Achilleuse kilp, Herakles ja kaitsetahe (2001)

 
Einar Laigna
teoloog ja ohvitser, CTM rüütel

"Mehe kätt oma poole ju raud ise tőmbab!"
Odüsseia, XVI, 294 ja XIX, 13

Ajalugu on terviklik protsess, ta üksikud epohhid ei ole üksteisest eraldatud mingite veekindlate vaheseintega nagu oleks üksiku ajastu vői ajaloo aeg midagi täiesti originaalset ja ainulaadset, millel pole minevikuga mingit tegemist. Me kanname endas kogu minevikku, seda mitte ainult bioloogiliselt, sarnanedes kőiges oma esivanematele, nende pikale reale tagasi ajaloo hämarusse, oleme "nemad" täna. Sama kehtib mentaalsusajaloo kohta ja lőpuks ajaloo sisu, ta mőte, mis tuleneb olemasolust ja selle mőtestamisest endast, jőud, mis määravad ja kujundavad ajaloolist protsessi – need on ikka needsamad, mis alati.
Tavateadvuse nőrkus on ajaloolise mälu ülim lühiajalisus, seda nii ontoloogilises kui fülogeneetilises plaanis. Suurim eksitav illusioon on progressi mőiste emotsionaalne läbielamine teadvust ja suhtumist kujundava faktorina ja ajaloolise regressi mittetunnistamine vaatamata ajaloo faktidele. Sőna areng emotsionaalse terminina on midagi muud kui teadusliku mőistena, kus ta tähendab ainult kujunemist ja muutusi. Kokkuvőtteks: iseenese, oma aja ja ajaloo mőistmisel on terve rida takistavaid tegureid, mis tulenevad inimeluea lühidusest ja traditsiooni mittetundmisest. Ajaloolised rahvad, kes loonud kultuure ja riike, on alati kiivalt tundnud ja pühaks pidanud minevikku – püha minevikku ja toetunud alati sellele, mis kunagi olnud. Tuleb mäletada endisi aegu – kultuuris olelev inimene omab ajaloolist mälu, ta olevik on alati pika ja auväärse ajaloo, püha mineviku käesolev ajahetk.
Vanad eeposed täitsid minevikus seda ajaloolise mälu osa, suusőnalises elavas traditsioonis ajalugu oli lugulauludes elav ja kestev. Eeposed on kangelaste ajastu ajalugu. Seda on ka Homerose "Ilias" ja "Odüsseia".
Ajaloo, eriti kaugema ajaloo tundmine kahandab meie enesekindlust ja arvamust nagu oleksime meie ajaloolise progressi, inimkonna arengu tipp. Tavakujutlus ürginimesest ja tema füüsilisest väljanägemisest ja intellektuaalsetest vőimetest, tema maailmanägemusest ja selle mőistmisest ning olemasolu mőtestamisest ega vasta tegelikkusele.
Progressi mőiste emotsionaalne käsitlus teadvuselemendina ei ole hea eeldus ajalooprotsessi mőistmiseks.
Pőgus pilguheit Homerose aegadesse veenab meid selles, et maailmas ei ole olemuslikult midagi uut ja Trooja sőja kangelase Achillesue kilp, mida laulikust ajalookroonik peensusteni kirjeldab on terviklik maailmakontseptsioon, kokkuvőte inimlikust elust, sellest mida kaitsti ja millega kaitsti.


Kilp kui sümbol ja kui relv

Kilp on kantav kaitserelv ja valmistati antiigis nii puust kui punutud, nahast, metallist ja kombineeritult (näiteks puu, nahk ja metall). Varakeskajast hakatakse kilpe märgistama isiku perekonna vői kogu rahva sümboolikaga vappidega.
Kilp sümboliseerib kaitset, pelgupaiga otsimist (NATO kilp), ta on kaitsev, naiselik jőud. Ikonograafias iseloomustab kilp nii jumalikkust kui kangelaslikkust. * Egiptuse sőja-jumalanna Neith kannab kilpi kui atribuuti. Kreekas oli kilp Arese ja Ateena atribuut, mis koos turvisega tähendab kaitset. Turvis kui riietusese kaitses őlgu ja rinda, kilp kogu keha. Kilp koos odaga sümboliseerib meheiga, vastuvőtva relvana aga tähendab naiselikkust ja kaitset.
Kreeka kilp oli ümmargune, hilisemal ajal ovaalne – 1,5 m pikk, külgedel väljalőigetega, mida nimetati kergjalaväe bäooti kilbiks. Amatsoonidel oli kasutusel poolkuu-kujuline kilp – pelte.
Rooma scutum oli ristkülikukujuline kumer vői ristkülikukujuline lőigatud otstega kogu keha varjav kilp, mis on tänapäeval uuesti kasutusele vőetud politseiüksustes, karabinjeeridel ja mujal, kus on taas kasutusele vőetud ka vanarooma taktika.
Roomas oli kasutusel ka ümmargune kilp – clupeus, läbimőőt 1 m – ja seda kasutati ratsaväes.
scutum – kilp, päikeseketas, millest tuleneb sőna scutatus – kilbikandja.
clipeum – medaljon
parmula – igasugune ümmargune kilp kreeklastel
parmatus – kilbiga relvastatu


Mőők kui mehelikkuse ja mőistuse sümbol

Euroopa kultuuriruumis algas teadlik mőőgakultuur Vana-Kreekas. Kreekakeelne sőna mahaire (lad. culter) tähendab lühikest kaheteralist mőőka (lad. gladiolus), mida kasutati ohvrilooma tapmiseks. Seda vőib pidada ka noaks. Nuga tähendab ohvrit, viha, surma. Noaga lőikamine on eraldamine, tükeldamine, ka vabastamine.
Kahe teraga nuga, gladiolus, sümboliseeris Vana-Kreeka kultuuris jőudu, väge, distsipliini ja mőődukat kooskőla. Ühel Vana-Kreeka vaasimaalil kujutatakse Orfeust lüüraga, kes tapetakse just niisuguse lühimőőgaga. Asjatundmatu arvates vőidakse selles näha militaarset agressiooni kultuuri vastu. Vana-Kreeka mőttemaailmas sümboliseeris see aga hoopis külma mőistuse distsipliini ja korrastatud elu vőitu instinktide ja emotsioonide spontaanse elu üle.
Mőők (lad. gladius) on tahte aktiivne aspekt, mis tähistab vőimu, valitsemist, őiglust kaitset, autoriteeti, kuninglikkust, juhti, vaprust, jőudu, valvsust, füüsilist hävitamist ja karskust. Mőők on mehelik printsiip, aktiivne jőud ja koos tupega (lad. vagina) kui naiseliku vastuvőtva printsiibiga ka falloslik.
Metafüüsilises mőttes on mőők mőistuse, arusaamise, selguse ja otsustusjőu sümbol, intellekti läbitungiva jőu ja vaimse otsustusvőime sümbol, pühakute ja kangelaste puutumatuse sümbol.


Trooja sőda ja doorlaste sisserändamine

Trooja sőda algas umbes aastal 1240 eKr. Ahhaialaste kavatsuste ja huvide kohaselt ei tahetud piirduda ainult suure saagiga, vaid eesmärgiks oli jőuka ja soodsa meretee ääres paikneva riigi vallutamine. Trooja piiramine aga venis ning vastu ootusi linn kiiresti vallutada kandsid ahhaialased ise suuri kaotusi ja usus välksőja őnnestumisse ei olnud ka nende tagala piisavalt ette valmistatud.

Trooja sőja sündmusi ja ahhaialaste tagasipöördumist Trooja alt käsitlevad Homerose surematud eeposed "Ilias" ja "Odüsseia". Olgu kohe öeldud – "Ilias" ei ole poeesia, vaid riimistatud ajalookroonika, milles töödeldud suusőnalisi pärimusi, kuid nagu ajalugu on seda mitmete teiste eeposte puhul tőestanud, säilib suusőnaline pärimus verbaalses kultuuris ülitäpselt ja moonutamatult.
Trooja sőda kurnas ja nőrgestas ahhaia-Kreekat ning Thykididese arvates (I, 12) tungisid 80 aastat pärast Trooja sőda, seega – 12. sajandi keskpaiku, Kreeka territooriumile dooria hőimud, kes tőid endaga kaasa raua kasutamise haruldase ja edaspidi kogu elu kujundava oskuse. Kreeka traditsioon jutustab mükeene suguvősast perseiididest pärit Heraklese järglaste tagasitulekust oma esivanemate maale.


Achilleuse kilp kui kosmoloogiline maailmapilt

Homeros "Ilias" XVIII 468-608

Homeros annab Achilleuse kilbi valmistamise kohta üksikasjalise ja väga täpse kirjelduse. Kogu XVIII peatükk on pühendatud relvade tegemisele. Relvameistriks on sepp Hephaistos, kelle soovile vastavalt kakskümmend suud puhusid ääsil tuld, tugevamalt vői nőrgemalt, Homeros kiidab meistri oskust (470).

474–475 on loetletud materjalid, mida sepp kilbi tegemisel tarvitas: vask, lüütina, kuld, hőbe. Juba nende metallide koos kasutamine viitab kőrgetasemelisele metallide töötlemise oskusele ja tehnikale.

475–477 on juttu alasist, haamrist ja pihtidest.

478–480 "valmistab kőige enne määratu suure ja kindla kilbi, mis on taotud kummi, välkuva äärisega ja viiekihilise." Seega on Achilleuse kilbi kirjelduse puhul tegemist esimeste kirjalike andmetega mitmekihilisest soomusest!

481–482 kőige pealmise kihi peale "nikerdas kunstikalt sepp kujud".

483–489 joonisel A – kilbi keskkohal on maa ja taevas, meri ja rändav, väsimatu päike, täiskuu ja tähtede plejaadid Orion ja Suur Karu.


Suure Karu nimetamine on tähelepanuväärne, sest Trooja linna piiramisest vőtsid osa arkaadialased.
Vana- Kreeka ajaloolased räägivad ka mingist Arkaadiast tulnud suguharust. Nendes paikades oli karu püha loom, rituaalse salakultuse objekt. Arkaadia tuleneb sőnast arkades – karu rahvas. Vanad arkaadialased peavad ennast pärinevaks Arkase maa jumalast. Arkas – karu.
Kreeka mütoloogiast selgub, et Arkas oli nümf Kallistuse poeg. Kallistus on aga väga sarnane jahijumalanna Artemisele. Praegu tähendab Kallistus taevalaotuses Suurt Karu ja Arkas Väikest Karu.
Erilised tootemlikud ja maagilised jőud, mida omistati karule ulatuvad Kreekast kaugele pőhjapoolsetele aladele. Merovingide aegsed ardennid selgitavad nime Ursus (lad. karu) andmist kogu kuninglikule dünastiale. Nime jőudu näitab ka selletüveliste nimede levikut nagu Ursula. Ja veelgi huvitavam – gallia keeles sőna art vői arth ja sellest tulenevad nimekujud Artur, Arthur (hisp Artus) – kuningas, kes oli merovingide kaasaegne ja kuulus samasse müstilisse karu tsüklisse.
Karu kui jőu ja sigiva energia sümbol on laialt levinud vapiloomana: Berliin, Bern, Đveitsi kantonite vappidel, Pärnu, Halinga vald jne.
Keskmine ring A on seega kreeklaste kosmos, mis tähendab korda, täpsemalt maailmakorda, millel püsib kőik. Kosmos – ordo, kord on see, mille püsib kőik, kogu elu ta kőikides üksikavaldustes.
Kreeklasele tähendas seega elu püsimine ja selle kaitse eelkőige harmooniat, kooskőla kosmilise maailmakorraga ehk täpsemalt selle kehtestamist ajalises maises elus.

Kosmos, kaos, saatus

Kreeklastele tähendas see kolme mőistet, mida kogeti ja elati läbi elu määravate realiteetidena: kaos, kosmos ja saatus.
Jumalad ja saatus (kr moira) on eksistentsi viimased ja kőrgemad alused, saatus vőimu ja valitsemise printsiip.
Kosmos on reaalsus, milles jagamatult valitseb saatus ehk seaduspärasus. Saatus tegutseb ja valitseb kosmoses, kuid kosmos kui kord, millel püsib maailmkőiksus piirneb kaosega. Kaos kui alge (kr arhe) ei tunne ühtegi kőrgemat vőimu enda üle. Kaos ja kosmos olid ürginimesele kogu olev, ta oleles selles aga "meiena", sugukonna kehana, kogukonnana, hőimuna. Hőim, kogukond ongi sotsiaalne kosmos, kooskőla sellega on kaose vőitmine ja vőit saatuse üle. See on iseloomulik mistahes folkloorsele, traditsioonilisele teadvusele.
Tegelikkuses realiseerub see lisaks veel rituaalile, milles need kolm – kosmos, kaos ja saatus korrastavad oma vahekorrad. Rituaal on seose mőistega tabu, püha – ja see on kosmiline, sest rituaalis taasluuakse kosmiline olemine.
"Rituaal on rajatud taeva liikumise pidevusele, nähtuste korrale ja rahva käitumisele maa peal. Kui taevased ja maised nähtused toimuvad regulaarselt, siis rahvas vőtab neid eeskujuna, peegeldab taevaste nähtuste selgust ja kooskőlastub maiste ilmingute iseloomuga." (4.saj eKr , raamatust Tso Czyan)
Kosmilise korra jäljendamine on "meie" vőit kaose üle ja individuaalsel selle "meie" läbi.
Prevaleerib kollektiivne teadvus. Hőim, kogukond on mikrokosmos, kooskőla sellega on kaose vőitmine ja vőit saatuse üle.
Kaosena on rituaal orgia, dionüüsoslik müsteerium. Just matriarhaadis valitsesid orgastilised müsteeriumid nagu Kybele kultus, mis hilises Rooma impeeriumis keelati ja selle poolehoidjad hukati Roomas ühe öö veresaunas. Nende aeg oli läbi. Naisvőimu iseloomustavad orgastilised rituaalid, millede elavnemist täheldame jällegi uusimal, modernsel ajal ning see on tähelepanuvääriv ilming. Kaos rituaalis on kosmilise harmoonia ületamine, kaost haaramata jääb inimene saatusele alla. Seda elas kreeklane läbi erilise pingega, see oli aluseks ka tema esteetikale.
Herodotos kirjutab: "Surm on inimesele parem kui elu" (Ajalugu 1, 30) ja iga kreeklane teadis seda. Surm on eelindividuaalne olemine kőigiga kooskőlas, "meie"sees. Indiviid elab selles välise orjuse ja sisemise vabaduse vahelises pinges ja vőitluses – see on kangelane.

Kuna Homerose kirjeldatud Hephaistose kilp on kunstiteos, tuleb pőgusalt peatuda ka kreeklaste kosmose mőistest tuleneval arusaamal esteetikast.
Kosmos on kreeklasele absoluutse ja esteetilise kooslus, kuna ta oli jumalikkuses määratlematu ja teisalt samal ajal inimlikus dimensioonis selge ja mőistetav. Selles koosluses – poolustes, milleks on jumalik-inimlik ühtlasi täiuslikeim kunstiteos. Kosmilise elu seaduspärasus väljendub esteetilise ja eetilise koosluses, loovas Sőnas, logos’es. Ontoloogilis-esteetiline ja eetiline on tervik, universaalne ja seaduspärane, alati őige, inimene sai selles oma olemise mőtte ja ilu.
Just seepärast dekoratiivne ja konstruktiivne – kunst ja käsitöö oli üks. Ta sai selle mitte iseendalt, vaid kőrgematelt jőududelt – alluvad nemadki saatusele. Selles oli inimeste ja jumalate ühtsus – sillaks nende vahel kangelane.
Kosmose täiuslikkus on selles, et see kord, mis loova printsiibi Logose läbi, mis tähendab ka mőistust, omab sophiat – tarkust, organiseerimisvőimet, kujundamist, ka asjade tegemist; harmooniat, mis korraldab asju ja teeb nad tunnetatavaiks ja ühendab erinevad osad kooskőlaks, olles ühtlasi tervis, hüve ja ilu; sümmeetrias, mis loob tasakaalu ja sümfoonias, mis loob kooskőla.

Kuni püsib kord, püsib maailm – kosmos. Korralagedus, korra vastand – see on häving. Korralagedus, korra puudumine ei ole vabadus. Korralageduse sallimine on haiguse, seega hävingu sallimine. Kord ise on sallimatu korralageduse suhtes nagu tőde vale suhtes. Tőde ja vale, kord ja korralagedus ei saa asetseda ühel tasandil, valitseb emb-kumb ja vastastikune sallimatus.

490–509 I annab Homeros värvika pildi kirevast linnaelust rahu ajal: rahvarohkes linnas on pulmad ja pidu, laulud ja tantsud, lüürad ja vilepillid, pikk lőik kirjeldab kohtumenetlust ja sellega kaasnevat rohket rahva osavőttu, st kohtupidamine on avalik-őiguslik toiming.

509–540 II pikk kirjeldus sőjaajast, millest vőtavad osa ka jumalad Ares ja Pallas Athena. Pikk lőik käsitleb karjaröövi, mis sel ajal oli tähtis sőjategevuse objekt.

514–549 III kirjeldab uudismaakündmist paarishärgadega, kus adra ümberpööramiskohal kostitati kündjat veinipeekrist. Et kullast tehtud maa kilbil mustana paistis, on meistri eriline kunst.

550–560 IV kirjeldab saagi koristamist valitseja silma all ja toidu valmistamist vilja lőikajatele.

561–572 V on eraldi pühendatud tähtsale kultuurile – viinamarjadele. Viinamarjakoristamine on rőőmus töö, mida noorukid teevad lauldes ja tantsides.

573–586 VI on juttu kőrgesarvisest veisekarjast ja karjatamisest, millega kaasnes alati metsloomade, kiskjate rünnakuoht. Lővide rünnakut karjale püüavad tőrjuda koerad ja karjased.

587–589 VII eraldi lőik pühendatud tähtsale karjakasvatuse liigile – lambakasvatusele.

590–606 VIII kőneleb tantsudest ja lauludest, ringtantsu lauldes tantsivatele noortele, täis rőőmu ja elulusti, mida rahvas vaatab pealt taevaliku lauliku lüüra saatel.

607–608 IX viimaks tagus ta kilbile ürg-Okeanuse igitormava jőe sőőrina ümber kilbi.


"Nii tagus valmis kilbi suure ja kindla Hephaistos."

Sepp Hephaistose tehtud Achilleuse kilp on saanud omaette teadusliku huvi objektiks, pőhjustades kommentaare ja interpretatsioone.

Pontiuse Heracleides oma traktaadis "Homerose allegooriad" nägi kilbis maa ja taeva sümboolset kujutamist, samuti Philostrates Noorem juba 3. sajandil –

Homerose järgi on see kilp ümmargune, samuti rőngas kilbi ümber – sőőr, ookeani jőgi.
A – taevas ja tähed.
W.Schadewalt (Von Homers Welt und Werk, Leipzig 1944), kes on teemat pőhjalikult käsitlenud, teeb kokkuvőtte: kilbil on kujutatud kogu inimese maine elu nagu seda mőistab Homeros, elu kőigi oma vastuolude ja igavese tähendusega. Valmistatuna lahinguks on ta ühtlasi elu sümbol nagu eepos ise, kujutades sőda ja surma on maailma ja üldinimlikku elu hőlmav apoteoos.
Kuid siin on ka kontseptsioon kaitsest. Kaitse koosneb mitte ainult relvastatud jőududest, vaid kogu maa ressurssidest ja tahtest seda kaitsta. Seega Achilleuse kilp on kaitserelvana ühtaegu nii see, millega kaitstakse, kui see, mida kaitstakse. See on sügavalt läbitunnetatud olemine, mis on ühtaegu universaalne, kosmiline, maailmakőiksust haarav ja sinna kuuluv, kui lokaalne, kohalik, vaid ühte rahvast haarav seisund. Kuid selle kohaliku ja lokaalse nägemine avaras elu ja olemasolu universaalses kontekstis on suurejooneline. Siin on loodud olemasolu universaalne tervik ja selle läbielamine kriisisituatsioonis – sőjas.


Heraklese vägiteod

Kui lakatakse küttimast ja keskendutakse pőllumajandusele ja karjakasvatusele, saavutab inimene suurema sőltumatuse loodusjőudude stiihiast, nőrgeneb inimese ja metsloomade vaheline kokkukuuluvustunne, aga ka metsloomade kui loodusjőudude kartmine. Inimene eraldub Suurest Emast, Loodusest ja hakkab ise kehtestama valitsust Natura – loodusjőudude üle. Viimaste kehastuseks ühiskonnas oli naine, naisvőim, mis oli tingitud eluviisist , kus rahvastiku taastootmine toimus olukorras, kus mehed olid enamasti jahil ja röövimas ning seetőttu määratleti lapsed mitte isade, vaid emade järgi. Isadus ei olnud määrav.
Heraklese vägiteod pärinevad nimelt sellest üleminekuajast, mil looduslik naisvőim vőidetakse ja saab alguse meeskeskne kultuur.
Kőigis Heraklese vägitegudes (Nemea lővi tapmine, Lerna Hydra tapmine, Artemise kuldsarvede ja hőbedajalgse pődra kinnipüüdmine ja Mükeenesse viimine, Erymantose mäe metskuldi tapmine, Augeiase tallide puhastamine, Stymphalose linna puhastamine kiskjatest lindudest, Kreetalt metsiku sőnni toomine, kuningas Diomedese inimsööjate hobuste taltsutamine ja kuninga söötmine hobustele, Hippolyte vöö toomine, hiiglane Geryoni karja röövimine ja Mükeenesse toomine, hiiglaste vőitmine, hesperiidide aiast kolme kuldőuna toomine, Prometheust piinava kotka tapmine ja inimsoo heategija vabastamine, pőrgukoer Kerberose toomine allilmast) väljendub selgelt üks mőte – kangelane, meesprintsiip, kasutades mőistust ja füüsilist jőudu, saavutab vőidu kőigi loodusjőudude üle.
Üheks olulisemaks vägiteoks on Heraklese vőit amatsoonide üle kui meesprintsiibi vőit naisprintsiibi üle.

Kuninganna Hippolytel on sőjajumal Arese kingitud vöö, mis sümboliseerib naise seksuaal-agressiivset jőudu. Armudes Heraklesse lubab ta vöö mehele, seega – väärilise mehe ilmudes tunneb naine end naisena ja alistub. Amatsoonid, kartes, et Herakles röövib neilt kuninganna, ründavad raevukalt Heraklese väge, kuid langevad enamasti Heraklese löökidest ja ülejäänud koos Hippolitega vőetakse vangi. Hippolite annab Heraklesele oma kuldvöö kui naisvőimu, matripotentsi sümboli.

Sama idee on kujutatud kreeka vaasimaalil (~ aastast 540 eKr, Briti Muuseum), kus Achilleus tapab Penthesilea – meesprintsiibi, meeskeskse ajastu saabumisel Natura – naiselikkuse alistamine.

Meie jaoks kőige huvitavam ja olulisem on see, mis tegelikult toimus kultuuris Kreekas Homerose – Heraklese ajastul. Kreeka kui kogu Euroopa kultuuri häll on seega kogu euroopaliku kujunemise ja euroopa kaudu – sest just Euroopa oli see, kes läks kogu maailma – palju avarama tähendusega.
Mis toimus üleminekul pronksiajast rauaaega, missugune kardinaalne toimus kultuuritüübis ja miks see on oluline praegusele ajale? Seepärast, et Heraklese isikus teostub kultuuris täielik pööre: Herakles – heroe, kangelane, on mehelikkuse arhetüüp ja seega klassikalise hellenistliku kultuuri algus, mis kristluses saavutas oma kőrgeima teostuse ja nimelt: looduse, natura, naispooluse metsikud jőud (Kybele kultus ja selletaolised müsteeriumid) allutati ja korrastati käsualuseks. Kőrgem kultuur saab olla ainult mőistuse, teadmise, tahte ja vastutuse kultuur. Emotsioonide-ja stiihiamaailm peab olema allutatud mőistuse ja tahte läbi teadmisele – tunnetatud universaalsele maailmakorrale, hierarhilisele korrale, kus valitseb meesprintsiip. Vaim pidi hakkama keha üle valitsema.
Hellenism valmistas teed ette kristlusele, kus see leidis oma täiusliku kuju munkluses, mille koht kultuuris on vőrreldav tippsportlaste omaga spordis.
Amatsoonid on naisjőu avaldus, loodusjőu avaldus – need tuleb hävitada, alistada meesprintsiibile, mőistusele, teadmisele ja tahtele. See on üks osa terviklikust kaitsetahtest – mehelikkuse printsiip. Soorollid viiakse vastavusse kosmose korraga, maailmakorraga.
Herakles tapab amatsoonid, allutab metsikud loodusjőud, kuis samatähenduslik on kentaur Nessose, loominimese ehk inimlooma ehk looma tapmine inimeses. Algab uus ajastu kultuuris – mőistuse ja harmoonia valitsus, mis klassikalises antiik-kreeka kultuuris kujuneb aluseks, mille kristlus, lisades sellele Vaimu, viib täiuslikule tasandile.

Vaadates maali amforal (510. eKr), kus on kujutatud lavatsil poollamavas asendis einestavat Heraklest, keda teenindab naine, meenub tahtmatult Nietzche ütelus: "Der Mann soll zum Kriege erzogen werden und das Weib zur Erholung des Krieges: alles Andre ist Thorheit!" (Meest tuleb kasvatada sőjale, naist sőjamehe kosutajaks, kőik muu on rumalus.) Fr.Nietzsche "Also sprach Zarathustra." Alfred Kröner Verlag in Leipzig 1925. S.96


Universaalne maailmakord ja kaitsetahe

Trooja sőja ajast on maailm palju muutunud, ja teisalt ei ole Trooja sőja ajast maailmas midagi muutunud. Kőikide ajastute ja aegade rahvad läbi terve ajaloo on oma olemasolu säilitamises määratlemises samas olukorras.
Riigikaitse koosneb kogu riigi ressursist, milleks kőigepealt on rahvas ise, tema maa, oma toit, mida rahvas oma tööga oma maal toodab see on mida kaitstakse ja see kőik koos on see, millega kaitstakse, kuid kőige selle aluseks on arusaam universaalsest maailmakorrast, mis tähendab, et kogu inimühiskonna elu püsib siis kui elukorraldus vastab kosmose korrale, loodusseadustele, mis viiakse ellu sootsiumis, vastavuses sama objektiivse kőlblusseadusega. See eeldab terveid vaiste, vőimsat enesesäilitusinstinkti, kus kőik on juhitud mőistusest ja tunnetusest ja viiakse ellu tahte läbi. Kaitsetahte puudumine on tunnus nürinenud vaistudest, nőrgast enesesäilitusinstinktist, mőistuse jőuetusest ja tunnetuse puudumisest. Lühidalt – kőik sőltub eluenergiast.
Vanadele kreeklastele oli see filosoofilisel tasandil selge ja Achilleuse kilbi tsentrum – kosmos ja elu viimine harmooniasse ja sümfooniasse sellega. Herakleiidide alustatud hellenistlik kultuur leiab oma täiusliku väljenduse hellenismi esteetikas ja kogu elukorralduses. Pärast antiigi lőppu saab kogu Euroopa kőrgkultuuri kujunemise aluseks hellenistlik-kristlik kultuuritüüp, milles kogu elu pidi olema allutatud pideva pingutuse läbi mőistusele, teadmisele, tahtele, millega kaasnes ka vastutus.
Siia juurde kuulub ka maailmakorrale ja loodusseadustele vastav soorollide jaotus kui terve ja kaitsetahtelise ühiskonna alus.
Heaoluühiskonnas oma tarbimismeelsusega nürinevad inimese terved vaistud ja enesesäilitusinstinkt.
Aetakse segamini soorollid, mis toob kaasa tervikliku perekonna lagunemise. Feminism ja naisőiguslus on mäss universaalse maailmakorra ja loodusseaduste vastu. Mőistuse ja teadmise valitsuse asemel propageeritakse ja levivad lodevad eluhoiakud, milles määravaks ei ole enam mőistus ega teadmine, vaid tungid. Filmid propageerivad naisamatsoonlust, milledes kleenukesed tütarlapsed peksavad läbi toatäie turskeid mehi. Need filmid on kauged lihtsast meelelahutusest ja kujutavad endast tegelikult ideoloogilist propagandat ja tegelikult toimub protsess tagurpidiselt ajaloolisele progressile – tagasiminek Heraklese- eelsesse aega.
Just kohustuslik ajateenistus on see, mis peab moodustama ühiskonnas meeskodaniku kasvatuses selle, mida tunneme ürgse initsiatsiooniriitusena – mehe eksamina. Ürgses ühiskonnas, kus tajuti teravalt elu ohustatust, teati, et rahva kaitsetahe ja vőime sőltuvad mehe kasvatusest ja seega vőeti seda erilise tősidusega, mille tőttu ka noorukist meheks saamise riitused olid väga julmad ja esitasid kanditaadile mitmekülgselt kőrgeid nőudmisi nagu näiteks Spartas.
Seega palgaarmee on kogu ühiskonna säilimisele väga ohtlik variant ja viib meessoo mandumisele, feminiseerumisele. Meessoo mandumine toob aga paratamatuilt kaasa naise protesti, mis pahempidi pööratult väljendub feminismis. Selle tulemuseks omakorda on, et naised tahavad teha sageli kőike muud, ainult mitte täita oma loodusseaduslikku pőhirolli – emadust.
Seega toimub kőrgtehnoloogiaga käsikäes ühiskondliku elu tasandil inimsuhetes ja soorollide jaotumises tagasiminek ürgaega – toimub piltlikult öeldes kentauri taassünd. Inimese taasloomastamine on ta orjastamine. Kui inimese sisemine vabadus on mőistuse valitsemises tungide üle – siis orjastamine algab tungide vabastamisega, ka loomuvastaste tungide legaliseerimisega, mis teeb inimese nende orjaks ja mida ta ise peab ekslikult vabaduseks. Seespidisele orjusele lisandub aga alati ka välispidine.
Selles on IT ajastu uusbarbaarsus.

Kasutatud kirjandus

1. Homeros "Ilias". ERK, Tallinn 1960, lk 317–320.
2. Heinz Machatscheck "Unterhaltsame Wappenkunde", Verlag Neues Leben Berlin 1981.
3. Meyers Großes Konversations-Lexikon, Sechste Auflage, 17. Band Leipzig und Wion 1907.
4. J.C.Cooper "Lexikon Alter Symbole", VEB E.A. Seemann Verlag, Leipzig 1986. S.159.
5. A.S. Losjev "Istorija antit¨noi estetiki (ranjaja klassika)", Moskva, 1963.
6. Filostrat Star¨ij i mlad¨ij "Kartinő. Kallistrat. Statui". 1935.
7. W.Schadewalt "Von Homers Welt und Werk", Leipzig, 1944.
8. La Roche "Die Homeriche Textkritik in Altertum", L., 1866.
9. Marki¨ "Gomer i jego poemő", Moskva, 1962.
10. Augustinus "De Ordo", käsikiri.