MĂ„LUPANK

Ingmar Kurg: jaaniaeg – kurja jõu tõrjumine ja Ristija Johannese sünnipäevKuidas on jaanipühad seotud usuga?


Ingmar Kurg, teoloog


Jaanituled Saaremaal
FOTO: IRINA MĂ„GI

Jaanituli, kiige, sõnajalaõis, öö ärakaotamine laulude, tantsude ja söögi-joogiga – jaanitavad on eestlastele selged nagu emakeel. Isegi kui noorel veebipõlvkonnal ununeb mõni rahvakalendri püha, siis mitte jaanipäev.

Põhjamaade pööripäevapidu see ongi, sest just siinsetel laiuskraadidel on vastupandamatu tähistada valgeimat ööd. Jaanituli tõmbab inimesed kokku nii, nagu tuli seda ikka teeb. Tuli ja päike on paarilised.Kindlasti väärib taastada ja tähistada rohkemaid rahvakalendri pühasid ja mitmekesistada kombestikku. Kuid tuleks tähele panna, et kombestik ei püsi ainult selle kaudu, palju inimesi sellest osa võtab, vaid kui palju kannab tegevuse tähendus end välja. Tähendused aga on usundi ehituskivideks.

Seetõttu ongi otsitud jaanipäevakombestikus (nagu ka teistes rahvarituaalides) usundile omaseid jõujooni.

Vanarahva jaanitule tähendustest on näiteks tugevalt esil idee kurja jõu tõrjumisest tule abiga. Tule vägi peletab inimeste elust halva ja vaenuliku.

Marju Kõivupuu („Eestlaste jaanipäeva traditsioonid”, Novaator 20.6.2020) kinnitab omakorda tule süütamisega seotud puhastumise tarvet. Tule lähedusega puhastati kodud, põllud, kariloomad ja inimesed halvast.

Kust jaanipäev nime sai?


Teisalt tähistatakse suvise pööripäevaga Ristija Johannese sündimist ja seekaudu on pööripäeva pühast saanud ka eestlaste jaanipäev (sealhulgas pärineb sealt, nagu näha, tähtpäeva nimi), kuivõrd kuulutakse kristliku maailma rahvaste nimistusse.

Meenutagem, et Johannes on piiblitegelane, preester Sakariase ja Eliisabeti poeg, Jeesuse tädide-onude ringist (Eliisabet ja Maarja olid sugulased). Johannes oli täiskasvanueas saanud vaimse kutsumise tegutseda nii nagu vana Iisraeli prohvetid, kes ootasid ja kuulutasid tõotatud messia, juudi rahva vabastaja peatset saabumist.

Tiitel „Ristija” lisandus omalaadse ristimispraktika kui puhastusrituaali tõttu, eriti ehk seepeale, kui ta sai ka Jeesuse ristijaks. Johannesel olid jüngrid ja kuulajaskond, aga ta sõnum oli järsk, nii et jõudis ärritada kuningakoda ja see kuulsus sai talle saatuslikuks – ta vangistati ja hukati.

Johannese suurim religioonilooline osa seisnes aga selles, et ta tundis Jeesuses ära messia, Jumala saadiku ja andis sellest selgelt mõista. Au on olla inimajaloo suurima saladuse äraarvaja.

Kuidas on jaanipäev tuletatud Jeesuse elust?


Ristija Johannese päeva tähistamist kirikukalendris saab välja arvutada Jeesuse sünniloo abiga.

Lähtekoht on sündmus, mida tähistati kristlikus kirikus ammu enne jõule või jaanipäeva. See on nn Maarja kuulutamise püha tähistamine – lugu neitsi Maarja kohtumisest ingel Gabrieliga Luuka evangeeliumi 1. peatüki järgi.

Ingli ja Maarja vestluse teema oli Maarja valmisolek saada Jeesuse, Jumala poja emaks. Nii juhtuski.

Maarja eostamist tähistatakse kirikukalendris, eesti rahvakalendris tuntakse seda paastumaarjapäevana. Sellest päevast tuleb lugeda edasi üheksa kuud Jeesuse sündimiseni, mis on jõulud.

Kuid Johannese sündimise kohta saab teada Luuka evangeeliumi samast loost: kui ingel Gabriel teatab Maarjale, et tema sugulane Eliisabet on kuuendat kuud pojaootel. Niisiis tuleb Johannese sündimist arvutada kas kolm kuud pärast Maarja kuulutamist või kuus kuud enne Jeesuse sündimist.

NĂĽĂĽd oli vaja need kolm daatumit paigutada aastaringi kalendrisse.

See paigutamine nägi välja nii, et Maarja kuulutamine jäi kevadisele pööripäevale, millest üheksa kuud edasi tõi Jeesuse sündimise talvisele pööripäevale, aga Johannese sünd kuus kuud tagasi suvisele pööripäevale.

See, et tegelikud pööripäevad on läinud kalendritriivi tõttu pühade tähistamisega nihkesse, ei muuda asja, et paastumaarjapäev on 25. märtsil, jaanipäev 24. juunil ja jõulud 25. detsembril.

Niisiis, kirikukalendri sobitamine päikesekalendriga on igati õnnestunud, sest päike kui sümbol vahendab võimast sõnumit.

See, et päevad tõusevad pärast talvist pööripäeva, on viide Jeesusele Kristusele kui tõelisele päikesele. Johannese sünni tähistamisega aga algab vastupidine areng: päev jääb vähemaks ja vähemaks.

See tähelepanek, mida järgnevad päevad ja kuud tõotavad, on kokku viidud Ristija Johannese ütlusega enese ja Jeesuse Kristuse suhte kohta Johannese evangeeliumi 3. peatükis: „Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema. Kes tuleb ülalt, on üle kõikide. Kes on maast, on maast ja räägib maast. Kes tuleb taevast, on üle kõikide.”

Kahanemine on pöördumatu nagu entroopia seadus: sünnist alates loetakse maha elada jäänud päevad. Ent seda ei pea võtma traagiliselt. Jaanipäevases ütlemises „tema peab kasvama, aga mina pean kahanema” võib olla peidus jaatavat ja elutervet. Küsimus on tegelikult selles, kas mängu lõpus ollakse võitja või kaotaja. Olen võitja, kui see, mis on minust sündinud ja jääb pärast mind, on minust suurem.

Ristija Johannese õnn oli olla vahendaja, elusõnumi edasiandja. Ta adus seda ja oli selle üle uhke, et jättes iseendas ruumi Kristuse kasvamisele, on alal ka tema enese surematus. Surematuks saadakse sellega, et seesmine inimene uueneb päev-päevalt eluväes, isegi kui väline inimene kõduneb. Kui jaanist edasi lühenevad päevad kuni jõuludeni, kasvab samal ajal uue ja veel võimsama pööripäeva püha ootamise erutus.