Conventus Terra Mariana > Ühiskond > Näoga ja näotu religioon (2010)

Näoga ja näotu religioon (2010)

Ingmar Kurg,
EMK Teoloogilise Seminari misjoniteaduse őppejőud

Komimaa pealinnast Sőktővkarist lahkumise eel kavatsesime osta suveniire. Silma hakkasid  meeldivates kirevates rahvariietes nukud. Üks ühine tunnus oli neil kőigil – nukkudel puudus nägu. Nukkudel oli näotu pea. Ega see polekski saanud takistuseks, sest igaüks vőinuks ju ise silmad pähe joonistada oma suva järgi. Ent selgitusi lugedes tuli ilmsiks, et näotu pea on nukkude kasutamise puhul määrava tähtsusega. Need nukud on kodu kaitsjad, justkui viirusetőrje kurjade vaimude ja kurja pilgu ees. Nukud asetatakse kodu aknale. Nukkudel endil pole vaja kedagi monitoorida, küll aga märkavad neid väljaspool kodu asetsevad pahad jőud. Kuna nukul pole nägu, siis ei oskavat vaenulik vaimuvägi kedagi kodustest identifitseerida ega suutvat majarahvast seeläbi kahjustada. Nukud jäid ostmata. Ostsime kasetohust kingatallad.

Tuntakse muret, kuidas kaitsta inimest, tema kodu ja kultuuri. Kultuur on haavatav, kodu on valla ja inimene juurteta. Materiaalne kultuur püsib seni, kuni peab vastu materjal ja kuni pole olnud hävinguid. Vaimne kultuur on vastupidavam, kuid ei seisa kunagi muutumatuna paigal ning on vastuvőtlik vőőrastele mőjutustele. Kultuuri kaitsmisega tegevad paljud instantsid, ning väikerahvad usaldavad sageli oma kultuuri riigi eestkoste alla.

Kultuur on nende materiaalsete ja vaimsete vahendite, regulatsioonide, sümbolite jpm kogusumma, mis loob kommunikatiivse, arusaadava ja turvalise keskkonna inimeste ühiskondlikuks suhtlemiseks. Kultuuri elujőud seisneb sümbolitele tähenduse andmise suutlikkuses. Kultuur ei saa eksisteerida lahus kultuuri kandjast, s.o inimestest. Kultuur elab senikaua, kuni on selle tarvitajaid. Kui inimesed rakendavad teistsuguseid ühiselu vorme, siis kultuur hakkab muutuma, asendub mőne teisega vői sureb välja. Siis ei aita enam riiklikud regulatsioonid, reservaadid ega tohutu hulk raha.
Kultuur ja religioon on teineteisega seotud. Me ei tea, kas mingi kultuur suudab jätkuvalt eksisteerida ilma religioonita, kuid teame, et religioonil ei ole eneseväljenduse vőimalusi lahus kultuurist. Religiooniks vőibki nimetada usklikkust, mis vőtab kuju kultuuris. Üks ja sama usuline aluspőhi – räägitagu kasvői kristlusest – vőib olla omaks vőetud ja edendatud erinevates kultuurides, kuid ilma konkreetse kultuurilise kommunikeerimiseta poleks vőimalik oma usku väljendada. Nii nagu kultuur, nii ka religioon on elav, kuni seda kuulutatakse. Tarvitamata religioon on vaid teoreetiline mőttemäng, mitte elu, mida elatakse.

Jumala pöördumine inimeste poole on toimunud alati konkreetses ajas ja kultuuris. Jumal pole nimetu jőud, kellest vőib vahel abi olla. Kui Jumala Sőna sai lihaks, siis see toimus neitsi Maarja väljavalimises ja Joosepi eestkoste all, ning Jumalast sünnitatud Poeg asetati Betlemma sőime. Kui Jumal lunastas inimkonna patust, siis see toimus Golgata ristil Jumala Poja ohverdamisega. Kristlik religioon tähendab sündmusi nende inimeste keskel ja nende inimestega, kes temaga kohtusid ja kohtuvad edaspidi. Kristus toob inimese ühendusse Jumalaga ja annab inimesele Jumala näo.
Jumala selge ja nähtav tegutsemine inimkonna ajaloos sisaldab ühtlasi religioonikriitikat. Jumala eneseilmutus on kriitiline näotu religiooni ja näotu kultuuri suhtes. Jeesus kőneles ju: vaadake linde taeva all ja jälgige ilma, vaadake kuningakoda pidutsemas, sőjameest relvastumas, tölnerit kauplemas, pimedat tervenemas, talumehi pőllul, lapsi tänaval vői lesknaist templis. Jeesus ei őpetanud tundmatuid jőude ega rääkinud olematuid asju. Kurje vaime nimetas ta nimepidi ja ajas nad sügavikku, ning Laatsarusele hüüdis: “Tule välja!” Jumal tunneb igaüht meist, ning uskudes Jeesuse nimesse, me saame päästetud.

Kas Kristuse-usk suudab kaitsta kultuuri? Ilmselt küll! Sai ju öeldud, et kristlik usk leiab kodu igas kultuuris. Ülemaailmne kirik oma mitmekesisuses on selle elavaks tőenduseks. Ent evangeelium esitab kultuurile tingimused, mis on kultuuri- ja ajastuülesed. Tingimus on see, et kultuur oma muutumises ja arengus saaks Kristuse-näoliseks. Jeesus Kristus andis tőotuse: “Jääge minusse ja mina jään teisse!”

See tingimus kehtib ka nn kristliku kultuuri kohta. Iga kultuur seisab silmitsi evangeeliumiga, mis paljastab inimeste patu, aga ilmutab Jumala kirkust. Lausanne'i leping aastast 1974 selgitab nőnda: “Evangeelium ei eelista ühte kultuuri teisele, vaid hindab iga kultuuri vastavalt oma tőe ja őiguse kriteeriumidele, rőhutades moraalseid absoluute igas kultuuris”.

Kristlikud misjonärid läkitatakse teele sageli lääne nn kristliku kultuuri keskkonnast. Kuid edukalt alanud misjonitöö kurvad kogemused on enamasti seotud sellega, et koos evangeeliumiga on kaasas käinud veendumus misjonäri enese kultuuri eksimatusest. Selle asemel, et evangeelium saaks vabastada inimesed ebajumalate kummardamisest ja omaenese kultuuri kujundamiseks Kristuse-kujuliselt, hakkavad misjonäride pealesurutud tavad ja tőekspidamised ahistama neid arenguvőimalusi, mida Jumal on igale kultuurile jätnud.

Kuidas siis olla? Misjonär ju armastab Issandat ning seda rahvast, keda ta tuleb teenima. Tema kavatsused on siirad. Ent sellest ei piisa. Misjonäril peavad olema isikutunnused, et teda saaks tuvastada. Ta küll esindab oma kultuuri, kuid ta esindab ühtlasi Jumalat, kes tahab end ilmutada uutes kontekstides. Misjonäriks olemine pole ainult Piiblite maaletoomine ja laialijagamine vői sponsorirahade külvamine. See oleks näotu religioon. Iga inimene väärib seda, et teda kohtab teine inimene, kellel on nimi ja ajalugu. Jumal kutsub iga inimest isiklikult ja seda peab ka misjonär őppima tegema. Millise kuju vőtavad soome-ugri kultuurid kohtudes inimestega, kellel on Kristuse nägu, seda saame näha siis, kui maskid on maha vőetud ja näota nukud akendel on asendatud inimestega. Kristus ütles ju, et kus kaks, kolm jne inimest on koos ning seda tema nimel, seal ta ilmutab ennast.

© Conventus Terra Mariana