Conventus Terra Mariana > Ühiskond > 750 aastat Eestimaa rüütelkonda – ajalooline bilanss (2002)

750 aastat Eestimaa rüütelkonda – ajalooline bilanss (2002)


Jürgen von Ungern-Sternberg
Baseli ülikooli professor, filosoofiadoktor
Foto: erakogust

Sprüch des Konfuzius
Dreifach ist der Schritt der Zeit:
Zögernd kommt die Zukunft hergezogen,
Pfeilschnell ist das Jetzt entflogen,
Ewig still steht die Vergangenheit
.
[Konfuciuse sőna
Kolmekordne on aja samm:
tulevik viivitab tulles,
noolena lendab minema Praegu,
minevik püsib igavesti paigal.]

Need on Friedrich Schilleri kuulsad värsiread ning samas on see ilmselge tőde. Kes tahakski Konfuciusele ja Schillerile vastu vaielda? Mis on olnud, see on olnud – hea ja kuri, rőőm ja mure. Ei aita siin inimtunded ega maagia:

...wenn sie enteilt,
Keine Reu’, kein Zaubersegen
Kann die Stehende bewegen.
[...kui ta on lennul läinud,
ei suuda kahetsus, ei nőidus
liigutada paigalseisjat.]

Ja ometi, kui vaatame tagasi kasvői omaenda elatud elule, paistab mőndagi meile hoopis uues valguses. Plaani pidades ja tegutsedes oleme tihti jőudnud sündmusteni, mida poleks oodatagi osanud. Meid juhtinud jőud on olnud vaid aimatavad vői pole me neid üldse tundnud. Üht kui teist on juhtunud lausa meie seljataga. Ja nii on möödunud aegadega üldiselt. Ajalugu pole pelgalt kunagiste sündmuste summa. Minevik ulatub tänasesse ja mőjutab tänast päeva. Mida olnust tähtsaks peetakse ja missugune hinnang sellele antakse, see sőltub aga alati kaasaja vajadustest.


I


Meie tänase kogunemise ajendiks on 1252. aasta 30. septembrist pärinev ürik. Sellega kinnitab Taani kuningas Christopher I oma meestele Tallinnas ja Rakveres, s.t. oma vasallidele, et neile läänistatud maavaldused on pärandatavad. See, et ta läänimehi samas dokumendis nimetab universitas vestra, ei tähenda veel tingimata korporatsiooni – koondise olemasolu őiguslikus mőttes. Selle kasuks, et korporatsioon 1252. aastal tőenäoliselt juba eksisteeris, räägib asjaolu, et vaid vähe aega hiljem, 1259. aastal, palus kuninga "vasallide kogu Eestimaal" (universitas vasallorum suomm per Estoniam constituta) samal Christopher I kinnitada oma lepe Tallinna piiskopiga. Kőige hiljemalt 1259. aastal esinesid Eestimaa vasallid niisiis teovőimelise ühendusena, kelle kohta ka kuningas oma vastuses tarvitab nimetust communitas. Selle konsolideerumine kulges kiiresti. 1282. aastal mainitakse esmakordselt kahteteistkümmet jurati regni vői ka consules terrae, consiliarii Regis Danorum in Estonia, kelle pädevusse kuulus nii kohtumőistmine kui ka haldus. Seega oli olemas kogu, mis hiljem maanőunike kolleegiumina ja ülem-maakohtuna etendas otsustavat rolli Eestimaa rüütelkonna tegevuses ja "maapoliitikas" üldiselt. 1284. aastal oli vasallide koondisel juba kasutusel oma pitsat kolme sammuva (vapil sinise) lővi kujutisega (kuldsel väljal). Nagu Tallinna linna vappki, lähtub see Taani kuningate vapist, mida on pisut modifitseeritud.
Kőigepealt on selge, et Eestimaal oli tekkinud őiguslikult tunnustatud priviligeeritud seisus. Keskaegse arusaama kohaselt oli aga esmatähtis miski muu, nagu on oma uurimustes Austria näitel esile toonud Otto Brunner: universitas vasallorum per Estoniam constituta näol astus maahärra ette Eestimaa kui maa. Mitte et valitseja suveräänsust oleks sellega kuidagi kitsendatud (keskaja kontekstis on suveräänsus täiesti anakronistlik mőiste), vaid et tegelikku poliitikat sai teha üksnes "maa ja valitseja" (Land und Herrschaft, 5. trükk, 1965) koostegevuses ja läbirääkimistes. "Maa pőhiline tunnus", rőhutab Otto Brunner, "ei ole maahärra olemasolu..., vaid maakogukond (Landesgemeinde), kes elab maaőiguse (Landrechf) järgi. Maakogukond on maaőiguslik ühendus (landrechtliche Rechtsgenossenschaft)... Kui see maakogukond puudub, kui ta enam ei toimi, siis eksisteerib maa pigem vaid mőtteliselt" (194f.). Tegelikkuses oli maakogukond reeglina aadlike koondis, "maavaldajate (Grundherren) koondis, kuhu ei saa kuuluda need, kelle omanduses pole maad, mida harida vői harida lasta" (187).
Nii näitavad 1252. ja 1259. aasta ürikud, et Eestimaal toimusid tollal samasugused muutused nagu suures osas Euroopast, eelkőige saksa keeleruumis, ka otse Läänemere ääres, näiteks Taani vőimu alla kuulunud Holsteinis ja Schleswigis. Universitas vasallorum per Estoniam constituta tähistab iseseisva Eesti maa algust. Eesti Vabariigi poolt üle vőetud Eestimaa rüütelkonna ja Tallinna linna vapp on märk, mis seda seost tänagi nähtaval hoiab.
Muidugi ei saa jätta arvestamata ajaloolise olukorra iseärasusi. Mare Balticum’i idakallas oli 12. sajandi lőpust alates üha tugevamalt läänepoolsete ülemere-naabrite vaateväljas. Siinpool elasid veel paganlikud rahvad, keda vőis ühteaegu ristiusustada ja vallutada. Nii suundusid rootslaste retked Soome ja Eesti alalegi – Läänemaale. Saksa kaupmehed ja rüütlid, misjonärid ja ristisődijad purjetasid mööda Daugava jőge ülesvoolu ning kinnitasid kanda liivlaste aladel. Taanlaste huvi koondus Saaremaale ja Eesti mandriosale. 1219. aastal hőivas Taani kuningas Waldemar II eestlaste Lindanise, pärastise Tallinna Toompea. Legendi järgi tői taanlastele raskes lahingus eestlaste üle vőidu alles taevast alla langenud ja pärast Taani rahvuslipuks saanud Danebrog.
Taani vőim Eestimaal oli küll algusest peale nőrkadel jalgadel. Seda kőigutas kőigepealt eestlaste vastupanu, mille jőulisimaks väljenduseks oli 1223.-24. aasta suur ülestőus. Lisaks asusid lőuna pool vőimsad rivaalid – Tartu ja Riia piiskopid, Riia linn ja eriti Mőőgavendade ordu. Vahelduva eduga kulgenud vőitluste tulemusena tőrjuti taanlased kümnekonnaks aastaks, 1227-1238, Eestimaalt täiesti välja. Alles Stensby rahuleping vőimaldas neil siia tagasi tulla.
Kui Taani kuningas tahtis kauget "Eestimaa hertsogkonda" – seda nime kohtab juba vallutuse eelsel ajal – enda vőimu all hoida, pidi tal järelikult olema kindel tugi kohapeal. Seda said talle anda aga ainult ta siinsed vasallid. Ilmselt oli ta nende majandusliku seisundi kindlustamisest ja korporatiivsest ühtekuuluvusest samavőrra huvitatud nagu nad ise. Nendele huvidele vastas lääniőiguse ühtlustamine. Ja lääniőigus kinnitas läänide pärandatavust. Olemegi tagasi 1252. aasta üriku juures.
Siit edasi on ilmne, et universitas vasallorum per Estoniam constituta’le langes maa – Eestimaa – esinduse roll. See oli palju selgem vőrreldes aegamisi kujunevate aadlikoondiste staatusega lőuna pool, Tartu ja Riia piiskopkondades ning eriti ordualadel. Juba sel ajal on täheldatav Eestimaa vasallide teistest parem őiguslik seisund, mille poolest Eestimaa rüütelkond ka hiljem teiste rüütelkondade taustal silma paistis. Pole siis imeks panna, et vasallid olid vastu mistahes katsetele Eestimaa hertsogkond iseseisvaks muuta vői koguni ära müüa. Taani kuningal tuli nende survel korduvalt kinnitada, et seda ei tehta. Maahärra vahetumine oleks neile ainult kahju toonud.
Vasallide hulk oli iseenesest väike. Paul Johansen oma uurimuses Estlandliste des Liber Census Daniae (1933) on tuvastanud kokku 114 vasalli: sadakond sakslast, kümme taanlast ning vähemalt viis eestlast See arv käib 1241. aasta kohta. Ka 1252. aastal polnud neid ühtekokku ilmselt rohkem kui 150. Estonia esmane esindus koosnes niisiis rőhuvas enamuses vőőramaistest vallutajatest. Nad olid siit otsinud puhtisikliku majandusliku ja sotsiaalse tőusu vőimalusi ning need ka leidnud. Sellest, et nad olid sattunud kahe kristliku maailma, lääne – ladina-rooma, ja ida – őigeusu vahelisse piiritsooni ning et asjade edasine areng sőltus just neist meestest, olid hästi teadlikud nii kirik kui ilmalikud valitsejad, kelle tegevusele andis suuna 1054. aastal tekkinud lääne ja ida vaheline kirikulőhe. Rüütlite endi "misjoniteadvust" pole pőhjust ülearu kőrgeks pidada, ehkki nad vőisid olla veendunud oma kultuurilises üleolekus eestlastest ja venelastest. Ent olles väljas omaenese huvide eest, andsid nad oma tegevusega ühtlasi mőndagi püsivalt väärtuslikku maa hüvanguks. Vanas Harjus ja Virus kujunenud Eestimaa identiteedi tuum säilis läbi sajandite.
Muus osas leiab siinsele arengule selgeid paralleele mujalt Euroopast – kuni Inglismaani välja. Pärast 1066. aasta Hastingsi lahingut läks seal vőim prantsuskeelsete normanni aadlike kätte. Just need parunid tingisid 1215. aastal oma eesőiguste kindlustamiseks kuningas John Maata käest välja Magna Carta libertatum’i, pannes aga sellega aluse ka Inglismaa konstitutsioonilisele arengule. Vőőramaist päritolu aadel, kord juba paigale jäänud ja kodunenud, ei kaitsenud mitte ainult iseenda, vaid maa kui terviku huve.
Taani vőim Eestimaal kestis vaid veidi rohkem kui sajandi. Sellele tegi lőpu suur eestlaste ülestőus, mis algas 1343. aasta jüriööl Harjumaal ning kandus kiiresti edasi Läänemaale ja Saaremaale. Järsku tuli ilmsiks, et allesjäänud vana territoriaalset liigendust – maakondi, kihelkondi, külasid – ära kasutades on ka eestlased suutelised end organiseerima ja endale juhid – "neli kuningat" – leidma. Nagu näitavad eestlaste tollased läbirääkimised rootslastega, arvestasid nad siiski vahetus naabruses asuvate jőududega ega pidanud neis tingimusis omariiklust vőimalikuks. Kui "neli kuningat" olid segastel asjaoludel Paide ordulinnuses hukkunud, saavutas orduvägi Tallinna lähedal eestlaste üle vőidu. Saksa ordu vőttis sellega Eestimaal de facto vőimu. Üleminek seadustati 1346. aastal, mil Taani kuningas Waldemar IV oma siinsed valdused 19 000 hőbemarga eest ordule maha müüs.
Sellele eelnenud läbirääkimistel vasallid ei osalenud. Ordu tunnustas aga maa senist őiguskorda, kinnitades 1347. aastal rüütelkonna, Tallinna linna ja kloostrite privileegid. Igast küljest seotud ordule, kes seisis silmitsi leedulastega, Riia ja Tartu piiskoppidega, Riia linnaga ning Vene vürstiriikidega, oli tähtis, et Harju-Viru rüütelkond püsiks talle lojaalsena ja teda toetaks. Eriti vajalik oli see alates 1386. aastast, kui lőuna pool hakkas kujunema Poola-Leedu suurriik. Nii on ka täiesti ootuspärane ja loogiline 13. juulil 1397 Harju-Viru vasallidele antud nn. Jungingeni armuőigus, millega Saksa ordu kőrgmeister Konrad von Jungingen laiendas läänimőisade pärimise őigust vasallide mőlemast soost sugulastele kuni viienda sugulusastmeni. Läänimőisad muutusid sellega praktiliselt täielikult päritavaks. Eestimaa rüütelkonna konsolideerumine jőudis lőpule.


II


Teeme siinkohal pika hüppe 1710. aastasse. Rootsi kuningas Karl XII oli Pőhjasőja alguses, 1700. aastal Narva all andnud Vene viigedele ränga löögi. Liikunud edasi lőunasse, tuli tal aga 1709. aastal Ukrainas Poltaava lahingus lőpuks vastu vőtta kaotus, mis tähendas Rootsi kui suurriigi hävingut. Peeter I väeüksused hőivasid Rootsi vőimu all olnud Balti provintsid, tekitades oma sőja- ja rüüsteretkedega tohutut kahju. 4. juulil 1710 kapituleerusid Riia linn ja Liivimaa rüütelkond, 12. augustil alistus Pärnu. Ainult Tallinn pidas veel vastu. 16. augustil 1710 pöördus Peeter I läkitusega, nn. universaaliga kőigi Eestimaa elanike poole, lubades "[mőisade] pärushärradele, pandipidajatele ja rentnikele, linnade ja alevite elanikele, ...kui ka kőige madalamale talupojale täit julgeolekut ja armu oma mőisades, majades ja elukorterites, teedel ja igal pool". Eelkőige kinnitas ta aga Tallinna linnale ja Eestimaa rüütelkonnale, et kőik nende senised privileegid jäävad alles. Sellele tuginedes allkirjastasid Tallinna garnison, Tallinna linn ja Eestimaa rüütelkond 29. septembril igaüks eraldi kapitulatsiooniakti Vene väepealiku kindralleitnant Baueriga.
Vaatame rüütelkonna kapitulatsiooniürikut. See lubab kőigepealt säilitada evangeelse usu. Edasi tunnustatakse kőiki privileege Taani ja Saksa ordu aegadest peale ning lubatakse koguni tagastada Rootsi ajal "redutseeritud", st. vőőrandatud maad endistele omanikele. Senised haldus- ja kohtuinstantsid tegutsevad edasi ning saksa keel jääb ametikeeleks, mille tőttu ka tulevased kindralkubernerid peavad olema saksakeelsed ja evangeeliumi usku. Peeter I kinnitas Eestimaa rüütelkonna privileegid eraldi ürikuga veelkord 1. märtsil 1712. Vähe sellest, need pandi, tősi küll, väga üldises sőnastuses, kirja ka 1721. aasta Nystadi (Uusikaupunki) rahulepingu 9. ja 10. artiklisse.
Esmapilgul näib, nagu oleks tegemist üllatava vőitjapoolse järeleandmisega, mis nőuab omaette selgitust. Seda on otsitud pőhiliselt kahes suunas. Esiteks on väidetud, et Peeter I ei saanud Balti provintse algul üldsegi kindlalt enda omaks pidada, sest oli lepingutes neid korduvalt Poolale lubanud ning pidi arvestama ka Rootsi vőimalike püsivate nőudmistega, mida teised suuriigid oleksid vőinud rahu sőlmimisel toetada. Vabatahtliku kapitulatsiooni fakt oleks sel juhul osutunud tähtsaks argumendiks. Teiseks olevat tsaar koos ammuihaldatud Läänemere sadamatega tahtnud oma riiki integreerida siinsed sakslased, keda tal Venemaa avanemisel läände hädasti vaja läks. Muidugi on kumbki kaalutlus paikapidav ja tähtis, kuid asjade käigu täielikuks mőistmiseks tuleb neid ikkagi vaadelda kogu Euroopa perspektiivis.
30. septembril 1681 kapituleerus Saksa-Rooma riigilinn Straßburg Prantsuse kuninga Louis’ XIV kindrali Louvois’ ees. Kapitulatsiooniakti 2. artikkel jätab linnale kőik vanad privileegid, mis tulenevad Vestfaali rahulepingust ja Nimwegeni (Nijmegen) rahulepingust; 3. artikli järgi on tagatud usuvabadus, 4. artikli järgi jätkavad tegevust linna ametiasutused ja ülikool ning 5. artikli järgi säilivad linnal ta senised sissetulekuallikad.
Vastavalt Austrialt saadud lubadustele ütlesid Siebenbürgeni (Transilvaania) kolm "natsiooni" – ungari aadelkond, seekelid ja sakslased – end 9. mail 1688 lahti Türgi valitsusest ning andsid ennast Saksa-Rooma keisri vőimu alla. Keiser Leopold I saatis neile sama aasta 17. juunil vastuseks kaitsekirja. Pärast kauakestnud läbirääkimisi andis keiser 4. detsembril 1691 Siebenbürgeni saadiku Nikolaus de Bethleni palvel välja Diploma Leopoldinum’i, kinnitades usuvabaduse, Siebenbürgeni senised privileegid ja seadused ning – teatud modifikatsioonidega – maa senise haldussüsteemi.
Niisiis järgiti üksikute kindlustegi kapituleerumisel igal pool Euroopas üldiselt ühte ja sama vormi. Igal juhul sőnastas üleandja pool oma tingimused, millega vastaspool üldtunnustatud tava kohaselt suures osas nőustus. Lőpuks oli ju kumbki pool huvitatud heast leppest, vältimaks uut verevalamist ja täiendavaid väljaminekuid. Vőitja seisukohalt oli iseäranis tähtis, et ta uues valduses kőik vőimalikult tőrgeteta toimiks. Parim viis selle saavutamiseks oli anda garantii, et senine elukorraldus säilib. Pealegi jättis sel moel sätestatud kapituleerumine mulje, nagu oleks vőimu ja omaniku vahetus aset leidnud vabatahtlikul alusel – vaatamata jőulisele sőjalisele survele, mis tegelikult selle taga oli! Tulevastel läbirääkimistel, aga ka Euroopa avalikkust silmas pidades vőis see aspekt osutuda üpris tähtsaks.
Järelikult teadis Peeter I 1710. aasta kapitulatsioonitingimusi kooskőlastada lastes väga hästi, mida ta teeb. Ta ei järginud sellega muide mitte ainult oma kaasaegset tava, vaid ammust traditsiooni, mis oli valitsejate vahetuse puhul välja kujunenud. Sisuliselt vőib selle rakendamist täheldada juba 1347. aastal seoses vőimuvahetusega Eestimaal, kui – nagu eespool viidatud – Saksa ordu Harju- ja Virumaa olemasolevat őiguskorda ametlikult tunnustas.
Tősi küll, 1347. aastal jäid vasallid ise passiivseks. Teisiti arenesid asjad 1561. aastal, kui ordust polnud enam Ivan IV-le vastast ning vana kord Balti aladel kokku varises. Siis ütlesid Tallinna linn ja Eestimaa rüütelkond end kőigi reeglite kohaselt viimasest Liivimaa ordumeistrist Gotthard Kettlerist lahti, sest too ei suutnud enam tagada Eestimaa kaitset, ning pöördusid selle saamiseks Rootsi kuninga Erik XIV poole. Kuninga voliniku 1561. aasta 4. juuli tőendusest, nn. reversaalist Eestimaa rüütelkonnale nähtub selgelt, et rüütelkond oli Rootsi vőimu alla mineku üle peetud läbirääkimistel kőigepealt oma privileegid ette näidanud ning lasknud need endale – Harju- ja Virumaale lisaks juba ka Järvamaale – täies ulatuses uuesti kinnitada. Järgnevalt andis rüütelkond kuningale truudusvande. 2. augustil 1561 tunnustas Erik XIV rüütelkonna őigusi veelkord eraldi ürikuga. Just Tallinna linna ja Eestimaa rüütelkonna vormikohane, tavasid ja reegleid järgiv üleminek uue valitseja alla andis nii 1561. kui 1710. aasta vőimuvahetusele őiguspärase ilme. See, et rüütelkond mőlemal korral suutis säilitada oma privileegid, tuli loomulikult kőigepealt talle endale kasuks. Kuid ühteaegu – ja see on ajaloolisest vaatenurgast otsustava tähtsusega – tagati maa püsimine őiguslikus mőttes. Maa püsimajäämise määrasid tolle aja veendumuse kohaselt nimelt muutmatuna püsivad őigussuhted. Asi polnud muide mitte ainult aadli privileegides. Uuemad agraarajaloolised uurimused (Juhan Kahki tööd) näitavad, et Rootsi-aegsed talupoegade töökoormisi sätestavad normid jäid samuti jőusse.
Rüütelkonnal oli niisiis endiselt maa esinduskogu roll. Seda tunnustades jättis Peeter I Eestimaa – nagu Liivimaagi – euroopalikku őigusruumi. Kooskőlas Venemaa üldise avanemisega läände vőimaldas ta Eestimaal jätkata läänelikku arenguteed.


III


Kas seda vőimalust kasutati? Välised tingimused olid igatahes harukordselt soodsad. Kakssada aastat, kuni Esimese maailmasőjani, kestis rahuaeg – lausa muinasjutuliselt pikk rahuaeg, ja seda mitte ainult siin, Balti mere idakaldal. Eestimaal, Vene riigi vaikseimal provintsil oli laialdane autonoomia. Venemaa valitsus ja eliit olid kaua aega nii koosseisult kui mőtteviisilt rahvusülesed. Niisugune olukord oli kaasaegsete silmis üha enam ja enam anakronistlik, kuigi see vőinuks őige arusaamise korral olla lausa tulevikku näitav ja teedrajav – mőelgem Euroopa Liidule! Maa välisilme andis tunnistust kasvavast heaolust. Uus algus pärast laastavat Pőhjasőda oli küll vaevaline ja aeglane. Kuid 18. sajandi teisel poolel kerkisid juba uhked klassitsistlikud härrastemajad – üpris sarnased samalaadsete uusehitistega tollastes Ameerika Ühendriikides – , mis koos neid ümbritsevate parkidega tänaseni siinset maastikupilti ilmestavad. (Täpsustuseks: täna juhivad nende juurde ka viidad maanteede ääres, olgu nad juba hoolega restaureeritud nagu Palmse vői alles kordategemist ootamas. Kultuurimälestistena on neid nüüd jäädvustatud Eesti postmarkidel, nii nagu siinsete ordulinnuste kujutisi leidub Eesti rahatähtedel.) Kosusid ka linnad, ennekőike Tallinn, aga ka väiksemad keskused. Haapsalu ja Pärnu kujunesid oma aja kohta noobliteks kuurortideks.
Majanduse alusmüüriks oli ja jäi pőllumajandus. Enesestmőistetavalt puutusid maaomandi kaudu defineeritud rüütelkond ja eesti talupojad just siin kokku. Talupoegade őiguslik ja materiaalne seisund saavutas 18. sajandil ilmselt madalpunkti. Őiguslik seetőttu, et Vene sisemaal kehtiv pärisorjus laienes sel ajal ka Balti provintsidele, kuigi paralleelselt kehtivad provintsiaalőiguslikud normid sellele teatud määral vastu töötasid. Materiaalne seetőttu, et talupoegade töökohustusi mőisa heaks – mőisategu, millel pőhines mőisamajanduse areng 15. sajandist alates, seoses mőisade üha intensiivsema majandamisega pidevalt suurendati.
Kui valgustajad siinseid maaolusid teravalt kritiseerisid, nagu Garlieb Merkel Liivimaa ja Johann Christian Petri Eestimaa asjadest kirjutades, mängis hinnangutes kaasa küll nende autorite aadlivastane meelestatus, kuid tervikuna oli kriitika őigustatud ja tősine ning sellel oli mőju.
18. sajandi lőpus rüütelkonna sees alanud diskussioon reformikavade ümber kujunes püsivaks – see ei lőppenud kunagi. Nagu igas parlamendis, nii näeb ka Eestimaa rüütelkonna korralistel ja erakorralistel maapäeva-istungitel kőrvuti reaktsiooniliste, konservatiivsete ja liberaalsete seisukohtade kaitsjaid. Kőik jääb muidugi oma aja raamidesse, kuid lőppkokkuvőttes vőib neid vaidlusi – pidada heatasemeliseks ja vastutustundest kantuks. Lihtsaid lahendusi polnud, sest arvestada tuli üksteisest tugevalt lahknevate huvidega. Őigupoolest oli tegemist kolmnurgaga – talupojad-mőisaomanikud-Vene keskvőim. Talupojad, kellele pandud kohustused olid juba nende jőu ja suutlikkuse äärmisel piiril, tundsid samas väga hästi oma traditsioonilisi őigusi. Mőisaomanikele oli talupoegade töö – mőisategu eluliselt vajalik, seda enam, et nad ise olid sageli vőlakoorma all lämbumas, mida omanike tihe vahetumine paljude mőisade puhul tőendab. Peterburi keskasutustel olid siinsetest oludest sageli üpris puudulik ettekujutus, kuid teisalt nägi ja kasutas Peterburi, eesotsas keisri endaga, Balti provintse kui uuenduste katsepolügooni.

Tagasivaates vőiks rääkida omamoodi "őpiprotsessist", mis on täiesti vőrreldav samal ajal mujal Kesk- ja Ida-Euroopas toimunud arengutega, nagu on viimati kinnitanud Juhan Kahk. Sel őpiprotsessil oli kolm suurt etappi: esiteks – kuni 1805. aastani – talupoegade koormiste reguleerimine ning tüliasjade menetluse korra kindlaksmääramine; teiseks pärisorjuse kaotamine 1816. aastal; kolmandaks talude maaomandi garanteerimine aastail 1840-1856. Iga őpiprotsess käib "katse ja eksituse" meetodil – läbi ettenägematute raskuste, arusaamatuste, eksituste ja vigade. Neist rängim oli antud juhul kindlasti osa talumaa äravőtmine ja mőisamaaga liitmine, kohati lausa tervete külade "őhkulaskmine". Ikka ja jälle oli ka talupoegade proteste ja rahutusi. Anija mőisa Ungern-Sternbergide järeltulijana tean ma vägagi hästi, millest räägin. Kuid saavutused polnud ju lőppkokkuvőttes halvad. 19. ja 20. sajandi vahetuseks oli talupoegade maaomandi osakaal Eestimaal juba märkimisväärne. Selle kőrval pöörati aga vähe tähelepanu maaproletariaadi, nn. maatameeste probleemile.
Juba üsna reformide alguses oli selge, et talupoegkonna emantsipatsioon on lahutamatult seotud ta haridustaseme tőstmisega. Lähtepositsioon oli ülimalt hea, sest nii luteri kirik kui ka hernhuutlased olid tähtsaks pidanud piibli ja vagajuttude lugemise oskust. Kirjaoskus levis seetőttu kiiremini kui mitmel pool mujal Euroopas. Kiriku, rüütelkonna ja valdade koostöö tulemusena jőudis koolikorraldus maal 19. sajandil tőeliselt heale tasemele. 1967. aastal ilmunud Eestimaa rüütelkonna ajaloo käsitluses Die Estländische Ritterschaft, ihre Ritterschaftshauptmänner und Landräte tőstab üks selle autoritest, parun Wilhelm von Wrangell őigusega esile fakti, et üldine koolikohustus kehtestati 1856. aastal rüütelkonna ülem-koolikomisjoni korraldusel. Kőrgemal astmel oli vőimalik haridust saada siiski vaid saksa keeles. Rüütelkond oli tegev sellegi valdkonna korraldamisel, nii seoses Tallinna toomkooliga kui Tartu ülikooliga. Rootsi aja lőpul Tartust Pärnu asunud ülikooli tegevuse jätkamine oli ette nähtud juba Liivimaa rüütelkonna 1710. aasta kapitulatsiooniaktis. Peeter I kinnitas selle 12. oktoobril 1710, kuid neil karmidel aegadel ei őnnestunudki kooli taastada. 18. sajandi lőpus tegid nii Liivimaa kui Eestimaa rüütelkond agaralt eeltööd ülikooli taasavamiseks ning saavutasid selle 1802. aastal. Ülikooli esimese rektori Georg Friedrich Parroti algatusel sai see küll peatselt riikliku ülikooli staatuse.
Eestimaa tollane haldussüsteem peaks pälvima kőigi nende inimeste rőőmsa heakskiidu, kes täna "kasinat riiki" nőuavad. Seda isegi mitte niivőrd seetőttu, et ametikandjate ja kohtunike hulk oli väike, vaid ennekőike seetőttu, et üldiselt rakendati "auameti" pőhimőtetet – teenistuse eest palka ei makstud. Ja Eestimaa asjad edenesid päris hästi. 1880. aastatel kannatas siin saavutatud arengutase välja vőrdluse paljude piirkondadega kaugemal lääneski. Selles osas olid Peeter I ootused täide läinud.


IV


Ent vahepeal olid välised tingimused pőhjalikult muutunud. 1710. aastal oli rüütelkonna tegevus terve maa esindajana olnud endastmőistetav. Valgustuse ja veel rohkem Prantsuse revolutsiooni taustal ja mőjul muutus see aga üha enam anakronismiks, mis sest, et Venemaa veel 1809. aastal Soome annekteerimisel sedasama vana, kindlana tunduvat malli rakendas. Vastamisi liberaalse ning juba ka demokraatliku mőtteviisiga, tőmbus aadel kaitsesse. Tal tuli korraga tőrjuda nii eestlaste kui venelaste kasvavaid rahvuslikke nőudmisi. Ta enda positsioon rajanes "vanal heal őigusel", privileegidel, mille olid kinnitanud kőik Vene keisrid, viimasena veel Aleksander II. Kuid aadelkonna "tegutsemine maa hüvanguks", mis kord oli olnud üldtunnustatud tősiasi, osutus nüüd paratamatult millekski muuks – vaidlustatud ambitsioonide seletuseks ja őigustuseks ning "härrasideoloogia" (Herrschaftsideologie) väljenduseks. Niisugune mulje jäi vähemalt väljastpoolt vaadatuna. Sama käib muide teistegi argumentide kohta, mida sakslased oma priviligeeritud seisundile minevikust pőhjendust otsides kasutasid. Vőetagu vői "kultuurimissioon", mille sakslased olevat taitnud 13. sajandi algul Balti regiooni kaasamisega őhtumaa kultuuriruumi. Sisuliselt polnud see väide ju päris vale, kuid selle pruukimine tollases debatis oli problemaatiline.

Sellal kui eestlased nőudsid osalust kohalikus poliitikas, seadis Peterburi eesmärgiks ühtse vene bürokraatia juurutamise Balti provintsides. Osalt tähendas see tőepoolest halduse moderniseerimist, kuid teisalt oli see kurjaendeliselt seotud panslavismi ideedega. Rüütelkond oli jäänud pihtide vahele. Niisuguses olukorras oli tal väga raske omalt poolt midagi ette vőtta, isegi kui ta reformide vajalikkust oleks tunnetanud. Mingil määral seda tunnetatigi ja midagi selles vaimus ka üritati, kuid need algatused ei suutnud üha kiiremini muutuva ajaga sammu pidada. Haaratuna ühendatud Saksamaa tőusust ja trotsides venestamist, vőeti paljuski omaks rahvuslik-saksalik mőtteviis. Samas ei pööratud piisavalt tähelepanu eestlaste kiirele kultuurilisele ja majanduslikule konsolideerumisele ning alahinnati ka kasvavaid sotsiaalseid pingeid ja vasakjőudude süvenevat poliitilist radikalismi. 1905. aasta revolutsioon oli đokk: vahekordade mőrasus tuli liigagi selgelt päevavalgele.
Tagantjärele on hea soovitada, et peale revolutsiooni oleks tulnud otsida evolutsioonilist arenguteed, millega osa eestlasi, kodanlikult meelestatud kihid, oleks tőenäoliselt nőustunud. Mingeid esialgseid läbirääkimisi isegi peeti, kuid senisest juhtivast rollist loobumine oli rüütelkonnale liialt kőrge hind. 650 aastat püsinud traditsiooni, mida oli visalt ja ennastsalgavalt kaitstud, ei saanud niisama lihtsalt ohvriks tuua kainele poliitilisele arvestusele. Ja kas rüütelkond oligi enam vőimeline kainelt arvestama! Esimese maailmasőja ajal ilmutasid eestlased ja lätlased Entente’i poole hoides hoopis suuremat taiplikkust kui rüütelkond, kes tegi panuse Saksamaale. Vene revolutsioon ja Saksamaa kokkuvarisemine muutsid olukorra talumatuks. Eestlaste poolel vőidelnud baltisakslaste üksus, Balti pataljon (Baltenregiment) tőestas viimasena, et "tegutsemine maa hüvanguks" polnud eales mandunud tühjaks sőnakőlksuks. Rüütelkonna likvideerimine oli aga Eesti Vabariigi seisukohalt vältimatu samm riikluse konsolideerimiseks. Vältimatu oli ka maareform, kuigi siinolijate isade ja vanaisade pőlvkonnale oli see ränk löök. See oli hädavajalik summutamaks laiades rahvakihtides üha enam levivat äärmuslust, mis polnud enam pelgalt ähvardav oht, vaid juba ka tegelik jőud. Kontrrevolutsiooni lüüasaamine Venemaal näitas samal ajal ilmekalt, milleni maaküsimuse eiramine ning reformikava puudumine viia vőib. Noorele riigile ja ta rahvusvahelisele mainele oleks muidugi kasuks tulnud mőnevőrra vähem radikaalne maareform. Nii oleks ehk läinudki, kui suur "landesveeri sőda" (Vőnnu lahing) poleks poliitilist rindejoont jäigastanud.


V


Oma loengus "Ajaloo uurimisest" (Über das Studium der Geschichte), mis on tuntuks saanud "Maailma ajaloo vaatluste" (Weltgeschichtliche Betrachtungen) nime all, räägib Jacob Burckhardt kohe alguses "őnnest ja őnnetusest maailma ajaloos". Ta hoiatab ohtude eest ajaloo üle otsustamisel, selle eest, et iga otsus kannab oma aja pitserit, hoiatab kalduvuse eest pidada oma kaasaega progressi tipuks ja mineviku mőődupuuks. "Justkui maailm ja maailma ajalugu oleksid olemas ainuüksi meie pärast. Igaüks peab nimelt oma aega kőigi aegade lőpetuseks ja mitte paljalt möödaveerevaks laineks, üheks paljudest". Tősist mőtteainet pakub Burckhardti väide, et ise turvalisuse poole püüeldes soovime, et ka minevikus oleksid vőitlused olemata olnud. Ta esitab vastuväite: "Alles pikas vőitluses sai lőpuks tulla vőit ning selguda ürituse elujőulisus ja kőrge väärtus".
Tagasivaade Eestimaa rüütelkonna 750-aastasele ajaloole tői meie silme ette ajaloolise eliidi, kes ikka täie jőuga, visalt ja kohkumatult oma priviligeeritud seisundit kaitses, kuid samas parima arusaamise ja südametunnistuse järgi oma maa, Eestimaa eest väljas oli – püsides muidugi alati oma aja raamis. Privileegid on pöördumatu minevik. Kuid Eestimaa, Eesti on jäänud ja oma elujőudu tőestanud, olles 20. sajandil talunud kőige raskemaid saatuselööke. Meil on pőhjust ühiselt pidu pidada. Muidu polekski Eesti riigi ja Eestimaa rüütelkonna esindajad täna siin koos. Minevikku kirgastamata, jättes talle ta väärikuse, teened ja süü, őnnetuse ja őnne.


Kirjandus:


Rein Helme, Die Deutschen in der Geschichte Estlands, in: Die Deutschen in der Geschichte des nördlichen Mitteleuropas. Bestandsaufhahme, Nordost-Archiv NF 1, 1992, 41-58.
Juhan Kahk, Bauer und Baron im Baltikum, Tallinn 1999.
Rolf Kutschera, Landtag und Gubernium in Siebenbürgen 1688-1869, Köln-Wien 1985.
Gert von Pistohlkors, Ritterschaftliche Reformpolitik zwischen Russifizierung und Revolution, Göttingen 1978.
Gert von Pistohlkors (Hrsg.), Deutsche Geschichte im Osten Europas, Berlin 1994.
Carl Schirren, Die Capitulationen der livländischen Ritter- und Landschaft und der Stadt Riga vom 4. Juli 1710 nebst deren Confirmationen, Dorpat 1865.
Eduard Winkelmann, Die Capitulationen der estländischen Ritterschaft und der Stadt Reval vom Jahre 1710 nebst deren Confirmationen, Reval 1865.
Wilhelm Baron von Wrangell – Georg von Krusenstjern, Die Estländische Ritterschaft, ihre Ritterschaftshauptmänner und Landräte, Limburg/ Lahn 1967.

© Conventus Terra Mariana