Conventus Terra Mariana > Ãœhiskond > Kord ja kaos (2000)

Kord ja kaos (2000)


Einar Laigna
teoloog ja ohvitser, CTM rüütel

Aeg ei ole igavikuline. Ajal on lugu, me nimetame seda ajalooks. Igavikul ei saa olla ajalugu. Aga ajalugu on seal ja sünnivad kultuurid, kus ajaline ja kaduv tajub igavikku ja puutub sellega kokku. See kokkupuude toimub suure isiku läbi, kelle läbi antakse igaviku impulss rahvale. Nőnda loob isik rahvuse ja sealt edasi riigi. Sellest protsessist annab haarava pildi piibli ürik klassikalistes Moosese lugudes. Üks usk, üks rahvas, üks juht.

Piibel ei ole vagade fraaside kogumik, vaid tősine ajaloofilosoofiline teos, mille üheks pealkirjaks vőiks ka olla "Riigi loomise ja rahva säilimise őpik. Mőned targad rahvad, mőistes seda raamatut nii, on jäänud püsima läbi ajaloo katsumuste ja aja muutuste, sest nad säilitasid mälestuse aja ja igaviku kohtumisest. Selle mälestuse nimi on traditsioon ja traditsioonil püsib kőik.

Rooma impeerium oli rajanud enda ajale, mitte igavikule. Seepärast sai Rooma impeeriumi aeg täis. Aeg on täis saanud paljudel, kes pidasid end kadumatuteks. Kirik püsib üle aegade, sest ta esindab igavikulist.

Uus aeg on sündinud 2000 aastat tagasi, kui igaviku impulss anti kogu inimkonnale Kristuse isikus. Aurelius Augustinus sőnastab uue maailma kontseptsiooni igavik ajas, oma kahes pőhiteoses "De ordo" ja "De Civitate Dei" suurejoonelise ajaloo mőtestamise, selgitades ajaloo eesmärgi ja mőtte. "De ordo" kőneleb universaalsest maailmakorrast, mille kohaselt kogu universum püsib korral. "De Civitate Dei" käsitleb ajalugu Jumalariigi ja saatanariigi vahel, milles Jumalariikesindab Jumalast seatud korda ja saatana riik selle vastandit - kaost.

Seal, kus on Jumalast seatud kord, seal on ka rahu. Seepärast kasutatskse universumi kohta kahte sőna: ordo i pax. Ka kreeka keelne sőna kosmos tähendab korda. Seal, kus on kord, on ühtlasi ilu. Korras väljendub maailma ilu - pulchritudinem mundi. See universaalne Jumalast seatud maailmakord on objektiivne. Teda ei saa keegi muuta, nagu ei saa muuta loodusseadusi. See puudutab ka inimühiskonda ja üksikut inimest - nad kas elavad Jumalast seatud korra kohaselt ja kogevad pőlvest pőlve jätkuvat őnnistust ja püsivad, vői inimesele omase vaba tahte tőttu vőib inimene ignoreerida seda korda ja püüda seda asendada temale meeldivamaga. Inimene vőib seda teha ja inimesed teevad seda. Kuid inimene peab kandma objektiivseid tagajärgi, mida see endaga kaasa toob. Sellest ei ole pääsu. Inimese tehtud seadustega lubatu ei ole kunagi pikaealine. See on ajaloo kogemus.

Elame ajal, mil valitseb üldine arusaam, et vähemalt siin maapeal oleneb kőik ainult meie omavahelisest kokkulepetest, mida inimesed tavatsevad nimetada seadusteks. Sőna seadus tähendas ürgselt seda, mis on muutumatu ja igavene. Seadused, millel püsib maailm, ei saa olla ajautised, millesse mingi universumi parlament viib iga aasta seaduse parandusi ja seaduse muutmise muutmisi. Niisugune maailm ei püsiks. Autoriteene on ainult see seadus, mida ei saa muuta. Seadus, mida muudetakse, ei olegi üldse seadus, ega saa etümoloogiliselt kanda sőna seadus, vaid peakski olema nimetatud omavaheliseks ajutiseks kokkuleppeks. Siin ongi püsimise saladus.

Piibel kőneleb ka deemonite valitsusest, kreeka keelse sőnaga demonokraatia - mis tähendab kurjade vaimude vőimu, mis peab olema rajatud nende hulgale. Selle tulemuseks on alati anarhia ja kaos.

Universaalse maailmakorra kohaselt on ideaalseks ühiskondlikuks korraks monarhia, mis korraldab ühiskonna vastavalt universaalsele maailmakorrale hierarhiasse. Ehk teisi sőnu ja väga lihtsalt öeldes: määravaks ei ole mitte see, mis inimesel on vaid see, kes inimene on.

Kantud sügavast murest meie inimmaailma saatuse pärast, milles vallandunud maailmakorda eitab deemonlik anarhia ohustab mitte ainult kultuuri, kui sellist üldse, mis on traditsioon, vaid kogu eksistentsi ta füüsilises olemises. Peame vajalikuks nende kőrgete väärtuste säilitamist, millel saab vői millele saaks üles ehitada stabiilset ja püsivat inimühiskonda. Kantuna sellest murest ja vastutustundest tahab Maarjamaa Konvent elavana hoida ajaloolist mälu, kultiveerida neid kőrgeid väärtusi, milledel minevikus püsisid mitmetuhande aastased kultuurid, suutes luua pikaks ajaks läbi meditatiivse tardumuse stabiilsust. Kultuuri, millel pole transendetaalset eesmärki, polegi olemas. Me toetume sellele maailma ajaloolisele hiigelkogemusele, mis näitab, et rahvaste ja riikide püsivus sőltub kuulekusest tőelisele Seadusele, muutumatule ja igavesele - Jumalast seatud korrale, sest korra vastand on kaos.

 

Mőtleja Einar Laigna: Ise küsin, ise vastan

(Maaleht 29.12.2000)

Mis on elu mőte?

See on elu pőhiküsimus, millest tuleneb kőik muu. Kuna inimene pole ise elu loonud, ei saa ta ise ka sellele mőtet anda. Seega pole ükskőik, mida inimene teeb.

Mina ei tea, mis on inimese eksistentsi kőrgeim sisim mőte ja inimeseks olemise eesmärk. Elu on püha, seda peab hoidma.

Paraku elu pühaks ei peeta. Ühel päeval leiti, et ema vőib tappa oma lapse enne sündi. Uue elu ilmalekandjast vőib saada selle mőrvaja. Selle őiguse annab emale inimeste tehtud seadus.

Kuid see ei ole kooskőlas elu pühaduse kőrgema seadusega ja on otseses vastuolus inimese őigusega elule. Ema, kes tapab oma lapse, tapab endas emaduse hinge.

Oletame, et abortide tegemine keelatakse. Aga ka lapsi enam ei tehta. Vähemalt Eestis mitte.

Näib, et sellega on lepitud, nagu peakski nii olema, nagu oleks see paratamatus.

Nautlev elustiil ja mőtestamata eksistents toovad kaasa ahtruse. Kuid üldiselt on sigivus elujőu tunnus.

Elu pühaduse piiri tahetakse üha kokkupoole nihutada. Et vÅ‘ib tappa enne sündi ja vÅ‘ib tappa alates teatud vanusest – eutanaasia. Kuid kuhu me tÅ‘mbame vanuse piiri? Igal juhul hakkab see piir nihkuma.

Praegu väärtustatakse ainult noorust ja naudinguid, mitte küpsust ja tarkust.

Nii ongi eutanaasia platsis. See algab vaga jutuga vanade ja haigete kannatuste lőpetamisest, mille taga on soov vanemast pőlvkonnast kui kulukast üldse vabaneda.

Kuid kui need piirid on maha kistud, hakkavad nad liikuma koomale. Vaim on pudelist välja lastud. Inimese loomust ja ajalugu arvesse vőttes on sellega avatud tee tulevastele jubedustele.

Väidetavalt on inimene oma pőhiloomult hea.

See naiivne usk suri teoorias juba XIX sajandi lőpul. Ja XX sajandi praktikas leidis kinnitust, et inimese sees on hirmus koletis.

Bravuurne piiride mahakiskumine ja instinktidele täieliku voli andmine viib inimese enesehävitamisse. Kogu kristliku kultuuri sisu on olnud instinktide, tungide, emotsioonide, maailma allutamine mőistusele ja teadmisele.

Praegu propageeritav tungide elu prioriteet on pööbellik mäss mőistuse aristokratismi vastu. Inimolendi vaga soov on patustada ilma südametunnistuse piinadeta.

Ja nii algab totaalne illusioon, et häälteenamusega vÅ‘ib otsustada ka seda, kas loodusseadused kehtivad vÅ‘i mitte. Eetikaseadused on osa kogu maailmakorra seadustest. Mida vaba tahtega inimene vÅ‘ib ignoreerida. Kuid ta peab kandma sellest tulenevaid tagajärgi – sellest ei pääse.

Praegu on arusaam nendest pőhialustest maailmas kadumas.

Kas millalgi olid need pőhialused olemas?

Jah. Need riigid, kus on suudetud loodusseaduste järgi elada, on olnud ka stabiilsed ja pikaealised. Hiina riikluse 4200- aastane ajalugu on näide harmooniast universumi seadustega. Hierarhia oli: Jumal, keiser, ametnikkond ja rahvas.

Kuidas seda korda on vőimalik saavutada?

Iga rahvas peab toitma ennast ise ja sööma oma toitu.

Eestisse tuuakse palju toitu sisse.

Pőhieesmärk on meie pőhiseaduses: eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade. Seega peab pőhiseadus teenima seda eesmärki: eesti rahvas ja oma toit. Meie rahvuslik allesjäämine sőltub maarahva ja talude olukorrast. Talu toodab terveid lapsi ja toitu. Need on elu juured.

Kuid maailmas käib tohutu vőitlus elatisvahendite ja territooriumi eest. Nii oli, on ja jääb. Siin pole leppimist, saab olla ainult ühe poole hävitamine, mis vőib toimuda mitmel viisil.

Tänapäevane vőitlus eluruumi ja -vahendite eest on hoopis rahulikum ja peenem. Pole vaja sőjaga kallale minna, see on väga ärritav meetod.

Mismoodi käib hävitamine rahulikul viisil?

Maa saab vallutada ka majandussőjaga. Lammutav ideoloogia aitab tublisti kaasa. Näiteks välislaenud, millega pannakse ennast igavesse vőlaorjusesse.

Mida inimene valesti teeb?

Maailmakord ehk kosmoloogia – see, milles me kÅ‘ik elame, püsib loodusseadustel. Ning Maa, kus elame, on osa universumist, universumi kord kehtib ka Maa peal. Me ju ei saa muuta loodusseadusi, saame ainult looduse seaduste järgi elada. Sest ei ÃœRO ega Eesti Riigikogu saa otsustada, et vesi hakkab keema 80 kraadi juures.

Loodusseadus ei luba iseennast üle tähtsustada, kutsub korrale, tuletab meelde, et kui tahame isiklikku, perekonna, rahva, riigi vői inimkonna elu korraldada, pole see meelevaldne protsess. Ja pole nii, kui üks poolthääl otsustab, siis läheb asi läbi. Selline süsteem enam ei tööta.

Aga demokraatias otsustatakse just häälteenamusega.

Nüüd nimetatakse rahva tahet populismiks. Maailmas ongi ainult totalitaarsed süsteemid. Küsimus on, kelle vői mille totalitarism. Demokraatia on siis, kui inimesel on vabadus valida kogu skaalal, ühest äärmusest teise. Kuid praegu lisatakse, et demokraatlikus riigis ei saa lubada äärmusparteisid. Aga see pole enam demokraatia, vaid keskparteide tota-litarism.

Äärmusparteid peavad olema. Nagu on ratsanikul kannused, millega hobune teel hoitakse, nii on äärmusparteid kannused, millega keskparteisid sunnitakse tegema seda, mida nad enne valimisi lubasid. Kui opositsioon kőrvaldada, saab demokraatiast totalitarism.

Eestis ja ka mujal Euroopa riikides on ju opositsioonid.

On, aga julmalt alla surutud. Ükski süsteem ei salli erinevust. Sallivuse jutt on silmakirjalik. Tegelikult valitseb väga tige sallimatus. Ja püütakse väita, nagu oleks liberaalne turumajandus ainuke Jumalast seatud kord maailmas. Aga kaua see on olnud? Kas see kord jääb alles 10 000 aastaks? Vői maailma lőpuni?

Kas inimkond on teinud mingil ajal saatusliku vea?

Kristlik Euroopa kultuur püsis väga pikka aega. Kirik valvas, et ühiskonna kontroll toimiks. Ja inimesed elasid kooskÅ‘las loodusseadustega – see kÅ‘ik kokku oli Jumala seaduste järele elamine.

Prantsuse revolutsioon leiutas inimese őiguse, mis tähendab eirata universumi seadusi, kümmet käsku ja objektiivset maailmakorda. Kuid kui me seda korda rikume, siis hävib elu inimese käest ära.

Prantsuse revolutsiooni tagajärjel tekkis vabariik.

Vabadus, vőrdsus, vendlus ei mahu ühte loosungisse, need on vastuolus. Vabadus ja vőrdsus välistavad teineteist. Vabariik on riik, mis on vaba Jumala seaduse täitmisest. Prantsuse revolutsiooniga algas Euroopa allakäik.

Ja veel inimÅ‘iguste sildi all. Inimene arvab, et vÅ‘ib teha kÅ‘ike, mis meeldib, vÅ‘ib valla päästa kÅ‘ik oma instinktid. Olla väärastunud ja hälvetega – kas see on pÅ‘hiline inimÅ‘igus?

Milline riigikord on parem?

Ainuke Jumala seadustele vastav kord on monarhia. Sest maailm on hierarhiline. Lennukis pole kaht komandöri ega laevas kaht kaptenit. Riigil pole kahte presidenti. Loodusseaduste järgi on perekonnapea mees, tema käsk on täitmiseks, mitte arutamiseks. Ilma autoriteedita laguneb kőik ära.

Kuidas eestlane ennast säilitab?

Eestlane ei talu, kui keegi on kellestki kőrgem. See ongi meie őnnetus.

Oluline on luua püsivaid kultuure. Stabiilsus tagab elu püsimise, elu säilitamine on aga prioriteet. Tänapäeval räägitakse elu kvaliteedist, aga selle kvaliteedi saavutamiseks ohverdatakse elu ise.

Milleks kvaliteet, kui lőpuks pole elu ennast. Ja üldse, mida tähendab elu kvaliteet? Kes ütleb, mis asi see on?

Meil on ju vabadus.

Vabanemishullus on mőistetav. See on elevus, nagu ¨ampanja peas. Aga see ei tohi pikaks venida, sest eesti rahva ressurss ei vőimalda pikka laaberdamist ja hoolimatust.

Vabadus on vastutus.

Vabadus ka Euroopa Liitu minna?

Demokraatias otsustab seda rahvahääletus, mitte poliitikud. Kui seda otsustavad poliitikud ilma rahvahääletuseta, ei sobiks enam rääkida demokraatiast.

Kuidas on eestlase vaimne ja materiaalne tervis praegu?

Praegu on absoluutse muretuse hetk. Nagu polekski ohtu. Aga kas eesti rahvas kasvab? Ei. Kahaneb hoopis. Kas perekond tugevneb? Ei. Kas eestlaste tervis läheb paremaks? Ei.

Kuidas Eesti riik siis püsima jääb?

Iga riik püsib moraalil, mida saab aga alati hävitada. Hävitage moraal ja te hävitate kőik. Ja kui veel őhutada inimese edevust, mugavust ja laiskust ning seda veel lőpmatuseni ka őigustada, vőib panna inimesi iseennast hasartselt ja suure lustiga hävitama.

Nii kukub iga riik ise kokku.

Kuid ilmselt siiski on vaja mingit survet. XIX sajandi venestamine äratas eesti rahvusliku eneseteadvuse. Sama teene tegi meie rahvustundele Brezhnevi venestamiskatse.

Tegelikult on eestlased kohutavad skeptikud, neil on alati nii palju küsimusi ja kahtlusi. Skepsis viib aga kőige suhtelisusesse, kőige suhtelisus viib jällegi kőige lubatavusse. Kuid ega küsimise aeg saa pikk olla, ülearuste küsimustega libiseb meile antud aeg käest. Milleks lőputult vaielda asjade üle, mis on tuhandeid aastaid selged olnud.

Mis päästab maailma ja inimese?

Kőiges halvas on süüdi inimese ahnus. Tahetakse üha uusi ja rohkem asju. Süüdi on ka vale elustiil. Mőtestamata eksistents. Samas räägitakse, et usuőpetust polevat Eesti koolidesse vaja, aga Seksi-Kristit viiakse küll koolidesse.

On ju usuőpetuse pőhiülesanne inimesele őige koha kättenäitamine universumis. Ehk lihtsamalt: inimesel tuleb tunda mőőtu ja end mitte üle tähtsustada. Et inimene ei peaks iseennast Jumalaks. Selle ametiposti täitmiseks pole inimesel ainsatki eeldust.

© Conventus Terra Mariana