Intervjuu Philippe Jourdaniga (2002)
Kes ei tunneks piiskop Philippe Jourdani? See sümpaatne prantsuse piiskop ja Eesti Apostellik Administraator saabus Eestisse 1996. aastal. Tänaseks on piiskop Philippe’ist saaanud üks eesti katoliikluse sümboleid. Teda vőib sageli kuulda raadios ja näha esinemas televisioonis, temast on saanud üks siinseid autoriteete usuküsimustes. Piiskop Philippe näib olevat Eestis täielikult kodunenud ja ta ei kuulu nende hulka, kes kipuksid siit ära soojematele ja probleemitumatele maadele. 2002. aastal andis ta intervjuu Toomas Abilisele Eesti katoliiklaste ajakirjas „Kiriku Elu“. Intervjuu pealkirjaks oli "Truudus oma kirikule".
 Piiskop Philippe Jourdan Foto © www.katoliku.ee ; 2005.
Rääkige, palun, oma lapsepőlvest, oma perekonnast, keskkonnast, kust Te pärit olete.
Olen sündinud 30. augustil 1960 Prantsusmaal Dax’i linnas katoliiklikus perekonnas. Ema oli algkooli őpetaja, isa sőjaväelane, őhujőudude ohvitser. Mul on kaks venda, mőlemad on insenerid, üks töötab tuumajaamade alal, teine tegeleb telekommunikatisooniga. Lapsepőlv oli mul tavaline. Meie pere oli küll usklik, kuid mitte selles mőttes, et ta oleks olnud väga aktiivne koguduseelus. Ema käis meiega pühapäeviti kirikus, isa rohkem suurtel pühadel. See oli tavaline pereelu, kus elatakse ausalt ja vanemad annavad oma lastele eeskuju armastuse ja aususega. Me ei olnud jőukad, kuid elasime korralikku elu. Vanemad őpetasid mőtlema mitte ainult endale, vaid ka vaestele, mitte kadestama neid, kel on palju rohkem, ja kaasa tundma neile, kel ei ole seda, mis meil on. Keskkoolis käisin ma internaadis, kuna ei olnud teist vőimalust, elasin koos teiste endaealistega. See oli väga huvitav periood. Meil oli vőimalus vestelda igasugustel teemadel, eriti őhtuti — siis muudkui vestlesime, arutasime ja ehitasime mőtetes uut ja paremat maailma. See oli lihtne ja őnnelik aeg, lapsepőlv, kus ei olnud suuri tragöödiaid. Eriti isaga vestlesin ma palju, ta oli suur vestleja, rääkisime palju ühiskonnast, inimestest, őppisin väljendama oma arvamusi ja kuulama teiste omi. Külas, kus ma elasin, olid väga lihtsad inimesed, ma őppisin tavalist maaelu tarkust, maainimese tarkust, mis on väga sügav.
Kes mőjutas Teid lapsepőlves kőige rohkem, inimesed vői raamatud?
Raamatud mitte eriti. Aga mul on olnud őpetajaid, kes on mulle mőju avaldanud: filosoofia ja füüsika őpetajad, kes oli karismaatilised inimesed, kes oskasid lihtsalt ja huvitavalt selgitada olulisi küsimusi. Oma usulise arengu kohta vőin öelda, et teismelisena hakkasin kőike küsimärgi alla panema. Kuigi olin sündinud katoliiklasena, oli see selline identiteedi kujunemise protsess, kus inimene hoiab distantsi oma vanemate väärtustest ja tőekspidamistest. Ja siis ma seisin nagu piiri peal, kus ma täpselt ei teadnud, mida ma tahan teha ja millesse ma täpselt usun. Kui ma oli 15-aastane, osalesin päris juhuslikult koos klassivendadega ühel rekollektsioonil. Ma palusin Jumalat, et ta annaks mulle usku. Soovisin saada selgust, kas loobuda usust vői vőtta see vastu. Pärast rekollektsiooni otsustasin, et annan endale aega kuus kuud, et kogu seda asja natuke tősisemalt vőtta ja seejärel otsustada. Hakkasin käima rohkem Missadel ja pärast kuut kuud leidsin, et tulemus on positiivne. Vaimulikuks saada ei olnud siis küll veel mőttes.
Millised olid Teie lapsepőlveunistused, kelleks Te tahtsite saada?
Olen alati olnud väga hea reaalainetes. Soovisin saada teadlaseks, inseneriks vői ettevőtjaks. Mind huvitas alati see, mis oli seotud teadustega. Minu őpetajad ütlesid vanematele, et oleks hea, kui läheksin Pariisi őppima. Kui olin 17-aastane, saatsidki vanemad mind Pariisi. Minus tärkas ka sügavam huvi filosoofia vastu. Mis puudutab usku, sain aru, et see on vőimalik ainult siis, kui vőtta seda kőike isiklikult, kui tegeleda sellega, muidu lihtsalt ei hakka uskuma. Internaadis olles käisin nädalavahetustel Missal kodukülas. Mul tekkis kontakt ühe vana jesuiidi-isaga, kes minuga tegeles, nüüd on ta ammu surnud. Ta oli juba väga vana, sügav inimene. Ta oli peaaegu kurt — väga raske oli talle pihtida.
Oli Teil ka mőni lemmikpühak? Minu kodukülas oli eriti tuntud üks pühak — ta oli pärit samast külast ja őppinud samas koolis kus minagi. See oli püha Paulus Vincentius, väga populaarne selles piirkonnas, kohalik mees, nn oma poiss. Teistest olin ma küll midagi kuulnud, kuid kohalikku meest peeti ikkagi parimaks.
Teie őpingud Pariisis? Meil on Prantsusmaal natuke keeruline süsteem. Selleks, et astuda kőrgkooli, on vajalik 2-3 aastat ettevalmistust. Őppisin kaks aastat matemaatikat ettevalmistuskursustel ühes gümnaasiumis, mille oli asutanud Louis XIV. See on väga tuntud kool Pariisis. Pärast seda astusin Pariisi Sildade ja Teede kőrgkooli, kus őppisin kolm aastat. Seal oli juba konkreetsem programm — infrastruktuuride loomine, teede ja ehituse planeerimine, energeetika. Selle lőpetasin silla- ja teedeehitusinsenerina. Tudengielu oli Pariisis väga huvitav. Elasin Ladina kvartalis, seal oli mul ka őnn tutvuda Opus Deiga. Käisin nende koolitustel ja őppisin sealt väga palju, mis puutub suhtumisse usku ja tööellu.
Kuidas tekkisid kontaktid Opus Deiga? Mul oli hea őpingukaaslasest sőber, kes oli seotud Opus Deiga. Nädalavahetustel käisime koos, rääkisime elust, jagasime arvamusi, kogemusi, elamusi.
Kas Opus Dei oli Prantsusmaal tuntud organisatsioon? Kas Teie vanemad teadsid sellest? Ei, külas, kust ma pärit olen, teati maailmast üldse väga vähe. Seal ei olnud isegi kino. Pariisis oli kino minu esimene avastus. Pőhimőtted, mida Opus Dei esindas, olid mulle väga südamelähedased. Eriti mis puudutab töö pühitsemist. Aastad ettevalmistuskursutel olid väga rasked. Siis töötasime tőesti palju. See pani mind mőtlema, et töö ja usk olid nagu lahutatud ja tekkis küsimus, kuidas neid ühendada, kuidas saavutada elus rohkem ühtsust? Ühed ütlesid, et tuleb palvetada, teised ütlesid, et tuleb tööd teha. Mul sai järsku selgeks, kuidas neid kokku viia.
Mis sai pärast kooli? Kas jőudsite oma erialal töötada? Töötasin aasta ühes ametiühingu laadses organisatsioonis, mis tegeles sotsiaalkorteritega. See oli riiklik organisatsioon, mis planeeris odavate korterite ehitamist. Töötasin seal tehnilises teenistuses. Siis olin ma juba Opus Dei liige.
Kuidas tekkis otsus minna őppima vaimulikuks? Mida meenutate oma őpingutest vaimulikus seminaris? Läksin sőjaväkke, kus veetsin ühe aasta. Tegin asju, mida sőjaväes ikka tehakse. Ka seal leidsin palju sőpru, koos “valmistusime vastuseisuks Punaarmeele”. Pärast sőjaväge avaldasin Opus Dei prelaadile, et kui Opus Dei seda vajab, olen valmis minema teoloogiat őppima. Pärast seda tuligi vőimalus minna őppima Rooma Püha Risti ülikooli. Őppides avastasin enda jaoks teised rahvused — see oli suur avastus. Minu jaoks oli huvitav see, mida teised mőtlevad prantslastest. Kui näed samu asju teisest vaatenurgast, see rikastab ja ei lase absolutiseerida teatud eelarvamusi.
Kas sama ei kehti ka eri konfessioonide ja usundite kohta, et ka neil on oma vaatenurk? Seal, kus ma sündisin, oli ajalooliselt üks protestantismi keskusi. Ma olin küll kokku puutunud kalvinistidega — nad olid minu jaoks alati olnud üsna vőőrad, küll huvitavad, kuid ikkagi vőőrad. Isegi minu naaberküla oli poolprotestantlik! Me suhtlesime, kuid ei tekkinud usulist huvi. Muhhameedlastega on mul olnud palju kontakte — me elasime Pariisis koos ühiselamus, rääkisime palju ja vahel mulle tundus, et neil on üks suur puudus (isegi kui ma respekteerin, mida nad usuvad): nende Jumal on kaugel, ta on üks ja vőimas, kuid asub kaugel. Kőik see, mida meie teame Jumalast, Tema armastuse, lihakssaamise kohta, on mulle palju lähedasem. Pariisis olid ka vietnamlased, kellest enamik olid budistid, aga ma pean ütlema, et just ristiusk andis mulle palju vastuseid küsimustele, millele teised religioonid ei vasta. Vähemalt ma tunnetasin nii.
Millal toimus preestriks pühitsemine? Mind pühitseti preestriks 20. augustil 1988 tolleaegse Bostoni kardinali Law poolt, kes on väga sümpaatne mees. Pärast preestriks saamist olin kaheksa aastat Pariisis, kus tegelesin tudengitega, ülikoolidega, Opus Dei preestrite koolitusega.
Millal kuulsite esimest korda Eestist? 1995. aasta detsembris helistati mulle Roomast ja küsiti, kas tahaksin minna Eestisse. Uurisin, kus Eesti asub, mis seal toimub. Midagi ma Eestist teadsin, kuid vähe. Teadsin, et see on üks Balti riike ja et keel ei ole seal slaavi keel. Olin näinud pilte Tartust ja lugenud artiklit, kus üks prantsuse ajaloolane selgitas, et 6. sajandil elanud Prantsuse rahvusliku kangelanna ja kuninganna Clotilda suguvősa oli pärit Norrast ja Eestist. See tekitas huvi. Pärast paaripäevast järelemőtlemist olin Eestisse tulekuga nőus. Kaks kuud hiljem sain tuttavaks Eesti Apostelliku Administraatori Justo Mullor Garciaga. Kohtusin temaga Roomas ja saabusin Tallinna 1996. aasta mais. Minu esimene perspektiiv oli siia tulla lihtsalt preestriks, kuid kui Justo Mullor ütles, et ta otsib kedagi, kes vőiks teda Tallinnas asendada, ütlesin, et mul ei ole midagi selle vastu.
Kuidas Te Eestit enda jaoks avastama hakkasite? Millised olid esimesed muljed? Esimesed muljed olid väga head. Kui siia saabusin, oli mai. Kuni südaööni oli valge ja see oli suurepärane. Mind vőeti vastu väga hästi. Minu naabrid, eestlased, ootasid mind kella kümneni őhtul nuntsiatuuris, kui mul oli sünnipäev, et mind őnnitleda. Minu esimene talv Eestis oli päris lumerikas, olid valged Jőulud, Pariisis juhtub seda harva. Kui seal sajab lund, siis ainult jaanuaris ja veebruaris. Hakkasin őppima eesti keelt. Lugesin Fanny de Siversi raamatut Eesti ja eesti keele kohta: elust ja kommetest, toidust, see oli väga huvitav. Vene keelt oskasin juba varem — Prantsuse ehitusfirmad tahtsid sőlmida lepinguid nőukogude firmadega, seepärast mina ja paljud mu kolleegid őppisid vene keelt.
Kui palju te Prantsusmaal mőistsite kommunismi olemust ja seda, mis toimub Ida-Euroopas ja Nőukogude Liidus? Prantsusmaal on palju intellektuaalemőtlejaid, kes on olnud kommunismi-printsiipide mőju all. Näiteks Jean-Paul Sartre jt. Meie seda ei olnud, ometi ei teadnud me täpselt, kuidas elu siin käib.
Kas Te Eestis märkasite midagi, mis aitas mőista siin nőukogude ajal toimunut? Mäletan, et kui Eestisse tulin, jalutasin kord Pirital ning panin tähele ehitiste kvaliteeti. Ma meenutasin seda, kui head olid Nőukogude Liidu erialased ajakirjad, mida olin lugenud Prantsusmaal — need oli tőesti tasemel, ja kui ma nüüd nägin, kui halvasti tegelikult ehitati, siis mőistsin, et on suur vahe selle vahel, mida näidati välismaale ja mis oli siin tegelikult — need olid kaks erinevat maailma. Küsisin endalt, kas see väljendub kuidagi ka inimestes. Mind hämmastas inimeste käitumine — tavaliselt nad ei naeratanud, ei vaadanud silma, ja kui vaatasidki, siis nagu kahtlustades midagi. Eriti hakkas see silma Leedus. Ma sain sellest tugeva veendumuse, et inimesed — nii siin kui Leedus — on palju kannatanud. Vőrreldes selle ajaga imestan, kui palju eestlased on suutnud kümne aastaga ära teha.
Aga siinsete inimeste suhtumine religiooni, teadmised ristiusust? Loomulikult teati väga vähe, kuid oli reaalne huvi usuküsimuste vastu. Nad tőesti tahtsid teada, olid avatud.
Millised tundusid Teile Katoliku Kiriku arenguvőimalused Eestis? On ju Eesti luterlik maa. Luteri vaimulikud ise on öelnud mulle, et Eestis on ainult 25-30% usklikke, seega ma arvan, et küsimus ei ole katoliku vői luteri kirikus, ma arvan, et igaühel on őigus selgitada oma veendumusi ja usku. Eestis on suur huvi katoliikluse vastu, sest Katoliku Kirikul on Eestis sügavad juured. Ja ka seepärast, et Katoliku Kiriku őpetus annab tihti hästi pőhjendatud vastuseid paljudele küsimustele, mida kaasaja inimene esitab. Arvan, et eestlane on inimene, kes ei usu niisama, vaid tahab pőhjendusi, tahab keskenduda. Luteri kiriku vaimulike poolt ei ole olnud vastuseisu, kontaktid nendega on olnud positiivsed, mitmed nendest on väga head tuttavad, nad on rahul, et olen tulnud neid aitama, et tuua inimesi kristluse juurde.
Kui rääkida Eesti ühiskonnast, siis millised on teie arvates kőige tősisemad probleemid? Arvan, et tuleviku seisukohalt on väga tősine perekondade probleem. See massiline lahutamine, see, et ollakse harjunud lahutustega, et pere mőiste hakkab hääbuma — kőik see koos madala iibega ja paljude abortidega tekitab küll tuleviku seisukohalt tősist muret. Kőik algab perekonnast. Mida rohkem pere konna mőiste kaob, seda rohkem kerkivad esile teised probeemid. Majanduslik heaolu on vajalik, kuid kui perekond kaob, siis ka heaolu ei kesta kaua. Suhted perekonnas mőjutavad ka suhet Jumalaga. Kui sul on reaalne isa ja reaalne ema, siis on kergem mőista armastavat Isa taevas ja Neitsi Maarja armastust.
Kuidas on lood perekondadega Prantsusmaal? Probleemid on sarnased, eriti Pariisis, kuid nüüd on iive hakanud tőusma. Seitse viimast aastat on sündivus kogu aeg kasvanud. Inimesed väärtustavad lapsi ja abielu, neile meeldib, kui peres on kolm last. Kolmelapseline pere on Prantsumaal praegu väga levinud.
Kas Te näete probleemi rahvustevahelistes suhetes Eestis? Kuus aastat tagasi Eestisse tulles tundus, et pinged on suuremad. Suur osa elanikkonnast on hakanud tegelikult integreeruma. Huvitav on kuulata lapsi, sest nad väljendavad oma vanemate arvamusi — nad väljendavad seda, mis räägitakse kodus, samal ajal kui vanemad väljendavad end avalikkuse ees nii, nagu kombeks on. Kuigi ebakőlasid on palju, liigutakse őiges suunas.
Kas Kiriku hääl vőiks ühiskonnas rohkem kőlada? Kristlased peaksid rohkem sőna vőtma, mitte nii, et kőik piirdub ainult institutsionaalse sekkumisega — et räägib Kiriku esindaja —, vaid peab jääma mulje, et Kirik tähendab kristlasi — mida ta tähendabki — , Kiriku liikmeid. Eriti pereküsimustes peaksid kristlased rohkem sőna vőtma.
Millised on peamised väljakutsed, mis maailmas praegu Kiriku ees seisavad? Nagu ütles paavst, on esimene probleem pühadus, see tähendab, et katoliiklane peab otsima rohkem Jumalat, pühadust, mitte ainult pidama käske. Kirik ei ole mitte heategevusorganisatsioon, Kirik on eelkőige tee, üks pühaduseni viiv tee. Väga tähtis on eriti meie Katoliku Kiriku jaoks Eestis anda usku edasi noortele ja lastele, see on suur vastutus. Üheks peamiseks eesmärgiks pean seda, et aitaksime kaasa preestrikutsumuste kasvule Eestis. Palun, et kőik meie katoliiklased palvetaksid selle eest.
Kriitikute arvates on Kirik muutunud liiga liberaalseks, liiga sallivaks patu suhtes. Kirik on jäänud väga kindlaks moraaliküsimustes. Me mőistame hukka patu, aga mitte patuseid. Sageli tundub mulle, et tahetakse hukka mőista ka patuseid. Küsimus ei ole selles, kas Kirik on muutunud liiga liberaalseks, vaid selles, kas meie Kiriku liikmetena elame tema őpetuse järgi.
Eestis on rühmitus katoliiklasi, kelle väitel on Kirik traditsioonist lubamatult eemaldunud. Kuidas Te kommenteerite Püha Pius X Vennaskonna tegevust? Need inimesed, keda ma tunnen ja need, keda ma ei tunne, on minu vennad Kristuses ja sellistena ma armastan neid kogu südamest. Aga Püha Pius X Vennaskonna suhtes on Püha Tool piisavalt selgelt väljendunud. Katoliiklik traditsioon on eelkőige reaalne ühtsus ja alluvus paavstile. See on Traditsioon suure algustähega. See, kes ei ela selle traditsiooni järgi, ei saa järgida ka teisi traditsioone.
Kuidas on Teie suhe Eestiga ja Katoliku Kirikuga Eestis tulevikus? Ma olen siia tulnud määramata ajaks, seega olen valmis siin töötama seni, kuni Jumal annab tervist ja elu. Tunnen end Eestis mitte välismaalasena, vaid kohaliku inimesena.
Mida tahate öelda lőpetuseks Eesti katoliiklastele? Kőige tähtsam on truudus oma Kirikule ja nendele väärtustele, mida Kirik esindab. Kui oleme truud ja ei ole passiivsed, siis Jumal, nagu ta tegi ka esimeste kristlaste ajal, laseb kogudusel kasvada ja meie töö kannab rohkesti vilja.
|