Loomulik kord (2003)


Raivo R. Raave
vaimulik
Foto: erakogu

Traditsioonilise tervikliku maailmakäsitluse järgi on füüsiline ja on metafüüsiline korraldus. On surelik loodu ja igavene loomus. On kőrgem olemise regioon ja madalam muutumise regioon.

Vőib öelda, et eksisteerib nähtav ja kogetav maailm, kui enne seda, teisel pool, eksisteerib nähtamatu ja mittekogetav ülimaailm oma printsiipidega.

Realistid ja teised

Läbi terve keskaja käib filosoofias, mis on tradistsiooniliselt veel koos teoloogiaga, vaidlus realistide ja nominalistide vahel. Realistid väidavad, et igal asjal on oma olemus ehk universaal ja nominalistid ütlevad lőppkokkuvőtteks, et kellele seda va on.

Nominalistid ehk profaanid jäävad peale. Tänapäeval nimetavad nad ennast ise realistideks.

Kőigepealt toimetab selle metafüüsika elimineerimise ¦oti munk William Occam – sealt siis ka lugu Occami habemenoast, mis üleloomuliku kui ebavajaliku ära lőikab…

Edasi tulevad juba meie armsad positivistid algul Viinist ja siis juba Ameerikast ning ütlevad, et metafüüsilised küsimused pole ju päris valed, aga nad on...mőttetud kuna neid ei anna verifitseerida ehk tőestada.

Ja sestap pole nendega mőtet jännata.

Positivistid väidavad, et toetuvad kahe jalaga Wittgensteinle, kes omakorda ütleb, et teda on jälle valesti mőistetud, mis muidugi meenutab jälle Hegelit, kes ütles, et teda on vaid kaks meest mőistnud ja needki…valesti.

Humanistlik ja ilmustuslik tarkus

Filosoofia on oma olemuselt on inimlik tarkus ja seega ettevalmistus ilmutuslikuks tarkuseks. Filosoofia mőiste pütagoroslikus tähenduses oli just selline "tarkuse armastus", mis tähendas eelhäälestatust tőelise metafüüsilise TEADMISENI jőudmisel.

Inimese individuaalsed vőimed ei ole küllaldased selle "taevase teadmise" saavutamiseks, siin on vajalikud teised vahendid, on vajalik ilmutuslik sekkumine.

Ilmutus sőltub omakorda vőimalustest, mis on transendentsed inimese suhtes. Me vőime siin rääkida inspiratsioonist, intellektuaalsest intuitsioonist vői ka Vaimust saamisest. Seega ei ole selle sakraalse tarkuse kandjateks mitte ainult vaimulikud vaid kőik, kes on elitaarsed VAIMUS.

Öelda "humanistlik baastekst" ilmutusliku tarkuse kohta on ebatäpne, sest neis on just see üliinimeslik transendentaalne kvaliteet, mis teeb neist sakraaltekstid.

Dante terminoloogiat kasutades on "filosoofia maise paradiisi tee taevase paradiisi väravasse". Ja kuna filosoofia sihiks oli pütagoroslikus mőttes kőrgemate seisunditeni jőudmine, siis oma olemuselt oli/on filosoofia sakraalteadus.

Tänapäeva filosoofia on muidugi profaanne, kusjuures religioosne ja sakraalne ei ole kattuvad terminid. Religioon on vaid üks sakraalsuse raamistik, üks selle viljelemise viise, mis eristus siis kui maailm hakkas ilmalikustuma.

Algselt ja olemuslikult oli kőik sakraalne ja materiaalne maailm oli lihtsalt taevase ehk metafüüsilise peegeldus, selle sümbol ja varjukuju.

Nüüdismaailma tunnetusel on ilmselt vastupidi: materiaalne on reaalne ja taevane ehk metafüüsiline varjukuju...

Seadused ja seadmus

Maine vőim kuulub tegevuse ja muutuste maailma ja transendentaalselt ei ole ta omaette printsiip. Igal muudatusel peab olema oma legitiimne alus, millega ta liitub universaalsesse korda.

Mistahes muudatus ilma kőrgemate printsiipideta toob lihtsalt enam segadust nagu seda on juhtunud ka EV-ga.

Oma olemuselt on segadus ja korratus sama, mis tasakaalu vői harmoonia kaotus ja see avaldub ebaőiglusena, ülekohtuna, hoolimatusena jne. nagu juurtesoleval pildil ehk tänases Eestis näha.

Seadusi, mis tagaksid korra, őigluse, tasakaalu ja harmoonia ei saa niisama Riigikogu komisjonides teha, vaid nende taga peavad olema kőrgemad printsiipid metafüüsilises mőttes...

Nojah, eks neid seadusi vőib ju seal Riigikogus ikka teha küll nii ja naa – miks mitte, aga nad ju ei taga ei őiglust, ei korda, ei tasakaalu. Sest iga őiglase ja őiglust tagava seaduse taga peab olema kőrgem printsiip, millest ta lähtub ja kui me siis lükkame tagasi selle seaduse, siis lükkame tagasi tegelikult selle printsiibi...

Loomulik kord

Usun, et on oluline ajaloos toimepandud vigu tunda ja tunnistada, sest see vabastab. Tehtut me muuta ei saa ja palju oli ka paratamatut ja ettenähtut, kuid sellesse őigesti suhtuda saame ometi.

Kuid seni, kuni püsib printsiipide pahupidisus ja vőim ei tunnista traditsioonilise ilmutuslikul teadmisel pőhineva vaimu ülimust, pole őiget autoriteetide subordinitasiooni ja ühiskonnas ei saa olla ka korda ja tasakaalu ja harmooniat. Kuni pole allumist Jumala seadmuse järgi, pole ka őnnistust.

Ja mingid reformid vői revolutsioonid, head ja veel paremad kavatsused ja seadused, ei aita seni, kuni taastatakse asjade LOOMULIK KORD.