Euroopa loss (2004)

Heiki Haljasorg
ajaloolane
Foto: erakogu

Euroopa on perekond. Ja Eesti on selle pere üks nooremaid lapsi, aga siiski laps. Oleme elanud ka Euroopa lossist väljas. Lääne ja slaavi-őigeusu tsivilisatsiooni piir on olnud kui jőgi. Oleme selle jőe saarel elanud. Talud sündisid nooremal kiviajal ja esimesed kindlustatud asulad pronksiajal. Uhke oli siis olla, kuid ehk liigse enesekindluse tőttu ei otsinud me sőpru.

Mőlemalt poolt kallast üritati meid endasarnaseks teha. Lembitu valis enne Madisepäeva lahingut idakalda orientatsiooni ja taganes kokkuleppest läänekaldaga. Idast lubatud abi ei tulnud ja nii sattus Eesti rüütlipaazina Euroopa lossi őppima. Kuigi lossi ühes toas soovis üks väärikas härra oma esindaja Modena Wilhelmi kaudu, et Eesti rüütlipaaz löödaks kohe rüütliks, vaidlesid teised härrad vastu, sest neile tundus Lembitu käitumine imelik. Ta taganes kokkuleppest, otsis kokkulepet idakaldaga ega taotlenud isegi kuningakrooni. Leedu rüütlihakatis Mindaugas oli nutikam ja tema istus varsti Euroopa lossi rüütlilauas väga tähtsal kohal, tema tuba oli üks Euroopa lossi suuremaid.

Kuna leedulased on Euroopas ennast tundnud varem ka teistmoodi tänu oma avarapilgulistele valitsejatele, on nendel olnud kergem end taas Euroopa lossis sisse seada. Eestlastel on muidugi raskem. Rehielamu ja suitsusaun seal saarel Ida ja Lääne piiril on ju nii armas. Kolimine Euroopa lossi suurte isandate hulka tundub kahtlane: järsku nad ei ole head, järsku ei luba mul vahel ööbida ka oma suitsusaunas ja rehielamus.

Idakallas paistab praegu küll suhteliselt rahulik olevat, aga seal on olnud ka rahutumaid aegu Jaroslav Targa, Ivan Julma, Peeter I ja Stalini ajal. Juba Baer tähendas, et pőhjapoolkeral uhuvad jőed rohkem paremat kui vasakut kallast. Euroopa loss asub vasakul kaldal. Sealt lossist pärit inimestega on meil vahel olnud tősiseid probleeme, isegi konflikte, aga őnneks pole keegi meid sundinud Euroopa lossi juures olevates Alpides őhukese riidega külmetama.

 Euroopa lossi inimesed vedasid meie saarele raamatuid, Å‘petasid meile efektiivsemaid pÅ‘lluharimisvorme ning saatsid oma laevad, kui vajasime kaitset idakalda suurte segaduste ajal. Euroopa loss pole enam sama, mis antiik- vÅ‘i keskajal. Teda on ümber ehitatud, kohati ehk on muinsusväärtusliku pärandiga liiga hooletult ümber käidud ning paljut asendatud. Aga see on loomulik. Lossi ehitatakse ikka ümber ja püütakse paremaks teha. Kui lossi restaureerimisel on vigu tehtud, saab neid ehk tulevikus parandada.

Kuna nüüd on lossis rohkem elanikke ning nad istuvad koos Å‘htuti peolaua taga, siis on see kÅ‘ik väga tore, aga me tunneme seal end natuke kohmetult. Oleme unustanud, mida eestlased Å‘ppisid rüütlipaazina Euroopa lossis keskajal. Nüüd tuleb see jälle meelde tuletada ja Å‘ppida selgeks ka uued kombed. See nÅ‘uab aega ja tähelepanu, kuid lossi elanikud on meie sÅ‘brad, kes lubavad meid aidata ka siis, kui idakaldal peaks jälle mÅ‘ni segaduste aeg saabuma. Hetkel on seal küll vähe pilvi, aga ikka on hea, kui meil on sÅ‘pru. Ärgu olgu sul mitte odav suhkur, vaid 25 head sÅ‘pra (üks nendest elab oma palees Euroopa lossist lääne pool).