Conventus Terra Mariana > Ühiskond > Ajaloo lőpp annab oodata (2001)

Ajaloo lőpp annab oodata (2001)


Raivo R. Raave
vaimulik
Foto: erakogu

Kui siiani vőis pilamisi eristada nelja ajalookäsitlust: progress, regress, igavene tagasitulek ja paigaltammumine, siis tänaseks on valida peamiselt kahe: Fukuyama "ajaloo lőpu" ja Huntingtoni "tsivilisatsioonide kokkupőrke" vahel. Euroopa staarid Jacques Attali ja Carlo Santoro pakuvad välja vahevariandi.

Olgu kohe ära öeldud, et Fukuyama "ajaloo lőpp" ei tähenda muidugi mitte igavest rahuriiki, vaid sisuliselt Marxi-Hegeli ajalookäsitluse lőppu ehk eesmärgi saavutamist - nii öelda inimkonna ideoloogilise evolutsiooni lőpppunkti. Lahtiseletatult siis, et liberaalsest demokraatiast enam kőrgemat ühiskondlikku korda ajaloos ei ole.

Pole ka kaugeltki nii, et kőik maad on jőudnud postajalukku ja ei ole paraku ka kőik konfliktid läbi. Pőrkevőimalused jäävad ajaloos viibivate maade endi ja nende ning postajalukku jőudnute vahel püsima.

Paljupolemiseerit Huntington teadagi jätkab sealt, kus Fukuyama lőpetab. Nimelt konfliktivőimalustest postajaloos ja ajaloos olevate tsivilisatsioonide vahel. Őigupoolest on see otsekui Lääne appikarje.

Kokkupőrkevisiooni vőiks geopoliitiliselt nimetada neoatlantismiks, sest see ei vőta ohumärki maha seoses kommunismi läbikukkumisega, vaid näeb Lääne tsivilisatsioonile ehk Sea Powerile endiselt ohtu Heartlandis ehk südamaas vőimalike Euraasia blokkide ja etniliste arhetüüpide näol, eriti aga Rimlandis ehk rannikualadel paiknevates islami ja konfutsianistlikes tsivilisatsioonides.

Siin nähakse ohtu selles, et erinevusi ja konfliktiohtu rőhutades hakkab selline prognoos ennast ise teostama. Meiegi jaoks kuuluvad venelased teise tsivilisatsiooni, mis integreerumisest siin siis rääkida. Ajada vaid euromullikesi.

Tegelikult pole muidugi konflikt tsivilisatsioonide olemusse sisse programmeritud. Vőib-olla parim näide tsivilisatsioonide rahulikust kokkusaamisest on Őhtumaise tsivilisatsiooni jőudmine Jaapanisse XIX sajandi keskel. Ühelt poolt integreeris Jaapan kőik endale positiivse, teisalt säilitas traditsionaalse ja religioosse identsuse.

Seega on meil siis tegelikult tegemist ühe programmi kahe versiooniga: Fukuyama optimistlik ehk soft mondialism ja Huntingtoni pessimistlik ehk hard mondialism. Mondialism on siin siis see vana hüva Lääne pőhimőte, et meie peame kasvama ja nemad peavad kahanema.

Oma visiooni pakub välja Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengupanga eksdirektor Jacques Attali, kes nendib "raha-ajastu" saabumist, milles siis valitsev liberaalne demokraatia koos infotehnoloogiaga moodustavad globaaalse turu, mis kujuneb ühtseks geoökonoomiliseks reaalsuseks.

Eri kultuuride kohta ütleb Jacques Attali, et need kőik on tänapäeval nomaadid, nad arenevad ja liiguvad, on üha enam eraldatud oma territooriumist. Kultuur on seotud keele, traditsiooni, mälu ja kirjandusega, mitte territooriumiga.

Attali versiooni toetab Milaano professor Carlo Santoro, kelle järgi on inimkond praegu liikumas kahepolaarsest maailmast mitmepolaarsesse just geoökonoomilises mőttes. Santoro aga leiab, et rahvusvahelised organisatsioonid, mis on rajatud peamiselt bipolaarse maailma loogika järele ei suuda maailma muutumist ohjeldada ja olukord ei saa lőppeda ilma konfliktiperioodita.

Santoro prognoosib kőigepealt rahvusvaheliste institutsioonide osa vähenemist, natsionalistlikke tendentse arengumaades, mis viivad protsessid kaootiliseks. Jätkub olemasolevate blokkide ja riikide lagunemine, mis viib pisisődade ajastusse, mille tulemusel tekivad uued geopoliitilised struktuurid.

Kasvava kaose oht aga sunnib erinevaid blokke tunnustama uute rahvusvaheliste organisatsioonide vajadust, kel oleksid suuremad volitused, mis tegelikult tähendab uue maailmavalitsuse moodustamist. Nii et läbi raskuste parima vőimaliku lahenduseni.

Ühtsest imeilusast maailmast on inimene unistanud aegade algusest saati, ent ometi on Jumala aed jäänud liigirohkeks. Tsivilisatsioonide erisust vőiks vőiks täpselt samuti nagu traditsioonidegi oma, vőrrelda taevast allakasvava puuga, mil erinevad oksad, vőrsed, isegi lehed ja viljad. Kui vőra tasandil on erisusest tingitud konfliktid vőimalikud, siis tüve tasandil on traditsioonide üks algupära tunnetatav.

Seda tüvetasandi ühtsust prognoosib inglise ajaloolane Arnold Toynbee aga allesüsna pika aja pärast, mil ajaloolased vőivat öelda, et inimkonna ühiskondliku ühtsuse point ei ole mitte tehnilistes ega majanduslikes saavutustes ega ka mitte sőjalistes vői poliitilistes asjades vaid nende religioonis. Enne voolab aga palju vett merre…

© Conventus Terra Mariana