Conventus Terra Mariana > Intervjuud > Intervjuu Peeter Helmega (2008)

Intervjuu Peeter Helmega (2008)

Peeter Helme on eesti kirjanik, kes on Ƒppinud Tartus, Göttingenis ja Berliinis ajalugu, kunstiajalugu ja usuteadust . 2007. aasta detsembris ilmus Peeter Helme romaan "Puudutus", mis leidis Ă€ramĂ€rkimist 2006. aasta romaanivƑistlusel.


Kirjanik Peeter Helme
Foto: erakogu

Sinu 2006. aasta romaanivƑistlusel Ă€ramĂ€rgitud romaan „Puudutus” rÀÀgib noorte linnaintellektuaalide elust. Kuidas tekkis mƑte kirjutada see raamat?

MƑte kirjutada oli mul juba palju varem ning erinevaid katsetusi olengi varem valmis kirjutanud. Aga ma ei jÀÀnud nendega ise rahule ning ka kirjanikest sƑbrad soovitasid mul mitte rahulduda esimeste suleproovidega, vaid ĂŒritada paremini enne avaldama hakkamist. Nii siis saigi, et pĂ€rast kƑikvƑimalikke proove ja erinevaid ideid istusin ĂŒhel Ƒhtul arvuti ette ning mĂ€rkasin, et tekst voolab ise minu seest vĂ€lja, ma ei peagi eriti mƑtlema.

Mis teeb Sinu meelest romaanist romaani? Ja mis liiki romaan on „Puudutus”?

Romaani defineerimise osas olen ise vĂ€ga klassikalisel positsioonil: romaan on ajaliselt ja ruumiliselt mastaapne teos, kus toimub tegelaskujude areng ja lugu esitatakse eri perspektiividest. „Puudutus” seda muidugi kuigivƑrd ei ole. Tegevus on lineaarne ajaliselt ja lokaalne kohaliselt, samas meeldiks mulle endale mƑelda, et peategelane areneb selle vĂ€ltel ning vestlustest eri inimestega esitatakse lugu ka eri perspektiividest. Igal juhul on „Puudutus” vĂ€ga arhailine romaan, meenutades pigem romaani vormi rĂŒĂŒtatud dialoogi kui laiahaardelist XIX sajandi — romaanikunsti tippajastu — romaani.

Kuidas seletada seda, et kui soovisin paar pĂ€eva tagasi Tallinna Keskraamatukogust Sinu raamatut laenutada, siis selgus, et kƑik viis eksemplari olid vĂ€lja laenatud? Kas romaani „Puudutus” populaarsus lugejate hulgas tuli Sulle ĂŒllatusena?

Ei oska seletada. Minu teada ei ole „Puudutus” pealegi populaarne, mistƑttu mulle tuleb hoopis antud kĂŒsimus ĂŒllatusena.

Barbi Pilvre nimetas seda raamatut „intellektuaalseks poistekaks”. KuivƑrd Sa ise oled nƑus sellise mÀÀratlusega?

Iga raamat on suuresti see, millena lugejad teda tajuvad. Kui Pilvre jaoks on tegu „intellektuaalse poistekaga”, siis olgu pealegi. Ma ei pane pahaks ega hĂŒppa ka vaimustusest lakke.

Kaarel Kressa ĂŒtleb, et „Puudutuse” autor ei pressi kellelegi enda maailmavaadet peale, kuulaku see, kes kuulab. Mulle meeldis ka see, et raamat polnud dogmaatiline ega moraliseeriv. Kas konservatiivsetel vÀÀrtustel on ĂŒldse kohta kaasajal vƑi on nende ĂŒle arutlemine puhas naivism?

Ma ei ole selles ĂŒleĂŒldse kindel, kas „Puudutust” maksab pidada konservatiivsete vÀÀrtuste raamatuks. Jah, ma katsusin seal edasi anda teatud mƑtteid ja arutelusid, mida iseenda vƑi teiste inimestega pidanud olen, kuid tƑesti — kas nende arutelude jĂ€reldused on Ƒiged, millised neist vÀÀrivad jĂ€rgimist vƑi edasimƑtlemist, millised mitte, see jÀÀgu kƑik lugeja otsustada.

Maire Liivamets ĂŒtleb Sinu romaani kohta, et see on „hĂ€sti ilusasti kirjutatud” ja on „vastukaaluks postmodernistlikule lobedale kƑnekeelele ja vĂ€ngetele vĂ€ljendustele”. Samas ta ĂŒtleb, et raamat teda eriti ei haaranud. Kuidas ise suhtud postmodernismi?

Kuidas suhtuda nĂ€htusesse mida pole olemas? Postmodernism pole ju isegi mitte nimetus! See on ju lihtsalt ĂŒhe perioodi — modernismile jĂ€rgneva ajastu kokkuleppeline kutsung, mis on leiutatud pƑhjusel, et ĂŒhtset nimetajat selle perioodi kultuurinĂ€htustele ei ole.

Sinu raamatu alguses on tsitaadid FontanetÂŽilt, Nietzchelt ja JĂŒngerilt. Kas nad on Sinu lemmikautorid?

Fontanet ma pole lugenud; Nietzschet vĂ€he ja JĂŒngeriga on keerulisemad lood.

Romaani minategelase poole pĂ€evani pƑƑnamine ja nuudlite nosimine, tuletas meelde mulle Max Weberi peateost. Kas minategelases pole kĂŒbetki protestantliku eetikat ja kapitalismi vaimu?

Ei.

Raamatu sĂŒndmused toimuvad ĂŒhes Euroopa anonĂŒĂŒmses linnas. EbabĂŒtsantslik rohelise vasest tornikiivriga kirik sobiks ju Tallinna. TƑsi – neoromaani stiilis kirikuid meil Tallinnas ju praktiliselt pole, kui Kaarli kirik vĂ€lja arvata. Lisaks pole ka metrood. Kus tegelikult leiavad romaani sĂŒndmused aset? Ja vƑib-olla paljastad ka, mis rohelisest vasest tornikiivriga kirik see tegelikult siis on?

See linn on Berliin, selle kiriku kirjeldamisel lĂ€htusin ĂŒhest sealsest kirikust, muutes pisiasju.

Kuidas Sa leidsid „miljoni dollari vaate” Berliinis?

MƑtlesin vĂ€lja.

Lugejal tekib raamatuid lugedes alati mƑtteid vƑimalikest prototĂŒĂŒpidest. Kas romaani „Puudutus” tegelased on reaalselt kusagil olemas?

Ei ole. Mulle ĂŒldse ei meeldi see pidev prototĂŒĂŒbijaht, mis inimesi raamatuid lugedes tabab. Kas tƑesti eeldatakse, et kirjanikel endal fantaasiat ei ole?

Üks kesksemaid tegelasi on romaanis Leo, kes rÀÀgib ladusalt prantsuse keeles. Ta ĂŒtleb vastuseks kĂŒsimusele, kus ta pĂ€rit on, vaid ĂŒhe sƑna – Styx. Mis Sa selle kujundiga öelda tahtsid?

Styx on ĂŒks Vana-Kreeka mĂŒtoloogia allilmajƑgedest. Selles mƑttes on tegu kindlasti ĂŒlepakutud ja eksalteeritud kujundiga kellegi vanematekodu kohta, aga eks see on tihti nii, et vanematekodu tundub provintslik ja aegunud, eriti tagantjĂ€rele.

Miks on kunst-kunsti-pĂ€rast ĂŒks odav vabandus?

Sest kunsti ei ole mitte kunagi tehtud ainuĂŒksi kunsti pĂ€rast. VĂ€hemalt mitte selle kƑrgaegadel. Alustades Vana-Egiptuse kunstist, liikudes ĂŒle Kreeka ja Rooma kunsti keskaja suurepĂ€raste teoste vƑi renessansiajajĂ€rgu meistrite loomingu juurde on tegu alati olnud kas propagandakunsti vƑi siis lihtsalt tellimustööga, mille kaanonid ja parameetrid on ette kirjutatud. Mis kunstist kunsti pĂ€rast me saame siin rÀÀkida? Kunst kunsti pĂ€rast tuli XIX sajandi keskel ja oli ka siis vabandus nendele meistritele, kes tahtsid Ƒigustada tƑsiasja, et nad lĂ€bi ei löönud. Miks nad lĂ€bi ei löönud, on hoopis teine jutt, aga tƑsi on see, et kunsti vabaduse afišeerimine tĂ€hendab tihtipeale seda, et jĂ€relikult see kunst siis ikka nii vĂ€ga „vaba” ei olegi. Keegi ei kĂŒsi, kas ta peaks olema vƑi saakski olla


Loo minategelane kuulab klassikaraadiot. Millist muusikat Sa ise kuulad?

VÀhe, tegelikult. Kuulan vahel klassikalist muusikat. Just hiljuti avastasin enda jaoks Šostakovitši. Aga vÀga palju kuulan popi ja rokki.

Raamatust jÀÀb mulje, et minategelasel pole kodus ei internetti ega televiisorit. Arvuti kĂŒll on. Kas tĂ€napĂ€eva inimene saab ĂŒldse ilma nendeta hakkama?

Hea kĂŒsimus. Mina kĂŒll ei saa.

Leo ja minategelase elu keerleb paljuski raamatute ĂŒmber. Miks nad loevad raamatuid? Uudishimust, kohusetundest?

Miks inimesed ĂŒleĂŒldse loevad raamatuid? Saksa nĂ€itekirjanik Botho Strauß on öelnud, et intelligentne inimene suhtleb suure osa oma elust surnutega — eri raamatute vahendusel. Kuna suur osa inimesi on surnud, aga me tahame ikka nendega suhelda, siis peamegi ju lugema. Pealegi on see kƑige targem ajaviide maailmas, targem kui raamatute kirjutamine nĂ€iteks.

Kas samasooliste-teema sissetoomine on lƑivu maksmine kaasajale?

Loomulikult mitte! Miks ma peaksin tĂ€napĂ€evale lƑivu maksma?

Leo korteri seinal on Leni Riefenstahli pilt. Kes on Leni Riefenstahl?

Ta on nÀitleja ja filmirežissöör. Tema kohta saab tÀpsemalt lugeda siit.

Leo riiulil on roosikrants. Kas see on talle lihtsalt vaid ĂŒks aksessuaar, mis teeb ta originaalseks ja pƑnevaks? Kas ta tegelikult ka Pater Nosterit ja Ave Mariat loeb?

Ei teagi tegelikult, kas loeb. Katsusin luua tegelaskuju, kes oleks ĂŒksjagu nihkes ja huvitav, kuid ei mƑjuks lƑpuni ebareaalselt. Arvan, et ta on tegelane, kes on oma eluga rohkem kimpus, kui ta vĂ€lja tahab nĂ€idata ning otsib selleks pÀÀsemist kƑrgete mƑtete ja ĂŒlevate tunnete kaudu. Üks katse pÀÀsemiseks on religioon. Teine — rƑhutatud vabameelsus. Ja eks ta siis ongi nende kahe ÀÀrmuse vahel kimpus. MistƑttu oleks loogiline oletada, et ta vahel palvetab kĂŒll. Siis aga unustab selle ja joob ennast nĂ€iteks tĂ€is


Minategelane ĂŒtleb, et tema teadmised religiooni valdkonnast piirduvad vaid eeskĂ€tt teadmistega gooti katedraalidest. Hoolikal vaatlemisel ilmneb, et ta tegelikult teab rohkem, kui endale tunnistada julgeb. VƑhikuna ta kĂŒll ei tundu. Kui vƑƑras on ĂŒleloomulik maailm tegelikult tĂ€napĂ€eva inimesele?

Üldsegi ei ole vƑƑras. KĂŒsimus on pigem selles, kuidas me seda ĂŒleloomulikku defineerime vƑi kuidas me sellele lĂ€heneme. TĂ€napĂ€eval vohavad ju kƑikvƑimalikud uusreligioonid ning omaette usuks vƑib nimetada ka usku UFO-desse. Katsed lĂ€heneda (pseudo)teaduslikult ĂŒleloomulikule on viinud selleni, et vƑime rÀÀkida omamoodi religioonist ka selles, maavĂ€lise elu otsingu vallas. Ehk siis kipub tĂ€napĂ€eval pigem olema nƑnda, et paljud valdkonnad, mida varasematel aegadel oleks vaadeldud ilma vajaduseta haarata ĂŒleloomulike seletuste jĂ€rele, on saanud endale just ĂŒleloomuliku sisu. KĂŒsimus ei ole seega mitte selles, kas tĂ€napĂ€eva inimene vƑiks kuidagi ratsionaalsem olla mingi varasema ajajĂ€rgu inimesest, vaid pigem selles, kuidas ta ĂŒleloomulikuga ĂŒmber kĂ€ib. Ja julgen vĂ€ita, et tĂ€napĂ€eval on inimene kĂŒll ĂŒleloomulikust kĂŒllastunud, kuid ometi sellega kohtumiseks halvemini ette valmistatud kui varem, sest puudub sidus taustsĂŒsteem, selle asemel on terve kari vasturÀÀkivaid Ƒpetusi ja seletusi.

Leo ĂŒtleb, et kes ei taha rÀÀkida ristiusust, ei tohiks rÀÀkida ka valgustusest. Miks mitte?

TĂ€napĂ€eva LÀÀne-Euroopas on vĂ€ga levinud valgustusajastu ĂŒlistamine. Samas unustatakse Ă€ra, et valgustus oli ju ikkagi ja ainumalt kristlik valgustus. Seega on kƑikvƑimalikud targutused selle ĂŒle, kui tore oli valgustus ja kui sĂŒnge oli kƑik enne seda, pidetud, Ƒhku ehitatud. Alati tuleb vaadata seda, mille peal miski seisab ja kui midagi tahetakse panna Ƒhku seisma, siis ei saa sellist nĂ€htust vƑi konstruktsiooni lihtsalt tƑsiselt vƑtta. Nii et selle koha pealt ma olen Leoga nƑus.

Romaanis rÀÀgib Leo demokraatlikust ateismist. Kas Leo Jumal on Sinu meelest rohkem transtsendentne vƑi immanentne?

Transtsendentne.

Raamatus on juttu kanepit suitsetavatest kƑurikutest. Milline nĂ€eb maailm vĂ€lja kahekĂŒmne aasta pĂ€rast, kui nad on juba tĂ€iskasvanud?

Jaa, hea kĂŒsimus. Eks ootame Ă€ra.

Kas Ɛhtumaa allakĂ€ik on paratamatu? Kas varsti karjume kƑik: „Allah akbar”, nagu ĂŒtleb peategelane Leo?

Ei. Iga sĂŒndmus tekitab alati vastureaktsiooni. Praegune islami nĂ€iline pealetung on vĂ€hemalt osaliselt nii islami enda kui ka LÀÀnest tuleva propaganda vili, mis — ma olen selles veendunud — sĂŒnnitab vastureaktsioone. Millised nad on, kui edukad ja mis on nende lƑpptulemus, seda ma ei tea, aga kindlasti kujuneb varsti vĂ€lja mingi uus tasakaal. Enne vƑib muidugi paljugi veel juhtuda, aga tulemata see ei jÀÀ.

Leo selgitab, kes on Aleksandria Katariina ja kuidas teda kunstis Ă€ra tunda. Aga milleks meile Aleksandria Katariina, vƑib-olla piisaks Gustav Klimti eluloo tundmisest?

Kui sa nii ĂŒtled.

Miks paljudele inimestele tundub vaimuteadus olevat atraktiivsem kui tƑemonopoli kuulutav kirik? Kas vaimuteadlase Ano ĂŒrituse kirjeldamiseks kĂŒlastasid mƑnda vaimuteaduse instituuti?

Sest nii on lihtsam, inimesed otsivad alati lihtsat teed ning, mis siin salata, rooma-katoliku usk on ĂŒks keerukamaid, suurt pĂŒhendumist ning tegelikult ka Ƒppimist nƑudev religioon. Ei, ma ei kĂ€inud mingis sellises asutuses. Selles mƑttes olen ma petis. KĂŒll aga olen uusreligioonide kohta ĂŒht-teist lugenud, rÀÀkinud inimestega, kellel on vastavaid kogemusi ning kĂŒlastanud ka ĂŒlikoolis uususundite-teemalist kursust.

Miks Leo ĂŒtleb, et suurim kaasaegne eksimus ei seisne mitte vĂ€ites, nagu oleks Jumal surnud, vaid hoopis kurat on seda?

Igatahes on kuradi eesmĂ€rgiks olnud alati muuta inimese vaade maailmale segaseks. KƑikvƑimalikud jutud vÀÀrtuste ja tƑdede vƑrdsusest ning sellest, et hea ja kuri on suhteline, ongi selle ilmingu — naiivse usu, et kurat on surnud — vĂ€ljendus. Ja selliselt on usk kuradi surma ohtlik. Ning parafraseerides Mark Twaini, kes ĂŒtles iseenda kohta, et kuuldused tema surmast on liialdatud, on ka kuuldused kuradi surmast liialdatud. JÀÀvad alati olema.

Ja lƑpetuseks ei saa jĂ€tta kĂŒsimata ĂŒhte proosalist kĂŒsimust. Kas Edami juust on alati Sinu vƑileiva peal?

Ei, paraku mitte. TĂ€na oli Šveitsi, eelmisel nĂ€dalal sƑin hoopis Camembert’i.

Kirjanik Peeter Helmet kĂŒsitles Heiki Haljasorg.

©Heiki Haljasorg 2008

© Conventus Terra Mariana