Conventus Terra Mariana > Stud. Dei Contemplationis > Raha on - mőistust pole vaja (2000)

Raha on - mőistust pole vaja (2000)


Ioan Arendia Elita von Wolsky
Malta rüütliordu esindaja Balti riikides, CTM konventmeister
Fotostuudio: Kalju Suur.

Intelligentsi hulgas on selline suhtumine edukatesse ettevőtjatesse küllalt levinud. Tunnen siinkohal moraalset őigust ja kohustust tublide ettevőtjate kaitseks sőna vőtta. 1995.aastal lahkusin oma heal järjel olevast tulundusettevőtlusest mittetulundusettevőtlusesse. Seda oma isiklikel ideelistel kaalutlustel, őigemini lugupidamisest oma esivanemate kasvatusliku suunitluse vastu. Olen sellest peale kővasti rikastunud - küll mitte materiaalselt. Olen vaba raha sőltuvusest ja see pakub naudingut hinnata olusid suveräänina, mida tahangi Teiega jagada.

Minu suhted endiste kolleegidega tuluettevőtluses on muutunud veelgi paremaks. Juurde on tulnud uusi sőpru ja tuttavaid tippjuhtide hulgast, seda ka minu majandusmagistrist abikaasa arvelt.

Arvan, et selline enesetutvustus oli tarvilik, et veenev olla uskumaks minu objektiivset kompetentsi.

Kaitset ei vaja ettevőtjate vőimekus organiseerimise ja administreerimise alal, küll aga vőib kritiseerida nende ühiskondlik-poliitilist mőtlemist.

Esitan mőned objektiivsed vabandused ettevőtjate kaitseks.

  1. Ettevőtja on kogu pildi hindamiseks liiga hőivatud oma pőhitööga, mida konkurentsi tingimustes ei ole vőimalik vähem hőivatult teha.
  2. Ettevőtjal on őigus nőuda, et ka avaliku sektori ametnikud teeksid oma pőhitööd sama hästi.
    Personali valikult jääb avalik sektor, arusaadavatel pőhjustel, erasektorile alla just väärtusi loovate parameetrite poolest. Nii on inimlikult mőistetav, et ettevőtja hakkab bürokraate lollitama.
    Őnneks on hakanud riigiametnike read täienema endiste erategijatega.
  3. Ettevőtja on vabal ajal väga osavőtlik tervikühiskonna ees seisvate küsimuste osas.
    Vaba aja ressurss tuleta punktist 2.
  4. Majandusarvestuslik aspekt.
    Ettevőtja on huvitatud stabiilsest ja ostuvőimelisest majandusruumist. Vaesunud elanikkonnaga ruumis ettevőte ei müü asukohamaal, mis ohustab ettevőtte turvalisust. Sellises seisus ettevőtet on ka raske edasi müüa.
    Kohvrisse pakitavaid ettevőtteid ei tea. Ja kui teaks, siis soodsas investeerimisruumis uusi tulijaid ei oodata.

    Eestis investeerinud ettevőtja on hästi argumenteeritud patrioot.

Usun, et minu lihtsalt serveeritud väited ei mőju targutamisena, sest see teema on mul südame peal. Muret tekitab ka ettevőtjate sinisilmsus, vahest ka mugavus, uskuda ametnike tahet vői suutlikkust riigi kui infraruumi loomises. Kui ettevaatlik riigiametnik ei paiguta, siseinfo kuritarvitamise kartuses, isegi oma deklareeritud tulusid sama riigi tuluettevőttesse, siis pole tema usaldusväärsus eraettevőtjaga vőrreldes ikkagi veenev.

Avaliku sektori funktsionär varjab ettevőtjale arusaadavat tervet loogikat sageli makjavellistliku olupoliitilise loogikaga, millega antakse mőista, et ettevőtja asi on maksmine, ametnike asi on korraldamine.

Kui ettevőtja tahab edaspidi investeerida Eesti riiki, siis ei saa ka kőrvale jääda nende ametite tööst, kus tema kohustuslikke ja vabatahtlikke makse jagatakse. See on ettevőtja őigus ja selle őiguse mittekasutamine on ettevőtja lohakus.

Riigi huvi: tegevettevőtjate praktiliste majanduskogemusega aparaadi kaasamine ettevőtjate teenitud riigi vahendite efektiivsemale kasutamisele riigi ülesehitamisel.

Järgnevalt tahaks rääkida diferentseeritud maksukorraldusest ja erasotsiaalmaastiku konkurentsivőimest selle kaudu. Ootan asjatundlikku abi ja lepitavat kriitikat.

© Conventus Terra Mariana