Inimesed teevad juba oma olemuselt Jumala elu vőimalikult keeruliseks. Olla hea kristlane ja Kőigeväelise Jumala alandlik teener ei tähenda pelgalt aktiivset palveelu, evangeeliumi kuulutamist ja pastoraalseid tegevusi vaid oluline on ka tähelepanu pöörata endale. Jumala teenrina Jumal őnnistab sind ja hoiab sind ning aitab sul elus omi ülesandeid vőimalikult edukalt täita. Kuid inimesel on vaba tahe ja liigagi sageli kasutab inimene oma vaba tahet selleks, et Jumalale meelepärastest tegevustest „viilida“ vői siis tehes Jumalale omapoolse tegevuse tegemise keerukamaks. Milles see väljendub? Kőige sagedamini selles, et me ei hoolitse oma maise keha eest ja toome selle eest mitte hoolitsemiseks őige erinevamaid ja sageli lausa poeetilisi pőhjendusi. Kuid tősiasi jääb tősiasjaks, et keha hooletusse jätmine lisab Jumalale lisakoormuse meie őnnistamisel ja aitamisel, sest lisaks tuleb veel vastu seista meie eneste destruktiivse tegevusega, mis tekitab meie kehale lisapingeid ja funktsioneerivana hoidmiseks vajab täiendavat Jumala hoolt.

Kui me lähtume patu mőistest, siis see on ära pööramine Jumalast, millisena saab käsitleda IGAT Jumala tööd takistavat ja raskendavat tegevust inimese poolt tahtevabadusealuse alusel.

Seega minu otsustamised ja motivatsioon oma kaaluga tegemisel oli tegelikult lihtne. Soovimatus elada patus ja pőlastus oma enese pőhjenduste otsimise loogika vastu. Ma suhtlen Jumalaga palju (loen igapäevaselt Roosipärga) ja Jumal mind ka hoiab ja aitab ja mul ei saa olla mitte ühtegi őigustust ega vabandust teha Jumala tööd raskemaks vői veeretada selle töö ette lisaraskusi, mida ma ise saan vältida. Mul ei ole kristlasena lihtsalt vőimalik seda teha. Pärast selle lihtsa mőtte selgeks mőtlemist ja enesele selgitamist on minu suhe Jumalaga palju parem. Rääkimata sellest, et enesel on palju lihtsam olla. Nii lihtne see ongi. Kas olla sirge seljaga Jumala ja enese vastu lőpuni aus vői pőigelda tegelikkuse eest kőrvale erinevate lausungitega. Ise kasutasin väga sageli lausumist, et „Alla 100 kilostel meestel ei ole mitte midagi, isegi oma arvamust mitte…“ Milline rumalus nüüd tagantjärgi mőeldes.

See ülaltoodud mőtteavaldus tuli ka mulle endale üllatusena kui sellele mőtlema hakkasin. Enne arvasin, et olen kuulekas ja őige Jumala teener ja kőik on korras, kuid ilmselt oli selle mőtte tekkimine ja otsuse formeerumine ka osa Kőigeväelise Jumala plaanist. Ave LJC!

 Protect de Arendia 2013.a.D. Roma