Süü juurMartino da Bergamo juuli 2018.a.
Olete juhtumisi pannud
Google otsingusse “süüdistav eestlane”? Mina panin ja sain 522 000 vastet. Jah,
lugesite õigesti, üle poole miljoni vaste!
Mina olen süüdi?! Sina
oled süüdi! Ei, tema on süüdi! Eluvõitlus süüdi mittejäämise eest on meie elu
pärisosa varasest noorusest saadik. Me õpime lapsest saadik heitlema selle
eest, et süükoorem meie õlule ei langeks: valesti astutud sammu või kõveralt
tõmmatud kriipsu eest. Me oleme sellega niivõrd harjunud, et sageli ei tea
teistmoodi toimida ka täiskasvanuks saades. Ainult mängud lähevad karmimaks
ning kiusatused suuremaks. Ja sageli on edukam see, kes teiste süüdistamise
kunsti paremini jagab ja esimesena alustab, siis peab hiljaksjäänu suuremat
vaeva nägema tõestamaks, et tema pole süüdi. Süütust tõestada on hulga
keerulisem, kui süüdi mõista.
Maailm jaguneb süütuse
presumptsiooni austavate ja süüdiolemist eeldavate ühiskondade vahel. Eesti asi
on ka selles küsimuses valik teha.
Eestlase ajalooline mälu
kinnitab, et igal juhul süüdijäämine on eluline paratamatus. Seleta saksale
palju tahad, süüdi jääd ikka ja mõisa taga saad peksa pealekauba. Palu palju
tahad, kui oled Siberisse saadetavate nimekirjas, siis pole vahet, kas oled süüdi
või mitte. Minek oli tookord kindel. Sõdi saksa või vene poolel, süüdi oled
ikka, sõltub vaid hinnangute andmise ajast.
Seega polnud
ajalooliseks valikuks mitte küsimus, kas ollakse süüdi või mitte, vaid kes jääb
seekord süüdi ja kes pääseb. Harjumuspärane mõtlemine, et keegi on niikuinii
süüdi ja süüdlane tuleb leida, kollitab kogu maailma. Meie küsimus peitub
selles, kas tahame olla osa sellest või mitte.
Praeguseks on pea
poolel Eesti elanikkonnast sissekanne karistusregistris, täitemenetluse
sundtäitmist on kogenud üle kümnendiku rahvast. Depressiooni kui elu halvavat
psüühikahaigust ravib arstlikul tasemel diagnoosituna rohkem kui 75 000
inimest, rääkimata nendest, kes seda omal käel ravivad või veel ignoreerida
püüavad. Kas kõigi nende arvude taustal võime rääkida süülisusest, süütundest
ja sellega seotud depressioonist kui rahvuslikust eripärast?
Igal nädalal
meelitatakse teleka ette Lauluväljaku täis rahvast, et koos otsustada, kes mida
või keda pealt nägi ning kes seekord süüdi jääb. Süü maatriks resoneerub
enamikes inimestes ja kõigil on vabastav
vaadata, et seekord keegi teine süüdi jääb. Kas pärast keegi ka päriselt kohtus
süüdi mõistetakse pole oluline, sest avalik eksekutsioon on täide viidud ning vahet
enam pole, mis laibaga juhtub.
Kas süüditunnistamise
niidutöö juurib välja süü juure?
Niidumees peab ennast kangelaseks, aga ennäe, paari nädala pärast tuleb
niitmist otsast peale alustada. Võtaks hoopis labida kätte ja asuks kõik koos
seda süü juurt välja kaevama? Peale labidaga hoogsat rapsimist hakkavad välja
tulema erinevad kihid - ühiskonna formaalselt deklareeritud väärtused, siis
tegelikud hinnangud, edasi avalikkusele tehtavad näod ja öeldavad sõnad ning tegelikud
mõtted ja teod. Süü juur pole üksik juurikas, vaid paksu ja vedelaga
läbipõiminud tihe juurte narmastik.
Meie tänane ühiskond
ei usu valdavalt jumalat, kuid kaasinimestelt nõuame ingellikku käitumist ja
kohtumõistmisel teeme jumalana otsuseid.
Möödunud pühade
taustal võib meenutada, et juba kaks tuhat aastat tagasi püüti inimkonda
ahistavat süüahelat katkestada ning kirikusse minnes võime senimaani kuulata,
kuidas Jeesus tegi tänapäeva ratsionalistlikus kontekstis väga ebahariliku
sammu: ta võttis kogu inimkonna süü enda peale ja lunastas kõigi inimeste,
terve inimkonna patud. Oleks Jeesus sündinud meie aega, oleks arvatavasti
jäänud ta luuseriks, sest skeptikud oleks ta pikemalt mõtlemata tembeldanud narriks
ja petturiks ning pealtnägijad oleks ta avalikult välja naernud. Tõenäoliselt
oleks ka keegi agar kodanik teinud Jeesuse peale kuriteoteate kelmuse
paragrahvi alusel või oleks Jeesus varem või hiljem viidud hullumajja oma
vere-veini ja ihu-leiva jutuga.
Oli see suuremeelsus,
oli see tüdimus kõigest asisest, müüdavast ja ostetavast, mis pani Jeesuse rääkima
ristisurma kaasa toovast uuest lepingust? Või oli see inimliku kurbuse ja
üksijäämise, kuid jumaliku armastuse akt? Millegi kõrgema igatsus ja armastus,
mille poole inimesed oma hinges püüelda võiksid? Eks see ole igaühe enda
otsustada, kuidas Jeesuse looga suhestuda.
Pilaatus igal juhul ei
uskunud kohtumõistjana Jeesuse süüd, küsis seda kolm korda rahvalt üle, kuid
lõpuks pesi oma käed puhtaks ja lasi rahval hääletada (loe: laikida) Barabase ja
Jeesuse vahel. Kas võib rahva otsust pidada demokraatlikuks? Ju võib. Toimus ju
häälekas hääletus. Kas tänapäevases kontekstis oleks rahvas teinud sama otsuse?
Kes teab. Jeesusest järgi jäänud ainsad asjad - tema riided, jagati
lahtikäristamise ja liisuheitmisega rooma sõdurite (loe: kohtutäiturite) vahel
laiali. Ja justkui ei jäänudki Jeesusest enam midagi jagatavat järele.
Nõnda ongi läbi ajaloo
ajalised asjad ja ajatud vaimud omavahel dramaatiliselt kohtunud. Aga asja saab
kohe katsuda ja asja saab maha müüa ja asja eest saab kohe raha kätte. Asjade
kogumine väärtusena ja eneseväärtuse identifitseerimine läbi asjade võrdleva
omamise on kujundanud ajaloo jaoks eluvõõra maailmavaate, sest asjade kadumisel
kaob ka sellise maailmavaate esindaja identiteet. Aga asjade ümberjagamine on
ühiskonna arengu pidev protsess.
Lihast sünnib liha,
kuid vaim sünnitab vaimu. Süüdlaste otsimise suletud ringist ei vabasta see,
kui meil oleks rohkem raha ja makse, rohkem asju ning ressurssi, mis lubaks
meil jätkata sõda meis endis ja valmistuda sõjaks meie ümber.
Mida me mõistame Eesti
all? On see unistus meie ühisest kodust, kus kõigil on hea ja turvaline olla,
nii et hing ei ole haige ja süda ei valuta? Või on see väljasurev Eesti küla,
kuhu mõneks kuuks suvel lastega minna ja sellest ülejäänud poriperioodil
unistada? On see hoopis asjade muretsemise ja pideva ümberjagamisega ning
sellega seotud lõpututes vaidlustes süüdlasi otsiv kogukond? Või on see
inimeste kohal kõrguv superministeerium mustaks värvitud kolme kiskjaga?
Hiljuti kõlas meedias
kurb statistka: meie väikeses ühiskonnas on möödunud aastal otsustanud elust lahkuda
200 inimest. Missugune süükoorem või talumatu depressioon võis panna selliseid
otsuseid tegema? Senimaani toimub ühiskondlik arutelu, miks osa Eesti
intelligentsist oli 30-ndate Eesti vaikivast ajastust väsinud ja asus end
pettes uskuma, et päike tõuseb idast. Teame, miks Johannes Vares-Barbarus
endalt hiljem idapäikese all elu võttis. Aga miks pidid 200 eestimaalast endalt
eelmisel aastal elu võtma?
Mida
oleme ühiskonnana väärt ja kas me oleme selle Eesti väärilised, millest kunagi
Laulupidudel üheskoos ja üksteisele vastandumata unistasime? Ühiskond on sama
toimiv või mitte-toimiv, kui hästi või halvasti kohtleme me kõige nõrgemat või
kaitsetumat või eksinumat endi seas.
Tuleviku tarkusega
minevikku kujundada ei saa. Minevik on just see hetkeline olev, mille valikute
paljususes tehtud inimlikud otsused on sageli olnud hetke emotsioonide ja
kogenematuse sunnil sama juhuslikud nagu õnnemängus ning mille kahetsemisele
võib kulutada terve järgneva elu. Mineviku painest vabanemiseks on vaja
andestust. Endale ja teistele andeksandmist. Andestamatus on kui mürk, mida ise
pidevalt juua, lootuses, et teine seepeale maha sureb.
Mille nimel me siis elame?
Niikunii oleme mõnekümne aasta pärast minevikku kadunud põlvkond, hoolimata
sellest, kes rohkem või vähem suutis oma elus teisi süüdistada, selle pealt
teenida ning asju või tiitleid kokku ajada. Milleks me siis elame? Kas selleks,
et tunda uhkust hukatuse külvamisest või hoolivuse hoidmisest. Hävingust või
armastusest? See on küsimus, millele siinses elus tuleb meil endil oma vastus
leida. Ja kõik meie põlvkonna tehtu või tegemata jätmine kulmineerub ikka ühte
ainsasse lõpp-punkti: kas järgnevad põlvkonnad soovivad meid hea sõnaga meenutada
või tahavad kiiremini unustada? Vaid tulevastes põlvedes jääme me elama üle oma
aja.
Vaba tahte seadus
annab meile üheaegselt vabaduse ja kiusatuse selles elus valida hea ja kurja
tundmise puu vilju ja kogeda selle maitset. Ja maitse üle on raske vaielda.
|
