Conventus Terra Mariana > Ühiskond > Paar lühikest sammu masin(g)likult Euroopa suunas astudes (2011)

Paar lühikest sammu masin(g)likult Euroopa suunas astudes (2011)

Jako Kull
Haridustee: TTÜ ehitusökonomist ja TÜ teoloogia- ja religiooniantropoloogia magister

 

„Mis Å‘igusega raiutakse laste ajju: „Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks!”? Kas need, kellele see lause on olnud püha ja puutumatu dogma, on küsinud kunagi: mispärast siis me peame saame eurooplasiks? Miks me peame saama selleks, mida me ei ole – sest see lause eeldab ju, et me pole eurooplased. Kas me oleme tühjad vaasid, nagu see lause eeldab, et meid vÅ‘ib täita ükskÅ‘ik millega? Ja kui, miks siis just Euroopaga? Ja kui me oleme pooltühjad vaasid, kes siis on kindlaks teinud, et see aine, mida me lisame, ei hävita niihästi vaasi kui seda, mis vaasis? Kui aga oleme täidetud vaasid, miks peame siis enne tühjenduma ja pärast uuesti täituma Euroopaga? Kas ei ole see lause niisama mÅ‘ttetu kui käsk neegrile end küürida valgeks: vaene neeger küürib end pool eluaega, et olla neeger, aga saada ka valgeks. Selles mÅ‘ttetus ja naeruväärses ettevÅ‘ttes ju toetab teda ta Å‘petajate Å‘nnistus ja avaliku arvamise hääkskiit. Aga siis, kui vesi ka on saanud mustaks, vaene neeger leiab, et ta on raisanud oma elu toiminguks, mis üldise rahulikkuse huvides on soojasti pooldatav, aga millel absoluutselt puudub mÅ‘te.” (U. Masing. Teema variatsioonidega mitte ainult mollis, vaid ka duuris. (Edaspidi UM)).

 

On kelleltki vast ilma suurt tarkust nÅ‘udmatagi selge, et üks rahvus – kui ta ikka just selline on – (jälle) kÅ‘igepealt iseendaks saama peab. See tähendab end kÅ‘rvalt ja seespidi näha, julgeda eristada ja eristuda, kuigi täpselt teadmata, et miks ja millal ja kellega. Kui taolist julgust ei ole ja eraldumist ei toimu, ei saada ka rahvuseks, ning üks tahk end kÅ‘ikjal pakkuvast vÅ‘imalikkusest jääb olematusest valguse kätte toomata – ehkki ta potentsiaalselt küll olemas on.

 

Niisiis: eesti rahvus on potentsiaalselt olemas ja kuna pole veel ots lÅ‘plikult ligi ja lÅ‘pp otsapidi käes, siis vÅ‘imaluski veel. Aga eestlus on oma otsad andnud juba ammu, millalgi keskaja lÅ‘pul ehk vÅ‘i siiski just koos ärkamistega – alul vennastekoguduse liikumise saabumise näol 18. sajandi teisel veerandil, siis järgneva nn üldise ärkamisega  alates ca 19. sajandi keskpaigast. Kas ärgata, et surra….

 

Samas pole rahvuse sünd ja surm teps mitte ainult, ja kaugeltki mitte ainult, tolle rahvuse eraasi. Jah, muidugi – on valitsevad ja ümbritsevad ühiskondlik-poliitilised olud ja olukorrad. Kuid need ei ole saamise pÅ‘hjused vÅ‘i alustalad, need on vaid pettekujutelmad lineaarsel ajateljel. Miski kuskil on kodeeritud, sisse poogitud, talletatud – see vertikaalne selgrooheeliks ei lase rahvust minna, vähemalt mitte ennem kui aeg saab täis…..

 

Aga kuniks vÅ‘imalus rahvus ikka läheb, sinna, kuhu juhid suunavad. Südamest jääb välja kaevamata iseenda ma (U. Masing. Eestlase usulisi eeldusi ja nende tähendus teoloogiale.), mina tirib enamikku. Uhkus tÅ‘mbab, see mis kokku kukkumas, see ahvatleb. Välja jääb mängimata trumpäss ja alistutakse ajale – kuigi eestlasele on „igavik midagi, mille ta vÅ‘ib saavutada siis aga, kui tahab” (U. Masing. Hüpoteetilist eesti keele psühholoogiast.) - eurooplasele ent on see ehk igavik „pika rändamise saadus läbi lÅ‘pmatu hulga tulevikkude” (ibid).

 

Samuti nagu aega, pole eestlasele tarvis ka kataloogset mÅ‘tlemist, vaid tasse on asetatud intuitiivsus – kuid ta ei eralda end loodud maailmast, vaid asetub sinna. On nagu On. Ta pole maailma keskel - nagu Euroopa end upitab, vaid on valitsetav. Kuna pole keskpunkt, seepärast ongi. Eestlane puhastab end moraalist, süsteemist – kuid kurat saabub puhtasse tuppa tagasi veel räpasemana kui enne, ja eestlase lugu läheb veel hullemaks. Me ju kÅ‘ik koos ja end välja arvata ei oska.

 

Aga eestlase hing ei ole kurat, kes tuleb tagasi – kui hing on väljas, siis ollakse hingetud. Nüüdis-Euroopalik „elulähedus ja positiivsus annavad midagi leiget ja magedat, ei mitte sooja ega külma. Ja sellise asja saatuse vÅ‘ib igaüks Piiblist järele lugeda” (UM).

© Conventus Terra Mariana