Conventus Terra Mariana > ├ťhiskond > Achilleuse kilp, Herakles ja kaitsetahe (2001)

Achilleuse kilp, Herakles ja kaitsetahe (2001)

 
Einar Laigna
teoloog ja ohvitser, CTM r├╝├╝tel

"Mehe k├Ątt oma poole ju raud ise t┼Ĺmbab!"
Od├╝sseia, XVI, 294 ja XIX, 13

Ajalugu on terviklik protsess, ta ├╝ksikud epohhid ei ole ├╝ksteisest eraldatud mingite veekindlate vaheseintega nagu oleks ├╝ksiku ajastu v┼Ĺi ajaloo aeg midagi t├Ąiesti originaalset ja ainulaadset, millel pole minevikuga mingit tegemist. Me kanname endas kogu minevikku, seda mitte ainult bioloogiliselt, sarnanedes k┼Ĺiges oma esivanematele, nende pikale reale tagasi ajaloo h├Ąmarusse, oleme "nemad" t├Ąna. Sama kehtib mentaalsusajaloo kohta ja l┼Ĺpuks ajaloo sisu, ta m┼Ĺte, mis tuleneb olemasolust ja selle m┼Ĺtestamisest endast, j┼Ĺud, mis m├Ą├Ąravad ja kujundavad ajaloolist protsessi – need on ikka needsamad, mis alati.
Tavateadvuse n┼Ĺrkus on ajaloolise m├Ąlu ├╝lim l├╝hiajalisus, seda nii ontoloogilises kui f├╝logeneetilises plaanis. Suurim eksitav illusioon on progressi m┼Ĺiste emotsionaalne l├Ąbielamine teadvust ja suhtumist kujundava faktorina ja ajaloolise regressi mittetunnistamine vaatamata ajaloo faktidele. S┼Ĺna areng emotsionaalse terminina on midagi muud kui teadusliku m┼Ĺistena, kus ta t├Ąhendab ainult kujunemist ja muutusi. Kokkuv┼Ĺtteks: iseenese, oma aja ja ajaloo m┼Ĺistmisel on terve rida takistavaid tegureid, mis tulenevad inimeluea l├╝hidusest ja traditsiooni mittetundmisest. Ajaloolised rahvad, kes loonud kultuure ja riike, on alati kiivalt tundnud ja p├╝haks pidanud minevikku – p├╝ha minevikku ja toetunud alati sellele, mis kunagi olnud. Tuleb m├Ąletada endisi aegu – kultuuris olelev inimene omab ajaloolist m├Ąlu, ta olevik on alati pika ja auv├Ą├Ąrse ajaloo, p├╝ha mineviku k├Ąesolev ajahetk.
Vanad eeposed t├Ąitsid minevikus seda ajaloolise m├Ąlu osa, suus┼Ĺnalises elavas traditsioonis ajalugu oli lugulauludes elav ja kestev. Eeposed on kangelaste ajastu ajalugu. Seda on ka Homerose "Ilias" ja "Od├╝sseia".
Ajaloo, eriti kaugema ajaloo tundmine kahandab meie enesekindlust ja arvamust nagu oleksime meie ajaloolise progressi, inimkonna arengu tipp. Tavakujutlus ├╝rginimesest ja tema f├╝├╝silisest v├Ąljan├Ągemisest ja intellektuaalsetest v┼Ĺimetest, tema maailman├Ągemusest ja selle m┼Ĺistmisest ning olemasolu m┼Ĺtestamisest ega vasta tegelikkusele.
Progressi m┼Ĺiste emotsionaalne k├Ąsitlus teadvuselemendina ei ole hea eeldus ajalooprotsessi m┼Ĺistmiseks.
P┼Ĺgus pilguheit Homerose aegadesse veenab meid selles, et maailmas ei ole olemuslikult midagi uut ja Trooja s┼Ĺja kangelase Achillesue kilp, mida laulikust ajalookroonik peensusteni kirjeldab on terviklik maailmakontseptsioon, kokkuv┼Ĺte inimlikust elust, sellest mida kaitsti ja millega kaitsti.


Kilp kui s├╝mbol ja kui relv

Kilp on kantav kaitserelv ja valmistati antiigis nii puust kui punutud, nahast, metallist ja kombineeritult (n├Ąiteks puu, nahk ja metall). Varakeskajast hakatakse kilpe m├Ąrgistama isiku perekonna v┼Ĺi kogu rahva s├╝mboolikaga vappidega.
Kilp s├╝mboliseerib kaitset, pelgupaiga otsimist (NATO kilp), ta on kaitsev, naiselik j┼Ĺud. Ikonograafias iseloomustab kilp nii jumalikkust kui kangelaslikkust. * Egiptuse s┼Ĺja-jumalanna Neith kannab kilpi kui atribuuti. Kreekas oli kilp Arese ja Ateena atribuut, mis koos turvisega t├Ąhendab kaitset. Turvis kui riietusese kaitses ┼Ĺlgu ja rinda, kilp kogu keha. Kilp koos odaga s├╝mboliseerib meheiga, vastuv┼Ĺtva relvana aga t├Ąhendab naiselikkust ja kaitset.
Kreeka kilp oli ├╝mmargune, hilisemal ajal ovaalne – 1,5 m pikk, k├╝lgedel v├Ąljal┼Ĺigetega, mida nimetati kergjalav├Ąe b├Ąooti kilbiks. Amatsoonidel oli kasutusel poolkuu-kujuline kilp – pelte.
Rooma scutum oli ristk├╝likukujuline kumer v┼Ĺi ristk├╝likukujuline l┼Ĺigatud otstega kogu keha varjav kilp, mis on t├Ąnap├Ąeval uuesti kasutusele v┼Ĺetud politsei├╝ksustes, karabinjeeridel ja mujal, kus on taas kasutusele v┼Ĺetud ka vanarooma taktika.
Roomas oli kasutusel ka ├╝mmargune kilp – clupeus, l├Ąbim┼Ĺ┼Ĺt 1 m – ja seda kasutati ratsav├Ąes.
scutum – kilp, p├Ąikeseketas, millest tuleneb s┼Ĺna scutatus – kilbikandja.
clipeum – medaljon
parmula – igasugune ├╝mmargune kilp kreeklastel
parmatus – kilbiga relvastatu


M┼Ĺ┼Ĺk kui mehelikkuse ja m┼Ĺistuse s├╝mbol

Euroopa kultuuriruumis algas teadlik m┼Ĺ┼Ĺgakultuur Vana-Kreekas. Kreekakeelne s┼Ĺna mahaire (lad. culter) t├Ąhendab l├╝hikest kaheteralist m┼Ĺ┼Ĺka (lad. gladiolus), mida kasutati ohvrilooma tapmiseks. Seda v┼Ĺib pidada ka noaks. Nuga t├Ąhendab ohvrit, viha, surma. Noaga l┼Ĺikamine on eraldamine, t├╝keldamine, ka vabastamine.
Kahe teraga nuga, gladiolus, s├╝mboliseeris Vana-Kreeka kultuuris j┼Ĺudu, v├Ąge, distsipliini ja m┼Ĺ┼Ĺdukat koosk┼Ĺla. ├ťhel Vana-Kreeka vaasimaalil kujutatakse Orfeust l├╝├╝raga, kes tapetakse just niisuguse l├╝him┼Ĺ┼Ĺgaga. Asjatundmatu arvates v┼Ĺidakse selles n├Ąha militaarset agressiooni kultuuri vastu. Vana-Kreeka m┼Ĺttemaailmas s├╝mboliseeris see aga hoopis k├╝lma m┼Ĺistuse distsipliini ja korrastatud elu v┼Ĺitu instinktide ja emotsioonide spontaanse elu ├╝le.
M┼Ĺ┼Ĺk (lad. gladius) on tahte aktiivne aspekt, mis t├Ąhistab v┼Ĺimu, valitsemist, ┼Ĺiglust kaitset, autoriteeti, kuninglikkust, juhti, vaprust, j┼Ĺudu, valvsust, f├╝├╝silist h├Ąvitamist ja karskust. M┼Ĺ┼Ĺk on mehelik printsiip, aktiivne j┼Ĺud ja koos tupega (lad. vagina) kui naiseliku vastuv┼Ĺtva printsiibiga ka falloslik.
Metaf├╝├╝silises m┼Ĺttes on m┼Ĺ┼Ĺk m┼Ĺistuse, arusaamise, selguse ja otsustusj┼Ĺu s├╝mbol, intellekti l├Ąbitungiva j┼Ĺu ja vaimse otsustusv┼Ĺime s├╝mbol, p├╝hakute ja kangelaste puutumatuse s├╝mbol.


Trooja s┼Ĺda ja doorlaste sisser├Ąndamine

Trooja s┼Ĺda algas umbes aastal 1240 eKr. Ahhaialaste kavatsuste ja huvide kohaselt ei tahetud piirduda ainult suure saagiga, vaid eesm├Ąrgiks oli j┼Ĺuka ja soodsa meretee ├Ą├Ąres paikneva riigi vallutamine. Trooja piiramine aga venis ning vastu ootusi linn kiiresti vallutada kandsid ahhaialased ise suuri kaotusi ja usus v├Ąlks┼Ĺja ┼Ĺnnestumisse ei olnud ka nende tagala piisavalt ette valmistatud.

Trooja s┼Ĺja s├╝ndmusi ja ahhaialaste tagasip├Â├Ârdumist Trooja alt k├Ąsitlevad Homerose surematud eeposed "Ilias" ja "Od├╝sseia". Olgu kohe ├Âeldud – "Ilias" ei ole poeesia, vaid riimistatud ajalookroonika, milles t├Â├Âdeldud suus┼Ĺnalisi p├Ąrimusi, kuid nagu ajalugu on seda mitmete teiste eeposte puhul t┼Ĺestanud, s├Ąilib suus┼Ĺnaline p├Ąrimus verbaalses kultuuris ├╝lit├Ąpselt ja moonutamatult.
Trooja s┼Ĺda kurnas ja n┼Ĺrgestas ahhaia-Kreekat ning Thykididese arvates (I, 12) tungisid 80 aastat p├Ąrast Trooja s┼Ĺda, seega – 12. sajandi keskpaiku, Kreeka territooriumile dooria h┼Ĺimud, kes t┼Ĺid endaga kaasa raua kasutamise haruldase ja edaspidi kogu elu kujundava oskuse. Kreeka traditsioon jutustab m├╝keene suguv┼Ĺsast perseiididest p├Ąrit Heraklese j├Ąrglaste tagasitulekust oma esivanemate maale.


Achilleuse kilp kui kosmoloogiline maailmapilt

Homeros "Ilias" XVIII 468-608

Homeros annab Achilleuse kilbi valmistamise kohta ├╝ksikasjalise ja v├Ąga t├Ąpse kirjelduse. Kogu XVIII peat├╝kk on p├╝hendatud relvade tegemisele. Relvameistriks on sepp Hephaistos, kelle soovile vastavalt kaksk├╝mmend suud puhusid ├Ą├Ąsil tuld, tugevamalt v┼Ĺi n┼Ĺrgemalt, Homeros kiidab meistri oskust (470).

474–475 on loetletud materjalid, mida sepp kilbi tegemisel tarvitas: vask, l├╝├╝tina, kuld, h┼Ĺbe. Juba nende metallide koos kasutamine viitab k┼Ĺrgetasemelisele metallide t├Â├Âtlemise oskusele ja tehnikale.

475–477 on juttu alasist, haamrist ja pihtidest.

478–480 "valmistab k┼Ĺige enne m├Ą├Ąratu suure ja kindla kilbi, mis on taotud kummi, v├Ąlkuva ├Ą├Ąrisega ja viiekihilise." Seega on Achilleuse kilbi kirjelduse puhul tegemist esimeste kirjalike andmetega mitmekihilisest soomusest!

481–482 k┼Ĺige pealmise kihi peale "nikerdas kunstikalt sepp kujud".

483–489 joonisel A – kilbi keskkohal on maa ja taevas, meri ja r├Ąndav, v├Ąsimatu p├Ąike, t├Ąiskuu ja t├Ąhtede plejaadid Orion ja Suur Karu.


Suure Karu nimetamine on t├Ąhelepanuv├Ą├Ąrne, sest Trooja linna piiramisest v┼Ĺtsid osa arkaadialased.
Vana- Kreeka ajaloolased r├Ą├Ągivad ka mingist Arkaadiast tulnud suguharust. Nendes paikades oli karu p├╝ha loom, rituaalse salakultuse objekt. Arkaadia tuleneb s┼Ĺnast arkades – karu rahvas. Vanad arkaadialased peavad ennast p├Ąrinevaks Arkase maa jumalast. Arkas – karu.
Kreeka m├╝toloogiast selgub, et Arkas oli n├╝mf Kallistuse poeg. Kallistus on aga v├Ąga sarnane jahijumalanna Artemisele. Praegu t├Ąhendab Kallistus taevalaotuses Suurt Karu ja Arkas V├Ąikest Karu.
Erilised tootemlikud ja maagilised j┼Ĺud, mida omistati karule ulatuvad Kreekast kaugele p┼Ĺhjapoolsetele aladele. Merovingide aegsed ardennid selgitavad nime Ursus (lad. karu) andmist kogu kuninglikule d├╝nastiale. Nime j┼Ĺudu n├Ąitab ka sellet├╝veliste nimede levikut nagu Ursula. Ja veelgi huvitavam – gallia keeles s┼Ĺna art v┼Ĺi arth ja sellest tulenevad nimekujud Artur, Arthur (hisp Artus) – kuningas, kes oli merovingide kaasaegne ja kuulus samasse m├╝stilisse karu ts├╝klisse.
Karu kui j┼Ĺu ja sigiva energia s├╝mbol on laialt levinud vapiloomana: Berliin, Bern, ─Éveitsi kantonite vappidel, P├Ąrnu, Halinga vald jne.
Keskmine ring A on seega kreeklaste kosmos, mis t├Ąhendab korda, t├Ąpsemalt maailmakorda, millel p├╝sib k┼Ĺik. Kosmos – ordo, kord on see, mille p├╝sib k┼Ĺik, kogu elu ta k┼Ĺikides ├╝ksikavaldustes.
Kreeklasele t├Ąhendas seega elu p├╝simine ja selle kaitse eelk┼Ĺige harmooniat, koosk┼Ĺla kosmilise maailmakorraga ehk t├Ąpsemalt selle kehtestamist ajalises maises elus.

Kosmos, kaos, saatus

Kreeklastele t├Ąhendas see kolme m┼Ĺistet, mida kogeti ja elati l├Ąbi elu m├Ą├Ąravate realiteetidena: kaos, kosmos ja saatus.
Jumalad ja saatus (kr moira) on eksistentsi viimased ja k┼Ĺrgemad alused, saatus v┼Ĺimu ja valitsemise printsiip.
Kosmos on reaalsus, milles jagamatult valitseb saatus ehk seadusp├Ąrasus. Saatus tegutseb ja valitseb kosmoses, kuid kosmos kui kord, millel p├╝sib maailmk┼Ĺiksus piirneb kaosega. Kaos kui alge (kr arhe) ei tunne ├╝htegi k┼Ĺrgemat v┼Ĺimu enda ├╝le. Kaos ja kosmos olid ├╝rginimesele kogu olev, ta oleles selles aga "meiena", sugukonna kehana, kogukonnana, h┼Ĺimuna. H┼Ĺim, kogukond ongi sotsiaalne kosmos, koosk┼Ĺla sellega on kaose v┼Ĺitmine ja v┼Ĺit saatuse ├╝le. See on iseloomulik mistahes folkloorsele, traditsioonilisele teadvusele.
Tegelikkuses realiseerub see lisaks veel rituaalile, milles need kolm – kosmos, kaos ja saatus korrastavad oma vahekorrad. Rituaal on seose m┼Ĺistega tabu, p├╝ha – ja see on kosmiline, sest rituaalis taasluuakse kosmiline olemine.
"Rituaal on rajatud taeva liikumise pidevusele, n├Ąhtuste korrale ja rahva k├Ąitumisele maa peal. Kui taevased ja maised n├Ąhtused toimuvad regulaarselt, siis rahvas v┼Ĺtab neid eeskujuna, peegeldab taevaste n├Ąhtuste selgust ja koosk┼Ĺlastub maiste ilmingute iseloomuga." (4.saj eKr , raamatust Tso Czyan)
Kosmilise korra j├Ąljendamine on "meie" v┼Ĺit kaose ├╝le ja individuaalsel selle "meie" l├Ąbi.
Prevaleerib kollektiivne teadvus. H┼Ĺim, kogukond on mikrokosmos, koosk┼Ĺla sellega on kaose v┼Ĺitmine ja v┼Ĺit saatuse ├╝le.
Kaosena on rituaal orgia, dion├╝├╝soslik m├╝steerium. Just matriarhaadis valitsesid orgastilised m├╝steeriumid nagu Kybele kultus, mis hilises Rooma impeeriumis keelati ja selle poolehoidjad hukati Roomas ├╝he ├Â├ veresaunas. Nende aeg oli l├Ąbi. Naisv┼Ĺimu iseloomustavad orgastilised rituaalid, millede elavnemist t├Ąheldame j├Ąllegi uusimal, modernsel ajal ning see on t├Ąhelepanuv├Ą├Ąriv ilming. Kaos rituaalis on kosmilise harmoonia ├╝letamine, kaost haaramata j├Ą├Ąb inimene saatusele alla. Seda elas kreeklane l├Ąbi erilise pingega, see oli aluseks ka tema esteetikale.
Herodotos kirjutab: "Surm on inimesele parem kui elu" (Ajalugu 1, 30) ja iga kreeklane teadis seda. Surm on eelindividuaalne olemine k┼Ĺigiga koosk┼Ĺlas, "meie"sees. Indiviid elab selles v├Ąlise orjuse ja sisemise vabaduse vahelises pinges ja v┼Ĺitluses – see on kangelane.

Kuna Homerose kirjeldatud Hephaistose kilp on kunstiteos, tuleb p┼Ĺgusalt peatuda ka kreeklaste kosmose m┼Ĺistest tuleneval arusaamal esteetikast.
Kosmos on kreeklasele absoluutse ja esteetilise kooslus, kuna ta oli jumalikkuses m├Ą├Ąratlematu ja teisalt samal ajal inimlikus dimensioonis selge ja m┼Ĺistetav. Selles koosluses – poolustes, milleks on jumalik-inimlik ├╝htlasi t├Ąiuslikeim kunstiteos. Kosmilise elu seadusp├Ąrasus v├Ąljendub esteetilise ja eetilise koosluses, loovas S┼Ĺnas, logos’es. Ontoloogilis-esteetiline ja eetiline on tervik, universaalne ja seadusp├Ąrane, alati ┼Ĺige, inimene sai selles oma olemise m┼Ĺtte ja ilu.
Just seep├Ąrast dekoratiivne ja konstruktiivne – kunst ja k├Ąsit├Â├ oli ├╝ks. Ta sai selle mitte iseendalt, vaid k┼Ĺrgematelt j┼Ĺududelt – alluvad nemadki saatusele. Selles oli inimeste ja jumalate ├╝htsus – sillaks nende vahel kangelane.
Kosmose t├Ąiuslikkus on selles, et see kord, mis loova printsiibi Logose l├Ąbi, mis t├Ąhendab ka m┼Ĺistust, omab sophiat – tarkust, organiseerimisv┼Ĺimet, kujundamist, ka asjade tegemist; harmooniat, mis korraldab asju ja teeb nad tunnetatavaiks ja ├╝hendab erinevad osad koosk┼Ĺlaks, olles ├╝htlasi tervis, h├╝ve ja ilu; s├╝mmeetrias, mis loob tasakaalu ja s├╝mfoonias, mis loob koosk┼Ĺla.

Kuni p├╝sib kord, p├╝sib maailm – kosmos. Korralagedus, korra vastand – see on h├Ąving. Korralagedus, korra puudumine ei ole vabadus. Korralageduse sallimine on haiguse, seega h├Ąvingu sallimine. Kord ise on sallimatu korralageduse suhtes nagu t┼Ĺde vale suhtes. T┼Ĺde ja vale, kord ja korralagedus ei saa asetseda ├╝hel tasandil, valitseb emb-kumb ja vastastikune sallimatus.

490–509 I annab Homeros v├Ąrvika pildi kirevast linnaelust rahu ajal: rahvarohkes linnas on pulmad ja pidu, laulud ja tantsud, l├╝├╝rad ja vilepillid, pikk l┼Ĺik kirjeldab kohtumenetlust ja sellega kaasnevat rohket rahva osav┼Ĺttu, st kohtupidamine on avalik-┼Ĺiguslik toiming.

509–540 II pikk kirjeldus s┼Ĺjaajast, millest v┼Ĺtavad osa ka jumalad Ares ja Pallas Athena. Pikk l┼Ĺik k├Ąsitleb karjar├Â├Âvi, mis sel ajal oli t├Ąhtis s┼Ĺjategevuse objekt.

514–549 III kirjeldab uudismaak├╝ndmist paarish├Ąrgadega, kus adra ├╝mberp├Â├Âramiskohal kostitati k├╝ndjat veinipeekrist. Et kullast tehtud maa kilbil mustana paistis, on meistri eriline kunst.

550–560 IV kirjeldab saagi koristamist valitseja silma all ja toidu valmistamist vilja l┼Ĺikajatele.

561–572 V on eraldi p├╝hendatud t├Ąhtsale kultuurile – viinamarjadele. Viinamarjakoristamine on r┼Ĺ┼Ĺmus t├Â├Â, mida noorukid teevad lauldes ja tantsides.

573–586 VI on juttu k┼Ĺrgesarvisest veisekarjast ja karjatamisest, millega kaasnes alati metsloomade, kiskjate r├╝nnakuoht. L┼Ĺvide r├╝nnakut karjale p├╝├╝avad t┼Ĺrjuda koerad ja karjased.

587–589 VII eraldi l┼Ĺik p├╝hendatud t├Ąhtsale karjakasvatuse liigile – lambakasvatusele.

590–606 VIII k┼Ĺneleb tantsudest ja lauludest, ringtantsu lauldes tantsivatele noortele, t├Ąis r┼Ĺ┼Ĺmu ja elulusti, mida rahvas vaatab pealt taevaliku lauliku l├╝├╝ra saatel.

607–608 IX viimaks tagus ta kilbile ├╝rg-Okeanuse igitormava j┼Ĺe s┼Ĺ┼Ĺrina ├╝mber kilbi.


"Nii tagus valmis kilbi suure ja kindla Hephaistos."

Sepp Hephaistose tehtud Achilleuse kilp on saanud omaette teadusliku huvi objektiks, p┼Ĺhjustades kommentaare ja interpretatsioone.

Pontiuse Heracleides oma traktaadis "Homerose allegooriad" n├Ągi kilbis maa ja taeva s├╝mboolset kujutamist, samuti Philostrates Noorem juba 3. sajandil –

Homerose j├Ąrgi on see kilp ├╝mmargune, samuti r┼Ĺngas kilbi ├╝mber – s┼Ĺ┼Ĺr, ookeani j┼Ĺgi.
A – taevas ja t├Ąhed.
W.Schadewalt (Von Homers Welt und Werk, Leipzig 1944), kes on teemat p┼Ĺhjalikult k├Ąsitlenud, teeb kokkuv┼Ĺtte: kilbil on kujutatud kogu inimese maine elu nagu seda m┼Ĺistab Homeros, elu k┼Ĺigi oma vastuolude ja igavese t├Ąhendusega. Valmistatuna lahinguks on ta ├╝htlasi elu s├╝mbol nagu eepos ise, kujutades s┼Ĺda ja surma on maailma ja ├╝ldinimlikku elu h┼Ĺlmav apoteoos.
Kuid siin on ka kontseptsioon kaitsest. Kaitse koosneb mitte ainult relvastatud j┼Ĺududest, vaid kogu maa ressurssidest ja tahtest seda kaitsta. Seega Achilleuse kilp on kaitserelvana ├╝htaegu nii see, millega kaitstakse, kui see, mida kaitstakse. See on s├╝gavalt l├Ąbitunnetatud olemine, mis on ├╝htaegu universaalne, kosmiline, maailmak┼Ĺiksust haarav ja sinna kuuluv, kui lokaalne, kohalik, vaid ├╝hte rahvast haarav seisund. Kuid selle kohaliku ja lokaalse n├Ągemine avaras elu ja olemasolu universaalses kontekstis on suurejooneline. Siin on loodud olemasolu universaalne tervik ja selle l├Ąbielamine kriisisituatsioonis – s┼Ĺjas.


Heraklese v├Ągiteod

Kui lakatakse k├╝ttimast ja keskendutakse p┼Ĺllumajandusele ja karjakasvatusele, saavutab inimene suurema s┼Ĺltumatuse loodusj┼Ĺudude stiihiast, n┼Ĺrgeneb inimese ja metsloomade vaheline kokkukuuluvustunne, aga ka metsloomade kui loodusj┼Ĺudude kartmine. Inimene eraldub Suurest Emast, Loodusest ja hakkab ise kehtestama valitsust Natura – loodusj┼Ĺudude ├╝le. Viimaste kehastuseks ├╝hiskonnas oli naine, naisv┼Ĺim, mis oli tingitud eluviisist , kus rahvastiku taastootmine toimus olukorras, kus mehed olid enamasti jahil ja r├Â├Âvimas ning seet┼Ĺttu m├Ą├Ąratleti lapsed mitte isade, vaid emade j├Ąrgi. Isadus ei olnud m├Ą├Ąrav.
Heraklese v├Ągiteod p├Ąrinevad nimelt sellest ├╝leminekuajast, mil looduslik naisv┼Ĺim v┼Ĺidetakse ja saab alguse meeskeskne kultuur.
K┼Ĺigis Heraklese v├Ągitegudes (Nemea l┼Ĺvi tapmine, Lerna Hydra tapmine, Artemise kuldsarvede ja h┼Ĺbedajalgse p┼Ĺdra kinnip├╝├╝dmine ja M├╝keenesse viimine, Erymantose m├Ąe metskuldi tapmine, Augeiase tallide puhastamine, Stymphalose linna puhastamine kiskjatest lindudest, Kreetalt metsiku s┼Ĺnni toomine, kuningas Diomedese inims├Â├Âjate hobuste taltsutamine ja kuninga s├Â├Âtmine hobustele, Hippolyte v├Â├ toomine, hiiglane Geryoni karja r├Â├Âvimine ja M├╝keenesse toomine, hiiglaste v┼Ĺitmine, hesperiidide aiast kolme kuld┼Ĺuna toomine, Prometheust piinava kotka tapmine ja inimsoo heategija vabastamine, p┼Ĺrgukoer Kerberose toomine allilmast) v├Ąljendub selgelt ├╝ks m┼Ĺte – kangelane, meesprintsiip, kasutades m┼Ĺistust ja f├╝├╝silist j┼Ĺudu, saavutab v┼Ĺidu k┼Ĺigi loodusj┼Ĺudude ├╝le.
├ťheks olulisemaks v├Ągiteoks on Heraklese v┼Ĺit amatsoonide ├╝le kui meesprintsiibi v┼Ĺit naisprintsiibi ├╝le.

Kuninganna Hippolytel on s┼Ĺjajumal Arese kingitud v├Â├Â, mis s├╝mboliseerib naise seksuaal-agressiivset j┼Ĺudu. Armudes Heraklesse lubab ta v├Â├ mehele, seega – v├Ą├Ąrilise mehe ilmudes tunneb naine end naisena ja alistub. Amatsoonid, kartes, et Herakles r├Â├Âvib neilt kuninganna, r├╝ndavad raevukalt Heraklese v├Ąge, kuid langevad enamasti Heraklese l├Â├Âkidest ja ├╝lej├Ą├Ąnud koos Hippolitega v┼Ĺetakse vangi. Hippolite annab Heraklesele oma kuldv├Â├ kui naisv┼Ĺimu, matripotentsi s├╝mboli.

Sama idee on kujutatud kreeka vaasimaalil (~ aastast 540 eKr, Briti Muuseum), kus Achilleus tapab Penthesilea – meesprintsiibi, meeskeskse ajastu saabumisel Natura – naiselikkuse alistamine.

Meie jaoks k┼Ĺige huvitavam ja olulisem on see, mis tegelikult toimus kultuuris Kreekas Homerose – Heraklese ajastul. Kreeka kui kogu Euroopa kultuuri h├Ąll on seega kogu euroopaliku kujunemise ja euroopa kaudu – sest just Euroopa oli see, kes l├Ąks kogu maailma – palju avarama t├Ąhendusega.
Mis toimus ├╝leminekul pronksiajast rauaaega, missugune kardinaalne toimus kultuurit├╝├╝bis ja miks see on oluline praegusele ajale? Seep├Ąrast, et Heraklese isikus teostub kultuuris t├Ąielik p├Â├Âre: Herakles – heroe, kangelane, on mehelikkuse arhet├╝├╝p ja seega klassikalise hellenistliku kultuuri algus, mis kristluses saavutas oma k┼Ĺrgeima teostuse ja nimelt: looduse, natura, naispooluse metsikud j┼Ĺud (Kybele kultus ja selletaolised m├╝steeriumid) allutati ja korrastati k├Ąsualuseks. K┼Ĺrgem kultuur saab olla ainult m┼Ĺistuse, teadmise, tahte ja vastutuse kultuur. Emotsioonide-ja stiihiamaailm peab olema allutatud m┼Ĺistuse ja tahte l├Ąbi teadmisele – tunnetatud universaalsele maailmakorrale, hierarhilisele korrale, kus valitseb meesprintsiip. Vaim pidi hakkama keha ├╝le valitsema.
Hellenism valmistas teed ette kristlusele, kus see leidis oma t├Ąiusliku kuju munkluses, mille koht kultuuris on v┼Ĺrreldav tippsportlaste omaga spordis.
Amatsoonid on naisj┼Ĺu avaldus, loodusj┼Ĺu avaldus – need tuleb h├Ąvitada, alistada meesprintsiibile, m┼Ĺistusele, teadmisele ja tahtele. See on ├╝ks osa terviklikust kaitsetahtest – mehelikkuse printsiip. Soorollid viiakse vastavusse kosmose korraga, maailmakorraga.
Herakles tapab amatsoonid, allutab metsikud loodusj┼Ĺud, kuis samat├Ąhenduslik on kentaur Nessose, loominimese ehk inimlooma ehk looma tapmine inimeses. Algab uus ajastu kultuuris – m┼Ĺistuse ja harmoonia valitsus, mis klassikalises antiik-kreeka kultuuris kujuneb aluseks, mille kristlus, lisades sellele Vaimu, viib t├Ąiuslikule tasandile.

Vaadates maali amforal (510. eKr), kus on kujutatud lavatsil poollamavas asendis einestavat Heraklest, keda teenindab naine, meenub tahtmatult Nietzche ├╝telus: "Der Mann soll zum Kriege erzogen werden und das Weib zur Erholung des Krieges: alles Andre ist Thorheit!" (Meest tuleb kasvatada s┼Ĺjale, naist s┼Ĺjamehe kosutajaks, k┼Ĺik muu on rumalus.) Fr.Nietzsche "Also sprach Zarathustra." Alfred Kr├Âner Verlag in Leipzig 1925. S.96


Universaalne maailmakord ja kaitsetahe

Trooja s┼Ĺja ajast on maailm palju muutunud, ja teisalt ei ole Trooja s┼Ĺja ajast maailmas midagi muutunud. K┼Ĺikide ajastute ja aegade rahvad l├Ąbi terve ajaloo on oma olemasolu s├Ąilitamises m├Ą├Ąratlemises samas olukorras.
Riigikaitse koosneb kogu riigi ressursist, milleks k┼Ĺigepealt on rahvas ise, tema maa, oma toit, mida rahvas oma t├Â├Âga oma maal toodab see on mida kaitstakse ja see k┼Ĺik koos on see, millega kaitstakse, kuid k┼Ĺige selle aluseks on arusaam universaalsest maailmakorrast, mis t├Ąhendab, et kogu inim├╝hiskonna elu p├╝sib siis kui elukorraldus vastab kosmose korrale, loodusseadustele, mis viiakse ellu sootsiumis, vastavuses sama objektiivse k┼Ĺlblusseadusega. See eeldab terveid vaiste, v┼Ĺimsat eneses├Ąilitusinstinkti, kus k┼Ĺik on juhitud m┼Ĺistusest ja tunnetusest ja viiakse ellu tahte l├Ąbi. Kaitsetahte puudumine on tunnus n├╝rinenud vaistudest, n┼Ĺrgast eneses├Ąilitusinstinktist, m┼Ĺistuse j┼Ĺuetusest ja tunnetuse puudumisest. L├╝hidalt – k┼Ĺik s┼Ĺltub eluenergiast.
Vanadele kreeklastele oli see filosoofilisel tasandil selge ja Achilleuse kilbi tsentrum – kosmos ja elu viimine harmooniasse ja s├╝mfooniasse sellega. Herakleiidide alustatud hellenistlik kultuur leiab oma t├Ąiusliku v├Ąljenduse hellenismi esteetikas ja kogu elukorralduses. P├Ąrast antiigi l┼Ĺppu saab kogu Euroopa k┼Ĺrgkultuuri kujunemise aluseks hellenistlik-kristlik kultuurit├╝├╝p, milles kogu elu pidi olema allutatud pideva pingutuse l├Ąbi m┼Ĺistusele, teadmisele, tahtele, millega kaasnes ka vastutus.
Siia juurde kuulub ka maailmakorrale ja loodusseadustele vastav soorollide jaotus kui terve ja kaitsetahtelise ├╝hiskonna alus.
Heaolu├╝hiskonnas oma tarbimismeelsusega n├╝rinevad inimese terved vaistud ja eneses├Ąilitusinstinkt.
Aetakse segamini soorollid, mis toob kaasa tervikliku perekonna lagunemise. Feminism ja nais┼Ĺiguslus on m├Ąss universaalse maailmakorra ja loodusseaduste vastu. M┼Ĺistuse ja teadmise valitsuse asemel propageeritakse ja levivad lodevad eluhoiakud, milles m├Ą├Ąravaks ei ole enam m┼Ĺistus ega teadmine, vaid tungid. Filmid propageerivad naisamatsoonlust, milledes kleenukesed t├╝tarlapsed peksavad l├Ąbi toat├Ąie turskeid mehi. Need filmid on kauged lihtsast meelelahutusest ja kujutavad endast tegelikult ideoloogilist propagandat ja tegelikult toimub protsess tagurpidiselt ajaloolisele progressile – tagasiminek Heraklese- eelsesse aega.
Just kohustuslik ajateenistus on see, mis peab moodustama ├╝hiskonnas meeskodaniku kasvatuses selle, mida tunneme ├╝rgse initsiatsiooniriitusena – mehe eksamina. ├ťrgses ├╝hiskonnas, kus tajuti teravalt elu ohustatust, teati, et rahva kaitsetahe ja v┼Ĺime s┼Ĺltuvad mehe kasvatusest ja seega v┼Ĺeti seda erilise t┼Ĺsidusega, mille t┼Ĺttu ka noorukist meheks saamise riitused olid v├Ąga julmad ja esitasid kanditaadile mitmek├╝lgselt k┼Ĺrgeid n┼Ĺudmisi nagu n├Ąiteks Spartas.
Seega palgaarmee on kogu ├╝hiskonna s├Ąilimisele v├Ąga ohtlik variant ja viib meessoo mandumisele, feminiseerumisele. Meessoo mandumine toob aga paratamatuilt kaasa naise protesti, mis pahempidi p├Â├Âratult v├Ąljendub feminismis. Selle tulemuseks omakorda on, et naised tahavad teha sageli k┼Ĺike muud, ainult mitte t├Ąita oma loodusseaduslikku p┼Ĺhirolli – emadust.
Seega toimub k┼Ĺrgtehnoloogiaga k├Ąsik├Ąes ├╝hiskondliku elu tasandil inimsuhetes ja soorollide jaotumises tagasiminek ├╝rgaega – toimub piltlikult ├Âeldes kentauri taass├╝nd. Inimese taasloomastamine on ta orjastamine. Kui inimese sisemine vabadus on m┼Ĺistuse valitsemises tungide ├╝le – siis orjastamine algab tungide vabastamisega, ka loomuvastaste tungide legaliseerimisega, mis teeb inimese nende orjaks ja mida ta ise peab ekslikult vabaduseks. Seespidisele orjusele lisandub aga alati ka v├Ąlispidine.
Selles on IT ajastu uusbarbaarsus.

Kasutatud kirjandus

1. Homeros "Ilias". ERK, Tallinn 1960, lk 317–320.
2. Heinz Machatscheck "Unterhaltsame Wappenkunde", Verlag Neues Leben Berlin 1981.
3. Meyers Gro├čes Konversations-Lexikon, Sechste Auflage, 17. Band Leipzig und Wion 1907.
4. J.C.Cooper "Lexikon Alter Symbole", VEB E.A. Seemann Verlag, Leipzig 1986. S.159.
5. A.S. Losjev "Istorija antit┬Ęnoi estetiki (ranjaja klassika)", Moskva, 1963.
6. Filostrat Star┬Ęij i mlad┬Ęij "Kartin┼Ĺ. Kallistrat. Statui". 1935.
7. W.Schadewalt "Von Homers Welt und Werk", Leipzig, 1944.
8. La Roche "Die Homeriche Textkritik in Altertum", L., 1866.
9. Marki┬Ę "Gomer i jego poem┼Ĺ", Moskva, 1962.
10. Augustinus "De Ordo", k├Ąsikiri.

© Conventus Terra Mariana