70 aastat müstilises mustris
Tänulik
juubilar
pühendab eesoleva
meenutuse teda tervitamas
käinud külalistele
alates
juubelipühitsemisest Tallinna Toomkirikus
Tagasivaatelise sissejuhatuse
alguses tahan őiendada ühe vőlgnevuse oma kirjasaatjate ees.
Tunnistan,
et olen asunud erakurőőmudest unistama. Teadliku eraldatuse harjutamise
käigus
olen jőudnud oma pühitsetud őpetajatega mőtisklustes magna schema (vt.
e.k.
suur skeema) ahvatlustesse.
Mőistmaks
paremini müstilist taevast juhtimist, mis minu elu üle on alati
valitsenud,
vajan aega läbi kontemplatsiooni praktika meie Primus Patre’t paremini
mőista.
Nii arvasin ennast reservi mitmetest kohustustest siinmail. Őnnistatult
nőustus
minu piiskop Msgr. Philippe Jourdan, kui piiskop Alberti őigusjärglane
(1201.a.D.) vőtma Conventus Terra Mariana (CTM) vaimuliku juhtimise enda
kanda,
kui protektor-piiskop CTM. 2017.a.D. ülestőusmispühade käigus sai minust
veteran - protector generalis emeeritus CTM ja OAM. Sest peale olen
pühendunud
Meie Isa kuuleka őpilasena mőtisklustele läbi kontemplatsioonipraktika
praktilise suhtluse.
Kahjuks
kontemplatsiooniőpetus kehtestab eeltingimuseks vaikimiskäsu. Minu jaoks
on see
tősine edevuse kiusatuse katsumus. Kontemplatsioonikoolitus, nagu enamik
meditatsiooniőpetusi, algab vaimse puhastumisega – head algust Teilegi.
Tahan
siinkohal juhust kasutades andeks paluda kőigilt kirjasőpradelt, kelle
vastu
olen tahtmatult eksinud, aga kes on minu pärast siiski kannatama
pidanud.
Palvetagem
minu patuse pärast, nii nagu minagi teie eest palvetan. Nii saavad meie
hinged
kergemaks ja vaim puhtamaks.
Huvitav on kogeda, kuidas minu
paremaks inimeseks saamise protsessis on minule abiks osutunud minu
kangelasgeenide tőttu saavutatud varane enesearmastuse rahuldatus.
Endastmőistetavalt őnnistavaks osutus pühendumine armastusele, kus jagus
rohkem
armastust rohkema vastu, kui iseenese ajalise olemise vastu – avanes
hoomamatu
igavikuline rikkus.
Minu Suguvősaföderatsioonile
(Arendia Elita von Wolsky FF) omistatud kőrgesse pühitsusse Conventus
Terra
Mariana taastamisel suhtusin ilma edevuseta ja kiretult just sellesama
vara
rahuldatud enesearmastuse tőttu. Päeval, kui tundsin, et minu töö sai
tehtud,
asetasin selle riiulisse kui valmis produkti, et tulevased vőiksid seda
kasutada kui Meie Isa seda soovib.
Miks just minu peale väärikamate
hulgast oli Konvendi taastamise kőrge vastutus pandud? Oli ehk Meie
Isale
tarvis tema alandliku őpilase egost motiveerimata puhast kohusetundlikku
lahendit? Ehk polegi Meie Issanda teed nii äraseletamatud? Tema
äralőpmata armu
aga olen saanud tunda kőiges ja kőikjal nüüd ja ikka. Őppisin hoidma oma
pea
tühjana enese tarkusest, et olla rohkem avatud Looja tarkusele, et kőik
loodu
saaks vőimalikult ainuisikuliselt temale kuuluda.
Üks taevane osalus ahistab mind
pühakuks tőusmise kohustusega – ei oska isegi mőelda sel teemal.
Hirmutav on
olnud märgata, kuidas minu lähikondsed on minus prohveteerimis-vőimekuse
avastanud.
Olen oma vaimult ja füüsiselt juba nii väsinud, et olen pidanud paluma
Meie
Isa, et ta mind enda juurde vőtaks, kui ta seda vähegi vőimalikuks peab.
Samas
kogesin kohe, kuidas läbi armastusväärse mőistmise olin saavutanud uue
kvaliteedi suhtluses taevastega.
Imeliselt kerge hakkas kohe, kui
olin need read kui pihtimuse Teie jaoks kirja pannud - olgu siis jagatud
see
koorem!
Tänus meenutan, kuidas ma läbi
Maarjamaa vaimulikkonna eestpalvete saavutasin taevase eestkoste, mis
mind
kosutas ja juhtis mitte lahkuma nö. olude sunnil Faterlandi parema elu
otsingul. Viiel korral pikendasime lahkumise tähtaegu, kuni veendusin
otsustavalt, et seisuslik-őiguslikust printsiibist lähtuvalt oleks minu
pőgenemine Maarjamaalt tähendanud kőikide tunnuste alusel reetmist.
Eriti sügav
kummardus Ordo Altaria Mariana preesterrüütlitele ja piiskoppidele.
Usus ja ustavuses minu piiskop Msgr.
Philippe Jourdan’i ja minu Tallinna koguduse preestri Isa Alfonso Di
Giovanni
ees.
Usun, et süvenemisvőimeline lugeja
mőistab ja andestab minu kohmetuse uute egregori reeglitega kohanemise
raskuste
asjus. Isegi suve alguses Itaalias, kus minu vaim alati eriliselt
kirgastub, ei
toonud seekord teadmist, kuidas kirjutada ja kuidas üldse vannutatud
materjale
käidelda.
Palun lisaaega, et rahus ja
eraldatuses őppida välist suhtlust. Kuni minul puudub selgus enda
avaldamisvolituste
asjus minu uues kvaliteedis, siis palun mind lahkesti mőista ja
vabandada.
Kokkuvőtteks vőib jätkuvalt
kinnitada, et kuigi kőrgem sellest reaalsusest siin on igavene reaalsus,
on
käsilolev reaalsus igaviku vääramatu etapp meie jaoks. Siin meenus
Konfuutsius
- kőik ei ole nii nagu paistab, aga mitte ka teisiti. Nőustuge, et
raske, kui
mitte vőimatu on erinevate reaalsuste mőisteid tőlgendada verbaalselt
primitiivses inimkeeles. Muusika on kindlasti täpsem igaviku teabe
kandja.
Kahjuks pole mina pillimees, muidu mängiks ehk Teile midagi. Őnneks
Eugen, üks
minu poegadest, őpib heliloomingut kohalikus akadeemias. Loodan, et tema
őpib
varsti Looja loomingut täpsemini väljendama, kui tema ainult inimkeelne
isa.
Selle ilusa lootusrikka mőttega
tahaks kogu mőtiskluse kokku vőtta. Isegi, kui ma teaksin, et ma
tohiksin
rohkem rääkida oma nägemustest uues kvaliteedis, ei näeks ma siin mőtet.
Kőik
on meie Kőiksuseülese Isa kontrolli all ja kőik, mida tema teeb, on
hästi
tehtud. Leppigem sellega, sest see on őige ja hea. Kőik on saanud
ootamatult nii
lihtsaks minu uues egregoris, et ma vőiksin oma vaimses tervises
kahtlema
hakata, kui ma poleks äsja relvaloa pikendamise asjus pidanud sooritama
pőhjalikku meditsiinilist kontrolli, sh. psühhiaatrilist. Kőik on
normis, nagu
alati, ainult vaim on kirkam, kui kunagi. Parima vaimse kvaliteedi
saavutamise
palves meie kőigi eest.
Armastavas austuses Teie vend, Meie
Isa alandlik őpilane, koos oma emand Marika Katarina’ga