Conventus Terra Mariana > Ühiskond > Parun Julius Evola ja traditsiooni mőiste (2000)

Parun Julius Evola ja traditsiooni mőiste (2000)


Haljand Udam
orientalist ja entsüklopedist

Itaalia mőtleja Julius Evola nimi on Eestis ja tema lähemas ümbruses
samahästi kui tundmatu. Samavőrra tundmatu on siin ka Euroopa parempoolne
ideoloogia. Kui nüüd on meil päevakorras enda eurooplaseks harimine, siis ei tuleks
piirduda üksnes liberaalsete ja sotsialistlike poliitiliste ja ideoloogiliste voolude (neid
kőiki on pärast II maailmasőda ühendanud niinimetatud heaoluühiskonna ja
sotsiaalse turumajanduse idee) tundmaőppimisega, vaid huvi tuleks tunda ka neist
paremale jäävate voolude vastu. Kuid paraku ei ole meil pinda selle käsitamiseks,
ning ka Euroopas endas enam ei ole, sest parempoolsus, mis pőhiolemuses tähendab
lähtumist Euroopa tsivilisatsiooni püsiväärtustest — eeskätt on need vaimsed
väärtused, mis leiavad selgepiirilise väljenduse mőtlemise ja inimliku kvaliteedi
kujul — ei suuda enam kuigivőrd mőjutada seda, mis toimub maailmas, mis on
valinud endale saatuseks pelga majandusliku edu ja rikastumise. Viimast
pőhiväärtuseks pidavas maailmas ei ole parempoolsetele ehk traditsioonilistele
eluvormidele tőepoolest kohta. Euroopa uusparempoolsus, sealhulgas prantsuse la
nouvelle droite, mille ideoloogid usinalt Evola teoseid uurivad, on pigem alalhoidlik
intellektuaalne ja ühiskonnakriitiline hoiak kui tegelik poliitiline jőud.
Maailmasődade vahel paistis paljudele Euroopa intellektuaalidele, et
niinimetatud konservatiivse revolutsiooni(1) näol oli tekkinud täiesti reaalne
alternatiiv maailmas domineerima hakanud, üksnes majanduslikke tegureid ja
väärtusi tunnistavale kapitalismile ja sotsialismile, mida parempoolsed käsitasid kui
kőikide seniste eluväärtuste eitamist ja allakäiku. Tänapäeva politoloogid niisugust
parempoolsusekäsitust ei tunnegi; nende meelest on parempoolsus pigem kitsa
pahelise eliidi, vähemuse vői kliki huvides teostatav autoritaarne riigivőimuvorm,
mis on liberalismi ja rahvavőimu (demokraatia) vastand. Sedasi jääb poliitiliste
liikumiste olemus piiritlemata ja parempoolsust on raske eristada pahempoolsusest,
eriti nüüd, kus pahempoolsuse pőhitunnus — marksistlik-leninlik ideoloogia — on
minetanud oma rolli. Iga demokraatlikku liberalismi arvustav vői vaidlustav
liikumine, seisku see siis regionaalsel, rahvuslikul, usulisel vői mőnel muul pinnal,
tähendab politoloogide meelest juba äärmusparempoolsust. Tegelikult on tänapäeval
ainsaks reaalseks demokraatiavastaseks jőuks ainult pahempoolsus, mitte küll enam
“uue ühiskonna” rajamise utoopia vormis, vaid puhtal kujul — ühiskonna
pőhjakihtide agressiivsuse ja terrorina. See on, Evola sőnadega, “viienda seisuse” (2)
sihiteadlik sőda kőige selle vastu, milles on veel “traditsionalismi” sugemeid.
Kapitalismi pahemalt poolt vastustanud proletaarne sotsialism ja bol¨evism
oli utoopia, samavőrra oli utoopia kapitalismi paremalt poolt rünnanud liikumine,
mis kulmineerus Itaalia fa¨ismi ja Saksa natsionaalsotsialismi kujul. Kuid Euroopas
oli üpris palju alalhoidlikke mőtlejaid (praeguseks on nad enamasti unustatud), kes
marksismi ja liberalismi vastustavate poliitiliste jőudude esile tőusmist 1920. —
1930. aastatel tőlgendasid kui “konservatiivset revolutsiooni”, mis pidi taastama
Euroopa pärimuslikud eluväärtused. Kuid niisugune revolutsioon paremalt poolt ei
suutnud end maksma panna. On loomulik, et iga aateline liikumine, mis soovib
tänapäeva maailmas saada tegelikuks poliitiliseks jőuks, peab tőlkima oma teooria
massidele arusaadavasse propagandakeelde. Äratatud massid muutuvad kergesti
plahvatusohtlikuks jőuks, mis järgib omaenese tungidest johtuvaid destruktiivseid
eesmärke ja mitte äratajate tőstatatud ülevaid aateid. Massiliikumistes algab vőitlus
juhipositsiooni pärast ja “viies seisus”, mis on tahes-tahtmata massi üks komponente,
on selles vőitluses — tänu oma radikaalsusele ja “passionaarsusele” — oma
vőistlejatest enamasti edukam. Massiliikumine pöördub sel moel paratamatult varem
vői hiljem oma intellektuaalidest rajajate ja nende aadete vastu. Mitmed uurijad on
juhtinud tähelepanu seigale, et parempoolseks peetud liikumistel nagu fa¨ismil ja
rahvussotsialismil oli ilmseid pahempoolsusele ja “viiendale seisusele” omaseid
tunnuseid. Niiviisi ei olnud juba 20. sajandi I poole Euroopas enam “inimlikku” ega
ka “vaimset substantsi” tőeliselt konservatiivseks pöördeks.
Eestlane oma väikekodanliku ja talupoegliku päritolu tőttu ei saagi olla
meelestatud kuigivőrd parempoolselt. Oma Evola-huvi alguse ajal küsisin tema kohta
Aleksander Kurtnalt, kes oli viibinud Itaalias siis, kui Evola pőhilised raamatud olid
äsja ilmunud ja temaga seotud poliitilised pahandused toimunud. Kuid Kurtna polnud
temast midagi kuulnud. Küsisin sama niisuguselt targalt mehelt nagu Einar Laigna.
Ka tema polnud oma Euroopa-matkadel temast midagi kuulnud. Niivőrd haruldane
on parempoolne meelsus tänapäeva Euroopas. Ent Eesti väikekodanlikus ühiskonnas
on olnud siiski piisavalt palju alalhoidlikku meelt, mis teeb ta immuunseks vőőrsilt
sisseimbuva laostava mentaliteedi suhtes. Kuid see rahvas on nüüd seatud
teelahkmele — ta peab valima kőlbelise püsimajäämise ja kiire majandusliku edu
vahel; teame aga , et kőige kiiremini edenevad majanduslikult need, kes omakasu
nimel on hüljanud moraali ja muud pärimuslikud väärtused.
Üks neid Euroopa vaimuinimesi, kes omal ajal valis konservatiivse utoopia,
oli itaallane Giulio Cesare Andrea Evola (19. V 1898—11. VI 1974). Oma teoseid
signeeris ta alati ladinapäraselt — Julius Evola. I maailmasőja ajal teenis ta lühikest
aega nooremohvitserina kahurväes Austria-vastasel rindel ja oli futuristidele, eeskätt
F. Marinettile ja G. Papinile, ning seejärel dadaistidele lähedal seisnud maalija,
luuletaja ja avangardistliku kunsti teoreetik (essee “Arte astratta”, 1920; luulekogu
“La parole obscure du paysage intérieur”, 1920; hiljem koondati ta luuletused koguks
“Raâga Blanda”, 1969).
Aastatel 1920—25 tegi ta läbi piinarikka vaimsete otsingute perioodi ja oli
valmis sooritama enesetappugi, kui ta poleks leidnud ühest budistlikust tekstist —
see oli “Majjhimanikâyo” — sellest lummusest vabastava kirjakoha: “See, kes peab
kustumist kustumiseks, ja olles veendunud, et kustumine on kustumine, mőtleb
kustumist, mőtleb kustumisest, mőtleb kustumisele, mőtleb, et mina kustun ja naudib
kustumist, ei tunne — ma ütlen seda — kustumist.” (3)
Paraku sooritasid enesetapu, suutmata ühitada eksisteerimise absurdsust
puhta vaimu loogikaga, kaks Evolale väga olulist inimest. Esimene neist oli Otto
Weininger, teine Carlo Michelstaedter, keda Evola pidas oma őpetajaks.
Evola biograafi sőnul “oli ta alati käsitanud avangardistlikku kunsti mitte
kui saavutust, vaid kui kogemust, laskumist Mina sügavustesse, retke elemantaarsete
jőudude infernaalsesse maailma. Evola saatuseks polnud avangardistlikele
positsioonidele jäänult rikastuda ja raugastuda. Tema mässu mőte oli teine kui
bohčme’il ja progressiusklikel, vabaduse aseainega leppivatel nőrkadel vaimudel.
Dadaistid ja ta sőber Tristan Tzara jäid oma mässukultuses vanaks ja ootasid oma
lőppu kommunismi prügihunnikus, Evola, seevastu, tegi oma nihilistlikest
harjutustest lähtepunkti positiivsete väärtuste jaatamiseks”. (4)
1920. aastatel kirjutas Evola mitu tuhat lehekülge filosoofilisi tekste ja haris
enda pädevaks usundiloo, okultismi ja maagia tundjaks. Oma autobiograafias “Il
cammino di cinabro” (selle raamatu pealkirjaks olev mőiste “kinaveri tee” pärineb
hiina taoistlikust alkeemiast, selles interpreteerib autor peaasjalikult oma teoseid) ta
kirjutab: ““Kunsti” perioodile järgnes minu elus filosoofia periood, mis kestis 1923.
aastast 1927. aastani (ehkki mőned sellel perioodil kirjutatud teosed said ilmuda alles
hiljem, veel 1930. aastal). Sarnaselt kunstile, milles minu jaoks oli tähtis kunstiväline
tagaplaan, oli ka filosoofias oluline filosoofiaülene alge… Huvi filosoofia vastu
tundsin ma noorusest saadik. Kuid selle huviga käis alati kaasas huvi mőistuseüleste
ja transtsendentsi käsitlevate őpetuste vastu” (5). Olulise äratajana on ta nimetanud
D. Mere¸kovski ajaloolisi romaane. Üpris loomulikult jőudis Evola ka idamaiste
őpetuste juurde.Ta esimesi publikatsioone Oriendi filosoofia kohta oli sissejuhatus
Lao-zi “Kulgemise väe raamatu” tőlke juurde. “Hiina őpetaja juures köitis mind rahu
ja mőtteselgus, mida ei häiri ükski tunne”(6). See raamat näitas kätte tee olemasolu
alguse juurde, kus kőik, mis muutub ja eksisteerib, on ületatud, kus on vaid kőigest
olevast üldisem “tühjus”. Olemine eelneb tunnetusele ja teadmisele ning teda ei ole
vőimalik hőlmata ega seletada teadmisega, temast on vőimalik vaid välja astuda ja
jääda talle eelneva “tühjuse” absoluutsesse üksindusse ja absoluutsesse kőrgusse, et
olla see, kes toimib toimimata. Pealegi ei ole olemine pelk filosoofiline kategooria,
vaid “energia” ja ”vägi”, vabanemise teel käija on nagu sőjamees, kes vőitleb ja
vőidab teda ahistavad vaenulikud “väed”. Joogat käsitas Evola kui “sőjamehe” ehk
k¨atrija teed.
Niisugusest kujutlusest lähtudes kirjutas Evola kaks olulist filosoofilist tööd:
“Saggi sull’idealismo magico” (“Esseed maagilisest idealismist”, 1925) ja “Lo Yoga
della potenza” (1926). Neile järgnesid “Teoria dell’individuo assoluto” (“Absoluutse
indiviidi teooria”, 1927) ja “Fenomenologia dell’individuo assoluto” (“Absoluutse
indiviidi fenomenoloogia”, 1930). Samal perioodil tegeles Evola intensiivselt maagia
probleemidega, osaledes mitme salaühingu (rühm Ur ja rühm Krur) tegevuses. Selle
töö tulemusena avaldati suur, kolmest osast koosnev käsitlus maagia kohta:
“Introduzione alla Magia quale scienza dell’Io” (“Sissejuhatus maagiasse kui
teadusesse Minast”, 1927, 1928 ja 1929). Üheks selliseks oli olnud itaallase Giuliano
Kremmerzi initsiatsiooniline ühing, mille liige oli ka tuntud austria kirjanik Gustav
Meyrink. Evola tőlkis tema teoseid itaalia keelde.
Et mőista Evola käsitust reaalsusest, tuleb teadvustada, et maa, kus
“sőjamees” oma vőitlusi peab, on olemist moodustavate “energiate” ehk “vägede”
valdkond. India pärimuses on see māyā, tantra-joogas tähistab neid eriomaselt termin
¨akti. Et vőita ja vabaneda, peab sőjamees leidma omaenda “väe”, et selle varal
ületada kőik vaenulike ja vőőraste “vägede” poolt seatud ja loodud tőkked. Vőitlus
“vägedega” algab maisuses, jätkub nähtamatutes psüühiliste “energiate” maailmades
ja lőpeb jőudmisega “väe leidmise” ja vabanemise “teisele kaldale”. Seda kőike on
hőlbus mőista, kui suudame meelde tuletada muinasjutte, mille kangelane peab sihile
jőudmiseks ületama takistusi ja sooritama vägitegusid. Sedalaadi muinasjutte vőib
pidada muistsete “väe otsimise” lugude jäänusteks. Keskajal arendasid sama teemat
rüütliromaanid. Veel eriomasemalt, vőőristust, salapära ja kummalisust taotledes,
käsitlesid “väe otsimist” alkeemilised traktaadid: Tarkade kivi oli niisuguse
vabastava ja vőimu andva “väe” sümbol. Seetőttu mőistame, miks Evola vőis India
jooga ja tantra juurest siirduda nende teaduste őhtumaiste analoogide juurde, milleks
olid esimeses järjekorras alkeemia ja maagia. Lisagem veel, et maagia on eriomaselt
tegutsemine ja “väe otsimine” nähtamatute psüühiliste energiate maailmas, kust on
vőimalik välja pääseda ja vőita, kuid veel enam ära eksida ja hävida. Ilmaasjate ei ole
selle olemisvaldkonna sümboliks olnud muinasajast alates labürint.
Evola avastasin endale eeskätt kui orientalisti, kes oli kirjutanud
pőhjapaneva käsitluse tantra-joogast ning selle őhtumaistest analoogidest. Viimast
teemat käsitleb “La tradizione hermetica” (“Hermeetiline traditsioon”, 1930).
Budismi kohta on ta kirjutanud pőhjapaneva uurimuse “La Dottrina del risveglio”
(“Őpetus ärkamisest”, 1941). Ilmumisaasta näitab, et seda raamatut kirjutas ta juba II
maailmasőja ärevatel algusaastatel. Evola vaatleb budismi kui eriomaselt “sőjamehe”
teed — oli ju Gautama k¨atrija. Evola biograaf väidab, et “budism sobib kőige
paremini kirjeldama Evolale omast religioossust, külma valmidust päästa valla säde
kivist, veendumust, et “tee on olemas vaid selle jaoks, kel on tahe seda mööda käia”.
See on aristokraatlik usk, mille rajaja oli aarja ja prints: see on usk valitsejatele, kes
ei looda ega karda. See on religioon neile, kes ei otsi askeesi enda karistamiseks selle
eest, et ollakse őnnetud ja vőimetud elama maailmas, vaid sellele, kes “läheb
üksinda, nagu see, kes on hüljanud oma kuningriigi, nagu uhke loom metsas, täis
rahu ja kedagi pőlgamata.” See, mida Evola esitab oma raamatutes, ei ole “uus
religioon”, pigem on see vaid nägemus religioonist, mis on teist moodi kui “ristiusk”
üldiselt ja ei tunne isikulise, karistava ja tasuva jumala ideed, mis on omane semiidi
päritolu usundeile.
Niisugust käsitust vőib nimetada paganlikuks, kui viimase mőistega pidada
silmas őpetust olemise erinevatest astmetest, lugeda kőlblust vaid ettevalmistava
asteme juurde kuuluvaks nähtuseks ning teada, et hea ja kurja tähendus sőltub mina
arengu astmest. Oma esimese poliitilise teose pealkirjaks pani ta “Imperialismo
pagano””.(7 )
Selles raamatus sőnastas Evola oma äärmuslikust aristokraatlikust hoiakust
lähtudes poliitikakäsituse, mis pidi korrigeerima Itaalia fa¨ismi küündimatusi ja
andma ülevaate kaasaja poliitika sihtidest. Sama eesmärgiga oli ta 1930. aastal
asutanud ajakirja “La Torre”, kuid sellest sugenes üksnes konflikt Mussolini ja tema
vőimuaparaadiga.
Kui ajakirjast oli viie kuu jooksul ilmunud 10 numbrit, sulgesid vőimud
selle päevapealt. Evola oli kirjutanud: “Meie ei ole fa¨istid ega antifa¨istid… Neile,
kes on igasuguse plebeiliku poliitika ja igasuguse “natsionalistliku” ideoloogia,
intriigide ja parteivaimu pőhimőttelised vastased, on fa¨ismist vähe. Meie vajame
palju radikaalsemat fa¨ismi, julgemat, ehtsalt absoluutset fa¨ismi, mis sünnib puhtast
tahtest ja ei andu ühelegi kompromissile… Meie tahame anda üldsusele vőimaluse
otsustada, kui palju on fa¨istlikus Itaalias eluvőimalusi puhtalt riigikesksele ja
traditsioonilisele mőtlemisele, mis ei ole orjastatud poliitika poolt ja on ajendatud
vaid soovist kaitsta oma ideed.” Kui talle anti mőista, et osa tema väiteid ei ühtu
Mussolini ideedaga, siis vastas ta rahulikult: “Seda halvem Mussolinile!” ( 8).
Julius Evola mőttemaailma vőtmesőnaks sai traditsioon — nii nagu seda
mőistet oli käsitanud René Guénon. Viimase teostega tutvumine oli toimunud samuti
1920. aastate lőpus. Ühe ja ilmselt ka ideeliselt kőige olulisema, mis oli ilmunud
1927. aastal — “Nüüdismaailma kriisi”, tőlkis ta itaalia keelde. Ta oli tőlkinud ka O.
Spengleri “Őhtumaa allakäigu” ja mitu muud Euroopa ajaloofilosoofilist teost,
sealhulgas J. J. Bachofeni usundiloolise uurimuse “Das Mutterrecht”. Biograaf
märgib, et Guénoni teosed andsid viimaks ehtsa ja tőelise keskpunkti ja lähtealuse
kogu maagilisele ja esoteerilisele tarkusele, mille Evola oli jőudnud selleks ajaks
endasse koguda. “Guénon, keda peetakse üksmeelselt täieliku traditsionalismi
suurimaks esindajaks meie sajandil, andis määratluse ka mőistele “traditsioon”. Oma
mahuka esseistliku ja publitsistliku toodanguga kujundas Guénon tervikliku ja ehtsa
mőttesüsteemi, mille pőhipunktid üldjoontes on piiritletavad järgmisel kujul:
esimeseks on initsiatsiooniline käsitus ühtsest, erinevatele
tsivilisatsioonidele eelnenud ürgtraditsioonist, mis tsivilisatsioonide arenedes
ajastust ajastusse muutub üha nähtamatumaks ja loovutab oma koha teisestele
traditsioonidele;
teiseks on őpetus initsiatsioonilise tähendusega kogemusest, sümbolitest,
riitustest ja kőigest, mis seostub “kőikide ehtsate traditsioonide transtsendentset
ühtsust” väljendava sakraalsusega, ja mis on käsitavad kui ürgtraditsiooni variandid
ja üksikjuhtumid;
kolmandaks on esoteerilistel arusaamadel pőhinev käsitus nüüdismaailma
arengu lőppjärgust kui pimedast ajastust;
neljandaks on kujutlus, et Lääs peab tuginema Idas veel toimivatele
metafüüsilistele printsiipidele, et velmata oma enda traditsioon, ehk teisisőnu,
tarkuseőpetuslik maailmakäsitus, mis läks kaduma keskaja lőpu ja uusaja tulekuga.
Guénoni äärmuslikus käsituses kulgeb inimkonna ajalugu tagurpidi:
kuldajastust, kui ürgtraditsioon valitses maailma loomulikul viisil, läbi üksteisele
järgnevate ajatsüklite (mis tähendasid üha suuremat kaugenemist olemise
loomulikust seisundist ehk traditsioonist) kőige mandunuma ja traditsiooni-vastase
olekuni, milleks on nüüdisaeg ja mida hindu pärimus iseloomustab kui Kali-yuga
(see vastab antiigi müütidele “raudajastust”). Guénon kőneleb ühtlasi
antitraditsioonilisest (vői “vastupidisest initsiatsioonist lähtuvast”) tegevusest, mis
näib pelgalt juhusliku ja iseeneseslikuna, kuid mida siiski suunab nähtamatute
jőudude (sealhulgas ka teatud inimeste) sihikindel taotlus. Läbi ajastute on need jőud
toiminud nähtamatult ja salaja, et juhtida maailm “kvantiteedi vőimu” alla ja luua
tsivilisatsioon, millel pole enam “lähteprintsiipe”. Pime ajastu tähendab
ajalooperioodi, milles on tähtsustatud elu ja tegevus ning kaotatud metafüüsiline
teadmine ning kus valdab “nüüdisaegne” mőtlemine, mis vastandab orientaalse
mőtlemise sünteesile ja terviknägemusele analüüsi ja hajumise üksikseikadesse. Lääs
vőib tőusta ja äratada omaenese traditsiooni alged vaid siis, kui tema élite
intellectuelle rajab elava sideme Idaga, mis on suutnud säilitada tervikliku
intellektuaalse ja metafüüsilise traditsiooni ja püsistanud “mitte-tegutsemise” ja
“vabanemise” pőhimőtted.” (9)
Guénon oli leidnud, et Lääs on juba parandamatult kaotanud oma
pärimusliku lähtealuse, traditsioonist tulenevad eluvormid on säilinud veel vaid
Oriendis — 1930. aastal lahkus ta Euroopast ega naasnud sinna enam iial. Evola
meelest oli traditsiooniliste väärtuste säilimine vőimalik pigem Läänes. Tal oli
vőimalik näha, et II maailmasőja järel kiirenes Ida allakäik märgatavalt.
Pärimuslikud eluvormid ja őpetavad institutsioonid minetasid ka Oriendis oma
ehtsuse. Sai üha tőenäolisemaks, et traditsiooni taassünd algab pigem jőulisemas
Läänes.
Traditsiooni tähendust ja sellest tulenevaid käsitusi elu ja ühiskonna kohta
vaatleb Evola oma őpetuslikult kőige olulisemas raamatus “Rivolta contro il mondo
moderno” (“Ülestőus nüüdismaailma vastu”, 1934). See on üldistav sissejuhatus
ajaloofilosoofiasse ja ühendab R. Guénoni väikese raamatu kvaliteedid O. Spengleri
“Őhtumaa allakäigu” hőlmavusega. Raamatu esimeses osas uuritakse traditsiooni,
nagu see oli muistses Egiptuses, Iraanis, arhailises Hellases, Roomas, Hiinas ja
Jaapanis, teises osas püütakse piiritleda neile kőigile omast ühendavat lähtealust.
“Traditsiooni maailma eraldab tänapäeva maailmast asjaolu, et esimene
lähtub pühadest ja igavestest väärtustest, kuna teine pőhineb kasusaamisel ja ajahetke
huvidel.
Traditsioonilise tsivilisatsiooni käsituses saab elu oma valguse Olemise
kőrgeimast valdkonnast ning ainult tänu sellele on muutumiste heitlikus järgnevuses
mőte. Ta on teatavate ajast väljaspool — müüdi ja rituaali maailmas — olevate
tegude kordamine ajas. Need, kes nii teevad, pälvivad osaduse igaveste olemustega.
Rituaal, ohver ja seadus on traditsioonilise elukorra kolm alussammast.
Initsiatsioon tähendab teist sündimist, ta on rituaal, mis juhib nähtavast maailmast
nähtamatusse; kontemplatsioon ja sőjamehelik askees on kaks suurt eneseteostuse
teed: need viivad igaveseks eemale “emade teest”, allmaailmast — ürgkaosest ja
pimedusest — ja viivad germaani Asgardi “isade teele”, inkade “päikesemajja” ja
heroilisse surematusse.
Traditsiooniline ühiskond saab oma alused ülalt ja on avatud ülespoole:
tema tipuks on heroiline ja usuline aristokraatia, kelle ülesanne pole pelgalt
poliitiline, vaid ka preesterlik — selles mőttes, et preester (pontifex) rajab silla (pons)
meie ja ülemaise maailma vahele.
Traditsiooniline kord on omamoodi olemise saar muutumises. Ta kaitseb
end viimase vastu vaid tänu kontaktile inimesest kőrgemal olevate jőududega.
Sellest johtub ka käsitus inimese maailmast ja kui korrast, Kosmosest,
Midgardist, ja inimeste ning jumalate ühisest vőitlusest kaose vastu ning ühtlasi hirm
selle ees, mis on vormitu, deemonlik ja valla pääsenud: Sellest tuleneb samal viisil
traditsioonilise sümbolismi kujutlus mäest ja poolusest kui korra lähtealusest:
Veedade Rudra mägi,kus asub maise riigi valitseja troon, Iraani T¨invati mägi, kuhu
viib taevast ja maad ühendav sild, ”Mahabharata” Meru mägi ning muinaspőhja
müütide taevamägi Himinbjorg…” (10)
1930. aastate Saksamaal pälvisid tema raamatud, rohked esinemised ja
artiklid tähelepanu eeskätt alalhoidlikes “Preisi vaimuga” seotud ringkondades, kes
olid vőimelised hindama tema eruditsiooni ja euroopa aristokraatliku pärimuse
tundmist. Äsja kirjeldatud teos sai saksa keeles pealkirja “Erhebung wider die
moderne Welt” ja selle ilmumise puhul avaldas ülistava retsensiooni luuletaja
Gottfried Benn: “See raamat, mille idee koos oma pőhjendusega nihutab peaaegu
kőikide Euroopa probleemide silmapiiri lausa tundmatusse ja aimamatusse kaugusse,
kes seda loeb, hakkab Euroopat teist moodi nägema… Kes seda on lugenud, on
teiseks muutunud.”. Teise tunnustava retsensiooni avaldas Rumeenias noor
usundiloolane Mircea Eliade. (11)
Indoeuroopa traditsiooni ürgsete pőhjamaiste vormide otsimine oli ka Saksa
natsionaalsotsialismi lähtealuseid ja seda tähtsustati eriti SS-ile alluvas ametkonnas
“Ahnenerbe”. SS-i juhid uskusid, et et on vőimalik asendada kristlus mingi ürgsema
usuga. 1920.—1930. aastatel oli niisugune taotlus üleeuroopalik. Ka meie kohaliku
“Taara usu” algatajad said omal ajal äratust Saksamaalt, kuid paraku pole soomeugri
aines olnud sel määral produktuiivne, et kirja panna teost nagu seda on germaani
“taarausu” piibel — Hermann Wirthi “Der Aufgang der Menschheit” (Jena, 1928).
Tartu ülikooli raamatukogus on see hiigelteos olemas ja arvatavasti viimane eestlane,
kes seda luges —kui pliiatsis ääremärkuste järgi otsustada — oli Uku Masing.
Kőneldes Evola poliitilisest taotlustest tuleb rőhutada, et ta ei olnud ühegi
poliitilise partei liige ja oma individualistliku ning äärmustesse kalduva
temperamendi tőttu jäi alati väljaspoole oma aja liikumisi isegi siis, kui tal oli soov
osaleda. Ilmekas näide sellest on tema käekäik natsi-Saksamaal. Inglise uurija N.
Goodrick-Clarke on oma raamatus “The Occult Roots of Nazism” (12) kirjeldanud
seda nii: “Kui SS-il tekkis vajadus anda hinnang J. Evola ideoloogilistele vaadetele,
pöörduti H. Himmleri erastaabi liikme (“Himmleri Rasputini ehk eramaagi”)
Weisthori (see oli Brigadenführer Wiliguti SS-nimi) poole. Parun Julius Evola
jutlustas őpetust eliidist ja nüüdisajavastasusest, mis pőhines demokraatiale kui
naisprintsiibi ilmingule vastanduvatel päikesemüütidel ja meesprintsiibiga
määratletud aaria-pőhja pärimusel. Need ideed väljendusid tema raamatutes
rassismist, graalimüstikast ja arhailistest pärimustest. Et Evola taotlused ei olnud
täies ulatuses kooskőlas Itaalia fa¨istliku partei peajoonega, hakkas ta otsima
tunnustust välismaal. Saksa keeles ilmusid tema “Heidnischer Imperialismus” (1933)
ja “Erhebung wider die moderne Welt” (1935). 1938. aastal hakkas SS uurima tema
vaateid ja Weisthoril paluti kommenteerida loengut, mille Evola oli pidanud Berliinis
1937. aasta detsembris. Kolm järgmist loengut toimusid 1938. aasta juunis. Himmler
usaldas nende aine taas Weisthori hoolde ning palus lisaks hinnata Evola raamatut
paganlikust imperialismist germaani pärimuse vaatekohast. Weisthor vastas, et Evola
lähtub küll germaani alusprintsiibist, kuid on üpris vőhik germaani esiaja
institutsioonide ja nende tähenduse alal. Ta lisas ühtlasi, et see küündimatus
iseloomustab Itaalia fa¨ismi ja natsi-Saksamaa ideoloogia pőhierinevust üldiselt ja
teeb küsitavaks nende liitlaseks-olemise püsivuse. Wiliguti ettekannet arvestati ja SS
tegi vastava korralduse, mille kohaselt Evola tegevust Kolmandas riigis ei tohtinud
ergutada.”
On säilinud asjaomane, Himmleri staabis koostatud dokument, mille
kohaselt “Evola teooriate ja kavade varju jääv lőppeesmärk on kőige ilmsemalt vana
aristokraatia ülestőus aadelluse ideele vaenuliku nüüdismaailma vastu… Sellest
järeldub, et rahvussotsialism ei saavuta midagi, kui ta toetab parun Evolat. Tema
kavad Saksa-Rooma impeeriumi osas on utoopilised ja tekitavad pigem ideoloogilist
segadust. Kuna fa¨ism pole teda eriti toetanud, vaid ainult talunud, siis pole ka meil
taktikalist vajadust teda abistada.” (13) Ka Evolal endal ei olnud illusioone
rahvussotsialismi osas: “Rahvussotsialism on ühemőtteliselt hüljanud muistse
aristokraatliku pärimuse riigist.Ta on pelgalt poolkollektivistlik natsionalism, mis
oma tsentralismiga tasandab kőik lamedaks.”(14) Oluline on lisada, et Evola ei
käsitle oma teostes kunagi natsidele armast austria-saksa ariosoofiat, vaid ikkagi
ainult ehtsaid pärimusi.
1930. aastate lőpus tekkis Mussolinil vajadus piiritleda oma seisukoht
antisemitismi ja rassismi suhtes, mida Itaalias seni ebaoluliseks oli peetud, ning
ühtlasi distantseeruda rahvussotsialistlikust rassiőpetusest. Asjatundjaks kutsuti
Evola, kes kirjutas sellekohase raamatu “Sintesi di una dottrina della razza”
(“Ülevaade rassiőpetusest”, 1941). Seda ja paari teist selleainelist raamatukest
tutvustati Itaalia ajakirjanduses laialdaselt, mistőttu avalikkuse meeles hakkas tema
nimi seostuma eranditult rassismiga. Kuid Evola seisukoht erines pőhimőtteliselt
natsistlikust rassismist. Natsi-Saksa ametlikku ajaloofilosoofi A. Rosenbergi tundis
ta isiklikult, aga tema ajalookäsitust pidas ta kőlbmatuks: see oli pinnapealne ja
umbkaudne ning oli allutatud peaaegu eranditult Saksamaa poliitilistele sihtidele.
“Lisaks sellele puudus Rosenbergil täielikult arusaamine sakraalsusest ja
transtsendentsist, millest johtus muuhulgas algeline katoliiklusevastasus… mis
kasutas muuhulgas igandlikke illuminaatidelt ja ateistidelt pärinevaid
argumente…Mis puutus Saksa riigi rassismi, siis moodustas see segu
pangermanistliku pőhjaga natsionalistlikust ideoloogiast ja bioloogia alusel seisvast
stsientismist. Trotski ei eksinud palju, kui ta nimetas rassismi zooloogiliseks
materialismiks.” (15). Evola pőhjendas antisemitismi maailmavaatelise ja kultuurilise
konfliktiga. “Juudiküsimust olin ma käsitlenud hoopis erinevalt kui vulgaarne
antisemitism. Üpris raske on mitte märgata juutluse rolli nüüdisaja ühiskonnas ja
kultuuris ning seda eriti kahes liinis: rahvusvahelise kapitalismi ja őőnestusliku ja
revolutsioonilise käärimise kujul. Ma püüdsin aga näidata, et niisugust tegevust
suunavad vaid sekulariseerunud juudi ringkonnad, mis on irdunud oma muistsest
traditsioonist, mille teatud osised on minetanud oma algupära ja omandanud
materialistliku tähenduse... Ehtsale heebrea traditsioonile ei ole mul midagi ette
heita, oma raamatuis, mis vaatlevad esoterismi, olen ma sageli tsiteerinud kabalat ja
vanu juudi tarkuseőpetuslikke tekste ja ka juudi autoreid (lisaks on mulle väga tähtis
olnud Michelstaedter, kes oli juut, nagu ka Weininger, kelle peateose ma itaalia
keelde tőlkisin)… Samal ajal tőlkisin ma prantsuse vikonti Léon de Poncinsi ja poola
krahvi Emmanuel Malynski raamatu “Nähtamatu sőda” — on huvitav nentida, et
selles raamatus ei käsitletud juutlust ja massoonlust mitte fa¨istlikust vői natslikust,
vaid katoliikliku aristokraatia seisukohast; ühteaegu vaadeldi selle teoses
nähtamatuks jäänud pőhjuste jada, mis Pühast Liidust ja Metternichist alates kuni
bol¨evismini oli suunanud Euroopa allakäiku” (16 ).
Traditsiooni üheks vormiks on religioon, kuid vähemalt Euroopas on
religioon olnud ahtam kui metafüüsilise tunnetuse tee, mida täielikul kujul vőib leida
üksnes Indias ja Kaug-Idas. Evola käsituses on Lääne traditsioon avaram kui katoliku
kiriku őpetus ja selle kiriku raamidesse mitte mahtuva osa peamine hoidja on olnud
sőjameheteed järginud aristokraatia. Meenutagem, et paavsti esimust taotlenud
gvelfide ja aristokraatliku keisririigi pooldajate gibelliinide vastuolu läbib kogu
Euroopa keskaja ja ulatub kaugele uusaega. See vőitlus kandus ka Eestisse ja
vőitluses vőimu pärast sellel maal jäi peale gibelliinide Saksa ordu, kelle suhted
kirikuga olid pidevalt teravad. J. Evola on seda teemat vaadelnud sügavuti raamatus
“Il mistero del Graal e la tradizione ghibellina dell’Impero” (“Graali müsteerium ja
gibelliinliku keisririigi traditsioon”, 1937), teda ennast on nimetatud “viimaseks
gibelliiniks”. Ta oli kiriku vőimaluste suhtes skeptiline, sest tänapäeva katoliku kirik
on üleni pahempoolsete sotsiaalsete ideede lummuses.
Traditsioonilise ühiskonna täiuslikuma vormi leidis ta antiiksest Roomast,
mis rajanes indoeuroopa “päikeselisel” maailmakäsitusel. Kristluse kaudu imbus
sellesse maailma semiitide hämarat deemonlikku alget, kuid kristluse
sublimeerumine katoliikluseks ja germaanlaste sissetungiga kaasa tulnud
pőhjamaisuse pinnal tekkis viimane suur traditsiooniline tsivilisatsioon — Euroopa
keskaeg. “Prantsuse revolutsioon ja 19. sajandi liberaalsed pöörded tähistasid demose
hämara substantsi esiletőusu ning valmistasid ette kodanlikku materialismi, milles
küll helkis veel teatav individualistlik püüdlemine au poole, ja neljanda seisuse
tumeda kollektivismi vőitu. See on kvantiteedi, masside ja meeletu tootmiskire vőim,
mis paarikümne aastaga nivelleeris kőik, sealhulgas ka teistel mandritel säilinud
traditsiooniliste ühiskondade fossiilsed jäänused. Kőik käsitused kvaliteedist ja
eluvormide mitmekesisuse jäljed hääbuvad hulga ja masside demonismis. Euroopa
kui vana maailm, mis püsib veel rahvuslike ja alalhoidlike struktuuride najal, lakkab
olemast vene-ameerika tangide haardes. On omamoodi saatuse nemesis, et need kaks
gigantset vesivősu on sugenenud Euroopa enda kirest kvantiteedi järele…”. (17)
Traditsioonilise tsivilisatsiooni kadumine on paraku objektiivne protsess,
mille tingib aja tsükliline kulgemine. Antiigist on teada käsitus kuld-, hőbe-, pronksja
raudajastust, Indias on üksikasjaliselt arendatud őpetust neljast ajajärgust ja neljast
kastist. Ajatsükkel algab kultuuriga, milles valdavad sakraalsed ja igavikulised
mőistuslikud väärtused ning neist tulenevad eluvormid. Aja jooksul niisugused
väärtused ähmastuvad ja inimeste elu hakkavad üha rohkem mőjutama meelelisest
kogemusest lähtunud arusaamad, vahetu tőhusus, tulukus ja kasu (18).
1944. aastal oli Evola lahkunud Mussolini valitsuse kannul läbi rinde
Roomast ja sőja lőpp tabas teda Viinis, kus ta uuris vabamüürlaste ja okultislike
salaühingute arhiive, mida saksa vőimud olid sinna kokku vedanud. Järgides oma
harjumust “esitada saatusele vaikiv küsimus”, ei läinud ta kunagi pommivarjendisse.
1945. aasta aprillis sai ta ühe pommirünnaku ajal vigastada, mille tulemusel jäid ta
jalad halvatuks. Ülejäänud elu pidi ta veetma ratastoolis. Rooma naasis ta alles 1948.
aastal. 1951. aastal vangistati ta kui parempoolseid noorsoorühmi suunanud ässitaja.
Kuna ta polnud kunagi olnud ühegi partei ja rühmituse liige ning invaliidina ei
saanud ta osaleda üheski aktsioonis, jäi tema vastu tőstatatud süüdistus
pőhjendamata. Oma kaitsekőnes nentis ta vaid, et on auväärne olla süüpingis koos
Platoni, Aristotelese ja Dantega, kelle seisukohti on ta oma teostes vaid korranud.
Pärast sőda tuli Evola taas nüüdisaja teemade juurde tagasi. Ta analüüsis
fa¨ismi ideoloogiat, püüdes eraldada selles esinenud ja veel aktuaalsed
parempoolsuse sugemed kőlbmatuks osutunud taotlustest (19). Oma parimas
poliitilises raamatus “Gli uomini e le rovine” (“Inimesed ja varemed”, 1953) sőnastas
ta veel kord doktriini, mis nőudis kohest ja armutut tegutsemist demokraatliku ja
marksistliku őőnestustöö vastu. Selle käsituse lähtealustest oli ta kőnelenud juba
varemgi.
Traditsioonilises käsituses ei ole riik mitte “ühiskondlik leping”, ta pole
ühiskonna ega rahva tahte väljendus vői pealisehitus. Pigem kehastab ta seadust, mis
on üleinimlikku päritolu. “Riik on meesteliit (Männerbund), rühm mehi, kes on
vőimelised kandma relvi. Sellesse rühma pääseb läbi initsiatsioonirituaalide, mis
annavad mehisusele uue kvaliteedi. See on suletud maailm väärtustega, mis on
kőrgemal kollektiivi huvidest… Poliitika valdkonda piiritlevad hierarhilised,
heroilised ja idealistlikud antihedonistlikud ja osalt ka anti-eudaimonistlikud
väärtused, mis asuvad väljaspool loomulikku ja vegetatiivset eksistentsitasandit.
Tőelised poliitilised sihid on suuremas osas täiesti autonoomsed ega tulene muudest
sihtidest, nad on seotud ideaalide ja huvidega, millel pole ühisosa rahuliku elu, pelga
majanduse ja ainelise heaoluga… Tőeline vastuolu ei ole mitte kapitalismi ja
marksismi vahel, vaid majandust iseenesesliku väärtusena tunnustava süsteemi ja
teda kőrgematele ja täiuslikumatele väärtustele allutatud tegurina käsitava süsteemi
vahel.” (20)
1950. aastate arengud Euroopas ajendasid Evolat mőneti oma karmust
leevendama — ta “keskendus otsima teeradu, mida mööda indiviid vőis end
ohustamata läbida nüüdismaailma kivistunud metsa” (21).
Konservatiivse revolutsiooni ideed olid jőukohased vaid vähestele, kes
leidmata kohta poliitikas eemalduvad demose deemonlikust maailmast. Niisuguse
hoiaku kujundiks sai idamaine vőrdpilt “tiigril ratsutajast”. “Cavalcare la tigre”
(“Tiigril ratsutaja”, 1961) on Evola viimane ja biograafide meelest ka olulisim
filosoofiline raamat. Selle pőhiidee on, et traditsiooniline meelsus vőib püsida
nähtamatult, sest traditsioonil ei ole spetsiifilist välist vormi — oluline on vaim ja
mitte kirjatäht.
“Uurime nüüd, kuidas rakendada välise maailma ja ümbruse suhtes tiigril
ratsutamise printsiipi. See vőib tähendada seda, et siis, kui tsivilisatsiooni tsükkel
oma lőpule läheneb, on raske jőuda sihile mingi otsese vastupanu varal ja maailmas
toimivatele jőududele vastu tegutsedes. Vool on liiga tugev ja sellesse vőib uppuda.
Oluline on mitte lasta end lummata ajastu jőudude kőikvőimsusest ja nende näilikust
vőidust. Kuna neil jőududel pole mingit sidet kőrgema printsiibiga, siis on nende
mőju väikese ulatusega. Ei tohi lasta end hüpnotiseerida olevikust ega sellest, mis
meie ümber, vaid tuleb silmas pidada olusid, mis vőivad tekkida tulevikus.
Käitumise pőhimőtteks vőib saada vaba voli andmine oma ajastu jőududele ja
protsessidele, jäädes ise kindlaks ja olles valmis sekkuma, kui “tiiger, kes ei saa
rünnata seda, kes istub ta turjal, on väsinud jooksmast”. Kristlik “kurjale mitte vastu
panemise” printsiip mőneti ootamatus tőlgenduses vőib omada samasugust
tähendust. Loobutakse vahetust tegutsemisest ja taandutakse sisemisele
kaitsejoonele” (22)
“Ründavad massid, vormituks paisuvad linnad, kulla ja seksi demonism,
tühised ja samavőrra palavikulised müüdid, gigantsust ihalev maitse koos kőige
kaduvuse eelaimusega on märgid, mis iseloomustavad ajastut, kus inimene ei ela ise
oma elu, vaid on osa kollektiivsest ja instinktiivsest protsessist, mida ta enam ei
kontrolli. Nüüdismaailm on nagu lahti pääsenud tiiger, kuid, nagu hoiatab idamaine
őpetuslause, “see, kes ratsutab tiigril, ei pääse temalt maha”. Parem on jääda tiigri
turjale ja oodata, kuni end ammendanud loom kokku variseb… Kuna on veel aega,
on mőistlik astuda kőrvale ja hoida eemale sellest, mis on määratud varisema ning
seisma sellel, mis olemuse poolest ei saa hävida. Seal, kus kőik variseb, seisab kőige
kindlamine see, kes millestki tuge ei otsi…” (23).
Őhtumaine “sőjamees” hakkab siinkohal tähendama sama, mis budistlik
arhat. Analoogse käsituse inimesest avastas Evola saksa kirjaniku Ernst Jüngeri
romaanist “Tööline” ja vermis sellest ajendatuna mőiste uomo differenziato ja
käsituse suhtumisest nüüdismaailma, määratledes seda kui apolitía’t (24).
Seda, mille poolest erineb tänapäeva inimese teadmine traditsioonilisest
teadmisest, vőib veidi selgitada alpinismi-kujund. Evola oli omal ajal kirglik
mägimatkaja, retked Alpide tippudele olid tema jaoks sümboolse tähendusega. Retk
mägedesse oli tema sőnul “praktiline metafüüsika”. Tema selleainelised esseed ja
artiklid on koondatud väikeseks raamatuks, mille pealkiri on “Meditatsioonid
mäetippudel” (Ameerika väljaandes “Meditations on the peaks. Mountain Climbing
as Metapher for the Spiritual Quest”, 1998). On täiesti eri kogemus vaadelda
mägesid eemalt alt orust vői sooritada tegelik retk kőrgmäestikku.
Mőtlejana ja ka poliitikuna ilmutas Evola eriomasel viisil itaaliapärast
kalduvust teatraalsuseks: suurejoonelisteks ¸estideks ja äärmuseni teravdatud ning
peaaegu arusaamatuseni keeruliseks retoorikaks, mis plebeilikku leiget publikut
ärritas vői mida see paraku tősiselt ei ole osanud vőtta. Ebapraktiliseks teatraalseks
¸estiks pidas ta hiljem lahkumist Roomast oma senjööri Mussolini kannul. Surma eel
palus ta end veeretada Corso Vittorio Emanuelel asunud korteri akna alla, et omada
silme ees kahe maailma vahel ühendust pidanud jumalale Mercuriusele ehk Janus
Bifronsile pühendatud Janiculumi mäge, oma tuhastatud pőrmu palus ta puistata
Monte Rosa mäetipule Alpides.
1990. aastatel on hakatud esile tőstma Evola teostes sisalduvat Euroopa
ühtsuse ideoloogiat. Selleks, et Euroopa oleks ühtne, nagu ta kunagi kord oli, on vaja
őpetust, mis asendaks rahvusriikluse ideoloogia ja seaks eurooplaste silme ette
käsituse mőneti kőrgemast ühtsuse vormist (artiklid “Das Doppelantlitz des
Nationalismus” (1932), “Träger des Europa-Mythos” (1952) ja raamatut “Inimesed
ja varemed” lőpetav peatükk “Euroopa ühtsuse vorm ja eeltingimused”) (25).
Ideaaliks oli talle traditsiooniline impeerium, mis tugineb, nagu eespool nimetasime,
meesteliiduna kujunenud eliidile. Niisuguseks Männerbund’iks olid keskaja
rüütliordud, mis algupäralt ulatusid palju kaugemale aaria rahvaste minevikku kui
kristlik kirik: “Keskaja iseloomulikeim tunnus on feodaalsüsteem. See vőrsub kőige
vahetumal viisil muinaspőhja-aaria pärimusest ja rajaneb kahel printsiibil — vabal
isiksusel ja sőjamehelikul ustavusel; miski ei olnud talle vőőram kui semiitlik-kristlik
“sotsialismi” ja armuosaduse paatos. Juba muinaspőhja — ja samuti muinasrooma
pärimuses oli üliku jaoks kőrgeim väärtus vabadus. Distants, isiksus ja
individuaalsus olid kőikide eluavalduste paratamatud osised. Ajalikult-poliitiliselt oli
riik, nagu muinasrooma aristokraatiaski, samane pealikute nőukoguga… Nőukogust
kőrgemal troonis riik kui poliitikaülene ja kuninga kujul kehastunud idee,
muinaspőhja pärimuse järgi oli kuningas “jumalikku” päritolu, ilmudes kui Odini-
Wotani enda kehastus. Üksnes ühisest eesmärgist — vajadusest vallutada vői kaitsta
— sugenes teistsugune suhe: jäik hierarhia, uudne ustavuseprintsiip ja sőjaline
distsipliin” (artikkel “Die Unterwelt des christlichen Mittelalters” (1933), samuti
“Der sakrale Charakter des Königtums” (1933), “Über die alt-arische Auffassung des
Sieges und des “heiligen Kampfes”” (1939), “Gralsmysterium und Kaisergedanke”
(1939), “Reich und Imperium als Elemente der neuen europäischen Ordnung”
(1942), samuti raamat “Il mistero del Graal” (26). 1930. aastail vőidi veel arvata, et
SS on niisugune Männerbund, kuid ajalugu tegi paraku selles osas oma korrektiivid.
Mőneti teistmoodi teoreetilisel taustal on riik forma ja rahvas materia
Aristotelese filosoofiast tuntud tähenduses; see on kőige üldisemal kujul ka Evola
politoloogia lähtemudel: pahempoolsus, demokraatia ja liberalism on rahvakesksed
ja tähtsustavad materia, mis on objektiivse ja orgaanilise korra, ning ühtsuse
vastandprintsiip, parempoolsuse lähtealuseks on forma, mis avaldab end korra,
seaduse ja vőimuna ning on kokkuvőttes ülemaise vaimse korra avaldumine ja
toimimine maisuses, teisisőnu traditsioon (27).
Sugeneb veel üks küsimus— mida saab inimene, olles silmitsi mitte ainult
Őhtumaa, vaid kogu maailma allakäiguga, teha? Arvata vőib, et eksivad need, kes
Evola “Inimeste ja varemete” pinnapealselt mőistetud vaimus ühitavad “koheselt ja
armutult” tegutsema hakata. Igasugune objektiivse ülemaise aluseta
pseudotraditsiooniline aktiivsus vallandab ja vőimendab veelgi rohkem kaose ehk
teisisőnu, materialistliku tsivilisatsiooni purustavat väge. Omal ajal andis Evola
järele hetkemuljele ja eksis. Kogenumalt leidis ta, et tuleb loobuda “vahetust
tegutsemisest” ja “taanduda sisemisele kaitsejoonele” (“vahetu tegutsemine” —
action directe — on üpris hästi tuntud mőiste pahemäärmuslaste poliitilisest
praktikast).
Samamoodi vőib eksida ka üks tema innukamaid järgijaid ja arvustajaid
pahempoolsuse seisukohast, praeguse Venemaa natsionaalbol¨evistliku opositsiooni
ideolooge Aleksandr Dugin, kes on algatanud Moskva traditsioonilise impeeriumi
taastamise. Venes on pärimuslikult — vőrreldes Läänega — maise korra kiht őhuke
ja seetőttu vallanduvad seal kaose väed palju hőlpsamalt; samas on tänu kaose
lähedus ja maise korra nőrkusele ülemaisusesse pürgijatel kergem ületada maisuse
vastupanu. Őigeusk, mille tuumaks on munklus ja maailma käsitamine jumalavastase
jőuna ning ühtlasi usk Antikristuse peatsesse tulekusse, ei ole maisuse ja
transtsendentsi vahele loonud kuigivőrd püsivat korra ja seaduse kihti. Seepärast on
Venemaa lunastuse valdkond, ta on püha ja lähemal taevale kui Lääs, kuid paraku
samavőrra rohkem avatud kaose jőudude purustavale toimele. Sel pőhjusel vaatleb
Venemaa Läänt, kus “vaimsus on tehtud maiseks” kui eksitust, pattu ja isegi kui
hukatuse valdkonda (28). Ainuke Antikristuse tuleku takistaja vene käsituses on
taeva jőudu maisuses kehastav püha impeerium ehk der¸ava (see sőna on kreeka
mőiste katechon vaste ja pärineb Pauluse teisest kirjast tessalooniklastele 2:7:
Vägivalla saladus on juba toimimas, ainult vahelt peab kaduma see, kes teda seni
takistab). Vene ja Lääne, euraasluse ja atlantismi praegust vastasseisu ei saa paraku
tőlgendada, nagu Dugin seda teeb, kui traditsiooni ja nüüdisaja vastasseisu.
Vastasseis on vaimset laadi ja seda ei saa üle kanda poliitikasse.
Ainus, mida keset üha kiirenevat, muutumist vőimalik teha, on püsida paigal
ja hoida seda, milles veel traditsiooni ja igavikku sümboliseeriva püsivuse sugemeid,
ning mitte anda järele kaose kiusatusele.”Tiigril ratsutaja” on lähemal R. Guénoni
kontemplatiivsele arusaamale eksisteerimisest: “Tänapäeva tsivilisatsioonil, nagu
kőikidel teistel asjadel, on piisav pőhjus olla selline nagu ta on. Kui ta on tőesti tsükli
lőpuosa, siis saab öelda, et ta on niisugune, nagu ta peab olema, ta jőuab kätte oma
ajal ja omas kohas, ent sellegipoolest tuleb tema üle otsustada evangeeliumi sőna —
mida paraku halvasti on mőistetud — pőhjal: “sest pahandused peavad tulema, aga
häda sellele inimesele, kelle läbi pahandus tuleb” (Matteus 18:7; Luukas 17:1)(29).
Jäägem enese hindamisel objektiivseks ja teadvustagem, et “sőjamehe” tee
pole meie, neljanda seisuse, india pärimuse järgi ¨uudrade esindajate jaoks. Meie
oleme osa “demose deemonlikust maailmast” ega ole suutelised sellest kőrgemale
tőusma, et elada ülevamat elu. Meie jaoks on see maailm parim, kuna
traditsioonilises maailmas eksisteerimiseks pole meil vaimseid ega kehalisi eeldusi.
Materialismis on samuti eluvőimalusi, meil on kunst, teadus ja tehnika, mis elu
näiliselt turvaliseks ja magusaks teeb ning laseb meil end tunda vőimsana ja
targana.Kuid olemise vaimne ja sakraalne mőőde on meile kättesaamatu, me pole
vőimelised mőistma muistsete kultuuride keelt ega tőlgendama nende ülevaid
sümboleid.
Lisaks eespool nimetatud raamatutele on oma aja küsimustele erksalt
vastanud Evola kirjutanud väga suure hulga esseesid ja artikleid. Veidi aega enne
surma pani ta kokku 40 esseest koosneva valimiku “Ricognizioni” (“Vaatlused”,
1974), millest nende ridade kirjutaja tőlkis eesti keelde viis esseed (30), lisades neile
ülevaate Evola elust ja tegevusest (31).
Praegune essee on tookord kirjutatud artikli täiendatud teisend. Tookordne
artikkel kirjutati oludes, kus autoril oli ainet käsitlevat kirjandust kasutada üpris
napilt. Sellegipoolest oli kirjutis piisavalt ülevaatlik ja vajas parandamist vaid mőne
vähemolulise väite ja fakti osas. 1995. aasta lőpus oli mul tänu Väinö Tannerin
Säätiö stipendiumile vőimalus veeta poolteist kuud Roomas, kus ma mőistagi
püüdsin täiendada oma teadmisi ka kőneks olevas valdkonnas. Hiljem on
selleainelise teabe hankimisel olnud palju kasu internetist, kust on őnnestunud välja
noppida arvestataval hulgal Evola väiksemaid tekste ja teavet tema kohta, sealhulgas
tema teoste täielik bibliograafia. Nüüd on kättesaadavad peaaegu kőik tema
suuremad teosed ja olulisemad artiklid ning ka rida uurimusi tema kohta. 1990.
aastatel on tema teoseid hakatud ulatuslikumalt tőlkima, seda on eriti edukalt tehtud
USA-s ja Venemaal — maades, mida Evola ise tősiselt ei vőtnud.
Taasavastatud on ka Evola kui maalikunstnik: 1998. aasta lőpus toimus
Milanos ülevaatenäitus “Julius Evola e l’arte delle avanguardie, tra Futurismo, Dada
e Alchimia”. Ta oli maalinud enamasti värvikaid abstraktseid kompositsioone, mis
kandsid sama moodi üldistavaid nimesid: “Il paesaggio interiore ore 17”, “Il
paesaggio interiore ore 10.30” jne.
Märkused
(1) Konservatiivse revolutsiooni mőistet olen vaadeldud muuhulgas oma artiklis:
Aleksandr Dugini postmodernistlik bol¨evism. Looming nr. 6, 1999, lk. 908—910.
(2) Julius Evola. Viienda seisuse vőimuletőus. Vikerkaar nr. 4, 1994, lk. 37—44.
(3) Adriano Romualdi. Julius Evola, l’homme et l’oeuvre. Pariis, 1985, lk. 57.
Raamatu itaalia algupärand ilmus 1968.
(4) Samas, lk. 24
(5) Julius Evola. Le Chemin du Cinabre. Editions Arché, Milano, 1982, lk. 23.
(6) Samas, lk. 25
(7) Romualdi, lk. 57—58
(8) Le Chemin du Cinabre, lk. 95
(9) Marco Fraquelli. Il filosofo proibito. Tradizione e reazione nell’opera di Julius
Evola. Milano, 1994, lk. 54—55.
(10) Romualdi, lk. 66—68.
(11) Mircea Eliade suhted Julius Evola ja teiste traditsionalistidega pakuvad tänaseni
ainet arutlusteks: H. T. Hansen. Mircea Eliade, Julius Evola und die Integrale
Tradition. Raamatus Julius Evola. Über das Initiatische. H. Frietsch Verlag,
Sinzheim, 1998, lk. 9—49.
(12) N. Goodrick-Clarke. The Occult Roots of Nazism. New York University Press,
New York, 1992, lk. 190.
(13) H. T. Hansen. A Short Introduction to Julius Evola. Raamatus J. Evola. Revolt
against the Modern World. Inner Traditions International, Rochester, Vermont, 1995,
lk. xviii).
(14) Samas, lk. xvii.
(15) Le Chemin… lk. 145—146
(16) Le Chemin… lk. 157. Vaata samuti peatükk “ Okultne sőda — okultse sőja
relvad” raamatus J. Evola. Les hommes au milieu des ruins. Pariis, 1984, lk. 181—
203; Sergio Romano. I falsi protocolli. Milano, 1995, lk. 102—114 ning Emmanuel
Malynski. La Guerra Occulta. Arktos, Carmagnola, 1988.
(17) Romualdi, lk. 73—74
(18) vaata R.Guénon. Märkusi kosmiliste tsüklite őpetuse kohta. “Eesti AO
Sőnumitooja” nr. 9, september 1990.
(19) J. Evola. Il fascismo. Saggio di una analisi critica dal punto di vista della Destra.
Roma, 1964. Samuti M. Fraquelli, lk. 275: “puhastada fa¨istlik kogemus
traditsioonivastastest elementidest ja ”rämpsust””.
(20) Romualdi, lk 111.
(21) Romualdi. lk. 123.
(22) Julius Evola. Cavalcare la tigre. Edizioni Mediterranee, Rooma, 1995, lk. 25.
(23) Romualdi, lk. 124.
(24) Cavalcare la tigre, lk. 217 ja lk. 152.
(25) M. Fraquelli, lk. 227—241.
(26) Lääne-Euroopa “keskaja tsivilisatsiooni kujundas kolm alget: muinaspőhja
paganlus, kristlus ja Rooma pärimus”. Julius Evola. The Mystery of the Grail.
Initiation and Magic in the Quest for the Spirit. Inner Traditions, Rochester,
Vermont, 1997, lk. 120—121.
(27) Le Chemin du cinabre, lk. 166—167.
(28) A. Дугин. Апология национализма. День 24.—30. september, 1993; tema
kohta üldisemalt vt. viide (1)
(29) R. Guénon. Nüüdismaailma kriis. Prantsuse keelest tőlkinud H. Udam.
Kodutrükk, Tallinn, 1999, lk. 11.
(30) Eesti keeles on ilmunud J. Evola artiklid: “Sümbolite ümberpööramine”,
“Tarantli hammustus”, “Viienda seisuse vőimuletőus”, “Näod ja pudi”, “Keiser
Julianus”, “Pahema käe tee” (kőik “Vikerkaar” nr. 4, 1994) ja “René Guénon ja
“täielik traditsionalism”” raamatus René Guénon. “Ida metafüüsika”, Kodutrükk,
Tallinn, 1997.
(31) “Vikerkaar” nr. 4, 1994, lk.52-57.

© Conventus Terra Mariana