Parun Julius Evola ja traditsiooni mőiste (2000)
 Haljand Udam orientalist ja entsüklopedist
Itaalia mőtleja Julius Evola nimi on Eestis ja tema lähemas ümbruses samahästi kui tundmatu. Samavőrra tundmatu on siin ka Euroopa parempoolne ideoloogia. Kui nüüd on meil päevakorras enda eurooplaseks harimine, siis ei tuleks piirduda üksnes liberaalsete ja sotsialistlike poliitiliste ja ideoloogiliste voolude (neid kőiki on pärast II maailmasőda ühendanud niinimetatud heaoluühiskonna ja sotsiaalse turumajanduse idee) tundmaőppimisega, vaid huvi tuleks tunda ka neist paremale jäävate voolude vastu. Kuid paraku ei ole meil pinda selle käsitamiseks, ning ka Euroopas endas enam ei ole, sest parempoolsus, mis pőhiolemuses tähendab lähtumist Euroopa tsivilisatsiooni püsiväärtustest — eeskätt on need vaimsed väärtused, mis leiavad selgepiirilise väljenduse mőtlemise ja inimliku kvaliteedi kujul — ei suuda enam kuigivőrd mőjutada seda, mis toimub maailmas, mis on valinud endale saatuseks pelga majandusliku edu ja rikastumise. Viimast pőhiväärtuseks pidavas maailmas ei ole parempoolsetele ehk traditsioonilistele eluvormidele tőepoolest kohta. Euroopa uusparempoolsus, sealhulgas prantsuse la nouvelle droite, mille ideoloogid usinalt Evola teoseid uurivad, on pigem alalhoidlik intellektuaalne ja ühiskonnakriitiline hoiak kui tegelik poliitiline jőud. Maailmasődade vahel paistis paljudele Euroopa intellektuaalidele, et niinimetatud konservatiivse revolutsiooni(1) näol oli tekkinud täiesti reaalne alternatiiv maailmas domineerima hakanud, üksnes majanduslikke tegureid ja väärtusi tunnistavale kapitalismile ja sotsialismile, mida parempoolsed käsitasid kui kőikide seniste eluväärtuste eitamist ja allakäiku. Tänapäeva politoloogid niisugust parempoolsusekäsitust ei tunnegi; nende meelest on parempoolsus pigem kitsa pahelise eliidi, vähemuse vői kliki huvides teostatav autoritaarne riigivőimuvorm, mis on liberalismi ja rahvavőimu (demokraatia) vastand. Sedasi jääb poliitiliste liikumiste olemus piiritlemata ja parempoolsust on raske eristada pahempoolsusest, eriti nüüd, kus pahempoolsuse pőhitunnus — marksistlik-leninlik ideoloogia — on minetanud oma rolli. Iga demokraatlikku liberalismi arvustav vői vaidlustav liikumine, seisku see siis regionaalsel, rahvuslikul, usulisel vői mőnel muul pinnal, tähendab politoloogide meelest juba äärmusparempoolsust. Tegelikult on tänapäeval ainsaks reaalseks demokraatiavastaseks jőuks ainult pahempoolsus, mitte küll enam “uue ühiskonna” rajamise utoopia vormis, vaid puhtal kujul — ühiskonna pőhjakihtide agressiivsuse ja terrorina. See on, Evola sőnadega, “viienda seisuse” (2) sihiteadlik sőda kőige selle vastu, milles on veel “traditsionalismi” sugemeid. Kapitalismi pahemalt poolt vastustanud proletaarne sotsialism ja bol¨evism oli utoopia, samavőrra oli utoopia kapitalismi paremalt poolt rünnanud liikumine, mis kulmineerus Itaalia fa¨ismi ja Saksa natsionaalsotsialismi kujul. Kuid Euroopas oli üpris palju alalhoidlikke mőtlejaid (praeguseks on nad enamasti unustatud), kes marksismi ja liberalismi vastustavate poliitiliste jőudude esile tőusmist 1920. — 1930. aastatel tőlgendasid kui “konservatiivset revolutsiooni”, mis pidi taastama Euroopa pärimuslikud eluväärtused. Kuid niisugune revolutsioon paremalt poolt ei suutnud end maksma panna. On loomulik, et iga aateline liikumine, mis soovib tänapäeva maailmas saada tegelikuks poliitiliseks jőuks, peab tőlkima oma teooria massidele arusaadavasse propagandakeelde. Äratatud massid muutuvad kergesti plahvatusohtlikuks jőuks, mis järgib omaenese tungidest johtuvaid destruktiivseid eesmärke ja mitte äratajate tőstatatud ülevaid aateid. Massiliikumistes algab vőitlus juhipositsiooni pärast ja “viies seisus”, mis on tahes-tahtmata massi üks komponente, on selles vőitluses — tänu oma radikaalsusele ja “passionaarsusele” — oma vőistlejatest enamasti edukam. Massiliikumine pöördub sel moel paratamatult varem vői hiljem oma intellektuaalidest rajajate ja nende aadete vastu. Mitmed uurijad on juhtinud tähelepanu seigale, et parempoolseks peetud liikumistel nagu fa¨ismil ja rahvussotsialismil oli ilmseid pahempoolsusele ja “viiendale seisusele” omaseid tunnuseid. Niiviisi ei olnud juba 20. sajandi I poole Euroopas enam “inimlikku” ega ka “vaimset substantsi” tőeliselt konservatiivseks pöördeks. Eestlane oma väikekodanliku ja talupoegliku päritolu tőttu ei saagi olla meelestatud kuigivőrd parempoolselt. Oma Evola-huvi alguse ajal küsisin tema kohta Aleksander Kurtnalt, kes oli viibinud Itaalias siis, kui Evola pőhilised raamatud olid äsja ilmunud ja temaga seotud poliitilised pahandused toimunud. Kuid Kurtna polnud temast midagi kuulnud. Küsisin sama niisuguselt targalt mehelt nagu Einar Laigna. Ka tema polnud oma Euroopa-matkadel temast midagi kuulnud. Niivőrd haruldane on parempoolne meelsus tänapäeva Euroopas. Ent Eesti väikekodanlikus ühiskonnas on olnud siiski piisavalt palju alalhoidlikku meelt, mis teeb ta immuunseks vőőrsilt sisseimbuva laostava mentaliteedi suhtes. Kuid see rahvas on nüüd seatud teelahkmele — ta peab valima kőlbelise püsimajäämise ja kiire majandusliku edu vahel; teame aga , et kőige kiiremini edenevad majanduslikult need, kes omakasu nimel on hüljanud moraali ja muud pärimuslikud väärtused. Üks neid Euroopa vaimuinimesi, kes omal ajal valis konservatiivse utoopia, oli itaallane Giulio Cesare Andrea Evola (19. V 1898—11. VI 1974). Oma teoseid signeeris ta alati ladinapäraselt — Julius Evola. I maailmasőja ajal teenis ta lühikest aega nooremohvitserina kahurväes Austria-vastasel rindel ja oli futuristidele, eeskätt F. Marinettile ja G. Papinile, ning seejärel dadaistidele lähedal seisnud maalija, luuletaja ja avangardistliku kunsti teoreetik (essee “Arte astratta”, 1920; luulekogu “La parole obscure du paysage intérieur”, 1920; hiljem koondati ta luuletused koguks “Raâga Blanda”, 1969). Aastatel 1920—25 tegi ta läbi piinarikka vaimsete otsingute perioodi ja oli valmis sooritama enesetappugi, kui ta poleks leidnud ühest budistlikust tekstist — see oli “Majjhimanikâyo” — sellest lummusest vabastava kirjakoha: “See, kes peab kustumist kustumiseks, ja olles veendunud, et kustumine on kustumine, mőtleb kustumist, mőtleb kustumisest, mőtleb kustumisele, mőtleb, et mina kustun ja naudib kustumist, ei tunne — ma ütlen seda — kustumist.” (3) Paraku sooritasid enesetapu, suutmata ühitada eksisteerimise absurdsust puhta vaimu loogikaga, kaks Evolale väga olulist inimest. Esimene neist oli Otto Weininger, teine Carlo Michelstaedter, keda Evola pidas oma őpetajaks. Evola biograafi sőnul “oli ta alati käsitanud avangardistlikku kunsti mitte kui saavutust, vaid kui kogemust, laskumist Mina sügavustesse, retke elemantaarsete jőudude infernaalsesse maailma. Evola saatuseks polnud avangardistlikele positsioonidele jäänult rikastuda ja raugastuda. Tema mässu mőte oli teine kui bohčme’il ja progressiusklikel, vabaduse aseainega leppivatel nőrkadel vaimudel. Dadaistid ja ta sőber Tristan Tzara jäid oma mässukultuses vanaks ja ootasid oma lőppu kommunismi prügihunnikus, Evola, seevastu, tegi oma nihilistlikest harjutustest lähtepunkti positiivsete väärtuste jaatamiseks”. (4) 1920. aastatel kirjutas Evola mitu tuhat lehekülge filosoofilisi tekste ja haris enda pädevaks usundiloo, okultismi ja maagia tundjaks. Oma autobiograafias “Il cammino di cinabro” (selle raamatu pealkirjaks olev mőiste “kinaveri tee” pärineb hiina taoistlikust alkeemiast, selles interpreteerib autor peaasjalikult oma teoseid) ta kirjutab: ““Kunsti” perioodile järgnes minu elus filosoofia periood, mis kestis 1923. aastast 1927. aastani (ehkki mőned sellel perioodil kirjutatud teosed said ilmuda alles hiljem, veel 1930. aastal). Sarnaselt kunstile, milles minu jaoks oli tähtis kunstiväline tagaplaan, oli ka filosoofias oluline filosoofiaülene alge… Huvi filosoofia vastu tundsin ma noorusest saadik. Kuid selle huviga käis alati kaasas huvi mőistuseüleste ja transtsendentsi käsitlevate őpetuste vastu” (5). Olulise äratajana on ta nimetanud D. Mere¸kovski ajaloolisi romaane. Üpris loomulikult jőudis Evola ka idamaiste őpetuste juurde.Ta esimesi publikatsioone Oriendi filosoofia kohta oli sissejuhatus Lao-zi “Kulgemise väe raamatu” tőlke juurde. “Hiina őpetaja juures köitis mind rahu ja mőtteselgus, mida ei häiri ükski tunne”(6). See raamat näitas kätte tee olemasolu alguse juurde, kus kőik, mis muutub ja eksisteerib, on ületatud, kus on vaid kőigest olevast üldisem “tühjus”. Olemine eelneb tunnetusele ja teadmisele ning teda ei ole vőimalik hőlmata ega seletada teadmisega, temast on vőimalik vaid välja astuda ja jääda talle eelneva “tühjuse” absoluutsesse üksindusse ja absoluutsesse kőrgusse, et olla see, kes toimib toimimata. Pealegi ei ole olemine pelk filosoofiline kategooria, vaid “energia” ja ”vägi”, vabanemise teel käija on nagu sőjamees, kes vőitleb ja vőidab teda ahistavad vaenulikud “väed”. Joogat käsitas Evola kui “sőjamehe” ehk k¨atrija teed. Niisugusest kujutlusest lähtudes kirjutas Evola kaks olulist filosoofilist tööd: “Saggi sull’idealismo magico” (“Esseed maagilisest idealismist”, 1925) ja “Lo Yoga della potenza” (1926). Neile järgnesid “Teoria dell’individuo assoluto” (“Absoluutse indiviidi teooria”, 1927) ja “Fenomenologia dell’individuo assoluto” (“Absoluutse indiviidi fenomenoloogia”, 1930). Samal perioodil tegeles Evola intensiivselt maagia probleemidega, osaledes mitme salaühingu (rühm Ur ja rühm Krur) tegevuses. Selle töö tulemusena avaldati suur, kolmest osast koosnev käsitlus maagia kohta: “Introduzione alla Magia quale scienza dell’Io” (“Sissejuhatus maagiasse kui teadusesse Minast”, 1927, 1928 ja 1929). Üheks selliseks oli olnud itaallase Giuliano Kremmerzi initsiatsiooniline ühing, mille liige oli ka tuntud austria kirjanik Gustav Meyrink. Evola tőlkis tema teoseid itaalia keelde. Et mőista Evola käsitust reaalsusest, tuleb teadvustada, et maa, kus “sőjamees” oma vőitlusi peab, on olemist moodustavate “energiate” ehk “vägede” valdkond. India pärimuses on see māyā, tantra-joogas tähistab neid eriomaselt termin ¨akti. Et vőita ja vabaneda, peab sőjamees leidma omaenda “väe”, et selle varal ületada kőik vaenulike ja vőőraste “vägede” poolt seatud ja loodud tőkked. Vőitlus “vägedega” algab maisuses, jätkub nähtamatutes psüühiliste “energiate” maailmades ja lőpeb jőudmisega “väe leidmise” ja vabanemise “teisele kaldale”. Seda kőike on hőlbus mőista, kui suudame meelde tuletada muinasjutte, mille kangelane peab sihile jőudmiseks ületama takistusi ja sooritama vägitegusid. Sedalaadi muinasjutte vőib pidada muistsete “väe otsimise” lugude jäänusteks. Keskajal arendasid sama teemat rüütliromaanid. Veel eriomasemalt, vőőristust, salapära ja kummalisust taotledes, käsitlesid “väe otsimist” alkeemilised traktaadid: Tarkade kivi oli niisuguse vabastava ja vőimu andva “väe” sümbol. Seetőttu mőistame, miks Evola vőis India jooga ja tantra juurest siirduda nende teaduste őhtumaiste analoogide juurde, milleks olid esimeses järjekorras alkeemia ja maagia. Lisagem veel, et maagia on eriomaselt tegutsemine ja “väe otsimine” nähtamatute psüühiliste energiate maailmas, kust on vőimalik välja pääseda ja vőita, kuid veel enam ära eksida ja hävida. Ilmaasjate ei ole selle olemisvaldkonna sümboliks olnud muinasajast alates labürint. Evola avastasin endale eeskätt kui orientalisti, kes oli kirjutanud pőhjapaneva käsitluse tantra-joogast ning selle őhtumaistest analoogidest. Viimast teemat käsitleb “La tradizione hermetica” (“Hermeetiline traditsioon”, 1930). Budismi kohta on ta kirjutanud pőhjapaneva uurimuse “La Dottrina del risveglio” (“Őpetus ärkamisest”, 1941). Ilmumisaasta näitab, et seda raamatut kirjutas ta juba II maailmasőja ärevatel algusaastatel. Evola vaatleb budismi kui eriomaselt “sőjamehe” teed — oli ju Gautama k¨atrija. Evola biograaf väidab, et “budism sobib kőige paremini kirjeldama Evolale omast religioossust, külma valmidust päästa valla säde kivist, veendumust, et “tee on olemas vaid selle jaoks, kel on tahe seda mööda käia”. See on aristokraatlik usk, mille rajaja oli aarja ja prints: see on usk valitsejatele, kes ei looda ega karda. See on religioon neile, kes ei otsi askeesi enda karistamiseks selle eest, et ollakse őnnetud ja vőimetud elama maailmas, vaid sellele, kes “läheb üksinda, nagu see, kes on hüljanud oma kuningriigi, nagu uhke loom metsas, täis rahu ja kedagi pőlgamata.” See, mida Evola esitab oma raamatutes, ei ole “uus religioon”, pigem on see vaid nägemus religioonist, mis on teist moodi kui “ristiusk” üldiselt ja ei tunne isikulise, karistava ja tasuva jumala ideed, mis on omane semiidi päritolu usundeile. Niisugust käsitust vőib nimetada paganlikuks, kui viimase mőistega pidada silmas őpetust olemise erinevatest astmetest, lugeda kőlblust vaid ettevalmistava asteme juurde kuuluvaks nähtuseks ning teada, et hea ja kurja tähendus sőltub mina arengu astmest. Oma esimese poliitilise teose pealkirjaks pani ta “Imperialismo pagano””.(7 ) Selles raamatus sőnastas Evola oma äärmuslikust aristokraatlikust hoiakust lähtudes poliitikakäsituse, mis pidi korrigeerima Itaalia fa¨ismi küündimatusi ja andma ülevaate kaasaja poliitika sihtidest. Sama eesmärgiga oli ta 1930. aastal asutanud ajakirja “La Torre”, kuid sellest sugenes üksnes konflikt Mussolini ja tema vőimuaparaadiga. Kui ajakirjast oli viie kuu jooksul ilmunud 10 numbrit, sulgesid vőimud selle päevapealt. Evola oli kirjutanud: “Meie ei ole fa¨istid ega antifa¨istid… Neile, kes on igasuguse plebeiliku poliitika ja igasuguse “natsionalistliku” ideoloogia, intriigide ja parteivaimu pőhimőttelised vastased, on fa¨ismist vähe. Meie vajame palju radikaalsemat fa¨ismi, julgemat, ehtsalt absoluutset fa¨ismi, mis sünnib puhtast tahtest ja ei andu ühelegi kompromissile… Meie tahame anda üldsusele vőimaluse otsustada, kui palju on fa¨istlikus Itaalias eluvőimalusi puhtalt riigikesksele ja traditsioonilisele mőtlemisele, mis ei ole orjastatud poliitika poolt ja on ajendatud vaid soovist kaitsta oma ideed.” Kui talle anti mőista, et osa tema väiteid ei ühtu Mussolini ideedaga, siis vastas ta rahulikult: “Seda halvem Mussolinile!” ( 8). Julius Evola mőttemaailma vőtmesőnaks sai traditsioon — nii nagu seda mőistet oli käsitanud René Guénon. Viimase teostega tutvumine oli toimunud samuti 1920. aastate lőpus. Ühe ja ilmselt ka ideeliselt kőige olulisema, mis oli ilmunud 1927. aastal — “Nüüdismaailma kriisi”, tőlkis ta itaalia keelde. Ta oli tőlkinud ka O. Spengleri “Őhtumaa allakäigu” ja mitu muud Euroopa ajaloofilosoofilist teost, sealhulgas J. J. Bachofeni usundiloolise uurimuse “Das Mutterrecht”. Biograaf märgib, et Guénoni teosed andsid viimaks ehtsa ja tőelise keskpunkti ja lähtealuse kogu maagilisele ja esoteerilisele tarkusele, mille Evola oli jőudnud selleks ajaks endasse koguda. “Guénon, keda peetakse üksmeelselt täieliku traditsionalismi suurimaks esindajaks meie sajandil, andis määratluse ka mőistele “traditsioon”. Oma mahuka esseistliku ja publitsistliku toodanguga kujundas Guénon tervikliku ja ehtsa mőttesüsteemi, mille pőhipunktid üldjoontes on piiritletavad järgmisel kujul: esimeseks on initsiatsiooniline käsitus ühtsest, erinevatele tsivilisatsioonidele eelnenud ürgtraditsioonist, mis tsivilisatsioonide arenedes ajastust ajastusse muutub üha nähtamatumaks ja loovutab oma koha teisestele traditsioonidele; teiseks on őpetus initsiatsioonilise tähendusega kogemusest, sümbolitest, riitustest ja kőigest, mis seostub “kőikide ehtsate traditsioonide transtsendentset ühtsust” väljendava sakraalsusega, ja mis on käsitavad kui ürgtraditsiooni variandid ja üksikjuhtumid; kolmandaks on esoteerilistel arusaamadel pőhinev käsitus nüüdismaailma arengu lőppjärgust kui pimedast ajastust; neljandaks on kujutlus, et Lääs peab tuginema Idas veel toimivatele metafüüsilistele printsiipidele, et velmata oma enda traditsioon, ehk teisisőnu, tarkuseőpetuslik maailmakäsitus, mis läks kaduma keskaja lőpu ja uusaja tulekuga. Guénoni äärmuslikus käsituses kulgeb inimkonna ajalugu tagurpidi: kuldajastust, kui ürgtraditsioon valitses maailma loomulikul viisil, läbi üksteisele järgnevate ajatsüklite (mis tähendasid üha suuremat kaugenemist olemise loomulikust seisundist ehk traditsioonist) kőige mandunuma ja traditsiooni-vastase olekuni, milleks on nüüdisaeg ja mida hindu pärimus iseloomustab kui Kali-yuga (see vastab antiigi müütidele “raudajastust”). Guénon kőneleb ühtlasi antitraditsioonilisest (vői “vastupidisest initsiatsioonist lähtuvast”) tegevusest, mis näib pelgalt juhusliku ja iseeneseslikuna, kuid mida siiski suunab nähtamatute jőudude (sealhulgas ka teatud inimeste) sihikindel taotlus. Läbi ajastute on need jőud toiminud nähtamatult ja salaja, et juhtida maailm “kvantiteedi vőimu” alla ja luua tsivilisatsioon, millel pole enam “lähteprintsiipe”. Pime ajastu tähendab ajalooperioodi, milles on tähtsustatud elu ja tegevus ning kaotatud metafüüsiline teadmine ning kus valdab “nüüdisaegne” mőtlemine, mis vastandab orientaalse mőtlemise sünteesile ja terviknägemusele analüüsi ja hajumise üksikseikadesse. Lääs vőib tőusta ja äratada omaenese traditsiooni alged vaid siis, kui tema élite intellectuelle rajab elava sideme Idaga, mis on suutnud säilitada tervikliku intellektuaalse ja metafüüsilise traditsiooni ja püsistanud “mitte-tegutsemise” ja “vabanemise” pőhimőtted.” (9) Guénon oli leidnud, et Lääs on juba parandamatult kaotanud oma pärimusliku lähtealuse, traditsioonist tulenevad eluvormid on säilinud veel vaid Oriendis — 1930. aastal lahkus ta Euroopast ega naasnud sinna enam iial. Evola meelest oli traditsiooniliste väärtuste säilimine vőimalik pigem Läänes. Tal oli vőimalik näha, et II maailmasőja järel kiirenes Ida allakäik märgatavalt. Pärimuslikud eluvormid ja őpetavad institutsioonid minetasid ka Oriendis oma ehtsuse. Sai üha tőenäolisemaks, et traditsiooni taassünd algab pigem jőulisemas Läänes. Traditsiooni tähendust ja sellest tulenevaid käsitusi elu ja ühiskonna kohta vaatleb Evola oma őpetuslikult kőige olulisemas raamatus “Rivolta contro il mondo moderno” (“Ülestőus nüüdismaailma vastu”, 1934). See on üldistav sissejuhatus ajaloofilosoofiasse ja ühendab R. Guénoni väikese raamatu kvaliteedid O. Spengleri “Őhtumaa allakäigu” hőlmavusega. Raamatu esimeses osas uuritakse traditsiooni, nagu see oli muistses Egiptuses, Iraanis, arhailises Hellases, Roomas, Hiinas ja Jaapanis, teises osas püütakse piiritleda neile kőigile omast ühendavat lähtealust. “Traditsiooni maailma eraldab tänapäeva maailmast asjaolu, et esimene lähtub pühadest ja igavestest väärtustest, kuna teine pőhineb kasusaamisel ja ajahetke huvidel. Traditsioonilise tsivilisatsiooni käsituses saab elu oma valguse Olemise kőrgeimast valdkonnast ning ainult tänu sellele on muutumiste heitlikus järgnevuses mőte. Ta on teatavate ajast väljaspool — müüdi ja rituaali maailmas — olevate tegude kordamine ajas. Need, kes nii teevad, pälvivad osaduse igaveste olemustega. Rituaal, ohver ja seadus on traditsioonilise elukorra kolm alussammast. Initsiatsioon tähendab teist sündimist, ta on rituaal, mis juhib nähtavast maailmast nähtamatusse; kontemplatsioon ja sőjamehelik askees on kaks suurt eneseteostuse teed: need viivad igaveseks eemale “emade teest”, allmaailmast — ürgkaosest ja pimedusest — ja viivad germaani Asgardi “isade teele”, inkade “päikesemajja” ja heroilisse surematusse. Traditsiooniline ühiskond saab oma alused ülalt ja on avatud ülespoole: tema tipuks on heroiline ja usuline aristokraatia, kelle ülesanne pole pelgalt poliitiline, vaid ka preesterlik — selles mőttes, et preester (pontifex) rajab silla (pons) meie ja ülemaise maailma vahele. Traditsiooniline kord on omamoodi olemise saar muutumises. Ta kaitseb end viimase vastu vaid tänu kontaktile inimesest kőrgemal olevate jőududega. Sellest johtub ka käsitus inimese maailmast ja kui korrast, Kosmosest, Midgardist, ja inimeste ning jumalate ühisest vőitlusest kaose vastu ning ühtlasi hirm selle ees, mis on vormitu, deemonlik ja valla pääsenud: Sellest tuleneb samal viisil traditsioonilise sümbolismi kujutlus mäest ja poolusest kui korra lähtealusest: Veedade Rudra mägi,kus asub maise riigi valitseja troon, Iraani T¨invati mägi, kuhu viib taevast ja maad ühendav sild, ”Mahabharata” Meru mägi ning muinaspőhja müütide taevamägi Himinbjorg…” (10) 1930. aastate Saksamaal pälvisid tema raamatud, rohked esinemised ja artiklid tähelepanu eeskätt alalhoidlikes “Preisi vaimuga” seotud ringkondades, kes olid vőimelised hindama tema eruditsiooni ja euroopa aristokraatliku pärimuse tundmist. Äsja kirjeldatud teos sai saksa keeles pealkirja “Erhebung wider die moderne Welt” ja selle ilmumise puhul avaldas ülistava retsensiooni luuletaja Gottfried Benn: “See raamat, mille idee koos oma pőhjendusega nihutab peaaegu kőikide Euroopa probleemide silmapiiri lausa tundmatusse ja aimamatusse kaugusse, kes seda loeb, hakkab Euroopat teist moodi nägema… Kes seda on lugenud, on teiseks muutunud.”. Teise tunnustava retsensiooni avaldas Rumeenias noor usundiloolane Mircea Eliade. (11) Indoeuroopa traditsiooni ürgsete pőhjamaiste vormide otsimine oli ka Saksa natsionaalsotsialismi lähtealuseid ja seda tähtsustati eriti SS-ile alluvas ametkonnas “Ahnenerbe”. SS-i juhid uskusid, et et on vőimalik asendada kristlus mingi ürgsema usuga. 1920.—1930. aastatel oli niisugune taotlus üleeuroopalik. Ka meie kohaliku “Taara usu” algatajad said omal ajal äratust Saksamaalt, kuid paraku pole soomeugri aines olnud sel määral produktuiivne, et kirja panna teost nagu seda on germaani “taarausu” piibel — Hermann Wirthi “Der Aufgang der Menschheit” (Jena, 1928). Tartu ülikooli raamatukogus on see hiigelteos olemas ja arvatavasti viimane eestlane, kes seda luges —kui pliiatsis ääremärkuste järgi otsustada — oli Uku Masing. Kőneldes Evola poliitilisest taotlustest tuleb rőhutada, et ta ei olnud ühegi poliitilise partei liige ja oma individualistliku ning äärmustesse kalduva temperamendi tőttu jäi alati väljaspoole oma aja liikumisi isegi siis, kui tal oli soov osaleda. Ilmekas näide sellest on tema käekäik natsi-Saksamaal. Inglise uurija N. Goodrick-Clarke on oma raamatus “The Occult Roots of Nazism” (12) kirjeldanud seda nii: “Kui SS-il tekkis vajadus anda hinnang J. Evola ideoloogilistele vaadetele, pöörduti H. Himmleri erastaabi liikme (“Himmleri Rasputini ehk eramaagi”) Weisthori (see oli Brigadenführer Wiliguti SS-nimi) poole. Parun Julius Evola jutlustas őpetust eliidist ja nüüdisajavastasusest, mis pőhines demokraatiale kui naisprintsiibi ilmingule vastanduvatel päikesemüütidel ja meesprintsiibiga määratletud aaria-pőhja pärimusel. Need ideed väljendusid tema raamatutes rassismist, graalimüstikast ja arhailistest pärimustest. Et Evola taotlused ei olnud täies ulatuses kooskőlas Itaalia fa¨istliku partei peajoonega, hakkas ta otsima tunnustust välismaal. Saksa keeles ilmusid tema “Heidnischer Imperialismus” (1933) ja “Erhebung wider die moderne Welt” (1935). 1938. aastal hakkas SS uurima tema vaateid ja Weisthoril paluti kommenteerida loengut, mille Evola oli pidanud Berliinis 1937. aasta detsembris. Kolm järgmist loengut toimusid 1938. aasta juunis. Himmler usaldas nende aine taas Weisthori hoolde ning palus lisaks hinnata Evola raamatut paganlikust imperialismist germaani pärimuse vaatekohast. Weisthor vastas, et Evola lähtub küll germaani alusprintsiibist, kuid on üpris vőhik germaani esiaja institutsioonide ja nende tähenduse alal. Ta lisas ühtlasi, et see küündimatus iseloomustab Itaalia fa¨ismi ja natsi-Saksamaa ideoloogia pőhierinevust üldiselt ja teeb küsitavaks nende liitlaseks-olemise püsivuse. Wiliguti ettekannet arvestati ja SS tegi vastava korralduse, mille kohaselt Evola tegevust Kolmandas riigis ei tohtinud ergutada.” On säilinud asjaomane, Himmleri staabis koostatud dokument, mille kohaselt “Evola teooriate ja kavade varju jääv lőppeesmärk on kőige ilmsemalt vana aristokraatia ülestőus aadelluse ideele vaenuliku nüüdismaailma vastu… Sellest järeldub, et rahvussotsialism ei saavuta midagi, kui ta toetab parun Evolat. Tema kavad Saksa-Rooma impeeriumi osas on utoopilised ja tekitavad pigem ideoloogilist segadust. Kuna fa¨ism pole teda eriti toetanud, vaid ainult talunud, siis pole ka meil taktikalist vajadust teda abistada.” (13) Ka Evolal endal ei olnud illusioone rahvussotsialismi osas: “Rahvussotsialism on ühemőtteliselt hüljanud muistse aristokraatliku pärimuse riigist.Ta on pelgalt poolkollektivistlik natsionalism, mis oma tsentralismiga tasandab kőik lamedaks.”(14) Oluline on lisada, et Evola ei käsitle oma teostes kunagi natsidele armast austria-saksa ariosoofiat, vaid ikkagi ainult ehtsaid pärimusi. 1930. aastate lőpus tekkis Mussolinil vajadus piiritleda oma seisukoht antisemitismi ja rassismi suhtes, mida Itaalias seni ebaoluliseks oli peetud, ning ühtlasi distantseeruda rahvussotsialistlikust rassiőpetusest. Asjatundjaks kutsuti Evola, kes kirjutas sellekohase raamatu “Sintesi di una dottrina della razza” (“Ülevaade rassiőpetusest”, 1941). Seda ja paari teist selleainelist raamatukest tutvustati Itaalia ajakirjanduses laialdaselt, mistőttu avalikkuse meeles hakkas tema nimi seostuma eranditult rassismiga. Kuid Evola seisukoht erines pőhimőtteliselt natsistlikust rassismist. Natsi-Saksa ametlikku ajaloofilosoofi A. Rosenbergi tundis ta isiklikult, aga tema ajalookäsitust pidas ta kőlbmatuks: see oli pinnapealne ja umbkaudne ning oli allutatud peaaegu eranditult Saksamaa poliitilistele sihtidele. “Lisaks sellele puudus Rosenbergil täielikult arusaamine sakraalsusest ja transtsendentsist, millest johtus muuhulgas algeline katoliiklusevastasus… mis kasutas muuhulgas igandlikke illuminaatidelt ja ateistidelt pärinevaid argumente…Mis puutus Saksa riigi rassismi, siis moodustas see segu pangermanistliku pőhjaga natsionalistlikust ideoloogiast ja bioloogia alusel seisvast stsientismist. Trotski ei eksinud palju, kui ta nimetas rassismi zooloogiliseks materialismiks.” (15). Evola pőhjendas antisemitismi maailmavaatelise ja kultuurilise konfliktiga. “Juudiküsimust olin ma käsitlenud hoopis erinevalt kui vulgaarne antisemitism. Üpris raske on mitte märgata juutluse rolli nüüdisaja ühiskonnas ja kultuuris ning seda eriti kahes liinis: rahvusvahelise kapitalismi ja őőnestusliku ja revolutsioonilise käärimise kujul. Ma püüdsin aga näidata, et niisugust tegevust suunavad vaid sekulariseerunud juudi ringkonnad, mis on irdunud oma muistsest traditsioonist, mille teatud osised on minetanud oma algupära ja omandanud materialistliku tähenduse... Ehtsale heebrea traditsioonile ei ole mul midagi ette heita, oma raamatuis, mis vaatlevad esoterismi, olen ma sageli tsiteerinud kabalat ja vanu juudi tarkuseőpetuslikke tekste ja ka juudi autoreid (lisaks on mulle väga tähtis olnud Michelstaedter, kes oli juut, nagu ka Weininger, kelle peateose ma itaalia keelde tőlkisin)… Samal ajal tőlkisin ma prantsuse vikonti Léon de Poncinsi ja poola krahvi Emmanuel Malynski raamatu “Nähtamatu sőda” — on huvitav nentida, et selles raamatus ei käsitletud juutlust ja massoonlust mitte fa¨istlikust vői natslikust, vaid katoliikliku aristokraatia seisukohast; ühteaegu vaadeldi selle teoses nähtamatuks jäänud pőhjuste jada, mis Pühast Liidust ja Metternichist alates kuni bol¨evismini oli suunanud Euroopa allakäiku” (16 ). Traditsiooni üheks vormiks on religioon, kuid vähemalt Euroopas on religioon olnud ahtam kui metafüüsilise tunnetuse tee, mida täielikul kujul vőib leida üksnes Indias ja Kaug-Idas. Evola käsituses on Lääne traditsioon avaram kui katoliku kiriku őpetus ja selle kiriku raamidesse mitte mahtuva osa peamine hoidja on olnud sőjameheteed järginud aristokraatia. Meenutagem, et paavsti esimust taotlenud gvelfide ja aristokraatliku keisririigi pooldajate gibelliinide vastuolu läbib kogu Euroopa keskaja ja ulatub kaugele uusaega. See vőitlus kandus ka Eestisse ja vőitluses vőimu pärast sellel maal jäi peale gibelliinide Saksa ordu, kelle suhted kirikuga olid pidevalt teravad. J. Evola on seda teemat vaadelnud sügavuti raamatus “Il mistero del Graal e la tradizione ghibellina dell’Impero” (“Graali müsteerium ja gibelliinliku keisririigi traditsioon”, 1937), teda ennast on nimetatud “viimaseks gibelliiniks”. Ta oli kiriku vőimaluste suhtes skeptiline, sest tänapäeva katoliku kirik on üleni pahempoolsete sotsiaalsete ideede lummuses. Traditsioonilise ühiskonna täiuslikuma vormi leidis ta antiiksest Roomast, mis rajanes indoeuroopa “päikeselisel” maailmakäsitusel. Kristluse kaudu imbus sellesse maailma semiitide hämarat deemonlikku alget, kuid kristluse sublimeerumine katoliikluseks ja germaanlaste sissetungiga kaasa tulnud pőhjamaisuse pinnal tekkis viimane suur traditsiooniline tsivilisatsioon — Euroopa keskaeg. “Prantsuse revolutsioon ja 19. sajandi liberaalsed pöörded tähistasid demose hämara substantsi esiletőusu ning valmistasid ette kodanlikku materialismi, milles küll helkis veel teatav individualistlik püüdlemine au poole, ja neljanda seisuse tumeda kollektivismi vőitu. See on kvantiteedi, masside ja meeletu tootmiskire vőim, mis paarikümne aastaga nivelleeris kőik, sealhulgas ka teistel mandritel säilinud traditsiooniliste ühiskondade fossiilsed jäänused. Kőik käsitused kvaliteedist ja eluvormide mitmekesisuse jäljed hääbuvad hulga ja masside demonismis. Euroopa kui vana maailm, mis püsib veel rahvuslike ja alalhoidlike struktuuride najal, lakkab olemast vene-ameerika tangide haardes. On omamoodi saatuse nemesis, et need kaks gigantset vesivősu on sugenenud Euroopa enda kirest kvantiteedi järele…”. (17) Traditsioonilise tsivilisatsiooni kadumine on paraku objektiivne protsess, mille tingib aja tsükliline kulgemine. Antiigist on teada käsitus kuld-, hőbe-, pronksja raudajastust, Indias on üksikasjaliselt arendatud őpetust neljast ajajärgust ja neljast kastist. Ajatsükkel algab kultuuriga, milles valdavad sakraalsed ja igavikulised mőistuslikud väärtused ning neist tulenevad eluvormid. Aja jooksul niisugused väärtused ähmastuvad ja inimeste elu hakkavad üha rohkem mőjutama meelelisest kogemusest lähtunud arusaamad, vahetu tőhusus, tulukus ja kasu (18). 1944. aastal oli Evola lahkunud Mussolini valitsuse kannul läbi rinde Roomast ja sőja lőpp tabas teda Viinis, kus ta uuris vabamüürlaste ja okultislike salaühingute arhiive, mida saksa vőimud olid sinna kokku vedanud. Järgides oma harjumust “esitada saatusele vaikiv küsimus”, ei läinud ta kunagi pommivarjendisse. 1945. aasta aprillis sai ta ühe pommirünnaku ajal vigastada, mille tulemusel jäid ta jalad halvatuks. Ülejäänud elu pidi ta veetma ratastoolis. Rooma naasis ta alles 1948. aastal. 1951. aastal vangistati ta kui parempoolseid noorsoorühmi suunanud ässitaja. Kuna ta polnud kunagi olnud ühegi partei ja rühmituse liige ning invaliidina ei saanud ta osaleda üheski aktsioonis, jäi tema vastu tőstatatud süüdistus pőhjendamata. Oma kaitsekőnes nentis ta vaid, et on auväärne olla süüpingis koos Platoni, Aristotelese ja Dantega, kelle seisukohti on ta oma teostes vaid korranud. Pärast sőda tuli Evola taas nüüdisaja teemade juurde tagasi. Ta analüüsis fa¨ismi ideoloogiat, püüdes eraldada selles esinenud ja veel aktuaalsed parempoolsuse sugemed kőlbmatuks osutunud taotlustest (19). Oma parimas poliitilises raamatus “Gli uomini e le rovine” (“Inimesed ja varemed”, 1953) sőnastas ta veel kord doktriini, mis nőudis kohest ja armutut tegutsemist demokraatliku ja marksistliku őőnestustöö vastu. Selle käsituse lähtealustest oli ta kőnelenud juba varemgi. Traditsioonilises käsituses ei ole riik mitte “ühiskondlik leping”, ta pole ühiskonna ega rahva tahte väljendus vői pealisehitus. Pigem kehastab ta seadust, mis on üleinimlikku päritolu. “Riik on meesteliit (Männerbund), rühm mehi, kes on vőimelised kandma relvi. Sellesse rühma pääseb läbi initsiatsioonirituaalide, mis annavad mehisusele uue kvaliteedi. See on suletud maailm väärtustega, mis on kőrgemal kollektiivi huvidest… Poliitika valdkonda piiritlevad hierarhilised, heroilised ja idealistlikud antihedonistlikud ja osalt ka anti-eudaimonistlikud väärtused, mis asuvad väljaspool loomulikku ja vegetatiivset eksistentsitasandit. Tőelised poliitilised sihid on suuremas osas täiesti autonoomsed ega tulene muudest sihtidest, nad on seotud ideaalide ja huvidega, millel pole ühisosa rahuliku elu, pelga majanduse ja ainelise heaoluga… Tőeline vastuolu ei ole mitte kapitalismi ja marksismi vahel, vaid majandust iseenesesliku väärtusena tunnustava süsteemi ja teda kőrgematele ja täiuslikumatele väärtustele allutatud tegurina käsitava süsteemi vahel.” (20) 1950. aastate arengud Euroopas ajendasid Evolat mőneti oma karmust leevendama — ta “keskendus otsima teeradu, mida mööda indiviid vőis end ohustamata läbida nüüdismaailma kivistunud metsa” (21). Konservatiivse revolutsiooni ideed olid jőukohased vaid vähestele, kes leidmata kohta poliitikas eemalduvad demose deemonlikust maailmast. Niisuguse hoiaku kujundiks sai idamaine vőrdpilt “tiigril ratsutajast”. “Cavalcare la tigre” (“Tiigril ratsutaja”, 1961) on Evola viimane ja biograafide meelest ka olulisim filosoofiline raamat. Selle pőhiidee on, et traditsiooniline meelsus vőib püsida nähtamatult, sest traditsioonil ei ole spetsiifilist välist vormi — oluline on vaim ja mitte kirjatäht. “Uurime nüüd, kuidas rakendada välise maailma ja ümbruse suhtes tiigril ratsutamise printsiipi. See vőib tähendada seda, et siis, kui tsivilisatsiooni tsükkel oma lőpule läheneb, on raske jőuda sihile mingi otsese vastupanu varal ja maailmas toimivatele jőududele vastu tegutsedes. Vool on liiga tugev ja sellesse vőib uppuda. Oluline on mitte lasta end lummata ajastu jőudude kőikvőimsusest ja nende näilikust vőidust. Kuna neil jőududel pole mingit sidet kőrgema printsiibiga, siis on nende mőju väikese ulatusega. Ei tohi lasta end hüpnotiseerida olevikust ega sellest, mis meie ümber, vaid tuleb silmas pidada olusid, mis vőivad tekkida tulevikus. Käitumise pőhimőtteks vőib saada vaba voli andmine oma ajastu jőududele ja protsessidele, jäädes ise kindlaks ja olles valmis sekkuma, kui “tiiger, kes ei saa rünnata seda, kes istub ta turjal, on väsinud jooksmast”. Kristlik “kurjale mitte vastu panemise” printsiip mőneti ootamatus tőlgenduses vőib omada samasugust tähendust. Loobutakse vahetust tegutsemisest ja taandutakse sisemisele kaitsejoonele” (22) “Ründavad massid, vormituks paisuvad linnad, kulla ja seksi demonism, tühised ja samavőrra palavikulised müüdid, gigantsust ihalev maitse koos kőige kaduvuse eelaimusega on märgid, mis iseloomustavad ajastut, kus inimene ei ela ise oma elu, vaid on osa kollektiivsest ja instinktiivsest protsessist, mida ta enam ei kontrolli. Nüüdismaailm on nagu lahti pääsenud tiiger, kuid, nagu hoiatab idamaine őpetuslause, “see, kes ratsutab tiigril, ei pääse temalt maha”. Parem on jääda tiigri turjale ja oodata, kuni end ammendanud loom kokku variseb… Kuna on veel aega, on mőistlik astuda kőrvale ja hoida eemale sellest, mis on määratud varisema ning seisma sellel, mis olemuse poolest ei saa hävida. Seal, kus kőik variseb, seisab kőige kindlamine see, kes millestki tuge ei otsi…” (23). Őhtumaine “sőjamees” hakkab siinkohal tähendama sama, mis budistlik arhat. Analoogse käsituse inimesest avastas Evola saksa kirjaniku Ernst Jüngeri romaanist “Tööline” ja vermis sellest ajendatuna mőiste uomo differenziato ja käsituse suhtumisest nüüdismaailma, määratledes seda kui apolitía’t (24). Seda, mille poolest erineb tänapäeva inimese teadmine traditsioonilisest teadmisest, vőib veidi selgitada alpinismi-kujund. Evola oli omal ajal kirglik mägimatkaja, retked Alpide tippudele olid tema jaoks sümboolse tähendusega. Retk mägedesse oli tema sőnul “praktiline metafüüsika”. Tema selleainelised esseed ja artiklid on koondatud väikeseks raamatuks, mille pealkiri on “Meditatsioonid mäetippudel” (Ameerika väljaandes “Meditations on the peaks. Mountain Climbing as Metapher for the Spiritual Quest”, 1998). On täiesti eri kogemus vaadelda mägesid eemalt alt orust vői sooritada tegelik retk kőrgmäestikku. Mőtlejana ja ka poliitikuna ilmutas Evola eriomasel viisil itaaliapärast kalduvust teatraalsuseks: suurejoonelisteks ¸estideks ja äärmuseni teravdatud ning peaaegu arusaamatuseni keeruliseks retoorikaks, mis plebeilikku leiget publikut ärritas vői mida see paraku tősiselt ei ole osanud vőtta. Ebapraktiliseks teatraalseks ¸estiks pidas ta hiljem lahkumist Roomast oma senjööri Mussolini kannul. Surma eel palus ta end veeretada Corso Vittorio Emanuelel asunud korteri akna alla, et omada silme ees kahe maailma vahel ühendust pidanud jumalale Mercuriusele ehk Janus Bifronsile pühendatud Janiculumi mäge, oma tuhastatud pőrmu palus ta puistata Monte Rosa mäetipule Alpides. 1990. aastatel on hakatud esile tőstma Evola teostes sisalduvat Euroopa ühtsuse ideoloogiat. Selleks, et Euroopa oleks ühtne, nagu ta kunagi kord oli, on vaja őpetust, mis asendaks rahvusriikluse ideoloogia ja seaks eurooplaste silme ette käsituse mőneti kőrgemast ühtsuse vormist (artiklid “Das Doppelantlitz des Nationalismus” (1932), “Träger des Europa-Mythos” (1952) ja raamatut “Inimesed ja varemed” lőpetav peatükk “Euroopa ühtsuse vorm ja eeltingimused”) (25). Ideaaliks oli talle traditsiooniline impeerium, mis tugineb, nagu eespool nimetasime, meesteliiduna kujunenud eliidile. Niisuguseks Männerbund’iks olid keskaja rüütliordud, mis algupäralt ulatusid palju kaugemale aaria rahvaste minevikku kui kristlik kirik: “Keskaja iseloomulikeim tunnus on feodaalsüsteem. See vőrsub kőige vahetumal viisil muinaspőhja-aaria pärimusest ja rajaneb kahel printsiibil — vabal isiksusel ja sőjamehelikul ustavusel; miski ei olnud talle vőőram kui semiitlik-kristlik “sotsialismi” ja armuosaduse paatos. Juba muinaspőhja — ja samuti muinasrooma pärimuses oli üliku jaoks kőrgeim väärtus vabadus. Distants, isiksus ja individuaalsus olid kőikide eluavalduste paratamatud osised. Ajalikult-poliitiliselt oli riik, nagu muinasrooma aristokraatiaski, samane pealikute nőukoguga… Nőukogust kőrgemal troonis riik kui poliitikaülene ja kuninga kujul kehastunud idee, muinaspőhja pärimuse järgi oli kuningas “jumalikku” päritolu, ilmudes kui Odini- Wotani enda kehastus. Üksnes ühisest eesmärgist — vajadusest vallutada vői kaitsta — sugenes teistsugune suhe: jäik hierarhia, uudne ustavuseprintsiip ja sőjaline distsipliin” (artikkel “Die Unterwelt des christlichen Mittelalters” (1933), samuti “Der sakrale Charakter des Königtums” (1933), “Über die alt-arische Auffassung des Sieges und des “heiligen Kampfes”” (1939), “Gralsmysterium und Kaisergedanke” (1939), “Reich und Imperium als Elemente der neuen europäischen Ordnung” (1942), samuti raamat “Il mistero del Graal” (26). 1930. aastail vőidi veel arvata, et SS on niisugune Männerbund, kuid ajalugu tegi paraku selles osas oma korrektiivid. Mőneti teistmoodi teoreetilisel taustal on riik forma ja rahvas materia Aristotelese filosoofiast tuntud tähenduses; see on kőige üldisemal kujul ka Evola politoloogia lähtemudel: pahempoolsus, demokraatia ja liberalism on rahvakesksed ja tähtsustavad materia, mis on objektiivse ja orgaanilise korra, ning ühtsuse vastandprintsiip, parempoolsuse lähtealuseks on forma, mis avaldab end korra, seaduse ja vőimuna ning on kokkuvőttes ülemaise vaimse korra avaldumine ja toimimine maisuses, teisisőnu traditsioon (27). Sugeneb veel üks küsimus— mida saab inimene, olles silmitsi mitte ainult Őhtumaa, vaid kogu maailma allakäiguga, teha? Arvata vőib, et eksivad need, kes Evola “Inimeste ja varemete” pinnapealselt mőistetud vaimus ühitavad “koheselt ja armutult” tegutsema hakata. Igasugune objektiivse ülemaise aluseta pseudotraditsiooniline aktiivsus vallandab ja vőimendab veelgi rohkem kaose ehk teisisőnu, materialistliku tsivilisatsiooni purustavat väge. Omal ajal andis Evola järele hetkemuljele ja eksis. Kogenumalt leidis ta, et tuleb loobuda “vahetust tegutsemisest” ja “taanduda sisemisele kaitsejoonele” (“vahetu tegutsemine” — action directe — on üpris hästi tuntud mőiste pahemäärmuslaste poliitilisest praktikast). Samamoodi vőib eksida ka üks tema innukamaid järgijaid ja arvustajaid pahempoolsuse seisukohast, praeguse Venemaa natsionaalbol¨evistliku opositsiooni ideolooge Aleksandr Dugin, kes on algatanud Moskva traditsioonilise impeeriumi taastamise. Venes on pärimuslikult — vőrreldes Läänega — maise korra kiht őhuke ja seetőttu vallanduvad seal kaose väed palju hőlpsamalt; samas on tänu kaose lähedus ja maise korra nőrkusele ülemaisusesse pürgijatel kergem ületada maisuse vastupanu. Őigeusk, mille tuumaks on munklus ja maailma käsitamine jumalavastase jőuna ning ühtlasi usk Antikristuse peatsesse tulekusse, ei ole maisuse ja transtsendentsi vahele loonud kuigivőrd püsivat korra ja seaduse kihti. Seepärast on Venemaa lunastuse valdkond, ta on püha ja lähemal taevale kui Lääs, kuid paraku samavőrra rohkem avatud kaose jőudude purustavale toimele. Sel pőhjusel vaatleb Venemaa Läänt, kus “vaimsus on tehtud maiseks” kui eksitust, pattu ja isegi kui hukatuse valdkonda (28). Ainuke Antikristuse tuleku takistaja vene käsituses on taeva jőudu maisuses kehastav püha impeerium ehk der¸ava (see sőna on kreeka mőiste katechon vaste ja pärineb Pauluse teisest kirjast tessalooniklastele 2:7: Vägivalla saladus on juba toimimas, ainult vahelt peab kaduma see, kes teda seni takistab). Vene ja Lääne, euraasluse ja atlantismi praegust vastasseisu ei saa paraku tőlgendada, nagu Dugin seda teeb, kui traditsiooni ja nüüdisaja vastasseisu. Vastasseis on vaimset laadi ja seda ei saa üle kanda poliitikasse. Ainus, mida keset üha kiirenevat, muutumist vőimalik teha, on püsida paigal ja hoida seda, milles veel traditsiooni ja igavikku sümboliseeriva püsivuse sugemeid, ning mitte anda järele kaose kiusatusele.”Tiigril ratsutaja” on lähemal R. Guénoni kontemplatiivsele arusaamale eksisteerimisest: “Tänapäeva tsivilisatsioonil, nagu kőikidel teistel asjadel, on piisav pőhjus olla selline nagu ta on. Kui ta on tőesti tsükli lőpuosa, siis saab öelda, et ta on niisugune, nagu ta peab olema, ta jőuab kätte oma ajal ja omas kohas, ent sellegipoolest tuleb tema üle otsustada evangeeliumi sőna — mida paraku halvasti on mőistetud — pőhjal: “sest pahandused peavad tulema, aga häda sellele inimesele, kelle läbi pahandus tuleb” (Matteus 18:7; Luukas 17:1)(29). Jäägem enese hindamisel objektiivseks ja teadvustagem, et “sőjamehe” tee pole meie, neljanda seisuse, india pärimuse järgi ¨uudrade esindajate jaoks. Meie oleme osa “demose deemonlikust maailmast” ega ole suutelised sellest kőrgemale tőusma, et elada ülevamat elu. Meie jaoks on see maailm parim, kuna traditsioonilises maailmas eksisteerimiseks pole meil vaimseid ega kehalisi eeldusi. Materialismis on samuti eluvőimalusi, meil on kunst, teadus ja tehnika, mis elu näiliselt turvaliseks ja magusaks teeb ning laseb meil end tunda vőimsana ja targana.Kuid olemise vaimne ja sakraalne mőőde on meile kättesaamatu, me pole vőimelised mőistma muistsete kultuuride keelt ega tőlgendama nende ülevaid sümboleid. Lisaks eespool nimetatud raamatutele on oma aja küsimustele erksalt vastanud Evola kirjutanud väga suure hulga esseesid ja artikleid. Veidi aega enne surma pani ta kokku 40 esseest koosneva valimiku “Ricognizioni” (“Vaatlused”, 1974), millest nende ridade kirjutaja tőlkis eesti keelde viis esseed (30), lisades neile ülevaate Evola elust ja tegevusest (31). Praegune essee on tookord kirjutatud artikli täiendatud teisend. Tookordne artikkel kirjutati oludes, kus autoril oli ainet käsitlevat kirjandust kasutada üpris napilt. Sellegipoolest oli kirjutis piisavalt ülevaatlik ja vajas parandamist vaid mőne vähemolulise väite ja fakti osas. 1995. aasta lőpus oli mul tänu Väinö Tannerin Säätiö stipendiumile vőimalus veeta poolteist kuud Roomas, kus ma mőistagi püüdsin täiendada oma teadmisi ka kőneks olevas valdkonnas. Hiljem on selleainelise teabe hankimisel olnud palju kasu internetist, kust on őnnestunud välja noppida arvestataval hulgal Evola väiksemaid tekste ja teavet tema kohta, sealhulgas tema teoste täielik bibliograafia. Nüüd on kättesaadavad peaaegu kőik tema suuremad teosed ja olulisemad artiklid ning ka rida uurimusi tema kohta. 1990. aastatel on tema teoseid hakatud ulatuslikumalt tőlkima, seda on eriti edukalt tehtud USA-s ja Venemaal — maades, mida Evola ise tősiselt ei vőtnud. Taasavastatud on ka Evola kui maalikunstnik: 1998. aasta lőpus toimus Milanos ülevaatenäitus “Julius Evola e l’arte delle avanguardie, tra Futurismo, Dada e Alchimia”. Ta oli maalinud enamasti värvikaid abstraktseid kompositsioone, mis kandsid sama moodi üldistavaid nimesid: “Il paesaggio interiore ore 17”, “Il paesaggio interiore ore 10.30” jne. Märkused (1) Konservatiivse revolutsiooni mőistet olen vaadeldud muuhulgas oma artiklis: Aleksandr Dugini postmodernistlik bol¨evism. Looming nr. 6, 1999, lk. 908—910. (2) Julius Evola. Viienda seisuse vőimuletőus. Vikerkaar nr. 4, 1994, lk. 37—44. (3) Adriano Romualdi. Julius Evola, l’homme et l’oeuvre. Pariis, 1985, lk. 57. Raamatu itaalia algupärand ilmus 1968. (4) Samas, lk. 24 (5) Julius Evola. Le Chemin du Cinabre. Editions Arché, Milano, 1982, lk. 23. (6) Samas, lk. 25 (7) Romualdi, lk. 57—58 (8) Le Chemin du Cinabre, lk. 95 (9) Marco Fraquelli. Il filosofo proibito. Tradizione e reazione nell’opera di Julius Evola. Milano, 1994, lk. 54—55. (10) Romualdi, lk. 66—68. (11) Mircea Eliade suhted Julius Evola ja teiste traditsionalistidega pakuvad tänaseni ainet arutlusteks: H. T. Hansen. Mircea Eliade, Julius Evola und die Integrale Tradition. Raamatus Julius Evola. Über das Initiatische. H. Frietsch Verlag, Sinzheim, 1998, lk. 9—49. (12) N. Goodrick-Clarke. The Occult Roots of Nazism. New York University Press, New York, 1992, lk. 190. (13) H. T. Hansen. A Short Introduction to Julius Evola. Raamatus J. Evola. Revolt against the Modern World. Inner Traditions International, Rochester, Vermont, 1995, lk. xviii). (14) Samas, lk. xvii. (15) Le Chemin… lk. 145—146 (16) Le Chemin… lk. 157. Vaata samuti peatükk “ Okultne sőda — okultse sőja relvad” raamatus J. Evola. Les hommes au milieu des ruins. Pariis, 1984, lk. 181— 203; Sergio Romano. I falsi protocolli. Milano, 1995, lk. 102—114 ning Emmanuel Malynski. La Guerra Occulta. Arktos, Carmagnola, 1988. (17) Romualdi, lk. 73—74 (18) vaata R.Guénon. Märkusi kosmiliste tsüklite őpetuse kohta. “Eesti AO Sőnumitooja” nr. 9, september 1990. (19) J. Evola. Il fascismo. Saggio di una analisi critica dal punto di vista della Destra. Roma, 1964. Samuti M. Fraquelli, lk. 275: “puhastada fa¨istlik kogemus traditsioonivastastest elementidest ja ”rämpsust””. (20) Romualdi, lk 111. (21) Romualdi. lk. 123. (22) Julius Evola. Cavalcare la tigre. Edizioni Mediterranee, Rooma, 1995, lk. 25. (23) Romualdi, lk. 124. (24) Cavalcare la tigre, lk. 217 ja lk. 152. (25) M. Fraquelli, lk. 227—241. (26) Lääne-Euroopa “keskaja tsivilisatsiooni kujundas kolm alget: muinaspőhja paganlus, kristlus ja Rooma pärimus”. Julius Evola. The Mystery of the Grail. Initiation and Magic in the Quest for the Spirit. Inner Traditions, Rochester, Vermont, 1997, lk. 120—121. (27) Le Chemin du cinabre, lk. 166—167. (28) A. Дугин. Апология национализма. День 24.—30. september, 1993; tema kohta üldisemalt vt. viide (1) (29) R. Guénon. Nüüdismaailma kriis. Prantsuse keelest tőlkinud H. Udam. Kodutrükk, Tallinn, 1999, lk. 11. (30) Eesti keeles on ilmunud J. Evola artiklid: “Sümbolite ümberpööramine”, “Tarantli hammustus”, “Viienda seisuse vőimuletőus”, “Näod ja pudi”, “Keiser Julianus”, “Pahema käe tee” (kőik “Vikerkaar” nr. 4, 1994) ja “René Guénon ja “täielik traditsionalism”” raamatus René Guénon. “Ida metafüüsika”, Kodutrükk, Tallinn, 1997. (31) “Vikerkaar” nr. 4, 1994, lk.52-57.
|