Conventus Terra Mariana > √úhiskond > Alkeemiast (2003)

Alkeemiast (2003)


Raivo R. Raave
vaimulik
Foto: erakogu

T√§na ei peaks enam k√ľsima, kas on elu p√§rast surma, vaid KAS ON ELU ENNE SURMA? Just selle elususe k√ľsimusega, selle kvaliteedi ja kestvusega, tegeles alkeemia. Alkeemia peaaines oli Inimene.

Ainult see, kes ei tunne alkeemia olemust vőib ta samastada keemia vői eelkeemiaga. Alkeemia kuulub vabaduse ja igavese elu saavutamise teede hulka ja tal on vaimne √ľlesanne. Keemia on ainete maailma tunnetamine ja selle valdamine.

Traditsiooniline alkeemia l√§htus Hermes Trismegistuse őpetusest, et kőik, mida me enda √ľmber n√§eme, on vaid algprintsiipide erinevad manifestatsioonid. Kőik loodu on omavahel √ľhenduses - muutub ja areneb. Maine peegeldab taevast ja taevas on maise reaaliad.

Kui L√§√§ne alkeemia ka tegeles paralleelselt vaimsele laboratoorse t√∂√∂ga, siis hiina alkeemia oli DAO omandamise kaudu igavese elu saamise kunst ja india alkeemia rasajaana koolkond oli puhas maagiline soterioloogia ehk p√§√§smispraktika. Mitmedki tantristid nimetavad alkeemiat √ľheks kaheksast siddhist ehk v√§est.

Alkeemia pärijad

Alkeemiline p√§rand sai osaliselt tőesti keemia k√§tte, kuid see osa ei kanna enam alkeemia j√§lge. Keemia ei s√ľnni alkeemiast. Keemia on alati alkeemia kőrval - sellega paralleelselt. Need on kaks diametraalselt erinevat mentaalset struktuuri.

See on sama nagu t√§nane teater ei kanna enam omaegsete rituaalide ja m√ľsteeriumite j√§lge - katkestus on sees, metaf√ľ√ľsiline osa on lőigatud √§ra.

Tänane keemia on alkeemia olemusele täiesti vastupidine: see on kvantiteedi tagaajamine kvaliteedi asemel. Keemia tegeleb ainetega, alkeemia peaaines oli ja on seevastu inimene.

Tősi k√ľll: alkeemia p√§rijaid vői selle varanduse √§raajajaid oli teisigi. Kirjandus sai omale teatud s√ľgavust juurde - olgu see siis romantik Victor Hugo vői realist Honore de Balzac. Ja see oli isegi teatud tasandil nende ideede s√§ilitamine.

P√§ris vargaks osutus aga n√§iteks poliitiline √∂konoomia - nii kapitalistlik kui marksistlik, samuti kogu materialismi teoloogia, positivism ja kőik kus visioon homo faberist selle moondunud kujul kohta leidis kuni tema kőrguse - progressi ideeni v√§lja.

Jah, profaanne ja sekulariseerunud maailm suutis kiirendada aega, suutis kasutusele vőtta erinevad tehnoloogiad, mis valmistasid vajaliku loodusest kiiremini, kuid see aja vőitmine oli ja on petlik, sest see on tegelikult samastumine selle ajaga ehk AJALIKUKS MUUTUMINE.

Igavene elu j√§i sellest v√§lja ja on k√ľsitav, kas inimkond seda enam k√§tte saabki.

Alkeemia – kuninglik kunst

Alkeemiat on nimetatud kuninglikuks kunstiks, sest alates IX sajandist eeldati, et seda valdavad kuningad. P√§rimus r√§√§gib metallide transmutatsioonist kullaks sellistelt meestelt nagu Richard Lővis√ľda, Friedrich Barbarossa ja Louis P√ľha.

On teooria, et kuningavőimu langus alates XII sajandist kui vőitud kuningad kaotasid oma tervendavad ja alkeemilised vőimed. Tőesti omistati kuningatele varem ravivőimet ja inimesed tervenesid nii k√§te pealepanemise kui kuninga riiete puutumise kaudu.

Sestap rahvas ka hindas ja armastas kuningaid ja probleemid tekkisid vast siis kui inimesed ei saanud enam abi ja kergendust.

√úks alkeemiline sőnum on "Kaaren vihkab juuritud tamme". Ja tőesti ei varesed ega kaarnad istu juurtega √ľleskistud puule. Esimese alkeemilise operatsiooni - nigredo - s√ľmboliks on pealuud k√ľ√ľnte vahel hoidev ronk.

Kui m√§letate sir Walter Scotti "Ivanhoed", siis seal toimub turniiril vőitlus templir√ľ√ľtli Brian de Bois-Guilberti ja romaani peategelase vahel. Brian tuleb v√§lja - kilbil kolpa hoidev kaaren. Ivanhoel on juuritud tamm.

Alkeemiliselt on juurit tamm juba nigredost v√§ljumise s√ľmbol ehk siis hierarhiliselt on see vapp kőrgem. Ja tundmatu Ivanhoe vőidab.

XV sajandil oli Inglismaal Rooside sőda. Roosid on alkeemias √ľsna kőrged s√ľmbolid. Valge roos s√ľmboliseerib albedot ehk teist alkeemilist astet, punane aga rubedot ehk kőrgemat. Ja j√§lle: peale j√§i punane roos. Samuti ka Teises maailmasőjas: pentagramm on hierarhiliselt kőrgem s√ľmbol kui svastika ehk haakrist.

Alkeemia teed ja sihid

Alkeemias eristatakse kahte teed: kuiva ja m√§rga. Esimene on mehelik, teine naiselik tee. Ka nende teede kohta on parem r√§√§kida metafoorselt ja nende teede metafoorsed kirjeldused on h√§sti edasi antud ka kahes eesti keeles ilmunud raamatus. Kuiv ehk Pőhja tee Jules Verne "Kapten Hatterase seiklustes" ja m√§rg tee Edgar Allan Poe "Artur Gordon Pimi's"

Kuni alkeemiani oli inimene muutnud aineid vaid toiduvalmistamise k√§igus, mőistmata siiski nendevahelisi seoseid ja printsiipe. Alkeemia muutis seda mőtteviisi ja n√§itas, et inimesed suudavad looduse arengut mőjutada.

Alkeemia puhul ei saa sellest v√§ljas olles k√ľsida, mis on selle siht ja konkreetne tulem. Alkeemia on tee ja selle eesm√§rk selgub tegijale protsessi k√§igus. √Ėelda, et alkeemia eesm√§rk on saada kulda - on pehmelt √∂eldes k√ľ√ľndimatu. Isegi see, mis on algmateeria, tuleb igal adeptil sőnastada ise.

Lihtsustatult vőime √∂elda, et alkeemia eesm√§rk on jőuda vaimse ja hingelise t√§iuseni. Baasmetallide muutmine kullaks on vaid m√§rgiks - alkeemiku eesm√§rgiks on kőige loodu mőistmise l√§bi ise "kullaks" muutuda.

Harri Kingo on √∂elnud: "Olenemata m√§rkidest ja t√§hendustest on inimene sisuliselt alati tegelenud oma sisemise selginemisega - vahendid on vaheldunud, siht on olnud sama. Ning k√ľsimus ei taandu mitte m√§rgi ja t√§henduse őigsusele, vaid seostatuse őigsusele"

Alkeemia täna

XX sajandi √ľks tuntumaid alkeemikuid Fulcanelli √ľtleb, et laboratoorselt alkeemiaga tegelemine t√§nap√§eval on k√ľsitav, kuna pole enam ehedaid aineid - kosmilised mőjud on niivőrd muutunud. See aga ei t√§henda nagu poleks alkeemia printsiipidest midagi őppida.

Tegelikult ulatub alkeemiline traditsioon tőepoolest l√§inud sajandisse, mil ilmusid prantsuse alkeemiku ja adepti Fulcanelli raamatud "Gooti katedraalide saladused" ja "Filosoofilised majad". Tema salap√§rasest isikust teame vaid ta őpilaste kaudu. Aga Fulcanellit lugedes tunnetad kohe sellist kompetentsust ja enesekindlust, mis saab olla vaid sellel, kes teab neid asju…

Keemiast r√§√§kides √ľtleb Fulcanelli, et keemiline valem ei peegelda kőiki aine omadusi. Kui t√ľkk suhkrut panna pimedas uhmrisse, siis vőime tagudes n√§ha sinist leeki. Seda pole suhkru valemis. Ja kui uhmerdada peedisuhkrut - tuleb hoopis kollane leek. Seega on ainetes enam kui nende valemid n√§itavad.

Opus magnum

Alkeemias r√§√§gitakse transmutatsioonist ja transformatsioonist. Need pole p√§ris samad asjad. Transmutatsioon on √ľhe aine muutumine teiseks molekulaarsel tasandil. No n√§iteks s√ľsiniku ja teemanti molekulaarsed struktuurid on sarnased. On vaja katal√ľsaatorit, et saada s√ľsinikust teemant. See on lihtsalt labori eksperiment.

Selleks pole vaja alkeemiat kui kuninglikku kunsti. Transformatsioon sőltub aga alkeemiku enda siseseisundist. Nii ei saa tarkade kivi k√§tte ainult laborit√∂√∂ga, vaid selleks on vaja ka alkeemiku sisemist seisundit - see ongi transformatsioon.

Albert Suur, Aquino Thomase ja meie Mauritiuse őpetaja, on √∂elnud, et pole asja, mis oma viimases substantsis ei sisaldaks kulda. Alkeemiaga alustades on t√§htis see tunnetus, et meie hinges on see maagiline kuld olemas. Sellest saab meie f√ľ√ľsika ja metaf√ľ√ľsika kese. Kuid oma vertikaalne telg tuleb leida iga√ľhel ise.

Kui alkeemilise protsessi ehk opus magnumi eesm√§rk on elixir vitae ja lapis - ehk siis igavese elu ja absoluutse vabaduse saavutamine tarkade kivi kaudu, mis lubab ka transmutatsioone kullaks ehk maailma muutmist vői p√§√§stmist - siis Carl Gustav Jungi uurimustest n√§eme, et see individuatsiooniprotsess, mis toimub alateadlikult - j√§rgib opus almicumchi ilma mőistuse loata.

Jung ja alkeemia

Carl Gustav Jung t√§heldas iseenda ja paljude patsientide unen√§gude ja n√§gemuste vastavust alkeemilisele s√ľmboolikale.

15 aastat kestnud uurimuse jooksul jőudis ta j√§reldusele, et alateadvuslik liigub alkeemiliste s√ľmbolitega kirjeldatud radu pidi ja viib ps√ľ√ľhiliste resultaatideni, mis on samastatavad alkeemiliste oopustega.

Jungile heideti ette, et ta transps√ľ√ľhilisi s√ľmboleid otsekui degradeerib ps√ľ√ľhilisteks terminiteks. Jungi vastus oli, et transps√ľ√ľhiline ei ole ps√ľhholoogi uurimisv√§li, kuid iga vaimne kogemus eeldab ps√ľ√ľhilist reaalsust ja see reaalsus koosneb kindlatest asjadest, millega tegelemine on ps√ľhholoogi őigus ja kohustus.

Jung t√§heldas juba oma uuringute algul, et need unen√§od ja n√§gemused, milles esineb alkeemiline s√ľmboolika, viivad teatud ps√ľ√ľhilise integratsioonini, mida Jung nimetas individuatsiooniprotsessiks.

Seega ei olnud alatedvuse ilmingud mitte juhuslikud, anarhilised, sporaadilised, vaid järgisid teatud eesmärki - individuatsiooni.

See on Jungi j√§rgi oma MINA avastamine ja valdamine ja seega iga inimese jaoks kőrgem siht.

Unen√§omaailma vőib vaadelda kui kőigile k√§ttesadavat alateadlikku initsatsiooniprotsessi, kuigi jah - Jung sellist terminoloogiat ei kasutanud. P√ľhendamatu, kes n√§eb alkeemilisi unen√§gusid ja l√§heneb ps√ľ√ľhilisele integratsionile, teeb l√§bi initsiatsiooniliseed katsumused.

Tulemus on k√ľll erinev m√ľstilise ja rituaalse initsiatsiooniga vőrreldes, kuid siiski sarnastatav. Unen√§oseisundis on p√ľhendamatu samas olukorras, mis adept rituaalse initsiatsioni korral ja mőlemal juhul on tegemist vaimse reintegratsiooniga.

Alkeemia renessanss

Meie maailm on jőudmas kollektiivse enesetapu ehk √∂kokatasroofini. Alkeemia tődede renessanss on ehk √ľks v√§hestest, mis vőib selle peatada.

On ju alkeemia olemuseks see, et inimese seesmisest korrasolekust sőltub v√§line ehk teisi sőnu: inimese olekust sőltub ka mateeria olek. Kui inimene on harmoonias, siis suudab ta luua selle ka enda √ľmber.

V√§lise korra pedantne tagaajamine on pigem sisemise segaduse tunnuseks ja tőeline sisemine korrasolek loob selle ka v√§ljas.

Mateeria pole tegelikult nii surnud, kui profaanne teadus arvab, vaid ta reageerib inimese s√ľmpaatiatele ja antipaatiatele.

Alkeemia ja ökokatastroof

Alkeemia vőib tőesti loodu p√§√§sta nii nagu Kristus p√§√§stis inimese.

Ta saab seda teha inimese transformatsiooni kaudu ja selles mőttes alkeemia j√§rgneb kristlusele. Isegi enam: ta t√§idab √ľlesannet, mida kristlusel pole ja see ongi kogu siiamaani "√§gava loodu" lunastamine.

Seega saavd alkeemilised tőed kristlust kenasti t√§iendada. Mőnedes Ida traditsioonides on nad lihtsalt sees.

Őhtumaailma traagika ongi minu meelest ALKEEMIA h√ľlgamises ja selle ideede ning visioonide profaneerumises.

Ega see kurikuulus progressiideegi tule mujalt kui ikka alkeemiast, ainult et moondatud, et mitte öelda peapeale keerat kujul: nimelt mitte inimese oleku kaudu ei taheta maailma parendada, vaid teaduslik-tehnilist revolutsioon ja industrialiseerimist pidi.

Nii et t√§naseks on isegi "keemiast" endast saanud vaat et sőimusőna.

Alkeemia pŇĎhimŇĎtete taastamine

Ilma naljata: vajadus alkeemiliste tődede taass√ľnni j√§rgi on t√§na suurem kui kunagi varem.

Need profaneerunud ja alkeemialt √ľle vőetud visioonid looduse alistamisest ja selle √ľle valitsemisest ja kasvavast paremusest a la "teeme sellest maailmast őitsva aia" kuni √§√§rmusliku " me ei vaja looduselt armuande" - on t√§naseks vaid h√§biks saanud.

See modernistlik vargus alkeemialt: vőtta unistused ja visioonid ja nőuda nende t√§itumist ise √ľha enam sisemiselt rikki minnes - on inimkonnale kurjalt k√§tte tasunud.

Bensiinimootorist loobumine ei p√§√§sta enam midagi, kuigi vőib kuskil lokaalseks palsamiks olla, sest see korralagedus, see segadus, see √∂kokatastroof algab inimese seest.

Kogu see tragikoomiline modernismiajastu on n√§idanud, et √ľksnes v√§liste abinőudega ei tee midagi √§ra. See on vaid probleemi l√ľkkamine √ľhe koha pealt teise peale ehk sőda s√ľmptomitega vői surematu lohega, kelle maharaiut pea asemele kasvab kaks uut.

Alkeemia ja kristlus

Ilma inimese enese kvalitatiivse muutumiseta pole √∂kokatastroof √§rahoitav ja see muutus algab just sellest alkeemilisest tődemusest, et kui minu sees on asjad korras, siis ma saan korra luua-tagada-esile kutsuda ka enda √ľmber.

Toon kasvői lihtsa n√§ite: kui vaadata teise pőlve uuestis√ľndinud kristlasi, siis nende elud on tőesti korras vőrreldes esimese pőlve kristlastega, kel ikka tuleb ette allaj√§√§misi, langemisi, √§√§rmustesse kaldumisi, kel veel palju tegemist suguvősade ja perekondade "needustega" jms.

Kui aga vanemad on need vőitlused √§ra pidanud, siis on n√§iteks tősikristliku perekonda s√ľndinute eludes tőest tunda seda őnnistust, et kőik mis nad ette vőtavad l√§heb korda, sest nad on nagu veeojade √§√§rde istutatud puud.

Kui kristlus on nii individuaalne kui √ľhine p√§√§setee koos koguduse ja kirikuga, siis alkeemia on individuaalne tee, sellele lisaks.

Alkeemias on mőiste "Jordani voolu peatamine". Teatavasti voolab Jordan Surnumerre, mis t√§hendab √ľheselt, et lőpp on surm". Alkeemia n√§eb veel √ľht vőimalust. Ja see on √ľlestőusmine.

See erineb judaistlikust igavese surma perspektiivist. Sest juutidel oli vaid surmavald ja see oli jagatud kaheks, kus őiged olid siis eraldatult "Aabrahami s√ľles".

Nii teeb kolmek√ľmnekolme aastane Jeesus kolmek√ľmne kolmandale meridiaanile √ľhe t√§kke: ta peatab alkeemilises mőttes Jordani voolu Surnumerre avades oma ristisurma ja √ľlestőusmisega tee igavesse ellu.

© Conventus Terra Mariana