Eliit Eestis (2001)

Raivo R. Raave
vaimulik
Foto: erakogu

Rahvuslikult eliidilt on ikka oodatud, et ta väljendab kultuurilist identsust ja sőnastab rahvuslikud eesmärgid. Täna näib eliit rahvuslikku kasutavat ainult astmelauana globaalsele areenile jőudmiseks. Veelahe püüdlikult globaliseeruva eliidi ja rahva vahel paistab üha enam kasvavat: räägitakse otsekui erinevat keelt.
Juba vÅ‘ib öelda, et kui sa pole rahvusvaheline mees vÅ‘i naine, siis pole sa midagi – sind pole maailma jaoks olemaski. Rahvusvaheliseks läinud eliit jääb aga kodurahvale vaid kaugeks ja kÅ‘rgeks täheks, heal juhul rahvusliku imidzhi märgiks, kelle tegemistest uhke kuulda.
Tavaliselt eristatakse ühiskonnas poliitilist, majanduslikku ja intellektuaalset eliiti. Poliitiline eliit pole eestlaste eriline austusobjekt kunagi olnud. Oskar Looritski on viidanud sellele, et poliitikasse minek on eestlasele tähendanud ka ikka seda, et muuks mőistlikuks lihtsalt ei sobita.
Majanduseliit on kahtlemata tegija ja praktikuid kuulatakse ikka. Olgu kasvői sestap, et "when money talks, bullshit walks". Aga kui nüüd meie majanduseliiti vaadata, siis üha vähem sőltub neist. Pärisomanikud on vőőrad.
Eestlane on ikka kuulanud oma vaimseid juhte. Hurda "saagem suureks vaimult" on hingestanud siiamaani. XX sajandi algul andis mőttemallid Noor-Eesti hüüdes "olgem eestlased ent saagem ka eurooplasteks. Vene ajal lauldi Paul-Eriku järgi "pőgene vaba laps" ja korrati kui loitsu Kaplinski sőnu "Üks kuningas oli kord maata."
Tänaseks on toonased poeedid-prohvetid profaneerunud: kes teeb poliitikat, kes toimetab, kes rebib kibestunud kildu, kes on end sisepagulaseks kuulutanud. Kümme aastat tagasi oli veel neid, kes lootsid kuningriigi projektiga rahvusväärtused sakraliseerida ent läksid needki kőige mammona teed.
Noor intelligents aga kiikab Manhattani ja Rooma ja Brüsseli poole. On minemas ja juba läheb ja vahest käib kaugelt kodu kaemas. Teadust eesti keeles ei tee ja eesti omakirjanikest on jäämas vast Luts ja mőni päevakirjanik.
Praegune eliit on üha enam seotud manipuleerivate praktikatega. Lihtsustatult: kui Henry Ford sai rikkaks seeläbi, et igal ameeriklasel oli vőimalus saada auto, siis tänane Sorose tüüpi metakapitalist soetab varanduse seeläbi, et neile, kellega ta opereerib jäävad tühjad taskud.
Kőige keerulisem metakapitalismis ongi see, "et pole vőimalik mingi kultuuriakt väljaspool kapitali massiivset Olemist" nagu Fredric Jameson seda on sőnastanud.
Üks käsitlus on meie meelest siiski vőimalik ja see on traditsionalistlikul ilmutuslikul alusel püsiv vaimsus. Me ei ütle religioossus, sest religioossus on vaid selle üks väline vorm, mis vőib ja ilmselt peabki muutuma, kui tahetakse jälgida jumalikku lihakssaamise ehk objektiga samale tasandile laskumise mudelit. Mis muutuda ei saa, on selle sakramentaalne sisu.
Eesti on üks maailma sekulariseerunumaid – kui mitte kÅ‘ige ilmalikum maa – selle poolest, et kiriku mÅ‘ju ühiskonnas on üliväike. Oleme kaotanud ka sideme oma traditsiooniga, mis olemuselt on boreaalne tunnetus integreerunud rahvakatoliiklusega ja mille jäljed on rahva alateadvuses siiani.
Olemuslikult on intellektuaalsus ja vaimsus ühe asja kaks külge ja intellektuaalsuse tipp pole filosoofia profaanne sfäär, vaid sakraalne tarkus. Ühe maa vaimne eliit peab endas kandma nii rahvuslik-traditsioonilist arhetüüpi kui nüüdisaja teadmisi, vast siis suudab ta täita oma ülesannet maa soolana.
Kui vaimne eliit ei järgi oma kutsumist ja ei vőta sisse oma positsiooni, on vőimu tegevus piiratud, sest puudub ühenduskanal trantsendentsega, puudub side seadmusega.
Ja kuni ühel maal puudub see eliit, ei saa sel maal olla ka loomulikku korda, mistahes seadusi ja reforme ka ei tehtaks. Tasakaalu, harmooniat ei teki – dao ei voola. Ja eliit saab olla ainult vaimne, sest eliit ei tähenda midagi muud kui elitaarsust VAIMUS.
Printsiibid nii füüsilise, majandusliku kui poliitilise ja isegi teadvusliku sfääri korrastamiseks tulevad ikkagi VAIMUST ja neid ei pea välja mÅ‘tlema – need on olemas, on vaid vaja nende taipamist, esindatust, nende manifestatsiooni.