Inkvisitsioon (2007)

Catholic Encyclopedia
http://www.newadvent.org/cathen/08026a.htm
 
(Inglise keelest tÅ‘lkinud Aive Haljand ja kommentaaridega varustanud isa Ivo Å�unpuu) 
   
Inkvisitsiooni (ladina k inquirere – uurima, juurdlema) terminiga tƤhistatakse tavaliselt spetsiaalset kiriklikku institutsiooni, mis vÅ‘itleb hereesia vastu vÅ‘i surub selle maha. Tema iseloomulikuks tunnuseks on spetsiaalne kohtumÅ‘istmine usuasjade Ć¼le kÅ‘rgeima kirikliku vÅ‘imu tasemel universaalse ja pideva ametina, mitte ilmalike vÅ‘i individuaalsete juhtumite puhul. NĆ¼Ć¼disaja inimestel on raskusi selle institutsiooni mÅ‘istmisel, sest nad on silmist kaotanud kaks fakti.
 
Ć�helt poolt ei pea nad enam religioosset usku millekski objektiivseks, Jumala anniks ja seetÅ‘ttu vƤljaspool vaba isiklikku otsutamist olevaks valdkonnaks. Teisalt ei nƤe nad enam Kirikus tƤiuslikku ja suverƤƤnset Ć¼hiskonda, mis rajaneb olemuslikult puhtal ja autentsel Ilmutusel, mille esimene tƤhtsaim kohustus peab loomulikult olema selle usupƤrandi puutumatuse sƤilitamine. Enne 16. sajandi usurevolutsiooni olid need vaated veel kÅ‘igile kristlastele Ć¼hised; see, et ortodokslus oleks pidanud iga hinna eest alles jƤƤma, nƤis iseenesest mÅ‘istetav.
 
Kui hereesia tegelik mahasurumine kristlikus Ć¼hiskonnas kirikliku ja tsiviilvÅ‘imu poolt on sama vana kui Kirik, siis inkvisitsioon kui eriline kiriklik kohus on palju hilisemat pƤritolu. Ajalooliselt on see kirikliku seadusandluse arenemisfaas, mille eristavaid jooni vÅ‘ib tƤielikult mÅ‘ista ainult hoolikalt neid olusid uurides, mille keskel ta sĆ¼ndis. SeepƤrast on meie ainest otstarbekohane kƤsitleda jƤrgnevalt:
I Hereesia mahasurumine esimesel kaheteistkĆ¼mnel kristlikul sajandil;
II Hereesia mahasurumine inkvisitsioonina tuntud institutsiooni poolt selle mitmetes vormides
a) keskaja inkvisitsioon
b) Hispaania inkvisitsioon 
c) PĆ¼ha Amet Roomas
 
 
I HEREESIA MAHASURUMINE ESIMESEL KAHETEISTK�MNEL KRISTLIKUL SAJANDIL
 
(1) Kuigi apostlid olid sĆ¼gavalt veendunud, et nad peavad usupƤrandit tulevastele pÅ‘lvedele rikkumatult edasi kandma ja et iga nende omaga vastuolus olev Å‘petus, isegi kui seda on kuulutanud Taeva ingel, on karistusvƤƤrne kuritegu, ei pƶƶrdunud pĆ¼ha Paulus hereetikute Alexandri ja Hymeneuse juhtumil siiski tagasi Vana Lepingu surmamÅ‘istmise vÅ‘i piitsutamise karistuste juurde (5 Ms 13, 6 jj. 17,1 jj.), vaid pidas Kirikust vƤljaarvamist piisavaks (1 Tm 1, 20; Tt 3, 10). Å�igupoolest oleks esimese kolme sajandi kristlastele vaevalt pƤhe tulnud usuasjades eksinutesse teisiti suhtuda. Tertullianus (Ad. Scapulam, c. II) kehtestab reegli:
 
Humani iuris et naturalis potestatis, unicuique quod putaverit colere, nec alii obest aut prodest alterius religio. Sed nec religionis est religionem colere, quae sponte suscipi debeat, non vi („Inimliku Å‘iguse ja loomuse jÅ‘ul on see, kuidas teenida, igaĆ¼he enda otsustada, ja teisel pole kahju vÅ‘i kasu teise religioonist. Kuid pole ka religiooni asi religiooni praktiseerida, mis tuleb vastu vÅ‘tta vabast tahtest, mitte jÅ‘u sunnil“).
 
TeisisÅ‘nu Ć¼tleb ta, et loomuseadus pani inimest religiooni praktiseerimisel jƤrgima ainult isikliku sĆ¼dametunnistuse hƤƤlt, kuna usu vastuvÅ‘tmine oli vaba tahte, mitte sunni kĆ¼simus. Vastates Celsuse Vanal Testamendil pÅ‘hinevatele sĆ¼Ć¼distustele, et kristlased mÅ‘istsid teisitimÅ‘tlejad surma, pÅ‘letamisele ja piinamisele, rahuldub Origenes (C. Cels., VII, 26) seletusega, et peab tegema vahet seaduste vahel, mille juudid said Mooseselt ja mille Jeesus  andis kristlastele – esimene oli siduv juutidele, teine kristlastele. Juudakristlased,  kui nad olid siirad, ei saanud enam toimida kooskÅ‘las kÅ‘igi Moosese seadustega, neil polnud enam vabadust tappa vaenlasi vÅ‘i pÅ‘letada ja kividega surnuks visata, kristliku  Seaduse kallal vƤgivalla tarvitajaid.
 
Kartaago PĆ¼ha Cyprianus, Ć¼mbritsetud lugematust hulgast skismaatikutest ja kohusetundetutest kristlastest, heitis samuti kÅ‘rvale Vana Testamendi materiaalse sanktsiooni, mis karistas preestrite ja kohtunike vastast mƤssu surmaga. Nunc autem, quia circumcisio spiritalis esse apud fideles servos Dei coepit, spiritali gladio superbi et contumaces necantur, dum de Ecclesia ejiciuntur – „NĆ¼Ć¼d aga, kuna Ć¼mberlÅ‘ikamine ustavate Jumala teenrite puhul on saanud vaimseks, tapetagu ka uhked ja kangekaelsed vaimse mÅ‘Å‘gaga, kui nad Kirikust vƤlja heidetakse“ (Ep. LXXII, ad Pompon, n 4) – nĆ¼Ć¼dsest vaimse religiooni sanktsioonid on sama iseloomuga ja ekskommunikatsioon asendab ihulikku surma. Ometi kannatas Lactantius verise tagakiusamise all, kui ta A. D. 308. kirjutas oma Divinae Institutiones Loomulikult seisis ta sellepƤrast kÅ‘ige tƤielikuma usuvabaduse eest. Ta kirjutab:
           
„Religiooni, mis on tahtekĆ¼simus, ei saa kellelegi peale suruda, neis asjus on parem kasutada sÅ‘nu kui hoope [verbis melius quam verberibus res agenda est]. Mis kasu on julmusest? Mis on piinapingil tegemist vagadusega? Kindlasti ei ole seost tÅ‘e ja vƤgivalla vahel, Å‘igluse ja halastamatuse vahel... On tÅ‘si, et miski pole nii tƤhtis kui religioon ja seda peab kaitsma iga hinna eest [Summa VI] ... On tÅ‘si, et seda peab kaitsma, kuid selle eest surres, mitte teisi tappes; kaua kannatades, mitte vƤgivalla teel; usuga, mitte kuriteoga. Kui sa pĆ¼Ć¼ad religiooni kaitsta verevalamise ja piinamisega, siis see, mida sa teed, ei ole kaitsmine, vaid pĆ¼haduseteotus ja solvang. Sest miski pole niivÅ‘rd sisemiselt vaba tahte asi kui religioon“ (Divinae Institutiones V, 20).
 
Kolme esimese sajandi kristlikud Å‘petajad nÅ‘udsid tƤielikku usuvabadust, mis oli nende jaoks loomulik. Pealegi ei rÅ‘hutanud nad ainult pÅ‘himÅ‘tet, et usku ei tohi teistele peale sundida – pÅ‘himÅ‘te, millest Kirik on suhtlemises mitteristitutega alati ustavalt kinni pidanud –, vaid Å‘petasid, et kui vÅ‘rrelda Moosese Seadusi ja kristlikku religiooni, siis rahuldus viimane hereetikute vaimse karistamisega (s.t ekskommunikatsiooniga, samal ajal kui judaism algatas teisitimÅ‘tlejate Ć¼le tingimata kohuprotsessi, neid piinates ja surma saates.
 
(2) Ometi hakkasid Constantinuse keiserlikud jƤreltulijad varsti endas nƤgema Jumalast mƤƤratud „vƤliste asjade piiskoppe“, s.t Kiriku ajaliste ja materiaalsete olude isandaid. Samal ajal sƤilitasid nad Pontifex Maximuse traditsioonilise vÅ‘imu ja sel viisil ka tsiviilvÅ‘imu, olles tihti liidus ariaanlike prelaatidega, et taga kiusata ortodoksseid piiskoppe, neid vangistada ja vƤlja saata. Kuid viimased, eriti Poitiers’i PĆ¼ha Hilarius (Liber contra Auxentium, c. IV), protesteerisid tugevalt igasuguse jÅ‘ukasutamise vastu usuvallas, kas siis kristluse levimise vÅ‘i usu sƤilitamise pƤrast. Nad rÅ‘hutasid korduvalt, et selles suhtes tĆ¼histavad Kristuse leebed seadused Vana Testamendi karmid dekreedid. Siiski olid Constantinuse jƤrglased veendunud, et keisrivÅ‘imu (Theodosius II, Novellae, tit. III, A. D. 438) esimene mure on usu kaitsmine ja nii andsid nad regulaarselt vƤlja palju hereetikute vastaseid karistusseadlusi. Nii promulgeeriti viiekĆ¼mne seitsme aasta jooksul kuuskĆ¼mmend kaheksa seadusesƤtet. See seadusandlus puudutas kÅ‘iki hereetikuid ja seda mitmel viisil – neid Ƥhvardas vƤljasaatmine, varanduse konfiskeerimine vÅ‘i surmamÅ‘istmine. 407. aasta seadus, mis oli suunatud reeturlike donatistide vastu, vƤitis esimest korda, et need hereetikud peaks asetama Ć¼hele tasandile imperaatori pĆ¼ha majesteetlikkuse vastu patustajatega – mÅ‘iste, millele hilisematel aegadel omistati vƤga tƤhtis roll. Surmanuhtlust rakendati siiski ainult teatud liiki hereesia puhul, hereetikute tagakiusamisel jƤid kristlastest keisrid kaugele maha Diocletianuse julmusest, kes 287. aastal mƤƤras kohtuotsusega tuleriidale manilaste juhid, mÅ‘istis osa nende jƤrglasi surma pea maharaiumise lƤbi ja osa neist saatis sunnitƶƶle kaevandustesse.
 
Siiani oleme kƤsitlenud kristliku riigi seadusandlust. Kiriku esindajate suhtumine sellesse seadusandlusesse oli mÅ‘neti kÅ‘hklev. 4. sajandi lÅ‘pul ja 5. sajandil olid manihheism, donatism ja pristsillianism kÅ‘ige levinumad hereesiad. Olles pagendatud Roomast ja Milanost, otsis manihheism varjupaika Aafrikas. Ehkki Kirik leidis, et manilased on sĆ¼Ć¼di pÅ‘lastusvƤƤrsetes Å‘petustes ja vƤƤrtegudes (PĆ¼ha Augustinus, De haeresibus, n. 46), keeldus ta nende vastu tsiviilvÅ‘imult abi palumast. TÅ‘epoolest, suur Hippo piiskop heitis jÅ‘u kasutamise kindlalt kÅ‘rvale, ta pĆ¼Ć¼dis neid avalikult ja isiklikult allutades tagasi tuua ja nƤis, et ta pingutusi saatis edu. Me kuuleme tema kƤest, et donatistid ise pƶƶrdusid tsiviilvÅ‘imu poole, et leida kaitset Kiriku eest. Ometi lƤks neil nagu Taanieli sĆ¼Ć¼distajatel: lÅ‘vid pƶƶrdusid nende vastu. Kui riigi sekkumine ei vastanud nende ootustele ja kui tsirkumtsellioonide vƤgivaldne ohjeldamatus sai vƤƤriliselt karistatud, siis kaebasid donatistid kibedasti valitsuse julmuse Ć¼le. Mileve PĆ¼ha Optatus kaitses tsiviilvÅ‘imu (De Schismate Donntistarum, III, cc. 6-7) jƤrgnevalt:
 
„ ... just nagu polnud lubatud ette astuda nagu Jumala eest kƤttemaksjad ja kuulutada surmaotsust! ... Kuid, Ć¼tled sina, riik ei saa karistada Jumala nimel. Kas polnud see samuti Jumala nimel, et Mooses ja Piinehas  mÅ‘istsid surma kuldvasika kummardajad ja need, kes pÅ‘lgasid Å‘iget usku?“
 
See oli esimene kord, kui katoliku piiskop vÅ‘itles usukĆ¼simustes kindla koostƶƶ eest riigiga ja Å‘iguse eest hereetikud surma mÅ‘ista. Esimest korda pƶƶrduti ka Vana Testamendi poole, ehkki kristlikud Å‘petajad olid sellised pƶƶrdumised varem kÅ‘rvale heitnud.
 
PĆ¼ha Augustinus oli aga ikka veel jÅ‘u kasutamise vastu ja pĆ¼Ć¼dis juhendamisega eksijat tagasi tuua, ƤƤrmisel juhul mƶƶnis ta tÅ‘rksate isikute karistamist mÅ‘Å‘duka rahatrahviga. LÅ‘puks muutis ta siiski meelt, kas siis mÅ‘jutatuna tsirkumtsellioonide uskumatutest liialdustest vÅ‘i jÅ‘u kasutamise headest tulemustest vÅ‘i siis teiste piiskoppide keelitustest kasutada jÅ‘udu. Tema ilmse jƤrjekindlusetuse tÅ‘ttu oleks hea hoolikalt tƤhele panna, kelle poole ta pƶƶrdub. NƤib, et Ć¼htmoodi rƤƤgib ta valitsusametnikega, kes tahtsid kehtivaid seadusi rakendada tƤies ulatuses, ja teisiti donatistidega, kes eitasid riigi igasugust Å‘igust teisitimÅ‘tlejaid karistada. Kirjavahetuses riigiametnikega tugineb ta kristlikule ligimesearmastusele ja sallivusele ning kujutab hereetikuid eksinud lammastena, keda peab Ć¼les otsima ja vÅ‘ib-olla nagu tÅ‘rkujaid vitsaga nuhtlema ja hirmutama karmimate Ƥhvardustega, kuid mitte neid piinapingi ja mÅ‘Å‘gaga karjast eemale ajama. Teisalt kaitseb ta kirjutistes donatistide vastu riigi Å‘igusi – ta Ć¼tleb, et mÅ‘nikord on tervendav karmus eksinute endi huvides ja samuti Å‘igete uskujate ning laiemalt koguduse kaitseks (Vacandard , 1. c., pp. 17-26).
 
Mis puutub pristsillianismi, siis jƤƤvad mitmed asjad veel segaseks, vaatamata hiljutistele vƤƤrtuslikele uuringutele. NƤib aga kindel olevat, et Priscillianust, Avila piiskoppi Hispaanias, sĆ¼Ć¼distati hereesias ja nÅ‘iduses ning mitmed nÅ‘ukogud leidsid ta sĆ¼Ć¼di olevat. NƤib, et PĆ¼ha Ambrosius Milanos ja PĆ¼ha Damascus Roomas keeldusid teda jutule vÅ‘tmast. LÅ‘puks pƶƶrdus ta Trieris keiser Maximuse poole, kuid enda kahjuks, sest ta mÅ‘isteti surma. Priscillianus ise – pole kahtlust, et kindlas veendumuses enda sĆ¼Ć¼tusest – oli varem Ć¼les kutsunud manilasi mÅ‘Å‘gaga maha suruma. Kuid tƤhtsaimad kristlikud Å‘petajad ei jaganud neid tundeid ja tema enda hukkamine andis neile vÅ‘imaluse pĆ¼halikuks protestiks julma kohtlemise vastu, mida keiserlik valitsus talle osutas. PĆ¼ha Martinus Tours’ist pĆ¼Ć¼dis Trieris panna kirikuvÅ‘imud sĆ¼Ć¼distusest loobuma ja mÅ‘jutada keisrit lubama, et ta mingil juhul ei vala Priscillianuse verd, kuna tema kirikuametist kÅ‘rvaldamine oleks kĆ¼llaldane karistus ning verevalamine kƤiks jumaliku Seaduse vastu (Sulp. Severus. Chron., II, in P. L., XX, 155 sqq.; et ibid., Dialogi, III. col. 217). PƤrast hukkamist sĆ¼Ć¼distas ta rƤngalt nii sĆ¼Ć¼distajaid kui ka keisrit ja keeldus pikka aega lƤbi kƤimast selliste piiskoppidega, kes olid mingilgi viisil vastutavad Priscillianuse surma eest. Suur Milano piiskop PĆ¼ha Ambrosius kirjeldas seda hukkamist kui kuritegu.
 
Pristsillianism aga ei kadunud oma rajaja surmaga, vastupidi – see levis erakordse kiirusega ja muutus manihheismi avaliku omaksvÅ‘tuga suuremaks avalikuks nuhtluseks kui kunagi varem. Nii sai mÅ‘istetavaks PĆ¼ha Augustinuse ja PĆ¼ha Hieronymuse karm hukkamÅ‘ist pristsillianismile. 447. aastal oli Leo Suurel pristsillianistidele ette heita pĆ¼hade abielusidemete lÅ‘dvendamist, mis tallas jalge alla kogu sĆ¼ndsuse ja pilkas nii inimlikku kui ka jumalikku seadust. Talle nƤis loomulik, et ajalikud valitsejad karistaksid sellist pĆ¼hadust teotavat hullust ning mÅ‘istaksid surma sekti rajaja ja mÅ‘ned tema jƤrgijad. Ta jƤtkab, ƶeldes, et see tuli Kirikule kasuks: quae etsi sacerdotali contenta iudicio, cruentas refugit ultiones, severis tamen christianorum principum constitutionibus adiuratur, dum ad spiritale recurrunt remedium, qui timent corporale supplicium – „kuigi Kirik oli rahul oma piiskoppide vaimuliku karistusega ja seisis vastu verevalamisele, siis ometi keiserlik karmus aitas teda, sest hirm kehalise karistuse ees viis sĆ¼Ć¼dlase otsima vaimulikku rohtu“ (Ep. XV ad Turribium; P. L., LIV, 679 sq.).
 
Esimese viie sajandi kiriklikud seisukohad vÅ‘ib vÅ‘tta kokku jƤrgmiselt:
•        Kirik ei tohiks mingilgi juhul valada verd (P. Augustinus, P. Ambrosius, P. Leo I jt;
•        teised Å‘petajad aga nagu Optatus Milevest ja Priscillianus arvasid, et riik peaks kuulutama hereetikutele surmaotsuse, kui avalik heaolu seda nÅ‘uab;
•        enamik arvas, et hereesia karistamine surmanuhtlusega, kui see ainult pole Ć¼hiskonna vastu kuritegelik, on lepitamatu kristluse vaimuga.
 
PĆ¼ha Augustinus (Ep. c, n. 1) Ć¼tleb peaaegu LƤƤnekiriku nimel: Corrigi eos volumus, non necari, nec disciplinam circa eos negligi volumus, nec suppliciis quibus digni sunt exerceri – „me soovime, et neid karistataks, mitte ei mÅ‘istetaks surma; me ihaldame (kiriku)karistuse vÅ‘itu, mitte surmanuhtlust, mida nad vƤƤrivad.“ PĆ¼ha Johannes Chrysostomos Ć¼tleb Idakiriku nimel sisuliselt sama (Hom., XLVI, c. I): „MÅ‘ista hereetik surma on heastamatu sĆ¼Ć¼tegu“; ja jƤrgmises peatĆ¼kis Ć¼tleb ta, et Jumal keelab nende hukkamise. Kuid isegi kui Ta keelab raiheina vƤlja juurida, ei keela Ta neid tÅ‘rjuda, takistada neil vabalt kÅ‘neleda vÅ‘i keelata nende kogunemisi. SeepƤrast ei saa „ilmalike relvade“ abi tƤiesti tagasi lĆ¼kata, vastupidi, nii tihti kui kristlik heaolu seda nÅ‘uab, peaksid kristlikud valitsejad pĆ¼Ć¼dma sobivate vahenditega kurja tÅ‘kestada. 7. sajandi lÅ‘pul vƤljendab PĆ¼ha Isidorus Sevillast samu tundeid (Sententiarum, III, IV, nn. 4-6).
 
Kui vƤhe me ka usaldame Ameerika inkvisitsiooniajaloolase Henry Charles Lea paljukiidetud erapooletust, vÅ‘ime siin seda illustreerida nƤite abil. Teoses „Inkvisitsiooni ajalugu keskajal“ (History of the Inquisition in the Middle Ages, New York, 1888, I, 215) lÅ‘petab ta selle perioodi nende sÅ‘nadega:
 
„Priscillianuse ja tema jƤrgijate tapmine oli tekitanud nii palju Å‘udust, et kui kuuskĆ¼mmend kaks aastat hiljem, 447. aastal, hereesia nƤis ellu Ƥrkavat, siis Leo I mitte ainult ei Å‘igustanud seda tegu, vaid kuulutas, et kui niivÅ‘rd hukkamÅ‘istu vƤƤrt hereesia jƤrgijatel elada lubatakse, siis oleks see inimliku ja jumaliku seaduse lÅ‘pp. Viimane samm oli tehtud ja Kirik oli lÅ‘plikult tÅ‘otanud iga hinna eest hereesia maha suruda. On vÅ‘imatu jƤtta omistamata Kiriku mÅ‘jule neid Ć¼ksteisele jƤrgnevaid edikte, mille alusel Theodosius Suure ajast peale hereesias pĆ¼simist surmaga karistati.“
 
Nende ridadega on Lea keisri sÅ‘nad paavstile Ć¼le kandnud. Pealegi, kui kinnitada, et keiserlikud ediktid, millega hereesia eest surmaga karistati, vÅ‘lgneti kiriklikele vÅ‘imudele, siis on see lihtsalt otseses vastuolus ajaloolise tÅ‘ega, kuna me oleme nƤidanud, et sel perioodil kuulutasid mÅ‘jukamad kirikuvÅ‘imud, et surmanuhtlus on vastuolus Evangeeliumi vaimuga ja astusid ise hukkamiste vastu vƤlja. Selline oli kiriklik suhtumine sajandeid, nii teoorias kui ka praktikas. Nii hukati tsiviilÅ‘igusest kinni pidades 556. aastal Ravennas mÅ‘ned manilased. Teisalt mÅ‘istsid kirikukogud sĆ¼Ć¼di predestinatsionismi vastase adoptsionismi juhid Toledo Elipanduse ja Urgeli Felixi, kuid jƤeti sellest hoolimata fĆ¼Ć¼silise karistuseta. VÅ‘ime aga mƤrkida, et pƤrast seda, kui oli hukka mÅ‘istetud munk Gottschalcki valeÅ‘petus, et Kristus ei surnud kogu inimkonna eest,  mƤƤrati talle 848. aastal Mainzi ja 849. aastal Quiercy sinodil ihunuhtlus ja vangistus – kuid sellised karistused olid sellal kloostrites reeglite rikkumise eest tavalised.
 
(3) 1000. aasta paiku levisid Bulgaaria manilased erinevate nimede all Ć¼le kogu LƤƤne-Euroopa. Neid oli arvukalt Itaalias, Hispaanias, Gallias ja Saksamaal. Avalik kristlik arvamus ilmutas peatselt vastuseisu neile ohtlike sektidele ja asi lÅ‘ppes juhuslike kohalike hukkamistega, loomulikult ajastu vaimule omastes vormides. 1122. aastal mÅ‘istis kuningas Robert Vaga (regis iussu et universae plebis consensu), „kuna ta kartis kuningriigi julgeoleku ja hingede pƤƤsemise pƤrast“, kolmteist nimekat kodanikku, kleerikud ja ilmikud, OrlĆ©ans’is elusalt pÅ‘letamisele. Sarnased juhtumid leidsid tƤnu rahva plahvatustlikele vƤljaastumistele aset ka mujal. MÅ‘ned aastad hiljem tƤheldas Chalons’i piiskop, et tema diƶtseesis levib sekt ja kĆ¼sis LiĨge’i piiskopilt Wazolt nÅ‘u jÅ‘u kasutamiseks: An terrenae potestatis gladio in eos sit animadvertendum necne – „Kas maise vÅ‘imu mÅ‘Å‘ka vÅ‘ib nende vastu karistavalt kasutada vÅ‘i mitte“ (Vita Wazonis, cc. XXV, XXVI, in P. L., CXLII, 752; Wazo ad Roger. II, episc. Catalaunens ja Anselmi Gesta episc. Leod. in Mon. Germ. SS, VII, 227 sq.). Wazo vastas, et see on vastuolus Kiriku vaimuga ja selle Asutaja sÅ‘nadega, kes kƤskis, et umbrohul peab laskma kasvama koos nisuga kuni lÅ‘ikuspƤevani, muidu juuritakse nisu koos umbrohuga vƤlja – need, kes tƤna on umbrohi, vÅ‘ivad homme pƶƶrduda ja nisuks muutuda, seepƤrast laskem neil elada ja rahuldugem ainult ekskommunikatsiooniga. PĆ¼ha Chrysostomos, nagu me oleme nƤinud, on kuulutanud sarnast Å‘petust.  Seda pÅ‘himÅ‘tet ei saa alati jƤrgida. Nii poodi 1051. ja 1052. aasta jÅ‘uluajal Goslaris mitmed hereetikud, sest keiser Heinrich III tahtis Ƥra hoida „hereesia pidalitÅ‘ve“ edasist levikut. MÅ‘ned aastad hiljem, 1076 ja 1077, mÅ‘istis Cambrai piiskop ja tema kapiitel Ć¼he katari tulesurma. Teistele kataritele andisid Milano kohtunikud vaatamata peapiiskopi sekkumisele valida, kas vanduda Ristile truudust vÅ‘i minna tuleriidale. Kaugelt suurem osa valis viimase. 1114. aastal pidas Soissons’i piiskop mitmeid hereetikuid oma piiskopilinnas vangis. Kui ta lƤks Beauvaisse sinna sinodiks kokku kogunenud piiskoppidelt nÅ‘u kĆ¼sima, siis „usklik rahvas, kartes tavalist vaimulike heasĆ¼damlikkust (clericalem verens mollitiem), tungis tormijooksuga vanglasse, viis sĆ¼Ć¼dimÅ‘istetud linnast vƤlja ja pÅ‘letas nad“.
 
Inimestele ei meeldinud vaimulike ƤƤrmine venitamine hereetikute jƤlitamisel. 1144. aastal lootis LiĨge’i Adalerbo II tuua enda ette mÅ‘ned vangistatud katarid, et Jumala armu lƤbi neid Å‘ige Å‘petuse juurde tuua, kuid rahvas, kes ei olnud nii salliv, tungis Å‘nnetutele olenditele kallale ja ainult suure vaevaga Å‘nnestus piiskopil mÅ‘ni neist tulesurmast pƤƤsta. Sarnane draama toimus umbes samal ajal Kƶlnis, kus peapiiskop ja preestrid pĆ¼Ć¼dsid eksiteele juhituid tÅ‘simeelselt Kirikusse tagasi tuua, kuid mƤratsev rahvahulk (a populis nimio zelo abreptis) vÅ‘ttis viimased vƤgivaldselt vaimulike hoole alt ja pÅ‘letas tuleriidal. Selle aja kÅ‘ige tuntumad heresiarhe Peter de Bruysi ja Arnoldo di Bresciat tabas samasugune saatus – esimest rahva raevu ohvrina tuleriidal ja viimast ohvrina tema poliitiliste vastaste kannupoiste kirve all. LĆ¼hidalt, neil jÅ‘hkratel aegadel ei saa Kirikut tema kƤitumises hereesia suhtes sĆ¼Ć¼distada. Selle perioodi kÅ‘igi piiskoppide hulgas, nii kaugele kui vÅ‘ib kindlaks teha, pƶƶrdus ainult LiĨge’i Theodwin, eelpool mainitud Wazo jƤrglane ja Adalerbo II eelkƤija, hereetikute karistamiseks tsiviilvÅ‘imu poole ja isegi tema ei nÅ‘udnud surmanuhtlust, mille lĆ¼kkasid kÅ‘rvale kÅ‘ik. Kes olid 12. sajandil kÅ‘rgemini austatud kui Petrus Cantor, selle aja kÅ‘ige Å‘petatum inimene, ja Clairvaux PĆ¼ha Bernard? Esimene Ć¼tles: (Verbum abbreviatum, c. LXXVIII, in P. L., CCV, 231):
 
 „Kui neid oma eksituses veenda vÅ‘i kui nad vabatahtlikult oma sĆ¼Ć¼d tunnistavad, siis ei tohi katareid surma mÅ‘ista, vƤhemalt mitte siis, kui nad hoiduvad Kiriku vastastest relvastatud rĆ¼nnakutest.“ Sest kui apostel Ć¼tles, et inimest, kes on pƤrast kolmandat manitsust ikka veel hereetik, vƤldi, ei ƶelnud ta kindlasti, et ta tuleb tappa. „Pane ta vangi, kui sa tahad, kuid Ƥra mÅ‘ista teda surma“ (cf Georch von Reichersberg, De investigatione Antichristi, III, 42.).“
           
Kuna PĆ¼ha Bernard ei nÅ‘ustunud kƶlnlaste meetoditega, siis pĆ¼stitas ta aksioomi:  Fides suadenda, non imponenda („Inimesi tuleb usu juurde tuua veenmise, mitte vƤgivallaga.“) Ja kui ta mÅ‘istab hukka vĆ¼rstide hoolimatuse, kes olid sĆ¼Ć¼di selles, et vƤikesed rebased laastasid viinapuuaeda, lisab ta siiski, et viimaseid ei tohi vangistada mitte jÅ‘u, vaid argumentidega (capiantur non armis, sed argumentis); kangekaelsed tuleb ekskommunitseerida  ja vajaduse korral hoida teiste julgeoleku pƤrast vangis (aut corrigendi sunt ne pereant, aut, ne perimant, coercendi – „Nad tuleb kas korrale kutsuda, et nad hukka ei lƤheks, vÅ‘i, et nad ei hƤvitaks, kinni hoida“) (vt Vacandard, 1. c., 53 sqq.). Selle perioodi sinodid kasutavad sisuliselt samu termineid, nƤiteks 1048. aasta Reimsi Sinod Leo IX ajal, Toulouse’i oma 1119. aastal, kus eesistujaks oli Callistus II, ja lÅ‘puks Lateraani II Kirikukogu 1139. aastal.
           
Sellest ajast peale tuleb hereetikute juhuslikud hukkamised osaliselt kirjutada Ć¼ksikute valitsejate meelevaldse tegutsemise arvele, osaliselt Ć¼liagara lihtrahva fanaatiliste pursete arvele, aga mitte mingil juhul kirikuseaduste vÅ‘i kiriklike vÅ‘imude arvele. Kuigi on tÅ‘si, et juba siis leidus kanoonikuid, kes andsid Kirikule Å‘iguse hereetikuid surma mÅ‘ista, kuid seda kĆ¼simust kƤsitleti kui puhtalt akadeemilist ja sel teoorial ei olnud tegelikult reaalsele elule mingit mÅ‘ju. Ekskommunikatsiooni, pagendust, vangistamist jne toimus tÅ‘epoolest, kuid need olid mÅ‘eldud pigem heastamiseks, mitte tÅ‘eliseks karistamiseks, ja mitte kunagi surmamÅ‘istmiseks. Ikka veel peeti ustavalt kinni Petrus Cantori kƤitumisreeglist: „Katareid, isegi kui nad on jumalakohtus sĆ¼Ć¼di mÅ‘istetud, ei  tohi karistada surmanuhtlusega.“ 12. sajandi teisel poolel levis aga katarluse hereesia tÅ‘eliselt Ƥrevust tekitavalt ja ei Ƥhvardanud mitte ainult Kiriku olemasolu, vaid Å‘Å‘nestas kristliku Ć¼hiskonna enda alusmĆ¼Ć¼ri. Vastuseks sellele propagandale ilmusid teatud ettekirjutused – vƤhemalt Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias –, mis mÅ‘istsid hereesia eest tulesurma. Inglismaa jƤi tervikuna hereesiast puutumatuks. Kui sinna 1166. aastal umbes kolmkĆ¼mmend sektanti jÅ‘udis, kƤskis Henry II nende otsaesist tulikuuma rauaga kÅ‘rvetada, neid avalikul vƤljakul keppidega nuhelda ja seejƤrel minema kihutada. Peale selle keelas ta kÅ‘igil neile peavarju anda vÅ‘i neid mÅ‘nel teisel moel aidata, nii et osaliselt surid nad nƤlja ja osaliselt talvekĆ¼lma kƤtte. Flandria hertsog Philippe, keda aitas Reimsi peapiiskop William ValgekƤsi, oli hereetikute vastu eriti karm. Nad mÅ‘istsid oma valduste paljud elanikud – aadlikud ja lihtkodanikud, vaimulikud, rĆ¼Ć¼tlid, talupojad, vallalised naised, lesed – elusalt pÅ‘letamisele, nende varandus konfiskeeriti ja jagati omavahel. See juhtus 1183. aastal. 1183. ja 1206. aasta vahel kƤitus Auxerre’i piiskop Hugo sarnaselt neomanilastega. MÅ‘ned rƶƶvis ta paljaks, teised saatis kas maalt vƤlja vÅ‘i tuleriidale. Prantsuse kuningas Philippe II Auguste pÅ‘letas 1200. aastal Troyes’ kaheksa katarit, 1201. aastal Ć¼he Nevers’is, 1204. aastal Braisne-sur-Vesle’is mitmed neist ja paljud Pariisis – „sekti kuuluvad preestrid, vaimulikud, ilmikud ja naised“.  Toulouse’i Raymond V (1148-94) kuulutas vƤlja seaduse, mis karistas surmanuhtlusega sekti jƤrgijaid ja nende poolehoidjaid. Simon de Monfort’i relvastatud mehed uskusid end 1211. aastal seda seadust ellu viivat, kui nad kiitlesid, et on paljusid elusalt pÅ‘letanud ja et nad tahavad nii jƤtkata (unde multos combussimus et adhuc cum invenimus idem facere non cessamus). 1197. aastal andis Aragoonia kuningas ja Barcelona krahv Pedro II vƤlja mƤƤruse, mille jƤrgi valdeslased ja kÅ‘ik teised skismaatikud saadeti maalt vƤlja; keda iganes sellest sektist pƤrast jƤrgmise aasta PalmipuudepĆ¼ha tema kuningriigist vÅ‘i krahvkonnast vÅ‘is veel leida, see pidi minema tulesurma, samuti konfiskeeriti ta vara.
 
Kiriku seadusandlus oli sellisest karmusest kaugel. Alexander III  uuendas 1179. aasta Lateraani Kirikukogul juba varem tehtud LÅ‘una-Prantsusmaa skismaatikuid puudutavad otsused ja palus ilmalikke valitsejaid neid avaliku korra rikkujaid vaigistada, kui vajalik, siis jÅ‘uga, et vÅ‘tta vabadus sĆ¼Ć¼dlastelt ja nad allutada (servituti subicere, subdere) ning vÅ‘tta Ƥra nende omand. Vastavalt Lucius III ja keiser Friedrich Barbarossa Verona kokkuleppele (1148) tuli iga koguduse hereetikud vƤlja nuhkida, tuua piiskopliku kohtu ette, ekskommunitseerida ja anda tsiviilvÅ‘imu kƤtte, et neid kohasel viisil karistataks (debita animadversione puniendus). Kohane karistus (debita animadversio, ultio) ei tƤhendanud veel surmanuhtlust, vaid  pÅ‘lustava vande alla panemist (bannus proscriptivus), mis tÅ‘si, tÅ‘i kaasa pagendamise, varanduse konfiskeerimise, sĆ¼Ć¼aluse elamu hƤvitamise, hƤbistamise, avalikust ametist kÅ‘rvaldamise ja muud sarnast. Continuatio Zwellensis altera, ad ann. 1184 (Mon. Germ. Hist.: SS., IX, 542) kirjeldab tƤpselt tolle aja hereetikute seisundit, ƶeldes, et paavst ekskommunitseeris nad ja keiser mƤƤras neile tsiviilkaristuse, konfiskeerides nende vara (papa eos excomunicavit imperator vero tam res quam personas ipsorum imperiali banno subiecit). Innocentius III ajal ei tehtud olemasolevate hereesia vastaste seaduste ja mƤƤruste tÅ‘hustamiseks vÅ‘i neile lisamiseks midagi, kuigi see paavst laiendas oma legaatide tegevuse ja Lateraani IV Kirikukogu (1215) kaudu nende kasutamisulatust. Kuid see akt oli hereetikutele isegi teene osutamine, sest sellega tarvitusele vÅ‘etud regulaarne kanooniline protseduur aitas oluliselt kaasa Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa tsiviilkohtute omavoli, kire ja ebaÅ‘igluse likvideerimisele. Niikaua kui need mƤƤrused jÅ‘usse jƤid, ei toimunud kiireid massilisi sĆ¼Ć¼dimÅ‘istmisi ja hukkamisi, ei pĆ¼stitatud ka tuleriitu ega piinapinke, ja kui Ć¼hel juhtumil tema pontifikaadi esimesel aastal toetus ta konfiskeerimise Å‘igustamiseks Rooma Å�igusele ja selles ettenƤhtud karistustele suverƤƤnse vÅ‘imu vastu tehtud kuritegude eest, siis ometi ei jÅ‘udnud ta ekstreemse jƤrelduseni, et hereetikud vƤƤrivad tulesurma. Tema valitsemisaeg pakub palju nƤiteid, kui palju ta praktikas kehtivalt kriminaalkoodeksilt jÅ‘udu Ƥra vÅ‘ttis.
 
           
II  HEREESIA MAHASURUMINE INKVISITSIOONINA TUNTUD INSTITUTSIOONI POOLT
 
A. Keskaja inkvisitsioon
 
(1) PƤritolu
               
13. sajandi esimesel kolmel kĆ¼mnendil inkvisitsiooni kui institutsiooni ei eksisteerinud. Kuid lÅ‘puks oli kristlik Euroopa hereesia poolt niivÅ‘rd ohustatud ja katarlust puudutav karistusseadusandlus nii kaugele arenenud, et inkvisitsioon nƤis olevat poliitiline vajadus. Et sektid kristlikku Ć¼hiskonda Ƥhvardavad, mÅ‘istsid juba BĆ¼tsantsi valitsejad. 10. sajandil oli keisrinna Theodora mÅ‘istnud surma hulga paulitsiaane ja 1118. aastal kohtles keiser Alexius Comnenus bogomiile samasuguse karmusega, kuid see ei takistanud neil valgumast Ć¼le terve LƤƤne-Euroopa. Pealegi olid need sektid Ć¼liagressiivsed, vaenulikud kristluse enda, Missa, sakramentide, kirikliku hierarhia ja organisatsiooni vastu, vaenulikud ka feodaalvalitsuse vastu oma suhtumisega vannetesse, mille nad kuulutasid lubamatuks kÅ‘igis oludes. Nende vaated ei olnud vƤhem fataalsed ka inimĆ¼hiskonna jƤtkumise suhtes – Ć¼helt poolt  keelasid nad abielu ja inimsoo paljunemise ning teiselt poolt pĆ¼stitasid nad Endura institutsiooni kaudu suitsiidikohustuse. On ƶeldud, et rohkem katareid hukkus Endura (katarite suitsiidikoodeks) kui inkvisitsiooni kƤe lƤbi. SeepƤrast oli Euroopas eksisteeriva korra, eriti kristliku religiooni kaitsjatele repressiivsete meetmete kasutamine selliste revolutsiooniliste Å‘petuste vastu kĆ¼llalt loomulik.
 
Prantsusmaal dekreteeris Louis VIII 1226. aastal, et diƶtsesiaalpiiskopi vÅ‘i tema delegaadi poolt ekskommunitseeritud isikud peavad saama „kohase karistuse“ (debita animadversio). 1249. aastal kƤskis Louis IX parunitel hereetikuid kohelda vastavalt kohustuslikele ettekirjutustele (de ipsis faciant quod debebant – „tehku nendega, nagu tuleb teha“). Toulouse’i Kirikukogu (1229) dekreet vÅ‘imaldas, et Prantsusmaal kƤsitleti surma tuleriidal juba kui sammupidamist eelpoolnimetatud debita animadversioga. SeetÅ‘ttu on asjatu pĆ¼Ć¼da leida keisri vÅ‘i paavsti kƤskude mÅ‘ju, sest hereetikute pÅ‘letamisse tuli juba suhtuda kui ettekirjutusse. Etablissements de St. Louis et coutumes de Beauvaisis, ch. CXIII (Ordonannces des Roys de France, I, 211) Ć¼tleb: Quand le juge [ecclĆ©siastique] laurait examinĆ© [le suspect] se il trouvait, quil feust bougres, si le devrait faire envoier Å• la justice laie, et la justice laie le dolt fere ardoir. („Kui [kiriklik] kohtunik on teda  [kahtlusalust] kĆ¼sitlenud ja kui ta leiab, et ta on kelm, siis tuleb ta saata ilmaliku kohtu ette ja ilmalik kohus peab ta pÅ‘letada laskma.“) Coutumes de Beauvaisis vastab umbes 1235. aasta paiku koostatud saksa Sachsenspiegelile ehk „Saksooni seadustepeeglile“, mis kujutab endast samuti uskmatute tuleriidal pÅ‘letamise tava alusel kinnitatud seadust (sal man uf der hurt burnen). Itaalias andis keiser Friedrich II 22. novembril 1220 (Mon. Germ., II, 243) vƤlja hereetikute vastase reskripti, mis oli sÅ‘nastatud kĆ¼llaltki Innocentius III vaimus ja Honorius III lƤhetas oma legaadid jƤlgima Itaalia linnades mÅ‘lemast – 1215. aasta kanoonilisest dekreedist ja keisri 1220. aasta seadusandlusest kinnipidamist.  Eelneva pÅ‘hjal ei ole kahtlust, et kuni 1224. aastani ei olnud Ć¼htegi legaalset hereetikute pÅ‘letamise keiserlikku kƤsku vÅ‘i selle eeldust. Lombardia 1224. aasta reskript (Mon. Germ., II, 252; cf. ibid., 288) on jƤrelikult esimene seadus, kus kƤsitletakse tulesurma (cf. Ficker, op. cit., 196). Ei saa vƤita, et Honorius III oleks selle seaduse projekti vƤljatƶƶtamisest olnud igal juhul huvitatud. TÅ‘epoolest, keiser ei tundnud paavstlikust inspiratsioonist vƤhimatki puudust, kuna Saksamaal ei olnud hereetikute pÅ‘letamine enam haruldane, pealegi oleksid tema juristid pƶƶranud keisri tƤhelepanu vanale Rooma Å�igusele, mis karistas riigireetmist surmaga ja manilasi just tuleriidaga. 1220. ja 1224. aasta keiserlikud reskriptid vÅ‘eti 1231. aastal  kiriklikku kriminaalseadustikku ja neid rakendati peatselt Roomas. Sellega sai alguse keskaja inkvisitsioon.
 
Milline oli selle otseseks ajendiks? Kaasaja allikad ei anna kindlat vastust. Piiskop Douais, kes vÅ‘ib-olla rohkem kui keegi teine valdab originaalset tolleaegset materjali, on oma viimases tƶƶs (L’Inquisition. Ses Origines. Sa Procedure, Paris, 1906) pĆ¼Ć¼dnud selle ilmumist seletada Gregorius IX oletatava murega ennetada Friedrich II sissetungimist rangelt kirikliku doktriini valdkonda. Sel eesmƤrgil nƤis paavstile ehk vajalik rajada eraldiolev ja spetsiifiline kiriklik kohus.  Sellest vaatenurgast – ehkki hĆ¼poteese ei saa tƤielikult tÅ‘estada – on paljugi mÅ‘istetav, mis muidu segaseks jƤƤb. Sellist keiserlikku sissetungi oli kaheldamatu pÅ‘hjus karta ajastul, mis oli tƤidetud vihase vÅ‘itlusega Imperiumi ja Sacerdotiumi vahel. Tuleb ainult meenutada keisri kavalust ja tema vƤidetavat innukust seista usupuhtuse eest, tema Ć¼ha karmimat hereetikute vastast seadusandlust, isiklike rivaalide arvukaid hukkamisi hereesia ettekƤƤndel, Hochenstaufenite pƤrilikku kirge Ć¼limalt kontrollida Kirikut ja riiki, vƤites, et neile on Jumalast antud vÅ‘im mÅ‘lema Ć¼le, vastutus mÅ‘lema valla eest Jumala ja ainult Jumala ees jne. Mis oli siis loomulikum, kui et Kirik pidi oma sfƤƤri rangelt endale hoidma, pĆ¼Ć¼des samal ajal vƤltida keisri solvamist? Puhtalt vaimulik ehk paavstlik religioosne kohus kindlustaks kirikliku vabaduse ja autoriteedi, sest selle kohtu saaks usaldada ekspertide ja laitmatu reputatsiooniga ning eelkÅ‘ige sÅ‘ltumatute inimeste kƤtte, kelle otsust antud Å‘petuse ortodoksia vÅ‘i heterodoksia kohta vÅ‘iks Kirik kindlalt usaldada. Teisalt, kui tulla keisrite soovidele vastu nii kaugele, kui on lubatav, peaks Ć¼le vÅ‘tma impeeriumi kriminaalkoodeksi nii, nagu see oli (cf. Audray, Regist. de GrĆ©goire IX, n. 535).
 
(2) Uus kohus
 
a)      Selle iseloomustavad tunnused
 
Paavst ei asutanud inkvisitsiooni eristatud ja eraldiseisva kohtuna. Ta mƤƤras ainult spetsiaalsed pĆ¼sivad kohtunikud, kes viisid oma Å‘petuslikku funktsiooni ellu paavsti nimel. Kuhu nad maha istusid, seal oli inkvisitsioon. Peab hoolikalt tƤhele panema, et inkvisitsiooni iseloomulikuks tunnuseks ei olnud talle eriomane toimimisviis ega ka tunnistajate salajane Ć¼lekuulamine ja sellest tulenev ametlik sĆ¼Ć¼distus – see protseduur oli alates Innocentius III ajast kÅ‘igil kohtutel Ć¼hine. Selleks polnud ka hereetikute jƤlitamine kÅ‘igis paigus – see oli olnud reegel alates Lucius III ja Friedrich Barbarossa ajal peetud Verona keiserlikust sinodist. Polnud selleks ka piinamine, mis polnud ettekirjutatud ega isegi lubatud aastakĆ¼mneid peale inkvisitsiooni algust. LÅ‘puks polnud selleks ka erinevad sanktsioonid, vangistamised, konfiskeerimine, tuleriit jne, millised karistused olid tavalised juba ammu enne inkvisitsiooni. TƤpselt ƶeldes oli inkvisiitor eriline, kuid pidev kohtunik, kes tegutses paavsti nimel ja oli tema poolt rĆ¼Ć¼tatud Å‘iguse ja kohustusega tegeleda legaalselt usuvastaste kuritegudega. Ta pidi aga ustavalt kinni pidama kanoonilise protseduuri kehtestatud reeglitest ja kuulutama vƤlja tavapƤrase karistuse.
 
Paljud on pidanud seda ettenƤgevuseks, et just sel ajal kerkis esile kaks uut ordut – dominiiklased ja frantsiskaanid, kelle liikmed nƤisid oma kÅ‘rgetasemelise teoloogilise Å‘petatuse ja teiste nƤitajate poolest olevat Ć¼limalt sobivad tƤitma inkvisitisooni Ć¼lesannet tƤie eduga. VÅ‘is julgesti eeldada, et nad ei olnud varustatud mitte ainult vajalike teadmistega, vaid et nad ka kĆ¼llaltki omakasupĆ¼Ć¼dmatult ja ilmalikest motiividest mÅ‘jutamatult teevad ainult seda, mis nƤis olevat nende kohus teha Kiriku hĆ¼vanguks. Lisaks oli nende suure populaarsuse pƤrast pÅ‘hjust loota, et nad ei pÅ‘rka kokku liiga paljude vastastega. SeepƤrast nƤis loomulik, et paavstid valisid inkvisiitorid eelistatavalt neist ordudest, eriti dominikaani ordust. Tuleb aga mƤrkida, et inkvisiitoreid ei valitud Ć¼ksnes kerjusordudest, ehkki Rooma senaator kahtlemata just seda mÅ‘tles, kui ta oma ametivandes (1231) rƤƤkis inquisitores datos ab ecclesia. Oma 1232. aasta dekreedis nimetab Friedrich II neid inquisitores ab apostolica sede datos. Dominikaan Alberic kƤis 1232. aasta novembris lƤbi Lombardia kui inquisitor haereticae pravitatis. Friesbachi dominikaanide priorile ja subpriorile anti samasugune volitus juba 27. novembril 1231; 2. detsembril 1232 sai volituse Strasburgi konvent ja veidi hiljem ka WĆ¼rzburgi, Regensburgi ja Bremeni konvent. 1233. aastal saadeti Gregorius IX reskript korraga nii LÅ‘una-Prantsusmaa piiskoppidele kui ka dominikaani ordu prioritele. Me teame, et 1232. aastal saadeti dominiiklasi inkvisiitoriteks Saksamaale Reini ƤƤrde, Hispaaniasse Tarragona diƶtseesi ja Lombardiasse; 1233. aastal Prantsusmaale Auxerre’i departemangu, Bourges’i kirikuprovintsi, Bordeaux’sse, Narbonne’i ja Auchi ning Burgundiasse; 1235. aastal Sensi kirikuprovintsi. KokkuvÅ‘ttes, umbes 1255. aastal leiame inkvisitsiooni tƤies tegevuses kÅ‘igis Kesk- ja LƤƤne-Euroopa maades –  Toulouse’i krahvkonnas, Sitsiilias, Aragoonias, Lombardias, Prantsusmaal, Burgundias, Brabantis ja Saksamaal (cf. Douais, op. cit., p. 36; Fredericq. Corpus documentorum inquisitionis haereticae pravitatis Neerlandicae, 1025-1520, 2 vols., Ghent, 1884-96).
 
VƤide, et Gregorius IX dominiiklaste ja frantsiskaanide inkvisiitoriks mƤƤramisega kÅ‘rvaldas hereesia mahasurumise kohalike kohtute poolt (s. o piiskoppide poolt), on etteheide, mida nii Ć¼ldises vormis ei saa teha. PiiskopivÅ‘imu kÅ‘rvaletÅ‘rjumisele ta ei mÅ‘elnud, otse vastupidi – ta hoolitses otseselt selle eest, et Ć¼kski inkvisitsioonikohus ei saaks kusagil tegutseda ilma diƶtseesipiiskopiga koostƶƶd tegemata. Ja kui inkvisiitorid nƤitasid paavsti jurisdiktsioonile toetudes juhuslikult Ć¼les liiga suurt kalduvust tegutseda piiskopivÅ‘imust sÅ‘ltumatult, siis just nimelt paavstid hoidsid neid Å‘igetel rƶƶbastel. 1254. aastal keelas Innocentius IV  uuesti eluaegse vangistuse mƤƤramise vÅ‘i tuleriidale saatmise ilma piiskopi nÅ‘usolekuta. Samasuguseid korraldusi andsid Urbanus IV 1262. aastal, Clemens IV  1265. aastal ja Gregorius X 1273. aastal, kuni lÅ‘puks Bonifacius VIII ja Clemens V kuulutasid pidulikult kehtetuks kÅ‘ik usukĆ¼simustes langetatud kohtuotsused, kui need ei olnud langetatud koostƶƶs kohalike piiskoppidega ja nende heakskiiduga. Paavstid toetasid alati tÅ‘simeelselt piiskopivÅ‘imu ja pĆ¼Ć¼dsid inkvisitsioonikohtutel keelata igasuguse omavoli ja tujukuse.
 
See oli suur vastutuskoorem – tavalisele surelikule peaaegu liiga raske –, mis langes inkvisiitori Å‘lgadele, kel oli kohustus, vƤhemalt kaudselt, otsustada elu ja surma Ć¼le. Kirikul oli kohustus nÅ‘uda, et tal peaksid olema silmapaistavalt hea kohtuniku omadused; et ta oleks hingestatud lÅ‘Å‘mava innukusega seista Usu, hingede pƤƤsemise ja hereesia vƤljajuurimise eest; et ta keset kÅ‘iki raskusi ja hƤdaohtu mitte kunagi ei annaks jƤrele vihale vÅ‘i kirele; et ta astuks kartmatult vastu vaenulikkusele, kuid ei pĆ¼Ć¼aks meeldida; et ta ei alluks Ć¼helegi peibutusele vÅ‘i Ƥhvardusele ja ei oleks samas sĆ¼dametu; et kui olud vÅ‘imaldavad, nƤitaks ta karistust mƤƤrates Ć¼les halastust; et ta kuulaks teiste nÅ‘u ja ei usaldaks liiga palju omaenda arvamust vÅ‘i nƤilisust, kuna tihti see, mida oletatakse, on ebatÅ‘ene ja see, mis on ebatÅ‘enƤoline, on tÅ‘de. Umbes nii kirjeldavad Bernard Gui (ehk Guldonis) ja Eymeric, mÅ‘lemad olnud aastaid inkvisiitorid, ideaalset inkvisiitorit. Sellisest inkvisiitorist mÅ‘tles kahtlemata ka Gregorius IX, kui ta rÅ‘hutas Marburgi Conradile: ut puniatur sic temeritas perversorum quod innocentiae puritas non laedatur,  s. t „nurjatute meeletus saagu karistatud nÅ‘nda, et sĆ¼Ć¼tuse puhtus ei saaks kahjustatud“. Ajalugu nƤitab, kui palju inkvisiitorid sellele ideaalile vastasid. Kaugel sellest, et olla ebainimlikud, olid nad reeglina laitmatu iseloomuga inimesed, mÅ‘nikord tÅ‘eliselt imetlusvƤƤrse pĆ¼hadusega, ja mitte vƤhesed neist on Kiriku poolt kanoniseerinud. Keskaja inkvisiitoreid pole vƤhimatki vajadust nƤha intellektuaalselt ja moraalselt kaasaja kohtunikest allpool seisvatena. Keegi ei saa eitada, et tƤnapƤeva kohtunikud, vaatamata juhuti tehtud karmidele otsustele ja vigadele, peavad kÅ‘rgelt austatud ametit. Samamoodi peab otsustama tervikuna ka keskaja inkvisiitorite Ć¼le. Pealegi ei kinnita ajalugu hĆ¼poteesi, et keskaja hereetikud olid vooruslikkuse eeskujud, kes vƤƤrivad juba ette meie kaastunnet.
 
b)      Protseduur
 
Kui vabatahtlikku Ć¼lestunnistust ei toimunud, esitati tÅ‘endid. Ametlikult pidi olema vƤhemalt kaks tunnistajat, ehkki kohusetundlikud kohtunikud piirdusid harva selle numbriga. Seniajani oli Kirik kinni pidanud pÅ‘himÅ‘ttest, et hereetiku, ekskommunitseeritu, valevanduja, Ć¼hesÅ‘naga Ć¼he „hƤbitu“ tunnistus ei maksnud kohtu ees midagi. Kuid oma suhtumises uskmatutesse oli Kiriku jƤrgmiseks sammuks selle pikaajalise praktika tĆ¼histamine ja usuasjade kohtuprotsessidel hereetiku tunnistuse peaaegu tƤisvƤƤrtuslikuks tunnistamine. See avaldus 12. sajandil Decretum Gratianis. Kui Friedrich II selle uue algatusega nÅ‘us oli, nƤisid inkvisiitorid algul kahtlevat „hƤbitu“ inimese tunnistuse vƤƤrtuses. Alles 1261. aastal, pƤrast seda, kui Alexander IV oli nende kahtlused hajutanud, vÅ‘eti uus pÅ‘himÅ‘te Ć¼ldiselt nii teoorias kui ka praktikas vastu. NƤis, et seda tƤhtsat muudatust kaitsti pÅ‘hjendusega, et hereetilised koosolekud toimusid salaja ja olid kaetud suure saladuskattega, nii et usaldatavat informatsiooni ei saanud kelleltki muult kui ainult neilt endilt. Isegi enne inkvisitsiooni asutamist olid tunnistajate nimed mÅ‘nikord sĆ¼Ć¼distatava eest varjatud, ja selle kombe legaliseerisid Gregorius IX, Innocentius IV ja Alexander IV. Bonifacius VIII aga heitis selle oma bullas Ut commissi vobis officii (Sext. Decret., 1. V, tit. II) kÅ‘rvale ja kƤskis, et kÅ‘igil kohtuprotsessidel, isegi inkvisitsiooni omadel, tuleb tunnistajate nimed sĆ¼Ć¼alusele teada anda. Tunnistajate isiklikku vastandamist ei toimunud ega viidud lƤbi ka Ć¼htegi ristkĆ¼sitlust. Tunnistajad sĆ¼Ć¼aluse kaitseks vaevalt kunagi vƤlja ilmusid, kuna neid oleks vÅ‘inud peaaegu eksimatult kahtlustada hereesias vÅ‘i hereesia soosimises. Samal pÅ‘hjusel said sĆ¼Ć¼distatavad harva endale ametlikke nÅ‘uandjaid ja pidid seepƤrast sĆ¼Ć¼distuse peamistele punktidele isiklikult vastama. Aga ka see polnud midagi uut, sest 1205. aastal keelas Innocentius III bullaga Si adversus vos hereetikutele igasuguse ametliku abi: „Me keelame teil rangelt, kohtunikud ja notarid, mingilgi viisil aitamast, nÅ‘uande vÅ‘i toetusega, kÅ‘iki hereetikuid ja neid, kes neisse usuvad, nendega liituvad, osutavad neile mingit abi vÅ‘i neil mingil viisil kaitsevad.“ Kuid see karmus leevendus peagi ja isegi Eymerici pƤevil nƤis olevat Ć¼leĆ¼ldiseks kombeks anda hereetikutele ametlik nÅ‘uandja, kes aga pidi olema igati kahtlusest vaba, „Å‘iglane, kaheldamatu lojaalsusega, osav tsiviil- ja kanoonilises Å‘iguses ning innukas usu eest seisja“.
 
Isegi neil rasketel aegadel leiti, et selline ametlik karmus on liialdatud ja tehti katset seda mitmel viisl mahendada, et kaitsta sĆ¼Ć¼aluse loomupƤraseid Å‘igusi. Esiteks vÅ‘is ta kohtunikule oma vaenlaste nimed teada anda: kui sĆ¼Ć¼distused tulid neilt, siis need tĆ¼histati ilma pikemate sekeldusteta. Pealegi tuli sĆ¼Ć¼alusele kahtlemata kasuks, et valetunnistajaid halastamatult karistati. Eelpoolmainitud inkvisiitor Bernard Gui rƤƤgib juhtumi isast, kes sĆ¼Ć¼distas ebaÅ‘iglaselt oma poega hereesias. Poja sĆ¼Ć¼tus tuli kiiresti pƤevavalgele, valesĆ¼Ć¼distaja vahistati ja mƤƤrati eluks ajaks vanglasse (solam vitam ei ex misericordia relinquentes). Lisaks pandi ta viieks jƤrjestikuseks pĆ¼hapƤevaks teenistuse ajaks kiriku ette hƤbiposti katmata pea ja seotud kƤtega. Valevannet loeti neil pƤevil suureks kuriteoks, eriti siis, kui selle andis kohtus valetunnistaja. Pealegi oli sĆ¼Ć¼alusel mƤrkimisvƤƤrne kasu tÅ‘siasjast, et inkvisiitor pidi kohtuprotsessi juhtima koos diƶtsesiaalpiiskopi vÅ‘i tema esindajatega, kellele tuli kÅ‘ik kohtuprotsessiga seotud dokumendid Ć¼le anda. Inkvisiitor ja piiskop pidid ka koos vƤlja kutsuma rea Å‘iglasi ja kogenud mehi (boni viri), nendega nÅ‘u pidama ja tegema otsuse, mis on kooskÅ‘las nende otsusega (vota). Innocentius IV (11. juuli 1254), Alexander IV (15. aprill 1255 ja 27. aprill 1260) ning Urbanus IV (2. august 1264) kirjutasid rangelt ette boni viri institutsiooni – s.t raskete juhtumite puhul konsultatsiooni kogenud meestega, kes on kodus teoloogias ja kanoonilises Å‘iguses ning igati laitmatud. Ka kohtudokumendid anti neile tervikuna Ć¼le vÅ‘i vƤhemalt varustati nad notari koostatud kokkuvÅ‘ttega. Neile tehti teatavaks ka tunnistajate nimed ja nende esimene kohus oli otsustada, kas tunnistajad on usaldusvƤƤrsed.
 
Boni viri olid sagedasti kohtusse kutsutud. KolmkĆ¼mmend, viiskĆ¼mmend, kaheksakĆ¼mmend vÅ‘i enam inimest – ilmikud ja preestrid, ilmikvaimulikud ja ordupreestrid – kutsuti kokku, kÅ‘ik kÅ‘rgelt austatud ja vabad mehed, kes Ć¼kshaaval andsid vande teha otsus kƤesoleva juhtumi kohta oma parimate teadmiste ja uskumise kohaselt. Sisuliselt kutsuti neid alati otsustama kahe kĆ¼simuse Ć¼le: kas ja millist sĆ¼Ć¼d omistada ja millist karistust rakendada. Et neid ei mÅ‘jutaks mingi isiklik asjaolu, esitati juhtum neile abstraktselt, s.t sĆ¼Ć¼distava nime neile teada ei antud. Siiski oli boni viridel ainult nÅ‘uandev hƤƤl, lÅ‘ppotsus oli tavaliselt kooskÅ‘las nende vaadetega, ja kui nende otsus oli lƤbi vaadatud, siis oli see alati leebuse suunaline, otsuste pehmendamist tuli tÅ‘epoolest sageli ette. Kohtunikke abistas ka consilium permanens ehk alaline nÅ‘ukogu, mis koosnes vandekohtunikest. Sellises korralduses oli kindlasti inkvisitsioonikohtute objektiivsuse, erapooletuse ja Å‘iglase tegutsemise kÅ‘ige kindlam garantii. Iseenda kaitsmise kÅ‘rval oli sĆ¼Ć¼distataval veel teisi ametlikke vahendeid, et oma Å‘igusi kaitsta: ta vÅ‘is keelduda kohtunikust, kes oli vƤlja nƤidanud eelarvamusi, ja kohtuprotsessi igal astmel vÅ‘is ta edasi kaevata Rooma. Eymeric tƤhendas, et Aragoonias polnud edasikaebused PĆ¼hale Toolile haruldased. Temal endal tuli inkvisiitorina Ć¼hel juhtumil minna Rooma isiklikult oma seisukohti kaitsma, kuid teistel inkvisiitoritel soovitas ta seda sammu mitte teha, sest see tƤhendas lihtsalt rohket aja ja raha kaotust. Ta Ć¼tles, et targem on pĆ¼Ć¼da kohtuasja ajada sel viisil, et vigu ei leita. Edasikaebamise korral saadeti juhtumi dokumendid Rooma kinnipitseeritult ja Rooma mitte ainult ei uurinud neid, vaid tegi ka lÅ‘pliku otsuse. NƤhtavasti olid edasikaebused Rooma suures soosingus – loodeti leebemat kohtuotsust vÅ‘i vƤhemalt vÅ‘ideti aega.
 
c)      Karistused
 
KƤesoleva kirjutaja ei leia midagi tÅ‘endamaks oletusi, et sĆ¼Ć¼aluseid hoiti Ć¼lekuulamise ajal vangis. Kindlasti oli tavapƤrane tagada sĆ¼Ć¼distatavale isikule vabadus kuni sermo generaliseni, isegi kui teda oli rƤngalt sĆ¼Ć¼distatud tunnistajate poolt vÅ‘i Ć¼lestunnistuse tÅ‘ttu; teda ei oldud veel sĆ¼Ć¼di tunnistatud, ehkki sunniti vande all tÅ‘otama, et ta on alati valmis inkvisiitori ette ilmuma ja lÅ‘puks heatahtlikult vastu vÅ‘tma kohtuotsuse, milline see ka ei oleks. Vanne oli keskaja kohtuniku kƤes kindlasti kohutav relv. Kui sĆ¼Ć¼distatav isik seda hoidis, siis oli kohtunik tema suhtes hƤsti meelestatud; kui sĆ¼Ć¼alune seda murdis, muutus ta olukord halvemaks. Oli teada, et paljud sektid Ć¼tlesid pÅ‘himÅ‘tteliselt vannetest lahti, seepƤrast andis vande murdmine pÅ‘hjust sĆ¼Ć¼alust kergemini hereesias kahtlustada. Vande kÅ‘rval vÅ‘is inkvisiitor end kindlustada ka sel viisil, et palus kƤendusraha vÅ‘i usaldusvƤƤrsetel vÅ‘lakohustuste tagajatel olla sĆ¼Ć¼aluse kƤendajaks. Juhtus ka, et kƤendajad vÅ‘tsid vande enda peale, lubades toimetada sĆ¼Ć¼aluse kohale „elava vÅ‘i surnuna“. VÅ‘ib-olla oli ebameeldiv elada sellise koorma all, kuid igatahes oli see talutavam kui oodata karmis arestis lÅ‘ppotsust kuid vÅ‘i kauem.
 
Huvitaval kombel ei peetud piinamist karistusviisiks, vaid puhtalt tÅ‘e vƤljaselgitamise vahendiks. See ei ole kiriklikku pƤritolu ja oli kirikukohtutes kaua aega keelatud. Samuti polnud see algupƤraselt tƤhtis tegur inkvisitsiooni protseduuris, olles lubamatu inkvistitsiooni esimese kahe aastakĆ¼mne jooksul. Esimesena lubas seda Innocentius IV oma bullaga Ad extirpanda  15. maist 1252, mille kinnitasid Alexander IV 30. novembril 1259 ja Clemens IV 3. novemberil 1265. Piir, mis piinamisele pandi, oli citra membri diminutionem et mortis periculum – see tohtinud pÅ‘hjustada elu vÅ‘i jƤseme kaotust ja seada elu ohtu. Piinamist tohtis kasutada vaid Ć¼ks kord, ja mitte siis, kui sĆ¼Ć¼alune oli oma seisukohtades ebakindel ning nƤis paljude ja kaalukate tÅ‘endite tÅ‘ttu juba samahƤsti kui sĆ¼Ć¼di mÅ‘istetud olevat. Ć�ldiselt tuli sellist vƤgivaldset tunnistust (quaestio) edasi lĆ¼kata nii kaua kui vÅ‘imalik ja sellest abi otsimine oli lubatud ainult siis, kui kÅ‘ik teised abinÅ‘ud olid ammendatud. Kohusetruud ja tundlikud kohtunikud ei osutanud Å‘igustatult suurt tƤhtsust Ć¼lestunnistustele, mis pigistati vƤlja piinamise teel. PƤrast pikaajalist kogemust inkvisiitorina kuulutas Eymeric: Quaestiones sunt fallaces et inefficaces, s. t piinamine on petlik ja kasutu.
 
Kui see paavstlik seadusandlus oleks olnud kooskÅ‘las praktikaga, siis oleks inkvisitsiooniajaloolastel olnud vƤhem raskusi lahendada. Alguses peeti piinamist nii talumatuks, et kleerikutel keelati irregulaarsuse Ƥhvardusel selle juures viibimine. MÅ‘nikord tuli see katkestada, et vÅ‘imaldada inkvisiitoril kĆ¼sitlemist jƤtkata, millega muidugi kaasnesid mitmed ebamugavused. SeepƤrast lubas Alexander IV 27. aprillil 1260 inkvisiitoritel Ć¼ksteist sellest irregulaarsusest vabastada. 2. augustil 1262 uuendas selle loa Urbanus IV ja varsti tÅ‘lgendati seda kui formaalset luba jƤtkata kĆ¼sitlemist piinakambris. Selle kasutamine on ustavalt Ć¼les tƤhendatud ja kinnitatud inkvisiitorite kƤsiraamatutes. Ć�ldise reegli jƤrgi sai piinamist kasutada ainult Ć¼ks kord. Kuid mÅ‘nikord hiiliti sellest mƶƶda – esiteks eeldades, et iga uue tÅ‘endi saamiseks tuleb piinapinki uuesti kasutada, ja teiseks, pÅ‘hjustades vaesele ohvrile uusi piinu (tihti erinevatel pƤevadel) mitte neid korrates, vaid jƤtkates (non ad modum iterationis sed continuationis), nagu seda kaitses Eymeric: quia, iterari non debent [tormenta], nisi novis supervenitibus indiciis, continuari non prohibentur („sest neid (piinu) ei tohi korrata, vƤlja arvatud juurdetulevate uute tÅ‘endite puhul, kuid neid jƤtkata pole keelatud“).
 
Kuid mida teha siis, kui piinapingilt vabastatud sĆ¼Ć¼alune eitas seda, mida ta just oli Ć¼les tunnistanud? MÅ‘ned koos Eymericiga arvasid, et sĆ¼Ć¼alune tuleb vabastada, teised aga nagu Sacro Arsenale autor arvasid, et piinamist peab jƤtkama, sest sĆ¼Ć¼alune oli end eelmise Ć¼lestunnistusega liiga tÅ‘siselt sĆ¼Ć¼distanud. Kui Clemens V formuleeris piinamise kasutamise juhised, ei kujutanud ta kunagi ette, et lÅ‘puks pannakse isegi tunnistajad piinapingile, ehkki kĆ¼simus ei olnud mitte nende endi, vaid sĆ¼Ć¼aluse sĆ¼Ć¼s. Paavstide vaikimisest jƤreldati, et inkvisiitori ƤranƤgemisel vÅ‘ib tunnistaja piinapingile panna. Pealegi kui sĆ¼Ć¼alune oli tunnistajate abil sĆ¼Ć¼di mÅ‘istetud vÅ‘i oli ta end sĆ¼Ć¼di tunnistanud, vÅ‘is piinamist ikkagi kasutada, et sundida teda tunnistama oma sÅ‘prade ja kaassĆ¼Ć¼dlaste vastu. See oleks kogu jumaliku ja inimliku Å‘iguse vastane – nii vÅ‘ib lugeda raamatust Sacro Arsenale, ovvero Pratica dell’ Officio della Santa Inquisizione (Bologna, 1665) – kui kasutatakse piinamist, ilma et kohtunik oleks isiklikult veendunud sĆ¼Ć¼distatava sĆ¼Ć¼s.
 
Kuid Ć¼ks protseduuri vastuvƤiteid on see, miks kasutati piinamist tÅ‘e teada saamise vahendina. Ć�helt poolt jƤtkati piinamist, kuni sĆ¼Ć¼alune tunnistas Ć¼les vÅ‘i andis mÅ‘ista, et ta tahtis Ć¼les tunnistada. Teisalt ei tahetud – kuna tegelikult polnud see vÅ‘imalik – pidada piinamisega vƤljapigistatud Ć¼lestunnistust vabatahtlikult tehtuks.
 
Kohe on ilmne, kui vƤhe vÅ‘ib usaldada kannatuse minutitel vƤidetut, confessionem esse veram, non factam vi tormentorum (et Ć¼lestunnistus oli Å‘ige ja vabatahtlik, mitte piina jÅ‘ul), isegi kui eelnevatelt lehekĆ¼lgedelt vÅ‘is mitte harva lugeda, et pƤrast piinapingilt mahavÅ‘tmist (postquam depositus fuit de tormento) tunnistas ta vabatahtlikult Ć¼les seda vÅ‘i teist. Siinjuures pole eriti tƤhtis, et piinamist on inkvisitsioonikohtute protokollides harva mainitud – ainult Ć¼ks kord 636 sĆ¼Ć¼dimÅ‘istmise kohta 1309. ja 1323. aasta vahel. See ei tÅ‘esta nagu oleks piinamist kasutatud harva. Kuna algselt teostati piinamist ilmalike ametnike poolt vƤljaspool kohtusaali ning kuna kohtunike jaoks luges ainult vabatahtlik Ć¼lestunnistus, polnud mingit pÅ‘hjust mainida kohtuprotokollides piinamise fakti. Teisest kĆ¼ljest on ajalooliselt Å‘ige, et paavstid mitte ainult et ei tunnistanud alati, et piinamine ei tohi ohtu seada elu, vaid nad pĆ¼Ć¼dsid ka vƤlja juurida eriti kohutavaid kuritarvitusi, kui sellised said neile teatavaks. Nii nƤiteks Clemens V seadis sisse korra, et inkvisiitorid ei tohtinud kohaldada piinamist ilma diƶtsesiaalpiiskopi nÅ‘usolekuta. 13. sajandi keskpaigast alates ei eitanud nad piinamise pÅ‘himÅ‘tet ennast ning kuna nende piiranguid selle kasutamisele mitte alati ei jƤrgitud, oli selle karmus mÅ‘ningatel juhtudel ƤƤrmuslik.
 
Carcassonne’i linna raehƤrrad esitasid 1286 paavstile, Prantsuse kuningale ning kohaliku piiskopi vikaaridele kaebuse kohaliku inkvisiitori Jean Garland’i vastu, keda nad sĆ¼Ć¼distasid piinamise rakendamises tƤiesti ebainimlikul viisil, ja see sĆ¼Ć¼distus polnud mitte Ć¼ksikjuhtumiks. Savonarola juhtum pole siiamaani sellest aspektist tƤiesti selgitatud. Ametlik aruanne teatab, et ta kannatas kolm ja pool tratti da fune (Ć¼ks strappado variante). Kui paavst Alexander VI nƤitas Ć¼les rahulolematust protsessi venimisega, vabandas Florenzia valitsus end vƤlja seletusega, et Savonarola oli erakordse paindumatuse ja vastupidavusega mees ning et teda on pĆ¼Ć¼dlikult piinatud mitme pƤeva jooksul (assidua quaestione multis diebus, paavstlik protonotar Burchard Ć¼tleb, et seitse korda), kuid nÅ‘rga tulemusega. Olgu mainitud, et piinamist kasutati kÅ‘ige julmemal viisil seal, kus inkvisiitorid olid kÅ‘ige enam seatud tsiviilautoriteedi surve alla. Friedrich II, ehkki kiitles alati oma innukusega usu puhtuse hoidmisel, kuritarvitas nii piinapinki kui ka inkvisitsiooni, et kÅ‘rvaldada teelt oma isiklikke vaenlasi. TemplirĆ¼Ć¼tlite ordu traagiline lÅ‘pp tuleb kirjutada piinamise kuritarvitamisele Philippe IV Ilusa ja tema kannupoiste poolt. Pariisis nƤiteks surid 36 ja Sens’is 25 templirĆ¼Ć¼tlit piinamiste tagajƤrjel. Å�nnis Jeanne d’Arc poleks saadetud tuleriidale kui kangekaelne hereetik, kui tema kohtunikud poleks olnud Inglismaa poliitika tƶƶriistadeks. Ning Hispaania inkvisitsiooni kuritarvitused tulenevad suurel mƤƤral tÅ‘siasjast, et selle kohaldamisel varjutasid tsiviilvÅ‘imu huvid ja eesmƤrgid kirikliku vÅ‘imu omad. Iga jesuiidipaater Friedrich von Spee teose Cautio criminalis lugeja teab, kelle arvele tuleb asetada peasĆ¼Ć¼ nÅ‘iaprotsesside Å‘udused. Suurem osa neist karistustest, mis on inkvisitsioonile algupƤraselt omased, pole Ć¼ldsegi ebainimlikud ei oma loomuse ega ka mƤƤramise viisi poolest. KÅ‘ige sagedamini mƤƤrati karistustena teatud heategude tegemine: kiriku ehitamine, kiriku kĆ¼lastamine, vƤiksema vÅ‘i suurema ulatusega palverƤnnak, kĆ¼Ć¼nalde vÅ‘i karika ohverdamine, osalemine ristisÅ‘jas vÅ‘i muud sarnast. Teised tƶƶd vÅ‘tsid rohkem reaalsete ja teatud mƤƤral alandavate karistuste iseloomu, nƤiteks: trahvid, millega karistatud mƤƤrati avalikele tƶƶdele nagu nƤiteks kiriku vÅ‘i teede ehitamine vÅ‘i muudele Ć¼hiskonnale kasulikele tƶƶdele; avalik enesepiitsutamine jumalateenistuse ajal; hƤbiposti seadmine, vƤrviliste ristide kandmine riietel jne.
 
Rangeimateks karistusteks olid vangistus selle erinevates raskusastmetes, Kiriku osadusĆ¼htsusest vƤljaarvamine ning harilikult sellega kaasnev loovutamine tsiviilvÅ‘imule. Tavaline vƤljend selle kohta kÅ‘las: „Kuna Kirikul pole enam midagi, mida ta vÅ‘iks talle teha tema sĆ¼Ć¼tegude eest, anname sellesamuse Ć¼le ilmalikule vÅ‘imule ja kohtule“ (Cum ecclesia ultra non habeat quod faciat pro suis demeritis contra ipsum, idcirco, eundum reliquimus brachio et iudicio saeculari).
 
Karistus on alati karm ja valuline otsus, Ć¼kskÅ‘ik kas mƤƤratud ilmaliku vÅ‘i kirikliku kohtuvÅ‘imu poolt. TsiviilÅ‘igusliku ja kirikliku karistuse vahel on aga alati olemuslik erinevus. Kui ilmaliku vÅ‘imu peamiseks eesmƤrgiks oli karistada seaduserikkumise eest, siis Kirik pĆ¼Ć¼dis esmalt sĆ¼Ć¼dlast korrale kutsuda ja parandada. TÅ‘epoolest, tema vaimset tervist peeti tihti niivÅ‘rd tƤhtsaks, et karistuse element kadus peaaegu tervikuna silmist. KƤsud pĆ¼hapƤeviti ja pĆ¼hadel osaleda pĆ¼hal Missal, kĆ¼lastada sageli liturgilisi teenistusi, hoiduda fĆ¼Ć¼silisest tƶƶst, vÅ‘tta vastu pĆ¼ha Kommuniooni aasta suurimatel pĆ¼hadel, hoiduda ennustustest ja liigkasuvÅ‘tmisest jne vÅ‘ivad olla tÅ‘husaks abiks kristlike kohustuste tƤitmisel. Pealegi ei olnud inkvisiitori kohuseks silmas pidada mitte ainult vƤlist sanktsiooni, vaid ka sĆ¼Ć¼aluse sisemist sĆ¼damemuutust, tema karistus kaotas poolmehaanilise paindumatuse, mis oli nii sageli omane tsiviilkohtu karistusele. Pealegi karistusi tihti kustutati, pehmendati vÅ‘i muudeti. Inkvisitsiooni kohtuprotokollidest loeme vƤga sageli, et mƤƤratud karistust vƤhendati kÅ‘rge ea, haiguse vÅ‘i perekonna vaesuse tÅ‘ttu tƤnu inkvisiitori kaastundele vÅ‘i hea katoliiklase palvele. Eluaegne vangistus asendati trahviga ja see almuste andmisega; osalemine ristisÅ‘jas muudeti palverƤnnakuks, kuni kauge ja kulukas palverƤnnak sai naabruses asuva pĆ¼hamu vÅ‘i kiriku kĆ¼lastamiseks ja nii edasi.  Kui inkvisiitorite leebust kuritarvitati, siis oli tal volitus algne karistus tƤies mahus taastada. KÅ‘ike seda arvestades oli inkvisitsioon inimlikult juhitav. Nii loeme, et poeg saavutas isa vabastamise, seda ainult paludes, esitamata mingeid erilisi pÅ‘hjuseid. Luba lahkuda kolmeks nƤdalaks, mis kasvas kolme kuuni vÅ‘i mƤƤramata ajani, kuni haiged vanemad paranevad vÅ‘i surevad, ei olnud harv juhus. Rooma ise noomis inkvisiitoreid vÅ‘i kÅ‘rvaldas neid ametist, kuna nad olid liiga julmad, kuid mitte kunagi sellepƤrast, et nad olid liiga halastavad.
 
Vangistamist ei peetud alati karistuseks selle tÅ‘elises tƤhenduses, sellele vaadati pigem nagu vÅ‘imalusele parandada meelt, ennetada tagasilangemist vÅ‘i teiste nakatamist. Seda nimetati mĆ¼Ć¼ride vahele vangistamiseks (ld immuratio sÅ‘nast murus – sein) vÅ‘i kartserisse saatmiseks ja see mƤƤrati teatud ajaks vÅ‘i terveks eluks. Vangistamine terveks eluks mƤƤrati paljudele neile, kel ei Å‘nnestunud kasutada eelpoolnimetatud armuaega, kes kes olid hereesiast lahti ƶelnud ainult surmahirmu tÅ‘ttu vÅ‘i olid juba kord varem hereesiast lahti ƶelnud, kuid tagasi langenud. Murus strictus seu arctus vÅ‘i carcer strictissimus tƤhendas kinnist ja Ć¼ksildast vangistust, mis oli puhuti raskendatud paastumise vÅ‘i ahelatega. Praktikas aga ei tƤidetud neid eeskirju alati sÅ‘na-sÅ‘nalt. Me loeme, et vangistatud vÅ‘tsid Ć¼sna vabalt vastu kĆ¼lalisi, mƤngisid mƤnge vÅ‘i lÅ‘unastasid koos vangivalvuritega. Teisalt peeti Ć¼ksildast vangistust mÅ‘nikord ebapiisavaks ja siis pandi vangistatud jalaraudadesse vÅ‘i aheldati vanglaseina kĆ¼lge. Kui ordude liikmed olid eluks ajaks vangi mÅ‘istetud, suleti nad nende kloostri mĆ¼Ć¼ride vahele ja neil ei olnud lubatud kellegagi oma vennaskonnast isegi rƤƤkida. Vangikoda vÅ‘i -kongi nimetati eufemistlikult In Pace’ks – see oli tÅ‘epoolest elusalt maetud inimese haud., Kui Prantsuse kuningas lubas 1330. aastal Toulouse’i peapiiskopi eestseismisel teatud ordu prelaati kaks korda kuus In Pacet kĆ¼lastada ja oma vangistatud vendi lohutada, siis vaadati sellele kui mƤrkimisvƤƤrsele soodustusele, mille vastu dominiiklased Clemens VI-le viljatu protesti esitasid.  Kuigi vangikonge tuli hoida sellises korras, et see ei ohustaks kinnipeetavate elu ega tervist, oli nende tegelik seisukord mÅ‘nikord haletsusvƤƤrne, nagu me loeme J. B. Vidali poolt avaldatud dokumendist (Annales de St. Louis des FranƧais, 1905, p. 362):
 
„MÅ‘nedes kongides olid Å‘nnetud pandud jalapakkudesse vÅ‘i ahelatesse, nii et nad ei saanud liikuda ja olid sunnitud magama pÅ‘randal. ... Puhtusele pƶƶrati vƤhe tƤhelepanu. MÅ‘nel juhtumil polnud valgust ega ventilatsiooni ja toit oli kasin ja vƤga vilets.“
 
MÅ‘nikord pidi paavstid oma legaatide kaudu sellistele jubedatele tingimustele lÅ‘pu tegema. PƤrast Carcassonne’i ja Albi vanglate inspekteerimist 1306. aastal lasid legaadid Pierre de la Chapelle ja BĆ©ranger de FrĆ©dol lahti vangivalvuri, vabastasid kinnipeetavad ahelatest ja pƤƤstsid mÅ‘ned maa-alustest vangikongidest. Kohalik piiskop pidi muretsema vangide konfiskeeritud omandi eest toitu. Neil, kes olid mƤƤratud kinnisesse vangistusse, oli toitu kĆ¼llalt vƤhe, vaevalt rohkem kui leib ja vesi. Ei lƤinud aga kaua aega, kui vangidele anti veel teisi toiduaineid, vƤljaspoolt ka veini ja raha, ja varsti oli see Ć¼ldiselt lubatud.
 
Ametlikult ei olnud see Kirik, kes mÅ‘istis kahetsematud hereetikud surma, seda enam tuleriidale. Rooma Kiriku legaadina ei lƤinud isegi Gregorius IV kunagi kaugemale, kui Innocentius III karistusmƤƤrused lubasid ega rakendanud ta kunagi karmimat karistust kui ekskommunikatsioon. Mitte varem kui neli aastat peale oma pontifikaadi algust tunnustas ta Å‘igusteadlaste seas valitsevat arvamust, et hereesia eest tuleb karistada surmaga, nƤhes, et see ei ole ilmselt kergem sĆ¼Ć¼tegu kui riigireetmine. Sellest hoolimata rÅ‘hus ta jƤtkuvalt Kiriku eksklusiivsele Å‘igusele otsustada autentsel viisil hereesia Ć¼le, samal ajal ei olnud tema Ć¼lesandeks kuulutada vƤlja surmaotsuseid. Sellest ajast alates heitis Kirik oma rĆ¼pest kahetsematu hereetiku vƤlja (ekskommunitseeris ta), mispeale riik vÅ‘ttis Ć¼le tema ajaliku karistamise kohustuse. Friedrich II oli sama meelt. Oma 1224. aasta konstitutsioonis Ć¼tleb ta, et kirikliku kohtu poolt sĆ¼Ć¼di mÅ‘istetud hereetikud peavad keisrivÅ‘imu tahtel mÅ‘istetama tulesurma (auctoritate nostra ignis iudicio concremandos), ja sarnaselt 1233. aastal: praesentis nostrae legis edicto damnatos mortem pati decernimus. Nii vÅ‘ib ƶelda, et Gregorius IX-l polnud ei otseselt ega kaudselt osa sĆ¼Ć¼dimÅ‘istetud hereetikute surmas.
 
Vastupidiselt olid lood jƤrgnevate paavstide puhul. Bullas Ad exstirpanda (1252) Ć¼tleb Innocentius IV:
 
„Kui piiskop vÅ‘i tema esindaja vÅ‘i inkvisitsioon on hereesias sĆ¼Ć¼dimÅ‘istetud tsiviilvÅ‘imudele Ć¼le andnud, siis peab podestÅ• ehk linna kÅ‘rgem vÅ‘imukandja nad kohe vastu vÅ‘tma ja kÅ‘ige rohkem viie pƤeva jooksul vastavate seaduste alusel nad hukkama.“
 
Peale selle mƤƤrab paavst, et see bulla ja Friedrich II vastavad korraldused kantaks igas linnas munitsipaalstatuutidesse ekskommunikatsiooni Ƥhvardusel, mida rakendatakse nende puhul, kes ei viinud tƤide paavstlikke ja keiserlikke dekreete. Ei saanud ka jƤƤda mingit kahtlust, mille jaoks tsiviilmƤƤrused olid mÅ‘eldud, sest lÅ‘igud, kus kƤsti kahetsematud hereetikud pÅ‘letada, olid paavsti dekretaalidesse vÅ‘etud keiserlikest konstitutsioonidest Commissis nobis ja Inconsutibilem tunicam. Eelpoolmainitud bullast Ad exstirpandam sai sellest ajast peale inkvisitsiooni pÅ‘hidokument, mida uuendasid vÅ‘i kindlustasid paljud paavstid – Alexander IV (1254-61), Clemens IV (1265-68), Nicolaus IV (1288-02), Bonifacius VIII (1294-1303) ja teised. SeepƤrast tegid paavstid ekskommunikatsiooni Ƥhvardusel tsiviilvÅ‘imudele kohustuslikuks tƤide viia legaalsed kohtuotsused, mis mƤƤrasid kahetsematud hereetikud tuleriidale. Tuleb mƤrkida, et ekskommunikatsioon polnud tĆ¼hiasi, sest kui ekskommunitseeritud isik ei muretsenud aasta jooksul vabastust ekskommunikatsioonist, siis peeti teda selle aja seadusandluse jƤrgi edaspidi hereetikuks ja talle said osaks kÅ‘ik hereesiale kohaldatavad karistused.
 
d) Ohvrite arv
 
Kui palju ohvreid tsiviilvÅ‘imudele Ć¼le anti, ei saa ƶelda isegi ligilƤhedase tƤpsusega. Siiski on meil pisut vƤƤrtuslikku informatsiooni mÅ‘ne Ć¼ksiku inkvisitsioonikohtu kohta ja nende statistika on igati huvipakkuv. Pamiers’ mÅ‘isteti aastatel 1318-1324 sĆ¼Ć¼di kakskĆ¼mmend neli isikut, kuid viis anti Ć¼le tsiviilvÅ‘imudele, ja Toulouse’is aastatel 1308-1323 kannavad 930-st sĆ¼Ć¼dimÅ‘istetust ainult nelikĆ¼mmend kaks kurjakuulutavat mƤrkust relictus curiae saeculari. Nii nƤib, et Palmiers’ pÅ‘letati hereesia pƤrast Ć¼ks kolmeteistkĆ¼mne ja Toulouse’is Ć¼ks neljakĆ¼mne kahe sĆ¼Ć¼dimÅ‘istetu kohta, ehkki need paigad olid hereesia taimelavad ja seega inkvisitsiooni peamised keskused. Me vÅ‘ime ka lisada, et see oli institutsiooni kÅ‘ige aktiivsem periood. Need andmed ja teised sarnased kinnitavad vƤidet, et inkvisitsioon tƤhistab olulist edasiminekut kaasaja Å‘igusemÅ‘istmise teostamisel ja seepƤrast ka inimkonna tsivilisatsioonis Ć¼ldiselt. Hereetikut ootanuks  mƤrksa hirmsam saatus, kui tema Ć¼le otsustanuks ilmalik kohus. 1249. aastal kƤskis Toulouse’i krahv Raymond VII kaheksakĆ¼mmend hereesias sĆ¼Ć¼distatut enda juuresolekul pÅ‘letada, lubamata neil oma seisukohtadest lahti ƶelda. On vÅ‘imatu kujutleda Ć¼htegi sellist kohtuprotsessi enne inkvisitsioonikohtuid. PÅ‘letamiste suur arv, mis on erinevates lugudes Ć¼ksikasjalikult esitatud, on tƤiesti ebaautentne ja on kas pamfletistide sihilik leiutis vÅ‘i pÅ‘hineb materjalidel, mis sobivad hilisemate aegade Hispaania inkvisitsioonile vÅ‘i siis Saksa nÅ‘idade kohtuprotsessidele (Vacandard, op. cit., 237 sqq.).
 
Kui juba hereesia juhtumit kƤsitleti Rooma Å�iguse crimen laesae majestatis alusel, siis oli ainult loomulik, et kuninglik vÅ‘i keiserlik varaamet jƤljendas Rooma fiscust ja ilmikkonna pretensioonil sĆ¼Ć¼dimÅ‘istetud isikute varale oli edu. Oli palju Å‘nne, kui jƤrjekindlusetu ja kindlasti mitte range Å‘igusemÅ‘istmise tulemusena ei puudutanud see karistus kÅ‘iki sĆ¼Ć¼dimÅ‘istetud isikuid, vaid ainult neid, kellele oli mƤƤratud eluaegne vangistus vÅ‘i tuleriit. See asjaolu lisas karistusele palju, eriti selles suhtes, mis puudutab sĆ¼Ć¼tuid inimesi – peamised kannatajad olid sĆ¼Ć¼dimÅ‘istetu naine ja lapsed. Konfiskeerimisele kuulus ka surnute vara ja selliseid kohtuotsuseid tehti suhteliselt palju. Inkvisiitor Bernard Gui ette jÅ‘udnud 636-st juhtumist puudutasid 88 surnud inimesi.
 
e)      LÅ‘ppotsus
 
LÅ‘ppotsus kuulutati tavaliselt vƤlja pidulikul tseremoonial sermo generalisega – ehk auto de fega (hisp. usuakt), nagu seda hiljem nimetati. Ć�ks vÅ‘i kaks pƤeva enne sermot oli igal asjaosalisel Ć¼lesanne sĆ¼Ć¼dimÅ‘istetule see uuesti lĆ¼hidalt ette lugeda ja seda rahvakeeles. PƤeva eelÅ‘htul ƶeldi talle, kuhu ja millal ilmuda kohtuotsust kuulama. Sermo, lĆ¼hike jutlus vÅ‘i manitsus, algas vƤga vara hommikul, seejƤrel vannutati ametisse ilmikametnikud, kes pidid tÅ‘otama inkvisiitorile kuulekust kÅ‘igis hereesia hƤvitamist puudutavates asjades. Siis jƤrgnesid tavaliselt nii-nimetatud halastuse avaldused (s. o karistuse vƤhendamine, mahendamine ja varem mƤƤratud karistuste kustutamine) ning lÅ‘puks mƤƤrati sĆ¼Ć¼dlasele kohane karistus, kui tema patuteod olid veelkord Ć¼les loetud. See teadaanne algas kergemate karistustega ja lÅ‘ppes kÅ‘ige karmimaga, see tƤhendab eluaegse vangistuse vÅ‘i surmaotsusega. SeejƤrel anti sĆ¼Ć¼dlane Ć¼le tsiviilvÅ‘imudele ja selle aktiga sai sermo generalis lƤbi ning inkvisitsioonikohtu protsess lÅ‘petati.
 
(3) Inkvisitsiooni tegutsemise piirkond
 
Inkvisitsiooni tegutsemise peamine piirkond oli Kesk- ja LÅ‘una-Euroopa. Skandinaaviamaad pƤƤsesid sellest kÅ‘ik. Inglismaal tegutses ta ainult TemplirĆ¼Ć¼tlite protsessil, samuti ei tuntud seda Kastiilias ja Portugalis kuni Fernando ja Isabeli troonile astumiseni. Koos Hispaania Ć¼lemvÅ‘imuga jÅ‘udis see Madalmaadesse, samal ajal kui PÅ‘hja-Prantsusmaal oli ta suhteliselt vƤhe tuntud. Teisalt oli tal suur roll – kas siis seal valitseva eriliselt ohtliku sektantluse vÅ‘i kiriklike ja ilmalike valitsejate suurema karmuse pƤrast – Itaalias (eriti Lombardias), LÅ‘una-Prantsusmaal (eriti Toulouse’i ja Languedoci piirkonnas) ja lÅ‘puks Aragoni kuningriigis ja Saksamaal. Honorius IV (1285-87) viis selle Sardiiniasse ja 15. sajandil nƤitas ta Ć¼les Ć¼lemƤƤrast innukust Flandrias ja Boheemias. Inkvisiitorid olid reeglina laitmatud, mitte ainult isiklikus kƤitumises, vaid ka oma ametikohustuste tƤitmisel. MÅ‘ned aga, nagu Robert le Bougre, kes oli bulgaarlasest (katarlasest) konvertiit ja sai hiljem dominiiklaseks, nƤisid olevat andunud pimedale fanatismile ja viisid ettekavatsetult lƤbi massilisi hukkamisi. 29. mail 1239 Montwimeris Champagne’is saatis Robert leekidesse Ć¼heaegselt 180 inimest, kelle kohtuprotsess oli alanud ja lÅ‘ppenud Ć¼he nƤdala jooksul. Hiljem, kui Rooma leidis, et tema vastased kaebused olid Å‘igustatud, vÅ‘eti ta kÅ‘igepealt ametist maha ja pandi siis eluks ajaks vangi.
 
(4) Hinnang inkvisitsioonile tema ajastu taustal
 
Kuidas seletada inkvisitsiooni tema enda ajastu valguses? Ajaloolase Å‘ige amet ei ole kaitsta vÅ‘i hukka mÅ‘ista fakte ja olusid, vaid neid uurida ja mÅ‘ista nende loomulikus kƤigus ja seotuses. On vaieldamatu, et minevikus vaevalt Ć¼kski kogukond vÅ‘i rahvas tavatses tƤielikult taluda neid, kes pĆ¼stitasid tavalisest erineva kreedo. Mingi raudne seadus nƤis inimkonda kallutavat religioosse sallimatuse poole. Juba ammu enne seda, kui Rooma riik pĆ¼Ć¼dis vƤgivallaga kontrollida kristluse sissetungi, oli Platon oma ideaalriigis kuulutanud valitsuse Ć¼heks peamiseks kohustuseks nƤidata Ć¼les sallimatust jumalatute vastu – see tƤhendab nende vastu, kes eitasid riigiusku – isegi siis, kui nad olid nÅ‘us elama rahulikult ja oma usule poolehoidjaid pĆ¼Ć¼dmata; juba nende eeskuju olla ohtlik. Neid tuli jƤrelvalve all hoida „paigas, kus saadi targemaks“ (sophronisterion), nagu kinnipidamiskohta eufemistlikult kutsuti; nad tuli sinna saata viieks aastaks ja selle aja jooksul pidid nad iga pƤev saama religioosset Å‘petust. Enam aktiivsed ja teisi pƶƶravad riigiusu vastased tuli eluks ajaks saata hirmuƤratavatesse vangikongidesse ja pƤrast surma pidi nad ilma jƤƤma matustest. Seega on selge, kui vƤhe on Å‘igustatud, et sallimatus on keskaja sĆ¼nnitis. Minevikus uskusid inimesed  igal pool ja alati, et miski ei hƤiri Ć¼hishĆ¼ve ja avalikku korda nii palju kui religioossed lahkarvamused ja konfliktid, ja teisalt oli Ć¼htne riigiusk riigi stabiilsuse ja Å‘itsengu kindlaim garantii. Mida sĆ¼gavamalt oli religioon saanud rahva elu osaks ja mida tugevamaks muutus Ć¼ldine veendumus selle pĆ¼hadusest ja jumalikust pƤritolust, seda rohkem pidasid inimesed iga selle vastast rĆ¼nnakut talumatuks kuriteoks jumaluse vastu ja avaliku korra Ć¼limalt ohtlikuks ohustajaks. Esimesed kristlastest keisrid uskusid, et Ć¼ks impeeriumi valitseja peamisi kohustusi oli anda oma mÅ‘Å‘k Kiriku ja ortodoksia teenistusse, eriti kui nende tiitlid Pontifex Maximus ja VƤliste Asjade Piiskop (Episcopus Exteriorum) nƤisid kinnitavat, et nad on Jumalast mƤƤratud Taeva esindajad.
 
Sellele vaatamata hoidusid Kiriku peamised Å‘petajad sajandeid tagasi aksepteerimast ilmalike valitsejate praktikat neis asjus. Eriti pÅ‘rkusid nad tagasi karmide karistusmeetmete rakendamisest hereesia vastu, mida nad ei pidanud kokkusobivaks kristluse vaimuga. Kuid keskajal hakkas ainsana valitsema katoliku usk ja Ć¼hishĆ¼ve heakƤekƤik sai tihedalt seotuks usuĆ¼htsusega. Aragoni kuningas Pedro Ć¼tles vƤlja Ć¼ldise veendumuse, kui ta sÅ‘nas: „Kristuse Risti vaenlased ja kristliku seaduse vƤgistajad on nii meie vaenlased kui ka meie kuningriigi vaenlased ja seepƤrast peab neid sellistena kohtlema.“ Keiser Friedrich II rÅ‘hutas seda seisukohta jÅ‘ulisemalt kui Ć¼kski teine valitseja ja viis selle sisse oma hereetikute vastastesse drakoonilistesse seadutesse. Kiriku esindajad olid samuti oma aja lapsed ja konfliktis hereesiaga vÅ‘tsid vastu abi, mida nende ajastu neile heldekƤeliselt pakkus ja sageli ka peale surus. Teoloogid ja kanoonikud, kÅ‘rgeimad ja pĆ¼himad, seisid oma aja Å‘igusteadvuse valguses ning pĆ¼Ć¼dsid seda seletada ja Å‘igustada. Å�petatud ja pĆ¼ha Raymond de Pennafort, keda Gregorius IX kÅ‘rgelt hindas, oli rahul karistustega, mis pƤrinesid Innocentius III ajast, nagu: riigivande alla panemine, vara konfiskeerimine, vanglasse heitmine jne. Kuid enne sajandi lÅ‘ppu PĆ¼ha Aquino Thomas (Summa Theologiae IIa-IIae:11:3 ja IIa-IIae:11:4 juba propageeris surmanuhtlust hereesia eest, kuigi ei saa ƶelda, et tema argumendid oleksid veenvad. Ingellik Doktor rƤƤgib surmanuhtlusest siiski ainult Ć¼ldiselt ja ei kirjelda lƤhemalt selle rakendamise viisi. Seda tegid juristid kehtivate seaduste kohaselt positiivsel viisil, mis oli tÅ‘eliselt kohutav. Kuulus Segusia (Susa) Henricus (srn 1271), keda kutsuti tema Ostia piiskopitooli jƤrgi Hostiensiseks, ja mitte vƤhem kuulus Joannes Andreae  (srn 1345) tÅ‘lgendavad Lucius III dekreeti Ad abolendam (1184) niimoodi, et samastavad debita animadversio (vƤƤrilise karistuse) ignis crematioga (tulesurmaga) kui esimese sĆ¼nonĆ¼Ć¼miga – mis kindlasti ei Ć¼htinud selle vƤljendi algse tƤhendusega 1184. aastal. Teoloogid ja juristid tuginesid oma hoiakus mÅ‘ningas ulatuses hereesia ja riigireetmise (crimen laesae maiestatis) sarnasusele – selle soovituse vÅ‘lgnesid nad Vana-Rooma Å�igusele. Pealegi vƤitsid nad, et kui surmanuhtlust Å‘igusega rakendatakse varaste ja vÅ‘ltsijate puhul, kes rƶƶvivad meilt Ć¼ksnes maised hĆ¼ved, kui palju Å‘iglasem on see siis nende puhul, kes jƤtavad meid ilma Ć¼leloomulikest hĆ¼vedest – usust, sakramentidest ja hinge elust. Vana Testamendi karmidest seadustest (5. Moosese raamat 13, 6-9; 17, 1-6) leiavad nad teise argumendi.  Ja et keegi ei saaks toonitada, et kristlus need kƤsud tĆ¼histas, meenutatakse Kristuse sÅ‘nu: „Ma ei ole tulnud neid tĆ¼histama, vaid tƤitma“ (Mt 5, 17). Ta Ć¼tleb ka Johannese 15, 6: „Kes ei jƤƤ minu kĆ¼lge, heidetakse vƤlja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad pÅ‘levad Ƥra“ (in ignem mittent, et ardet).
 
On hƤsti teada, et usk hereesia eest surmanuhtlusega karistamise Å‘iglusesse oli nii tavaline 16. sajandi reformaatoritele – Lutherile, Zwinglile, Calvinile ja nende poolehoidjatele –, et me vÅ‘ime ƶelda, et nende sallivus algas seal, kus nende vÅ‘im lÅ‘ppes. Reformeeritud teoloog Hieronymus Zanchi kuulutas Heidelbergi Ć�likoolis peetud loengus: „Me ei kĆ¼si, kas vÅ‘imud vÅ‘ivad mƤƤrata hereetikutele surmaotsuse – selles ei ole kahtlust ja kÅ‘ik Å‘petatud ning Å‘igemeelsed inimesed tunnistavad seda. Ainuke kĆ¼simus on, kas vÅ‘imud peavad seda kohust tƤitma.“ Ja Zanchi vastab teisele kĆ¼simusele jaatavalt, tuginedes eriti „kÅ‘igile vagadele ja Å‘petatud meestele, kes on sel teemal meie pƤevil kirjutanud“ [Historisch-politische BlƤtter, CXL, (1907), p. 364]. VÅ‘ib olla kĆ¼ll, et nĆ¼Ć¼disajal otsustavad inimesed teiste vaadete Ć¼le leebemalt, kuid kas sellepƤrast on nende arvamus objektiivselt Å‘igem kui nende eelkƤijate oma? Kas enam pole mingit tagakiusamisohtu? 1871. aastal kirjutas professor Friedberg Holtzendorffi kogumikus Jahrbuch fĆ¼r Gesetzebung: „Kui tƤna peaks rajatama uus religioosne Ć¼hiskond selliste pÅ‘himÅ‘tetega nagu need, mida Vatikani I Kirikukogu jƤrgi katoliku Kirik usuasjades kuulutab, siis peaksime kaheldamatult riigi kohuseks hereesiat jÅ‘uga maha suruda, hƤvitada ja vƤlja juurida“ (Kƶlnische Volkszeitung, n. 782, 15. Sept. 1909). Kas sellised arvamused viitavad vÅ‘imele hinnata eelnevate sajandite institutsioone ja arvamusi Å‘iglaselt, st mitte moodsate tunnete, vaid tolle ajastu standardite jƤrgi?
 
Kujundades hinnangut inkvisitsioonile, on vajalik selgelt eristada Ć¼helt poolt pÅ‘himÅ‘tteid ja ajaloolisi fakte ning teiselt poolt liialdusi ja retoorilisi kirjeldusi, mis  pigem ilmutavad silmnƤhtavat otsust kahjustada katoliiklust, kui julgustavad sallivusvaimu ja soodustavad selle tegutsemist. Samuti on tƤhtis mƤrkida, et inkvisitsioon oma Ć¼lesehituses ja menetluses ei kuulu ususfƤƤri, vaid distsipliini sfƤƤri. Kiriku dogmaatiline Å‘petus ei ole mingil juhul mÅ‘jutatud kĆ¼simusest, kas inkvisitsioon oli oma tegevusvaldkonnas Å‘igustatud vÅ‘i oma meetodites tark vÅ‘i oma praktikas ƤƤrmuslik. Kristuse rajatud Kirik kui tƤiuslik Ć¼hiskond (societas perfecta) on volitatud tegema seadusi ja mƤƤrama karistusi nendest Ć¼leastumise eest. Hereesia ei astu mitte ainult Ć¼le Kiriku seadustest, vaid annab hoobi tema elule endale, usuĆ¼htsusele, ja algusest peale on hereetik enda peale tÅ‘mmanud kÅ‘ik kirikukohtu karistused. Kui kristlus sai impeeriumi religiooniks, ja veelgi enam, kui PÅ‘hja-Euroopa rahvad said kristlasteks, tegi tihe liit Kiriku ja riigi vahel usuĆ¼htsuse olemuslikuks mitte ainult kiriklikule organisatsioonile, vaid ka tervele tsiviilĆ¼hiskonnale. JƤrelikult oli hereesia kuritegu, mida ilmalikel valitsejatel oli kohustus karistada. Sellesse suhtuti sama halvasti kui igasse teisesse kuritƶƶsse, veel enam, nagu riigireetmisse. Neil aegadel oli hereesia Ć¼hiskonnale see, mida meie nimetame anarhiaks. Sellest tuleneb ka karmus, millega ilmalik vÅ‘im kohtles hereetikuid ammu enne inkvisitsiooni rajamist.
 
Mis puutub karistuste iseloomu, siis peab silmas pidama, et see ei olnud mitte ainult seadusandliku vÅ‘imu loomulik vƤljendus, vaid tulenes ka Ć¼ldisest hereesia vastasest vihast ajastul, mis kohtles jÅ‘uliselt ja karmilt igat sorti kurjategijaid. Ć�hesÅ‘naga, hereetik oli lihtsalt Å‘igusteta isik, kelle kuritegu rahva arvamuse jƤrgi vƤƤris ja mÅ‘nikord ka sai karistuse nagu see, mida meie pƤevil raevunud rahvamassid sageli jagavad Å‘igusega vihkamisvƤƤrsete kuritegude autoritele. Et selline sallimatus ei olnud eriomane ainult katoliiklusele, vaid oli sĆ¼gava religioosse veendumuse loomulik kaaslane ka nende puhul, kes Kiriku hĆ¼lgasid, selgub meetmetest, mida mÅ‘ned reformaatorid rakendasid nende vastu, kes neist usuasjus erinesid. Nagu Å‘petatud dr. Schaff oma raamatus History of the Christian Church (vol. V, New York, 1907, p. 524) Ć¼tleb:
 
 „Protestantliku kiriku suureks hƤbiks jƤtkusid religioosne sallimatus ja isegi vaenamine kuni surmani veel tĆ¼kk aega pƤrast reformatsiooni. Genfis rakendasid nii kirik kui riik Calvini heakskiidul hƤvitusteooriat praktikasse, isegi kuni piinamisteni, ja laste tunnistuste vastuvÅ‘tmiseni vanemate vastu. Bullinger Ć¼tles teises Helveetsia Tunnistuses (Confessio Helvetiana) vƤlja pÅ‘himÅ‘tte, et hereesia eest tuleb karistada nagu mÅ‘rva vÅ‘i reetmise eest.
 
Pealegi vÅ‘ib tÅ‘estuseks tsiteerida Inglismaa ja Iirimaa katoliiklaste vastaste kriminaalseaduste kogu ajalugu ja 17.-18. sajandil paljudes Ameerika kolooniates valitsevat sallimatuse vaimu katoliikluse vastu. Teha selle eest vastutavaks protestantism kui selline oleks ilmselgelt absurdne. Kui olles kehtestanud isikliku veendumuse pÅ‘himÅ‘tte, mis loogiliselt rakendatuna tegi hereesia vÅ‘imatuks, hakkasid varajased reformaatorid dissidente kohtlema samamoodi nagu oli koheldud keskaja hereetikuid. Ć–elda, et see oli vastuoluline, on triviaalne, sĆ¼gavamal vaatlusel nƤitab see aga sallivust, mis on sageli ainult teoreetiline ja katab selle sallimatuse allikat, mida inimesed Å‘igusega tunnevad eksimuse suhtes ja mida nad loomupƤraselt, ehkki mitte Å‘igesti, kannavad Ć¼le eksijale.“
 
 
B. Hispaania inkvisitsioon
 
(1) Ajaloolised faktid
 
LÅ‘una-Prantsusmaale sarnased religioossed olud pÅ‘hjustasid inkvisitsiooni asutamise naabruses asuvas Aragoni kuningriigis. 1226. aastal keelas kuningas Santiago I oma kuningriigis katarite tegevuse ja 1228. aastal kuulutas lindpriiks nii nemad kui ka nende sÅ‘brad. Pisut hiljem palus ta oma pihiisa Raymond de Pennafort’i nÅ‘uandel Gregorius IX rajada Aragoni inkvisitsioon. Bullaga Declinante jam mundi 26. maist 1237 kƤsti peapiiskop Esparragol ja tema suffraganpiiskoppidel otsida dominiiklasi ja teisi vÅ‘imekate kaastƶƶlisi ning uurida vƤlja hereetikud oma diƶtseesides ja karistada neid vƤƤriliselt. LĆ©rida sinodil 1237. aastal usaldati inkvisitsioon formaalselt dominiiklaste ja frantsiskaanlaste juhtida. 1242. aastal Tarragona sinodil defineeris Raymond de Pennafort terminid haereticus, receptor, fautor, defensor jne ning visandas kasutatavad karistused. Kuigi rakendati ka Innocentius IV Urbanus IV ja Clemens VI kƤske ja viidi need tƤide dominiiklaste ordu tƤpsusega, ei jƤrgnenud mƤrkimisvƤƤrset edu. Inkvisiitor Fray Pence de Planes mĆ¼rgitati ja Bernardo Travasser teenis hereetikutelt mƤrtrikrooni. Aragoni enimtuntud inkvisiitor on dominiiklane Nicolas Eymeric (QuĆ©tif-Echard, Scriptores Ord. Pr., I, 709 sqq.). Tema Directorium Inquisitionis (kirjutatud Aragonis 1376, trĆ¼kitud Roomas 1587, Veneetsias 1595 ja 1607), pÅ‘hinedes neljakĆ¼mne nelja aasta pikkusel kogemusel, on kÅ‘rgeima ajaloolise vƤƤrtusega dokument ja inkvisitsiooni uurimise algallikas.
 
TÅ‘eliselt algab aga Hispaania inkvisitsioon Fernando Katoliiklase ja Isabeli valitsemisega. Katoliku usku Ƥhvardasid siis judaistlikud (Marranos) ja muhhameedlikud (Moriscos) pseudokonvertiidid. 1. novembril 1478 volitas Sixtus IV katoliiklikke valitsejaid asutama inkvisitsiooni. Kohtunikud pidi olema vƤhemalt nelikĆ¼mmend aastat vanad, laitmatu reputatsiooniga, silma paistma vooruse ja tarkuse poolest, magistrid teoloogia alal vÅ‘i doktorid vÅ‘i litsentsiaadid kanoonilises Å‘iguses ja nad pidi jƤrgima tavalisi kiriklikke reegleid ja mƤƤrusi. 17. septembril 1480 nimetas katoliiklik majesteet Sevillas inkvisiitoriteks kaks dominiiklast, Miguel de Morillo ja Juan de San Martini, koos kahe ilmikvaimulikust abilisega. Peagi jÅ‘udsid Rooma kaebused rƤnkadest kuritarvitustest, mis oli vƤgagi pÅ‘hjendatud.  Sixtus IV breves 29. jaanuarist 1482 sĆ¼Ć¼distati neid selles, et nad on paavstlike brevede autoriteedi arvatava katte all vangistanud ebaÅ‘iglaselt palju inimesi, mƤƤranud neile julmi piinamisi, kuulutanud nad vƤƤrusulisteks ja konfiskeerinud hukatute vara. Esiteks manitseti neid tegutsema ainult Ć¼henduses piiskoppidega ja Ƥhvardati lÅ‘puks ametist kÅ‘rvaldamisega. Seda oleks ka tÅ‘epoolest tehtud, kui mitte majesteedid poleks nende eest kostnud. Fray TomĆ�s Torquemada (s. 1420. a. Valladolidis, srn 16. septembril 1498 Avilas) oli Hispaania inkvisitsiooni tÅ‘eline organiseerija. Hispaania majesteetide tungiva palve peale (Paramo, II, tit., II, c, III, n. 9) andis Sixtus IV Torquemadale suurinkvisiitori ameti, institutsiooni, mis mƤrkis kaheldamatut arengut Hispaania inkvisitsiooni arengus. Innocentius VIII kinnitas oma eelkƤija akti, ning 11. veebruaril 1486 ja 6. veebruaril 1487 anti Torquemadale suurinkvisiitori tiitel Kastiilia, Leoni, Aragoni, Valencia jt kuningriikides. Institutsioon jÅ‘udis kiiresti Sevillast Cordobasse, Jaeni, Villareali ja Toledosse. 1538. aasta paiku tegutses Ć¼heksateist kohut, millega hiljem liideti kolm kohut Hispaania Ameerikas (Mexicos, Limas ja Cartagenas). Katsed seda Itaaliasse viia kukkusid lƤbi ja pingutused rajada see Madalmaades tÅ‘id emamaa jaoks kaasa hukatuslikud tagajƤrjed. Hispaanias aga tegutses inkvisitsioon kuni 19. sajandini. Loodud algselt salajudaismi ja salaislami vastu vÅ‘itlemiseks, kasutati seda 16. sajandil protestantismi tagasitÅ‘rjumiseks, kuid 18. sajandi Prantsuse ratsionalismi ja moraalituse vastu vÅ‘itlemisel oli ta vÅ‘imetu. Kuningas Joseph Bonaparte keelas inkvisitsiooni tegevuse 1808. aastal, kuid Fernando VII taastas selle 1814. aastal ja Pius VII kiitis selle heaks teatud tingimustel, mille hulgas oli piinamise Ƥrakaotamine. LÅ‘plikult keelas inkvisitisooni 1820. aasta revolutsioon.
 
(2) Organisatsioon
 
PĆ¼ha Ametina tuntud Hispaania inkvisitsiooni eesotsas seisis suurinkvisiitor, kelle nimetas kuningas ja kinnitas paavst. Paavstlike volituste pÅ‘hjal oli tal voli delegeerida oma vÅ‘imu teistele sobivatele isikutele ja vÅ‘tta vastu kÅ‘igi Hispaania kohtute abipalveid. Teda abistas Ć�lemnÅ‘ukogu (Consejo Supremo), mis koosnes viiest liikmest, niinimetatud apostellikest inkvisiitoritest – kaks sekretƤri, kaks referenti, Ć¼ks finantsnÅ‘unik – ja mitu nÅ‘unikku ning hindajat. Ć�lemkohtu ametnikud nimetas inkvisiitor pƤrast konsulteerimist kuningaga. Suurinkvisiitor vÅ‘is vabalt ametisse nimetada, Ć¼le viia, tagasi kutsuda, visiteerida ja inspekteerida vÅ‘i kutsuda aru andma kÅ‘iki madalamate kohtute inkvisiitoreid ja ametnikke. 16. detsembril 1618 andis Felipe III dominiiklastele privileegi, et Ć¼ks liige nende ordust saab alati olla Consejo Supremo liige. Ć�lemnÅ‘ukogusse oli tegelikult koondatud kogu vÅ‘im. See otsustas tƤhtsaid vÅ‘i vaieldavaid kĆ¼simusi ja vÅ‘ttis vastu abipalveid, ilma tema loata ei saadud vangistada Ć¼htegi preestrit, rĆ¼Ć¼tlit vÅ‘i aadlikku ja korraldada Ć¼htegi autodafeed; talle esitati aastaaruanne ja kord kuus finantsaruanne, mis puudutas tervet inkvisitsiooni. Talle allusid kÅ‘ik, arvamata vƤlja preestreid, piiskoppe vÅ‘i isegi valitsejat ennast. Hispaania inkvisitsioon erines keskaja inkvisitsioonist oma monarhistliku Ć¼lesehituse ja suurema tsentraliseerituse poolest ning ka pideva ja seadustega ettenƤhtud mÅ‘ju poolest troonile kÅ‘igis ametnike mƤƤramistes ja kohtuprotsesside kulgemises.
(3) Protseduur
 
Hispaania inkvisitsiooni protseduur oli olemuslikult sama kui see, mida juba kirjeldati. Ka siin anti alati kolme- vÅ‘i neljakĆ¼mnepƤevane „armuaeg“, mida tihti pikendati. Vangistati ainult siis, kui selle vajaduses jÅ‘uti Ć¼ksmeelele vÅ‘i kui sĆ¼Ć¼ oli tÅ‘estatud. SĆ¼Ć¼aluse kĆ¼sitlemine sai toimuda ainult kahe erapooletu preestri juuresolekul, kelle kohus oli talitseda iga meelevaldset akti, nende juuresolekul pidi sĆ¼Ć¼alusele kaks korda protokolli ette lugema. Kaitse oli alati advokaadi asi. Tunnistajad, ehkki sĆ¼Ć¼alusele tundmatud, andsid vande ja valetunnistajaid ootas vƤga karm karistus, isegi surm (cf. Leo X breve 14. detsembrist 1518). Ainult piinamist kasutati liiga sageli ja liiga julmalt, kuid kindlasti mitte julmemalt kui Karl V kohtuliku piinamise sĆ¼steemis Saksamaal.
 
(4) Ajalooline analĆ¼Ć¼s
 
Hispaania inkvisitsioon ei vƤƤri liialdatud kiitust ega samavÅ‘rra liialdatud halvustamist, mida sellele sageli on omistatud. Ohvrite tÅ‘eline arv ei ole teada isegi ligilƤhedase tƤpsusega, paljukirutud autodafeed olid tegelikult ainult religioosne tseremoonia (actus fidei); San Benitol (PĆ¼ha Benedictus) oli sarnastes rÅ‘ivastes vaste paljudes kohtades mujalgi; PĆ¼ha Petrus Arbuesi, kellele ei saa kindlalt omistada Ć¼htegi surmaotsuse langetamist, vƤidetav julmus kuulub muinasjuturiiki. Institutsiooni predomineerivas kiriklikus iseloomus vaevalt kahtlust olla. PĆ¼ha Tool kinnitas selle institutsiooni, mƤƤras kanooniliselt ametisse suurinkvisiitori ja andis koos sellega talle kohtuliku vÅ‘imu usuasjades, suurinkvisiitorilt lƤks jurisdiktsioon edasi abikohtutele, mis seisid tema kontrolli all. Alles Joseph de Maistre viis sisse teesi, et Hispaania inkvisitsioon oli enamasti tsiviilkohus; varem ei seadnud teoloogid selle kiriklikku iseloomu kunagi kahtluse alla. TÅ‘epoolest ainult nii vÅ‘ib seletada, kuidas paavstid alati tunnustasid apellatsioone inkvisitsioonilt PĆ¼hale Toolile, vÅ‘tsid enda peale terveid kohtuprotsesse menetluse igal astmel, vabastasid terveid usklike rĆ¼hmi selle jurisdiktsiooni alt, sekkusid selle seadusandlusesse, kÅ‘rvaldasid ametist suurinkvisiitoreid ja nii edasi.
 
C. Rooma PĆ¼ha Amet
 
16. sajandi suur ususttaganemine, hereesia imbumine katoliiklikesse maadesse ja kÅ‘ikjal leviv valeÅ‘petuste edu ajendas Paulus III konstitutsiooniga Licet ab initio 21. juulist 1542 asutama Sacra Congregatio Romanae et universalis Inquisitionis seu sancti officii. See inkvisitsioonikohus, mis koosnes kuuest kardinalist, pidi olema korraga nii usku puudutavate kohtuprotsesside lÅ‘ppastme kohtuks kui ka paavstile reserveeritud juhtumite esimese astme kohtuks. Eelnevad paavstid, eriti Pius IV  (konstitutsioonidega Pastoralis Oficii 14. oktoobrist 1562, Romanus Pontifex 7. aprillist 1563, Cum nos per 1564. aastast ja Cum inter crimina 27. augustist 1562) ja Pius V (1566. aasta dekreediga, konstitutsiooniga Inter multiplices 21. detsembrist 1566 ja Cum felicis record 1566. aastast)  hoolitsesid selle kohtu protseduuri ja kompetentsuse eest. Konstitutsiooniga Immensa aeterni 23. jaanuarist 1587 sai Sixtus V selle kongregatsiooni tÅ‘eliseks organiseerijaks vÅ‘i pigem Ć¼mberorganiseerijaks.
 
PĆ¼ha Amet on Rooma kongregatsioonide seas tƤhtsuselt esimene. Tema koosseisus on kohtunikud, ametnikud, nÅ‘unikud ja hindajad. Tegelikud kohtunikud on paavsti nimetatud kardinalid. Pius IV tÅ‘stis nende arvu algselt kuuelt kaheksale ja Sixtus V kolmeteistkĆ¼mnele. Nende tegelik arv sÅ‘ltub valitsevast paavstist (Benedictus XIV, Const. Sollicita et Provida, 1733). See kongregatsioon erineb teistest, kuna sel ei ole kardinal-prefekti: kui tuleb vƤlja kuulutada Ć¼litƤhtsaid otsuseid, teeb seda alati paavst isiklikult (coram Sanctissimo – „KÅ‘igepĆ¼hima ees“). NeljapƤevasele pidulikule istungile eelneb alati kolmapƤevane kardinalide istung Santa Maria sopra Minerva kirikus ja esmaspƤevane nÅ‘unike istung PĆ¼ha Ameti palees. KÅ‘rgeim ametnik on commissarius sancti oficii, Lombardia provintsi dominikaan, kellele on samast ordust antud kaks koadjuutorit. Tema on terve juhtumi peakohtunik kuni eksklusiivse plenaaristungini, juhatades seda otsuse tegemiseni. Plenaarinstungitel presideerib assessor sancti officii – alati Ć¼ks ilmikvaimulikest. Promotor fiscalis on korraga prokurƶr ja finantsesindaja, samal ajal kui advocatus reorum on sĆ¼Ć¼aluse kaitsja. NÅ‘unike kohuseks on anda kardinalidele asjatundlikku nÅ‘u. Nad vÅ‘ivad olla ilmikvaimulikud vÅ‘i orduvaimulikud, kuid dominiiklaste kindral, magister sacri palatii ja sama ordu kolmas liige on alati ex-officio nÅ‘unikud (consultores nati). Hindajad nimetatakse kogu eluks, kuid nad avaldavad oma arvamust ainult siis, kui nende poole pƶƶrdutakse. PĆ¼hal Ametil on kohtumÅ‘istmisÅ‘igus kÅ‘igi kristlaste Ć¼le ja Pius IV jƤrgi isegi kardinalide Ć¼le. Praktikas on viimased siiski hoitud sellest vabad. VÅ‘imu kohta vaata eelpoolnimetatud Sixtus V konstitutsiooni Immensa aeterni.                  

The Catholic Encyclopedia, Volume I
Copyright Ā© 1907 by Robert Appleton Company
Online Edition Copyright Ā© 2007 by Father Ivo Å�unpuu
 Nihil Obstat, March 1, 1907. Remy Lafort, S.T.D., Censor Imprimatur +John Cardinal Farley, Archbishop of New York

SÅ‘naseletused ja kommentaarid

• Donatism – 311. a. tekkinud sekt, mis nÅ‘udis Aafrika kiriku sÅ‘ltumatust Roomast ja sallimatust apostaasia suhtes, Ć¼listas mƤrterlust. Nime saanud Kartaago piiskopi Donatus Magnuse jƤrgi.
• Manihheism – 242. a. Iraanis Mani rajatud gnostitsistlik, sĆ¼nkretistlik usund.
• Pristsillianism – 4. saj.-l hispaania hereetiku Priscillianuse manihheismi mÅ‘jul rajatud dualistlik Å‘petus.
• Mileve – muistne linn PÅ‘hja-Aafrikas Numiidias, tƤnapƤeval Mila.
• Adoptsionism – anti-trinitaarne kristlik hereesia, mille kohaselt Jeesus Kristus on saadud kĆ¼ll PĆ¼hast Vaimust ja sĆ¼ndidnud Neitsist Maarjast, kuid loomuse poolest ikkagi ainult inimene, kelle Jumal ristimisel Jordanis Ristija Johannese poolt „Jumala Pojaks“ adopteeris.  
• Robert Vaga – Prantsuse kuningas Robert II le Pieux (972-1031).
  William ValgekƤsi – Reimsi peapiiskop Guillaume de Blois (1176-1202), hĆ¼Ć¼dnimega Guillaume aux Blanches Mains.
• Valdeslased – nn. rikka Kiriku vastased sektandid 12. saj. Lyonis. Rajajaks kaupmees P. Valdus, kes kuulutas asketismi ja abielutust ning nÅ‘udis Kiriku pÅ‘hjalikku reformimist ja pƶƶrdumist algkristliku lihtsuse juurde.
• Paulitsiaanid – a-tel 650-872 Anatoolias levinud gnostikute sekt.
• Bogomiilid – 10.-14. s. feodalismi ja Kiriku vastased sektandid BĆ¼tsantsis, Bulgaarias, Serbias ja Bosnias. Preester Bogomili algatatud Å‘petusele oli omane dualism ja asketism.
• Hochenstaufenid – a-tel 1138-1437 Saksamaa valitsejate suguvÅ‘sa.
  - strappado – piinamisviis, mille puhul piinatul seoti kƤed selja taha ja ta tÅ‘mmati Å‘hku rippuma.
• TƤiuslik Ć¼hiskond (societas perfecta) on sotsiaalfilosoofiline mÅ‘iste,  mis tƤhendab Ć¼hiskonda, millel on oma tegutsemiseks ja talle omaste eesmƤrkide saavutamiseks kÅ‘ik vajalikud vahendid iseendas ja mis juhindub enese poolt mƤƤratletud pÅ‘himÅ‘tetest, nii et ta ei vaja oma eesmƤrkide saavutamiseks Ć¼hegi teise Ć¼hiskonna toetust. Selliseid Ć¼hiskondi on ainult kaks – riik ja Kirik.
  - nii oli see kuni 1968. aastani, mil toimunud reorganiseerimised Rooma kuurias seadsid tƤhtsuselt ja mÅ‘juvÅ‘imult esimeseks Riigisekretariadi ehk (kiriku)poliitilise ametkonna. PĆ¼ha Ameti asemel on nĆ¼Ć¼d Usudoktriini Kongregatsioon, millel puuduvad karistuslikud volitused vÅ‘i mis ei soovi talle KirikuÅ‘iguse Koodeksi alusel karistavaid volitusi usu vastaste eksimuste (hereesia) eest praktikas tƤies ulatuses rakendada. – tÅ‘lk. mƤrk.