Intervjuu Ioan ja Marika Katarina Arendia Elita von Wolskyga (2001)
Pőline suguvősa kohustab
Anneli Sihvart. Maaleht. 07.06.2001
Marika Katarina ja Ioan Arendia Elita von Wolsky
Foto: Studio Leica de Arendia
Riigikohus otsustas, et edaspidi tohib eestlane küllaldase pőhjuse korral vőtta endale vőőrapärase kujuga nime
Kes on järjepidevalt jälginud Maalehe lugejakirjade rubriiki, need on seal kindlasti märganud äärmiselt loogilise ülesehitusega kirjutisi, millele järgneb autori vőőrapärane nimi Marika Katarina Arendia Elita von Wolsky.
Harjumuspäraste nimede kőrval tekitas niisugune allkiri suisa ebalust. Mida see tähendab? Missugune osa temast on ees-, missugune perekonnanimi?
Kohtus tagasi vőidetud nimi
Vähehaaval lisasid nimeloole selgust siin-seal vilksatavad teated kohtuprotsessist, mille Marika Arendia läinud aastal siseministri vastu algatas.
Pőhjuseks oli soov kanda passis suguvősa nime Elita von Wolsky, mis on kuulunud tema esivanematele juba 1331. aastast saati. Just nimelt suguvősa nime, mitte aadlitiitlit – kuna Eestis on kőik seisused juba 1920. aastast kaotatud ja Marika Arendia kui korralik Eesti kodanik järgib seadusi, siis ei taotlenud ta mingeid privileege.
Lühend von, mida ikka harjutud aadellikkusega seostama, on Eesti seaduste taustal vaid suguvősanime osa.
Siseminister ei saanudki toona kohtuotsuseta suguvősa nime ennistamist lubada, sest pidi lähtuma 1995 osaliselt taaskehtestatud 1934. aasta “Perekonnanimede ja nimede korraldamise seadusest”.
Selle kohaselt ei tohi eesti rahvusest ja/vői eestipärase perekonnanimega isik vőtta endale vőőrapärase kujuga nime. Ei tohi isegi siis, kui tegemist on endise nime taastamisega.
Nüüdseks on kohtutee Arendia Elita von Wolsky vőiduga lőppenud. Mai algul otsustas Riigikohtu pőhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et nime ennistamast keeldudes riivas siseminister Marika Arendia perekonna- ja eraelu puutumatust.
Kaasajal ei tohiks rahvusliku identiteedi kaitse, mille üks väljendusi ka mis tahes nimi on, siiski välistada nime muutmist. Nime liialt kergekäelist muutmist takistab aga küllaldase pőhjuse nőue, mis samuti sisaldub nimede korraldamise seaduses.
Soovi hoida alal suguvősanime on seal peetud küllaldaseks pőhjuseks.
Kohtukolleegiumi otsusel on seadusesäte, mis keelab eesti rahvusest vői eestikujulise perekonnanimega sooviavaldajale anda vőőrkeelse kujuga perekonnanime, vastuolus pőhiseadusega.
Sellest lähtuvalt tunnistas kolleegium nimetatud sätte kehtetuks, lisades veel, et omaaegseid seisuse tunnuseks olevaid tiitleid tuleb muutunud ajaloolise olukorra tőttu tänapäeval käsitada nime osana.
Edasikaebamisele mainitud kohtuotsus ei kuulu – see on lőplik.
Malta ordu nimel
Katarina on Marika katoliiklik ristinimi. Ka tema abielu on katoliiklik, kuigi abikaasa Ioan on luterlane.
Ioan Arendia kui Marika Katarina abikaasa nimele lisandub traditsioonist lähtuvalt ka naise suguvősanimi. Mees nendib muheldes, et eks katoliiklik abielu pane temale kui luterlasele topeltvastutuse.
Miks kiputakse Ioan Arendiast ikka ja jälle vaat et eeskätt kui Marika abikaasast rääkima, jättes kőrvale mehe enese samuti auväärse suguvősa?
“Ega mul tegelikult selle vastu midagi olegi,” vastab Ioan taas naerusui. “Marika abikaasa on meeldiv olla.”
Tősineb siis ja lisab, et Malta rüütliordu esindajana Balti riikides on ta andnud vande esineda mitte suguvősa, vaid üksnes ordu nimel, mis on eetiliselt arusaadav.
20. mail 1995 Malta pealinnas Vallettas ordu esindusvolituse saanud Ioan Arendia andis selle Eesti presidendile ning välisministrile üle sama aasta kevadel. Malta ordu suursaatkonna avamist Eestis ei pea Ioan Arendia veel pőhjendatuks.
Malta ordu tegeleb tänapäeval eeskätt heategevusega meditsiini ja hariduse alal, tegutsedes läbi kristlikku traditsiooni toetavate organisatsioonide.
Vapruse eest sőjaväljal
Marika Katarina suguvősaloost rääkimiseks takistusi pole.
Legend räägib, et 1331. aastal purustas Poola kuningas Wladyslaw Lokietek Saksa-Rooma riigi 40 000-liikmelise armee, kaotades ise lahingus umbes 40 meest.
Sőjavälja üle vaadates nägi kuningas üht oma vaprat meest, kelle kehas oli kolm teda tabanud oda. Kuningas juhtis saatjaskonna tähelepanu sőjamehe piinadele ning lubas, et kui mees ellu jääb, siis tasutakse temale vapruse eest küllaga.
Elita von Wolskyte suguvősa esiisale omistatud vapil jäädvustati ka kolm teda haavanud oda.
Ajaloolased kinnitavad siiski, et see vapp pärineb tőenäoliselt juba Rooma ajast. On vőimalik, et von Wolskyte pőlisele aadlisuguvősale anti vapp nimega Elita (kirjutatud eri ajalooetappidel ning keeltes ka Jelita vői Zelita) just legendis kirjeldatud lahinguga seonduvalt.
Piiride nihkudes jäi poola päritolu aadlike suguvősa loss Memelisse, Balti alad liideti hiljem omakorda Venemaaga.
Üks Marika Katarina vaarisadest, kindralmajor Rudolf Elita von Wolsky, oli kogu tsaariarmee suurtükiväeülem. Beebipőlves sai ta endale ristiisadeks tsaar Nikolai I ja Kiievi Ülikooli rektori.
Kindralmajori abikaasa Olga von Sengbuschi vaarisa oli Riia legendaarne reformimeelne linnapea Alexander Gottschalk von Sengbusch.
Siinkohal peab Ioan Arendia vajalikuks rőhutada, et tema abikaasa esivanemad pole sugugi kőik kindralid sőjaväljal, vaid ka kindralkubernerid, kes on asutanud nii haridus- kui meditsiiniasutusi.
Kindralmajori tütar ja Marika Katarina vanaema Olga abiellus Viljandimaa mehe Eduard Ritsoniga, kes Kiievi Ülikoolis arstiks őppis. Paraku algas esimene ilmasőda ja nooruke arst saadeti rindele. Üheskoos abikaasaga järgis kroonu käsku ka Olga.
“1922 vanaema suri, vanaisa saadeti kümneks aastaks vangilaagrisse,” kőneleb Marika Katarina. “Minu isa Aleksei oli tookord kuueaastane, tädi Olga kahene.”
Őnneks tői Eduardi vend, kes töötas Türil raudteeülemana, lapsed poole aasta pärast Eestisse. Marika sündis juba Tallinnas.
Marika Katarina ei ole aga üksnes kuulsate esiisade järeltulija, vaid tahab ka ise maailma muuta – vähemalt nii palju, kui jőud kannab ja Jumal annab. Ta on Tallinna Tehnikaülikooli majandusdoktorant ning asutas üheskoos abikaasaga Maarjamaa Konvendi, millel on Eesti kőigi traditsiooniliste kristlike konfessioonide piiskoppide ja peapiiskoppide őnnistus.
Maarjamaa Konvent on välja andnud Maarja Altari ordeni ning annetab seda isikutele, kellel on teeneid ajaloolise Maarjamaa kultuuri edendamisel.
15. augustil ilmub konvendil koostöös Eesti Posti ja Eesti Postmargiga Maarjamaa 800. aastapäeva tähistav postmark.
“Internetis oleme avanud diskuteeriva lektüüri Terra Mariana (www.terramariana.ee), mis on avatud kőigile, kes suudavad oma mőtteid tsiviliseeritult arendada,” lisab Ioan.
Sageli külastavad Marika Katarina ning Ioan Arendia Elita von Wolskyte kodu auväärsed külalised. Neid tuntakse ja tunnustatakse rahvusvaheliselt kui pőliste suguvősade järeltulijaid.
Euroopa rohketes kuningriikides pöördutakse nende poole seisuse kohaselt.
Siin aga, kus seisused on kaotatud, on Marika ja Ioan tavalised Eesti kodanikud. Uusrikastest tagasihoidlikumad.
© Maaleht, 2001
| 
