Muinasjuttude salamaailm (2001)
Raivo R. Raave
vaimulik
Foto: erakogu
Muinasjutt on nagu klaas head vana veini… Lapsepőlvemuinasjutud vőivad küll olla meelest läinud, kuid nende mőju on jääv. Täna enam küll Disney ja teiste filmitegijate poolt vaatemänguliseks tehtud, kompenseerivad muinasjutud täiskasvanu vaimumaailmas puuduva ja täidavad initsiatsioonilist ülesannet.
Muinasjutud on küll midagi enamat kui tumeda kultuurieelse massi looming. Vőlumuinasjutt on traditsiooni vanim vorm. Kui müüdis on teoloogiline plaan nähtav, siis muinasjutt erineb selle poolest, et temas on traditsioon puhtal kujul selle arhetüüpsuses.
Seetőttu räägib muinasjutt kőige enam traditsioonist enesest. Traditsiooniga on nii, et selle juured on elus ja kasvavad edasi. Muinasjutt tuleb otse sealt vaimse teadmise varamust.
Jah, muinasjutte nimetatakse küll rahvaloominguks, kuid őigupoolest on neist ikka üleinimlikud arhetüübid, mis edasi antud kollektiivse alateadavuse kaudu. Siin tahaks öelda isegi – kollektiivse teadvuse kaudu, mis on tegelikult palju täpsem termin.
Lapse hea ja kurja tunnetuse, tema sisekeele kujundavad suurenisti kuuldud-nähtud muinasjutud.
Muinasjutud on pakkunud huvi üsna erinevatele uurijatele Heinrich Himmlerist alates, kes kirjutas väikese uurimuse "Saksa vőlumuinasjutu morfoloogiast" kuni meie Uku Masinguni.
On mitmeid mudeleid kuidas koodistada vőlumuinasjutte. Levinuim neist vene uurija Proppi oma. Proppi järgi on ette määrat palju on muinasjutus tegelasi ja mis osi nad täidavad. On 31 toimingut.
Räägitakse, et inimestel pole kunagi läinud korda jutustada lugu, mis ei sisaldaks kas kaotatu vői puuduja – olgu see siis mees vői naine vői laps vői aare – otsimist, takistusi teel, nende takistuste ületamist ja lőpuks őnnelikku kokkusaamist ja jäämist nii, et kui nad surnud pole, siis nad elavad őnnelikult edasi. Öeldakse isegi, et ka head romaani ei saa seda skeemi varieerimata.
Üsna pőnevad on uurimused folkoori hermeetilise intepretatsiooni kohta – XX sajandi alkeemiku Fulcanelli cabale fonetique ja saksa uurija Herman Virti muinasjuttude ja ruunikirjade seostamine.
Muinasjutumaailma eriline tegija on muidugi Walt Disney, kellest on saanud mitmete pőlvkondade ulmade ja unenägude tegija. Disneylandid Ameerikas ja Euroopas on otsekui teine reaalsus. Kuna see puudutab traditsiooni ennast, siis ei saa seda käsitleda ei deemonlikus ei teoloogilises vőtmes.
Disney loomingut ei ole őige käsitleda ka seoses tema vabamüürluse vői ta liikmesolekuga reas aariosoofilistes liitudes, tema krüptonatsismiga. Disney oli müstik.
Ilmselt on Disney mőjustanud meie tänast maailma – küll varjatult – enam kui keegi teine. Muidugi on varasem Disney autente ja Miki ja Donald, "Lumivalgeke", "Bambi", "Pinoccio", "Dumbo", "Uinuv kaunitar" palju arhetüüpsemad, kui hilisemad tema kompanii tooted.
Muinasjutt kuulub suulise pärimuse juurde. Täiuslik muinasjutt on ikka jutustatud muinasjutt. Muinasjutu mőjulepääsemiseks on oluline, et ta oleks seotud elava sőnalise edasiandmisega, mitte isegi niivőrd vaatemänguga. Indias oli omaette pühade tekstide jutustajate – pandidite – kast.
Ja just selles muinasjutu edasiandmise viisis on initsiatsiooniline ehk pühendumuslik element. Jutustaja ja kuulaja moodustavad siin vaimse teatri. Initsiatsioon on teatavasti grupiline tegevus. Selleks on vaja vähemalt kaht inimest – siis toimub müsteerium.
Kiri ütleb, et kus kaks vői kolm Minu nimel koos on, seal olen Mina nende keskel. Siin moodustavad kahe psüühikad ühise plasma, mis tőmbab ligi teatud manifestatsiooni.
Masingu järgi on imemuinasjuttude skeem liikumine madalamast kastist kőrgemasse. Siin tekitab segadust just see kasti mőiste. Sisemistelt omadustelt oma kasti kuuluv ei peaks ju kuidagi tahtma keegi teine olla ehk vast siis ihaldada kőrgema kasti privileege.
Őigupoolest polegi muinasjuttudes see liikumine ühest kastist teise, vaid ikka sinna ülimasse himsa ehk luige-kasti, mis on kőigi sihiks ja milleks on erinevatele inimestele erinevad teed.
Muinasjuttudes toimuv taseme muutus on initsiatsiooniline – see pole lihtsalt klassi vői kastivahetus, mis tegelikult ju seadmuse vastu, vaid uue olemise saamine.
Siin vőib nüüd vastu vaielda, et muinasjuttude edasiandmises pole ju mingit initsiatsioonile ehk pühendumisele vajalikku rituaali. Sageli on aga see rituaal liigagi ratsionalistlik-maagiline.
Initsiatsioon ehk täispühendumine on oma olemuselt kui teemant, mis lőikab eelmise tasandi läbi. See on taipamine, valgustumine, avardumine – uus olemine. Muinasjutud avavad meile teise maailma ja toimetavad meis midagi.
Vahest on nad lastele reaalsemad kui tavareaalsus ja vahest annavad selle tavareaalsuse jaoks uue koodi, mis on enam kui valgel hobusel printsi ootamine… Kuid isegi see vőib őigel ootajal saada tőeluseks…
|
