Conventus Terra Mariana > Kultuur > Süü juur

Süü juur

Martino da Bergamo
juuli 2018.a.

Olete juhtumisi pannud Google otsingusse “süüdistav eestlane”? Mina panin ja sain 522 000 vastet. Jah, lugesite õigesti, üle poole miljoni vaste!

Mina olen süüdi?! Sina oled süüdi! Ei, tema on süüdi! Eluvõitlus süüdi mittejäämise eest on meie elu pärisosa varasest noorusest saadik. Me õpime lapsest saadik heitlema selle eest, et süükoorem meie õlule ei langeks: valesti astutud sammu või kõveralt tõmmatud kriipsu eest. Me oleme sellega niivõrd harjunud, et sageli ei tea teistmoodi toimida ka täiskasvanuks saades. Ainult mängud lähevad karmimaks ning kiusatused suuremaks. Ja sageli on edukam see, kes teiste süüdistamise kunsti paremini jagab ja esimesena alustab, siis peab hiljaksjäänu suuremat vaeva nägema tõestamaks, et tema pole süüdi. Süütust tõestada on hulga keerulisem, kui süüdi mõista.

Maailm jaguneb süütuse presumptsiooni austavate ja süüdiolemist eeldavate ühiskondade vahel. Eesti asi on ka selles küsimuses valik teha.

Eestlase ajalooline mälu kinnitab, et igal juhul süüdijäämine on eluline paratamatus. Seleta saksale palju tahad, süüdi jääd ikka ja mõisa taga saad peksa pealekauba. Palu palju tahad, kui oled Siberisse saadetavate nimekirjas, siis pole vahet, kas oled süüdi või mitte. Minek oli tookord kindel. Sõdi saksa või vene poolel, süüdi oled ikka, sõltub vaid hinnangute andmise ajast.

Seega polnud ajalooliseks valikuks mitte küsimus, kas ollakse süüdi või mitte, vaid kes jääb seekord süüdi ja kes pääseb. Harjumuspärane mõtlemine, et keegi on niikuinii süüdi ja süüdlane tuleb leida, kollitab kogu maailma. Meie küsimus peitub selles, kas tahame olla osa sellest või mitte.

Praeguseks on pea poolel Eesti elanikkonnast sissekanne karistusregistris, täitemenetluse sundtäitmist on kogenud üle kümnendiku rahvast. Depressiooni kui elu halvavat psüühikahaigust ravib arstlikul tasemel diagnoosituna rohkem kui 75 000 inimest, rääkimata nendest, kes seda omal käel ravivad või veel ignoreerida püüavad. Kas kõigi nende arvude taustal võime rääkida süülisusest, süütundest ja sellega seotud depressioonist kui rahvuslikust eripärast?

Igal nädalal meelitatakse teleka ette Lauluväljaku täis rahvast, et koos otsustada, kes mida või keda pealt nägi ning kes seekord süüdi jääb. Süü maatriks resoneerub enamikes inimestes  ja kõigil on vabastav vaadata, et seekord keegi teine süüdi jääb. Kas pärast keegi ka päriselt kohtus süüdi mõistetakse pole oluline, sest avalik eksekutsioon on täide viidud ning vahet enam pole, mis laibaga juhtub.

Kas süüditunnistamise niidutöö  juurib välja süü juure? Niidumees peab ennast kangelaseks, aga ennäe, paari nädala pärast tuleb niitmist otsast peale alustada. Võtaks hoopis labida kätte ja asuks kõik koos seda süü juurt välja kaevama? Peale labidaga hoogsat rapsimist hakkavad välja tulema erinevad kihid - ühiskonna formaalselt deklareeritud väärtused, siis tegelikud hinnangud, edasi avalikkusele tehtavad näod ja öeldavad sõnad ning tegelikud mõtted ja teod. Süü juur pole üksik juurikas, vaid paksu ja vedelaga läbipõiminud tihe juurte narmastik.

Meie tänane ühiskond ei usu valdavalt jumalat, kuid kaasinimestelt nõuame ingellikku käitumist ja kohtumõistmisel teeme jumalana otsuseid.

Möödunud pühade taustal võib meenutada, et juba kaks tuhat aastat tagasi püüti inimkonda ahistavat süüahelat katkestada ning kirikusse minnes võime senimaani kuulata, kuidas Jeesus tegi tänapäeva ratsionalistlikus kontekstis väga ebahariliku sammu: ta võttis kogu inimkonna süü enda peale ja lunastas kõigi inimeste, terve inimkonna patud. Oleks Jeesus sündinud meie aega, oleks arvatavasti jäänud ta luuseriks, sest skeptikud oleks ta pikemalt mõtlemata tembeldanud narriks ja petturiks ning pealtnägijad oleks ta avalikult välja naernud. Tõenäoliselt oleks ka keegi agar kodanik teinud Jeesuse peale kuriteoteate kelmuse paragrahvi alusel või oleks Jeesus varem või hiljem viidud hullumajja oma vere-veini ja ihu-leiva jutuga.

Oli see suuremeelsus, oli see tüdimus kõigest asisest, müüdavast ja ostetavast, mis pani Jeesuse rääkima ristisurma kaasa toovast uuest lepingust? Või oli see inimliku kurbuse ja üksijäämise, kuid jumaliku armastuse akt? Millegi kõrgema igatsus ja armastus, mille poole inimesed oma hinges püüelda võiksid? Eks see ole igaühe enda otsustada, kuidas Jeesuse looga suhestuda.

Pilaatus igal juhul ei uskunud kohtumõistjana Jeesuse süüd, küsis seda kolm korda rahvalt üle, kuid lõpuks pesi oma käed puhtaks ja lasi rahval hääletada (loe: laikida) Barabase ja Jeesuse vahel. Kas võib rahva otsust pidada demokraatlikuks? Ju võib. Toimus ju häälekas hääletus. Kas tänapäevases kontekstis oleks rahvas teinud sama otsuse? Kes teab. Jeesusest järgi jäänud ainsad asjad - tema riided, jagati lahtikäristamise ja liisuheitmisega rooma sõdurite (loe: kohtutäiturite) vahel laiali. Ja justkui ei jäänudki Jeesusest enam midagi jagatavat järele.

Nõnda ongi läbi ajaloo ajalised asjad ja ajatud vaimud omavahel dramaatiliselt kohtunud. Aga asja saab kohe katsuda ja asja saab maha müüa ja asja eest saab kohe raha kätte. Asjade kogumine väärtusena ja eneseväärtuse identifitseerimine läbi asjade võrdleva omamise on kujundanud ajaloo jaoks eluvõõra maailmavaate, sest asjade kadumisel kaob ka sellise maailmavaate esindaja identiteet. Aga asjade ümberjagamine on ühiskonna arengu pidev protsess.

Lihast sünnib liha, kuid vaim sünnitab vaimu. Süüdlaste otsimise suletud ringist ei vabasta see, kui meil oleks rohkem raha ja makse, rohkem asju ning ressurssi, mis lubaks meil jätkata sõda meis endis ja valmistuda sõjaks meie ümber.

Mida me mõistame Eesti all? On see unistus meie ühisest kodust, kus kõigil on hea ja turvaline olla, nii et hing ei ole haige ja süda ei valuta? Või on see väljasurev Eesti küla, kuhu mõneks kuuks suvel lastega minna ja sellest ülejäänud poriperioodil unistada? On see hoopis asjade muretsemise ja pideva ümberjagamisega ning sellega seotud lõpututes vaidlustes süüdlasi otsiv kogukond? Või on see inimeste kohal kõrguv superministeerium mustaks värvitud kolme kiskjaga?

Hiljuti kõlas meedias kurb statistka: meie väikeses ühiskonnas on möödunud aastal otsustanud elust lahkuda 200 inimest. Missugune süükoorem või talumatu depressioon võis panna selliseid otsuseid tegema? Senimaani toimub ühiskondlik arutelu, miks osa Eesti intelligentsist oli 30-ndate Eesti vaikivast ajastust väsinud ja asus end pettes uskuma, et päike tõuseb idast. Teame, miks Johannes Vares-Barbarus endalt hiljem idapäikese all elu võttis. Aga miks pidid 200 eestimaalast endalt eelmisel aastal elu võtma?

Mida oleme ühiskonnana väärt ja kas me oleme selle Eesti väärilised, millest kunagi Laulupidudel üheskoos ja üksteisele vastandumata unistasime? Ühiskond on sama toimiv või mitte-toimiv, kui hästi või halvasti kohtleme me kõige nõrgemat või kaitsetumat või eksinumat endi seas.

Tuleviku tarkusega minevikku kujundada ei saa. Minevik on just see hetkeline olev, mille valikute paljususes tehtud inimlikud otsused on sageli olnud hetke emotsioonide ja kogenematuse sunnil sama juhuslikud nagu õnnemängus ning mille kahetsemisele võib kulutada terve järgneva elu. Mineviku painest vabanemiseks on vaja andestust. Endale ja teistele andeksandmist. Andestamatus on kui mürk, mida ise pidevalt juua, lootuses, et teine seepeale maha sureb.

Mille nimel me siis elame? Niikunii oleme mõnekümne aasta pärast minevikku kadunud põlvkond, hoolimata sellest, kes rohkem või vähem suutis oma elus teisi süüdistada, selle pealt teenida ning asju või tiitleid kokku ajada. Milleks me siis elame? Kas selleks, et tunda uhkust hukatuse külvamisest või hoolivuse hoidmisest. Hävingust või armastusest? See on küsimus, millele siinses elus tuleb meil endil oma vastus leida. Ja kõik meie põlvkonna tehtu või tegemata jätmine kulmineerub ikka ühte ainsasse lõpp-punkti: kas järgnevad põlvkonnad soovivad meid hea sõnaga meenutada või tahavad kiiremini unustada? Vaid tulevastes põlvedes jääme me elama üle oma aja.

Vaba tahte seadus annab meile üheaegselt vabaduse ja kiusatuse selles elus valida hea ja kurja tundmise puu vilju ja kogeda selle maitset. Ja maitse üle on raske vaielda.

© Conventus Terra Mariana