Conventus Terra Mariana > Ühiskond > Inkvisitsioon (2007)

Inkvisitsioon (2007)

Catholic Encyclopedia
http://www.newadvent.org/cathen/08026a.htm
 
(Inglise keelest tőlkinud Aive Haljand ja kommentaaridega varustanud isa Ivo Őunpuu) 
   
Inkvisitsiooni (ladina k inquirere – uurima, juurdlema) terminiga tähistatakse tavaliselt spetsiaalset kiriklikku institutsiooni, mis vőitleb hereesia vastu vői surub selle maha. Tema iseloomulikuks tunnuseks on spetsiaalne kohtumőistmine usuasjade üle kőrgeima kirikliku vőimu tasemel universaalse ja pideva ametina, mitte ilmalike vői individuaalsete juhtumite puhul. Nüüdisaja inimestel on raskusi selle institutsiooni mőistmisel, sest nad on silmist kaotanud kaks fakti.
 
Ühelt poolt ei pea nad enam religioosset usku millekski objektiivseks, Jumala anniks ja seetőttu väljaspool vaba isiklikku otsutamist olevaks valdkonnaks. Teisalt ei näe nad enam Kirikus täiuslikku ja suveräänset ühiskonda, mis rajaneb olemuslikult puhtal ja autentsel Ilmutusel, mille esimene tähtsaim kohustus peab loomulikult olema selle usupärandi puutumatuse säilitamine. Enne 16. sajandi usurevolutsiooni olid need vaated veel kőigile kristlastele ühised; see, et ortodokslus oleks pidanud iga hinna eest alles jääma, näis iseenesest mőistetav.
 
Kui hereesia tegelik mahasurumine kristlikus ühiskonnas kirikliku ja tsiviilvőimu poolt on sama vana kui Kirik, siis inkvisitsioon kui eriline kiriklik kohus on palju hilisemat päritolu. Ajalooliselt on see kirikliku seadusandluse arenemisfaas, mille eristavaid jooni vőib täielikult mőista ainult hoolikalt neid olusid uurides, mille keskel ta sündis. Seepärast on meie ainest otstarbekohane käsitleda järgnevalt:
I Hereesia mahasurumine esimesel kaheteistkümnel kristlikul sajandil;
II Hereesia mahasurumine inkvisitsioonina tuntud institutsiooni poolt selle mitmetes vormides
a) keskaja inkvisitsioon
b) Hispaania inkvisitsioon 
c) Püha Amet Roomas
 
 
I HEREESIA MAHASURUMINE ESIMESEL KAHETEISTKÜMNEL KRISTLIKUL SAJANDIL
 
(1) Kuigi apostlid olid sügavalt veendunud, et nad peavad usupärandit tulevastele pőlvedele rikkumatult edasi kandma ja et iga nende omaga vastuolus olev őpetus, isegi kui seda on kuulutanud Taeva ingel, on karistusväärne kuritegu, ei pöördunud püha Paulus hereetikute Alexandri ja Hymeneuse juhtumil siiski tagasi Vana Lepingu surmamőistmise vői piitsutamise karistuste juurde (5 Ms 13, 6 jj. 17,1 jj.), vaid pidas Kirikust väljaarvamist piisavaks (1 Tm 1, 20; Tt 3, 10). Őigupoolest oleks esimese kolme sajandi kristlastele vaevalt pähe tulnud usuasjades eksinutesse teisiti suhtuda. Tertullianus (Ad. Scapulam, c. II) kehtestab reegli:
 
Humani iuris et naturalis potestatis, unicuique quod putaverit colere, nec alii obest aut prodest alterius religio. Sed nec religionis est religionem colere, quae sponte suscipi debeat, non vi („Inimliku őiguse ja loomuse jőul on see, kuidas teenida, igaühe enda otsustada, ja teisel pole kahju vői kasu teise religioonist. Kuid pole ka religiooni asi religiooni praktiseerida, mis tuleb vastu vőtta vabast tahtest, mitte jőu sunnil“).
 
Teisisőnu ütleb ta, et loomuseadus pani inimest religiooni praktiseerimisel järgima ainult isikliku südametunnistuse häält, kuna usu vastuvőtmine oli vaba tahte, mitte sunni küsimus. Vastates Celsuse Vanal Testamendil pőhinevatele süüdistustele, et kristlased mőistsid teisitimőtlejad surma, pőletamisele ja piinamisele, rahuldub Origenes (C. Cels., VII, 26) seletusega, et peab tegema vahet seaduste vahel, mille juudid said Mooseselt ja mille Jeesus  andis kristlastele – esimene oli siduv juutidele, teine kristlastele. Juudakristlased,  kui nad olid siirad, ei saanud enam toimida kooskőlas kőigi Moosese seadustega, neil polnud enam vabadust tappa vaenlasi vői pőletada ja kividega surnuks visata, kristliku  Seaduse kallal vägivalla tarvitajaid.
 
Kartaago Püha Cyprianus, ümbritsetud lugematust hulgast skismaatikutest ja kohusetundetutest kristlastest, heitis samuti kőrvale Vana Testamendi materiaalse sanktsiooni, mis karistas preestrite ja kohtunike vastast mässu surmaga. Nunc autem, quia circumcisio spiritalis esse apud fideles servos Dei coepit, spiritali gladio superbi et contumaces necantur, dum de Ecclesia ejiciuntur – „Nüüd aga, kuna ümberlőikamine ustavate Jumala teenrite puhul on saanud vaimseks, tapetagu ka uhked ja kangekaelsed vaimse mőőgaga, kui nad Kirikust välja heidetakse“ (Ep. LXXII, ad Pompon, n 4) – nüüdsest vaimse religiooni sanktsioonid on sama iseloomuga ja ekskommunikatsioon asendab ihulikku surma. Ometi kannatas Lactantius verise tagakiusamise all, kui ta A. D. 308. kirjutas oma Divinae Institutiones Loomulikult seisis ta sellepärast kőige täielikuma usuvabaduse eest. Ta kirjutab:
           
„Religiooni, mis on tahteküsimus, ei saa kellelegi peale suruda, neis asjus on parem kasutada sőnu kui hoope [verbis melius quam verberibus res agenda est]. Mis kasu on julmusest? Mis on piinapingil tegemist vagadusega? Kindlasti ei ole seost tőe ja vägivalla vahel, őigluse ja halastamatuse vahel... On tősi, et miski pole nii tähtis kui religioon ja seda peab kaitsma iga hinna eest [Summa VI] ... On tősi, et seda peab kaitsma, kuid selle eest surres, mitte teisi tappes; kaua kannatades, mitte vägivalla teel; usuga, mitte kuriteoga. Kui sa püüad religiooni kaitsta verevalamise ja piinamisega, siis see, mida sa teed, ei ole kaitsmine, vaid pühaduseteotus ja solvang. Sest miski pole niivőrd sisemiselt vaba tahte asi kui religioon“ (Divinae Institutiones V, 20).
 
Kolme esimese sajandi kristlikud őpetajad nőudsid täielikku usuvabadust, mis oli nende jaoks loomulik. Pealegi ei rőhutanud nad ainult pőhimőtet, et usku ei tohi teistele peale sundida – pőhimőte, millest Kirik on suhtlemises mitteristitutega alati ustavalt kinni pidanud –, vaid őpetasid, et kui vőrrelda Moosese Seadusi ja kristlikku religiooni, siis rahuldus viimane hereetikute vaimse karistamisega (s.t ekskommunikatsiooniga, samal ajal kui judaism algatas teisitimőtlejate üle tingimata kohuprotsessi, neid piinates ja surma saates.
 
(2) Ometi hakkasid Constantinuse keiserlikud järeltulijad varsti endas nägema Jumalast määratud „väliste asjade piiskoppe“, s.t Kiriku ajaliste ja materiaalsete olude isandaid. Samal ajal säilitasid nad Pontifex Maximuse traditsioonilise vőimu ja sel viisil ka tsiviilvőimu, olles tihti liidus ariaanlike prelaatidega, et taga kiusata ortodoksseid piiskoppe, neid vangistada ja välja saata. Kuid viimased, eriti Poitiers’i Püha Hilarius (Liber contra Auxentium, c. IV), protesteerisid tugevalt igasuguse jőukasutamise vastu usuvallas, kas siis kristluse levimise vői usu säilitamise pärast. Nad rőhutasid korduvalt, et selles suhtes tühistavad Kristuse leebed seadused Vana Testamendi karmid dekreedid. Siiski olid Constantinuse järglased veendunud, et keisrivőimu (Theodosius II, Novellae, tit. III, A. D. 438) esimene mure on usu kaitsmine ja nii andsid nad regulaarselt välja palju hereetikute vastaseid karistusseadlusi. Nii promulgeeriti viiekümne seitsme aasta jooksul kuuskümmend kaheksa seadusesätet. See seadusandlus puudutas kőiki hereetikuid ja seda mitmel viisil – neid ähvardas väljasaatmine, varanduse konfiskeerimine vői surmamőistmine. 407. aasta seadus, mis oli suunatud reeturlike donatistide vastu, väitis esimest korda, et need hereetikud peaks asetama ühele tasandile imperaatori püha majesteetlikkuse vastu patustajatega – mőiste, millele hilisematel aegadel omistati väga tähtis roll. Surmanuhtlust rakendati siiski ainult teatud liiki hereesia puhul, hereetikute tagakiusamisel jäid kristlastest keisrid kaugele maha Diocletianuse julmusest, kes 287. aastal määras kohtuotsusega tuleriidale manilaste juhid, mőistis osa nende järglasi surma pea maharaiumise läbi ja osa neist saatis sunnitööle kaevandustesse.
 
Siiani oleme käsitlenud kristliku riigi seadusandlust. Kiriku esindajate suhtumine sellesse seadusandlusesse oli mőneti kőhklev. 4. sajandi lőpul ja 5. sajandil olid manihheism, donatism ja pristsillianism kőige levinumad hereesiad. Olles pagendatud Roomast ja Milanost, otsis manihheism varjupaika Aafrikas. Ehkki Kirik leidis, et manilased on süüdi pőlastusväärsetes őpetustes ja väärtegudes (Püha Augustinus, De haeresibus, n. 46), keeldus ta nende vastu tsiviilvőimult abi palumast. Tőepoolest, suur Hippo piiskop heitis jőu kasutamise kindlalt kőrvale, ta püüdis neid avalikult ja isiklikult allutades tagasi tuua ja näis, et ta pingutusi saatis edu. Me kuuleme tema käest, et donatistid ise pöördusid tsiviilvőimu poole, et leida kaitset Kiriku eest. Ometi läks neil nagu Taanieli süüdistajatel: lővid pöördusid nende vastu. Kui riigi sekkumine ei vastanud nende ootustele ja kui tsirkumtsellioonide vägivaldne ohjeldamatus sai vääriliselt karistatud, siis kaebasid donatistid kibedasti valitsuse julmuse üle. Mileve Püha Optatus kaitses tsiviilvőimu (De Schismate Donntistarum, III, cc. 6-7) järgnevalt:
 
„ ... just nagu polnud lubatud ette astuda nagu Jumala eest kättemaksjad ja kuulutada surmaotsust! ... Kuid, ütled sina, riik ei saa karistada Jumala nimel. Kas polnud see samuti Jumala nimel, et Mooses ja Piinehas  mőistsid surma kuldvasika kummardajad ja need, kes pőlgasid őiget usku?“
 
See oli esimene kord, kui katoliku piiskop vőitles usuküsimustes kindla koostöö eest riigiga ja őiguse eest hereetikud surma mőista. Esimest korda pöörduti ka Vana Testamendi poole, ehkki kristlikud őpetajad olid sellised pöördumised varem kőrvale heitnud.
 
Püha Augustinus oli aga ikka veel jőu kasutamise vastu ja püüdis juhendamisega eksijat tagasi tuua, äärmisel juhul möönis ta tőrksate isikute karistamist mőőduka rahatrahviga. Lőpuks muutis ta siiski meelt, kas siis mőjutatuna tsirkumtsellioonide uskumatutest liialdustest vői jőu kasutamise headest tulemustest vői siis teiste piiskoppide keelitustest kasutada jőudu. Tema ilmse järjekindlusetuse tőttu oleks hea hoolikalt tähele panna, kelle poole ta pöördub. Näib, et ühtmoodi räägib ta valitsusametnikega, kes tahtsid kehtivaid seadusi rakendada täies ulatuses, ja teisiti donatistidega, kes eitasid riigi igasugust őigust teisitimőtlejaid karistada. Kirjavahetuses riigiametnikega tugineb ta kristlikule ligimesearmastusele ja sallivusele ning kujutab hereetikuid eksinud lammastena, keda peab üles otsima ja vőib-olla nagu tőrkujaid vitsaga nuhtlema ja hirmutama karmimate ähvardustega, kuid mitte neid piinapingi ja mőőgaga karjast eemale ajama. Teisalt kaitseb ta kirjutistes donatistide vastu riigi őigusi – ta ütleb, et mőnikord on tervendav karmus eksinute endi huvides ja samuti őigete uskujate ning laiemalt koguduse kaitseks (Vacandard , 1. c., pp. 17-26).
 
Mis puutub pristsillianismi, siis jäävad mitmed asjad veel segaseks, vaatamata hiljutistele väärtuslikele uuringutele. Näib aga kindel olevat, et Priscillianust, Avila piiskoppi Hispaanias, süüdistati hereesias ja nőiduses ning mitmed nőukogud leidsid ta süüdi olevat. Näib, et Püha Ambrosius Milanos ja Püha Damascus Roomas keeldusid teda jutule vőtmast. Lőpuks pöördus ta Trieris keiser Maximuse poole, kuid enda kahjuks, sest ta mőisteti surma. Priscillianus ise – pole kahtlust, et kindlas veendumuses enda süütusest – oli varem üles kutsunud manilasi mőőgaga maha suruma. Kuid tähtsaimad kristlikud őpetajad ei jaganud neid tundeid ja tema enda hukkamine andis neile vőimaluse pühalikuks protestiks julma kohtlemise vastu, mida keiserlik valitsus talle osutas. Püha Martinus Tours’ist püüdis Trieris panna kirikuvőimud süüdistusest loobuma ja mőjutada keisrit lubama, et ta mingil juhul ei vala Priscillianuse verd, kuna tema kirikuametist kőrvaldamine oleks küllaldane karistus ning verevalamine käiks jumaliku Seaduse vastu (Sulp. Severus. Chron., II, in P. L., XX, 155 sqq.; et ibid., Dialogi, III. col. 217). Pärast hukkamist süüdistas ta rängalt nii süüdistajaid kui ka keisrit ja keeldus pikka aega läbi käimast selliste piiskoppidega, kes olid mingilgi viisil vastutavad Priscillianuse surma eest. Suur Milano piiskop Püha Ambrosius kirjeldas seda hukkamist kui kuritegu.
 
Pristsillianism aga ei kadunud oma rajaja surmaga, vastupidi – see levis erakordse kiirusega ja muutus manihheismi avaliku omaksvőtuga suuremaks avalikuks nuhtluseks kui kunagi varem. Nii sai mőistetavaks Püha Augustinuse ja Püha Hieronymuse karm hukkamőist pristsillianismile. 447. aastal oli Leo Suurel pristsillianistidele ette heita pühade abielusidemete lődvendamist, mis tallas jalge alla kogu sündsuse ja pilkas nii inimlikku kui ka jumalikku seadust. Talle näis loomulik, et ajalikud valitsejad karistaksid sellist pühadust teotavat hullust ning mőistaksid surma sekti rajaja ja mőned tema järgijad. Ta jätkab, öeldes, et see tuli Kirikule kasuks: quae etsi sacerdotali contenta iudicio, cruentas refugit ultiones, severis tamen christianorum principum constitutionibus adiuratur, dum ad spiritale recurrunt remedium, qui timent corporale supplicium – „kuigi Kirik oli rahul oma piiskoppide vaimuliku karistusega ja seisis vastu verevalamisele, siis ometi keiserlik karmus aitas teda, sest hirm kehalise karistuse ees viis süüdlase otsima vaimulikku rohtu“ (Ep. XV ad Turribium; P. L., LIV, 679 sq.).
 
Esimese viie sajandi kiriklikud seisukohad vőib vőtta kokku järgmiselt:
•        Kirik ei tohiks mingilgi juhul valada verd (P. Augustinus, P. Ambrosius, P. Leo I jt;
•        teised őpetajad aga nagu Optatus Milevest ja Priscillianus arvasid, et riik peaks kuulutama hereetikutele surmaotsuse, kui avalik heaolu seda nőuab;
•        enamik arvas, et hereesia karistamine surmanuhtlusega, kui see ainult pole ühiskonna vastu kuritegelik, on lepitamatu kristluse vaimuga.
 
Püha Augustinus (Ep. c, n. 1) ütleb peaaegu Läänekiriku nimel: Corrigi eos volumus, non necari, nec disciplinam circa eos negligi volumus, nec suppliciis quibus digni sunt exerceri – „me soovime, et neid karistataks, mitte ei mőistetaks surma; me ihaldame (kiriku)karistuse vőitu, mitte surmanuhtlust, mida nad väärivad.“ Püha Johannes Chrysostomos ütleb Idakiriku nimel sisuliselt sama (Hom., XLVI, c. I): „Mőista hereetik surma on heastamatu süütegu“; ja järgmises peatükis ütleb ta, et Jumal keelab nende hukkamise. Kuid isegi kui Ta keelab raiheina välja juurida, ei keela Ta neid tőrjuda, takistada neil vabalt kőneleda vői keelata nende kogunemisi. Seepärast ei saa „ilmalike relvade“ abi täiesti tagasi lükata, vastupidi, nii tihti kui kristlik heaolu seda nőuab, peaksid kristlikud valitsejad püüdma sobivate vahenditega kurja tőkestada. 7. sajandi lőpul väljendab Püha Isidorus Sevillast samu tundeid (Sententiarum, III, IV, nn. 4-6).
 
Kui vähe me ka usaldame Ameerika inkvisitsiooniajaloolase Henry Charles Lea paljukiidetud erapooletust, vőime siin seda illustreerida näite abil. Teoses „Inkvisitsiooni ajalugu keskajal“ (History of the Inquisition in the Middle Ages, New York, 1888, I, 215) lőpetab ta selle perioodi nende sőnadega:
 
„Priscillianuse ja tema järgijate tapmine oli tekitanud nii palju őudust, et kui kuuskümmend kaks aastat hiljem, 447. aastal, hereesia näis ellu ärkavat, siis Leo I mitte ainult ei őigustanud seda tegu, vaid kuulutas, et kui niivőrd hukkamőistu väärt hereesia järgijatel elada lubatakse, siis oleks see inimliku ja jumaliku seaduse lőpp. Viimane samm oli tehtud ja Kirik oli lőplikult tőotanud iga hinna eest hereesia maha suruda. On vőimatu jätta omistamata Kiriku mőjule neid üksteisele järgnevaid edikte, mille alusel Theodosius Suure ajast peale hereesias püsimist surmaga karistati.“
 
Nende ridadega on Lea keisri sőnad paavstile üle kandnud. Pealegi, kui kinnitada, et keiserlikud ediktid, millega hereesia eest surmaga karistati, vőlgneti kiriklikele vőimudele, siis on see lihtsalt otseses vastuolus ajaloolise tőega, kuna me oleme näidanud, et sel perioodil kuulutasid mőjukamad kirikuvőimud, et surmanuhtlus on vastuolus Evangeeliumi vaimuga ja astusid ise hukkamiste vastu välja. Selline oli kiriklik suhtumine sajandeid, nii teoorias kui ka praktikas. Nii hukati tsiviilőigusest kinni pidades 556. aastal Ravennas mőned manilased. Teisalt mőistsid kirikukogud süüdi predestinatsionismi vastase adoptsionismi juhid Toledo Elipanduse ja Urgeli Felixi, kuid jäeti sellest hoolimata füüsilise karistuseta. Vőime aga märkida, et pärast seda, kui oli hukka mőistetud munk Gottschalcki valeőpetus, et Kristus ei surnud kogu inimkonna eest,  määrati talle 848. aastal Mainzi ja 849. aastal Quiercy sinodil ihunuhtlus ja vangistus – kuid sellised karistused olid sellal kloostrites reeglite rikkumise eest tavalised.
 
(3) 1000. aasta paiku levisid Bulgaaria manilased erinevate nimede all üle kogu Lääne-Euroopa. Neid oli arvukalt Itaalias, Hispaanias, Gallias ja Saksamaal. Avalik kristlik arvamus ilmutas peatselt vastuseisu neile ohtlike sektidele ja asi lőppes juhuslike kohalike hukkamistega, loomulikult ajastu vaimule omastes vormides. 1122. aastal mőistis kuningas Robert Vaga (regis iussu et universae plebis consensu), „kuna ta kartis kuningriigi julgeoleku ja hingede pääsemise pärast“, kolmteist nimekat kodanikku, kleerikud ja ilmikud, Orléans’is elusalt pőletamisele. Sarnased juhtumid leidsid tänu rahva plahvatustlikele väljaastumistele aset ka mujal. Mőned aastad hiljem täheldas Chalons’i piiskop, et tema diötseesis levib sekt ja küsis Ličge’i piiskopilt Wazolt nőu jőu kasutamiseks: An terrenae potestatis gladio in eos sit animadvertendum necne – „Kas maise vőimu mőőka vőib nende vastu karistavalt kasutada vői mitte“ (Vita Wazonis, cc. XXV, XXVI, in P. L., CXLII, 752; Wazo ad Roger. II, episc. Catalaunens ja Anselmi Gesta episc. Leod. in Mon. Germ. SS, VII, 227 sq.). Wazo vastas, et see on vastuolus Kiriku vaimuga ja selle Asutaja sőnadega, kes käskis, et umbrohul peab laskma kasvama koos nisuga kuni lőikuspäevani, muidu juuritakse nisu koos umbrohuga välja – need, kes täna on umbrohi, vőivad homme pöörduda ja nisuks muutuda, seepärast laskem neil elada ja rahuldugem ainult ekskommunikatsiooniga. Püha Chrysostomos, nagu me oleme näinud, on kuulutanud sarnast őpetust.  Seda pőhimőtet ei saa alati järgida. Nii poodi 1051. ja 1052. aasta jőuluajal Goslaris mitmed hereetikud, sest keiser Heinrich III tahtis ära hoida „hereesia pidalitőve“ edasist levikut. Mőned aastad hiljem, 1076 ja 1077, mőistis Cambrai piiskop ja tema kapiitel ühe katari tulesurma. Teistele kataritele andisid Milano kohtunikud vaatamata peapiiskopi sekkumisele valida, kas vanduda Ristile truudust vői minna tuleriidale. Kaugelt suurem osa valis viimase. 1114. aastal pidas Soissons’i piiskop mitmeid hereetikuid oma piiskopilinnas vangis. Kui ta läks Beauvaisse sinna sinodiks kokku kogunenud piiskoppidelt nőu küsima, siis „usklik rahvas, kartes tavalist vaimulike heasüdamlikkust (clericalem verens mollitiem), tungis tormijooksuga vanglasse, viis süüdimőistetud linnast välja ja pőletas nad“.
 
Inimestele ei meeldinud vaimulike äärmine venitamine hereetikute jälitamisel. 1144. aastal lootis Ličge’i Adalerbo II tuua enda ette mőned vangistatud katarid, et Jumala armu läbi neid őige őpetuse juurde tuua, kuid rahvas, kes ei olnud nii salliv, tungis őnnetutele olenditele kallale ja ainult suure vaevaga őnnestus piiskopil mőni neist tulesurmast päästa. Sarnane draama toimus umbes samal ajal Kölnis, kus peapiiskop ja preestrid püüdsid eksiteele juhituid tősimeelselt Kirikusse tagasi tuua, kuid märatsev rahvahulk (a populis nimio zelo abreptis) vőttis viimased vägivaldselt vaimulike hoole alt ja pőletas tuleriidal. Selle aja kőige tuntumad heresiarhe Peter de Bruysi ja Arnoldo di Bresciat tabas samasugune saatus – esimest rahva raevu ohvrina tuleriidal ja viimast ohvrina tema poliitiliste vastaste kannupoiste kirve all. Lühidalt, neil jőhkratel aegadel ei saa Kirikut tema käitumises hereesia suhtes süüdistada. Selle perioodi kőigi piiskoppide hulgas, nii kaugele kui vőib kindlaks teha, pöördus ainult Ličge’i Theodwin, eelpool mainitud Wazo järglane ja Adalerbo II eelkäija, hereetikute karistamiseks tsiviilvőimu poole ja isegi tema ei nőudnud surmanuhtlust, mille lükkasid kőrvale kőik. Kes olid 12. sajandil kőrgemini austatud kui Petrus Cantor, selle aja kőige őpetatum inimene, ja Clairvaux Püha Bernard? Esimene ütles: (Verbum abbreviatum, c. LXXVIII, in P. L., CCV, 231):
 
 „Kui neid oma eksituses veenda vői kui nad vabatahtlikult oma süüd tunnistavad, siis ei tohi katareid surma mőista, vähemalt mitte siis, kui nad hoiduvad Kiriku vastastest relvastatud rünnakutest.“ Sest kui apostel ütles, et inimest, kes on pärast kolmandat manitsust ikka veel hereetik, väldi, ei öelnud ta kindlasti, et ta tuleb tappa. „Pane ta vangi, kui sa tahad, kuid ära mőista teda surma“ (cf Georch von Reichersberg, De investigatione Antichristi, III, 42.).“
           
Kuna Püha Bernard ei nőustunud kölnlaste meetoditega, siis püstitas ta aksioomi:  Fides suadenda, non imponenda („Inimesi tuleb usu juurde tuua veenmise, mitte vägivallaga.“) Ja kui ta mőistab hukka vürstide hoolimatuse, kes olid süüdi selles, et väikesed rebased laastasid viinapuuaeda, lisab ta siiski, et viimaseid ei tohi vangistada mitte jőu, vaid argumentidega (capiantur non armis, sed argumentis); kangekaelsed tuleb ekskommunitseerida  ja vajaduse korral hoida teiste julgeoleku pärast vangis (aut corrigendi sunt ne pereant, aut, ne perimant, coercendi – „Nad tuleb kas korrale kutsuda, et nad hukka ei läheks, vői, et nad ei hävitaks, kinni hoida“) (vt Vacandard, 1. c., 53 sqq.). Selle perioodi sinodid kasutavad sisuliselt samu termineid, näiteks 1048. aasta Reimsi Sinod Leo IX ajal, Toulouse’i oma 1119. aastal, kus eesistujaks oli Callistus II, ja lőpuks Lateraani II Kirikukogu 1139. aastal.
           
Sellest ajast peale tuleb hereetikute juhuslikud hukkamised osaliselt kirjutada üksikute valitsejate meelevaldse tegutsemise arvele, osaliselt üliagara lihtrahva fanaatiliste pursete arvele, aga mitte mingil juhul kirikuseaduste vői kiriklike vőimude arvele. Kuigi on tősi, et juba siis leidus kanoonikuid, kes andsid Kirikule őiguse hereetikuid surma mőista, kuid seda küsimust käsitleti kui puhtalt akadeemilist ja sel teoorial ei olnud tegelikult reaalsele elule mingit mőju. Ekskommunikatsiooni, pagendust, vangistamist jne toimus tőepoolest, kuid need olid mőeldud pigem heastamiseks, mitte tőeliseks karistamiseks, ja mitte kunagi surmamőistmiseks. Ikka veel peeti ustavalt kinni Petrus Cantori käitumisreeglist: „Katareid, isegi kui nad on jumalakohtus süüdi mőistetud, ei  tohi karistada surmanuhtlusega.“ 12. sajandi teisel poolel levis aga katarluse hereesia tőeliselt ärevust tekitavalt ja ei ähvardanud mitte ainult Kiriku olemasolu, vaid őőnestas kristliku ühiskonna enda alusmüüri. Vastuseks sellele propagandale ilmusid teatud ettekirjutused – vähemalt Saksamaal, Prantsusmaal ja Hispaanias –, mis mőistsid hereesia eest tulesurma. Inglismaa jäi tervikuna hereesiast puutumatuks. Kui sinna 1166. aastal umbes kolmkümmend sektanti jőudis, käskis Henry II nende otsaesist tulikuuma rauaga kőrvetada, neid avalikul väljakul keppidega nuhelda ja seejärel minema kihutada. Peale selle keelas ta kőigil neile peavarju anda vői neid mőnel teisel moel aidata, nii et osaliselt surid nad nälja ja osaliselt talvekülma kätte. Flandria hertsog Philippe, keda aitas Reimsi peapiiskop William Valgekäsi, oli hereetikute vastu eriti karm. Nad mőistsid oma valduste paljud elanikud – aadlikud ja lihtkodanikud, vaimulikud, rüütlid, talupojad, vallalised naised, lesed – elusalt pőletamisele, nende varandus konfiskeeriti ja jagati omavahel. See juhtus 1183. aastal. 1183. ja 1206. aasta vahel käitus Auxerre’i piiskop Hugo sarnaselt neomanilastega. Mőned röövis ta paljaks, teised saatis kas maalt välja vői tuleriidale. Prantsuse kuningas Philippe II Auguste pőletas 1200. aastal Troyes’ kaheksa katarit, 1201. aastal ühe Nevers’is, 1204. aastal Braisne-sur-Vesle’is mitmed neist ja paljud Pariisis – „sekti kuuluvad preestrid, vaimulikud, ilmikud ja naised“.  Toulouse’i Raymond V (1148-94) kuulutas välja seaduse, mis karistas surmanuhtlusega sekti järgijaid ja nende poolehoidjaid. Simon de Monfort’i relvastatud mehed uskusid end 1211. aastal seda seadust ellu viivat, kui nad kiitlesid, et on paljusid elusalt pőletanud ja et nad tahavad nii jätkata (unde multos combussimus et adhuc cum invenimus idem facere non cessamus). 1197. aastal andis Aragoonia kuningas ja Barcelona krahv Pedro II välja määruse, mille järgi valdeslased ja kőik teised skismaatikud saadeti maalt välja; keda iganes sellest sektist pärast järgmise aasta Palmipuudepüha tema kuningriigist vői krahvkonnast vőis veel leida, see pidi minema tulesurma, samuti konfiskeeriti ta vara.
 
Kiriku seadusandlus oli sellisest karmusest kaugel. Alexander III  uuendas 1179. aasta Lateraani Kirikukogul juba varem tehtud Lőuna-Prantsusmaa skismaatikuid puudutavad otsused ja palus ilmalikke valitsejaid neid avaliku korra rikkujaid vaigistada, kui vajalik, siis jőuga, et vőtta vabadus süüdlastelt ja nad allutada (servituti subicere, subdere) ning vőtta ära nende omand. Vastavalt Lucius III ja keiser Friedrich Barbarossa Verona kokkuleppele (1148) tuli iga koguduse hereetikud välja nuhkida, tuua piiskopliku kohtu ette, ekskommunitseerida ja anda tsiviilvőimu kätte, et neid kohasel viisil karistataks (debita animadversione puniendus). Kohane karistus (debita animadversio, ultio) ei tähendanud veel surmanuhtlust, vaid  pőlustava vande alla panemist (bannus proscriptivus), mis tősi, tői kaasa pagendamise, varanduse konfiskeerimise, süüaluse elamu hävitamise, häbistamise, avalikust ametist kőrvaldamise ja muud sarnast. Continuatio Zwellensis altera, ad ann. 1184 (Mon. Germ. Hist.: SS., IX, 542) kirjeldab täpselt tolle aja hereetikute seisundit, öeldes, et paavst ekskommunitseeris nad ja keiser määras neile tsiviilkaristuse, konfiskeerides nende vara (papa eos excomunicavit imperator vero tam res quam personas ipsorum imperiali banno subiecit). Innocentius III ajal ei tehtud olemasolevate hereesia vastaste seaduste ja määruste tőhustamiseks vői neile lisamiseks midagi, kuigi see paavst laiendas oma legaatide tegevuse ja Lateraani IV Kirikukogu (1215) kaudu nende kasutamisulatust. Kuid see akt oli hereetikutele isegi teene osutamine, sest sellega tarvitusele vőetud regulaarne kanooniline protseduur aitas oluliselt kaasa Hispaania, Prantsusmaa ja Saksamaa tsiviilkohtute omavoli, kire ja ebaőigluse likvideerimisele. Niikaua kui need määrused jőusse jäid, ei toimunud kiireid massilisi süüdimőistmisi ja hukkamisi, ei püstitatud ka tuleriitu ega piinapinke, ja kui ühel juhtumil tema pontifikaadi esimesel aastal toetus ta konfiskeerimise őigustamiseks Rooma Őigusele ja selles ettenähtud karistustele suveräänse vőimu vastu tehtud kuritegude eest, siis ometi ei jőudnud ta ekstreemse järelduseni, et hereetikud väärivad tulesurma. Tema valitsemisaeg pakub palju näiteid, kui palju ta praktikas kehtivalt kriminaalkoodeksilt jőudu ära vőttis.
 
           
II  HEREESIA MAHASURUMINE INKVISITSIOONINA TUNTUD INSTITUTSIOONI POOLT
 
A. Keskaja inkvisitsioon
 
(1) Päritolu
               
13. sajandi esimesel kolmel kümnendil inkvisitsiooni kui institutsiooni ei eksisteerinud. Kuid lőpuks oli kristlik Euroopa hereesia poolt niivőrd ohustatud ja katarlust puudutav karistusseadusandlus nii kaugele arenenud, et inkvisitsioon näis olevat poliitiline vajadus. Et sektid kristlikku ühiskonda ähvardavad, mőistsid juba Bütsantsi valitsejad. 10. sajandil oli keisrinna Theodora mőistnud surma hulga paulitsiaane ja 1118. aastal kohtles keiser Alexius Comnenus bogomiile samasuguse karmusega, kuid see ei takistanud neil valgumast üle terve Lääne-Euroopa. Pealegi olid need sektid üliagressiivsed, vaenulikud kristluse enda, Missa, sakramentide, kirikliku hierarhia ja organisatsiooni vastu, vaenulikud ka feodaalvalitsuse vastu oma suhtumisega vannetesse, mille nad kuulutasid lubamatuks kőigis oludes. Nende vaated ei olnud vähem fataalsed ka inimühiskonna jätkumise suhtes – ühelt poolt  keelasid nad abielu ja inimsoo paljunemise ning teiselt poolt püstitasid nad Endura institutsiooni kaudu suitsiidikohustuse. On öeldud, et rohkem katareid hukkus Endura (katarite suitsiidikoodeks) kui inkvisitsiooni käe läbi. Seepärast oli Euroopas eksisteeriva korra, eriti kristliku religiooni kaitsjatele repressiivsete meetmete kasutamine selliste revolutsiooniliste őpetuste vastu küllalt loomulik.
 
Prantsusmaal dekreteeris Louis VIII 1226. aastal, et diötsesiaalpiiskopi vői tema delegaadi poolt ekskommunitseeritud isikud peavad saama „kohase karistuse“ (debita animadversio). 1249. aastal käskis Louis IX parunitel hereetikuid kohelda vastavalt kohustuslikele ettekirjutustele (de ipsis faciant quod debebant – „tehku nendega, nagu tuleb teha“). Toulouse’i Kirikukogu (1229) dekreet vőimaldas, et Prantsusmaal käsitleti surma tuleriidal juba kui sammupidamist eelpoolnimetatud debita animadversioga. Seetőttu on asjatu püüda leida keisri vői paavsti käskude mőju, sest hereetikute pőletamisse tuli juba suhtuda kui ettekirjutusse. Etablissements de St. Louis et coutumes de Beauvaisis, ch. CXIII (Ordonannces des Roys de France, I, 211) ütleb: Quand le juge [ecclésiastique] laurait examiné [le suspect] se il trouvait, quil feust bougres, si le devrait faire envoier ŕ la justice laie, et la justice laie le dolt fere ardoir. („Kui [kiriklik] kohtunik on teda  [kahtlusalust] küsitlenud ja kui ta leiab, et ta on kelm, siis tuleb ta saata ilmaliku kohtu ette ja ilmalik kohus peab ta pőletada laskma.“) Coutumes de Beauvaisis vastab umbes 1235. aasta paiku koostatud saksa Sachsenspiegelile ehk „Saksooni seadustepeeglile“, mis kujutab endast samuti uskmatute tuleriidal pőletamise tava alusel kinnitatud seadust (sal man uf der hurt burnen). Itaalias andis keiser Friedrich II 22. novembril 1220 (Mon. Germ., II, 243) välja hereetikute vastase reskripti, mis oli sőnastatud küllaltki Innocentius III vaimus ja Honorius III lähetas oma legaadid jälgima Itaalia linnades mőlemast – 1215. aasta kanoonilisest dekreedist ja keisri 1220. aasta seadusandlusest kinnipidamist.  Eelneva pőhjal ei ole kahtlust, et kuni 1224. aastani ei olnud ühtegi legaalset hereetikute pőletamise keiserlikku käsku vői selle eeldust. Lombardia 1224. aasta reskript (Mon. Germ., II, 252; cf. ibid., 288) on järelikult esimene seadus, kus käsitletakse tulesurma (cf. Ficker, op. cit., 196). Ei saa väita, et Honorius III oleks selle seaduse projekti väljatöötamisest olnud igal juhul huvitatud. Tőepoolest, keiser ei tundnud paavstlikust inspiratsioonist vähimatki puudust, kuna Saksamaal ei olnud hereetikute pőletamine enam haruldane, pealegi oleksid tema juristid pööranud keisri tähelepanu vanale Rooma Őigusele, mis karistas riigireetmist surmaga ja manilasi just tuleriidaga. 1220. ja 1224. aasta keiserlikud reskriptid vőeti 1231. aastal  kiriklikku kriminaalseadustikku ja neid rakendati peatselt Roomas. Sellega sai alguse keskaja inkvisitsioon.
 
Milline oli selle otseseks ajendiks? Kaasaja allikad ei anna kindlat vastust. Piiskop Douais, kes vőib-olla rohkem kui keegi teine valdab originaalset tolleaegset materjali, on oma viimases töös (L’Inquisition. Ses Origines. Sa Procedure, Paris, 1906) püüdnud selle ilmumist seletada Gregorius IX oletatava murega ennetada Friedrich II sissetungimist rangelt kirikliku doktriini valdkonda. Sel eesmärgil näis paavstile ehk vajalik rajada eraldiolev ja spetsiifiline kiriklik kohus.  Sellest vaatenurgast – ehkki hüpoteese ei saa täielikult tőestada – on paljugi mőistetav, mis muidu segaseks jääb. Sellist keiserlikku sissetungi oli kaheldamatu pőhjus karta ajastul, mis oli täidetud vihase vőitlusega Imperiumi ja Sacerdotiumi vahel. Tuleb ainult meenutada keisri kavalust ja tema väidetavat innukust seista usupuhtuse eest, tema üha karmimat hereetikute vastast seadusandlust, isiklike rivaalide arvukaid hukkamisi hereesia ettekäändel, Hochenstaufenite pärilikku kirge ülimalt kontrollida Kirikut ja riiki, väites, et neile on Jumalast antud vőim mőlema üle, vastutus mőlema valla eest Jumala ja ainult Jumala ees jne. Mis oli siis loomulikum, kui et Kirik pidi oma sfääri rangelt endale hoidma, püüdes samal ajal vältida keisri solvamist? Puhtalt vaimulik ehk paavstlik religioosne kohus kindlustaks kirikliku vabaduse ja autoriteedi, sest selle kohtu saaks usaldada ekspertide ja laitmatu reputatsiooniga ning eelkőige sőltumatute inimeste kätte, kelle otsust antud őpetuse ortodoksia vői heterodoksia kohta vőiks Kirik kindlalt usaldada. Teisalt, kui tulla keisrite soovidele vastu nii kaugele, kui on lubatav, peaks üle vőtma impeeriumi kriminaalkoodeksi nii, nagu see oli (cf. Audray, Regist. de Grégoire IX, n. 535).
 
(2) Uus kohus
 
a)      Selle iseloomustavad tunnused
 
Paavst ei asutanud inkvisitsiooni eristatud ja eraldiseisva kohtuna. Ta määras ainult spetsiaalsed püsivad kohtunikud, kes viisid oma őpetuslikku funktsiooni ellu paavsti nimel. Kuhu nad maha istusid, seal oli inkvisitsioon. Peab hoolikalt tähele panema, et inkvisitsiooni iseloomulikuks tunnuseks ei olnud talle eriomane toimimisviis ega ka tunnistajate salajane ülekuulamine ja sellest tulenev ametlik süüdistus – see protseduur oli alates Innocentius III ajast kőigil kohtutel ühine. Selleks polnud ka hereetikute jälitamine kőigis paigus – see oli olnud reegel alates Lucius III ja Friedrich Barbarossa ajal peetud Verona keiserlikust sinodist. Polnud selleks ka piinamine, mis polnud ettekirjutatud ega isegi lubatud aastakümneid peale inkvisitsiooni algust. Lőpuks polnud selleks ka erinevad sanktsioonid, vangistamised, konfiskeerimine, tuleriit jne, millised karistused olid tavalised juba ammu enne inkvisitsiooni. Täpselt öeldes oli inkvisiitor eriline, kuid pidev kohtunik, kes tegutses paavsti nimel ja oli tema poolt rüütatud őiguse ja kohustusega tegeleda legaalselt usuvastaste kuritegudega. Ta pidi aga ustavalt kinni pidama kanoonilise protseduuri kehtestatud reeglitest ja kuulutama välja tavapärase karistuse.
 
Paljud on pidanud seda ettenägevuseks, et just sel ajal kerkis esile kaks uut ordut – dominiiklased ja frantsiskaanid, kelle liikmed näisid oma kőrgetasemelise teoloogilise őpetatuse ja teiste näitajate poolest olevat ülimalt sobivad täitma inkvisitisooni ülesannet täie eduga. Vőis julgesti eeldada, et nad ei olnud varustatud mitte ainult vajalike teadmistega, vaid et nad ka küllaltki omakasupüüdmatult ja ilmalikest motiividest mőjutamatult teevad ainult seda, mis näis olevat nende kohus teha Kiriku hüvanguks. Lisaks oli nende suure populaarsuse pärast pőhjust loota, et nad ei pőrka kokku liiga paljude vastastega. Seepärast näis loomulik, et paavstid valisid inkvisiitorid eelistatavalt neist ordudest, eriti dominikaani ordust. Tuleb aga märkida, et inkvisiitoreid ei valitud üksnes kerjusordudest, ehkki Rooma senaator kahtlemata just seda mőtles, kui ta oma ametivandes (1231) rääkis inquisitores datos ab ecclesia. Oma 1232. aasta dekreedis nimetab Friedrich II neid inquisitores ab apostolica sede datos. Dominikaan Alberic käis 1232. aasta novembris läbi Lombardia kui inquisitor haereticae pravitatis. Friesbachi dominikaanide priorile ja subpriorile anti samasugune volitus juba 27. novembril 1231; 2. detsembril 1232 sai volituse Strasburgi konvent ja veidi hiljem ka Würzburgi, Regensburgi ja Bremeni konvent. 1233. aastal saadeti Gregorius IX reskript korraga nii Lőuna-Prantsusmaa piiskoppidele kui ka dominikaani ordu prioritele. Me teame, et 1232. aastal saadeti dominiiklasi inkvisiitoriteks Saksamaale Reini äärde, Hispaaniasse Tarragona diötseesi ja Lombardiasse; 1233. aastal Prantsusmaale Auxerre’i departemangu, Bourges’i kirikuprovintsi, Bordeaux’sse, Narbonne’i ja Auchi ning Burgundiasse; 1235. aastal Sensi kirikuprovintsi. Kokkuvőttes, umbes 1255. aastal leiame inkvisitsiooni täies tegevuses kőigis Kesk- ja Lääne-Euroopa maades –  Toulouse’i krahvkonnas, Sitsiilias, Aragoonias, Lombardias, Prantsusmaal, Burgundias, Brabantis ja Saksamaal (cf. Douais, op. cit., p. 36; Fredericq. Corpus documentorum inquisitionis haereticae pravitatis Neerlandicae, 1025-1520, 2 vols., Ghent, 1884-96).
 
Väide, et Gregorius IX dominiiklaste ja frantsiskaanide inkvisiitoriks määramisega kőrvaldas hereesia mahasurumise kohalike kohtute poolt (s. o piiskoppide poolt), on etteheide, mida nii üldises vormis ei saa teha. Piiskopivőimu kőrvaletőrjumisele ta ei mőelnud, otse vastupidi – ta hoolitses otseselt selle eest, et ükski inkvisitsioonikohus ei saaks kusagil tegutseda ilma diötseesipiiskopiga koostööd tegemata. Ja kui inkvisiitorid näitasid paavsti jurisdiktsioonile toetudes juhuslikult üles liiga suurt kalduvust tegutseda piiskopivőimust sőltumatult, siis just nimelt paavstid hoidsid neid őigetel rööbastel. 1254. aastal keelas Innocentius IV  uuesti eluaegse vangistuse määramise vői tuleriidale saatmise ilma piiskopi nőusolekuta. Samasuguseid korraldusi andsid Urbanus IV 1262. aastal, Clemens IV  1265. aastal ja Gregorius X 1273. aastal, kuni lőpuks Bonifacius VIII ja Clemens V kuulutasid pidulikult kehtetuks kőik usuküsimustes langetatud kohtuotsused, kui need ei olnud langetatud koostöös kohalike piiskoppidega ja nende heakskiiduga. Paavstid toetasid alati tősimeelselt piiskopivőimu ja püüdsid inkvisitsioonikohtutel keelata igasuguse omavoli ja tujukuse.
 
See oli suur vastutuskoorem – tavalisele surelikule peaaegu liiga raske –, mis langes inkvisiitori őlgadele, kel oli kohustus, vähemalt kaudselt, otsustada elu ja surma üle. Kirikul oli kohustus nőuda, et tal peaksid olema silmapaistavalt hea kohtuniku omadused; et ta oleks hingestatud lőőmava innukusega seista Usu, hingede pääsemise ja hereesia väljajuurimise eest; et ta keset kőiki raskusi ja hädaohtu mitte kunagi ei annaks järele vihale vői kirele; et ta astuks kartmatult vastu vaenulikkusele, kuid ei püüaks meeldida; et ta ei alluks ühelegi peibutusele vői ähvardusele ja ei oleks samas südametu; et kui olud vőimaldavad, näitaks ta karistust määrates üles halastust; et ta kuulaks teiste nőu ja ei usaldaks liiga palju omaenda arvamust vői näilisust, kuna tihti see, mida oletatakse, on ebatőene ja see, mis on ebatőenäoline, on tőde. Umbes nii kirjeldavad Bernard Gui (ehk Guldonis) ja Eymeric, mőlemad olnud aastaid inkvisiitorid, ideaalset inkvisiitorit. Sellisest inkvisiitorist mőtles kahtlemata ka Gregorius IX, kui ta rőhutas Marburgi Conradile: ut puniatur sic temeritas perversorum quod innocentiae puritas non laedatur,  s. t „nurjatute meeletus saagu karistatud nőnda, et süütuse puhtus ei saaks kahjustatud“. Ajalugu näitab, kui palju inkvisiitorid sellele ideaalile vastasid. Kaugel sellest, et olla ebainimlikud, olid nad reeglina laitmatu iseloomuga inimesed, mőnikord tőeliselt imetlusväärse pühadusega, ja mitte vähesed neist on Kiriku poolt kanoniseerinud. Keskaja inkvisiitoreid pole vähimatki vajadust näha intellektuaalselt ja moraalselt kaasaja kohtunikest allpool seisvatena. Keegi ei saa eitada, et tänapäeva kohtunikud, vaatamata juhuti tehtud karmidele otsustele ja vigadele, peavad kőrgelt austatud ametit. Samamoodi peab otsustama tervikuna ka keskaja inkvisiitorite üle. Pealegi ei kinnita ajalugu hüpoteesi, et keskaja hereetikud olid vooruslikkuse eeskujud, kes väärivad juba ette meie kaastunnet.
 
b)      Protseduur
 
Kui vabatahtlikku ülestunnistust ei toimunud, esitati tőendid. Ametlikult pidi olema vähemalt kaks tunnistajat, ehkki kohusetundlikud kohtunikud piirdusid harva selle numbriga. Seniajani oli Kirik kinni pidanud pőhimőttest, et hereetiku, ekskommunitseeritu, valevanduja, ühesőnaga ühe „häbitu“ tunnistus ei maksnud kohtu ees midagi. Kuid oma suhtumises uskmatutesse oli Kiriku järgmiseks sammuks selle pikaajalise praktika tühistamine ja usuasjade kohtuprotsessidel hereetiku tunnistuse peaaegu täisväärtuslikuks tunnistamine. See avaldus 12. sajandil Decretum Gratianis. Kui Friedrich II selle uue algatusega nőus oli, näisid inkvisiitorid algul kahtlevat „häbitu“ inimese tunnistuse väärtuses. Alles 1261. aastal, pärast seda, kui Alexander IV oli nende kahtlused hajutanud, vőeti uus pőhimőte üldiselt nii teoorias kui ka praktikas vastu. Näis, et seda tähtsat muudatust kaitsti pőhjendusega, et hereetilised koosolekud toimusid salaja ja olid kaetud suure saladuskattega, nii et usaldatavat informatsiooni ei saanud kelleltki muult kui ainult neilt endilt. Isegi enne inkvisitsiooni asutamist olid tunnistajate nimed mőnikord süüdistatava eest varjatud, ja selle kombe legaliseerisid Gregorius IX, Innocentius IV ja Alexander IV. Bonifacius VIII aga heitis selle oma bullas Ut commissi vobis officii (Sext. Decret., 1. V, tit. II) kőrvale ja käskis, et kőigil kohtuprotsessidel, isegi inkvisitsiooni omadel, tuleb tunnistajate nimed süüalusele teada anda. Tunnistajate isiklikku vastandamist ei toimunud ega viidud läbi ka ühtegi ristküsitlust. Tunnistajad süüaluse kaitseks vaevalt kunagi välja ilmusid, kuna neid oleks vőinud peaaegu eksimatult kahtlustada hereesias vői hereesia soosimises. Samal pőhjusel said süüdistatavad harva endale ametlikke nőuandjaid ja pidid seepärast süüdistuse peamistele punktidele isiklikult vastama. Aga ka see polnud midagi uut, sest 1205. aastal keelas Innocentius III bullaga Si adversus vos hereetikutele igasuguse ametliku abi: „Me keelame teil rangelt, kohtunikud ja notarid, mingilgi viisil aitamast, nőuande vői toetusega, kőiki hereetikuid ja neid, kes neisse usuvad, nendega liituvad, osutavad neile mingit abi vői neil mingil viisil kaitsevad.“ Kuid see karmus leevendus peagi ja isegi Eymerici päevil näis olevat üleüldiseks kombeks anda hereetikutele ametlik nőuandja, kes aga pidi olema igati kahtlusest vaba, „őiglane, kaheldamatu lojaalsusega, osav tsiviil- ja kanoonilises őiguses ning innukas usu eest seisja“.
 
Isegi neil rasketel aegadel leiti, et selline ametlik karmus on liialdatud ja tehti katset seda mitmel viisl mahendada, et kaitsta süüaluse loomupäraseid őigusi. Esiteks vőis ta kohtunikule oma vaenlaste nimed teada anda: kui süüdistused tulid neilt, siis need tühistati ilma pikemate sekeldusteta. Pealegi tuli süüalusele kahtlemata kasuks, et valetunnistajaid halastamatult karistati. Eelpoolmainitud inkvisiitor Bernard Gui räägib juhtumi isast, kes süüdistas ebaőiglaselt oma poega hereesias. Poja süütus tuli kiiresti päevavalgele, valesüüdistaja vahistati ja määrati eluks ajaks vanglasse (solam vitam ei ex misericordia relinquentes). Lisaks pandi ta viieks järjestikuseks pühapäevaks teenistuse ajaks kiriku ette häbiposti katmata pea ja seotud kätega. Valevannet loeti neil päevil suureks kuriteoks, eriti siis, kui selle andis kohtus valetunnistaja. Pealegi oli süüalusel märkimisväärne kasu tősiasjast, et inkvisiitor pidi kohtuprotsessi juhtima koos diötsesiaalpiiskopi vői tema esindajatega, kellele tuli kőik kohtuprotsessiga seotud dokumendid üle anda. Inkvisiitor ja piiskop pidid ka koos välja kutsuma rea őiglasi ja kogenud mehi (boni viri), nendega nőu pidama ja tegema otsuse, mis on kooskőlas nende otsusega (vota). Innocentius IV (11. juuli 1254), Alexander IV (15. aprill 1255 ja 27. aprill 1260) ning Urbanus IV (2. august 1264) kirjutasid rangelt ette boni viri institutsiooni – s.t raskete juhtumite puhul konsultatsiooni kogenud meestega, kes on kodus teoloogias ja kanoonilises őiguses ning igati laitmatud. Ka kohtudokumendid anti neile tervikuna üle vői vähemalt varustati nad notari koostatud kokkuvőttega. Neile tehti teatavaks ka tunnistajate nimed ja nende esimene kohus oli otsustada, kas tunnistajad on usaldusväärsed.
 
Boni viri olid sagedasti kohtusse kutsutud. Kolmkümmend, viiskümmend, kaheksakümmend vői enam inimest – ilmikud ja preestrid, ilmikvaimulikud ja ordupreestrid – kutsuti kokku, kőik kőrgelt austatud ja vabad mehed, kes ükshaaval andsid vande teha otsus käesoleva juhtumi kohta oma parimate teadmiste ja uskumise kohaselt. Sisuliselt kutsuti neid alati otsustama kahe küsimuse üle: kas ja millist süüd omistada ja millist karistust rakendada. Et neid ei mőjutaks mingi isiklik asjaolu, esitati juhtum neile abstraktselt, s.t süüdistava nime neile teada ei antud. Siiski oli boni viridel ainult nőuandev hääl, lőppotsus oli tavaliselt kooskőlas nende vaadetega, ja kui nende otsus oli läbi vaadatud, siis oli see alati leebuse suunaline, otsuste pehmendamist tuli tőepoolest sageli ette. Kohtunikke abistas ka consilium permanens ehk alaline nőukogu, mis koosnes vandekohtunikest. Sellises korralduses oli kindlasti inkvisitsioonikohtute objektiivsuse, erapooletuse ja őiglase tegutsemise kőige kindlam garantii. Iseenda kaitsmise kőrval oli süüdistataval veel teisi ametlikke vahendeid, et oma őigusi kaitsta: ta vőis keelduda kohtunikust, kes oli välja näidanud eelarvamusi, ja kohtuprotsessi igal astmel vőis ta edasi kaevata Rooma. Eymeric tähendas, et Aragoonias polnud edasikaebused Pühale Toolile haruldased. Temal endal tuli inkvisiitorina ühel juhtumil minna Rooma isiklikult oma seisukohti kaitsma, kuid teistel inkvisiitoritel soovitas ta seda sammu mitte teha, sest see tähendas lihtsalt rohket aja ja raha kaotust. Ta ütles, et targem on püüda kohtuasja ajada sel viisil, et vigu ei leita. Edasikaebamise korral saadeti juhtumi dokumendid Rooma kinnipitseeritult ja Rooma mitte ainult ei uurinud neid, vaid tegi ka lőpliku otsuse. Nähtavasti olid edasikaebused Rooma suures soosingus – loodeti leebemat kohtuotsust vői vähemalt vőideti aega.
 
c)      Karistused
 
Käesoleva kirjutaja ei leia midagi tőendamaks oletusi, et süüaluseid hoiti ülekuulamise ajal vangis. Kindlasti oli tavapärane tagada süüdistatavale isikule vabadus kuni sermo generaliseni, isegi kui teda oli rängalt süüdistatud tunnistajate poolt vői ülestunnistuse tőttu; teda ei oldud veel süüdi tunnistatud, ehkki sunniti vande all tőotama, et ta on alati valmis inkvisiitori ette ilmuma ja lőpuks heatahtlikult vastu vőtma kohtuotsuse, milline see ka ei oleks. Vanne oli keskaja kohtuniku käes kindlasti kohutav relv. Kui süüdistatav isik seda hoidis, siis oli kohtunik tema suhtes hästi meelestatud; kui süüalune seda murdis, muutus ta olukord halvemaks. Oli teada, et paljud sektid ütlesid pőhimőtteliselt vannetest lahti, seepärast andis vande murdmine pőhjust süüalust kergemini hereesias kahtlustada. Vande kőrval vőis inkvisiitor end kindlustada ka sel viisil, et palus käendusraha vői usaldusväärsetel vőlakohustuste tagajatel olla süüaluse käendajaks. Juhtus ka, et käendajad vőtsid vande enda peale, lubades toimetada süüaluse kohale „elava vői surnuna“. Vőib-olla oli ebameeldiv elada sellise koorma all, kuid igatahes oli see talutavam kui oodata karmis arestis lőppotsust kuid vői kauem.
 
Huvitaval kombel ei peetud piinamist karistusviisiks, vaid puhtalt tőe väljaselgitamise vahendiks. See ei ole kiriklikku päritolu ja oli kirikukohtutes kaua aega keelatud. Samuti polnud see algupäraselt tähtis tegur inkvisitsiooni protseduuris, olles lubamatu inkvistitsiooni esimese kahe aastakümne jooksul. Esimesena lubas seda Innocentius IV oma bullaga Ad extirpanda  15. maist 1252, mille kinnitasid Alexander IV 30. novembril 1259 ja Clemens IV 3. novemberil 1265. Piir, mis piinamisele pandi, oli citra membri diminutionem et mortis periculum – see tohtinud pőhjustada elu vői jäseme kaotust ja seada elu ohtu. Piinamist tohtis kasutada vaid üks kord, ja mitte siis, kui süüalune oli oma seisukohtades ebakindel ning näis paljude ja kaalukate tőendite tőttu juba samahästi kui süüdi mőistetud olevat. Üldiselt tuli sellist vägivaldset tunnistust (quaestio) edasi lükata nii kaua kui vőimalik ja sellest abi otsimine oli lubatud ainult siis, kui kőik teised abinőud olid ammendatud. Kohusetruud ja tundlikud kohtunikud ei osutanud őigustatult suurt tähtsust ülestunnistustele, mis pigistati välja piinamise teel. Pärast pikaajalist kogemust inkvisiitorina kuulutas Eymeric: Quaestiones sunt fallaces et inefficaces, s. t piinamine on petlik ja kasutu.
 
Kui see paavstlik seadusandlus oleks olnud kooskőlas praktikaga, siis oleks inkvisitsiooniajaloolastel olnud vähem raskusi lahendada. Alguses peeti piinamist nii talumatuks, et kleerikutel keelati irregulaarsuse ähvardusel selle juures viibimine. Mőnikord tuli see katkestada, et vőimaldada inkvisiitoril küsitlemist jätkata, millega muidugi kaasnesid mitmed ebamugavused. Seepärast lubas Alexander IV 27. aprillil 1260 inkvisiitoritel üksteist sellest irregulaarsusest vabastada. 2. augustil 1262 uuendas selle loa Urbanus IV ja varsti tőlgendati seda kui formaalset luba jätkata küsitlemist piinakambris. Selle kasutamine on ustavalt üles tähendatud ja kinnitatud inkvisiitorite käsiraamatutes. Üldise reegli järgi sai piinamist kasutada ainult üks kord. Kuid mőnikord hiiliti sellest mööda – esiteks eeldades, et iga uue tőendi saamiseks tuleb piinapinki uuesti kasutada, ja teiseks, pőhjustades vaesele ohvrile uusi piinu (tihti erinevatel päevadel) mitte neid korrates, vaid jätkates (non ad modum iterationis sed continuationis), nagu seda kaitses Eymeric: quia, iterari non debent [tormenta], nisi novis supervenitibus indiciis, continuari non prohibentur („sest neid (piinu) ei tohi korrata, välja arvatud juurdetulevate uute tőendite puhul, kuid neid jätkata pole keelatud“).
 
Kuid mida teha siis, kui piinapingilt vabastatud süüalune eitas seda, mida ta just oli üles tunnistanud? Mőned koos Eymericiga arvasid, et süüalune tuleb vabastada, teised aga nagu Sacro Arsenale autor arvasid, et piinamist peab jätkama, sest süüalune oli end eelmise ülestunnistusega liiga tősiselt süüdistanud. Kui Clemens V formuleeris piinamise kasutamise juhised, ei kujutanud ta kunagi ette, et lőpuks pannakse isegi tunnistajad piinapingile, ehkki küsimus ei olnud mitte nende endi, vaid süüaluse süüs. Paavstide vaikimisest järeldati, et inkvisiitori äranägemisel vőib tunnistaja piinapingile panna. Pealegi kui süüalune oli tunnistajate abil süüdi mőistetud vői oli ta end süüdi tunnistanud, vőis piinamist ikkagi kasutada, et sundida teda tunnistama oma sőprade ja kaassüüdlaste vastu. See oleks kogu jumaliku ja inimliku őiguse vastane – nii vőib lugeda raamatust Sacro Arsenale, ovvero Pratica dell’ Officio della Santa Inquisizione (Bologna, 1665) – kui kasutatakse piinamist, ilma et kohtunik oleks isiklikult veendunud süüdistatava süüs.
 
Kuid üks protseduuri vastuväiteid on see, miks kasutati piinamist tőe teada saamise vahendina. Ühelt poolt jätkati piinamist, kuni süüalune tunnistas üles vői andis mőista, et ta tahtis üles tunnistada. Teisalt ei tahetud – kuna tegelikult polnud see vőimalik – pidada piinamisega väljapigistatud ülestunnistust vabatahtlikult tehtuks.
 
Kohe on ilmne, kui vähe vőib usaldada kannatuse minutitel väidetut, confessionem esse veram, non factam vi tormentorum (et ülestunnistus oli őige ja vabatahtlik, mitte piina jőul), isegi kui eelnevatelt lehekülgedelt vőis mitte harva lugeda, et pärast piinapingilt mahavőtmist (postquam depositus fuit de tormento) tunnistas ta vabatahtlikult üles seda vői teist. Siinjuures pole eriti tähtis, et piinamist on inkvisitsioonikohtute protokollides harva mainitud – ainult üks kord 636 süüdimőistmise kohta 1309. ja 1323. aasta vahel. See ei tőesta nagu oleks piinamist kasutatud harva. Kuna algselt teostati piinamist ilmalike ametnike poolt väljaspool kohtusaali ning kuna kohtunike jaoks luges ainult vabatahtlik ülestunnistus, polnud mingit pőhjust mainida kohtuprotokollides piinamise fakti. Teisest küljest on ajalooliselt őige, et paavstid mitte ainult et ei tunnistanud alati, et piinamine ei tohi ohtu seada elu, vaid nad püüdsid ka välja juurida eriti kohutavaid kuritarvitusi, kui sellised said neile teatavaks. Nii näiteks Clemens V seadis sisse korra, et inkvisiitorid ei tohtinud kohaldada piinamist ilma diötsesiaalpiiskopi nőusolekuta. 13. sajandi keskpaigast alates ei eitanud nad piinamise pőhimőtet ennast ning kuna nende piiranguid selle kasutamisele mitte alati ei järgitud, oli selle karmus mőningatel juhtudel äärmuslik.
 
Carcassonne’i linna raehärrad esitasid 1286 paavstile, Prantsuse kuningale ning kohaliku piiskopi vikaaridele kaebuse kohaliku inkvisiitori Jean Garland’i vastu, keda nad süüdistasid piinamise rakendamises täiesti ebainimlikul viisil, ja see süüdistus polnud mitte üksikjuhtumiks. Savonarola juhtum pole siiamaani sellest aspektist täiesti selgitatud. Ametlik aruanne teatab, et ta kannatas kolm ja pool tratti da fune (üks strappado variante). Kui paavst Alexander VI näitas üles rahulolematust protsessi venimisega, vabandas Florenzia valitsus end välja seletusega, et Savonarola oli erakordse paindumatuse ja vastupidavusega mees ning et teda on püüdlikult piinatud mitme päeva jooksul (assidua quaestione multis diebus, paavstlik protonotar Burchard ütleb, et seitse korda), kuid nőrga tulemusega. Olgu mainitud, et piinamist kasutati kőige julmemal viisil seal, kus inkvisiitorid olid kőige enam seatud tsiviilautoriteedi surve alla. Friedrich II, ehkki kiitles alati oma innukusega usu puhtuse hoidmisel, kuritarvitas nii piinapinki kui ka inkvisitsiooni, et kőrvaldada teelt oma isiklikke vaenlasi. Templirüütlite ordu traagiline lőpp tuleb kirjutada piinamise kuritarvitamisele Philippe IV Ilusa ja tema kannupoiste poolt. Pariisis näiteks surid 36 ja Sens’is 25 templirüütlit piinamiste tagajärjel. Őnnis Jeanne d’Arc poleks saadetud tuleriidale kui kangekaelne hereetik, kui tema kohtunikud poleks olnud Inglismaa poliitika tööriistadeks. Ning Hispaania inkvisitsiooni kuritarvitused tulenevad suurel määral tősiasjast, et selle kohaldamisel varjutasid tsiviilvőimu huvid ja eesmärgid kirikliku vőimu omad. Iga jesuiidipaater Friedrich von Spee teose Cautio criminalis lugeja teab, kelle arvele tuleb asetada peasüü nőiaprotsesside őudused. Suurem osa neist karistustest, mis on inkvisitsioonile algupäraselt omased, pole üldsegi ebainimlikud ei oma loomuse ega ka määramise viisi poolest. Kőige sagedamini määrati karistustena teatud heategude tegemine: kiriku ehitamine, kiriku külastamine, väiksema vői suurema ulatusega palverännak, küünalde vői karika ohverdamine, osalemine ristisőjas vői muud sarnast. Teised tööd vőtsid rohkem reaalsete ja teatud määral alandavate karistuste iseloomu, näiteks: trahvid, millega karistatud määrati avalikele töödele nagu näiteks kiriku vői teede ehitamine vői muudele ühiskonnale kasulikele töödele; avalik enesepiitsutamine jumalateenistuse ajal; häbiposti seadmine, värviliste ristide kandmine riietel jne.
 
Rangeimateks karistusteks olid vangistus selle erinevates raskusastmetes, Kiriku osadusühtsusest väljaarvamine ning harilikult sellega kaasnev loovutamine tsiviilvőimule. Tavaline väljend selle kohta kőlas: „Kuna Kirikul pole enam midagi, mida ta vőiks talle teha tema süütegude eest, anname sellesamuse üle ilmalikule vőimule ja kohtule“ (Cum ecclesia ultra non habeat quod faciat pro suis demeritis contra ipsum, idcirco, eundum reliquimus brachio et iudicio saeculari).
 
Karistus on alati karm ja valuline otsus, ükskőik kas määratud ilmaliku vői kirikliku kohtuvőimu poolt. Tsiviilőigusliku ja kirikliku karistuse vahel on aga alati olemuslik erinevus. Kui ilmaliku vőimu peamiseks eesmärgiks oli karistada seaduserikkumise eest, siis Kirik püüdis esmalt süüdlast korrale kutsuda ja parandada. Tőepoolest, tema vaimset tervist peeti tihti niivőrd tähtsaks, et karistuse element kadus peaaegu tervikuna silmist. Käsud pühapäeviti ja pühadel osaleda pühal Missal, külastada sageli liturgilisi teenistusi, hoiduda füüsilisest tööst, vőtta vastu püha Kommuniooni aasta suurimatel pühadel, hoiduda ennustustest ja liigkasuvőtmisest jne vőivad olla tőhusaks abiks kristlike kohustuste täitmisel. Pealegi ei olnud inkvisiitori kohuseks silmas pidada mitte ainult välist sanktsiooni, vaid ka süüaluse sisemist südamemuutust, tema karistus kaotas poolmehaanilise paindumatuse, mis oli nii sageli omane tsiviilkohtu karistusele. Pealegi karistusi tihti kustutati, pehmendati vői muudeti. Inkvisitsiooni kohtuprotokollidest loeme väga sageli, et määratud karistust vähendati kőrge ea, haiguse vői perekonna vaesuse tőttu tänu inkvisiitori kaastundele vői hea katoliiklase palvele. Eluaegne vangistus asendati trahviga ja see almuste andmisega; osalemine ristisőjas muudeti palverännakuks, kuni kauge ja kulukas palverännak sai naabruses asuva pühamu vői kiriku külastamiseks ja nii edasi.  Kui inkvisiitorite leebust kuritarvitati, siis oli tal volitus algne karistus täies mahus taastada. Kőike seda arvestades oli inkvisitsioon inimlikult juhitav. Nii loeme, et poeg saavutas isa vabastamise, seda ainult paludes, esitamata mingeid erilisi pőhjuseid. Luba lahkuda kolmeks nädalaks, mis kasvas kolme kuuni vői määramata ajani, kuni haiged vanemad paranevad vői surevad, ei olnud harv juhus. Rooma ise noomis inkvisiitoreid vői kőrvaldas neid ametist, kuna nad olid liiga julmad, kuid mitte kunagi sellepärast, et nad olid liiga halastavad.
 
Vangistamist ei peetud alati karistuseks selle tőelises tähenduses, sellele vaadati pigem nagu vőimalusele parandada meelt, ennetada tagasilangemist vői teiste nakatamist. Seda nimetati müüride vahele vangistamiseks (ld immuratio sőnast murus – sein) vői kartserisse saatmiseks ja see määrati teatud ajaks vői terveks eluks. Vangistamine terveks eluks määrati paljudele neile, kel ei őnnestunud kasutada eelpoolnimetatud armuaega, kes kes olid hereesiast lahti öelnud ainult surmahirmu tőttu vői olid juba kord varem hereesiast lahti öelnud, kuid tagasi langenud. Murus strictus seu arctus vői carcer strictissimus tähendas kinnist ja üksildast vangistust, mis oli puhuti raskendatud paastumise vői ahelatega. Praktikas aga ei täidetud neid eeskirju alati sőna-sőnalt. Me loeme, et vangistatud vőtsid üsna vabalt vastu külalisi, mängisid mänge vői lőunastasid koos vangivalvuritega. Teisalt peeti üksildast vangistust mőnikord ebapiisavaks ja siis pandi vangistatud jalaraudadesse vői aheldati vanglaseina külge. Kui ordude liikmed olid eluks ajaks vangi mőistetud, suleti nad nende kloostri müüride vahele ja neil ei olnud lubatud kellegagi oma vennaskonnast isegi rääkida. Vangikoda vői -kongi nimetati eufemistlikult In Pace’ks – see oli tőepoolest elusalt maetud inimese haud., Kui Prantsuse kuningas lubas 1330. aastal Toulouse’i peapiiskopi eestseismisel teatud ordu prelaati kaks korda kuus In Pacet külastada ja oma vangistatud vendi lohutada, siis vaadati sellele kui märkimisväärsele soodustusele, mille vastu dominiiklased Clemens VI-le viljatu protesti esitasid.  Kuigi vangikonge tuli hoida sellises korras, et see ei ohustaks kinnipeetavate elu ega tervist, oli nende tegelik seisukord mőnikord haletsusväärne, nagu me loeme J. B. Vidali poolt avaldatud dokumendist (Annales de St. Louis des Français, 1905, p. 362):
 
„Mőnedes kongides olid őnnetud pandud jalapakkudesse vői ahelatesse, nii et nad ei saanud liikuda ja olid sunnitud magama pőrandal. ... Puhtusele pöörati vähe tähelepanu. Mőnel juhtumil polnud valgust ega ventilatsiooni ja toit oli kasin ja väga vilets.“
 
Mőnikord pidi paavstid oma legaatide kaudu sellistele jubedatele tingimustele lőpu tegema. Pärast Carcassonne’i ja Albi vanglate inspekteerimist 1306. aastal lasid legaadid Pierre de la Chapelle ja Béranger de Frédol lahti vangivalvuri, vabastasid kinnipeetavad ahelatest ja päästsid mőned maa-alustest vangikongidest. Kohalik piiskop pidi muretsema vangide konfiskeeritud omandi eest toitu. Neil, kes olid määratud kinnisesse vangistusse, oli toitu küllalt vähe, vaevalt rohkem kui leib ja vesi. Ei läinud aga kaua aega, kui vangidele anti veel teisi toiduaineid, väljaspoolt ka veini ja raha, ja varsti oli see üldiselt lubatud.
 
Ametlikult ei olnud see Kirik, kes mőistis kahetsematud hereetikud surma, seda enam tuleriidale. Rooma Kiriku legaadina ei läinud isegi Gregorius IV kunagi kaugemale, kui Innocentius III karistusmäärused lubasid ega rakendanud ta kunagi karmimat karistust kui ekskommunikatsioon. Mitte varem kui neli aastat peale oma pontifikaadi algust tunnustas ta őigusteadlaste seas valitsevat arvamust, et hereesia eest tuleb karistada surmaga, nähes, et see ei ole ilmselt kergem süütegu kui riigireetmine. Sellest hoolimata rőhus ta jätkuvalt Kiriku eksklusiivsele őigusele otsustada autentsel viisil hereesia üle, samal ajal ei olnud tema ülesandeks kuulutada välja surmaotsuseid. Sellest ajast alates heitis Kirik oma rüpest kahetsematu hereetiku välja (ekskommunitseeris ta), mispeale riik vőttis üle tema ajaliku karistamise kohustuse. Friedrich II oli sama meelt. Oma 1224. aasta konstitutsioonis ütleb ta, et kirikliku kohtu poolt süüdi mőistetud hereetikud peavad keisrivőimu tahtel mőistetama tulesurma (auctoritate nostra ignis iudicio concremandos), ja sarnaselt 1233. aastal: praesentis nostrae legis edicto damnatos mortem pati decernimus. Nii vőib öelda, et Gregorius IX-l polnud ei otseselt ega kaudselt osa süüdimőistetud hereetikute surmas.
 
Vastupidiselt olid lood järgnevate paavstide puhul. Bullas Ad exstirpanda (1252) ütleb Innocentius IV:
 
„Kui piiskop vői tema esindaja vői inkvisitsioon on hereesias süüdimőistetud tsiviilvőimudele üle andnud, siis peab podestŕ ehk linna kőrgem vőimukandja nad kohe vastu vőtma ja kőige rohkem viie päeva jooksul vastavate seaduste alusel nad hukkama.“
 
Peale selle määrab paavst, et see bulla ja Friedrich II vastavad korraldused kantaks igas linnas munitsipaalstatuutidesse ekskommunikatsiooni ähvardusel, mida rakendatakse nende puhul, kes ei viinud täide paavstlikke ja keiserlikke dekreete. Ei saanud ka jääda mingit kahtlust, mille jaoks tsiviilmäärused olid mőeldud, sest lőigud, kus kästi kahetsematud hereetikud pőletada, olid paavsti dekretaalidesse vőetud keiserlikest konstitutsioonidest Commissis nobis ja Inconsutibilem tunicam. Eelpoolmainitud bullast Ad exstirpandam sai sellest ajast peale inkvisitsiooni pőhidokument, mida uuendasid vői kindlustasid paljud paavstid – Alexander IV (1254-61), Clemens IV (1265-68), Nicolaus IV (1288-02), Bonifacius VIII (1294-1303) ja teised. Seepärast tegid paavstid ekskommunikatsiooni ähvardusel tsiviilvőimudele kohustuslikuks täide viia legaalsed kohtuotsused, mis määrasid kahetsematud hereetikud tuleriidale. Tuleb märkida, et ekskommunikatsioon polnud tühiasi, sest kui ekskommunitseeritud isik ei muretsenud aasta jooksul vabastust ekskommunikatsioonist, siis peeti teda selle aja seadusandluse järgi edaspidi hereetikuks ja talle said osaks kőik hereesiale kohaldatavad karistused.
 
d) Ohvrite arv
 
Kui palju ohvreid tsiviilvőimudele üle anti, ei saa öelda isegi ligilähedase täpsusega. Siiski on meil pisut väärtuslikku informatsiooni mőne üksiku inkvisitsioonikohtu kohta ja nende statistika on igati huvipakkuv. Pamiers’ mőisteti aastatel 1318-1324 süüdi kakskümmend neli isikut, kuid viis anti üle tsiviilvőimudele, ja Toulouse’is aastatel 1308-1323 kannavad 930-st süüdimőistetust ainult nelikümmend kaks kurjakuulutavat märkust relictus curiae saeculari. Nii näib, et Palmiers’ pőletati hereesia pärast üks kolmeteistkümne ja Toulouse’is üks neljakümne kahe süüdimőistetu kohta, ehkki need paigad olid hereesia taimelavad ja seega inkvisitsiooni peamised keskused. Me vőime ka lisada, et see oli institutsiooni kőige aktiivsem periood. Need andmed ja teised sarnased kinnitavad väidet, et inkvisitsioon tähistab olulist edasiminekut kaasaja őigusemőistmise teostamisel ja seepärast ka inimkonna tsivilisatsioonis üldiselt. Hereetikut ootanuks  märksa hirmsam saatus, kui tema üle otsustanuks ilmalik kohus. 1249. aastal käskis Toulouse’i krahv Raymond VII kaheksakümmend hereesias süüdistatut enda juuresolekul pőletada, lubamata neil oma seisukohtadest lahti öelda. On vőimatu kujutleda ühtegi sellist kohtuprotsessi enne inkvisitsioonikohtuid. Pőletamiste suur arv, mis on erinevates lugudes üksikasjalikult esitatud, on täiesti ebaautentne ja on kas pamfletistide sihilik leiutis vői pőhineb materjalidel, mis sobivad hilisemate aegade Hispaania inkvisitsioonile vői siis Saksa nőidade kohtuprotsessidele (Vacandard, op. cit., 237 sqq.).
 
Kui juba hereesia juhtumit käsitleti Rooma Őiguse crimen laesae majestatis alusel, siis oli ainult loomulik, et kuninglik vői keiserlik varaamet jäljendas Rooma fiscust ja ilmikkonna pretensioonil süüdimőistetud isikute varale oli edu. Oli palju őnne, kui järjekindlusetu ja kindlasti mitte range őigusemőistmise tulemusena ei puudutanud see karistus kőiki süüdimőistetud isikuid, vaid ainult neid, kellele oli määratud eluaegne vangistus vői tuleriit. See asjaolu lisas karistusele palju, eriti selles suhtes, mis puudutab süütuid inimesi – peamised kannatajad olid süüdimőistetu naine ja lapsed. Konfiskeerimisele kuulus ka surnute vara ja selliseid kohtuotsuseid tehti suhteliselt palju. Inkvisiitor Bernard Gui ette jőudnud 636-st juhtumist puudutasid 88 surnud inimesi.
 
e)      Lőppotsus
 
Lőppotsus kuulutati tavaliselt välja pidulikul tseremoonial sermo generalisega – ehk auto de fega (hisp. usuakt), nagu seda hiljem nimetati. Üks vői kaks päeva enne sermot oli igal asjaosalisel ülesanne süüdimőistetule see uuesti lühidalt ette lugeda ja seda rahvakeeles. Päeva eelőhtul öeldi talle, kuhu ja millal ilmuda kohtuotsust kuulama. Sermo, lühike jutlus vői manitsus, algas väga vara hommikul, seejärel vannutati ametisse ilmikametnikud, kes pidid tőotama inkvisiitorile kuulekust kőigis hereesia hävitamist puudutavates asjades. Siis järgnesid tavaliselt nii-nimetatud halastuse avaldused (s. o karistuse vähendamine, mahendamine ja varem määratud karistuste kustutamine) ning lőpuks määrati süüdlasele kohane karistus, kui tema patuteod olid veelkord üles loetud. See teadaanne algas kergemate karistustega ja lőppes kőige karmimaga, see tähendab eluaegse vangistuse vői surmaotsusega. Seejärel anti süüdlane üle tsiviilvőimudele ja selle aktiga sai sermo generalis läbi ning inkvisitsioonikohtu protsess lőpetati.
 
(3) Inkvisitsiooni tegutsemise piirkond
 
Inkvisitsiooni tegutsemise peamine piirkond oli Kesk- ja Lőuna-Euroopa. Skandinaaviamaad pääsesid sellest kőik. Inglismaal tegutses ta ainult Templirüütlite protsessil, samuti ei tuntud seda Kastiilias ja Portugalis kuni Fernando ja Isabeli troonile astumiseni. Koos Hispaania ülemvőimuga jőudis see Madalmaadesse, samal ajal kui Pőhja-Prantsusmaal oli ta suhteliselt vähe tuntud. Teisalt oli tal suur roll – kas siis seal valitseva eriliselt ohtliku sektantluse vői kiriklike ja ilmalike valitsejate suurema karmuse pärast – Itaalias (eriti Lombardias), Lőuna-Prantsusmaal (eriti Toulouse’i ja Languedoci piirkonnas) ja lőpuks Aragoni kuningriigis ja Saksamaal. Honorius IV (1285-87) viis selle Sardiiniasse ja 15. sajandil näitas ta üles ülemäärast innukust Flandrias ja Boheemias. Inkvisiitorid olid reeglina laitmatud, mitte ainult isiklikus käitumises, vaid ka oma ametikohustuste täitmisel. Mőned aga, nagu Robert le Bougre, kes oli bulgaarlasest (katarlasest) konvertiit ja sai hiljem dominiiklaseks, näisid olevat andunud pimedale fanatismile ja viisid ettekavatsetult läbi massilisi hukkamisi. 29. mail 1239 Montwimeris Champagne’is saatis Robert leekidesse üheaegselt 180 inimest, kelle kohtuprotsess oli alanud ja lőppenud ühe nädala jooksul. Hiljem, kui Rooma leidis, et tema vastased kaebused olid őigustatud, vőeti ta kőigepealt ametist maha ja pandi siis eluks ajaks vangi.
 
(4) Hinnang inkvisitsioonile tema ajastu taustal
 
Kuidas seletada inkvisitsiooni tema enda ajastu valguses? Ajaloolase őige amet ei ole kaitsta vői hukka mőista fakte ja olusid, vaid neid uurida ja mőista nende loomulikus käigus ja seotuses. On vaieldamatu, et minevikus vaevalt ükski kogukond vői rahvas tavatses täielikult taluda neid, kes püstitasid tavalisest erineva kreedo. Mingi raudne seadus näis inimkonda kallutavat religioosse sallimatuse poole. Juba ammu enne seda, kui Rooma riik püüdis vägivallaga kontrollida kristluse sissetungi, oli Platon oma ideaalriigis kuulutanud valitsuse üheks peamiseks kohustuseks näidata üles sallimatust jumalatute vastu – see tähendab nende vastu, kes eitasid riigiusku – isegi siis, kui nad olid nőus elama rahulikult ja oma usule poolehoidjaid püüdmata; juba nende eeskuju olla ohtlik. Neid tuli järelvalve all hoida „paigas, kus saadi targemaks“ (sophronisterion), nagu kinnipidamiskohta eufemistlikult kutsuti; nad tuli sinna saata viieks aastaks ja selle aja jooksul pidid nad iga päev saama religioosset őpetust. Enam aktiivsed ja teisi pööravad riigiusu vastased tuli eluks ajaks saata hirmuäratavatesse vangikongidesse ja pärast surma pidi nad ilma jääma matustest. Seega on selge, kui vähe on őigustatud, et sallimatus on keskaja sünnitis. Minevikus uskusid inimesed  igal pool ja alati, et miski ei häiri ühishüve ja avalikku korda nii palju kui religioossed lahkarvamused ja konfliktid, ja teisalt oli ühtne riigiusk riigi stabiilsuse ja őitsengu kindlaim garantii. Mida sügavamalt oli religioon saanud rahva elu osaks ja mida tugevamaks muutus üldine veendumus selle pühadusest ja jumalikust päritolust, seda rohkem pidasid inimesed iga selle vastast rünnakut talumatuks kuriteoks jumaluse vastu ja avaliku korra ülimalt ohtlikuks ohustajaks. Esimesed kristlastest keisrid uskusid, et üks impeeriumi valitseja peamisi kohustusi oli anda oma mőők Kiriku ja ortodoksia teenistusse, eriti kui nende tiitlid Pontifex Maximus ja Väliste Asjade Piiskop (Episcopus Exteriorum) näisid kinnitavat, et nad on Jumalast määratud Taeva esindajad.
 
Sellele vaatamata hoidusid Kiriku peamised őpetajad sajandeid tagasi aksepteerimast ilmalike valitsejate praktikat neis asjus. Eriti pőrkusid nad tagasi karmide karistusmeetmete rakendamisest hereesia vastu, mida nad ei pidanud kokkusobivaks kristluse vaimuga. Kuid keskajal hakkas ainsana valitsema katoliku usk ja ühishüve heakäekäik sai tihedalt seotuks usuühtsusega. Aragoni kuningas Pedro ütles välja üldise veendumuse, kui ta sőnas: „Kristuse Risti vaenlased ja kristliku seaduse vägistajad on nii meie vaenlased kui ka meie kuningriigi vaenlased ja seepärast peab neid sellistena kohtlema.“ Keiser Friedrich II rőhutas seda seisukohta jőulisemalt kui ükski teine valitseja ja viis selle sisse oma hereetikute vastastesse drakoonilistesse seadutesse. Kiriku esindajad olid samuti oma aja lapsed ja konfliktis hereesiaga vőtsid vastu abi, mida nende ajastu neile heldekäeliselt pakkus ja sageli ka peale surus. Teoloogid ja kanoonikud, kőrgeimad ja pühimad, seisid oma aja őigusteadvuse valguses ning püüdsid seda seletada ja őigustada. Őpetatud ja püha Raymond de Pennafort, keda Gregorius IX kőrgelt hindas, oli rahul karistustega, mis pärinesid Innocentius III ajast, nagu: riigivande alla panemine, vara konfiskeerimine, vanglasse heitmine jne. Kuid enne sajandi lőppu Püha Aquino Thomas (Summa Theologiae IIa-IIae:11:3 ja IIa-IIae:11:4 juba propageeris surmanuhtlust hereesia eest, kuigi ei saa öelda, et tema argumendid oleksid veenvad. Ingellik Doktor räägib surmanuhtlusest siiski ainult üldiselt ja ei kirjelda lähemalt selle rakendamise viisi. Seda tegid juristid kehtivate seaduste kohaselt positiivsel viisil, mis oli tőeliselt kohutav. Kuulus Segusia (Susa) Henricus (srn 1271), keda kutsuti tema Ostia piiskopitooli järgi Hostiensiseks, ja mitte vähem kuulus Joannes Andreae  (srn 1345) tőlgendavad Lucius III dekreeti Ad abolendam (1184) niimoodi, et samastavad debita animadversio (väärilise karistuse) ignis crematioga (tulesurmaga) kui esimese sünonüümiga – mis kindlasti ei ühtinud selle väljendi algse tähendusega 1184. aastal. Teoloogid ja juristid tuginesid oma hoiakus mőningas ulatuses hereesia ja riigireetmise (crimen laesae maiestatis) sarnasusele – selle soovituse vőlgnesid nad Vana-Rooma Őigusele. Pealegi väitsid nad, et kui surmanuhtlust őigusega rakendatakse varaste ja vőltsijate puhul, kes röövivad meilt üksnes maised hüved, kui palju őiglasem on see siis nende puhul, kes jätavad meid ilma üleloomulikest hüvedest – usust, sakramentidest ja hinge elust. Vana Testamendi karmidest seadustest (5. Moosese raamat 13, 6-9; 17, 1-6) leiavad nad teise argumendi.  Ja et keegi ei saaks toonitada, et kristlus need käsud tühistas, meenutatakse Kristuse sőnu: „Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma“ (Mt 5, 17). Ta ütleb ka Johannese 15, 6: „Kes ei jää minu külge, heidetakse välja nagu oks, ja ta kuivab. Ja nad kogutakse kokku ja visatakse tulle ja nad pőlevad ära“ (in ignem mittent, et ardet).
 
On hästi teada, et usk hereesia eest surmanuhtlusega karistamise őiglusesse oli nii tavaline 16. sajandi reformaatoritele – Lutherile, Zwinglile, Calvinile ja nende poolehoidjatele –, et me vőime öelda, et nende sallivus algas seal, kus nende vőim lőppes. Reformeeritud teoloog Hieronymus Zanchi kuulutas Heidelbergi Ülikoolis peetud loengus: „Me ei küsi, kas vőimud vőivad määrata hereetikutele surmaotsuse – selles ei ole kahtlust ja kőik őpetatud ning őigemeelsed inimesed tunnistavad seda. Ainuke küsimus on, kas vőimud peavad seda kohust täitma.“ Ja Zanchi vastab teisele küsimusele jaatavalt, tuginedes eriti „kőigile vagadele ja őpetatud meestele, kes on sel teemal meie päevil kirjutanud“ [Historisch-politische Blätter, CXL, (1907), p. 364]. Vőib olla küll, et nüüdisajal otsustavad inimesed teiste vaadete üle leebemalt, kuid kas sellepärast on nende arvamus objektiivselt őigem kui nende eelkäijate oma? Kas enam pole mingit tagakiusamisohtu? 1871. aastal kirjutas professor Friedberg Holtzendorffi kogumikus Jahrbuch für Gesetzebung: „Kui täna peaks rajatama uus religioosne ühiskond selliste pőhimőtetega nagu need, mida Vatikani I Kirikukogu järgi katoliku Kirik usuasjades kuulutab, siis peaksime kaheldamatult riigi kohuseks hereesiat jőuga maha suruda, hävitada ja välja juurida“ (Kölnische Volkszeitung, n. 782, 15. Sept. 1909). Kas sellised arvamused viitavad vőimele hinnata eelnevate sajandite institutsioone ja arvamusi őiglaselt, st mitte moodsate tunnete, vaid tolle ajastu standardite järgi?
 
Kujundades hinnangut inkvisitsioonile, on vajalik selgelt eristada ühelt poolt pőhimőtteid ja ajaloolisi fakte ning teiselt poolt liialdusi ja retoorilisi kirjeldusi, mis  pigem ilmutavad silmnähtavat otsust kahjustada katoliiklust, kui julgustavad sallivusvaimu ja soodustavad selle tegutsemist. Samuti on tähtis märkida, et inkvisitsioon oma ülesehituses ja menetluses ei kuulu ususfääri, vaid distsipliini sfääri. Kiriku dogmaatiline őpetus ei ole mingil juhul mőjutatud küsimusest, kas inkvisitsioon oli oma tegevusvaldkonnas őigustatud vői oma meetodites tark vői oma praktikas äärmuslik. Kristuse rajatud Kirik kui täiuslik ühiskond (societas perfecta) on volitatud tegema seadusi ja määrama karistusi nendest üleastumise eest. Hereesia ei astu mitte ainult üle Kiriku seadustest, vaid annab hoobi tema elule endale, usuühtsusele, ja algusest peale on hereetik enda peale tőmmanud kőik kirikukohtu karistused. Kui kristlus sai impeeriumi religiooniks, ja veelgi enam, kui Pőhja-Euroopa rahvad said kristlasteks, tegi tihe liit Kiriku ja riigi vahel usuühtsuse olemuslikuks mitte ainult kiriklikule organisatsioonile, vaid ka tervele tsiviilühiskonnale. Järelikult oli hereesia kuritegu, mida ilmalikel valitsejatel oli kohustus karistada. Sellesse suhtuti sama halvasti kui igasse teisesse kuritöösse, veel enam, nagu riigireetmisse. Neil aegadel oli hereesia ühiskonnale see, mida meie nimetame anarhiaks. Sellest tuleneb ka karmus, millega ilmalik vőim kohtles hereetikuid ammu enne inkvisitsiooni rajamist.
 
Mis puutub karistuste iseloomu, siis peab silmas pidama, et see ei olnud mitte ainult seadusandliku vőimu loomulik väljendus, vaid tulenes ka üldisest hereesia vastasest vihast ajastul, mis kohtles jőuliselt ja karmilt igat sorti kurjategijaid. Ühesőnaga, hereetik oli lihtsalt őigusteta isik, kelle kuritegu rahva arvamuse järgi vääris ja mőnikord ka sai karistuse nagu see, mida meie päevil raevunud rahvamassid sageli jagavad őigusega vihkamisväärsete kuritegude autoritele. Et selline sallimatus ei olnud eriomane ainult katoliiklusele, vaid oli sügava religioosse veendumuse loomulik kaaslane ka nende puhul, kes Kiriku hülgasid, selgub meetmetest, mida mőned reformaatorid rakendasid nende vastu, kes neist usuasjus erinesid. Nagu őpetatud dr. Schaff oma raamatus History of the Christian Church (vol. V, New York, 1907, p. 524) ütleb:
 
 „Protestantliku kiriku suureks häbiks jätkusid religioosne sallimatus ja isegi vaenamine kuni surmani veel tükk aega pärast reformatsiooni. Genfis rakendasid nii kirik kui riik Calvini heakskiidul hävitusteooriat praktikasse, isegi kuni piinamisteni, ja laste tunnistuste vastuvőtmiseni vanemate vastu. Bullinger ütles teises Helveetsia Tunnistuses (Confessio Helvetiana) välja pőhimőtte, et hereesia eest tuleb karistada nagu mőrva vői reetmise eest.
 
Pealegi vőib tőestuseks tsiteerida Inglismaa ja Iirimaa katoliiklaste vastaste kriminaalseaduste kogu ajalugu ja 17.-18. sajandil paljudes Ameerika kolooniates valitsevat sallimatuse vaimu katoliikluse vastu. Teha selle eest vastutavaks protestantism kui selline oleks ilmselgelt absurdne. Kui olles kehtestanud isikliku veendumuse pőhimőtte, mis loogiliselt rakendatuna tegi hereesia vőimatuks, hakkasid varajased reformaatorid dissidente kohtlema samamoodi nagu oli koheldud keskaja hereetikuid. Öelda, et see oli vastuoluline, on triviaalne, sügavamal vaatlusel näitab see aga sallivust, mis on sageli ainult teoreetiline ja katab selle sallimatuse allikat, mida inimesed őigusega tunnevad eksimuse suhtes ja mida nad loomupäraselt, ehkki mitte őigesti, kannavad üle eksijale.“
 
 
B. Hispaania inkvisitsioon
 
(1) Ajaloolised faktid
 
Lőuna-Prantsusmaale sarnased religioossed olud pőhjustasid inkvisitsiooni asutamise naabruses asuvas Aragoni kuningriigis. 1226. aastal keelas kuningas Santiago I oma kuningriigis katarite tegevuse ja 1228. aastal kuulutas lindpriiks nii nemad kui ka nende sőbrad. Pisut hiljem palus ta oma pihiisa Raymond de Pennafort’i nőuandel Gregorius IX rajada Aragoni inkvisitsioon. Bullaga Declinante jam mundi 26. maist 1237 kästi peapiiskop Esparragol ja tema suffraganpiiskoppidel otsida dominiiklasi ja teisi vőimekate kaastöölisi ning uurida välja hereetikud oma diötseesides ja karistada neid vääriliselt. Lérida sinodil 1237. aastal usaldati inkvisitsioon formaalselt dominiiklaste ja frantsiskaanlaste juhtida. 1242. aastal Tarragona sinodil defineeris Raymond de Pennafort terminid haereticus, receptor, fautor, defensor jne ning visandas kasutatavad karistused. Kuigi rakendati ka Innocentius IV Urbanus IV ja Clemens VI käske ja viidi need täide dominiiklaste ordu täpsusega, ei järgnenud märkimisväärset edu. Inkvisiitor Fray Pence de Planes mürgitati ja Bernardo Travasser teenis hereetikutelt märtrikrooni. Aragoni enimtuntud inkvisiitor on dominiiklane Nicolas Eymeric (Quétif-Echard, Scriptores Ord. Pr., I, 709 sqq.). Tema Directorium Inquisitionis (kirjutatud Aragonis 1376, trükitud Roomas 1587, Veneetsias 1595 ja 1607), pőhinedes neljakümne nelja aasta pikkusel kogemusel, on kőrgeima ajaloolise väärtusega dokument ja inkvisitsiooni uurimise algallikas.
 
Tőeliselt algab aga Hispaania inkvisitsioon Fernando Katoliiklase ja Isabeli valitsemisega. Katoliku usku ähvardasid siis judaistlikud (Marranos) ja muhhameedlikud (Moriscos) pseudokonvertiidid. 1. novembril 1478 volitas Sixtus IV katoliiklikke valitsejaid asutama inkvisitsiooni. Kohtunikud pidi olema vähemalt nelikümmend aastat vanad, laitmatu reputatsiooniga, silma paistma vooruse ja tarkuse poolest, magistrid teoloogia alal vői doktorid vői litsentsiaadid kanoonilises őiguses ja nad pidi järgima tavalisi kiriklikke reegleid ja määrusi. 17. septembril 1480 nimetas katoliiklik majesteet Sevillas inkvisiitoriteks kaks dominiiklast, Miguel de Morillo ja Juan de San Martini, koos kahe ilmikvaimulikust abilisega. Peagi jőudsid Rooma kaebused ränkadest kuritarvitustest, mis oli vägagi pőhjendatud.  Sixtus IV breves 29. jaanuarist 1482 süüdistati neid selles, et nad on paavstlike brevede autoriteedi arvatava katte all vangistanud ebaőiglaselt palju inimesi, määranud neile julmi piinamisi, kuulutanud nad väärusulisteks ja konfiskeerinud hukatute vara. Esiteks manitseti neid tegutsema ainult ühenduses piiskoppidega ja ähvardati lőpuks ametist kőrvaldamisega. Seda oleks ka tőepoolest tehtud, kui mitte majesteedid poleks nende eest kostnud. Fray Tomás Torquemada (s. 1420. a. Valladolidis, srn 16. septembril 1498 Avilas) oli Hispaania inkvisitsiooni tőeline organiseerija. Hispaania majesteetide tungiva palve peale (Paramo, II, tit., II, c, III, n. 9) andis Sixtus IV Torquemadale suurinkvisiitori ameti, institutsiooni, mis märkis kaheldamatut arengut Hispaania inkvisitsiooni arengus. Innocentius VIII kinnitas oma eelkäija akti, ning 11. veebruaril 1486 ja 6. veebruaril 1487 anti Torquemadale suurinkvisiitori tiitel Kastiilia, Leoni, Aragoni, Valencia jt kuningriikides. Institutsioon jőudis kiiresti Sevillast Cordobasse, Jaeni, Villareali ja Toledosse. 1538. aasta paiku tegutses üheksateist kohut, millega hiljem liideti kolm kohut Hispaania Ameerikas (Mexicos, Limas ja Cartagenas). Katsed seda Itaaliasse viia kukkusid läbi ja pingutused rajada see Madalmaades tőid emamaa jaoks kaasa hukatuslikud tagajärjed. Hispaanias aga tegutses inkvisitsioon kuni 19. sajandini. Loodud algselt salajudaismi ja salaislami vastu vőitlemiseks, kasutati seda 16. sajandil protestantismi tagasitőrjumiseks, kuid 18. sajandi Prantsuse ratsionalismi ja moraalituse vastu vőitlemisel oli ta vőimetu. Kuningas Joseph Bonaparte keelas inkvisitsiooni tegevuse 1808. aastal, kuid Fernando VII taastas selle 1814. aastal ja Pius VII kiitis selle heaks teatud tingimustel, mille hulgas oli piinamise ärakaotamine. Lőplikult keelas inkvisitisooni 1820. aasta revolutsioon.
 
(2) Organisatsioon
 
Püha Ametina tuntud Hispaania inkvisitsiooni eesotsas seisis suurinkvisiitor, kelle nimetas kuningas ja kinnitas paavst. Paavstlike volituste pőhjal oli tal voli delegeerida oma vőimu teistele sobivatele isikutele ja vőtta vastu kőigi Hispaania kohtute abipalveid. Teda abistas Ülemnőukogu (Consejo Supremo), mis koosnes viiest liikmest, niinimetatud apostellikest inkvisiitoritest – kaks sekretäri, kaks referenti, üks finantsnőunik – ja mitu nőunikku ning hindajat. Ülemkohtu ametnikud nimetas inkvisiitor pärast konsulteerimist kuningaga. Suurinkvisiitor vőis vabalt ametisse nimetada, üle viia, tagasi kutsuda, visiteerida ja inspekteerida vői kutsuda aru andma kőiki madalamate kohtute inkvisiitoreid ja ametnikke. 16. detsembril 1618 andis Felipe III dominiiklastele privileegi, et üks liige nende ordust saab alati olla Consejo Supremo liige. Ülemnőukogusse oli tegelikult koondatud kogu vőim. See otsustas tähtsaid vői vaieldavaid küsimusi ja vőttis vastu abipalveid, ilma tema loata ei saadud vangistada ühtegi preestrit, rüütlit vői aadlikku ja korraldada ühtegi autodafeed; talle esitati aastaaruanne ja kord kuus finantsaruanne, mis puudutas tervet inkvisitsiooni. Talle allusid kőik, arvamata välja preestreid, piiskoppe vői isegi valitsejat ennast. Hispaania inkvisitsioon erines keskaja inkvisitsioonist oma monarhistliku ülesehituse ja suurema tsentraliseerituse poolest ning ka pideva ja seadustega ettenähtud mőju poolest troonile kőigis ametnike määramistes ja kohtuprotsesside kulgemises.
(3) Protseduur
 
Hispaania inkvisitsiooni protseduur oli olemuslikult sama kui see, mida juba kirjeldati. Ka siin anti alati kolme- vői neljakümnepäevane „armuaeg“, mida tihti pikendati. Vangistati ainult siis, kui selle vajaduses jőuti üksmeelele vői kui süü oli tőestatud. Süüaluse küsitlemine sai toimuda ainult kahe erapooletu preestri juuresolekul, kelle kohus oli talitseda iga meelevaldset akti, nende juuresolekul pidi süüalusele kaks korda protokolli ette lugema. Kaitse oli alati advokaadi asi. Tunnistajad, ehkki süüalusele tundmatud, andsid vande ja valetunnistajaid ootas väga karm karistus, isegi surm (cf. Leo X breve 14. detsembrist 1518). Ainult piinamist kasutati liiga sageli ja liiga julmalt, kuid kindlasti mitte julmemalt kui Karl V kohtuliku piinamise süsteemis Saksamaal.
 
(4) Ajalooline analüüs
 
Hispaania inkvisitsioon ei vääri liialdatud kiitust ega samavőrra liialdatud halvustamist, mida sellele sageli on omistatud. Ohvrite tőeline arv ei ole teada isegi ligilähedase täpsusega, paljukirutud autodafeed olid tegelikult ainult religioosne tseremoonia (actus fidei); San Benitol (Püha Benedictus) oli sarnastes rőivastes vaste paljudes kohtades mujalgi; Püha Petrus Arbuesi, kellele ei saa kindlalt omistada ühtegi surmaotsuse langetamist, väidetav julmus kuulub muinasjuturiiki. Institutsiooni predomineerivas kiriklikus iseloomus vaevalt kahtlust olla. Püha Tool kinnitas selle institutsiooni, määras kanooniliselt ametisse suurinkvisiitori ja andis koos sellega talle kohtuliku vőimu usuasjades, suurinkvisiitorilt läks jurisdiktsioon edasi abikohtutele, mis seisid tema kontrolli all. Alles Joseph de Maistre viis sisse teesi, et Hispaania inkvisitsioon oli enamasti tsiviilkohus; varem ei seadnud teoloogid selle kiriklikku iseloomu kunagi kahtluse alla. Tőepoolest ainult nii vőib seletada, kuidas paavstid alati tunnustasid apellatsioone inkvisitsioonilt Pühale Toolile, vőtsid enda peale terveid kohtuprotsesse menetluse igal astmel, vabastasid terveid usklike rühmi selle jurisdiktsiooni alt, sekkusid selle seadusandlusesse, kőrvaldasid ametist suurinkvisiitoreid ja nii edasi.
 
C. Rooma Püha Amet
 
16. sajandi suur ususttaganemine, hereesia imbumine katoliiklikesse maadesse ja kőikjal leviv valeőpetuste edu ajendas Paulus III konstitutsiooniga Licet ab initio 21. juulist 1542 asutama Sacra Congregatio Romanae et universalis Inquisitionis seu sancti officii. See inkvisitsioonikohus, mis koosnes kuuest kardinalist, pidi olema korraga nii usku puudutavate kohtuprotsesside lőppastme kohtuks kui ka paavstile reserveeritud juhtumite esimese astme kohtuks. Eelnevad paavstid, eriti Pius IV  (konstitutsioonidega Pastoralis Oficii 14. oktoobrist 1562, Romanus Pontifex 7. aprillist 1563, Cum nos per 1564. aastast ja Cum inter crimina 27. augustist 1562) ja Pius V (1566. aasta dekreediga, konstitutsiooniga Inter multiplices 21. detsembrist 1566 ja Cum felicis record 1566. aastast)  hoolitsesid selle kohtu protseduuri ja kompetentsuse eest. Konstitutsiooniga Immensa aeterni 23. jaanuarist 1587 sai Sixtus V selle kongregatsiooni tőeliseks organiseerijaks vői pigem ümberorganiseerijaks.
 
Püha Amet on Rooma kongregatsioonide seas tähtsuselt esimene. Tema koosseisus on kohtunikud, ametnikud, nőunikud ja hindajad. Tegelikud kohtunikud on paavsti nimetatud kardinalid. Pius IV tőstis nende arvu algselt kuuelt kaheksale ja Sixtus V kolmeteistkümnele. Nende tegelik arv sőltub valitsevast paavstist (Benedictus XIV, Const. Sollicita et Provida, 1733). See kongregatsioon erineb teistest, kuna sel ei ole kardinal-prefekti: kui tuleb välja kuulutada ülitähtsaid otsuseid, teeb seda alati paavst isiklikult (coram Sanctissimo – „Kőigepühima ees“). Neljapäevasele pidulikule istungile eelneb alati kolmapäevane kardinalide istung Santa Maria sopra Minerva kirikus ja esmaspäevane nőunike istung Püha Ameti palees. Kőrgeim ametnik on commissarius sancti oficii, Lombardia provintsi dominikaan, kellele on samast ordust antud kaks koadjuutorit. Tema on terve juhtumi peakohtunik kuni eksklusiivse plenaaristungini, juhatades seda otsuse tegemiseni. Plenaarinstungitel presideerib assessor sancti officii – alati üks ilmikvaimulikest. Promotor fiscalis on korraga prokurör ja finantsesindaja, samal ajal kui advocatus reorum on süüaluse kaitsja. Nőunike kohuseks on anda kardinalidele asjatundlikku nőu. Nad vőivad olla ilmikvaimulikud vői orduvaimulikud, kuid dominiiklaste kindral, magister sacri palatii ja sama ordu kolmas liige on alati ex-officio nőunikud (consultores nati). Hindajad nimetatakse kogu eluks, kuid nad avaldavad oma arvamust ainult siis, kui nende poole pöördutakse. Pühal Ametil on kohtumőistmisőigus kőigi kristlaste üle ja Pius IV järgi isegi kardinalide üle. Praktikas on viimased siiski hoitud sellest vabad. Vőimu kohta vaata eelpoolnimetatud Sixtus V konstitutsiooni Immensa aeterni.                  


The Catholic Encyclopedia, Volume I
Copyright © 1907 by Robert Appleton Company
Online Edition Copyright © 2007 by Father Ivo Őunpuu
 Nihil Obstat, March 1, 1907. Remy Lafort, S.T.D., Censor Imprimatur +John Cardinal Farley, Archbishop of New York

Sőnaseletused ja kommentaarid

  • Donatism – 311. a. tekkinud sekt, mis nőudis Aafrika kiriku sőltumatust Roomast ja sallimatust apostaasia suhtes, ülistas märterlust. Nime saanud Kartaago piiskopi Donatus Magnuse järgi.
  • Manihheism – 242. a. Iraanis Mani rajatud gnostitsistlik, sünkretistlik usund.
  • Pristsillianism – 4. saj.-l hispaania hereetiku Priscillianuse manihheismi mőjul rajatud dualistlik őpetus.
  • Mileve – muistne linn Pőhja-Aafrikas Numiidias, tänapäeval Mila.
  • Adoptsionism – anti-trinitaarne kristlik hereesia, mille kohaselt Jeesus Kristus on saadud küll Pühast Vaimust ja sündidnud Neitsist Maarjast, kuid loomuse poolest ikkagi ainult inimene, kelle Jumal ristimisel Jordanis Ristija Johannese poolt „Jumala Pojaks“ adopteeris.  
  • Robert Vaga – Prantsuse kuningas Robert II le Pieux (972-1031).
    William Valgekäsi – Reimsi peapiiskop Guillaume de Blois (1176-1202), hüüdnimega Guillaume aux Blanches Mains.
  • Valdeslased – nn. rikka Kiriku vastased sektandid 12. saj. Lyonis. Rajajaks kaupmees P. Valdus, kes kuulutas asketismi ja abielutust ning nőudis Kiriku pőhjalikku reformimist ja pöördumist algkristliku lihtsuse juurde.
  • Paulitsiaanid – a-tel 650-872 Anatoolias levinud gnostikute sekt.
  • Bogomiilid – 10.-14. s. feodalismi ja Kiriku vastased sektandid Bütsantsis, Bulgaarias, Serbias ja Bosnias. Preester Bogomili algatatud őpetusele oli omane dualism ja asketism.
  • Hochenstaufenid – a-tel 1138-1437 Saksamaa valitsejate suguvősa.
    - strappado – piinamisviis, mille puhul piinatul seoti käed selja taha ja ta tőmmati őhku rippuma.
  • Täiuslik ühiskond (societas perfecta) on sotsiaalfilosoofiline mőiste,  mis tähendab ühiskonda, millel on oma tegutsemiseks ja talle omaste eesmärkide saavutamiseks kőik vajalikud vahendid iseendas ja mis juhindub enese poolt määratletud pőhimőtetest, nii et ta ei vaja oma eesmärkide saavutamiseks ühegi teise ühiskonna toetust. Selliseid ühiskondi on ainult kaks – riik ja Kirik.
    - nii oli see kuni 1968. aastani, mil toimunud reorganiseerimised Rooma kuurias seadsid tähtsuselt ja mőjuvőimult esimeseks Riigisekretariadi ehk (kiriku)poliitilise ametkonna. Püha Ameti asemel on nüüd Usudoktriini Kongregatsioon, millel puuduvad karistuslikud volitused vői mis ei soovi talle Kirikuőiguse Koodeksi alusel karistavaid volitusi usu vastaste eksimuste (hereesia) eest praktikas täies ulatuses rakendada. – tőlk. märk.

© Conventus Terra Mariana