Conventus Terra Mariana > Stud. Dei Contemplationis > 70 aastat müstilises mustris

70 aastat müstilises mustris


Tänulik juubilar pühendab eesoleva
meenutuse teda tervitamas käinud külalistele
alates juubelipühitsemisest Tallinna Toomkirikus

Tagasivaatelise sissejuhatuse alguses tahan őiendada ühe vőlgnevuse oma kirjasaatjate ees.            

Tunnistan, et olen asunud erakurőőmudest unistama. Teadliku eraldatuse harjutamise käigus olen jőudnud oma pühitsetud őpetajatega mőtisklustes magna schema (vt. e.k. suur skeema) ahvatlustesse.            

Mőistmaks paremini müstilist taevast juhtimist, mis minu elu üle on alati valitsenud, vajan aega läbi kontemplatsiooni praktika meie Primus Patre’t paremini mőista. Nii arvasin ennast reservi mitmetest kohustustest siinmail. Őnnistatult nőustus minu piiskop Msgr. Philippe Jourdan, kui piiskop Alberti őigusjärglane (1201.a.D.) vőtma Conventus Terra Mariana (CTM) vaimuliku juhtimise enda kanda, kui protektor-piiskop CTM. 2017.a.D. ülestőusmispühade käigus sai minust veteran - protector generalis emeeritus CTM ja OAM. Sest peale olen pühendunud Meie Isa kuuleka őpilasena mőtisklustele läbi kontemplatsioonipraktika praktilise suhtluse.            

Kahjuks kontemplatsiooniőpetus kehtestab eeltingimuseks vaikimiskäsu. Minu jaoks on see tősine edevuse kiusatuse katsumus. Kontemplatsioonikoolitus, nagu enamik meditatsiooniőpetusi, algab vaimse puhastumisega – head algust Teilegi. Tahan siinkohal juhust kasutades andeks paluda kőigilt kirjasőpradelt, kelle vastu olen tahtmatult eksinud, aga kes on minu pärast siiski kannatama pidanud.            

Palvetagem minu patuse pärast, nii nagu minagi teie eest palvetan. Nii saavad meie hinged kergemaks ja vaim puhtamaks.

Huvitav on kogeda, kuidas minu paremaks inimeseks saamise protsessis on minule abiks osutunud minu kangelasgeenide tőttu saavutatud varane enesearmastuse rahuldatus. Endastmőistetavalt őnnistavaks osutus pühendumine armastusele, kus jagus rohkem armastust rohkema vastu, kui iseenese ajalise olemise vastu – avanes hoomamatu igavikuline rikkus.

Minu Suguvősaföderatsioonile (Arendia Elita von Wolsky FF) omistatud kőrgesse pühitsusse Conventus Terra Mariana taastamisel suhtusin ilma edevuseta ja kiretult just sellesama vara rahuldatud enesearmastuse tőttu. Päeval, kui tundsin, et minu töö sai tehtud, asetasin selle riiulisse kui valmis produkti, et tulevased vőiksid seda kasutada kui Meie Isa seda soovib.

Miks just minu peale väärikamate hulgast oli Konvendi taastamise kőrge vastutus pandud? Oli ehk Meie Isale tarvis tema alandliku őpilase egost motiveerimata puhast kohusetundlikku lahendit? Ehk polegi Meie Issanda teed nii äraseletamatud? Tema äralőpmata armu aga olen saanud tunda kőiges ja kőikjal nüüd ja ikka. Őppisin hoidma oma pea tühjana enese tarkusest, et olla rohkem avatud Looja tarkusele, et kőik loodu saaks vőimalikult ainuisikuliselt temale kuuluda.

Üks taevane osalus ahistab mind pühakuks tőusmise kohustusega – ei oska isegi mőelda sel teemal. Hirmutav on olnud märgata, kuidas minu lähikondsed on minus prohveteerimis-vőimekuse avastanud. Olen oma vaimult ja füüsiselt juba nii väsinud, et olen pidanud paluma Meie Isa, et ta mind enda juurde vőtaks, kui ta seda vähegi vőimalikuks peab. Samas kogesin kohe, kuidas läbi armastusväärse mőistmise olin saavutanud uue kvaliteedi suhtluses taevastega.

Imeliselt kerge hakkas kohe, kui olin need read kui pihtimuse Teie jaoks kirja pannud - olgu siis jagatud see koorem!

Tänus meenutan, kuidas ma läbi Maarjamaa vaimulikkonna eestpalvete saavutasin taevase eestkoste, mis mind kosutas ja juhtis mitte lahkuma nö. olude sunnil Faterlandi parema elu otsingul. Viiel korral pikendasime lahkumise tähtaegu, kuni veendusin otsustavalt, et seisuslik-őiguslikust printsiibist lähtuvalt oleks minu pőgenemine Maarjamaalt tähendanud kőikide tunnuste alusel reetmist. Eriti sügav kummardus Ordo Altaria Mariana preesterrüütlitele ja piiskoppidele.

Usus ja ustavuses minu piiskop Msgr. Philippe Jourdan’i ja minu Tallinna koguduse preestri Isa Alfonso Di Giovanni ees.

Usun, et süvenemisvőimeline lugeja mőistab ja andestab minu kohmetuse uute egregori reeglitega kohanemise raskuste asjus. Isegi suve alguses Itaalias, kus minu vaim alati eriliselt kirgastub, ei toonud seekord teadmist, kuidas kirjutada ja kuidas üldse vannutatud materjale käidelda.

Palun lisaaega, et rahus ja eraldatuses őppida välist suhtlust. Kuni minul puudub selgus enda avaldamisvolituste asjus minu uues kvaliteedis, siis palun mind lahkesti mőista ja vabandada.

Kokkuvőtteks vőib jätkuvalt kinnitada, et kuigi kőrgem sellest reaalsusest siin on igavene reaalsus, on käsilolev reaalsus igaviku vääramatu etapp meie jaoks. Siin meenus Konfuutsius - kőik ei ole nii nagu paistab, aga mitte ka teisiti. Nőustuge, et raske, kui mitte vőimatu on erinevate reaalsuste mőisteid tőlgendada verbaalselt primitiivses inimkeeles. Muusika on kindlasti täpsem igaviku teabe kandja. Kahjuks pole mina pillimees, muidu mängiks ehk Teile midagi. Őnneks Eugen, üks minu poegadest, őpib heliloomingut kohalikus akadeemias. Loodan, et tema őpib varsti Looja loomingut täpsemini väljendama, kui tema ainult inimkeelne isa.

Selle ilusa lootusrikka mőttega tahaks kogu mőtiskluse kokku vőtta. Isegi, kui ma teaksin, et ma tohiksin rohkem rääkida oma nägemustest uues kvaliteedis, ei näeks ma siin mőtet. Kőik on meie Kőiksuseülese Isa kontrolli all ja kőik, mida tema teeb, on hästi tehtud. Leppigem sellega, sest see on őige ja hea. Kőik on saanud ootamatult nii lihtsaks minu uues egregoris, et ma vőiksin oma vaimses tervises kahtlema hakata, kui ma poleks äsja relvaloa pikendamise asjus pidanud sooritama pőhjalikku meditsiinilist kontrolli, sh. psühhiaatrilist. Kőik on normis, nagu alati, ainult vaim on kirkam, kui kunagi. Parima vaimse kvaliteedi saavutamise palves meie kőigi eest.  

Armastavas austuses Teie vend, Meie Isa alandlik őpilane, koos oma emand Marika Katarina’ga

© Conventus Terra Mariana