Conventus Terra Mariana > Intervjuud > Intervjuu Peeter Helmega (2008)

Intervjuu Peeter Helmega (2008)

Peeter Helme on eesti kirjanik, kes on őppinud Tartus, Göttingenis ja Berliinis ajalugu, kunstiajalugu ja usuteadust . 2007. aasta detsembris ilmus Peeter Helme romaan "Puudutus", mis leidis äramärkimist 2006. aasta romaanivőistlusel.


Kirjanik Peeter Helme
Foto: erakogu

Sinu 2006. aasta romaanivőistlusel äramärgitud romaan „Puudutus” räägib noorte linnaintellektuaalide elust. Kuidas tekkis mőte kirjutada see raamat?

Mőte kirjutada oli mul juba palju varem ning erinevaid katsetusi olengi varem valmis kirjutanud. Aga ma ei jäänud nendega ise rahule ning ka kirjanikest sőbrad soovitasid mul mitte rahulduda esimeste suleproovidega, vaid üritada paremini enne avaldama hakkamist. Nii siis saigi, et pärast kőikvőimalikke proove ja erinevaid ideid istusin ühel őhtul arvuti ette ning märkasin, et tekst voolab ise minu seest välja, ma ei peagi eriti mőtlema.

Mis teeb Sinu meelest romaanist romaani? Ja mis liiki romaan on „Puudutus”?

Romaani defineerimise osas olen ise väga klassikalisel positsioonil: romaan on ajaliselt ja ruumiliselt mastaapne teos, kus toimub tegelaskujude areng ja lugu esitatakse eri perspektiividest. „Puudutus” seda muidugi kuigivőrd ei ole. Tegevus on lineaarne ajaliselt ja lokaalne kohaliselt, samas meeldiks mulle endale mőelda, et peategelane areneb selle vältel ning vestlustest eri inimestega esitatakse lugu ka eri perspektiividest. Igal juhul on „Puudutus” väga arhailine romaan, meenutades pigem romaani vormi rüütatud dialoogi kui laiahaardelist XIX sajandi — romaanikunsti tippajastu — romaani.

Kuidas seletada seda, et kui soovisin paar päeva tagasi Tallinna Keskraamatukogust Sinu raamatut laenutada, siis selgus, et kőik viis eksemplari olid välja laenatud? Kas romaani „Puudutus” populaarsus lugejate hulgas tuli Sulle üllatusena?

Ei oska seletada. Minu teada ei ole „Puudutus” pealegi populaarne, mistőttu mulle tuleb hoopis antud küsimus üllatusena.

Barbi Pilvre nimetas seda raamatut „intellektuaalseks poistekaks”. Kuivőrd Sa ise oled nőus sellise määratlusega?

Iga raamat on suuresti see, millena lugejad teda tajuvad. Kui Pilvre jaoks on tegu „intellektuaalse poistekaga”, siis olgu pealegi. Ma ei pane pahaks ega hüppa ka vaimustusest lakke.

Kaarel Kressa ütleb, et „Puudutuse” autor ei pressi kellelegi enda maailmavaadet peale, kuulaku see, kes kuulab. Mulle meeldis ka see, et raamat polnud dogmaatiline ega moraliseeriv. Kas konservatiivsetel väärtustel on üldse kohta kaasajal vői on nende üle arutlemine puhas naivism?

Ma ei ole selles üleüldse kindel, kas „Puudutust” maksab pidada konservatiivsete väärtuste raamatuks. Jah, ma katsusin seal edasi anda teatud mőtteid ja arutelusid, mida iseenda vői teiste inimestega pidanud olen, kuid tőesti — kas nende arutelude järeldused on őiged, millised neist väärivad järgimist vői edasimőtlemist, millised mitte, see jäägu kőik lugeja otsustada.

Maire Liivamets ütleb Sinu romaani kohta, et see on „hästi ilusasti kirjutatud” ja on „vastukaaluks postmodernistlikule lobedale kőnekeelele ja vängetele väljendustele”. Samas ta ütleb, et raamat teda eriti ei haaranud. Kuidas ise suhtud postmodernismi?

Kuidas suhtuda nähtusesse mida pole olemas? Postmodernism pole ju isegi mitte nimetus! See on ju lihtsalt ühe perioodi — modernismile järgneva ajastu kokkuleppeline kutsung, mis on leiutatud pőhjusel, et ühtset nimetajat selle perioodi kultuurinähtustele ei ole.

Sinu raamatu alguses on tsitaadid Fontanet´ilt, Nietzchelt ja Jüngerilt. Kas nad on Sinu lemmikautorid?

Fontanet ma pole lugenud; Nietzschet vähe ja Jüngeriga on keerulisemad lood.

Romaani minategelase poole päevani pőőnamine ja nuudlite nosimine, tuletas meelde mulle Max Weberi peateost. Kas minategelases pole kübetki protestantliku eetikat ja kapitalismi vaimu?

Ei.

Raamatu sündmused toimuvad ühes Euroopa anonüümses linnas. Ebabütsantslik rohelise vasest tornikiivriga kirik sobiks ju Tallinna. Tősi – neoromaani stiilis kirikuid meil Tallinnas ju praktiliselt pole, kui Kaarli kirik välja arvata. Lisaks pole ka metrood. Kus tegelikult leiavad romaani sündmused aset? Ja vőib-olla paljastad ka, mis rohelisest vasest tornikiivriga kirik see tegelikult siis on?

See linn on Berliin, selle kiriku kirjeldamisel lähtusin ühest sealsest kirikust, muutes pisiasju.

Kuidas Sa leidsid „miljoni dollari vaate” Berliinis?

Mőtlesin välja.

Lugejal tekib raamatuid lugedes alati mőtteid vőimalikest prototüüpidest. Kas romaani „Puudutus” tegelased on reaalselt kusagil olemas?

Ei ole. Mulle üldse ei meeldi see pidev prototüübijaht, mis inimesi raamatuid lugedes tabab. Kas tőesti eeldatakse, et kirjanikel endal fantaasiat ei ole?

Üks kesksemaid tegelasi on romaanis Leo, kes räägib ladusalt prantsuse keeles. Ta ütleb vastuseks küsimusele, kus ta pärit on, vaid ühe sőna – Styx. Mis Sa selle kujundiga öelda tahtsid?

Styx on üks Vana-Kreeka mütoloogia allilmajőgedest. Selles mőttes on tegu kindlasti ülepakutud ja eksalteeritud kujundiga kellegi vanematekodu kohta, aga eks see on tihti nii, et vanematekodu tundub provintslik ja aegunud, eriti tagantjärele.

Miks on kunst-kunsti-pärast üks odav vabandus?

Sest kunsti ei ole mitte kunagi tehtud ainuüksi kunsti pärast. Vähemalt mitte selle kőrgaegadel. Alustades Vana-Egiptuse kunstist, liikudes üle Kreeka ja Rooma kunsti keskaja suurepäraste teoste vői renessansiajajärgu meistrite loomingu juurde on tegu alati olnud kas propagandakunsti vői siis lihtsalt tellimustööga, mille kaanonid ja parameetrid on ette kirjutatud. Mis kunstist kunsti pärast me saame siin rääkida? Kunst kunsti pärast tuli XIX sajandi keskel ja oli ka siis vabandus nendele meistritele, kes tahtsid őigustada tősiasja, et nad läbi ei löönud. Miks nad läbi ei löönud, on hoopis teine jutt, aga tősi on see, et kunsti vabaduse afi¨eerimine tähendab tihtipeale seda, et järelikult see kunst siis ikka nii väga „vaba” ei olegi. Keegi ei küsi, kas ta peaks olema vői saakski olla…

Loo minategelane kuulab klassikaraadiot. Millist muusikat Sa ise kuulad?

Vähe, tegelikult. Kuulan vahel klassikalist muusikat. Just hiljuti avastasin enda jaoks ¦ostakovit¨i. Aga väga palju kuulan popi ja rokki.

Raamatust jääb mulje, et minategelasel pole kodus ei internetti ega televiisorit. Arvuti küll on. Kas tänapäeva inimene saab üldse ilma nendeta hakkama?

Hea küsimus. Mina küll ei saa.

Leo ja minategelase elu keerleb paljuski raamatute ümber. Miks nad loevad raamatuid? Uudishimust, kohusetundest?

Miks inimesed üleüldse loevad raamatuid? Saksa näitekirjanik Botho Strauß on öelnud, et intelligentne inimene suhtleb suure osa oma elust surnutega — eri raamatute vahendusel. Kuna suur osa inimesi on surnud, aga me tahame ikka nendega suhelda, siis peamegi ju lugema. Pealegi on see kőige targem ajaviide maailmas, targem kui raamatute kirjutamine näiteks.

Kas samasooliste-teema sissetoomine on lőivu maksmine kaasajale?

Loomulikult mitte! Miks ma peaksin tänapäevale lőivu maksma?

Leo korteri seinal on Leni Riefenstahli pilt. Kes on Leni Riefenstahl?

Ta on näitleja ja filmire¸issöör. Tema kohta saab täpsemalt lugeda siit.

Leo riiulil on roosikrants. Kas see on talle lihtsalt vaid üks aksessuaar, mis teeb ta originaalseks ja pőnevaks? Kas ta tegelikult ka Pater Nosterit ja Ave Mariat loeb?

Ei teagi tegelikult, kas loeb. Katsusin luua tegelaskuju, kes oleks üksjagu nihkes ja huvitav, kuid ei mőjuks lőpuni ebareaalselt. Arvan, et ta on tegelane, kes on oma eluga rohkem kimpus, kui ta välja tahab näidata ning otsib selleks pääsemist kőrgete mőtete ja ülevate tunnete kaudu. Üks katse pääsemiseks on religioon. Teine — rőhutatud vabameelsus. Ja eks ta siis ongi nende kahe äärmuse vahel kimpus. Mistőttu oleks loogiline oletada, et ta vahel palvetab küll. Siis aga unustab selle ja joob ennast näiteks täis…

Minategelane ütleb, et tema teadmised religiooni valdkonnast piirduvad vaid eeskätt teadmistega gooti katedraalidest. Hoolikal vaatlemisel ilmneb, et ta tegelikult teab rohkem, kui endale tunnistada julgeb. Vőhikuna ta küll ei tundu. Kui vőőras on üleloomulik maailm tegelikult tänapäeva inimesele?

Üldsegi ei ole vőőras. Küsimus on pigem selles, kuidas me seda üleloomulikku defineerime vői kuidas me sellele läheneme. Tänapäeval vohavad ju kőikvőimalikud uusreligioonid ning omaette usuks vőib nimetada ka usku UFO-desse. Katsed läheneda (pseudo)teaduslikult üleloomulikule on viinud selleni, et vőime rääkida omamoodi religioonist ka selles, maavälise elu otsingu vallas. Ehk siis kipub tänapäeval pigem olema nőnda, et paljud valdkonnad, mida varasematel aegadel oleks vaadeldud ilma vajaduseta haarata üleloomulike seletuste järele, on saanud endale just üleloomuliku sisu. Küsimus ei ole seega mitte selles, kas tänapäeva inimene vőiks kuidagi ratsionaalsem olla mingi varasema ajajärgu inimesest, vaid pigem selles, kuidas ta üleloomulikuga ümber käib. Ja julgen väita, et tänapäeval on inimene küll üleloomulikust küllastunud, kuid ometi sellega kohtumiseks halvemini ette valmistatud kui varem, sest puudub sidus taustsüsteem, selle asemel on terve kari vasturääkivaid őpetusi ja seletusi.

Leo ütleb, et kes ei taha rääkida ristiusust, ei tohiks rääkida ka valgustusest. Miks mitte?

Tänapäeva Lääne-Euroopas on väga levinud valgustusajastu ülistamine. Samas unustatakse ära, et valgustus oli ju ikkagi ja ainumalt kristlik valgustus. Seega on kőikvőimalikud targutused selle üle, kui tore oli valgustus ja kui sünge oli kőik enne seda, pidetud, őhku ehitatud. Alati tuleb vaadata seda, mille peal miski seisab ja kui midagi tahetakse panna őhku seisma, siis ei saa sellist nähtust vői konstruktsiooni lihtsalt tősiselt vőtta. Nii et selle koha pealt ma olen Leoga nőus.

Romaanis räägib Leo demokraatlikust ateismist. Kas Leo Jumal on Sinu meelest rohkem transtsendentne vői immanentne?

Transtsendentne.

Raamatus on juttu kanepit suitsetavatest kőurikutest. Milline näeb maailm välja kahekümne aasta pärast, kui nad on juba täiskasvanud?

Jaa, hea küsimus. Eks ootame ära.

Kas Őhtumaa allakäik on paratamatu? Kas varsti karjume kőik: „Allah akbar”, nagu ütleb peategelane Leo?

Ei. Iga sündmus tekitab alati vastureaktsiooni. Praegune islami näiline pealetung on vähemalt osaliselt nii islami enda kui ka Läänest tuleva propaganda vili, mis — ma olen selles veendunud — sünnitab vastureaktsioone. Millised nad on, kui edukad ja mis on nende lőpptulemus, seda ma ei tea, aga kindlasti kujuneb varsti välja mingi uus tasakaal. Enne vőib muidugi paljugi veel juhtuda, aga tulemata see ei jää.

Leo selgitab, kes on Aleksandria Katariina ja kuidas teda kunstis ära tunda. Aga milleks meile Aleksandria Katariina, vőib-olla piisaks Gustav Klimti eluloo tundmisest?

Kui sa nii ütled.

Miks paljudele inimestele tundub vaimuteadus olevat atraktiivsem kui tőemonopoli kuulutav kirik? Kas vaimuteadlase Ano ürituse kirjeldamiseks külastasid mőnda vaimuteaduse instituuti?

Sest nii on lihtsam, inimesed otsivad alati lihtsat teed ning, mis siin salata, rooma-katoliku usk on üks keerukamaid, suurt pühendumist ning tegelikult ka őppimist nőudev religioon. Ei, ma ei käinud mingis sellises asutuses. Selles mőttes olen ma petis. Küll aga olen uusreligioonide kohta üht-teist lugenud, rääkinud inimestega, kellel on vastavaid kogemusi ning külastanud ka ülikoolis uususundite-teemalist kursust.

Miks Leo ütleb, et suurim kaasaegne eksimus ei seisne mitte väites, nagu oleks Jumal surnud, vaid hoopis kurat on seda?

Igatahes on kuradi eesmärgiks olnud alati muuta inimese vaade maailmale segaseks. Kőikvőimalikud jutud väärtuste ja tődede vőrdsusest ning sellest, et hea ja kuri on suhteline, ongi selle ilmingu — naiivse usu, et kurat on surnud — väljendus. Ja selliselt on usk kuradi surma ohtlik. Ning parafraseerides Mark Twaini, kes ütles iseenda kohta, et kuuldused tema surmast on liialdatud, on ka kuuldused kuradi surmast liialdatud. Jäävad alati olema.

Ja lőpetuseks ei saa jätta küsimata ühte proosalist küsimust. Kas Edami juust on alati Sinu vőileiva peal?

Ei, paraku mitte. Täna oli ¦veitsi, eelmisel nädalal sőin hoopis Camembert’i.

Kirjanik Peeter Helmet küsitles Heiki Haljasorg.

©Heiki Haljasorg 2008

© Conventus Terra Mariana