Innocentius III (2006)

(1160-1216)
(Lotario de' Conti)

Innocentius III ajal 1160-1216 oli paavstivőimu hiilgeaeg. Paavst Innocentius III ajal toimusid mitmed murrangulised sündmused: Eestimaa ja Liivimaa pühendamine Neitsi Maarjale, Neljas ristisőda, John Maata ametist tagandamine ja IV Lateraani kirikukogu. Käesolev artikkel on tőlgitud Heiki Haljasoru poolt väljaandest The Catholic Encyclopedia, mis ilmus New Yorgis 1907. aastal. Originaalis puuduvad vahepealkirjad ning isikute, kohanimede ja mőistete seletused on lisatud tőlkija poolt.

'
Paavst Innocentius III valitses paavstina 1198-1216.
Foto © www.catholic-forum.com ; 2009


Lotario de' Conti sünd Kesk-Itaalias ja tema őpingud Roomas, Pariisis ja Bolognas

Innocentius III (Lotario de' Conti) oli üks suuremaid paavste keskajal. Lotario de’ Conti sündis Segni Trasimundi krahvi pojana ja paavst Clemens III nőbuna Itaalias *Anagnis 1160. vői 1161. aastal ning suri 16. juunil 1216 *Perugias. Ta omandas alghariduse Roomas, őppis teoloogiat Pariisis, őigusteadust Bolognas ja temast sai haritud teoloog ning üks olulisemaid oma aja juriste.

Lotario de' Conti varajane vaimuliku karjäär

Varsti pärast *Alexander III surma (30. augustil 1181) pöördus Lotario tagasi Rooma ja pidas erinevaid kiriklikke ameteid *Lucius III, *Urbanus III, *Gregorius VIII ja *Clemens III ajal. Paavst Gregorius VIII ordineeris ta alamdiakoniks ja *Clemens III ülendas ta 1190. aastal kardinal-diakoniks (kardinali tiitli madalaim aste) *Püha Jüri kirikus Velabro orus ja *Pühade Sergiuse ja Bacchuse kirikus. Hiljem sai temast *Püha Pudentiana kiriku kardinal-preester.

Lotario de' Contist saab paavst Innocentius III

Celestinus III pontifikaadi ajal [1191-1198] elas ta erakuna, tőenäoliselt Anagnis, kuna tollane paavst pärines Orsini suguvősast, kes olid Segni krahvide vaenlased. Seal pühendas Lotario end peamiselt mőtisklustele ja kirjanduslikele katsetustele. Celestinus III suri 8. jaanuaril 1198. Enne oma surma oli ta kardinalide kolleegiumile tungivalt soovitanud valida Giovanni di Colonnat oma ametijärglaseks, aga sellest hoolimata Lotario de’ Conti valiti Roomas paavstiks täpselt samal päeval kui Celestinus III suri. *Tiaara vôttis Lotario de’ Conti endale vastumeelselt, paavstina sai temast *Innocentius III ja ametisse asumise ajal oli ta ainult kolmkümne seitsme aasta vanune.

Innocentius III ja Saksa-Rooma keisritrooni nőudlejad

Saksa-Rooma keisririigi troon oli vabaks jäänud pärast *Heinrich VI surma 1197. aastal ja tema järglane oli veel valimata. Peenetundeline ja energiline paavst kasutas taolise vaba koha poolt tekitatud vőimalust Rooma paavstivőimu taastamiseks Kirikuriigis. Rooma perfekt, kes valitses linna üle kui keisri esindaja ja senaator ning seisis Rooma kogukondlike őiguste ja privileegide eest, vandus truudust Innocentiusele. Kui Innocentius oli niiviisi taaskehtestanud paavstliku autoriteedi Roomas, kasutas ta igat vőimalust, et realiseerida oma suur paavstluse idee. Itaalia oli väsinud sellest, et Saksamaa avantüristid peremehetsesid seal ning paavst koges mőningaid raskusi, et laiendada oma poliitilist mőju üle Apenniini poolsaare.

Kőigepealt saatis ta kaks kardinali legaati *Markward von Annweileri juurde, et nőuda *Romagna ja *Ancona margi liitmist Kirikuriigi aladega. Puiklevate vastuste tőttu legaadid *ekskommunikeerisid Markward von Annweileri ja paavstlikud väed saatsid ta pagendusse. Samasugusel viisil vőeti Saksa rüütlilt, Conrad von Uerslingenilt, ära Spoleto hertsogkond ning *Assisi ja *Sora piirkonnad. Toskaana linnade poolt moodustatud liit kinnitati paavsti poolt pärast seda, kui nad tunnistasid teda oma valitsejana.

Keiser Heinrich VI surm jättis tema nelja-aastase poja, *Friedrich II, Sitsiilia kuningaks. Keisri lesk, Constance, kes valitses Sitsiilia üle oma väikese poja eest, ei olnud üksi vőimeline toime tulema Sitsiilia kuningriigi normanni parunitega, kes panid pahaks Saksamaa valitsust ja keeldusid tunnistamast laps-kuningat. Constance esitas Innocentius III-le palve säästa Sitsiilia troon tema lapsele Friedrichile. Paavst kasutas seda vőimalust, et kindlustada paavstlik vőim Sitsiilia üle ja tunnistas Friedrich II kuningana alles pärast seda, kui Constance on loobunud nn Nelja peatüki privileegidest, mis Sitsiilia kuningas Guglielmo I oli varem välja pressinud paavst Hadrianus IV-lt. Paavst kroonis Friedrich II Sitsiilia kuningaks, mis paavsti bulla järgi toimus novembri keskel 1198. aastal. Enne bulla jőudmist Sitsiiliasse, oli Constance surnud, kuid enne oma surma oli ta määranud Innocentiuse orb-kuninga eestkostjaks. Suurima ustavusega vaatas paavst oma hoolealuse Friedrich II heaolu järele tema alaealisuse üheksa eluaasta jooksul. Isegi paavsti vaenlased tunnistasid, et Innocentius oli noore kuninga isetu hoidja ning keegi poleks suutnud valitseda Friedrichi asemel sama vőimekalt ja kohusetundlikult kui seda tegi Innocentius III. Kaitsmaks vähekogenud kuningat oma vaenlaste eest, veenis Innocentius III teda 1209. aastal abielluma Ungari kuninga Imre lese Constance’iga.

Saksamaa olukord oli äärmiselt soodus, et Innocentius III saaks rakendada oma ideed, mis puudutas paavsti ja keisririigi vahelist suhet. Pärast Heinrich VI surma järgnes kaks keisri valimist. *Gibelliinid olid valinud *¦vaabi Philippi 6. märtsil 1198. aastal ja *gvelfid olid valinud sama aasta aprillis *Otto IV Welfi, kes oli Heinrich Lővi poeg ja Inglise kuninga Richardi nőbu. ¦vaabi Philipp krooniti *Mainzis 8. septembril 1198. aastal ja Otto IV Welf krooniti *Aachenis 12. juulil 1198. aastal. Vahetult peale paavsti troonile asumist saatis Innocentius III *Sutri piiskopi ja Püha Anastasiuse abti legaatidena Saksamaale ¦vaabi Philippi juurde, et vabastada teda Celestinus III ajal pandud kirikuvandest, tingimusel, et ta vabastab vangistatud Sitsiilia kuninganna Sibyli ning annab Kirikule tagasi selle territooriumi, mille ta Toskaana hertsogina oli ära vőtnud. Kui legaadid saabusid Saksamaale, oli ¦vaabi Philipp juba kuningaks valitud. Järeleandlik Sutri piiskop tühistas salaja ¦vaabi Philippi ekskommunikatsiooni palja lubaduse eest täita etteantud tingimused. Pärast Philippi kroonimist saadeti saadikud kirjadega tagasi Rooma paludes paavsti heakskiitu tema valimisele, kuid Innocentius ei olnud rahul Sutri piiskopi tegevusega ja keeldus valimist heaks kiitmast. Otto IV saatis samuti saadikud paavsti juurde pärast enda kroonimist Aachenis, aga enne kui paavst oli jőudnud mingeid samme teha, hakkasid kaks Saksa troonipretendenti oma nőudeid relvajőudude abil maksma panema. Kuigi paavst ei valinud avalikult kummagi poolt, oli ilmne, et tema sümpaatia kaldus Otto IV poole. Solvunud Philipi pooldajad saatsid kirja, milles nad protesteerisid Innocentius III Saksamaa siseasjadesse vahelesegamise vastu. Oma vastuses teatas Innocentius, et tal ei ole kavatsust sekkuda vürstide őigustesse, kuid ta rőhutas Kiriku őigusi selles küsimuses. Ta rőhutas eriti, et paavstil on ainuőigus anda keisrikrooni. 1201. aastal kaldus paavst avalikult Otto IV poole. 3. juulil 1201. aastal paavsti legaat, kardinal-piiskop Palestrina Guido, kuulutas *Kölni katedraalis inimestele, et Otto IV on paavsti poolt heaks kiidetud kui Rooma kuningas ja ähvardas ekskommunikatsiooniga kőiki neid, kes keelduvad teda tunnistamast. Innocentius III tegi Saksa vürstidele *Zähringeni hertsogile 1202. aasta mais adresseeritud dekreedi Venerabilem (ladina keeles ’Austusväärsest’) kaudu selgeks, et keisririik peab seisma paavstlusel. See kuulsaks saanud dekreet sisaldub hilisemas Corpus Juris Canonici (ladina keeles ’Kanoonilise őiguse kogumik’). See leidub prantsuse őpetlase Étienne Baluze’ raamatus Registrum Innocentii III super negotio Romani Imperi" (ladina keeles ’Innocentius III Rooma keisririigi valitsemisest’). Järgnevad on dekreedi peamised punktid:

  1. Saksa vürstidel on őigus valida kuningas, kellest hiljem saab keiser.
  2. See őigus on neile antud Aposteliku Trooni poolt, kui kreeklased muutsid selle sakslaste keiserlikuks auväärsuseks Karl Suure isikus
    Őigus uurida ja otsustada, kas valitud kuningas on väärt keiserlikku auväärsust, kuulub paavstile, kelle ülesanne on ametisse nimetada, pühitseda ja kroonida; vastasel juhul vőib juhtuda, et paavst nimetab ametisse, pühitseb ja kroonib kuninga, kes oli ekskommunikeeritud, hereetik vői pagan.
  3. Kui paavst leiab, et vürstide poolt valitud kuningas on ebaväärikas keiserliku auväärsuse jaoks, siis peavad vürstid valima uue kuninga vői kui nad keelduvad, siis paavst vőib ametisse nimetada mőne teise kuninga, et oleks Kiriku patroon ja kaitsja.
  4. Kahekordse valiku puhul peab paavst veenma vürste, et nad saavutaksid kokkuleppe. Kui pärast piisavat vaheaega nad ei jőua kokkuleppele sobiva troonikandidaadi osas, peavad nad paavsti määrama vahekohtunikuks. Kui see ei őnnestu, peab paavst ise ja tulenevalt oma ametist otsustama ühe kandidaadi kasuks. Paavsti otsus ei pea pőhinema ühe vői teise valimise suuremal vői väiksemal toetusel, vaid troonitaotleja kőlbulikkusel.

Innocentiuse paavstluse ja keisririigi vaheliste suhete esitus kiideti heaks paljude vürstide poolt, mis ilmneb Otto pooldajaskonna järsus suurenemises. Kui pärast 1203. aastat enamik vürste hakkas uuesti Philipi pooldama, oli see Otto enda viga, kes oli kergesti ärrituv ja solvas oma parimaid sőpru. Innocentius, muutes oma otsust, kuulutas 1207. aastal, et ta soosib Philipi ja saatis kardinalid Ostia Ugolino ja Santa Croce Leo Saksamaale juhtnööridega, et nad püüaksid sundida Ottot lahti ütlema oma nőuetest troonile ja vabastada jőuga Philip ekskommunikatsioonist. Kuningas Philipi mőrvamine Otto von Wittelsbachi poolt 21. juunil 1208. aastal muutis täielikult olusid Saksamaal. *Frankfurdi maapäeval, 11. novembril 1208. aastal, tunnistasid kőik vürstid Ottot oma kuningana ja paavst kutsus teda Rooma andmaks talle keiserliku krooni. Ta krooniti keisriks Püha Peeturse basiilikas Roomas, 4. oktoobril 1209. aastal. Enne kroonimist lubas ta pidulikult *Spoleto ja *Ancona valdused ning krahvinna Matilda pärandi jätta Kirikule; abistada paavsti Sitsiilia üle valitsemisel; tagada kiriklike valimiste vabadus; piiramatu őigus edasikaebamiseks paavstile ja eriline pädevus kiriklike ametikohtade küsimuses; veelgi enam, ta oli lahti öelnud „kuninglikest eesőigustest“ ja jus spolii’st (ladina keeles ’(rööv)saagi őigus’) ehk őigusest saada tulu vabadelt piiskopitoolidelt ja őigusest haarata endale testamendiga pärandamata kiriklikku vara. Samuti lubas ta aidata valeőpetuste väljajuurimisel.

Aga vaevalt oli ta keisriks kroonitud, kui ta vallutas Ancona ja Spoleto ning Matilda pärandi ja muu Kiriku vara, andes need läänina oma mőningatele sőpradele. Samuti ühines ta Friedrich II vaenlastega ja tungis Sitsiilia kuningriiki kavatsusega see jőuga ära vőtta noorelt kuningalt ja paavstilt. Kuna Otto ei kuulanud Innocentiuse proteste, ekskommunikeerit ta 18. novembril 1210 ja sellest teatati pidulikult Rooma *sinodil, mis toimus 31. märtsil 1211. aastal.

Nüüd alustas paavst läbirääkimisi Prantsuse kuningas Philippe II Auguste’i ja Saksa vürstidega, mille tulemusena enamik vürste ütles lahti ekskommunikeeritud keisrist ja tema asemele valiti nooruke Sitsiilia Friedrich II *Nürnbergi maapäeval septembris 1211. aastal. Peale sisuliselt samade lubaduste andmist paavstile, mida ka Otto IV oli eelnevalt teinud, ja lisaks veel vannet mitte kunagi ühendada Sitsiiliat keisririigiga, kinnitas Innocentius tema valimise ja ta krooniti Aachenis 12. juulil 1215. aastal. Troonilt tőugatud Otto IV kiirustas kohe Saksamaale Friedrich II valimise ajal, kuid saavutas vähe toetust Saksamaa vürstidelt. Liidus Inglise kuninga Johniga korraldas Otto IV sőja Prantsuse kuninga Philippe II Augusti ja paavst Innocentius III vastu, kuid nad sai lüüa *Bouvines’ lahingu 27. juulil 1214. aastal. Seejärel kaotas Otto IV kogu mőju Saksamaal ja suri 19. mail 1218. aastal, jättes paavsti toetatud Friedrich II üldiselt tunnustatud keisriks.

Innocentius III ja Prantsusmaa kuningas Philippe II Auguste

Kui Innocentius asus paavsti troonile, pidasid *Philippe II Auguste’i ja *Richard I Lővisüda julma sőda omavahel. Paavst pidas kristliku maailma valitsejana enda kohuseks teha lőpp kristlike vürstide vahelisele vaenule. Veidi pärast troonile asumist saatis paavst kardinal Peetruse *Capuast Prantsusmaale juhtnööridega ähvardada mőlemat kuningat *interdiktiga, kui nad kahe kuu jooksul ei sőlmi rahu vői vähemalt ei ole lepi viie aastase vaherahuga. 1198. aasta jaanuaris kaks kuningat kohtusid Vernoni ja Andely vahel ning viie aastane vaherahu sai kokku lepitud. Sama legaat ähvardas paavsti käsul kogu Prantsusmaad interdiktiga, kui Philippe II Auguste ühe kuu jooksul ei lahendanud tüli oma seadusliku naise, Taani Ingeburgaga, kelle ta oli kőrvale lükanud ning vőtnud tema asemel Merani hertsogi tütre Agnese. Kui Philippe ei vőtnud paavsti hoiatust kuulda, viis Innocentius oma ähvarduse täide ja 12. detsembril 1199. aastal langes kogu Prantsusmaa interdikti alla. Üheksaks kuuks jäi kuningas kangekaelseks, kuid kui aadlikud ja lihtrahvas hakkasid korraldama ülestőuse tema vastu, siis heitis ta oma armukese kőrvale ja interdikt lőpetati 7. septembril 1200. aastal. Aga alles 1213. aastal őnnetus paavstil lőplikult kuningas ja tema seaduslik naine Ingeburga ära lepitada.

Innocentius III, Inglise kuningas John Maata ja segadus Canterbury peapiiskopi ametisse nimetamisega

Innocentiusel oli vőimalus ennast kehtestada ka Inglismaal. Pärast *Canterbury peapiiskopi Huberti surma 1205. aastal kogunes hulk noori Christ Churchi (Kristuse Kiriku) munki salaja öösel ja valis oma alampriori Reginaldi peapiiskopiks. See valimine tehti ilma piiskopi nőusolekuta ja ilma kuninga volituseta. Reginaldil paluti oma valimist mitte teatavaks teha, kuni paavst on selle heaks kiitnud. Teel Rooma vőttis aga edev munk endale tiitli ’tulevane peapiiskop’ ja ka Canterbury toomkapiitel sai teadlikuks salajasest valimisest. Piiskopid saatsid kohe Angelshami Peteri oma esindajana paavst Innocentiuse juurde, et protesteerida munkade ebakanoonilise tegevuse vastu. Ka mungad olid väga vihased Reginaldi peale, kuna ta vastupidiselt oma lubadusele oli enda valimise teatavaks teinud. Teistkordsel valimisel 11. detsembril 1205. aastal valiti välja John de Grey, keda piiskopid olid kuningale soovitanud. Munkade ja piiskoppide vahelises vaidluses Canterbury peapiiskopi valimise küsimuses, otsustas Innocentius munkade kasuks, kuid antud juhul kuulutas ta mőlemad valimised kehtetuks; Reginaldi valimise sellepärast, et see oli ebakanooniline ja salajane ning John de Grey valimise sellepärast, et see toimus enne kui paavst oli kuulutanud eelmise valimise kehtetuks.

Isegi mitte kuningas John, kes pakkus Innocentiusele 3000 marka, kui too otsustaks de Grey kasuks, ei suutnud paavsti meelt muuta. Innocentius kutsus kokku Roomas olevad Canterbury mungad, et jätkata uute valimistega ja esitas neile valiku tegemiseks Stephen Langtoni, inglase, kelle paavst oli kutsunud Pariisi Ülikooli rektori ametist Rooma, et nimetada ta kardinaliks.

Ta valiti korrakohaselt munkade poolt ja paavst ise pühitses ta peapiiskopiks *Viterbos, 17. juunil 1207. aastal. Innocentius informeeris Langtoni valimisest kuningas Johni ja palus tal uus peapiiskop heaks kiita. Kuningas siiski ei tahtnud loobuda oma lemmikkandidaat John de Grey’st ning keeldus kindlalt Langtonit lubamast Inglismaale, Canterbury peapiiskopi kohale. Peale selle andis ta endale vaba voli kättemaksus Christ Churchi (Kristuse Kiriku) munkadele, ajades nad kloostrist minema ja vőttes ära nende vara. Innocentius pani 24. märtsil 1208. aastal kogu Inglise kuningriigi interdikti alla. Kui see osutus kasutuks ja kuningas sooritas julmustegusid vaimulikkonna vastu, kuulutas paavst ta 1209. aastal ekskommunikeerituks ja vormiliselt kőrvaldas ta ametist 1212. aastal. Ta usaldas kohtuotsuse täideviimise Prantsuse kuningale Philippe’le. Kui Philippe ähvardas tungida Inglismaale ning aadlikud ja vaimulikkond hakkasid hülgama kuningas Johni, alistus viimane Pandulphile, kes oli Innocentiuse legaat Inglismaal. Ta lubas tunnistada Langtonit Canterbury peapiiskopina, pagendatud piiskoppidel ja preestritel Inglismaale tagasi pöörduda ning maksta vaimulikele kompensatsiooni pőhjustatud kannatuste eest. Ta läks veelgi kaugemale ja 13. mail 1213. aastal, tőenäoliselt omal initsiatiivil, loovutas ta Inglise kuningriigi Pandulphi kaudu paavsti kätesse, kes lubaks tal tagasi pöörduda oma valdustesse vasallina. Alistumisdokumendis seisis, et edaspidi valitsesid Inglismaa kuningad paavsti vasallidena ja pidid tasuma iga-aastast 1000 marga suurust maksu Pühale Toolile Roomas. 20. juulil 1213 vabastati kuningas pidulikult ekskommunikatsioonist *Winchesteris ja kui vaimulikkonnale olid kahjud kinni makstud tühistati interdikt 29. juunil 1214. aastal. Näib, et paljud aadlikud ei olnud rahul Inglismaa paavsti vasalliks muutumisega. Nad panid pahaks, et kuningas kuritarvitas oma privileege ja et tegi palju ülekohut inimeste üle valitsedes. Lőpuks kasutasid nad vägivalda ning sundisid kuningat alistuma oma nőudmistele ja kinnitama pitsatiga „Suure vabadusekirja“ (Magna Charta Libertatum). Innocentius ei saanud Inglismaa valitsejana lubada sellist lepingut, mis pani tema vasallile nii suured kohustused peale. Legaat Pandulph kiitis korduvalt paavstile kuningas Johni kui tarka valitsejat ja lojaalset Püha Tooli vasalli. Seetőttu kuulutas paavst „Suure Vabadusekirja“ kehtetuks, kuid mitte sellepärast, et see andis liiga palju vabadusi aadlikele ja lihtrahvale, vaid sellepärast, et see oli saavutatud vägivallaga.

Innocentius III ja ülejäänud Euroopa riigid

Vaevalt oli mőni Euroopa riik, mille puhul Innocentius III ühel vői teisel viisil ei pannud oma ülemvőimu maksma. Ta ekskommunikeeris Leoni *Alfonso IX, kuna viimane abiellus vastupidiselt Kiriku seadustele lähedase sugulase, *Alfonso VIII tütre Berengariaga ja mőjutas nende abielu tühistamist 1204. aastal. Samadel pőhjustel tühistas ta 1208. aastal Portugali kroonprintsi Alfonso abielu Kastiilia Alfonso tütre Urracaga 1208. aastal. Aragoni *Pedro II andis oma kuningriigi paavsti vasalliks ning ta krooniti Roomas kuningaks 1204. aastal. Ta valmistus ristisőjaks mauride vastu ja elas nii kaua, et nägi nende vastupanu murdumist Hispaanias Navase lahingus Tolosas 1212. aastal. Ta kaitses Norra rahvast türanliku kuninga *Sverre eest ja pärast kuninga surma toimis vahekohtunikuna kahe Norra trooninőudleja vahel. Ta vahendas Ungari kuninga *Imre ja tema ülestőusnud venda Andrase vahelisi läbirääkimisi, saatis kuningliku krooni ja valitsuskepi Bulgaaria kuningale Johannitiusele ja lasi ta oma legaadil *Tarnovos 1204. aastal kuningaks kroonida; ta taastas kiriklikku distsipliini Poolas; toimis vahekohtunikuna kahe troonipretendendi vahel Rootsis; tegi osaliselt edukaid katseid ühendada Kreeka kirik Ladina kirikuga ja laiendas oma mőjuvőimu praktiliselt kőikjale kristlikus maailmas.

Neljas ristisőda (1202-1204)

Nagu paljudel eelnevatel paavstidel, nii oli ka Innocentiuse südamel Püha Maa tagasisaamine ja seetőttu vőttis ta ette Neljanda ristisőja. Veneetslased lubasid 85 000 marga eest transportida kogu kristlaste armee ja varustada laevastikku toidumoonaga üheksa kuu jooksul. Kui ristisődijad ei olnud vőimelised maksma seda summat, siis veneetslased tegid ettepaneku, et nad kannavad rahalised kulutused ise, tingimusel et ristisődijad kőigepealt aitavad neil vallutada *Zara linna. Ristisődijad andsid järgi nende nőudmistele ja alustasid sőitmist Aadria merel 8. oktoobril 1202. aastal. Zara oli vaevalt alistatud, kui Alexius Comnenus saabus laagrisse ja palus ristisődijate abi aitamaks Konstantinoopoli troonile tagasi oma isa Isaac Angelus, kelle oli ametist kőrvaldanud tema julm vend Alexius. Vastutasuks lubas ta Kreeka kiriku ühendada Ladina omaga, lisada 10 000 sődurit omalt poolt ristisődijate ridadesse ning toetada ristisődijaid raha ja toiduga. Veneetslased, kes nägid oma ärihuvisid Konstantinoopoli äravőtmises, mőjutasid ristisődijaid järele andma Alexiuse palvetele ja Konstantinoopol vallutati 1204. aastal. Isaac Angelus sai tagasi troonile, mis aga peagi temalt anastati. Ristisődijad vallutasid Konstantinoopoli teist korda 12. aprillil 1204. aastal ja pärast kohutavat rüüstamist kuulutati Flandria krahv Baldwin keisriks ja Kreeka kirik ühendati Ladina kirikuga. Taasühinemine, ega ka Ladina impeerium idas, ei eksisteerinud rohkem kui kaks rahvapőlve. Kui paavst Innocentius sai teada, et veneetslased olid ristisődijad kőrvale juhtinud Püha Maa vallutamise eesmärgist, siis väljendas ta oma suurt rahuolematust esiteks Zara vallutamise pärast ja kui nad läksid edasi Konstantinoopolisse, protesteeris ta ametlikult ja lőpuks ekskommunikeeris veneetslased, kes olid kőrvale kaldunud ristisődijate algsest eesmärgist. Kuna ta ei suutnud saavutatut olematuks teha, siis tegi ta kőik endast oleneva, et hävitada Kreeka kiriku skismat ehk kirikulőhet ja latiniseerida Bütsantsi keisririiki.

Innocentius III ja albilased

Innocentius oli ka tőelise usu innukas kaitsja ja hereesia tugev vastane. Tema peamine tegevus oli suunatud albilaste vastu, kes olid muutunud nii arvukaks ja agressiivseks, et nad ei rahuldunud enam olemast pelgalt hereetilise őpetuse pooldajad, vaid püüdsid oma hereesiat levitada isegi jőuga. Neid oli eriti palju mőnedes Pőhja- ja Lőuna-Prantsusmaa linnades. Esimesel pontifikaadi aastal saatis Innocentius kaks tsistertslaste munka, Raineri ja Guido, albilaste juurde Prantsusmaale, et rääkida neile tőesest usust ja vaidlema hereetiliste arusaamade üle. Kahele tsistertslasest misjonärile järgnesid varsti Osma piiskop Diego, siis Püha Dominicus ja kaks paavsti legaati – Castelnua Peter ja Raoul. Kuid neid rahumeelseid misjonäre pilgati ja pőlastati albilaste poolt ning paavsti legaat Castelnau mőrvati 1208. aastal, mistőttu Innocentius otsustas kasutada jőudu. Ta käskis Lőuna-Prantsusmaa piiskoppidel panna mőrvast osavőtjad ning neile varjupaika pakkuvad linnad interdikti alla. Ta oli eriti pahane Toulouse’i krahvi Raymondi peale, kes oli mőrvatud legaadi poolt ekskommunikeeritud ja keda paavst pőhjendatult kahtlustas mőrva őhutajana. Krahv väitis, et on süütu ja alistus paavstile tőenäoliselt arguse tőttu, aga paavst ei usaldanud teda enam. Ta pöördus Prantsusmaa poole, et kasutada armeed albilaste mahasurumiseks. Simon Montforti juhtimise all muutus julm sőjakäik albilaste vastu varsti vallutussőjaks, hoolimata Innocentiuse protestist.

Innocentius III ja Neljas Lateraani kirikukogu

Innocentius III kuulsa valitsemise kulminatsiooniks oli Neljanda Lateraani kirikukogu kokkukutsumine, mis avati pidulikult 15. novembril 1215. See oli kőige tähtsam keskaegne kirikukogu. Lisaks otsusele Püha Maa üldise ristiretke suhtes, anti välja seitsekümmend uuendusmeelset dekreeti, millest esimene oli usutunnistus (Firmiter credimus) albilaste ja *waldeslaste vastu ja milles mőiste *"transsubstantsiatsioon“ sai esimese kirikliku heakskiidu.

Innocentius III ja kerjusmungaordud

Innocentiuse töö Kiriku sisemisel juhtimisel tundub omavat teisejärgulist iseloomu, kui selle kőrvale panna suured ühiskondlik-kiriklikud saavutused, mis viisid paavstivőimu haripunkti. Siiski nad on väärt meenutamist ja andsid oma osa tema pontifikaadi hiilgusele. Tema valitsemisajal rajasid *Püha Dominicus ja *Püha Fransiscus kerjusmungaordud, millel olid oma plaanid maailma muutmises. Innocentius ei olnud pime luksuse ja loiduse pahede suhtes, mis oli nakatanud paljusid vaimulikke ning osasid ilmikuid. Püha Dominicuses ja Püha Fransiscuses tundis ta ära nende pahede kaks vőimast vastast ja kiitis heaks nende ettevőtmisi julgustavate sőnadega. Väiksemad ordud, mida ta heaks kiitis, olid Püha Vaimu hospitaliidid 23. aprillil 1198. aastal ja trinitariaanid 17. detsembril 1198 ja humilatiidid juunis 1201. aastal. 1209. aastal tegi ta *tsistertslasest mungale Christianile (hiljem piiskop) ülesandeks pöörata ristiusku paganlikke preislasi. Rooma lasi ta ehitada kuulus hospidali Santo Spirito Sassias, mis sai kőigi tulevaste hospidalide eeskujuks ja eksisteerib veel praeguse ajani. Järgnevad pühakud kanoniseeriti Innocentiuse poolt: Cremona kaupmees Homobonus 12. jaanuaril 1199. aastal; keisrinna Cunegond 3. märtsil 1200; Akvitaania hertsog Wilhelm 1202, Yorki piiskop Wulstan 14. mail 1203, Praha mungakloostri abt Procopius 2. juunil 1204, Guibert, kloostri rajaja Gembloux’ 1211. aastal.

Innocentius III surm Kesk-Itaalias

Innocentius III suri *Perugias, kui ta reisis läbi Itaalia ristisődade huvides, mille suhtes oli otsustatud Lateraani kirikukogul. Ta maeti Perugia katedraali, kuhu tema keha jäi kuni Leo XIII, Innocentiuse suur imetleja, viis selle üle Lateraani kirikusse 1891. aasta detsembris.

Innocentius III kirjamehena

Innocentius on ka paljude kirjalike tekstide autor. Ajalooliselt on oluline Registrum Innocentii III super negotio imperii (ladina keeles ’Paavst Innocentiuse III keisririigi valitsemisest’). Tema esimene töö, De contemptu mundi, sive de miseria conditionis humanć libri III (ladina keeles ’Maailma peletamisest ehk inimseisundi armetusest. Raamat III’) kirjutati kui ta elas erakuna Celestine III pontifikaadi ajal. See on askeetlik traktaat ja samas teaduslik teos, mis annab silmanähtava tőendi Innocentius III sügavast vooruslikkusest ja inimeste tundmisest. Tema traktaadil De sacro altaris mysterio libri VI (ladina keeles ’Altari kőrgeimast müsteeriumist. Raamat VI’) on suur liturgiline väärtus, sest see esitab Rooma missa sellisel viisil nagu see oli Innocentiuse ajal. Samuti on ta kirjutanud De quadripartita specie nuptiarum (ladina keeles ’Laulatuse neljast liigist’), mis esitab abielu neljakordse sidemena

  1. Mehe ja naise vaheline
  2. Kristuse ja Kiriku vaheline
  3. Jumala ja lihtsalt hinge vaheline
  4. Sőna ja inimloomuse vaheline
    ja pőhineb täielikult Pühakirjal.

Commentarius in septem psalmos p˝nitentiales (ladina keeles ’Kommentaar seitsmele patukahetsuse psalmile’) on kaheldava autorsusega. Tema seitsmekümne üheksa jutluse hulgas on üks kuulsaim Desiderio desideravi (ladina keeles ’Südamest igatsenud’; Lk 22:15), mille ta kandis ette Neljandal Lateraani kirikukogul.

Inglise keelest tőlkinud Heiki Haljasorg

The Catholic Encyclopedia, Volume I
Copyright © 1907 by Robert Appleton Company
Online Edition Copyright © 2006 by Heiki Haljasorg
Nihil Obstat, March 1, 1907. Remy Lafort, S.T.D., Censor Imprimatur +John Cardinal Farley, Archbishop of New York