Intervjuu Philippe Jourdaniga (2002)
Kes ei tunneks piiskop Philippe Jourdani? See sümpaatne prantsuse piiskop ja Eesti Apostellik Administraator saabus Eestisse 1996. aastal. Tänaseks on piiskop Philippe’ist saaanud üks eesti katoliikluse sümboleid. Teda vőib sageli kuulda raadios ja näha esinemas televisioonis, temast on saanud üks siinseid autoriteete usuküsimustes. Piiskop Philippe näib olevat Eestis täielikult kodunenud ja ta ei kuulu nende hulka, kes kipuksid siit ära soojematele ja probleemitumatele maadele. 2002. aastal andis ta intervjuu Toomas Abilisele Eesti katoliiklaste ajakirjas „Kiriku Elu“. Intervjuu pealkirjaks oli "Truudus oma kirikule".
Piiskop Philippe Jourdan
Foto © www.katoliku.ee ; 2005.
Rääkige, palun, oma lapsepőlvest, oma perekonnast, keskkonnast, kust Te pärit olete.
Olen sündinud 30. augustil 1960 Prantsusmaal
Dax’i linnas katoliiklikus perekonnas.
Ema oli algkooli őpetaja, isa sőjaväelane,
őhujőudude ohvitser. Mul on kaks
venda, mőlemad on insenerid, üks töötab
tuumajaamade alal, teine tegeleb telekommunikatisooniga.
Lapsepőlv oli mul tavaline.
Meie pere oli küll usklik, kuid mitte selles
mőttes, et ta oleks olnud väga aktiivne
koguduseelus. Ema käis meiega pühapäeviti
kirikus, isa rohkem suurtel pühadel. See oli
tavaline pereelu, kus elatakse ausalt ja vanemad
annavad oma lastele eeskuju armastuse
ja aususega. Me ei olnud jőukad, kuid elasime
korralikku elu. Vanemad őpetasid mőtlema
mitte ainult endale, vaid ka vaestele, mitte
kadestama neid, kel on palju rohkem, ja
kaasa tundma neile, kel ei ole seda, mis meil
on. Keskkoolis käisin ma internaadis, kuna
ei olnud teist vőimalust, elasin koos teiste
endaealistega. See oli väga huvitav periood.
Meil oli vőimalus vestelda igasugustel teemadel,
eriti őhtuti — siis muudkui vestlesime,
arutasime ja ehitasime mőtetes uut ja paremat
maailma. See oli lihtne ja őnnelik aeg, lapsepőlv,
kus ei olnud suuri tragöödiaid. Eriti
isaga vestlesin ma palju, ta oli suur vestleja,
rääkisime palju ühiskonnast, inimestest, őppisin
väljendama oma arvamusi ja kuulama
teiste omi. Külas, kus ma elasin, olid väga
lihtsad inimesed, ma őppisin tavalist maaelu
tarkust, maainimese tarkust, mis on väga
sügav.
Kes mőjutas Teid lapsepőlves kőige rohkem, inimesed vői raamatud?
Raamatud mitte eriti. Aga mul on olnud
őpetajaid, kes on mulle mőju avaldanud:
filosoofia ja füüsika őpetajad, kes oli karismaatilised
inimesed, kes oskasid lihtsalt ja
huvitavalt selgitada olulisi küsimusi. Oma
usulise arengu kohta vőin öelda, et teismelisena
hakkasin kőike küsimärgi alla panema.
Kuigi olin sündinud katoliiklasena, oli see
selline identiteedi kujunemise protsess, kus
inimene hoiab distantsi oma vanemate väärtustest
ja tőekspidamistest. Ja siis ma seisin
nagu piiri peal, kus ma täpselt ei teadnud,
mida ma tahan teha ja millesse ma täpselt
usun. Kui ma oli 15-aastane, osalesin päris
juhuslikult koos klassivendadega ühel rekollektsioonil.
Ma palusin Jumalat, et ta annaks
mulle usku. Soovisin saada selgust, kas loobuda
usust vői vőtta see vastu. Pärast rekollektsiooni
otsustasin, et annan endale aega kuus
kuud, et kogu seda asja natuke tősisemalt
vőtta ja seejärel otsustada. Hakkasin käima
rohkem Missadel ja pärast kuut kuud leidsin,
et tulemus on positiivne. Vaimulikuks saada
ei olnud siis küll veel mőttes.
Millised olid Teie lapsepőlveunistused,
kelleks Te tahtsite saada?
Olen alati olnud väga hea reaalainetes.
Soovisin saada teadlaseks, inseneriks vői
ettevőtjaks. Mind huvitas alati see, mis oli
seotud teadustega. Minu őpetajad ütlesid
vanematele, et oleks hea, kui läheksin Pariisi
őppima. Kui olin 17-aastane, saatsidki
vanemad mind Pariisi. Minus tärkas ka sügavam
huvi filosoofia vastu. Mis puudutab
usku, sain aru, et see on vőimalik ainult siis,
kui vőtta seda kőike isiklikult, kui tegeleda
sellega, muidu lihtsalt ei hakka uskuma. Internaadis
olles käisin nädalavahetustel Missal
kodukülas. Mul tekkis kontakt ühe vana
jesuiidi-isaga, kes minuga tegeles, nüüd on ta
ammu surnud. Ta oli juba väga vana, sügav
inimene. Ta oli peaaegu kurt — väga raske
oli talle pihtida.
Oli Teil ka mőni lemmikpühak?
Minu kodukülas oli eriti tuntud üks pühak
— ta oli pärit samast külast ja őppinud samas
koolis kus minagi. See oli püha Paulus Vincentius,
väga populaarne selles piirkonnas,
kohalik mees, nn oma poiss. Teistest olin ma
küll midagi kuulnud, kuid kohalikku meest
peeti ikkagi parimaks.
Teie őpingud Pariisis?
Meil on Prantsusmaal natuke keeruline
süsteem. Selleks, et astuda kőrgkooli, on
vajalik 2-3 aastat ettevalmistust. Őppisin
kaks aastat matemaatikat ettevalmistuskursustel
ühes gümnaasiumis, mille oli asutanud
Louis XIV. See on väga tuntud kool Pariisis.
Pärast seda astusin Pariisi Sildade ja Teede
kőrgkooli, kus őppisin kolm aastat. Seal oli
juba konkreetsem programm — infrastruktuuride
loomine, teede ja ehituse planeerimine,
energeetika. Selle lőpetasin silla- ja teedeehitusinsenerina.
Tudengielu oli Pariisis väga
huvitav. Elasin Ladina kvartalis, seal oli mul
ka őnn tutvuda Opus Deiga. Käisin nende
koolitustel ja őppisin sealt väga palju, mis
puutub suhtumisse usku ja tööellu.
Kuidas tekkisid kontaktid Opus Deiga?
Mul oli hea őpingukaaslasest sőber, kes
oli seotud Opus Deiga. Nädalavahetustel
käisime koos, rääkisime elust, jagasime arvamusi,
kogemusi, elamusi.
Kas Opus Dei oli Prantsusmaal tuntud
organisatsioon? Kas Teie vanemad teadsid
sellest?
Ei, külas, kust ma pärit olen, teati maailmast
üldse väga vähe. Seal ei olnud isegi
kino. Pariisis oli kino minu esimene avastus.
Pőhimőtted, mida Opus Dei esindas, olid
mulle väga südamelähedased. Eriti mis puudutab
töö pühitsemist. Aastad ettevalmistuskursutel
olid väga rasked. Siis töötasime
tőesti palju. See pani mind mőtlema, et töö
ja usk olid nagu lahutatud ja tekkis küsimus,
kuidas neid ühendada, kuidas saavutada elus
rohkem ühtsust? Ühed ütlesid, et tuleb palvetada,
teised ütlesid, et tuleb tööd teha. Mul sai
järsku selgeks, kuidas neid kokku viia.
Mis sai pärast kooli? Kas jőudsite oma
erialal töötada?
Töötasin aasta ühes ametiühingu laadses
organisatsioonis, mis tegeles sotsiaalkorteritega.
See oli riiklik organisatsioon, mis
planeeris odavate korterite ehitamist. Töötasin
seal tehnilises teenistuses. Siis olin ma
juba Opus Dei liige.
Kuidas tekkis otsus minna őppima
vaimulikuks? Mida meenutate oma őpingutest
vaimulikus seminaris?
Läksin sőjaväkke, kus veetsin ühe aasta.
Tegin asju, mida sőjaväes ikka tehakse. Ka
seal leidsin palju sőpru, koos “valmistusime
vastuseisuks Punaarmeele”. Pärast sőjaväge
avaldasin Opus Dei prelaadile, et kui Opus
Dei seda vajab, olen valmis minema teoloogiat
őppima. Pärast seda tuligi vőimalus
minna őppima Rooma Püha Risti ülikooli.
Őppides avastasin enda jaoks teised rahvused
— see oli suur avastus. Minu jaoks oli huvitav
see, mida teised mőtlevad prantslastest.
Kui näed samu asju teisest vaatenurgast,
see rikastab ja ei lase absolutiseerida teatud
eelarvamusi.
Kas sama ei kehti ka eri konfessioonide
ja usundite kohta, et ka neil on oma vaatenurk?
Seal, kus ma sündisin, oli ajalooliselt üks
protestantismi keskusi. Ma olin küll kokku
puutunud kalvinistidega — nad olid minu
jaoks alati olnud üsna vőőrad, küll huvitavad,
kuid ikkagi vőőrad. Isegi minu naaberküla
oli poolprotestantlik! Me suhtlesime, kuid ei
tekkinud usulist huvi. Muhhameedlastega on
mul olnud palju kontakte — me elasime Pariisis
koos ühiselamus, rääkisime palju ja vahel
mulle tundus, et neil on üks suur puudus
(isegi kui ma respekteerin, mida nad usuvad):
nende Jumal on kaugel, ta on üks ja vőimas,
kuid asub kaugel. Kőik see, mida meie teame
Jumalast, Tema armastuse, lihakssaamise
kohta, on mulle palju lähedasem. Pariisis
olid ka vietnamlased, kellest enamik olid
budistid, aga ma pean ütlema, et just ristiusk
andis mulle palju vastuseid küsimustele, millele
teised religioonid ei vasta. Vähemalt ma
tunnetasin nii.
Millal toimus preestriks pühitsemine?
Mind pühitseti preestriks 20. augustil
1988 tolleaegse Bostoni kardinali Law poolt,
kes on väga sümpaatne mees. Pärast preestriks
saamist olin kaheksa aastat Pariisis, kus
tegelesin tudengitega, ülikoolidega, Opus
Dei preestrite koolitusega.
Millal kuulsite esimest korda Eestist?
1995. aasta detsembris helistati mulle
Roomast ja küsiti, kas tahaksin minna Eestisse.
Uurisin, kus Eesti asub, mis seal toimub.
Midagi ma Eestist teadsin, kuid vähe.
Teadsin, et see on üks Balti riike ja et keel ei
ole seal slaavi keel. Olin näinud pilte Tartust
ja lugenud artiklit, kus üks prantsuse ajaloolane
selgitas, et 6. sajandil elanud Prantsuse
rahvusliku kangelanna ja kuninganna Clotilda
suguvősa oli pärit Norrast ja Eestist.
See tekitas huvi. Pärast paaripäevast järelemőtlemist
olin Eestisse tulekuga nőus. Kaks
kuud hiljem sain tuttavaks Eesti Apostelliku
Administraatori Justo Mullor Garciaga. Kohtusin
temaga Roomas ja saabusin Tallinna
1996. aasta mais. Minu esimene perspektiiv
oli siia tulla lihtsalt preestriks, kuid kui Justo
Mullor ütles, et ta otsib kedagi, kes vőiks
teda Tallinnas asendada, ütlesin, et mul ei ole
midagi selle vastu.
Kuidas Te Eestit enda jaoks avastama
hakkasite? Millised olid esimesed muljed?
Esimesed muljed olid väga head. Kui siia
saabusin, oli mai. Kuni südaööni oli valge ja
see oli suurepärane. Mind vőeti vastu väga
hästi. Minu naabrid, eestlased, ootasid mind
kella kümneni őhtul nuntsiatuuris, kui mul oli
sünnipäev, et mind őnnitleda. Minu esimene
talv Eestis oli päris lumerikas, olid valged
Jőulud, Pariisis juhtub seda harva. Kui seal
sajab lund, siis ainult jaanuaris ja veebruaris.
Hakkasin őppima eesti keelt. Lugesin Fanny
de Siversi raamatut Eesti ja eesti keele kohta:
elust ja kommetest, toidust, see oli väga huvitav.
Vene keelt oskasin juba varem — Prantsuse
ehitusfirmad tahtsid sőlmida lepinguid
nőukogude firmadega, seepärast mina ja
paljud mu kolleegid őppisid vene keelt.
Kui palju te Prantsusmaal mőistsite
kommunismi olemust ja seda, mis toimub
Ida-Euroopas ja Nőukogude Liidus?
Prantsusmaal on palju intellektuaalemőtlejaid,
kes on olnud kommunismi-printsiipide
mőju all. Näiteks Jean-Paul Sartre
jt. Meie seda ei olnud, ometi ei teadnud me
täpselt, kuidas elu siin käib.
Kas Te Eestis märkasite midagi, mis aitas
mőista siin nőukogude ajal toimunut?
Mäletan, et kui Eestisse tulin, jalutasin
kord Pirital ning panin tähele ehitiste kvaliteeti.
Ma meenutasin seda, kui head olid
Nőukogude Liidu erialased ajakirjad, mida
olin lugenud Prantsusmaal — need oli tőesti
tasemel, ja kui ma nüüd nägin, kui halvasti
tegelikult ehitati, siis mőistsin, et on suur
vahe selle vahel, mida näidati välismaale
ja mis oli siin tegelikult — need olid kaks
erinevat maailma. Küsisin endalt, kas see
väljendub kuidagi ka inimestes. Mind hämmastas
inimeste käitumine — tavaliselt nad
ei naeratanud, ei vaadanud silma, ja kui
vaatasidki, siis nagu kahtlustades midagi.
Eriti hakkas see silma Leedus. Ma sain sellest
tugeva veendumuse, et inimesed — nii siin
kui Leedus — on palju kannatanud. Vőrreldes
selle ajaga imestan, kui palju eestlased
on suutnud kümne aastaga ära teha.
Aga siinsete inimeste suhtumine religiooni,
teadmised ristiusust?
Loomulikult teati väga vähe, kuid oli
reaalne huvi usuküsimuste vastu. Nad tőesti
tahtsid teada, olid avatud.
Millised tundusid Teile Katoliku Kiriku
arenguvőimalused Eestis? On ju Eesti
luterlik maa.
Luteri vaimulikud ise on öelnud mulle, et
Eestis on ainult 25-30% usklikke, seega ma
arvan, et küsimus ei ole katoliku vői luteri
kirikus, ma arvan, et igaühel on őigus selgitada
oma veendumusi ja usku. Eestis on suur
huvi katoliikluse vastu, sest Katoliku Kirikul
on Eestis sügavad juured. Ja ka seepärast,
et Katoliku Kiriku őpetus annab tihti hästi
pőhjendatud vastuseid paljudele küsimustele,
mida kaasaja inimene esitab. Arvan, et
eestlane on inimene, kes ei usu niisama, vaid
tahab pőhjendusi, tahab keskenduda. Luteri
kiriku vaimulike poolt ei ole olnud vastuseisu,
kontaktid nendega on olnud positiivsed,
mitmed nendest on väga head tuttavad, nad
on rahul, et olen tulnud neid aitama, et tuua
inimesi kristluse juurde.
Kui rääkida Eesti ühiskonnast, siis
millised on teie arvates kőige tősisemad
probleemid?
Arvan, et tuleviku seisukohalt on väga
tősine perekondade probleem. See massiline
lahutamine, see, et ollakse harjunud lahutustega,
et pere mőiste hakkab hääbuma — kőik
see koos madala iibega ja paljude abortidega
tekitab küll tuleviku seisukohalt tősist muret.
Kőik algab perekonnast. Mida rohkem pere
konna mőiste kaob, seda rohkem kerkivad
esile teised probeemid. Majanduslik heaolu
on vajalik, kuid kui perekond kaob, siis ka
heaolu ei kesta kaua. Suhted perekonnas
mőjutavad ka suhet Jumalaga. Kui sul on
reaalne isa ja reaalne ema, siis on kergem
mőista armastavat Isa taevas ja Neitsi Maarja
armastust.
Kuidas on lood perekondadega Prantsusmaal?
Probleemid on sarnased, eriti Pariisis,
kuid nüüd on iive hakanud tőusma. Seitse
viimast aastat on sündivus kogu aeg kasvanud.
Inimesed väärtustavad lapsi ja abielu,
neile meeldib, kui peres on kolm last. Kolmelapseline
pere on Prantsumaal praegu väga
levinud.
Kas Te näete probleemi rahvustevahelistes
suhetes Eestis?
Kuus aastat tagasi Eestisse tulles tundus,
et pinged on suuremad. Suur osa elanikkonnast
on hakanud tegelikult integreeruma.
Huvitav on kuulata lapsi, sest nad väljendavad
oma vanemate arvamusi — nad väljendavad
seda, mis räägitakse kodus, samal ajal
kui vanemad väljendavad end avalikkuse ees
nii, nagu kombeks on. Kuigi ebakőlasid on
palju, liigutakse őiges suunas.
Kas Kiriku hääl vőiks ühiskonnas rohkem
kőlada?
Kristlased peaksid rohkem sőna vőtma,
mitte nii, et kőik piirdub ainult institutsionaalse
sekkumisega — et räägib Kiriku
esindaja —, vaid peab jääma mulje, et Kirik
tähendab kristlasi — mida ta tähendabki — ,
Kiriku liikmeid. Eriti pereküsimustes peaksid
kristlased rohkem sőna vőtma.
Millised on peamised väljakutsed, mis
maailmas praegu Kiriku ees seisavad?
Nagu ütles paavst, on esimene probleem
pühadus, see tähendab, et katoliiklane peab
otsima rohkem Jumalat, pühadust, mitte
ainult pidama käske. Kirik ei ole mitte heategevusorganisatsioon,
Kirik on eelkőige tee,
üks pühaduseni viiv tee. Väga tähtis on eriti
meie Katoliku Kiriku jaoks Eestis anda usku
edasi noortele ja lastele, see on suur vastutus.
Üheks peamiseks eesmärgiks pean seda, et
aitaksime kaasa preestrikutsumuste kasvule
Eestis. Palun, et kőik meie katoliiklased palvetaksid
selle eest.
Kriitikute arvates on Kirik muutunud
liiga liberaalseks, liiga sallivaks patu
suhtes.
Kirik on jäänud väga kindlaks moraaliküsimustes.
Me mőistame hukka patu, aga
mitte patuseid. Sageli tundub mulle, et tahetakse
hukka mőista ka patuseid. Küsimus
ei ole selles, kas Kirik on muutunud liiga
liberaalseks, vaid selles, kas meie Kiriku liikmetena
elame tema őpetuse järgi.
Eestis on rühmitus katoliiklasi, kelle
väitel on Kirik traditsioonist lubamatult
eemaldunud. Kuidas Te kommenteerite
Püha Pius X Vennaskonna tegevust?
Need inimesed, keda ma tunnen ja need,
keda ma ei tunne, on minu vennad Kristuses
ja sellistena ma armastan neid kogu südamest.
Aga Püha Pius X Vennaskonna suhtes
on Püha Tool piisavalt selgelt väljendunud.
Katoliiklik traditsioon on eelkőige reaalne
ühtsus ja alluvus paavstile. See on Traditsioon
suure algustähega. See, kes ei ela
selle traditsiooni järgi, ei saa järgida ka teisi
traditsioone.
Kuidas on Teie suhe Eestiga ja Katoliku
Kirikuga Eestis tulevikus?
Ma olen siia tulnud määramata ajaks,
seega olen valmis siin töötama seni, kuni
Jumal annab tervist ja elu. Tunnen end Eestis
mitte välismaalasena, vaid kohaliku inimesena.
Mida tahate öelda lőpetuseks Eesti
katoliiklastele?
Kőige tähtsam on truudus oma Kirikule
ja nendele väärtustele, mida Kirik esindab.
Kui oleme truud ja ei ole passiivsed, siis Jumal,
nagu ta tegi ka esimeste kristlaste ajal,
laseb kogudusel kasvada ja meie töö kannab
rohkesti vilja.
|
