Vana-Liivimaa, Maarjamaa Konvent ja Innocentius III (2006)
Eesti varasema ajaloo parim allikas on Henriku Liivimaa kroonika. Selles teoses on mainitud seoseid paavst Innocentius III [1198–1216] ja Vana-Liivimaa (tänapäeva Eesti ja Läti ala) vahel. Lisaks on seal esmakordselt mainitud ka Maarjamaa Konventi. Allpool vőite lugeda selle kroonika katkendeid, mis mainivad Innocentius III-t. Tekstid valis ajaloolane Heiki Haljasorg.
Innocentius III otsustab, et palverännak Vana-Liivimaale vőrdsustakse Jeruusalemma palverännakuga
Issanda aastal 1198 pühitsetatakse auväärne Albert, Breemeni toomhärra, piiskopiks. Järgmisel suvel pärast ametissepühitsemist läheb ta Ojamaale ja tähistab seal umbes viissada meest ristimärgiga Liivimaale minekuks. Sealt läks ta Taani kaudu edasi ja sai kuningas Knudilt, hertsog Voldemarilt ja peapiiskop Absalonilt kinke. Tagasi pöördunud Saksamaale, tähistab ta ristimärgiga Issanda sünnipäeval paljusid Magdeburgis. Seal kroonitakse kuningas Philipp koos abikaasaga. Ka küsitakse sellesama kuninga palge ees ootust, kas Liivimaale ristiretkele läinute vara seatakse paavsti kaitse alla, nagu neil, kes Jeruusalemma lähevad. Ja vastati, et see on antud paavsti kaitse alla, kes vőrdsustas Liivimaa palverännaku, määrates selle jaoks samuti täieliku pattude andestuse, Jeruusalemma teekonnaga. (Henriku Liivimaa kroonika III, 1,2)
Piiskop Alberti venna Theoderici kiri paavst Innocentius III-le.
Tundes aga liivlaste őelust ja nähes, et ta ilma ristisődijate abita ei suuda selle rahva seas edu saavutada, saadab piiskopi vend Theoderici Turaidast Roomast ristisőjakäigu kirja saama. See kandis talle ülesandeks tehtud asja ette pühimale paavstile Innocentiusele ja sai temalt ülalnimetatud ja armulikult kätteulatud kirja. (Henriku Liivimaa kroonika IV, 6)
Innocentius III pani Zemgale sadama külastamise keelu alla
Theoderichi palvel ja pealkäimisel keelab seesama kőrgeauline Rooma aujärje ülemkarjane rangelt kőigile kauplemise otstarbel Zemgalesse sőitjaile nende sadama kasutamise ekskommunikatsiooni ähvardusel. Kaupmehed ise kiidavad selle heaks ja panevad ühise otsusega selle sadama keelu alla, nii et kes edaspidi kauplemise otstarbel söandaks sellesse sisse sőita, jääb ilma nii varast kui elust. Seepärast, kui hiljem, kaks aastat pärast linna ehitamist, mőned tahavad nende kokkulepet murda, paluvad esialgu kőik kaupmehed neid tungivalt mitte Zemgalesse minna. Kuid need ei hooli paavsti käsust ning peavad tühiseks kaupmeeste ühist otsust ja sőidavad oma laevaga Väinat mööda alla. Nende südikust nähes ajavad teised teiste laevadega järele ja tungivad neile kallale. Lőpuks vőtnud kinni kaks meest, nimelt tüürimehe ja kippari, ning saatnud julmalt surma, sunnivad neid tagasi pöörduma. (Henriku Liivimaa kroonika IV, 7)
Maarjamaa Konvendi esmamainimine ja Vana-Liivimaa pühitsemine Neitsi Maarjale Innocentius III ajal
Esimesest konvendist ja nende praostist. Ei möödunud kaua aega, kui őndsa neitsi Maarja konvendi vennad Riias, tema ja ordut heaks kiites, valisid ta praostiks, sest samasse ordusse kuuluvast Segebergi kloostrist oli valitud hea mälestuse jätnud Meynard, esimene liivlaste piiskop, kes, tahes neid enda sarnaseks teha, oli esimesena asutanud nende konvendi Üksküla kihelkonnas. Aga selle regulaarvaimulike konvendi ja piiskopi asukoha tői piiskop Albert hiljem, kolmandal aastal pärast oma ametissepühitsemist, Ükskülast üle Riiga ja pühendas piiskopiku toomkiriku koos kogu Liivimaaga őndsaima jumalema Maarja auks. Ta ehitas ka Väina suus tsistertslasmunkade kloostri, mille ta nimetas Daugavgriva kloostriks vői Püha Nikolause Mäeks. Selle kloostri abtiks pühitses ta oma evangeeliumi-kaastöölise vend Theoderici Turaidast. (Henriku Liivimaa kroonika VI, 3)
Innocentius III ja Mőőgavendade ordu rajamine
Samal ajal, ette nähes liivlaste äraandlikkust ja kartes, et paganate hulgale ei suudeta vastu panna, seadis seesinane vend Theoderic sisse mingid Kristuse sőjateenistuse vennad, selleks et suurendada usklike arvu ja hoida alles kirikut paganate seas; neile andis isand paavst Innocentius templirüütlite ordureeglid ja märgi rőivastusel kandmiseks, nimelt mőőga ja risti, ja pani nad oma piiskopi sőnakuulmise alla. (Henriku Liivimaa kroonika VI, 4)
Liivlaste vanem Caupo ja Theoderic kohtuvad Innocentius III-ga
Seejärel läheb vend Theoderic Saksamaale koos ristisődijatega, kes selle aasta kestel olid Liivimaal oma ristimärgi all Jumala eest sődinud, ja vőtab endaga kaasa ühe liivlase, nimega Caupo, kes oli Turaida liivlastel nagu kuningas ja vanem, ja viis ta, rännanud läbi suure osa Saksamaast, lőpuks Rooma ja esitleb apostelikule isale. Apostilik isa vőtab ta väga lahkesti vastu, suudleb teda, pärib temalt palju Liivimaa läheduses asuvate rahvaste olukorra kohta ja kiidab väga Jumalat liivi rahva pööramise eest. Pärast mőne päeva möödumist annab seesama auväärne paavst Innocentius ülalnimetatud Caupole üle oma kingitused, nimelt sada kuldraha, ja kuna ta tahab Saksamaale tagasi pöörduda, jätab paavst suure armastusega temaga hüvasti, őnnistab teda ja saadab Liivimaa piiskopile vend Theoderici kaudu őndsa paavst Gregoriuse käega kirjutatud pühakirja. (Henriku Liivimaa kroonika VII, 3)
Innocentius III volikiri munkade toomiseks Vana-Liivimaale
Kui ta siis mööda Saksamaad oli paljud mehed märkinud ristimärgiga, tuleb lőpuks isand piiskop laevade juurde tagasi, vőtnud kaasa oma venna Rothmari Segebergi kloostrist, sest ülivaga apostliku isa Innocentiuse vőimuga oli tal lubatud vőtta oma töökaaslaseks mistahes kloostri ühe vendadest, keda ta tahab. Nőnda siis jőuti tema juhtimisel, kes käsutab tuuli ja merd, Riiga, kus isand piiskop, omade poolt kaua igatsusega oodatud, vőeti koos ristisődijate väega austusega vastu. Selles väesalagas oli väepealik krahv Henric Stumpenhusenist, suursugune mees Cono Isenburgist ja őige palju teisi rüütleid niihästi Vestfaalist kui Saksimaalt ühes muude ristisődijatega. (Henriku Liivimaa kroonika. (Henriku Liivimaa kroonika IX, 6)
Krahv Bernardi abtiks pühitsemine ja Innocentius III volitus Liivimaal tegutsemiseks
Bernardi Lippest pühitses ta aga abtiks. Seda krahv Bernardit, kui ta varemini oma maal oli toime pannud palju taplusi, pőletamisi ja rööve, oli Jumala karistusel tabanud jalgade nőrkuse häda, nii et teda mőlemast jalast lombakana kanti hulga päevi korvis. Seetőttu südametunnistusest vaevatuna vőttis ta vastu tsistertslaste ordureeglid, őppides mőnda aastat ordureegleid ja teadust, sai isand paavstilt volituse jumalasőna kuulutada ja Liivimaale minna, ja, nagu ta ise sageli on jutustanud, kui ta oli vőtnud ristimärgi őndsa neitsi maale minekuks, muutusid pöiad kohe kindlaks ja jalad said jälle terveks ja kohe oma saabumisel Liivimaale pühitseti ta abtiks Daugavgrivas ja sai hiljem semgalite piiskopiks. (Henriku Liivimaa kroonika XV, 4)
Innocentius III volitus tööks Vana-Liivimaal
Vredelanti kastellis oli keegi tsistertslaste ordu preester Frederic Alt-Zellest, kelle oli piiskop isand paavsti volitusel vőtnud evangeeliumi tööle. (Henriku Liivimaa kroonika XVIII, 8)
Innocentius III aegne Neljas Lateraani kirikukogu
Rooma kirikukogust. Issanda lihakssaamise 1215. aastal peeti Rooma kirikus kirikukogu paavst Innocentiuse eesistumisel neljasaja patriarhi, kardinali ja piiskopi ja keheksasaja abti kohal olles. Nende hulgas oli Liivimaa piiskop Albert koos Eestimaa piiskopiga. Nad teadustasid kőrgeimale ülempreestrile ja ühtlasi ka kőigile piiskoppidele Liivimaa kiriku hädadest ja sődadest ja tegevusest. Ja kőik rőőmutsesid kaasa paganate pööramise kui ka kristlaste sődade ja arvukate vőitude üle. Ja piiskop lausub: “Nii nagu,” ütleb, “sina, püha isa, ei tüdi oma pühaduse agarusega toetamast Jeruusalemma püha maad, mis on poja maa, mőnda ei pea sa selgi korral jätma üksildusse Liivimaad, mis on ema maa ja mida on senini sinu lohutuste hoolitsusel laiendatud paganate hulgas. Sest poeg peab oma ema kalliks, nőnda ei taha ta muidugi, et ta ema maa ohtu satuks.” Temale vastab kőrgeim ülempreester ja lausub: “Nagu poja maad, nőnda ka ema maad püüame me alati oma isaliku hoolitsemise innkuga edendada.” Ja pärast kirikukogu lőppu saatis ta nad rőőmuga minema, andnud neile uuesti voli usku kuulutada ja ristisődijaid pattude andestuseks ristimärgiga varustada, et nad temaga koos Liivimaale siirdudes noort kirikut paganate kallaletungide eest kaitseksid. (Henriku Liivimaa kroonika XIX, 7)
Innocentius III kinnitas Lihula (Saare-Lääne) piiskopiks Alberti venna Hermanni
Vahepeal tuli Rootsi kuningas Johannes koos hertsogiga ja oma piiskoppidega, kogunud suure sőjaväe, Ridalasse, ihaldades vőita mőned osad Eestimaal ja valitsusvőimu. Ja ta asus Lihula linnusesse, kuhu isand paavst oli kinnitanud piiskop Hermanni, Liivimaa oma venna, sest selle maakonna olid varem riialased vallutanud ja usu algmeisse pühendanud. Ja rootslased käisid ringi mööda maakonda, őpetades ja ristides neid ja kirikuid ehitades. (Henriku Liivimaa kroonika XXIV, 3)
Innocentius III tähelepanu Vana-Liivimaa kristlastele
Kui apostliku aujärje legaat oli Riiga tagasi pöördunud, kogunesid tema juurde piiskopid, preestrid ja vaimulikud, sőjateenistuse vennad koos kiriku vasallidega ja Riia kodanikud. Ja kőigi nende juuresolekul pidas ta Őndsa Maarja Issanda paastu ajal pidulikult kontsiili Innocentiuse korralduste pärast, meeldetuletamiseks ja mőningate uute juurdelisamiseks, mis näisid olevat tarvilikud uue istandiku kirikule. Pärast seda aga, kui kőik oli korda saadetud ja lőpule viidud, mida ta suutis lőpule viia, ja indulgentsid (pihil andeks palutud pattudele rakendatav patukaristuse ehk kompenseerimisekohustuse amnestia) jagatud, jättes kőigiga hüvasti ja őnnistades, läks ta tagasi laevade juurde, jättes Liivimaa Őndsa Jumalaema Maarja hoole alla koos ta armastatud pojaga, meie Issanda Jeesuse Kristusega, kelle päralt on au ning kuulsus igavesest ajast igavesti. Aamen. (Henriku Liivimaa kroonika XXIX, 8)
Katkendid on vőetud raamatust Heinrici Chronicon Livoniae. Traductionem paravit Richard Kleis. Revalie. Eesti Raamat. 1982.