Klassideta ühiskond - moraalne tupik (2007)

Jüri Kot¨inev
vene-gruusia päritolu sÅ‘jaajaloolane
Foto: erakogust

Alates 20. sajandi algusest on Euroopa poliitiliselt kaardilt kadunud kolm vÅ‘imsaimat kristlikku keisririiki – Vene, Austria-Ungari ning Saksa keisririigid, sajandeid kestnud vana ning ajaproovile vastu pidanud inimühiskonna korralduse vankumatud kantsid.

Ma ei hakka siinkohal pidama ajalooloengut möödunud sajandi sündmustest, vaid peatun vana Euroopa traditsioonilise klassiühiskonna järgsel ajastul, mille vilju maitseme me tänase päevani ja mille maitse järjest kibedamana tundub. Püramiidikujuline ühiskond isevalitsejaga tipus asendati laiaks litsutud pannkoogikujulise korralduse ehk demokraatiaga. Pannkook katab püramiidist küll laiema tasapinna, kuid on ilma kőrgusest ja tipust. Ühtlane nullilähedane tasandik. Monarhi isiklik vastutus Jumala ees, oma maa ja rahva saatuse pärast ning aadelkonna au ning kohusetundel pőhinev isamaateenimine on asendunud kaupmeeskonnale omase omakasule orienteeritud inimühiskonnaga. Parlamentaarne ühiskondlik ning jagatud vastutus oma tegude ja sőnade eest tähendab sisuliselt igasuguse vastutuse puudumist, kuna vastutus vőib olla ainult isiklik. Seal, kus ülimaks sihiks ühiskonnaehituses on kuulutatud kasumimarginaal ning korporatiivne ajutise huvi kattumise printsiibil tegutsev klikkide kogum juhib riike ning ühiskondasid, pole kohta ainult aadliklassile omasele igavikulisele au- ning tőetunnetusele.

Kuna ühiskonnalt on vőetud sajandeid teistele ühiskonnakihtidele eeskujuks olnud eliit, ei saa ka kogu kodanikkond joonduda millegi kőrgema ja őilsama järgi. See viib otseselt inimeste vaimsele degradeerumisele ning peagi kaotab inimene kui selline oma inimnäo, mis asendub kőikelubava kasumikiima grimassiga.

Me ei saa muuta ajalugu, ent vÅ‘ime näidata kätte eelmise sajandi esimese poole kataklüsmide keerises kaotsi läinud ning hävitatud tee inimese tÅ‘elise järgimist vääriva väärtusskaala suunas. Just meie, vana pärusaadli järeltulijad, kanname vastutust selle ülesande täitmisel. Just meie esiisad – need, kes teenisid monarhe ning neid ümbritsevaid tiitlikandjatest-aadlikest riigi- ning sÅ‘javäejuhte, kaitsesid oma maad ja rahvast ning usku välise ja sisemise ohu eest.

Klassideta ühiskonna moraalne kriis on juba ammu näidanud oma inimvihkajalikku palet. Inimene ei ole vÅ‘imeline kohanema saja aasta jooksul uuteks koosolemise vormideks olukorras, kus on hävitatud vana eliit, nÅ‘rgestatud kristlik kirik ning klassiühiskond asendatud masinliku tarbimiskultust teeniva demokraatliku elukorraldusega. Säilitada ning edastada inimestele maksimaalset teavet vanast heast klassiühiskonnast kui vÅ‘imalusest väljuda kaasaja vaimsest tupikust – see on tänapäeva aadliperekondade järeltulijate esimene ning tähtsaim ülesanne.