Conventus Terra Mariana > Intervjuud > Intervjuu Haljand Udamiga (2004)

Intervjuu Haljand Udamiga (2004)


Entsüklopedist ja orientalist Haljand Udam.
Foto: erakogust

Haljand Udami puhul on tegemist mehega, kelle religiooni, esoteerikat, kirjandus- ja mÅ‘ttelugu puudutavad kirjutised aeg-ajalt ajakirjanduses ilmuvad, kellelt on viimastel aastatel ilmunud mitu mahukat esseekogumikku, nendest üks “Eesti mÅ‘tteloo” sarjas, ning kellele eestlastena peame tänulikud olema mitmete maailmakirjanduse tähtteoste tÅ‘lgete eest. Haljand Udam on üks väheseid araabia ja vana-iraani kultuuride süvatundjaid Eestis. Teda on meil ikka kasutatud ka kui eksperti islami alal. Inimesena on Haljand Udam pisut tÅ‘reda olemisega, nagu pidevast rahulolematusest vaevatud, samas lähemal tutvumisel heatahtlik ja soe. Tema lugemus on määratu, see meenutab 18. saj entsüklopediste (eks töötagi ta ju Eesti Entsüklopeediakirjastuses) ning tema teadmised on sügavad valdkondades, mille olemasolustki paljudel meist aimu pole. Kahtlemata on tegemist ebahariliku isiksusega Eesti kultuurimaastikul, kelle tähendust praegusel pragmaatilisel ajal vähe hinnata osatakse. Haljand Udami kirjutatu ei jäta ükskÅ‘ikseks, tema sÅ‘nade taga kumab sügavusi ja dimensioone, mis kütkestavad ja äratavad, maailm tundub korraga olevat palju pÅ‘nevam paik, kui argipäeviti oleme harjunud arvama. Haljand Udami tekstides on tunda vaimuilma ligiolu, ta tutvustab traditsioonide tarkust, teda tÅ‘mbab valgustatud üksiklaste poole, kes seisavad sÅ‘ltumatutena olude hoovustest ja kuulutavad igikestvat muutumatut TÅ‘de. Haljand Udamil paistab olevat elus Å‘nne, sest tal on olnud kohtumisi selliste isikutega ning mÅ‘nda nendest on ta nimetanud oma Å‘petajaks. Ta on palju kirjutanud religiooniga piirnevatel teemadel, ometi ei ole kunagi ega kusagil esindanud mingit kindlat religiooni vÅ‘i konfessiooni. Ta on vÅ‘tnud ikka kÅ‘rvaltvaatava positsiooni – tÅ‘eline teadmine ületab kirikuid, konfessioone ja religioone. Tema poolt laiemalt tutvustatud autorid, nagu Rene Guenon, Julius Evola, Mircea Eliade jt on mÅ‘tlejad, kes haaravad ajastuid ning näevad paljususe taga ühtset olemust; sama on ka sufidega, kelle värsse Haljand Udam on eesti keelde vahendanud. On huvitav teada, mida mÅ‘tles Haljand Udami taoline isiksus kirikust tänases Eestis ja kiriku tähtsusest enda elus. Vaatamata eespool mainitud kÅ‘rvaltvaataja ja mÅ‘testaja positsioonile, on ta ennast nimetanud korralikuks luterlaseks ja Kaarli koguduse liikmeks. Haljand Udamit küsitles Toomas Abiline 2004. aastal. Eesti orientalist ja esseist Haljand Udam suri 17. detsembril 2005 aastal Kesk-Itaalias, Viterbo linnas.

Mis on Sinu jaoks kiriku tähendus ja mőte?

Kirik on mőneti sekundaarne ja väline, esimesel kohal on elav usk, kui püüdmine tunda Jumalat ja karta Kuradit. Kuid sisemine on otseses seoses välisega. Kirik on Jumala jälg maisuses, ta teeb Jumala nähtavaks ja juuresolevaks läbi kogu ajaloo. Kirik (kőige üldisemas tähenduses) őpetab ja tema kaudu püsib ühendus vaimse maailmaga. Minu jaoks on kőige olulisemad olnud just üksildased elava usuga inimesed, usuliselt andekad inimesed. Koguduse őpetajalt ei peaks nőudma rohkemat, kui tema amet kohustab ja kooliharidus vőimaldab.

Kirik kui organisatsioon, kus valitseb kord ja Å‘petuslik selgus, on väga oluline. Idee realiseerub vormina, kaunis idee ei saa realiseeruda korratuse vÅ‘i segadusena. Inimene ühiskondliku olendina ei saa üldiselt hakkama gruppi kuulumata, ta vajab organisatsiooni ja reflektsiooni, seega inimesi enda ümber, et neid toetada ja ise kellelegi toetuda. Kirik koguduse mÅ‘istes on vajalik isikliku usuelu arengu seisukohalt. Nüüdisajal on kombeks öelda: milleks mulle kirik, tahan lähen metsa, tahan räägin Jumalaga oma südames – niisugune on valitsev arusaam. Sellise mÅ‘tteviisi juured on protestantismis, mis rÅ‘htab isikliku jumalasuhte tähtsust ning mis vÅ‘ib realiseeruda mÅ‘tteviisina: olen luterlane, luteri kirik on hea kirik, seal ei pea kirikus käima! TÅ‘epoolest, eestlaste mentaliteedis on just selline suhtumine valitsev. Ajan ise oma suhted Jumalaga joonde, milleks mulle siia vahele kirikut vaja. Ãœldiselt korraliku inimesena makstakse ära oma maksud ning jÅ‘ulude ajal astutakse ka kirikusse sisse, ankeeti kirjutatakse – luterlane. Individualism, lootus vaid ise endale, on eestlase iseloomus domineerivamaid jooni koos kÅ‘igi sellest tulenevate hädade, kuid ka hüvedega. Kirik, kus üldiselt ei käida, on nÅ‘rk ning näib väheolulisena ja on ka pahatahtlike poolt kergesti rünnatav. Ometi on kirik Jumala jälg maisuses, imetlusväärne kingitus Loojalt, kui seda vaid osatakse ja tahetakse nÅ‘nda näha.

Alati on olemas erandid, üksiklased, Pühad Antoniused, kes lőpuks panevad aluse ikka millelegi kollektiivsele. Vastaja rőhutab, et kiriku kaudu püsib ühendus vaimse maailmaga, seegi on väga oluline. Ratsionalistlik kirik on ju pőhimőtteliselt olemas, kuid kas ta ei ole siiski pisut kaugel kiriku algsest mőttest?

Millised on Sinu arvates kiriku ees seisvad ülesanded tänapäeva Eestis, üldse tänapäeva maailmas?

Ma ei usu, et kirikul on maailmas ülesandeid, mis sőltuvad ajast vői kohast. Kiriku kui Jumala sőna kuulutaja ülesanne on olla igavene ja püsida muutumatul kujul, ühesugusena läbi kogu ajaloo algusest lőpuni. Kui saab kőnelda muutumisest, siis ainult seoses inimeste muutumisega. Viimane on aga välise vormi küsimus, mitte kiriku olemuslik probleem. Kiriku igavene olemus vőib muutuda vähem nähtavaks vői hoopis nähtamatuks, nagu praegusel lőpueelsel ajal, kui sugeneb üha rohkem pimedaid inimesi. Vői lühinägelikke inimesi, kes näevad küll mateeriat, kuid ei tunne enam vaimu. Kuid ei peaks vaimselt pimedate käitumist normiks pidama ja kiriku elu nende järgi korraldama.

Kirik peaks pőhimőtteliselt püsima muutumatuna, nagu tőde on muutumatu, kirik ei peaks tegelema niivőrd muutuvate asjadega kui püsivatega, kuulutama inimestele igavesi tődesid ja aitama neil vaadata end igaviku valguses. Häda aga kirikule, kes läheb kaasa oludega, kohendab tődesid inimesele meeldivaks, püüdes neid nőndaviisi ligi meelitada ja panna makse maksma. See ei ole enam kirik, vaid klubi, jututuba, heategevusasutus vői muuseum. Tőeline kirik ei hooli, mida inimene temast arvab, vaid mida Jumal inimesest arvab. Aja tsükkel on täis saamas, meie tsivilisatsioon on jőudnud mandumise faasi. See on paratamatu nagu see, et päevale järgneb öö ja suvele sügis. Arusaaja, ei tohi ennast häirida lasta.

Kui hästi suudab kirik neid ülesandeid täita?

Kirik peab jääma nägijate kirikuks, mitte muutuma pimedate kirikuks ja mitte tegema mööndusi üldisele őhtumaa allakäigule. Tuleb otsesőnu distantseeruda tänapäeva maailmakorraldusest. Meie usk on vilets, kui arvame, et kőik oleneb sellest, kui palju inimesi kirikus parajasti on. On usku, on ka inimesi. Ei ole vaja kvantiteeti, vaid kvaliteeti. Üks, kes usub, on (Jumala meelest) olulisem kui sada leiget vői miljon ateisti, sest tänu sellele ühele kirik maailmas püsib. Nähtava kiriku kőrval on nähtamatu kirik. Kes harjutab vaatamist, selle jaoks muutub nähtamatu reaalsemaks kui nähtav.

Kas kirikul on tulevikku?

Kirik nagu Jumala sőnagi on igavene, seesama enne, nüüd ja tulevikus.

Kas kirik peaks muutuma, et säilida, ja kui, siis kuidas?

Kuidas saab kirik muutuda? Millega asendada Jumala sőna kuulutamist ja sakramente? Muutumine tähendaks kiriku tegemist ilmalikuks vői poliitiliseks organisatsiooniks ja tema vaimuliku substantsi kaotsiminekut.

See on meie aja küsimus: mida kirik peaks tegema, kuidas muutuma, kas ühiskondlikult aktiivne olema, sekkuma, Å‘petama? Vastaja arvates ei peaks kirik tegelema päevapoliitikaga. Samal seisukohal on ka luterliku kiriku ja üldiselt Eestis esindatud kirikute juhtkonnad. Kas ei peaks? MÅ‘nikord tundub, et vÅ‘iks… Küllap on nii, et seda peaks tegema mitte kirik, vaid kirikuliikmed, lihtsalt ausad inimesed.

Milline olemasolevatest konfessioonidest on praegu kőige lähemal kiriku algsele mőttele?

See konfessioon, mis on ajaloos kőige vähem muutunud. Seega őigeusk, seejärel katoliku usk. Luterlus on üpris lahjendatud läänekristlus. Kuid asi ei ole mitte konfessioonis, vaid tegelikus ja elavas usus Jumalasse. Sest vaim liigub seal, kus tahab. Kuid tuleb teada samuti, et nulla salus extra ecclesiam . Kőik see on väga salapärane, on palju märke Jumala vaimu nähtamatust tegutsemisest maailmas kirikus ja kirikuta.

TÅ‘de on muutumatu, seepärast peaks loogiliselt olema algkirikule kÅ‘ige lähemal kÅ‘ige vähem muutunud kirik. Kuid tÅ‘esti, Jumala vaim liigub seal, kus ta tahab. Vaim vÅ‘ib lahkuda formaalsest kirikust ning kohtuda avatud hingega näiteks eluaegselt vangimÅ‘istetu kambris. Kohati tundub, et traditsioonilised kirikud ägavad traditsiooni raskuse all ning vaimule pole seal palju ruumi jäetud. Ometi – väljaspool kirikut pole pääsemist!

Eestlastel on kombeks küsida: “Kas sa kirikus käid?” Niisiis: kas käid kirikus ja kui ei/ja, siis miks?

Milles küsimus, olen koguduse liige, maksud on makstud ja kord aastas olen käinud ka armulaual. Eesti keeles puudub Å‘ige sÅ‘na, “kirikus käima” ja “usklik olema” tähendab midagi muud. Tundsin äärmiselt religioosset inimest, kunagist konservatooriumi Å‘ppejÅ‘udu, kes ehmatas oma vastusega ära partorgi, kui see küsis, kus kirikus ta käib, et ei käigi. Usklikuks (st sektandiks) ta end ka ei pidanud.

© Conventus Terra Mariana