Conventus Terra Mariana > Intervjuud > Intervjuu Philippe Jourdaniga (2002)

Intervjuu Philippe Jourdaniga (2002)

Kes ei tunneks piiskop Philippe Jourdani? See s├╝mpaatne prantsuse piiskop ja Eesti Apostellik Administraator saabus Eestisse 1996. aastal. T├Ąnaseks on piiskop Philippe’ist saaanud ├╝ks eesti katoliikluse s├╝mboleid. Teda v┼Ĺib sageli kuulda raadios ja n├Ąha esinemas televisioonis, temast on saanud ├╝ks siinseid autoriteete usuk├╝simustes. Piiskop Philippe n├Ąib olevat Eestis t├Ąielikult kodunenud ja ta ei kuulu nende hulka, kes kipuksid siit ├Ąra soojematele ja probleemitumatele maadele. 2002. aastal andis ta intervjuu Toomas Abilisele Eesti katoliiklaste ajakirjas „Kiriku Elu“. Intervjuu pealkirjaks oli "Truudus oma kirikule".


Piiskop Philippe Jourdan
Foto ┬ę www.katoliku.ee ; 2005.

R├Ą├Ąkige, palun, oma lapsep┼Ĺlvest, oma perekonnast, keskkonnast, kust Te p├Ąrit olete.

Olen s├╝ndinud 30. augustil 1960 Prantsusmaal
Dax’i linnas katoliiklikus perekonnas.
Ema oli algkooli ┼Ĺpetaja, isa s┼Ĺjav├Ąelane,
┼Ĺhuj┼Ĺudude ohvitser. Mul on kaks
venda, m┼Ĺlemad on insenerid, ├╝ks t├Â├Âtab
tuumajaamade alal, teine tegeleb telekommunikatisooniga.
Lapsep┼Ĺlv oli mul tavaline.
Meie pere oli k├╝ll usklik, kuid mitte selles
m┼Ĺttes, et ta oleks olnud v├Ąga aktiivne
koguduseelus. Ema k├Ąis meiega p├╝hap├Ąeviti
kirikus, isa rohkem suurtel p├╝hadel. See oli
tavaline pereelu, kus elatakse ausalt ja vanemad
annavad oma lastele eeskuju armastuse
ja aususega. Me ei olnud j┼Ĺukad, kuid elasime
korralikku elu. Vanemad ┼Ĺpetasid m┼Ĺtlema
mitte ainult endale, vaid ka vaestele, mitte
kadestama neid, kel on palju rohkem, ja
kaasa tundma neile, kel ei ole seda, mis meil
on. Keskkoolis k├Ąisin ma internaadis, kuna
ei olnud teist v┼Ĺimalust, elasin koos teiste
endaealistega. See oli v├Ąga huvitav periood.
Meil oli v┼Ĺimalus vestelda igasugustel teemadel,
eriti ┼Ĺhtuti — siis muudkui vestlesime,
arutasime ja ehitasime m┼Ĺtetes uut ja paremat
maailma. See oli lihtne ja ┼Ĺnnelik aeg, lapsep┼Ĺlv,
kus ei olnud suuri trag├Â├Âdiaid. Eriti
isaga vestlesin ma palju, ta oli suur vestleja,
r├Ą├Ąkisime palju ├╝hiskonnast, inimestest, ┼Ĺppisin
v├Ąljendama oma arvamusi ja kuulama
teiste omi. K├╝las, kus ma elasin, olid v├Ąga
lihtsad inimesed, ma ┼Ĺppisin tavalist maaelu
tarkust, maainimese tarkust, mis on v├Ąga
s├╝gav.

Kes m┼Ĺjutas Teid lapsep┼Ĺlves k┼Ĺige rohkem, inimesed v┼Ĺi raamatud?

Raamatud mitte eriti. Aga mul on olnud
┼Ĺpetajaid, kes on mulle m┼Ĺju avaldanud:
filosoofia ja f├╝├╝sika ┼Ĺpetajad, kes oli karismaatilised
inimesed, kes oskasid lihtsalt ja
huvitavalt selgitada olulisi k├╝simusi. Oma
usulise arengu kohta v┼Ĺin ├Âelda, et teismelisena
hakkasin k┼Ĺike k├╝sim├Ąrgi alla panema.
Kuigi olin s├╝ndinud katoliiklasena, oli see
selline identiteedi kujunemise protsess, kus
inimene hoiab distantsi oma vanemate v├Ą├Ąrtustest
ja t┼Ĺekspidamistest. Ja siis ma seisin
nagu piiri peal, kus ma t├Ąpselt ei teadnud,
mida ma tahan teha ja millesse ma t├Ąpselt
usun. Kui ma oli 15-aastane, osalesin p├Ąris
juhuslikult koos klassivendadega ├╝hel rekollektsioonil.
Ma palusin Jumalat, et ta annaks
mulle usku. Soovisin saada selgust, kas loobuda
usust v┼Ĺi v┼Ĺtta see vastu. P├Ąrast rekollektsiooni
otsustasin, et annan endale aega kuus
kuud, et kogu seda asja natuke t┼Ĺsisemalt
v┼Ĺtta ja seej├Ąrel otsustada. Hakkasin k├Ąima
rohkem Missadel ja p├Ąrast kuut kuud leidsin,
et tulemus on positiivne. Vaimulikuks saada
ei olnud siis k├╝ll veel m┼Ĺttes.

Millised olid Teie lapsep┼Ĺlveunistused,
kelleks Te tahtsite saada?

Olen alati olnud v├Ąga hea reaalainetes.
Soovisin saada teadlaseks, inseneriks v┼Ĺi
ettev┼Ĺtjaks. Mind huvitas alati see, mis oli
seotud teadustega. Minu ┼Ĺpetajad ├╝tlesid
vanematele, et oleks hea, kui l├Ąheksin Pariisi
┼Ĺppima. Kui olin 17-aastane, saatsidki
vanemad mind Pariisi. Minus t├Ąrkas ka s├╝gavam
huvi filosoofia vastu. Mis puudutab
usku, sain aru, et see on v┼Ĺimalik ainult siis,
kui v┼Ĺtta seda k┼Ĺike isiklikult, kui tegeleda
sellega, muidu lihtsalt ei hakka uskuma. Internaadis
olles k├Ąisin n├Ądalavahetustel Missal
koduk├╝las. Mul tekkis kontakt ├╝he vana
jesuiidi-isaga, kes minuga tegeles, n├╝├╝d on ta
ammu surnud. Ta oli juba v├Ąga vana, s├╝gav
inimene. Ta oli peaaegu kurt — v├Ąga raske
oli talle pihtida.

Oli Teil ka m┼Ĺni lemmikp├╝hak?
Minu koduk├╝las oli eriti tuntud ├╝ks p├╝hak
— ta oli p├Ąrit samast k├╝last ja ┼Ĺppinud samas
koolis kus minagi. See oli p├╝ha Paulus Vincentius,
v├Ąga populaarne selles piirkonnas,
kohalik mees, nn oma poiss. Teistest olin ma
k├╝ll midagi kuulnud, kuid kohalikku meest
peeti ikkagi parimaks.

Teie ┼Ĺpingud Pariisis?
Meil on Prantsusmaal natuke keeruline
s├╝steem. Selleks, et astuda k┼Ĺrgkooli, on
vajalik 2-3 aastat ettevalmistust. Őppisin
kaks aastat matemaatikat ettevalmistuskursustel
├╝hes g├╝mnaasiumis, mille oli asutanud
Louis XIV. See on v├Ąga tuntud kool Pariisis.
P├Ąrast seda astusin Pariisi Sildade ja Teede
k┼Ĺrgkooli, kus ┼Ĺppisin kolm aastat. Seal oli
juba konkreetsem programm — infrastruktuuride
loomine, teede ja ehituse planeerimine,
energeetika. Selle l┼Ĺpetasin silla- ja teedeehitusinsenerina.
Tudengielu oli Pariisis v├Ąga
huvitav. Elasin Ladina kvartalis, seal oli mul
ka ┼Ĺnn tutvuda Opus Deiga. K├Ąisin nende
koolitustel ja ┼Ĺppisin sealt v├Ąga palju, mis
puutub suhtumisse usku ja t├Â├Âellu.

Kuidas tekkisid kontaktid Opus Deiga?
Mul oli hea ┼Ĺpingukaaslasest s┼Ĺber, kes
oli seotud Opus Deiga. N├Ądalavahetustel
k├Ąisime koos, r├Ą├Ąkisime elust, jagasime arvamusi,
kogemusi, elamusi.

Kas Opus Dei oli Prantsusmaal tuntud
organisatsioon? Kas Teie vanemad teadsid
sellest?
Ei, k├╝las, kust ma p├Ąrit olen, teati maailmast
├╝ldse v├Ąga v├Ąhe. Seal ei olnud isegi
kino. Pariisis oli kino minu esimene avastus.
P┼Ĺhim┼Ĺtted, mida Opus Dei esindas, olid
mulle v├Ąga s├╝damel├Ąhedased. Eriti mis puudutab
t├Â├ p├╝hitsemist. Aastad ettevalmistuskursutel
olid v├Ąga rasked. Siis t├Â├Âtasime
t┼Ĺesti palju. See pani mind m┼Ĺtlema, et t├Â├Â
ja usk olid nagu lahutatud ja tekkis k├╝simus,
kuidas neid ├╝hendada, kuidas saavutada elus
rohkem ├╝htsust? ├ťhed ├╝tlesid, et tuleb palvetada,
teised ├╝tlesid, et tuleb t├Â├Âd teha. Mul sai
j├Ąrsku selgeks, kuidas neid kokku viia.

Mis sai p├Ąrast kooli? Kas j┼Ĺudsite oma
erialal t├Â├Âtada?
T├Â├Âtasin aasta ├╝hes ameti├╝hingu laadses
organisatsioonis, mis tegeles sotsiaalkorteritega.
See oli riiklik organisatsioon, mis
planeeris odavate korterite ehitamist. T├Â├Âtasin
seal tehnilises teenistuses. Siis olin ma
juba Opus Dei liige.

Kuidas tekkis otsus minna ┼Ĺppima
vaimulikuks? Mida meenutate oma ┼Ĺpingutest
vaimulikus seminaris?
L├Ąksin s┼Ĺjav├Ąkke, kus veetsin ├╝he aasta.
Tegin asju, mida s┼Ĺjav├Ąes ikka tehakse. Ka
seal leidsin palju s┼Ĺpru, koos “valmistusime
vastuseisuks Punaarmeele”. P├Ąrast s┼Ĺjav├Ąge
avaldasin Opus Dei prelaadile, et kui Opus
Dei seda vajab, olen valmis minema teoloogiat
┼Ĺppima. P├Ąrast seda tuligi v┼Ĺimalus
minna ┼Ĺppima Rooma P├╝ha Risti ├╝likooli.
Őppides avastasin enda jaoks teised rahvused
— see oli suur avastus. Minu jaoks oli huvitav
see, mida teised m┼Ĺtlevad prantslastest.
Kui n├Ąed samu asju teisest vaatenurgast,
see rikastab ja ei lase absolutiseerida teatud
eelarvamusi.

Kas sama ei kehti ka eri konfessioonide
ja usundite kohta, et ka neil on oma vaatenurk?
Seal, kus ma s├╝ndisin, oli ajalooliselt ├╝ks
protestantismi keskusi. Ma olin k├╝ll kokku
puutunud kalvinistidega — nad olid minu
jaoks alati olnud ├╝sna v┼Ĺ┼Ĺrad, k├╝ll huvitavad,
kuid ikkagi v┼Ĺ┼Ĺrad. Isegi minu naaberk├╝la
oli poolprotestantlik! Me suhtlesime, kuid ei
tekkinud usulist huvi. Muhhameedlastega on
mul olnud palju kontakte — me elasime Pariisis
koos ├╝hiselamus, r├Ą├Ąkisime palju ja vahel
mulle tundus, et neil on ├╝ks suur puudus
(isegi kui ma respekteerin, mida nad usuvad):
nende Jumal on kaugel, ta on ├╝ks ja v┼Ĺimas,
kuid asub kaugel. K┼Ĺik see, mida meie teame
Jumalast, Tema armastuse, lihakssaamise
kohta, on mulle palju l├Ąhedasem. Pariisis
olid ka vietnamlased, kellest enamik olid
budistid, aga ma pean ├╝tlema, et just ristiusk
andis mulle palju vastuseid k├╝simustele, millele
teised religioonid ei vasta. V├Ąhemalt ma
tunnetasin nii.

Millal toimus preestriks p├╝hitsemine?
Mind p├╝hitseti preestriks 20. augustil
1988 tolleaegse Bostoni kardinali Law poolt,
kes on v├Ąga s├╝mpaatne mees. P├Ąrast preestriks
saamist olin kaheksa aastat Pariisis, kus
tegelesin tudengitega, ├╝likoolidega, Opus
Dei preestrite koolitusega.

Millal kuulsite esimest korda Eestist?
1995. aasta detsembris helistati mulle
Roomast ja k├╝siti, kas tahaksin minna Eestisse.
Uurisin, kus Eesti asub, mis seal toimub.
Midagi ma Eestist teadsin, kuid v├Ąhe.
Teadsin, et see on ├╝ks Balti riike ja et keel ei
ole seal slaavi keel. Olin n├Ąinud pilte Tartust
ja lugenud artiklit, kus ├╝ks prantsuse ajaloolane
selgitas, et 6. sajandil elanud Prantsuse
rahvusliku kangelanna ja kuninganna Clotilda
suguv┼Ĺsa oli p├Ąrit Norrast ja Eestist.
See tekitas huvi. P├Ąrast paarip├Ąevast j├Ąrelem┼Ĺtlemist
olin Eestisse tulekuga n┼Ĺus. Kaks
kuud hiljem sain tuttavaks Eesti Apostelliku
Administraatori Justo Mullor Garciaga. Kohtusin
temaga Roomas ja saabusin Tallinna
1996. aasta mais. Minu esimene perspektiiv
oli siia tulla lihtsalt preestriks, kuid kui Justo
Mullor ├╝tles, et ta otsib kedagi, kes v┼Ĺiks
teda Tallinnas asendada, ├╝tlesin, et mul ei ole
midagi selle vastu.

Kuidas Te Eestit enda jaoks avastama
hakkasite? Millised olid esimesed muljed?

Esimesed muljed olid v├Ąga head. Kui siia
saabusin, oli mai. Kuni s├╝da├Â├Âni oli valge ja
see oli suurep├Ąrane. Mind v┼Ĺeti vastu v├Ąga
h├Ąsti. Minu naabrid, eestlased, ootasid mind
kella k├╝mneni ┼Ĺhtul nuntsiatuuris, kui mul oli
s├╝nnip├Ąev, et mind ┼Ĺnnitleda. Minu esimene
talv Eestis oli p├Ąris lumerikas, olid valged
J┼Ĺulud, Pariisis juhtub seda harva. Kui seal
sajab lund, siis ainult jaanuaris ja veebruaris.
Hakkasin ┼Ĺppima eesti keelt. Lugesin Fanny
de Siversi raamatut Eesti ja eesti keele kohta:
elust ja kommetest, toidust, see oli v├Ąga huvitav.
Vene keelt oskasin juba varem — Prantsuse
ehitusfirmad tahtsid s┼Ĺlmida lepinguid
n┼Ĺukogude firmadega, seep├Ąrast mina ja
paljud mu kolleegid ┼Ĺppisid vene keelt.

Kui palju te Prantsusmaal m┼Ĺistsite
kommunismi olemust ja seda, mis toimub
Ida-Euroopas ja N┼Ĺukogude Liidus?
Prantsusmaal on palju intellektuaalem┼Ĺtlejaid,
kes on olnud kommunismi-printsiipide
m┼Ĺju all. N├Ąiteks Jean-Paul Sartre
jt. Meie seda ei olnud, ometi ei teadnud me
t├Ąpselt, kuidas elu siin k├Ąib.

Kas Te Eestis m├Ąrkasite midagi, mis aitas
m┼Ĺista siin n┼Ĺukogude ajal toimunut?

M├Ąletan, et kui Eestisse tulin, jalutasin
kord Pirital ning panin t├Ąhele ehitiste kvaliteeti.
Ma meenutasin seda, kui head olid
N┼Ĺukogude Liidu erialased ajakirjad, mida
olin lugenud Prantsusmaal — need oli t┼Ĺesti
tasemel, ja kui ma n├╝├╝d n├Ągin, kui halvasti
tegelikult ehitati, siis m┼Ĺistsin, et on suur
vahe selle vahel, mida n├Ąidati v├Ąlismaale
ja mis oli siin tegelikult — need olid kaks
erinevat maailma. K├╝sisin endalt, kas see
v├Ąljendub kuidagi ka inimestes. Mind h├Ąmmastas
inimeste k├Ąitumine — tavaliselt nad
ei naeratanud, ei vaadanud silma, ja kui
vaatasidki, siis nagu kahtlustades midagi.
Eriti hakkas see silma Leedus. Ma sain sellest
tugeva veendumuse, et inimesed — nii siin
kui Leedus — on palju kannatanud. V┼Ĺrreldes
selle ajaga imestan, kui palju eestlased
on suutnud k├╝mne aastaga ├Ąra teha.

Aga siinsete inimeste suhtumine religiooni,
teadmised ristiusust?
Loomulikult teati v├Ąga v├Ąhe, kuid oli
reaalne huvi usuk├╝simuste vastu. Nad t┼Ĺesti
tahtsid teada, olid avatud.

Millised tundusid Teile Katoliku Kiriku
arenguv┼Ĺimalused Eestis? On ju Eesti
luterlik maa.
Luteri vaimulikud ise on ├Âelnud mulle, et
Eestis on ainult 25-30% usklikke, seega ma
arvan, et k├╝simus ei ole katoliku v┼Ĺi luteri
kirikus, ma arvan, et iga├╝hel on ┼Ĺigus selgitada
oma veendumusi ja usku. Eestis on suur
huvi katoliikluse vastu, sest Katoliku Kirikul
on Eestis s├╝gavad juured. Ja ka seep├Ąrast,
et Katoliku Kiriku ┼Ĺpetus annab tihti h├Ąsti
p┼Ĺhjendatud vastuseid paljudele k├╝simustele,
mida kaasaja inimene esitab. Arvan, et
eestlane on inimene, kes ei usu niisama, vaid
tahab p┼Ĺhjendusi, tahab keskenduda. Luteri
kiriku vaimulike poolt ei ole olnud vastuseisu,
kontaktid nendega on olnud positiivsed,
mitmed nendest on v├Ąga head tuttavad, nad
on rahul, et olen tulnud neid aitama, et tuua
inimesi kristluse juurde.

Kui r├Ą├Ąkida Eesti ├╝hiskonnast, siis
millised on teie arvates k┼Ĺige t┼Ĺsisemad
probleemid?
Arvan, et tuleviku seisukohalt on v├Ąga
t┼Ĺsine perekondade probleem. See massiline
lahutamine, see, et ollakse harjunud lahutustega,
et pere m┼Ĺiste hakkab h├Ą├Ąbuma — k┼Ĺik
see koos madala iibega ja paljude abortidega
tekitab k├╝ll tuleviku seisukohalt t┼Ĺsist muret.
K┼Ĺik algab perekonnast. Mida rohkem pere
konna m┼Ĺiste kaob, seda rohkem kerkivad
esile teised probeemid. Majanduslik heaolu
on vajalik, kuid kui perekond kaob, siis ka
heaolu ei kesta kaua. Suhted perekonnas
m┼Ĺjutavad ka suhet Jumalaga. Kui sul on
reaalne isa ja reaalne ema, siis on kergem
m┼Ĺista armastavat Isa taevas ja Neitsi Maarja
armastust.

Kuidas on lood perekondadega Prantsusmaal?
Probleemid on sarnased, eriti Pariisis,
kuid n├╝├╝d on iive hakanud t┼Ĺusma. Seitse
viimast aastat on s├╝ndivus kogu aeg kasvanud.
Inimesed v├Ą├Ąrtustavad lapsi ja abielu,
neile meeldib, kui peres on kolm last. Kolmelapseline
pere on Prantsumaal praegu v├Ąga
levinud.

Kas Te n├Ąete probleemi rahvustevahelistes
suhetes Eestis?
Kuus aastat tagasi Eestisse tulles tundus,
et pinged on suuremad. Suur osa elanikkonnast
on hakanud tegelikult integreeruma.
Huvitav on kuulata lapsi, sest nad v├Ąljendavad
oma vanemate arvamusi — nad v├Ąljendavad
seda, mis r├Ą├Ągitakse kodus, samal ajal
kui vanemad v├Ąljendavad end avalikkuse ees
nii, nagu kombeks on. Kuigi ebak┼Ĺlasid on
palju, liigutakse ┼Ĺiges suunas.

Kas Kiriku h├Ą├Ąl v┼Ĺiks ├╝hiskonnas rohkem
k┼Ĺlada?
Kristlased peaksid rohkem s┼Ĺna v┼Ĺtma,
mitte nii, et k┼Ĺik piirdub ainult institutsionaalse
sekkumisega — et r├Ą├Ągib Kiriku
esindaja —, vaid peab j├Ą├Ąma mulje, et Kirik
t├Ąhendab kristlasi — mida ta t├Ąhendabki — ,
Kiriku liikmeid. Eriti perek├╝simustes peaksid
kristlased rohkem s┼Ĺna v┼Ĺtma.

Millised on peamised v├Ąljakutsed, mis
maailmas praegu Kiriku ees seisavad?
Nagu ├╝tles paavst, on esimene probleem
p├╝hadus, see t├Ąhendab, et katoliiklane peab
otsima rohkem Jumalat, p├╝hadust, mitte
ainult pidama k├Ąske. Kirik ei ole mitte heategevusorganisatsioon,
Kirik on eelk┼Ĺige tee,
├╝ks p├╝haduseni viiv tee. V├Ąga t├Ąhtis on eriti
meie Katoliku Kiriku jaoks Eestis anda usku
edasi noortele ja lastele, see on suur vastutus.
├ťheks peamiseks eesm├Ąrgiks pean seda, et
aitaksime kaasa preestrikutsumuste kasvule
Eestis. Palun, et k┼Ĺik meie katoliiklased palvetaksid
selle eest.

Kriitikute arvates on Kirik muutunud
liiga liberaalseks, liiga sallivaks patu
suhtes.
Kirik on j├Ą├Ąnud v├Ąga kindlaks moraalik├╝simustes.
Me m┼Ĺistame hukka patu, aga
mitte patuseid. Sageli tundub mulle, et tahetakse
hukka m┼Ĺista ka patuseid. K├╝simus
ei ole selles, kas Kirik on muutunud liiga
liberaalseks, vaid selles, kas meie Kiriku liikmetena
elame tema ┼Ĺpetuse j├Ąrgi.

Eestis on r├╝hmitus katoliiklasi, kelle
v├Ąitel on Kirik traditsioonist lubamatult
eemaldunud. Kuidas Te kommenteerite
P├╝ha Pius X Vennaskonna tegevust?
Need inimesed, keda ma tunnen ja need,
keda ma ei tunne, on minu vennad Kristuses
ja sellistena ma armastan neid kogu s├╝damest.
Aga P├╝ha Pius X Vennaskonna suhtes
on P├╝ha Tool piisavalt selgelt v├Ąljendunud.
Katoliiklik traditsioon on eelk┼Ĺige reaalne
├╝htsus ja alluvus paavstile. See on Traditsioon
suure algust├Ąhega. See, kes ei ela
selle traditsiooni j├Ąrgi, ei saa j├Ąrgida ka teisi
traditsioone.

Kuidas on Teie suhe Eestiga ja Katoliku
Kirikuga Eestis tulevikus?
Ma olen siia tulnud m├Ą├Ąramata ajaks,
seega olen valmis siin t├Â├Âtama seni, kuni
Jumal annab tervist ja elu. Tunnen end Eestis
mitte v├Ąlismaalasena, vaid kohaliku inimesena.

Mida tahate ├Âelda l┼Ĺpetuseks Eesti
katoliiklastele?

K┼Ĺige t├Ąhtsam on truudus oma Kirikule
ja nendele v├Ą├Ąrtustele, mida Kirik esindab.
Kui oleme truud ja ei ole passiivsed, siis Jumal,
nagu ta tegi ka esimeste kristlaste ajal,
laseb kogudusel kasvada ja meie t├Â├ kannab
rohkesti vilja.

© Conventus Terra Mariana