paraku ei antud sellele suurele őpetlasele sissesőiduviisat
Indiasse. Briti tolleaja poliitika pelgas kőiki mőeldavaid hinduismi kiitmisi, millest
oleks olnud tuge rahvuslusele. Teiseks pőhjuseks vőis olla Guénoni pőlgus
Teosoofiaseltsi vastu, mille küündimatusi oli ta vaadelnud oma kuulsas raamatus —
Seltsi president Annie Besant oli juhtivalt tegev Briti poliitika suunamisel Indias.
Guénon jäi elama Egiptusesse ja hakkas huvituma — nagu ta väljendus —
“ürgtraditsiooni” sugemetest kristluses ja iseäranis islamis. Ta avaldas hiilgavaid
artikleid Islami sufismi ja esoterismi kohta. Tolle traditsiooni läheteni ta aga ei
pääsenud, tal polnud vőimalust astuda ühendusse India aarja-eelsete usunditega,
sealhulgas ¨ivaismiga, mille tekstide ja riituste juurde pole hőlbus pääseda. Tema
püüdlusi pidurdas tősiselt ka islami puritanism.
Tol ajal avaldas Guénon väga suurt mőju teatud Lääne intellektuaalidele, ja see
mőju püsib ikka veel. Tänu temale muutsid India filosoofia ja kunsti uurijad —
näiteks A. Coomaraswamy USA-s — oma käsitusi ja arusaamu India tsivilisatsiooni
kohta, hoolimata tavaliste ülikooli- ja indoloogiliste ringkondade vastuseisust. Ei ole
kahtlust, et Guénon mőjutas suuresti Mircea Eliade mőtlemist.
Indias tema töid ei üldse ei tuntud, kuid suurtes joontes oli tema filosoofia
kooskőlas hindu pärimuse pőhiprintsiipidega. Kuigi aja jooksul sai tema mőtlemine
vormi ja väljenduse osas teistsuguse suuna, on see siiski parim lähtepunkt hindu
maailmakäsituse ehtsaks tundmaőppimiseks. Hindu őpetlastele pakkusid Guénoni
vaated suurt huvi, minu suutmisest nende vahendajaks olla oli palju kasu ja see tegi
meievahelise suhtlemise lihtsamaks. Tőlkisin pikki lőike tema teostest hindi keelde ja
avaldasin neid ajakirjas “Siddhanta”. See ajendas mitmeid huvitavaid mőttevahetusi
ja teaduslikke kommentaare ning selles seoses tekkis mul ulatuslik kirjavahetus
Guénoni endaga… Guénon suri enne, kui ma temaga kohtuda jőudsin. Oli väga kurb,
et temataolisel, erakordsete vaimuannete ja oivalise ettevalmistusega őpetlasel ei
tekkinud kontakti India esoteerilise pärimusega, mis on mőeldamatu, kui ei osata
perfektselt india keeli; see mőistagi ei kahanda tema tööde tähtsust ega tee
ebaolulisemaks tema rajatud suunda inimmőtte lähete ja arengu uurimises.”
(1)“Dictionnaire biographique des intellectuels fran§ais” (Pariis, 1996, lk. 567)
väidab, et J. Evolale lähedal olnud ringkonnas oli see aforism niisugune: “Hitler? See
on Guénon ja Panzerdivisionen!” Sama teos jätkab: “Kuid eeskätt sürrealistid (André
Breton ise, kuigi heites talle ette reaktsioonilist ideoloogiat, Arthaud ja Grand Jeu
osalised) osutasid talle tähelepanu rohkem kui ükski teine Euroopa intelligentide
rühmitus — kui mitte arvestada mőnda fa¨istlikku mőtlejat vői
“rahvusrevolutsionääri.” Selles teemast annab pikema ülevaate uurimus: E. Badache.
Surréalisme et tradition. La pensée d’André Breton jugée selon l’oeuvre de René
Guénon. Pariis, 1978. See on lähtunud väitest: “Mida rohkem süveneda sürrealismi,
seda rohkem kasvab veendumus, et tema nurgakiviks on hermetism, mis on
inspireerinud tema pőhimőisted.”
(2) R. Guénon avaldas tunnustava retsensiooni Eliade raamatu “Le Mythe de
l’étérnel retour” (Pariis, 1949) kohta. M. Eliade on ise mitmel puhul kirjutanud
Guénonist: artiklis “Un autre regard sur l’ésoterisme” (“Occultisme, sorcellerie et
modes culturelles. Pariis 1978, lk. 89—92; eesti keeles on sellest ilmunud katkend:
“Vikerkaar” nr. 1—2, 1994) ja oma autobiograafias “L’épreuve du labyrinthe”.
Pariis, 1987, lk. 170—171. Nende mőlemi kohast traditsionalistide hulgas annab
ülevaate: W. Quinn Jr. The Only Tradition. The State University of New York Press,
Albany, 1997.
(3) D. Cologne. Puissance et spiritualité dans le traditionalisme intégral. René
Guénon. Cahiers d’Herne. Pariis, lk. 92.
(4) Seda teemat piiritleb lühidalt ja ülevaatlikult R. Guénoni essee “Märkusi
kosmiliste tsüklite őpetuse kohta". Eesti AO Sőnumitooja, september, 1990)
(5) Alles internetiajastul sain teada, et Admiral on Jevgeni Golovin, luuletaja ja
parimaid Lääne alkeemia tundjaid, kes 1960. aastatel oli nn. Ju¸ini pőiktänava
esoteerilise ringi juhte. Teine oluline figuur selles ringis oli praegune prominentne
kirjanik Juri Mamlejev. Neilt sai hiljem äratust ka A. Dugin (sünd. 1962). Vaata
“Unio mistica. Московский эзотерический сборник.” Moskva, 1997, lk. 10.
(6) L. Charbonneau-Lassay (1871—1946) oli ehitusmälestiste ja kristliku kunsti
uurija, tema olulisim teos on “Bestiaire du Christ”. “Kontakt teatud hiliskeskajal
asutatud hermeetilis-müstiliste vennaskondadega, nende hulgas on Estoile internelle
ja Fraternité des Chevaliers du Divin Paraclet, on alati ergutanud huvi
Charbonneau-Lassay vastu. Ta ise on seoses Estoile internelle’iga väitnud: see
absoluutselt puhast katoliiklust järgiv vennaskond, milles pole kunagi olnud rohkem
kui kaksteist liiget, on rangelt salajane, ta on säilitanud oma 15. sajandi algupärased
käsikirjad, oma pőhikirjalised ja müstilised kirjutised (“Dictionnaire critique de
l’ésotérisme”. Pariis, 1998, lk. 287—288).
(7) M. Pallis. René Guénon et le bouddhisme. “Études traditionelles. Numéro spécial
consacré ŕ René Guénon” 1951 (reprint 1986), lk 308—316).
(8)A. Pallavicini. Islam interiore. Milano, 1991, lk. 141.
(40 000 tm.)
|
