Conventus Terra Mariana > Stud. Dei Contemplationis > Mälestus minu esimesest koolipäevast

Mälestus minu esimesest koolipäevast



Kőrgesti austaud tellija: Tallinna Reaalkooli Vilistlaskogu

Kui ma 1.septembril 1955.a.D. esmakordselt ema näpu otsas koolimajja jőudsin, seisis kooli aula ees monumenti meenutav hallipäine suur mees, kes korralekutsuval toonil teatas mulle, et “Tere” peab ka ütlema. 

Korralikust perekonnast pőlvnenuna oldi mulle alati őpetatud, et vőőraste inimestega ei tohi rääkida. Nii teatasin viisakalt, et kőnetaja vőiks ennast tutvustada kőigepealt. Monumenti meenutav mees teatas naeratades, et tema on selle kooli direktor, mille peale mina käe usaldavalt tervituseks välja sirutasin ja teatasin: “Väga meeldiv. “Minu nimi on see ja see“. Märkasin ja mäletan, kuidas minu ema ja kooli direktor Tsőgankov naeratades pilke vahetasid. 

Minu proua Marika Katarina lőpetas Reaalkooli minu eest, sest mind, kui kadriorglast oli viiendast klassist üle viidud rajoonijärgsesse kindral Lembit Pärna nimelisse Tallinna 42. Keskkooli, nüüd Kadrioru Saksa Gümnaasium.

Direktor Tsőgankov’ist on käibele läinud palju muhedaid lugusid, mida Te kőik enamasti mäletate. 

Minule meenus näiteks praegu, kuidas meie armas direktor veel lihvimata eesti keeles kuulutas, et “Viiendast bőhh klassist on kaduma läinud patafoni plaadid ja poksirusikad, aga neljas tsőhh klass ehitas pissi vőidujooksu massina”, mis tőlkes tähendab viiendast b klassist on kaduma läinud grammofoni plaadid ja poksikindad, aga neljas c klass ehitas kartauto.

Mitte ainult selle pärast, et minulgi oli vene vanaema, aga ka sellepärast meenutan meie direktorit Tsőgankovi sooja tundega ja rőőmustan, et sama tunnet jagame meie kőik.

Teie ebaőnnestunud koolivend meie koolitee algusest,

Austuse ja armastusega,



Ioan Arendia Elita von Wolsky

© Conventus Terra Mariana