Alkeemiast (2003)

Raivo R. Raave
vaimulik
Foto: erakogu

Täna ei peaks enam küsima, kas on elu pärast surma, vaid KAS ON ELU ENNE SURMA? Just selle elususe küsimusega, selle kvaliteedi ja kestvusega, tegeles alkeemia. Alkeemia peaaines oli Inimene.

Ainult see, kes ei tunne alkeemia olemust vőib ta samastada keemia vői eelkeemiaga. Alkeemia kuulub vabaduse ja igavese elu saavutamise teede hulka ja tal on vaimne ülesanne. Keemia on ainete maailma tunnetamine ja selle valdamine.

Traditsiooniline alkeemia lähtus Hermes Trismegistuse őpetusest, et kőik, mida me enda ümber näeme, on vaid algprintsiipide erinevad manifestatsioonid. Kőik loodu on omavahel ühenduses - muutub ja areneb. Maine peegeldab taevast ja taevas on maise reaaliad.

Kui Lääne alkeemia ka tegeles paralleelselt vaimsele laboratoorse tööga, siis hiina alkeemia oli DAO omandamise kaudu igavese elu saamise kunst ja india alkeemia rasajaana koolkond oli puhas maagiline soterioloogia ehk pääsmispraktika. Mitmedki tantristid nimetavad alkeemiat üheks kaheksast siddhist ehk väest.

Alkeemia pärijad

Alkeemiline pärand sai osaliselt tőesti keemia kätte, kuid see osa ei kanna enam alkeemia jälge. Keemia ei sünni alkeemiast. Keemia on alati alkeemia kőrval - sellega paralleelselt. Need on kaks diametraalselt erinevat mentaalset struktuuri.

See on sama nagu tänane teater ei kanna enam omaegsete rituaalide ja müsteeriumite jälge - katkestus on sees, metafüüsiline osa on lőigatud ära.

Tänane keemia on alkeemia olemusele täiesti vastupidine: see on kvantiteedi tagaajamine kvaliteedi asemel. Keemia tegeleb ainetega, alkeemia peaaines oli ja on seevastu inimene.

Tősi küll: alkeemia pärijaid vői selle varanduse äraajajaid oli teisigi. Kirjandus sai omale teatud sügavust juurde - olgu see siis romantik Victor Hugo vői realist Honore de Balzac. Ja see oli isegi teatud tasandil nende ideede säilitamine.

Päris vargaks osutus aga näiteks poliitiline ökonoomia - nii kapitalistlik kui marksistlik, samuti kogu materialismi teoloogia, positivism ja kőik kus visioon homo faberist selle moondunud kujul kohta leidis kuni tema kőrguse - progressi ideeni välja.

Jah, profaanne ja sekulariseerunud maailm suutis kiirendada aega, suutis kasutusele vőtta erinevad tehnoloogiad, mis valmistasid vajaliku loodusest kiiremini, kuid see aja vőitmine oli ja on petlik, sest see on tegelikult samastumine selle ajaga ehk AJALIKUKS MUUTUMINE.

Igavene elu jäi sellest välja ja on küsitav, kas inimkond seda enam kätte saabki.

Alkeemia – kuninglik kunst

Alkeemiat on nimetatud kuninglikuks kunstiks, sest alates IX sajandist eeldati, et seda valdavad kuningad. Pärimus räägib metallide transmutatsioonist kullaks sellistelt meestelt nagu Richard Lővisüda, Friedrich Barbarossa ja Louis Püha.

On teooria, et kuningavőimu langus alates XII sajandist kui vőitud kuningad kaotasid oma tervendavad ja alkeemilised vőimed. Tőesti omistati kuningatele varem ravivőimet ja inimesed tervenesid nii käte pealepanemise kui kuninga riiete puutumise kaudu.

Sestap rahvas ka hindas ja armastas kuningaid ja probleemid tekkisid vast siis kui inimesed ei saanud enam abi ja kergendust.

Ãœks alkeemiline sőnum on "Kaaren vihkab juuritud tamme". Ja tőesti ei varesed ega kaarnad istu juurtega üleskistud puule. Esimese alkeemilise operatsiooni - nigredo - sümboliks on pealuud küünte vahel hoidev ronk.

Kui mäletate sir Walter Scotti "Ivanhoed", siis seal toimub turniiril vőitlus templirüütli Brian de Bois-Guilberti ja romaani peategelase vahel. Brian tuleb välja - kilbil kolpa hoidev kaaren. Ivanhoel on juuritud tamm.

Alkeemiliselt on juurit tamm juba nigredost väljumise sümbol ehk siis hierarhiliselt on see vapp kőrgem. Ja tundmatu Ivanhoe vőidab.

XV sajandil oli Inglismaal Rooside sőda. Roosid on alkeemias üsna kőrged sümbolid. Valge roos sümboliseerib albedot ehk teist alkeemilist astet, punane aga rubedot ehk kőrgemat. Ja jälle: peale jäi punane roos. Samuti ka Teises maailmasőjas: pentagramm on hierarhiliselt kőrgem sümbol kui svastika ehk haakrist.

Alkeemia teed ja sihid

Alkeemias eristatakse kahte teed: kuiva ja märga. Esimene on mehelik, teine naiselik tee. Ka nende teede kohta on parem rääkida metafoorselt ja nende teede metafoorsed kirjeldused on hästi edasi antud ka kahes eesti keeles ilmunud raamatus. Kuiv ehk Pőhja tee Jules Verne "Kapten Hatterase seiklustes" ja märg tee Edgar Allan Poe "Artur Gordon Pimi's"

Kuni alkeemiani oli inimene muutnud aineid vaid toiduvalmistamise käigus, mőistmata siiski nendevahelisi seoseid ja printsiipe. Alkeemia muutis seda mőtteviisi ja näitas, et inimesed suudavad looduse arengut mőjutada.

Alkeemia puhul ei saa sellest väljas olles küsida, mis on selle siht ja konkreetne tulem. Alkeemia on tee ja selle eesmärk selgub tegijale protsessi käigus. Öelda, et alkeemia eesmärk on saada kulda - on pehmelt öeldes küündimatu. Isegi see, mis on algmateeria, tuleb igal adeptil sőnastada ise.

Lihtsustatult vőime öelda, et alkeemia eesmärk on jőuda vaimse ja hingelise täiuseni. Baasmetallide muutmine kullaks on vaid märgiks - alkeemiku eesmärgiks on kőige loodu mőistmise läbi ise "kullaks" muutuda.

Harri Kingo on öelnud: "Olenemata märkidest ja tähendustest on inimene sisuliselt alati tegelenud oma sisemise selginemisega - vahendid on vaheldunud, siht on olnud sama. Ning küsimus ei taandu mitte märgi ja tähenduse őigsusele, vaid seostatuse őigsusele"

Alkeemia täna

XX sajandi üks tuntumaid alkeemikuid Fulcanelli ütleb, et laboratoorselt alkeemiaga tegelemine tänapäeval on küsitav, kuna pole enam ehedaid aineid - kosmilised mőjud on niivőrd muutunud. See aga ei tähenda nagu poleks alkeemia printsiipidest midagi őppida.

Tegelikult ulatub alkeemiline traditsioon tőepoolest läinud sajandisse, mil ilmusid prantsuse alkeemiku ja adepti Fulcanelli raamatud "Gooti katedraalide saladused" ja "Filosoofilised majad". Tema salapärasest isikust teame vaid ta őpilaste kaudu. Aga Fulcanellit lugedes tunnetad kohe sellist kompetentsust ja enesekindlust, mis saab olla vaid sellel, kes teab neid asju…

Keemiast rääkides ütleb Fulcanelli, et keemiline valem ei peegelda kőiki aine omadusi. Kui tükk suhkrut panna pimedas uhmrisse, siis vőime tagudes näha sinist leeki. Seda pole suhkru valemis. Ja kui uhmerdada peedisuhkrut - tuleb hoopis kollane leek. Seega on ainetes enam kui nende valemid näitavad.

Opus magnum

Alkeemias räägitakse transmutatsioonist ja transformatsioonist. Need pole päris samad asjad. Transmutatsioon on ühe aine muutumine teiseks molekulaarsel tasandil. No näiteks süsiniku ja teemanti molekulaarsed struktuurid on sarnased. On vaja katalüsaatorit, et saada süsinikust teemant. See on lihtsalt labori eksperiment.

Selleks pole vaja alkeemiat kui kuninglikku kunsti. Transformatsioon sőltub aga alkeemiku enda siseseisundist. Nii ei saa tarkade kivi kätte ainult laboritööga, vaid selleks on vaja ka alkeemiku sisemist seisundit - see ongi transformatsioon.

Albert Suur, Aquino Thomase ja meie Mauritiuse őpetaja, on öelnud, et pole asja, mis oma viimases substantsis ei sisaldaks kulda. Alkeemiaga alustades on tähtis see tunnetus, et meie hinges on see maagiline kuld olemas. Sellest saab meie füüsika ja metafüüsika kese. Kuid oma vertikaalne telg tuleb leida igaühel ise.

Kui alkeemilise protsessi ehk opus magnumi eesmärk on elixir vitae ja lapis - ehk siis igavese elu ja absoluutse vabaduse saavutamine tarkade kivi kaudu, mis lubab ka transmutatsioone kullaks ehk maailma muutmist vői päästmist - siis Carl Gustav Jungi uurimustest näeme, et see individuatsiooniprotsess, mis toimub alateadlikult - järgib opus almicumchi ilma mőistuse loata.

Jung ja alkeemia

Carl Gustav Jung täheldas iseenda ja paljude patsientide unenägude ja nägemuste vastavust alkeemilisele sümboolikale.

15 aastat kestnud uurimuse jooksul jőudis ta järeldusele, et alateadvuslik liigub alkeemiliste sümbolitega kirjeldatud radu pidi ja viib psüühiliste resultaatideni, mis on samastatavad alkeemiliste oopustega.

Jungile heideti ette, et ta transpsüühilisi sümboleid otsekui degradeerib psüühilisteks terminiteks. Jungi vastus oli, et transpsüühiline ei ole psühholoogi uurimisväli, kuid iga vaimne kogemus eeldab psüühilist reaalsust ja see reaalsus koosneb kindlatest asjadest, millega tegelemine on psühholoogi őigus ja kohustus.

Jung täheldas juba oma uuringute algul, et need unenäod ja nägemused, milles esineb alkeemiline sümboolika, viivad teatud psüühilise integratsioonini, mida Jung nimetas individuatsiooniprotsessiks.

Seega ei olnud alatedvuse ilmingud mitte juhuslikud, anarhilised, sporaadilised, vaid järgisid teatud eesmärki - individuatsiooni.

See on Jungi järgi oma MINA avastamine ja valdamine ja seega iga inimese jaoks kőrgem siht.

Unenäomaailma vőib vaadelda kui kőigile kättesadavat alateadlikku initsatsiooniprotsessi, kuigi jah - Jung sellist terminoloogiat ei kasutanud. Pühendamatu, kes näeb alkeemilisi unenägusid ja läheneb psüühilisele integratsionile, teeb läbi initsiatsiooniliseed katsumused.

Tulemus on küll erinev müstilise ja rituaalse initsiatsiooniga vőrreldes, kuid siiski sarnastatav. Unenäoseisundis on pühendamatu samas olukorras, mis adept rituaalse initsiatsioni korral ja mőlemal juhul on tegemist vaimse reintegratsiooniga.

Alkeemia renessanss

Meie maailm on jőudmas kollektiivse enesetapu ehk ökokatasroofini. Alkeemia tődede renessanss on ehk üks vähestest, mis vőib selle peatada.

On ju alkeemia olemuseks see, et inimese seesmisest korrasolekust sőltub väline ehk teisi sőnu: inimese olekust sőltub ka mateeria olek. Kui inimene on harmoonias, siis suudab ta luua selle ka enda ümber.

Välise korra pedantne tagaajamine on pigem sisemise segaduse tunnuseks ja tőeline sisemine korrasolek loob selle ka väljas.

Mateeria pole tegelikult nii surnud, kui profaanne teadus arvab, vaid ta reageerib inimese sümpaatiatele ja antipaatiatele.

Alkeemia ja ökokatastroof

Alkeemia vőib tőesti loodu päästa nii nagu Kristus päästis inimese.

Ta saab seda teha inimese transformatsiooni kaudu ja selles mőttes alkeemia järgneb kristlusele. Isegi enam: ta täidab ülesannet, mida kristlusel pole ja see ongi kogu siiamaani "ägava loodu" lunastamine.

Seega saavd alkeemilised tőed kristlust kenasti täiendada. Mőnedes Ida traditsioonides on nad lihtsalt sees.

Őhtumaailma traagika ongi minu meelest ALKEEMIA hülgamises ja selle ideede ning visioonide profaneerumises.

Ega see kurikuulus progressiideegi tule mujalt kui ikka alkeemiast, ainult et moondatud, et mitte öelda peapeale keerat kujul: nimelt mitte inimese oleku kaudu ei taheta maailma parendada, vaid teaduslik-tehnilist revolutsioon ja industrialiseerimist pidi.

Nii et tänaseks on isegi "keemiast" endast saanud vaat et sőimusőna.

Alkeemia pőhimőtete taastamine

Ilma naljata: vajadus alkeemiliste tődede taassünni järgi on täna suurem kui kunagi varem.

Need profaneerunud ja alkeemialt üle vőetud visioonid looduse alistamisest ja selle üle valitsemisest ja kasvavast paremusest a la "teeme sellest maailmast őitsva aia" kuni äärmusliku " me ei vaja looduselt armuande" - on tänaseks vaid häbiks saanud.

See modernistlik vargus alkeemialt: vőtta unistused ja visioonid ja nőuda nende täitumist ise üha enam sisemiselt rikki minnes - on inimkonnale kurjalt kätte tasunud.

Bensiinimootorist loobumine ei päästa enam midagi, kuigi vőib kuskil lokaalseks palsamiks olla, sest see korralagedus, see segadus, see ökokatastroof algab inimese seest.

Kogu see tragikoomiline modernismiajastu on näidanud, et üksnes väliste abinőudega ei tee midagi ära. See on vaid probleemi lükkamine ühe koha pealt teise peale ehk sőda sümptomitega vői surematu lohega, kelle maharaiut pea asemele kasvab kaks uut.

Alkeemia ja kristlus

Ilma inimese enese kvalitatiivse muutumiseta pole ökokatastroof ärahoitav ja see muutus algab just sellest alkeemilisest tődemusest, et kui minu sees on asjad korras, siis ma saan korra luua-tagada-esile kutsuda ka enda ümber.

Toon kasvői lihtsa näite: kui vaadata teise pőlve uuestisündinud kristlasi, siis nende elud on tőesti korras vőrreldes esimese pőlve kristlastega, kel ikka tuleb ette allajäämisi, langemisi, äärmustesse kaldumisi, kel veel palju tegemist suguvősade ja perekondade "needustega" jms.

Kui aga vanemad on need vőitlused ära pidanud, siis on näiteks tősikristliku perekonda sündinute eludes tőest tunda seda őnnistust, et kőik mis nad ette vőtavad läheb korda, sest nad on nagu veeojade äärde istutatud puud.

Kui kristlus on nii individuaalne kui ühine pääsetee koos koguduse ja kirikuga, siis alkeemia on individuaalne tee, sellele lisaks.

Alkeemias on mőiste "Jordani voolu peatamine". Teatavasti voolab Jordan Surnumerre, mis tähendab üheselt, et lőpp on surm". Alkeemia näeb veel üht vőimalust. Ja see on ülestőusmine.

See erineb judaistlikust igavese surma perspektiivist. Sest juutidel oli vaid surmavald ja see oli jagatud kaheks, kus őiged olid siis eraldatult "Aabrahami süles".

Nii teeb kolmekümnekolme aastane Jeesus kolmekümne kolmandale meridiaanile ühe täkke: ta peatab alkeemilises mőttes Jordani voolu Surnumerre avades oma ristisurma ja ülestőusmisega tee igavesse ellu.