Maarja kaitse oma maad! (2001)

Tekst: Toomas Abiline
ajaloolane
Foto: erakogu

Nőnda, nőnda valvab mere täht alati oma Liivimaad; nőnda, nőnda kaitseb maailma valitsejanna ja kőigi maade keisrinna alati omaenese maad.(Henriku Liivimaa kroonika, XXV, 2)

Eestimaa on Maarjamaa! Kui tihti sellele mőtleme, et see on imepärane ja kaunis. Kuid eestlastena ei ole me eriti emotsionaalsed. Me tunnistame, et see on huvitav ja isegi vőluv, et meie maad niimoodi kutsutakse, kuid mitte rohkem. Ometi on meie maa Püha Maarjamaa, Maarjale pühitsetud maa.


Tänavu möödub 800 aastat Vana-Liivimaa pühitsemisest Neitsi Maarjale. Nüüd on sobiv taas rääkida sellest, mis toimus kaheksa sajandit tagasi. Meie teadmised sellest kaugest ajast on allikate puudumisel napid ning enamus fakte on kooliőpikust tuttavad, kuid kordame siiski tähtsama üle…

Abimeheks on meil siin vana tuttav Läti Henrik, Ümera lätlaste preester, kes tema oma sőnade järgi: " … kőik oma silmaga nägi; ja mida oma silmadega ei näinud, seda sai teada nendelt, kes nägid ja juures olid…Ja mitte meeldida püüdmise vői ajaliku kasu pärast pole ta seda kirja pannud, vaid pigemini oma üleastumiste andekssaamiseks…" ( HLk, XXIX, 9 )

13. saj. alguse sündmused puudutavad veel pőhiliselt meie sugulasrahvast liivlasi. Eestimaale kandub sündmuste raskuspunkt mőned aastad hiljem. Ajalooliselt on Maarjamaana tuntud Vana-Liivimaad, tänapäeva Läti ja Eesti ala, hiljem on seda nimetust omistatud rohkem Eestile.

Kőige vanem teade misjonäride tegevusest meie maal pärineb 11. sajandi teisest poolest, mil Birka piiskop Johannes (mungana Hiltinus) tegi misjonitööd Läänemere saartel.

Järgmised andmed pärinevad sada aastat hilisemast ajast, kui 1165. aasta paiku eestlaste piiskopiks pühitseti tsistertslaste Celle Püha Remigiuse kloostri munk Fulco. Paavst Alexander III (1159 – 1181) poliitikas oli tähtsal kohal misjon Pőhja-Euroopas. Ta őhutas Norra, Svea, Göta, Ojamaa ja Taani kogudusi misjonitööle naabrite juures. Säilinud pöördumises nimetas piiskop Fulco uus ülemus, Lundi taanlasest peapiiskop Eskil teda varatuks piiskopiks ja palveränduriks peregrinus. 10. XI 1171 palus Paavst Aleksandes III Norra peapiiskoppi saata piiskop Fulcole abiks ning kaaslaseks jutlustamisel ja eestlaste ristiusku pööramisel Stavangeri kloostri eestlasest munk Nikolaus, kes olevat vaga ja usaldusväärt mees. Küllap elasid Fulco ja tema eestlasest kaaslane Nicolaus üle mitmeidki raskusi ja ohte ristiusu levitamisel siinmail, sest 11. septembril 1172 kutsus Alexander III taanlasi, norralasi, götalasi ja ojamaalasi juba relvastatud palverännakule eestlaste juurde. Jumala halastuse läbi, apostlite Peetruse ja Pauluse toel, pidid palverännakule siirdujad saama indulgentsi (pihil andeks palutud pattudele rakendatav patukaristuse amnestia) üheks aastaks, sarnaselt Issanda Haua külastajatega: sicut his, qui sepulcrum Dominicum visitant. Neile, kes kokkupőrgetes hukkusid, anti kőik nende patud andeks. Ühe teate järgi oli Fulco 1180. a. paiku surnud; seega oli ta piiskopiametis ligikaudu 15 aastat. Kahjuks ei ole teada, kus asus Fulco piiskopkond meie maal; vőib oletada, et see oli Läänemaal (vahest Ridalas vői Lihulas).
Juba enne Fulco surma leidsid ka Pőhja-Saksa kaupmehed tee Baltimaile. Saksi kaupmehed taastasid hertsog Heinrich Lővi toel 1158/1159. a. peatuspaigana Lüübeki Läänemere ääres. See lői Saksa kaupmeestele soodsa lähtekoha uuteks sidemeteks Läänemere idaranniku ja Venemaaga. Lisaks senisele, peamiselt üle Ojamaa toimunud kaubavahetusele, hakati looma otsesidemeid Väina jőe äärsete rahvastega. Kaupmehed tőid teavet neist maadest Saksamaale.

1180 a. paiku otsustas Holsteinis asunud Segebergi kloostri preestermunk Meinhard asuda ühes kaupmeestega teele liivlaste juurde ristiusku kuulutama.

Läti Henriku sőnadega: "Segebergi kloostris oli auväärse eluviisiga ja austatud halli peaga mees, preester őndsa Augustinuse ordust. Ta tuli kaupmeeste seltsiga Liivimaale lihtsalt Kristuse pärast ja ainult jutlustama." ( HLk, I, 2 ) Et kaupmehed harilikult kevadel teele asusid ja enne sügistormide tulekut tagasi pöördusid, nőutas Meinhard endale Polotski vürst Vladimirilt, kelle maksualusteks liivlased olid , loa siin talvitada, et pidevalt usku kuulutada. A. 1184 ehitas ta Väina äärde Ükskülasse esimese puukiriku, 1186 pühitseti ta Hamburg-Bremeni peapiiskopi Hartwig II poolt piiskopiks. Paavst Clemens III (1187-91) kinnitas Meinhardi a. 1188 sellesse ametisse ja Üksküla tema piiskopkonnaks. Meinhard tegi usulist misjonitööd. Ta tuli liivlaste maale ainult ristiusku kuulutama, kutsus heaga ristimisele, oli alandlik ja abivalmis. Välistest abinőudest kasutas ta ainult kingitusi selleks, et armastust üles näidata ja liivlasi ristusule vőita. Kui leedulased purustasid külasid ja rüüstasid maad, rääkis Meinhard liivlastele kivihoonetest, mis olid tema kodumaal, ja lubas ehitada neile kivist linnuse, kui nad lubavad ristiusu vastu vőtta. Ojamaalt kutsutigi müürsepad ja Ükskülla ehitati kivist linnus. Pärast seda ehitati Ükskülla puukiriku asemele ka kivist Maarja kirik. Samasugune kindlustus ehitati ka Holmi saarele Väina jőes. Linnustesse paigutati relvastatud mehed; vähehaaval hakkasid kaupmehed siin ka talvitama. Vist mőjus selline asjade areng liivlastele umbusaldust tekitavalt, igatahes edasise kohta on andmeid, et paljud Ükskülas ja Holmis ristitud hakkasid taganema oma usust. Nad lubasid Meinhardi maalt välja ajada ja ristimise Väina jőes maha pesta ning selle Saksamaale tagasi saata. Meinhardi tundis, et ta vajab kaitset ning ta saatis oma abilise, tsistertslasest preestri Theoderichi, kes oli tegev Toreida liivlaste juures, paavstilt abi paluma.
Kui Meinhard tundis oma surma liginevat, kogus ta Liivimaa ja Toreida vanemad enese juurde ja küsis neilt, kas nad pärast tema surma soovivad jääda ilma piiskopita. Need vastasid, et nad eelistavad, et neil oleks "piiskop ja isa" Varsti pärast seda Meinhard surigi (14.VIII 1196) ja maeti Üksküla kirikusse. Tema säilmed viidi 14. saj. üle Riia toomkirikusse.

Meinhardi järglaseks pühitses Hamburg-Bremeni peapiiskop Hartwig II 1196. a. tsistertslaste Loccumi kloostri abti Bertholdi. Ka tema tuli Ükskülla esmalt ilma sőjaväeta, kogus kokku lugupeetumad ristitud ja ristimata liivlased, andis neile süüa, juua ja kingitusi, et neid enese poole vőita, öeldes, et ta on nende kutsel tulnud ja astub kőiges oma eelkäija jälgedesse. Liivlased vőtsid ta esmalt sőbralikult vastu. Kui ta aga Holmi surnuaeda pühitses, tahtsid ristimata liivlased, kes oma surnuid tavatsesid pőletasid, ta ära tappa. Berthold pöördus nüüd paavst Coelestinus III poole, kogus tema bulla alusel ristsődijaid liivlaste vastu ning ilmus siis selle väega Liivimaale. Liivlased astusid temaga läbirääkimistesse: "… Nad saadavad siiski piiskopi juurde saadiku, pärides sőjaväe kohaletoomise pőhjust. Piiskop vastab, et nad on, justnagu koerad okse kallal, ühtelugu usust paganausku tagasi pöördunud." Liivlased ütlevad siis: "Selle pőhjuse me lükkame endalt tagasi. Kui sina ainult pöörduksid omadega, saates sőjaväe tagasi, rahus tagasi oma piiskopikohale ja sunniksid neid, kes on usu vastu vőtnud, seda pidama, teisi aga meelitaksid seda vastu vőtma sőnadega, mitte piitsahoopidega." ( HLk, II, 5 )

Toimus lahing, milles Berthold langes: "Liivlased pőgenevad. Piiskopi kannab ta hobuse väledus, keda ta viletsasti tagasi hoiab, pőgenejate hulka. Kaks haaravad ta kinni, kolmas, nimega Ymaut, pistab ta selja tagant odaga läbi ja teised rebivad ta liigehaaval lőhki" ( HLk, II, 6 ) Edasi olid liivlased sunnitud rahu tegema ja Holmis lasksid 50, Ükskülas 100 liivlast end ristida. Kui ristisődijad aga ära läksid, pesid liivlased taas ristimise Väina jőes maha. "Tuul oli alles purjed eemale puhunud, ja ennäe – tulnud välja harjunud saunadest, valavad äraandlikud liivlased end üle Väina jőe veega, öeldes: Siin me nüüd kőrvaldame jőeveega ristimisvee koos ristiusu endaga, ja viheldes maha vastuvőetud usu, saadame selle lahkuvatele saksidele järele." ( HLk, II, 8 )

Bertholdi järglaseks pühitses Hartwig II kevadel 1199 oma sugulase, Bremeni toomhärra Albert von Buxhövdeni. Albert oli ettenägelik ja sihikindel mees, kes ei rutanud Liivimaale saabumisega. Albert ei olnudki enam palverändur, vaid rohkem kirikuvürst. Ta ei kavatsenud liivlasi usulise misjonitööga ristiusule vőita, vaid nad vőimuga alistada, rajades nende maale tugeva, vaimulikku ja ilmalikku vőimu omava piiskopkonna. Alberti eesmärgiks oli poolehoiu vőitmine Saksi apostliku misjoni lähtepunktis, Magdeburgi peapiiskopkonnas, kus meelsus oli kőige sőjakam. Magdeburgi Drang nach Osten-liikumine oli tunduvalt jőulisem ja halastamatum kui Hamburg-Bremeni oma. Idasakside meelest oli alistamine ja röövimine misjoni lahutamatuks osaks. Innocentius III (1198 – 1216) kinnitas täieliku pattude andestamise Liivimaa ristisődijaile ja vőrdsustas Liivimaa palverännaku Jeruusalemma teekonnaga. Suvel tähistaski piiskop Albert Ojamaal 500 meest ristimärgiga, käis Taanis kuninga, troonipärija ja Lundi peapiiskopi (kui Pőhjamaade misjoni patrooni) jutul. Jőulude ajal 1199 tähistas Albert Magdeburgis veel hulga mehi ristiga ja kevadel sőidetigi 23 laevaga Liivimaale.

Ta saabus laevadega Väina suudmesse, asus Holmi kantsi ja külastas sealt Üksküla. Pärast kokkupőrkeid liivlastega kutsus ta liivlaste vanemad enese juurde külla ja vangistas nad, rikkudes sellega külaliste-őigust, mida ristimata liivlased pühaks pidasid. Alles siis said nad vabaks, kui nad nőustusid piiskopile pantvangideks andma oma poegi, kokku 30. Albert viis need noored enesega kaasa Saksamaale ja jättis nad sinna. Arvatavasti laskis ta neid seal ristiusus őpetada ja kasvatada, et neist pärast saaksid misjonärid ja preestrid oma rahvale. Oma ametiajal (1200-29) käis Albert kokku 13 korda Saksamaal uusi ristisődijaid hankimas.

Ristisődijad viibisid harilikult Liivimaal vaid kevadest sügiseni, Albert aga vajas alatist sőjaväge ning otsustas koos oma abilise, tsistertslase Theoderichiga asutada Jeruusalemma Templirüütlite eeskujul vaimuliku rüütliordu. Alberti äraolekul kutsuski Theoderich 1202 a. niisuguse ordu ellu, andes talle nimeks Kristuse Sőjateenistuse Vennad (Fratres Militiae Christi de Livonia); ordut nimetatakse ka Mőőgavendade orduks, sest selle liikmed kandsid templirüütlite valget mantlit punase ristiga, mille alla oli lisatud mőőga kujutis. Ordu kinnitamise saavutami-seks läks Theoderich Rooma paavst Innocentius III juurde. Ta vőttis kaasa Toreida Kaupo, "kes oli nagu liivlaste kuningas ja vanem" – nähtavasti selleks, et soodustada seesuguse ordu kinnitamist Liivimaal. Paavst vőttis Kaupo suuandmisega vastu, kinkis talle sada kuldraha ja saatis Albertile Theoderichi kaudu "őndsa paavst Gregoriuse käega kirjutatud pühakirja". Paavst Innocentius III kinnitas uue ordu aastal 1204.

Kindlustatud tugipunktina ja väärilise keskusena oma piiskopkonnale paneb piiskop Albert aluse Riia linnale. Juba piiskop Meinhardi poolt Ükskülasse asutatud vaimulike nőukogu vői Őndsa Neitsi Maarja konvendi tői piiskop üle Riiga, muutes ta vastrajatud Maarja katedraali vaimulikuks nőukoguks, toomkapiitliks. "… Selle regulaar-vaimulike konvendi aga ja piiskopiaujärje tői piiskop Albert pärastpoole, oma ametisse-pühitsuse kolmandal aastal Ükskülast üle Riiga ja määras piiskopliku toomkiriku koos kogu Liivimaaga őndsaima jumalaema Maarja auks." ( HLk, VI, 3)

1200. a aprilli alguses oli paavst mitme pöördumisega tsistertslaste ordu abtide ja munkade poole andnud Liivimaa misjoni nende hoolde, kohaliku piiskopi juhtimise alla ning nii Innocentius III kui tema järeltulija meenutasid seda ordu peakapiitlile veel mitmelgi korral.
Neitsi Maarja austamist eriliselt rőhutanud tsistertslaste poolt oli loomulik Liivimaa pühendamine Jumalaemale, palverändurite sümboliks sai vexillum beatae Mariae -őndsa Maarja lipp.
Aastal 1215 Lateraani palees peetud IV kirikukogul kinnitati, et Eesti- ja Liivimaa on Jumalaemale pühendatud ja et paavst tahab Ema Maad oma hoole all edendada niisama nagu Poja Maad – sicut terram filii, sic et terram matris. Samas uuendas Innocentius III Liivimaa ja Eestimaa piiskoppide voli usku kuulutada ja palverändureid pattude lunastamiseks märgistada. Uus paavst Honorius III (1216 – 1227) kinnitas pool aastat peale ametisseastumist, et needki, kes vőtnud risti Pühale Maale rändamiseks, kuid propter rerum defectum et corporum debilitatem – ebasoodsate asjaolude ja kehalise nőrkuse tőttu oma kohustust täita ei suuda, vőivad asenduseks Liivimaale minna, et olla kasulik paganate alistamisel.

Laias laastus toimus Maarjamaa ristiusustamine kahel erineval viisil, rahumeelne misjon, mida esindasid piiskopid Fulco ja Meinhard ning osaliselt ka tsistertslased Berthold ja Theoderich ning mille esindajad enamuses olid pärit Hamburg–Bremeni peapiiskopkonnast ning mőőgamisjon, mille kandjaks olid piiskop Albert ning Mőőgavendade ordu ning mis lähtus Magdeburgi peapiiskopkonnast, kuid samu meetodeid rakendasid ka taanlased ja rootslased.
Vana–Liivimaal toime pandud mőőgamisjon on sajandeid pőhjustanud vastakaid tundeid eestlaste hinges, see haav, mis siis löödi, ei ole päriselt paranenud tänaseni. On raske leida midagi loomuvastasemat kui armastuse pealesurumist mőőgaga käes ja seda Maarjale pühitsetud maal – nii mőtleme me täna.
Kőik au, vabadus, voli ja vőim omal maal on Kristuse sündimisega uskmatutelt vőetud ja antud hiljem Peetrusele ning tema järeltulijaile Apostlikul Toolil – see oli seisukoht, mille pani 13. sajandi keskel kirja Ostia piiskop ning mis peegeldas hästi tolleaegseid hoiakuid.

Pärast seda, kui 1236. aastal Saule lahingus Mőőgavendade ordu löödi paganlike leedulaste poolt puruks ning selle riismed ühendati Teutooni orduga, muutusid palverännakud Liivimaale taas rahumeelsemateks.

13. ja 14. sajandi allikates on rohkesti andmeid, mis viitavad Vana-Liivimaa tähtsusele palverännakute sihtpunktina.

Rootsi kuningas Magnus Aidalukk (1275 – 1290) on oma testamendis 1285. aastast jätnud 400 hőbemarka neljale sőjamehele, kes täidavad tema lubaduse minna Pühale Maale, aastase rännaku kulud neljale sőjamehele, kes täidavad kuninga lubaduse vőtta rist Riiga minekuks ja 24 hőbemarka munkadele rännakuks Püha Franciscuse hauale (Portiuncula kabelis) Assisi lähedal. Olgu nimetatud seegi, et need kolm paika olid ainsad, kus tollal täielikku indulgentsi (pihil andeks palutud pattudele rakendatav patukaristuse amnestia) vőis leida.

Carl Estridssoni testamendis 1286. aastast oli Pühale Maale minejale ette nähtud 40 hőbemarka ja Riiga siirdujale 100 marka penne ehk umbes 17 hőbemarka. Läänemeremaades.
Püha Maa langemise tőttu 1291. aastal kasvas Liivimaa tähtsus veelgi.Benediktlasest paavst Clemens VI (1342 – 1352) lubas punase ristimärgi vőtnud palverändureil tőotuse täita Maarjamaale rändamisega. Siin ei olnud enam tegu Püha Maa ja Maarjamaa vőrdsustamise, vaid esimese palverännakuobjekti tingimusteta vahetamisega teise vastu.

Sarnaselt teistele kuulsatele palverännakute sihtpunktidele valmistati ka Liivimaal palveränduri märke. Mandorla*-kujulistest palverändurimärkidest on arheoloogid seni leidnud kaks näidist – hästi säilinud 6,6 × 3,7 cm märk Lüübekist ja selle pőhjal tuvastatav märk Vana-Lödösest. Tinasulamist suveniir oli väga sarnane Rocamadouri Neitsi Maarja märgiga, vahe oli vaid selles, et maarjamaalaste kujutatud Jeesuslaps istus Jumalaema paremal, mitte vasakul pőlvel, ja pealdiskiri oli tervikuna peegelpildis. Sarnaseid palverändurimärke on välja antud veel kahes pühamus Prantsusmaal, samuti ühes Kastiilia, Veneetsia ja Rooma palverännupaigas. Märgil oli tekst: SIGNUM S: MARIE IN LIVONIA REMISSIONIS PECCATORUM -Liivimaal pattudest vabastava N. Maarja märk, üsna erandlik oli see, et pealdisel oli märkimata palverännupaik, kus Neitsi Maarja pattudest vabastas. Liivimaa oli ju niisama lai mőiste kui Püha Maa ja selline määratlus siin vőis tähistada mitmete paikade külastamise nőuet.

Seni jääbki vastamata küsimus, millised olid need palverännukirikud, mida palverändur pidi siin külastama. Üsna kindlasti olid tunnustatud pühapaikadeks Riia, Üksküla, Holm ja Kubesele, vahest ka Toreida. Palverändurite tee viis läbi Eesti ala, nii seostatakse Karja ja Pöide kirikuid Saaremaal palveränduritega, kes olles teel Visbyst Riiga, seal peatusid enne mandrile jőudmist. Eesti alal olid tuntumateks pühapaikadeks veel Vastseliina, Pärnu Püha Nikolai kiriku must rist ning püha Birgitta klooster Pirital.

Maarja kaitse oma maad! Mis tähendus on sellel palvel tänapäeval? Me palume neitsi Maarjalt jőudu andestada oma südames kőik kuriteod, mis sőna ja teoga meie maal on toime pandud nii ristimärgi poolt kui selle vastu; palume, et Maarja kaitseks meid ka täna nii välise kui sisemise hingevaenlase eest ning eelkőige meie endi egoismi ja lameda materialismi eest.

* mandorla- (it. mandel) kristlikus kunstis Jeesuse vői Maarja kujutist ümbritsev mandlikujuline pühasära.

Kasutatud kirjandus:

1. Henriku Liivimaa kroonika, Tallinn 1993.
2. Salo, V. Sild, O., Lühike Eesti kirikulugu, Tartu 1995.
3. Gnadenteich, J. Kodumaa kirikulugu, Tallinn 1995.
4. Vunk, A. Maarjamaa ristiusustamise esimene sajand, Akadeemia 1996, nr. 5

Autori ja toimetuse loal ajakirjast Kiriku Elu nr. 3 (170), juuli 2001.